Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo Paal
Kohtuasi
Elisa Eesti AS-i hagi osaühingu Agio Ehitus vastu 2080 euro suuruse kahjuhüvitise ja viivise saamiseks Elisa Teleteenused AS-i hagi osaühingu Agio Ehitus vastu 3115 euro 75 sendi suuruse kahjuhüvitise ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Agio Ehitus kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5548 eurot 78 senti
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Hageja Elisa Eesti AS Hageja Elisa Teleteenused AS Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaadid Carri Ginter ja Triin Toom Kostja osaühing Agio Ehitus, vandeadvokaat Kristjan Tamm
lepinguline
esindaja
Iseseisva nõudeta kolmas isik hagejate poolel Telia Eesti AS, lepinguline esindaja Eve Talts Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel TrendAktiv OÜ, seaduslik esindaja Aleksander Veskilt Asja läbivaatamine
Tühistada tsiviilasjas nr 2-19-7379 Harju Maakohtu 21. aprillil 2020. a tehtud otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruaril 2021. a tehtud otsus ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2-19-7379
2.Rahuldada osaühingu Agio Ehitus kassatsioonkaebus.
3.Tagastada osaühingu Agio Ehitus kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Elisa Eesti AS (hageja I) ja Elisa Teleteenused AS (hageja II) esitasid 15. mail 2020 Harju Maakohtule osaühingu Agio Ehitus (kostja) vastu hagiavaldused, milles hageja I palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 2080 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 141 eurot 33 senti ning hageja II palus kostjalt välja mõista kahjuhüvitise 3115 eurot 75 senti ja sissenõutavaks muutunud viivise 211 eurot 7 senti. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduste kohaselt lõhuti 18. mail 2018 aadressil Õismäe tee 46 Elektrilevi OÜ tellitud puurimistööde käigus Telia Eesti AS-ile (Telia) kuuluv sidetorustik (torustik) ja hagejatele kuulunud fiiberoptilised valguskaablid (kaablid). Kaablid paiknesid 1,5 m sügavusel maapinnast. Puurimistöid tegi TrendAktiv OÜ (TrendAktiv), mis tegutses Telia väljastatud tegutsemisloa alusel. Hagejatele tekkis kaablite lõhkumise tulemusena varaline kahju. Telia esitatud seisukohtade järgi oli ta TrendAktivi enne teavitanud sellest, et eelviidatud asukohas paiknevad ka teistele isikutele kuuluvad kaablid, kuid TrendAktiv ei täpsustanud enne tööde algust kaablite asukohta puurimistööde piirkonnas. Hagejad esitasid 6. juunil 2018. a TrendAktivile puurimistöödega tekitatud kahju hüvitamise nõude. TrendAktiv vastas hagejatele, et tema alltöövõtjana oli puurimistööde tegelikuks tegijaks kostja. Hagejad esitasid 10. juulil 2018. a kostjale nõudekirja 5195 euro 75 sendi suuruse kahju hüvitamiseks hiljemalt 17. juuliks 2018. a. Kostja ei ole hagejate nõudekirjale vastanud ega kahju hüvitanud. Hagejate hinnangul vastutab kostja hagejate kaablite lõhkumise eest riskivastutuse sätete (võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 1056 jj) alusel, kuna kostja valitses puurimistööde tegemisel suurema ohu allikat. Kostja vastutab kaablite lõhkumise eest ka VÕS § 1057 alusel, kuna kasutas puurimiseks eelduslikult mootorsõidukit (ekskavaator, puurimismasinad). Puurimine kätkeb kõrgendatud ohtu ümbruskonnale, kuna ka kõrgendatud hoolsust järgides puuritakse sageli sisse sidekanalitesse, mille täpset asukohta ei ole võimalik puurimistööde tegijal maapinnalt näha. Puurimisega kaasnevad kahjulikud mõjutused ei ole täies ulatuses ettenähtavad ja hoolika tegutsemisega ära hoitavad. Kostja ei ole tõendanud, et ta puuris vastavalt ehitusprojektile ning et ehitusprojektis oli torustiku sügavus valesti märgitud. Hagejad ei nõustunud kostja väitega, et maakatastri andmed olid hagejate kaablite paiknemise osas valed. Kostja ei ole seda väidet tõendanud. Hagejale I tekkis kaablite parandamise kuluna kahju 2080 eurot. Hagejale II tekkis remonditööde tõttu kahju 3115 eurot 75 senti. Kahju suuruse tõendamiseks esitasid hagejad remonditööde kalkulatsiooni. Hagejad palusid kostjalt välja mõista ka viivise kahjuhüvitiselt alates kostjale oma hüvitisnõudest teatamisest, s.o 10. juulist 2018. a. Hagejad selgitasid 3115 euro 75 sendi suuruse kahjunõude kohta, et kuna parandustöid tegid hagejate enda töötajad, ei ole hagejatel võimalik tehtud töödega seotud kuludokumente esitada. Remonditööde kalkulatsioonis esitatud parandustööde tegemiseks kasutatud materjalide hinnad vastavad turuhindadele. Hagejate väitel ei ole nad kaablikanalisatsiooni renditingimuste (avaldatud Telia Eesti AS-i kodulehel https://www.telia.ee/partnerile/sideettevotjale/vorguressursi-rent) järgi kohustatud esitama andmeid maakatastrile. Seega ei ole hagejad andmete edastamise kohustust rikkunud, mistõttu puudub alus vähendada kahjuhüvitist nullini. 2(13)
