Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (TsMS § 187 lg 6 ja § 442 lg 6). Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima ( TsMS § 633 lg 7). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt esitas võlausaldaja P R Harju Maakohtule avalduse võlgniku R S Vi pankroti väljakuulutamiseks. 04.11.2016 määrusega kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Terje Eipre. Võlgnikule kuulus perioodil 19.06.2012 – 18.07.2014 korteriomand asukohaga xxx, üldpinnaga 109,30 m2 (registriosa nr xxx) ja mitteeluruum samal aadressil (registriosa nr xxx). Võlgnik võõrandas mõlemad kinnistud seisuga 18.07.2014 RDevelopment OÜ-le. Kostja pidi tasuma võlgnikule kinnistute müügi eest kokku 172 000 eurot, millise rahasumma kohustus kostja tasuma lepingu punkti 3.1.3 kohaselt võlgniku kontole hiljemalt 18.07.2034. Haldur on tuvastanud, et võlgnik oli kostja ainuosanik perioodil 23.08.2012 – 17.10.2013 ning juhatuse liige perioodil 29.08.2012 – 18.10.2013. Juhatuse liige perioodil 18.10.2013 – 09.07.2014 oli T T V (Soome isikukood XXX) ning perioodil 09.07.2014 – 18.02.2015 M V (isikukood xxx).

Võlgniku pankrotimenetluses on tänaseks tunnustatud kokku võlausaldajate nõudeid summas 1 434 765,50 eurot, millest suurim on Soome Maksuameti nõue summas 1 326 507,74 eurot ja mis on tekkinud perioodil 2008 - 2015. Ülejäänud nõuded põhinevad peamiselt kohtuotsustel. Vastavalt lepingu punktile 3.1.3 kohustus kostja tasuma ostusumma järelmaksuga. Seega läks kinnisasjade omandiõigus üle enne kostja poolt müügihinna tasumist. Kostja kohustub tasuma müüjale intressi arvestusega 4% aastas tasumata ostuhinna jäägilt. Kostja peab ostusumma tasuma kontole, mille andmed kohustus võlgnik esitama kostjale hiljem. Hagejale pole teada, millisele kontole palus võlgnik ostusummat kostjal tasuda või kas vastav kokkulepe üldse eksisteerib. Ka pole hagejale teada, kas pooled on reaalselt kokku leppinud järelmaksu graafikus. Seisuga 18.09.2017 on võlgniku rahvastikuregistri järgne elukoha aadress endiselt xxx ehk kostjale võõrandatud korteriomandi aadress. Võlgniku arvelduskontolt ei ole võimalik tuvastada makseid korteriomandite eest. Võlgniku lepinguline esindaja esitas haldurile 14.06.2017 10 maksekorraldust, mis peaks tõendama tehtud makseid. Maksekorralduste järgi on kostja teinud võlgnikule perioodil 19.06.2014 – 30.10.2014 väljamakseid kogusummas 173 000 eurot. Maksekorralduste koopiatelt on ilmselt käsitsi kustutatud korralduse selgitus, ühtlasi teatas võlgniku lepinguline esindaja, et võlgnikul pole võimalik esitada väljavõtet arveldusarvest, kuhu summad üle kanti ega ka täpsustada, mis oli maksekorralduste selgitustes kirjas. Hageja on seisukohal, et 18.07.2014 toimunud müügitehingus kokkulepitud ostusumma pole tegelikkuses võlgnikule üle kantud ja võlgnik esitas haldurile ostusumma ülekandmist tõendavate maksekorralduste pähe erinevaid teisi maksekorraldusi (ka tehingule eelnenud perioodist), mis on tehtud muu eesmärgiga, kui kinnistute ostusumma tasumine. Võlgnik võõrandas kinnistu teades, et ta ei saa vastusooritust vähemalt järgmised 20 aastat (kui siiski) ja seega pole tal võimalik kõigi võlausaldajate nõudeid rahuldada. Sellistel tingimustel tehingu tegemisega on võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve. Hageja on arvamusel, et Võlgnik, T T V, M V ja T J L on omavahel seotud isikud ning neile kuuluvatel ettevõtetel on ühine majanduslik huvi. Kui võlgniku osas alustati maksumenetlus ning erinevad kohtumenetlused, siis võõrandas võlgnik, vältimaks kohustuste sundtäitmist oma vara arvelt, oma olemasolevad kinnistud kostjale. Hageja palub kohtul lugeda kostja võlgniku lähikondseks vastavalt PankrS § 117 lõikes 3 sätestatud kohtu kaalutlusõigusele. Võlgnikku ja kostjat ühendas osalussuhe, mis