2-19-7379
2.Kostja vaidles hagiavaldustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei valitsenud suurema ohu allikat, mistõttu ta ei vastuta riskivastutuse sätete alusel hagejatele tekkinud kahju eest. Kostjal oli puurimisel puuri üle täielik ja objektiivne kontroll. Ka teistele isikutele oli ettenähtav, et maa all kinnisel meetodil puurimisega võidakse maa all paiknevat sidetoru kahjustada, kui see toru ei asu ehitusprojektis kajastatud asukohas. Telia ja projekteerija hoolika tegutsemise korral oleks kahju olnud ära hoitav. Puurimisel oleks kontrollimatu riski realiseerumisega tegemist olnud siis, kui kostja oleks kaotanud kontrolli puurotsiku üle ja see oleks kaldunud kõrvale etteantud trajektoorist. Kostja esitas selle seisukoha tõendamiseks ehitusekspert Peeter Pargi arvamuse. Kostja ei vastuta ka VÕS § 1057 alusel, kuna praegusel juhul ei ole tekkinud kahju mootorsõiduki spetsiifilise riski realiseerumise tagajärjel, milleks on mootorsõiduki liikumine. Kostja ja TrendAktivi vaheline töövõtuleping sõlmiti hinnapakkumise esitamise ja selle heakskiitmise teel. Hinnapakkumine ei sisaldanud mahamärkimistöid ja geodeesiat, olemasolevate trasside surfimist ja nende asukoha täpsustamist. Need tööd pidi tellijana korraldama TrendAktiv. OÜ Pluvo koostatud ja Telia kooskõlastatud ehitusprojektis, mille alusel kostja horisontaalpuurimist tegi, oli torustiku sügavus valesti märgitud – see paiknes tegelikkuses u 40 cm ehitusprojektis ette nähtust sügavamal. Seda kinnitavad Telia seletuskiri ja ka TrendAktivi selgitus. Telia on sideehitise tähistamise ja kättenäitamise aktiga nr JVL 15685 näidanud 4. mail 2018. a TrendAktivile kätte torustiku asukoha ja paiknemise. Torustiku lõhkumise kohas ei õnnestunud torustiku sügavust määrata, sest selle kõrval paiknes häireid tekitav keskpingekaabel. Maakatastri kaardilt ei nähtu, et kahjustatud sidekaablid paiknevad kõnealuses avariikohas. Kuna hagejate kaablite paiknemise kohta ei olnud teavet, ei osanud projekteerija ehitusprojekti kooskõlastamise käigus hagejate poole pöörduda, et kaablite paiknemise asukohta täpsustada. Kuna kostja ei olnud hooletu, siis ei saa ta hagejatele tekkinud kahju eest vastutada ka delikti üldkoosseisu sätete alusel. Kostja tegi puurimistöid ehitusprojekti alusel, kuid ilmnes, et selles oli torustiku asukoht valesti märgitud. Hageja II esitatud kahju hüvitamise nõue on 3115 euro 75 sendi ulatuses tõendamata. Selle nõude tõendamiseks on esitatud üksnes teadmata isiku koostatud kalkulatsioon. Kuna põhinõue ei ole tõendatud, siis ei saa olla ka viivisenõuet. Hagejad aitasid ka ise kahju tekkimisele kaasa, jättes maakatastri pidajale esitamata andmed kaablite paiknemise kohta. Seega tuleks kahju väljamõistmise eelduste olemasolul vähendada kahjusummat nullini.
3.Maakohus kaasas kostja taotluse alusel 6. septembri 2019. a määrusega TrendAktivi menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel.
4.Maakohus jättis 21. aprilli 2020. a otsusega hagid rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Maakohus tuvastas allpool loetletud asjaolud:
3(13)
2-19-7379 -
-
Kostja tegi 18. mail 2018 TrendAktivi alltöövõtjana aadressil Õismäe tee 46 pinnases horisontaalseid puurimistöid. Puurimise eesmärgiks oli rajada kinnisel meetodil asfalttee alla torustik elektrikaabli tarbeks. Kostja tegi horisontaalpuurimist OÜ Pluvo koostatud ehitusprojekti alusel. Tööde lõpptellija oli Elektrilevi OÜ. Hagejate kaablid paiknesid Teliale kuuluvas sidetorustikus. Torustikus paiknevad hagejate kaablid said kostja tehtud puurimistööde käigus kahjustada.