jätkub variisikute vahendusel ning pole kahtlust, et pooled käitusid teineteise huve arvesse võttes, millega hageja arvamusel on tõendatud poolte lähikondsus. Kuna vaidlusalune tehing toimus kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ja kostja oli teadlik, et võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve, tuleb 18.07.2014. a sõlmitud müügi- ja asjaõigusleping PankrS § 110 lg 1 p-st 3 tulenevalt tunnistada kehtetuks. Alternatiivselt palub hageja tuvastada vaidlusaluse tehingu tühisus õigusnäivuse tekitamise tõttu vastavalt TsÜS §-le 89, kuna hageja hinnangul varjasid pooled tehinguga oma tegelikke eesmärke või vähemalt jääb tehingust mulje, et pooled soovisid tegelikult sõlmida mõne muu tehingu – täpsemalt kinketehingu. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Poolte tegelik eesmärk oli korteriomandite tasuta üleandmine. Lisaks palub hageja alternatiivselt tuvastada tehingu tühisus tulenevalt vastuolust heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel, kuna nii tehingust tulenevad kohustused on Võlgniku jaoks ebaproportsionaalselt ebasoodsad ja ka poolte vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus Kostja vaidleb kirjalikes vastuväidetes hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata.

Müügilepingu alusel on kogu ostusumma tasutud ning haldur ei ole väitnud, et müügilepingul oleks olnud turuhinnale mittevastavuse tõttu kinke iseloom. Tehing, mis vastab turuhinnale ning mis on kogu ulatuses täidetud, ei saa kahjustada müüja võlausaldajaid. Kostja esitab maksekorraldused, milledest nähtub, et perioodil 03.08.2014 kuni 26.11.2014 on kogu ostusumma kostja poolt koos intressidega kogusummas 175 500 eurot võlgnikule tasutud. Võõrandades oma vara turuhinnaga, ei ole võlgnik oma võlausaldajate huvisid kahjustanud. Veelgi enam, kostjale teadaolevalt läks kogu kostja poolt võlgnikule ülekantud raha võlgniku võlausaldajaks oleva Soome Maksuameti nõude katteks, mistõttu ei ole võimalik rääkida võlausaldajate kahjustamisest, sest tehing tehti võlausaldaja huvides, mitte kahjuks. Lisaks eeltoodule on haldur hagiavalduses märkinud, et kõnesolev tehing on tehtud PankrS § 110 lg 1 p 3 nimetatud tähtaja jooksul, kuid ei ole tõendanud viidatud sätte kohaldamiseks obligatoorseid asjaolusid, eelkõige seda, et võlgnik kahjustas tehinguga võlausaldajate huve, tegi seda teadlikult ning et kostja sellest teadis või pidi teadma. Kostja ei olnud tehingu tegemise ajal võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 mõttes. Hageja on hagiavalduses märkinud, et ta on arvamusel, et võlgnik, T T V, M V ja T J L on seotud isikud, kuid mingit õiguslikult asjakohast põhistust, mis vastaks PankrS § 117 sätestatule, selle arvamuse osas esitatud ei ole. Kostja avaldab, et ta ei võta omaks ühtegi hageja poolt esitatud paljasõnalist väidet. Hageja väited, et võlgnik ja kostja on seotud läbi variisikute, ei ole tõendatud ning tuleb jätta tähelepanuta. Arvestades asjaolu, et kõnesolev tehing on tehtud 2 aastat 1 kuu ja 23 päeva enne ajutise halduri nimetamist, tuleb hagi jätta rahuldamata, sest PankrS § 110 lg 1 p-i 2 kohaselt saab kehtetuks tunnistada tehingu, mis on tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostja ei nõustu hageja alternatiivse nõudega, kuivõrd pooled on sõlminud notariaalse müügilepingu turutingimustele vastava hinnaga ning mis on väga lühikese tähtaja jooksul lepingu osaliste poolt ka täidetud. Seega puuduvad mis tahes alused lugeda nimetatud tehing tühiseks. Samuti ei ole võimalik mõlema poole poolt täidetud ning võlausaldajaid mittekahjustava tehingu puhul asuda seisukohale, et tegemist on heade kommetega vastuolus oleva tehinguga, sest selleks puuduvad mis tahes alused. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused kohtuistungil ning tutvunud asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud, tõendatud ja tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Pooltel puudub vaidlus selles, et võlgniku pankrot kuulutati välja 04.11.2016 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9661. Võlgnikule kuulus perioodil 19.06.2012 – 18.07.2014 korteriomand asukohaga xxx, üldpinnaga 109,30 m2 (registriosa nr xxx) ja mitteeluruum samal aadressil (registriosa nr xxx). Võlgnik võõrandas mõlemad kinnisasjad 18.07.2014

sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepinguga RDevelopment OÜ-le. Antud lepingu p 3.1.3. alusel kohustus ostja tasuma korteriomandite eest 153 000 eurot ja 19 000 eurot, kokku 172 000 eurot kontole, mille andmed kohustub müüja esitama ostjale hiljem, hiljemalt 18.07.2034. Ostuhinna järelmaksu võimaldamise eest kohustus ostja tasuma müüjale intressi arvestusega 5% aastas tasumata ostuhinna jäägilt. Pooled vaidlevad selle üle, kas antud müügilepingu alusel on kostja ostuhinna tasunud ja kas antud tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. PankrS § 108 lõike 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Sama sätte lõike 2 kohaselt kuulub pankrotivara hulka vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi. PankrS § 109 lõike 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110 – 114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 109 lõike 1 alusel peavad tagasivõitmiseks üheaegselt olema täidetud tagasivõitmise üldised eeldused: tegemist peab olema enne pankroti väljakuulutamist tehtud tehinguga ja tehinguga peab olema kahjustatud võlausaldajate huve. Hageja tugineb PankrS § 110 lg 1 p-le 3, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine poolt teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Kohus leiab, et vaidlusaluse müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks tuleb tuvastada järgmised asjaolud:

jooksul müügi eest vastusooritust, mille arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada ning nõude realiseerimiseks puudub ka tagatis. Üksnes intressi maksmist ei saa kohtu hinnangul piisavaks vastusoorituseks pidada. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et enne kinnistute müügilepingu sõlmimist oli kostjal võlgniku ees täitmata kohustusi vähemalt summas 968 341,05 eurot. Müügitehingu tulemusena suurenesid kostja kohustused võlgniku ees täiendavalt müügihinna ulatuses. Kohus leiab, et müües kinnistud ilma igasuguse tagatisteta kostjale, kes oli võlgnikule võlgu peaaegu miljon eurot, ja tingimusel, et ostuhind tasutakse alles 20 aastat peale müügitehingu sõlmimist, on võlgnik kahjustanud teadlikult võlausaldajate huve. Kohus leiab, et Harju Maakohtu 04.11.2016 määrusega on tõendatud, et ajutine haldur on tuvastanud võlgnikul kohustusi üle 2,5 miljoni euro, sealhulgas Soome Maksuameti ees summas 2,5 miljonit eurot. Ka võlgniku pankrotimenetluses 06.03.2017 toimunud nõuete kaitsmise koosoleku protokolli lisas 2 märgitud tunnustatud nõuete nimekirjaga on tõendatud võlausaldajate olemasolu, kelle huvisid võlgnik müügiga kahjustas. Antud dokumendist nähtuvalt on võlausaldajatel tunnustatud nõudeid kokku summas 2 301 949,5 eurot. Kostja vastuväidete kohaselt ei kahjusta müügileping võlausaldajate huve, kuna kostja on ostuhinna tasunud täies ulatuses. Kostja ja võlgnik on andnud erinevatel aegadel erinevaid selgitusi ja esitanud erinevaid tõendeid müügihinna tasumise kohta. Nii on võlgniku esindaja 23.11.2016 saatnud võlgniku pankrotihaldurile Terje Eipre e-kirja, milles märgib, et xxx korteriomandi eest on tasutud osaliselt ülekandega ning osaliselt tšekiga. Eksperdile esitatud nn korrigeeritud raamatupidamisarvestuse kohaselt on kogu summa tasutud ülekannetega ja hoopis võlgnik on võlgu kostjale. Seega