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole maa-aluse kinnise puurimise puhul tegemist suurema ohu allikale iseloomuliku ohu realiseerumisega, kuna kostjal oli puurimisel puurotsiku üle täielik ja objektiivne kontroll. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et kui maa sees asuv sidetorustik lõhutakse valguskaabli paigutamiseks vajaliku puurimistöö käigus põhjusel, et see toru paikneb ehitusprojektis näidatust erinevas kohas, siis ei ole tegemist kontrollimatu riski realiseerumisega. Hagejad ei ole ka tõendanud, et maa-aluse kinnise puurimise käigus puuri ettearvamatu ja ohtliku käitumise tõttu realiseerus puurimisele iseloomulik kõrgendatud risk. Seetõttu ei saa hagejate nõuet kvalifitseerida VÕS § 1056 järgi. Samuti ei ole puurimine võrdsustatav mootorsõiduki käitamisega, mistõttu ei ole hagejate nõue kvalifitseeritav VÕS § 1057 järgi. Maakohus leidis, et hagejate nõuded tuleb kvalifitseerida VÕS § 1043 järgi. Ehkki hagejatele kuuluvad valguskaablid said kostja tehtud puurimistööde käigus kahjustada, ei ole hagejad maakohtu hinnangul tõendanud tekitatud kahju suurust. Kohtule esitatud remonditööde kalkulatsioon, millest nähtuvalt läksid kaabli taastamistööd maksma 3115 eurot 75 senti, ei tõenda tekitatud kahju suurust. Esitatu on käsitatav üksnes poole selgitusena, mitte tõendina. Hagejad ei ole tõendanud enda väidet, et nimetatud kalkulatsiooni koostas hagejate töötaja Jaanus Eero, ning samuti on tõendamata asjaolu, et materjalide hinnad vastavad turuhindadele. Kalkulatsioonist ei nähtu selle koostaja. Kuna tõendamata on kahju suurus, siis ei ole vaja hinnata muid deliktiõigusliku varalise kahju hüvitamise nõude eeldusi.
5.Hagejad esitasid apellatsioonkaebused, milles palusid maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagid. Hagejad esitasid taotluse kaasata Telia menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hagejate poolel.
6.Kostja palus jätta hagejate apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
7.Ringkonnakohus kaasas 24. juuli 2020. a määrusega Telia iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hagejate poolel.
8.Telia leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada. Ta ei nõustunud kostja seisukohaga, et hagejatel võib olla kahju hüvitamise nõue Telia kui torustiku omaniku vastu. Telia tegi kõik endast oleneva, sh täitis sideehitise kaitsevööndi omanikuna ehitusseadustiku (EhS) nõudeid, et kaitsta enda ja hagejate vara. Kostja ja TrendAktiv vastutavad solidaarselt Telia ning hagejate sideehitiste kahjustamise eest. Telia kooskõlastas sideehitise kaitsevööndis tegutsemise aluseks oleva ehitusprojekti märkustega (tingimuslikult) ehk selles viidati sideehitise andmete täpsustamise vajadusele. Kostja ja TrendAktiv seevastu ei rakendanud EhS-is sätestatud ohutuse põhimõtet (EhS § 8) ega ehitajale omast asjatundlikkuse põhimõtet (EhS § 10 lg 1). Lisaks ei järginud nad sideehitise kaitsevööndis tegutsemise tingimusi (EhS § 70 ja § 78), tegutsedes kaitsevööndis kolmanda isiku (peatöövõtja) tegutsemisloa alusel, omamata sealjuures ohutuse tagamiseks ja sideehitise säilimiseks vajalikku teavet, mistõttu ei suutnud kostja tagada ka töötsoonis kolmandate isikute (Telia ja hagejate) vara säilimist.
4(13)
2-19-7379
9.Kostja vaidles vastu kolmanda isiku hagejate poolel esitatud seisukohtadele. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. veebruari 2021. a otsusega hagejate apellatsioonkaebused, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagid. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja kahjuhüvitise 2080 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 141 eurot 33 senti ning hageja II kasuks kahjuhüvitise 3115 eurot 75 senti ja sissenõutavaks muutunud viivised 211 eurot 7 senti.
10.1.Ringkonnakohus leidis, et maa-alune kinnine puurimine kui tegevus on suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 2 mõttes. Sellisele tegevusele iseloomulik oht ei tulene mitte üksnes asjaolust, et puuri liikumine maa all ei pruugi olla täielikult kontrollitav, vaid ka sellest, et maa all olevaid objekte ei ole võimalik visuaalselt kindlaks teha ja seetõttu on oht neid kahjustada. Praegusel juhul tuleneski hagejate kahju sellest, et hagejate kaableid ei olnud võimalik tuvastada ei vaatluse ega kaabliotsijaga. Asjaolu, et hagejate kaablid ei pruukinud olla projektis ja selle alusdokumentides märgitud õiges kohas, on samuti üks maa-aluse puurimisega seotud iseloomulik oht.
10.2.Suurema ohu allikat valitsenud isikuna vastutab kostja kaablite kahjustamise eest sõltumata oma süüst (VÕS § 1056 lg 1), mistõttu ei ole asjakohane hinnata, kas kostja tegutses puurimisel nõutava hoolsusega ja kas ta on nõutava hoolsusega välja selgitanud kogu info kaablite paiknemise kohta.
10.3.Küsimus, kas Telia või keegi teine suurendas kahju tekkimise tõenäosust VÕS § 139 lg 1 tähenduses sellega, et põhjustas olukorra, kus Telia sidetorustik ei olnud projektis või selle alusdokumentides kajastatud õiges kohas, ei ole asjassepuutuv, kuna Telia käitumist ei saa omistada hagejatele tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg 2 järgi ega ühelgi muul õiguslikul alusel. EhS § 70 lg 7 järgi oli kohustus torustiku kohta andmeid esitada rajatise omanikuna Telial, mistõttu ei saa nimetatud kohustuse rikkumist ette heita hagejatele. Lisaks on kaheldav, kas kõnealuse rajatise kaitsevöönd oleks andnud ehitajale torustiku ja kaablite sügavuse kohta täpsemat informatsiooni kui kinnitatud ehitusprojekt.
10.4.Kostja pidi puurimisel ette nägema, et maa sees võivad paikneda erinevad kaablid, samuti võis kostja pidada võimalikuks, et torustikus on mitmele isikule kuuluvaid kaableid. Asjaolu, et kostja teada olid maa sees ainult kolmanda isiku kaablid, ei tähenda, et kahju ei olnud kostjale ettenähtav VÕS § 127 lg 2 mõttes.
10.5.Varaline kahju VÕS § 132 lg 3 mõttes ei piirdu üksnes väljaminekutega, vaid hõlmab ka parandamise tööjõu- ja materjalikulu. Tõendatud on, et hagejatele kuuluvate fiiberoptiliste valguskaablite parandamise tõttu kandis hageja I kahju 2080 eurot ja hageja II 3115 eurot 75 senti. Hagejale I tekkinud kahju tõendavad hagiavalduse lisa 10 – AS Telco arve 8112-31.05.2018 Elisa Eesti AS-ile kaablite parandamise eest – ja lisa 11 – AS Telco arve 8107-24.05.2018 Elisa Eesti AS-ile kaablite parandamise eest. Nende tasumist tõendavad maksekorraldused lisasid hagejad apellatsioonkaebusele. Hagejale II tekkinud kahju tõendab hagiavalduse lisa 12 – Elisa Teleteenused AS-i remonditööde kalkulatsioon. Hageja II selgituse kohaselt tegid parandamistööd hagejate töötajad ja hagejatel ei ole võimalik selle kohta kuludokumente esitada, sest hagejate töötajad töötavad töölepingu alusel. Hagejatel on oma materjali varu ja töö tarbeks nad eraldi kaupa ei ostnud. Hageja II esitas lisaks
5(13)
2-19-7379 alltöövõtjate pakkumised lõhutud kaablitele (v.a materjalikulu) ning AS-i SLO arve, mis tõendab, et remondikalkulatsioonis märgitud materjalide hinnad vastasid turuhindadele. Ringkonnakohus leidis, et hagejal II on õigus kahju suurust tõendada töötaja koostatud kalkulatsiooniga ning tegemist ei ole poole seletusega, vaid dokumentaalse tõendiga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272 lg 1 mõttes. Kui kannatanu parandab kahjustatud asja oma töötajate ja materjalidega, ei saa eeldada, et ta tõendab kahju kuludokumentide või samaväärsete tõenditega. Allkirja puudumine võib mõjutada tõendi usaldusväärsust, kuid kohus hindab tõendit koos teiste tõenditega ning kohtuasja asjaolude kontekstis. Kostja vastuväide kalkulatsioonile on üldist laadi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Ka palub kostja jätta otsuse tegemisel arvestamata uute dokumentaalsete tõenditega, mille ringkonnakohus võttis hagejatelt vastu apellatsioonimenetluses.