on varasemalt antud selgitused ning nn korrigeeritud raamatupidamisandmed omavahel vastuolus. Vastuväidete tõendamiseks esitas kostja kohtule kolmteist maksekorraldust kogusummas 175 500 eurot, millest peaks nähtuma, et kostja tasus müügisumma täies ulatuses 2014. Kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et kostja esitatud maksekorraldused ei tõenda vaidlusaluste kinnistute müügihinna tasumist. Maksekorralduste selgituste kohaselt on tegemist laenu tagasimaksetega võlgnikule, mitte aga korteri ja/või parkimisplatsi eest tasumisega. Kostja esitatud maksekorralduste ning majandusaasta aruannete põhjal nähtub, et kostja on põhiliselt vähendanud oma laenukohustust võlgniku ees. Vaidlusaluste kinnistute eest tasumine nimetatud maksekorraldustega ei ole tõendatud. Lisaks eelnevale on kostja esitanud hagejale varasemalt enne kohtumenetlust kümme erinevat maksekorraldust kogusummas 173 000 eurot, mille alusel on tehtud kanded perioodil 19.06.2014-30.10.2017 ehk mõned enne müügitehingu toimumist. Maksekorraldusi võrreldes nähtub, et hagejale varasemalt esitatud maksekorraldused erinevad suurelt osalt kostja poolt 15.01.2018 kohtule esitatud maksekorraldustest ning kõigil varasematel maksekorraldustel oli peidetud ka maksekorralduse selgitus. Kohus on seisukohal, et kuivõrd kostja on esitanud vastuolulisi andmeid ostuhinna tasumise kohta ja maksekorraldustest ka ei nähtu vaidlusaluste korteriomandite eest tasumist, siis ei saa antud maksekorraldustega lugeda tõendatuks ostuhinna tasumist.

Kohus leiab, et eluliselt ei ole usutav, et äriühing, avaldades tahet tasuda korteriomandite ostuhinda, märgib maksekorralduse selgituseks laenu tagasimakse isegi juhul, kui tasumine toimub järelmaksuga, sest tasutakse siiski konkreetse müügieseme eest. Kohus leiab, et kostja on püüdnud eksitada nii kohut kui hagejat antud makskorralduste esitamisega, soovides nendega tõendada ostuhinna tasumist. Järgnevalt tõi kostja esile, et kostja uus raamatupidaja on kostja raamatupidamist korrigeerinud, kuna eelmine raamatupidaja rikkus hoolsuskohustust ja ei teinud kõiki vajalikke kandeid. Nn korrigeeritud raamatupidamise andmetel kostjal võlgnevus võlgniku ees puudub, hoopis võlgnik võlgneb kostjale 61 167,47 eurot. Eksperdiarvamuse kohaselt on eksperdil kahtlus esitatud andmete usaldusväärsuses. Kohus leiab, et kostja raamatupidamise nn korrigeerimine tagantjärele ei ole usaldusväärne, selle andmetes on mitmeid küsitavusi ja vasturääkivusi. Nii võõrandas võlgnik nn korrigeeritud raamatupidamise andmetel 30.10.2014 ja 31.10.2014 kostja vastu nõudeid summas 658 280,40 eurot T J Lile. Kohus leiab, et nimetatu ei ole usutav, kuna võlgnik ei ole varasemalt selliste nõuete võõrandamist T J Lile avaldanud. Ekspert on esile toonud, et väidetavalt hoolsuskohustust rikkunud raamatupidaja poolt teostatud raamatupidamisarvestuses ei ole nõuete üleminekut puudutavaid kandeid 2014 ega 2015 tehtud. Nõude loovutamisest ja vastavalt kohustuse kustutamisest summas 658 280,40 eurot teavitatakse ka äriühingu juhatuse liiget, kelleks tehingu toimumise hetkel oli M V. Kohus nõustub eksperdiga, et eluliselt ei ole usutav, et olukorras, kus M V teavitas raamatupidajat kõnealuse tehingu toimumisest, jättis raamatupidaja asjakohased kanded tegemata. Kui tegemist oleks olnud inimliku eksimusega, ei oleks see saanud jääda märkamata 1 aasta ja 2 kuud pärast kõnealuse tehingu toimumist. Võlgniku nõuded üle võtnud T J L nimetati RDevelopment OÜ juhatuse liikmeks 18.02.2015. Eksperdi arvutuste kohaselt olid RDevelopment OÜ kohustused võlgniku ees (lähtudes eksperdile esitatud korrigeeritud raamatupidamise andmetest) seisuga 28.02.2015.a ca 31 000 eurot. Nõuded võlgnikult üle võtnud T J L pidi olema nõuete üleminekust teadlik ning omama nii