11.1.Kostja leiab, et ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel valesti VÕS § 1056. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et maa-alune kinnine puurimine kui tegevus on suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 2 mõttes isegi siis, kui puurmasina operaatoril on puurimisel puuri otsiku üle täielik kontroll. Selline käsitlus läheb vastuollu VÕS § 1056 lg 2 sõnastusega, mille kohaselt peab esinema põhjuslik seos kahju tekkimise ja suurema ohu allika enda olemuse või tema juures kasutatud ainete või vahendite vahel. Praegusel juhul selline põhjuslik seos puudub ja ka kahjurisk tekkis üksnes kolmanda isiku tegevuse (kaablite sügavus oli Telia kui torustiku omaniku kooskõlastatud projektis valesti märgitud), mitte aga puurimise olemuse või selle juures kasutatud vahendite tagajärjel. VÕS § 1056 lg 2 kohaselt on suurema ohu allika olemuslikuks tunnuseks ka see, et isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral võib tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Ka see kriteerium ei ole horisontaalpuurimise puhul täidetud. Lisaks välistab VÕS § 1056 kohaldamise seaduse mõtte kohaselt vääramatu jõud. Praegusel juhul tuleb pidada vääramatuks jõuks seda, et ehitusprojektis oli sidekaablite asukoht valesti märgitud ning torustiku omanik (Telia) andis kooskõlastuse sellel sügavusel puurimiseks.
11.2.Ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 139. Viidatud sätte kohaldamine ei eelda seda, et kahjustatud isik oleks rikkunud mingit kohustust. Oluline on üksnes see, kas hagejad jätsid tegemata mingi toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui sellise toimingu tegemist oleks neilt saanud mõistlikult eeldada (VÕS § 139 lg 2). Hagejatelt oleks saanud mõistlikult eeldada maakatastripidaja teavitamist neile kuuluvate kaablite olemasolust ja asukohast, nii et need andmed oleks olnud kajastatud ka vastaval kitsenduste kaardil ning projekteerija, kes maakatastrikaardiga tutvub, oleks saanud ehitusprojektis ette näha puurimise teisel kõrgusel, ilma et hagejate sidekaableid oleks vigastatud. Lisaks tuleb hagejatele omistada Telia eksimus kaevetöödele kooskõlastuse andmisel. Tekkinud kahju oleks ära hoidnud lihtsalt see, kui Telia ei oleks andnud selles sügavuses puurimisele oma kooskõlastust (tegutsemisluba). Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta leiab, et Telia käitumist ei saa omistada hagejatele TsÜS § 132 lg 2 järgi ega ühelegi muul õiguslikul alusel.
11.3.Ringkonnakohus eksis ka VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel. Kuna kostja ei olnud puurimistöödega alustades teadlik, et ta võib oma tegevusega hagejate omandit kahjustada (tema teada olid maa sees ainult Telia, mitte aga hagejate kaablid), ei olnud talle hagejate kaablite kahjustamine kui kahjulik tagajärg mõistlikult ettenähtav. 6(13)
2-19-7379
11.4.Hagid on esitatud vale kostja vastu. Hagid peaksid olema tegelikult esitatud Telia kui hagejate lepingupartneri vastu lepingulise (kaitse)kohustuse rikkumise tõttu, sest viimane tegi torustiku asukoha kohta valeandmete esitamisega (vale kooskõlastuse/tegutsemisloa andmise ja torustiku vale asukoha kättenäitamisega) võimalikuks kahju tekkimise hagejate kui oma lepingupartnerite varale. Telial olid kõige paremad võimalused hagejatele tekkinud kahju ärahoidmiseks.
11.5.Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, eelkõige TsMS § 652 lg-t 4, kui võttis apellatsioonimenetluses hagejatelt vastu uusi tõendeid, kuigi hagejad ei põhjendanud, miks neil ei olnud võimalik tõendeid varem esitada. Kui ringkonnakohus ei oleks menetlusõiguse normi sellega rikkunud ja kahju ulatuse kohta tõendeid vastu võtnud, oleks tulnud hagid jätta rahuldamata, sest kahju suurus poleks olnud suures osas tõendatud. Ringkonnakohus ei kohelnud pooli võrdselt ja rikkus TsMS § 199 lg 1 p 5 sellega, et ta ei võimaldanud hagejate uute tõenditega tõendatavate väidete ümberlükkamiseks kostjal esitada omapoolseid tõendeid.
11.6.Kostja jääb selle juurde, et hagejate esitatud remonditööde kalkulatsioon on poole seletus, mis ei ole TsMS § 229 lg 2 kohaselt tõendiks. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, milliste sätete alusel ta järeldas, et kui hageja parandab kahjustatud asja oma töötajate ja materjalidega, siis ei saa eeldada, et ta tõendab kahju kuludokumentide või samaväärsete tõenditega. Lisaks ei saa hagejate töötajate töötasu üleüldse kahjuna hüvitada, sest puudub põhjuslik seos kaablite purunemise ja töötajate töötasu kui väidetava kahju vahel (VÕS § 127 lg 4).
12.Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata.
13.Kolmas isik hagejate poolel (Telia) ei pea kassatsioonkaebust põhjendatuks ja vaidleb sellele vastu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692 lg 5 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
15.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegi 18. mail 2018. a TrendAktivi (kolmas isik kostja poolel) alltöövõtjana aadressil Õismäe tee 46 pinnases horisontaalseid puurimistöid (puurimistööd). Puurimistööde eesmärk oli rajada kinnisel meetodil asfalttee alla torustik elektrikaabli tarbeks. Seda tööd tehti OÜ Pluvo koostatud ehitusprojekti alusel. Tööde lõpptellija oli Elektrilevi OÜ. Puurimistööde käigus said torustikus paiknenud hagejate valguskaablid kahjustada. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millisel alusel vastutab kostja hagejale kahju tekitamise eest, kas kahju suurus on nõuetekohaselt tõendatud ning kas kahjuhüvitist tuleks vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel.
16.Kostja tugineb kassatsioonkaebuses eelkõige sellele, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 1056. Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus seisukohale, et maa-alune kinnine puurimine kui tegevus on suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et kõnealust liiki puurimisega kaasnev risk ei tulene peamiselt sellest, et puurotsik väljub kontrolli alt, vaid sellest, et maa alla ei saa näha ega ära hoida ootamatusi. Teisisõnu on ringkonnakohtu arvates asjaolu, et hagejate kaablid ei pruukinud olla projektis ja selle alusdokumentides märgitud õiges kohas, samuti üks maa-aluse puurimisega seotud iseloomulik oht. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 7(13)
2-19-7379
16.1.VÕS § 1056 lg 1 esimene lause sätestab, et kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikas riskivastutuse sätete (VÕS 53. ptk 2. jagu) mõttes võib seega olla kas mingi eriti ohtlik asi või tegevus. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli (vt selle kohta Riigikohtu
12.märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 11; 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10 ja 4. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5278/51, p 11). VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (vt Riigikohtu 4. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5278/51, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika).
16.2.VÕS § 127 lg-st 4 tulenevalt peab isik kahju hüvitama ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi kahju tekkimist suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel. Riskivastutuse kohaldamiseks peab seega olema tõendatud, et hageja kahju tekkis just selle ohu (riski) realiseerumise tagajärjel, mille tõttu asja või tegevust peetakse suurema ohu allikaks (vt selle kohta Riigikohtu 9. märtsi 2011. a ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjusliku seose tõendamise koormus lasub ka riskivastutuse kohaldamise küsimuse otsustamise korral üldjuhul kannatanul. Hea usu põhimõttest tulenevalt lasub suurema ohu allika valitsejal juhtudel, kus kannatanul ei ole ligipääsu suurema ohu allika valitseja tegevust kajastavatele andmetele ning kahjustust saab lugeda konkreetse suurema ohu allika toime tüüpiliseks tagajärjeks, kohustus tõendada, et kahju põhjus oli muu kui suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a ostus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 13).
16.3.Kolleegium leiab, et kohtute tuvastatud ja poolte vaidlustamata asjaolusid arvestades ei saa käesoleval juhul lugeda kostja tegevust suurema ohu allikaks ja hagejate kahju tekkinuks suurema ohu allikale iseloomuliku riski tagajärjel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et maa all kinnisel meetodil horisontaalpuurimisega esineb kahju tekkimise oht üksnes juhul, kui sidetorustik (ja selle sees asuvad valguskaablid) ei asu ehitusprojektis ettenähtud kohas või kui pole teada, et nad üldse puurimise piirkonnas asuvad. Kui sidetorustiku toru puruneb ja selle sees olev valguskaabel saab kahjustada põhjusel, et sidetorustiku toru paikneb ehitusprojektis näidatust erinevas kohas ja seetõttu ei arvestata sellega puurimistööde tegemisel, ei ole kolleegiumi arvates tegemist sellise riski realiseerumisega, mida puurimistöö tegija poleks saanud hoolika käitumisega ära hoida. Kuna puurimisega kaasnevad kahjulikud tagajärjed (mis praegusel juhul ilmnesid põhjusel, et enne puurimistöö alustamist ei veendutud Telia torustiku ja hagejate kaablite täpses asukohas) olid hoolika tegutsemisega (torustiku ja kaablite asukoha kindlakstegemine) ära hoitavad, siis ei saa praegusel juhul maa-alust horisontaalpuurimist kui kostja tegevust pidada suurema ohu allikaks VÕS § 1056 lg 2 esimese lause mõttes. Kolleegium märgib, et VÕS § 1056 kohaldamine võinuks kõne alla tulla nt siis, kui kostja puuri küljest oleks ootamatult eraldunud mingi osa ja tabanud Telia sidetorustiku toru ja hagejate kaableid 8(13)
2-19-7379 või kui puur oleks töötamise käigus muutunud juhitamatuks põhjusel, mida kostja ei oleks ka kõige hoolikama käitumisega saanud ära hoida (vt selle kohta Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 22).