juhatuse liikme kui ka nõuete uue omanikuna teavet võlgniku nõuete suurusest. Sellele vaatamata tegi RDevelopment OÜ perioodil juuni-november 2015 (ehk perioodil, mil eksperdi arvutuste kohaselt RDevelopment OÜ-l kohustusi võlgniku ees ei olnud) võlgnikule väljamakseid 24 korral kokku summas ca 81 000 eurot. Kostja nn korrigeeritud raamatupidamisest selgub, et hoopis kostjal on justkui võlgniku vastu nõue summas 61 167,47 eurot, millele pole samuti keegi kunagi varem viidanud. Kohus leiab, et asjaolu, et peale nõuete võõrandamist jätkas kostja võlgnikule väljamaksete tegemist, viitab üheselt sellele, et tegelikult võlgnik oma nõudeid kostja vastu T J Lile võõrandanud ei ole. Nn korrigeeritud raamatupidamise ebausalduväärsust tõendab kohtu hinnangul ka alljärgnev eksperdi arvamuses esiletoodu. Dokumentaalselt on tõendatud, et RDevelopment OÜ tegi 28.08.2014 võlgnikule ülekande selgitusega „Kauppahinnan maksu 1/3 karriskär tontista/saaresta“ summas 50 000 eurot ning 30.10.2014 ülekande selgitusega „L takaisin maksu (Xxx kaupan kauppahinta), summas 50 000 eurot. Lähtudes RDevelopment OÜ esindaja selgitustest tasuti 28.08.2014 maksega Xxx nimelise kinnistu eest 50 000 eurot ning 30.10.2014 maksega tasuti xxx kinnistute eest võlgnikule 50 000 eurot. Eksperdile esitatud korrigeeritud raamatupidamisarvestuses 28.08.2014 kuupäevaga raamatupidamiskannet tehtud ei ole. Küll on aga tehtud 28.08.2014 pearaamatu kanne nr 134 summas 50 000 eurot, millega on suurendatud RDevelopment OÜ kohustusi võlgniku ees ning samal ajal on vähendatud RDevelopment OÜ kohustusi võlgniku ees seoses xxx korteriomandite soetamisega. See kanne on vastuolus RDevelopment OÜ esindaja selgitusega, mille kohaselt tasuti 28.08.2014

Xxx nimelise kinnistu eest ning 30.10.2014 tasuti xxx kinnistute eest. Lisaks eelnevale nähtub eksperdiarvamusest, et korrigeeritud raamatupidamine sisaldab 31.12.2014 kannet nr 65, mille kohaselt laekus detsembris xxx asuvale arvelduskontole 501 564,23 eurot. Eksperdile esitatud xxx detsember 2014 arveldukonto väljavõttest nähtub, et reaalselt laekus detsembris 2014 xxx arvelduskontole 379 166,96 eurot, seega kujuneb erinevuseks 182 000 eurot. Ekspert on esile toonud, et antud 2014 pearaamatu võrdlusest xxx arvelduskontode väljavõtetega nähtub, et kümned laekumised ja tasumised xxx arvelduskontol ei ole raamatupidamises kirjendatud. Sarnased asjaolud ilmnevad ka Swedbank AS arvelduskonto väljavõtte võrdlemisel eksperdile esitatud korrigeeritud 2014 pearaamatuga. Eelnev kinnitab kohtu hinnangul, et viidatud kostja nn korrigeeritud raamatupidamine ei ole usaldusväärne ning nimetatuga kohus otsuse tegemisel ei arvesta. Kohus leiab ka, et asjaolu, et kostja vähendas 2014-2015 oma võlgnevust võlgniku ees 515 350 euro ulatuses, ei kinnita seda, et kostja oleks vaidlusaluste xxx kinnistute eest tasunud. Eelneva alusel ei tõenda kostja nn korrigeeritud rammatupidamine ostuhinna tasumist. Kostja esitas kohtule audiitor K MuMgra 23.08.2018 arvamuse, milles audiitor kinnitab, et seisuga 04.03.2015 olid kõik kostja kohustused võlgniku ees täidetud ja pooltevaheliste tehingute saldo oli null eurot. Samas on nimetatud audiitor 02.08.2017 kinnitanud kostja 2014 majandusaasta aruandes, et Audiitorbüroo K M OÜ-l ei õnnestunud nende poolt läbi viidud auditiprotseduuride tulemusena saada piisavat kindlustunnet kostja 2014 majandusaasta aruandes kajastatud nõuete ja kohustuste täpsuse, täielikkuse ja bilansilise väärtuse põhjendatuse osas. Audiitoril ei õnnestunud saada ka informatsiooni bilansis kajastatud kinnisvarainvesteeringute õiglase väärtuse kohta ja seega ei avaldanud ta arvamust RDevelopment OÜ 2014 majandusaasta aruande kohta. Kohus leiab, et audiitori 23.08.2018 arvamuses ei sisaldu mingit teavet selle kohta, mille