17.Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et hageja esitatud asjaoludel tuleb hageja nõue kvalifitseerida VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050 järgi. Ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada.
18.VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on mh eelduslikult õigusvastane, kui kahju tekitati omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 5). Kahju õigusvastaselt tekitanud isiku süüd hooletuse vormis eeldatakse (vt VÕS § 1050 lg 1). Vastutusest (st kahju hüvitamise kohustusest) vabanemiseks peab kahju õigusvastaselt tekitanud isik tõendama kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist ehk välise hoolsuse järgimist (vt Riigikohtu
24.märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8345/41, p 13).
18.1.Olukorras, kus kannatanu nõuab tema asja kahjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et hoida ära kannatanu omandi kahjustamine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja rikkus käibekohustust, mistõttu ta vastutab kannatanule eelduslikult käibekohustuse rikkumisega põhjustatud kahju eest. See tähendab et tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 eeldatakse, et kahju tekitaja on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 mõttes (vt nt Riigikohtu 28. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 26.2).
18.2.Käibekohustus tähendab oma tegevusega ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud,, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid enda loodud või kontrollitava ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste aspektist iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt selle kohta Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 24 ja 24. märtsi 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8345/41, p 12).
18.3.Kuna praeguses asjas on kostja juriidiline isik, ei saa ta vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (vt selle kohta Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26 ).
18.4.Kahjuliku tagajärje ettenähtavus õigusvastase teo toimepanemise ajal võib olla tähtis ka delikti üldkoosseisul põhineva (s.t süülise) vastutuse (VÕS § 1043 jj) korral. Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha
9(13)
2-19-7379 põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13).
18.5.Kostja hoolsuskohustuse hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi tuleb arvestada, kas ta kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt selle kohta Riigikohtu
29.novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 18.2 ja 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 11). Eeltoodust tulenevalt lasus kostjal juhul, kui ta tegi kõnealuseid puurimistöid oma majandustegevuse raames, kohustus võtta puurimistöid tehes kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt temaga sarnases tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste rikkumine (vt Riigikohtu 28. septembri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-8751/184, p 26.4 ja 29. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-56641/69, p 18.2). Juhul kui kostja sellisid abinõusid tarvitusele ei võtnud, on tema tegu käibekohustuse rikkumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 5 rikkumise tõttu õigusvastane ja ta on ühtlasi õigusrikkumises VÕS § 1043 mõttes süüdi.
19.Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus eksis VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel. Nimelt, kuna kostja teada olid maa sees ainult kolmanda isiku kaablid, ei olnud kahju kostjale ettenähtav VÕS § 127 lg 2 mõttes. Viidatud sätte kohaselt ei hüvitata kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kolleegium kostja etteheitega ei nõustu. Kostja leiab iseenesest põhjendatult, et VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel ning et selle sätte kohaldamisel (st rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi kindlakstegemisel) tuleb mh arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Piiratud on eelkõige teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14655/24, p 15.1 ja 7. oktoobri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-11-15, p 12). Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. ptk vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129–132) (vt Riigikohtu
26.septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). Seega peab kahju hüvitamise nõude aluste esinemise korral maakohus nõude ulatuse kontrollimisel kohaldama üksnes VÕS § 132. Praegusel juhul võivad hagejad nõuda, et hüvitataks nende asja kahjustamise tõttu tekkinud kahju, mis seisneb asja parandamise kuludes. Sellist liiki kahju hüvitamise sätestab VÕS § 132 lg 3 esimene lause, mille järgi hõlmab kahjuhüvitis asja kahjustamise korral eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise (vt selle kohta Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15–18).
20.VÕS § 132 lg 3 kohaldamisel tuleb arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid. TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt selle kohta Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 18 ja 13. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5564/52, p 17). Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal 10(13)
2-19-7379 TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt Riigikohtu 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-11, p 13 ja
13.novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5564/52, p 17).