alusel on audiitor kindlaks teinud, et seisuga 04.03.2015 olid kõik kostja kohustused võlgniku ees täidetud ja pooltevaheliste tehingute saldo oli null eurot. Kohus leiab, et nimetatud arvamus ei ole kooskõlas kostja raamatupidamise andmetega ei enne ega pärast korrigeerimist, kuivõrd pooltevaheline saldo ei olnud ühelgi juhul null eurot. Eelnevalt esiletoodu alusel asub kohus seisukohale, et vandeaudiitor K M arvamus on paljasõnaline ning vastuolus teiste tõenditega, mistõttu ebausaldusväärne ja kohus sellega otsuse tegemisel ei arvesta. Järgnevalt analüüsib kohus, kas kas kostja oli või pidi olema teadlik asjaolust, et võlgnik kahjustab vaidlusaluste tehingute võlausaldajate huve. Kohus on seisukohal, et hageja esitatud tõenditega on tõendatud, et võlgnik ja kõik kostja eelnevad juhatuse liikmed/osanikud T T V, M V ja T J L on omavahel tihedalt seotud isikud, äriühingud on registreeritud samale aadressile ja neil on ühised kontaktandmed. Samuti on kostja registrikaardi väljatrükiga tõendatud, et kostja sidevahendite all on kajastatud võlgniku e-posti aadress xxx Kohtu hinnangul tõendab nimetatu võlgniku jätkuvat seotust kostja majandustegevusega. Kohus nõustub hagejaga, et võlgniku teadmist müügitehingutega võlausaldajate huvide kahjustamise kohta võib omistada kostjale muuhulgas ka seetõttu, et võlgnik haldab käesoleva ajani kostja arveldusarveid. Lisaks oli kostja müügitehingute tegemisel teadlik oma ligi miljoni euro suurusest võlgnevusest võlgniku ees. Kostja pidi olema teadlik ka sellest, et müügieseme eest tasu maksmises kokkuleppimine selliselt, et müügihind tasutakse alles 20 aasta möödumisel, kahjustab võlgnik võlausaldajate huve.

Lisaks nähtub 18.07.2014 müügi- ja asjaõiguslepingust, et notar on võlgnikule ja kostjale müügitehingu vormistamisel selgitanud lepingu punktides 3.1.3 ja 3.2, et võlgnikul on võimalus seada oma õiguste kaitseks hüpoteek võõrandatavatele kinnisomanditele, kuid võlgnik seda ei ole soovinud. Lepingu p 4.2 kohaselt kohustus võlgnik hiljemalt 18.10.2014 teatama rahvastikuregistrile uued elukohaandmed. Lepingu p 4.3 kohaselt ei avaldanud võlgnik soovi, et notar tema eest vastava teate edastaks. Võlgniku rahvastikuregistri järgne elukoha aadress on endiselt xxx ehk kostjale võõrandatud korteriomandi aadress. Nimetatu kinnitab võlgniku tihedat seotust kostjaga. Eelneva alusel kogumis asub kohus seisukohale, et kostja pidi olema teadlik vaidlusaluse tehinguga võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamisest. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kohtumenetluses on tõendamist leidnud müügilepingute kehtetuks tunnistamise eeldused: müügitehingud on sõlmitud kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, võlgnik kahjustas tehingutega teadlikult võlausaldajate huve ning kostja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas nendega võlausaldajate huve. Seega kuulub hageja esimene nõue rahuldamisele. Kuivõrd kohus rahuldab hageja esimese nõude, ei pea kohus TsMS § 370 lg-le 2 alusel vajalikuks anda hinnangut hageja alternatiivsetele nõuetele. Eeltoodu alusel tunnistab kohus tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 18.07.2014 sõlmitud korteriomandite müügi- ja asjaõiguslepingu. PankrS § 119 lg 1 järgi kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Seega tuleb kostjal vaidlusaluse müügilepingu alusel saadu tagastada pankrotivarasse ja kinnisasja omanikuna tuleb kinnistusraamatusse sisse kanda võlgnik. Kinnisomandi üleminekuks on AÕS § 641 kohaselt nõutav õigustatud isiku nõusolek ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. KRS § 341 lõike 1 kohaselt on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-20-05 tehtud lahendi p 28 kinnitanud, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja seda tuleks AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine on ka kinnistu üleandmise asjaõigusleping. Sel juhul oleks kinnistusraamat materiaalselt ebaõige, st ei vastaks tegelikule õiguslikule olukorrale (sisse on kantud omanikuna ebaõige isik). Kinnistusraamatu kanne tuleks parandada ja õige omanik kinnistusraamatusse kanda. Vastavalt TsÜS § 68 lõikele 5 kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. TsMS § 594 sätestab, et kui kande tegemiseks on vaja mitme isiku avaldust või nõusolekut, asendab seda vähemalt ühe isiku avalduse või nõusoleku olemasolu korral ka jõustunud või viivitamatule täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud teiste isikute kohustus kande tegemisele kaasa aidata või õigussuhe, millest tulenevalt tuleb kanne teha.

Tulenevalt eeltoodust tuleb asendada kohtuotsusega kostja nõusolek võlgniku kandmiseks kinnistusraamatusse vaidlusaluste kinnistute omanikuna. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on kohtu hinnangul tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt esitatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRNE

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukuludeks riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks 9 420 eurot, millest 3 840 eurot ( käibemaksuga) on kulud õigusabile ja 2 700 eurot riigilõiv ning 2 880 eurot ekspertiisitasu. Hageja palub need välja mõista kostjalt. Hageja on palunud menetluskulud välja mõista ilma käibemaksuga. TsMS § 174 lg 6 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on vastava kinnituse kohtule andnud. 96 eurot, millele lisandub käibemaks. Õigusteenust on osutatud kokku 33 h ja 20 minutit. Lisaks palub hageja välja mõista viivised menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus tuleb rahuldada osaliselt.

Kohus on seisukohal, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr 96 eurot (millele lisandub käibemaks) on põhjendatud ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga (nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1115-13). Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja 28.-29.09.2017, 30.01.2018, 02.02.2018 ja 14.03.2018 toimingud ei ole tõendatud, kuna vastavad menetlusdokumendid ei ole allkirjastatud hageja lepingulise esindaja poolt. 03.04.2018 toiminguna on märgitud kohtuistungiks valmistumine ja teeside koostamine. Teese kohtule esitatud ei ole. Seega on antud ajakulu tõendamata. Kohtuistungiks valmistumise põhjendatud ajakuluks arvestab kohus 1 h. 13.05.2019 (hagejal ekslikult märgitud 11.05.2019) kohtuistung kestis protokolli kohaselt 43 minutit. Seega vähendab kohus vastavat ajakulu 17 minuti võrra. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja toimingud ülejäänud osas on tsiviilasja mahtu ja keerukust arvestades põhjendatud ja vajalikud olnud. Antud tsiviilasjas on kostja esitanud erinevaid seisukohti, mis on mõistetavalt nõudnud hageja lepinguliselt esindajalt asjakohast analüüsi, asjas toimus ekspertiis, pooled pidasid läbirääkimisi kompromissi saavutamiseks. Kohus on seisukohal, et hageja poolt esitatud menetlusdokumentide sisu ja maht on kooskõlas tsiviilasja keerukusega. Lisaks toimus tsiviilasjas kaks kohtuistungit. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja kulud kindlaks summas 1943,04 eurot käibemaksuga. Menetluskulud kokku koos riigilõivu ja ekspertiisitasuga moodustavad 7 523,04 eurot. Kohus mõistab menetluskulud summas 7 523.04 eurot (käibemaksuga) välja kostjalt. Hageja on lisaks palunud kostjalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava hageja taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. /Allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik Põhjendusi täiendatud Tallinna RK lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.