21.Pooled vaidlevad mh selle üle, kas hagiavalduse lisa 12 – Elisa Teleteenused AS-i remonditööde kalkulatsioon – on käsitatav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes või on tegemist poole seletusega, mis ei ole TsMS § 229 lg 2 järgi tõend. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et nimetatud kalkulatsioon on poole seletus, mitte tõend. Ringkonnakohus aga käsitas kõnealust kalkulatsiooni dokumentaalse tõendina, mida saab ja tuleb hinnata koos teiste tõenditega kohtuasja asjaolude kontekstis. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olukorras, kui hageja parandab kahjustatud asja oma töötajate ja materjalidega, eeldada, et viimane tõendab kahju kuludokumentide või samaväärsete tõenditega. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491/80, p 15.5). Samas ei välista tõendi asjakohasust ja lubatavust iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491/80, p 15.2 ja 27. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491/52, p 12.5). Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda pidada dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 jj mõttes. Kui seletus sisaldab faktiväiteid, ei piisa nende väidete tõendamiseks seletusest endast. Seletuses esitatud andmeid ja väiteid tuleb poolel vaidluse korral tõendada dokumentaalsete vm liiki tõenditega. Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt Riigikohtu 25. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-124505/53, p 14.3.3 ja 31. märtsi 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Ka kaudsete tõendite puhul tuleb arvestada, et tsiviilkohtumenetluses saab tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491/80, p 15.4).
22.Kui hageja esitab oma väite tõendamiseks maakohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi, kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav, peab kohus seda TsMS § 329 lg-st 3, §-st 351 ja § 392 lg-st 1 tulenevalt hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse esitada muid, tsiviilkohtumenetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid (vt Riigikohtu 17. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-17491/80, p 15.9). Ka juhul, kui kohtu hinnangul ei olnud hagejate esitatu käsitatav tõendina, vaid üksnes poole seletusena, tulnuks kohtul seda hagejatele selgitada ja võimaldada esitada kahju suuruse kohta seaduses sätestatud nõuetele vastavaid tõendeid. Praegusel juhul on maakohus andnud oma 7. jaanuari 2020. a määrusega hagejatele üksnes üldisi tõendamiskoormist puudutavaid juhiseid ning kostja on piirdunud üksnes üldiste vastuväidetega hagejate esitatud remonditööde kalkulatsioonile.
11(13)
2-19-7379 Seega on maakohus rikkunud selgitamiskohustust, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel andma hagejatele juhul, kui hagejad on esitanud kahju suuruse kohta maakohtu arvates tõenditeks mitteloetavaid dokumente vms, võimaluse esitada kahju suuruse kohta tõendeid. Hageja võib kahju kõrvaldamiseks vajalike mõistlike kulude (VÕS § 132 lg 3) tõendamiseks muuhulgas esitada ka analoogseid kahjujuhtumeid käsitlevaid hinnapakkumisi. Sealjuures tuleb hagejal siiski tõendada, millised olid kahjustused vaidlusalusel juhul ning et tema viidatud analoogsetel juhtumitel olid asjaolud, eelkõige kahjustuste ulatus, võrreldavad (vt Riigikohtu
13.novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5564/52, p 17). Juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, võib kõne alla tulla VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamine.
23.Menetlusnormi rikkumiseks ei saa iseenesest lugeda asjaolu, et ringkonnakohus võttis käesolevas asjas vastu hagejate apellatsioonimenetluses esitatud lisatõendid. Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
24.Kostja heidab ringkonnakohtule mh ette VÕS § 139 lg 1 kohaldamata jätmist. Kostja märgib kolleegiumi arvates õigesti, et viidatud sätte kohaldamine ei eelda, et hagejad oleksid rikkunud mingit seadusest või lepingust tulenevat kohustust. Samuti ei pea VÕS § 139 lg 1 kohaldamiseks olema Telia käitumine omistatav hagejatele ei TsÜS § 132 lg 2 järgi ega muul alusel. Samas juhul, kui Telia ei juhtinud kostja kui kahju tekitanud isiku tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule, jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks hagejatele tekkinud kahju vähendanud (kui seda võis mõistlikult oodata VÕS § 139 lg 2 tähenduses), on see käsitatav hagejatest kui kahjustatud isikutest tuleneva asjaoluna, mis võib anda alust kahjuhüvitisi VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ei hinnata seda, kas kannatanu oli hooletu või mitte, st et kahjuhüvitist saab nimetatud sätte alusel vähendada ka siis, kui kannatanu polnud süüdi kahju tekkimises (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 16 ja 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 16). Selleks, et lugeda kannatanu tegevust kahjuhüvitist vähendavaks asjaoluks VÕS § 139 järgi, peab kannatanu tegevuse ja kahju vahel esinema põhjuslik seos (vt Riigikohtu 8. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-58942/229, p 34).
25.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse, tühistab kohtute otsused ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
26.Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on kautsjoni tasunud kostja, kellele tuleb kautsjon ka tagastada.
12(13)
2-19-7379
27.Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi menetluskulude jaotuse ja TsMS § 174 lg 6 järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.