Pärimisõigus › Seadusjärgne pärimine

1(8)

Tsiviilasi nr: 2-18-13586 Edasikaebamise kord Osas, millega ringkonnakohus määruskaebust ei rahuldanud, võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372 lg 5). Muus osas ei ole määrus vaidlustatav. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

Tsiviilasi nr: 2-18-13586 Harju tööpiirkonna kohtutäituri Elin Vilippuse 26.01.2018 enampakkumise akti kohaselt täiteasjas nr 022/2008/5732 võõrandati kostjale kuuluv 1/2 suuruseline mõtteline osa 08.03.2017 surnud WW pärandvara ühisusest. Enampakkumise aktist nähtuvalt omandasid kostjale kuulunud 1/2 suuruse mõttelise osa pärandvara ühisusest ühisvarasse hagejad hinnaga 8500 eurot. 12.02.2018 Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kandemäärusega nr 169632018 jäeti hageja I kinnistamisavaldus rahuldamata. Kandemääruse põhjenduste kohaselt läheb enampakkumise akti alusel üle varaline õigus pärandvara ühisusest, mitte kinnisomand. Pärimisseaduse (PärS) §-st 147 tuleneb, et kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat (kaaspärijad), kuulub pärandvara neile ühiselt (edaspidi pärandvara ühisus). Pärandvara ühisusele ja kaaspärijate vahelistele suhetele kohaldatakse kaasomandi sätteid. PärS § 148 lg 1 kohaselt võib kaaspärija käsutada temale kuuluvat mõttelist osapärandvara ühisusest. Kaaspärija ei või iseseisvalt käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest. Sama paragrahvi lõike 2 alusel lähevad osa omandajale üle üksnes kaaspärija varalised õigused ja kohustused, eelkõige õigus nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud kaaspärija. Pärandil lasuvate kohustuste täitmise eest vastutavad kaaspärija ja osa omandaja solidaarselt. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 73 lg 1 järgi on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kohtunikuabi selgitas kandemääruses, et täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust varalise õiguse omandamisel enampakkumise teel enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemiseks. Kuivõrd praegusel juhul ei võõrandatud enampakkumisel kinnisasja vaid varalist õigust, ei saa kinnistusraamatu kannet muuta üksnes enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemisega. Taotletava eesmärgi saavutamiseks, s.o kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kande tegemiseks, on pärandvara ühisuse osa omandaja õigustatud eelkõige nõudma varaühisuse lõpetamist. Seega peavad pärandvara ühisuse omanikud pöörduma notari poole. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on endiselt kinnistu kaasomandi 1/6 mõttelise osa omanikuna kinnistusraamtusse kantud hageja II ning 5/6 mõttelise osa ühisomanikena hageja II ja kostja. Hageja II pöördus taotletava eesmärgi saavutamiseks 19.02.2018 e-kirjaga kostja poole, et notariaalselt teostada tehing varaühisuse lõpetamiseks ja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kande tegemiseks. Hageja II palus kostjal teatada, kas ta on nõus tegema eelmärgitud tehingud vabatahtlikult notari juures. Ühtlasi palus hageja II teatada, millised ajad ei sobi kostjale notarisse minekuks. Hageja II ootas tagasisidet hiljemalt 22.02.2018. Kostja ei ole hageja II e-kirjale reageerinud. Hagejate telefonikõnesid kostja enam vastu ei võta, mistõttu olid hagejad sunnitud pöörduma hagiavaldusega kohtu poole.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Harju Maakohus jättis 05.10.2018 määrusega hagi menetlusse võtmata.

Määruse põhjenduste kohaselt olid hagejad esitanud kostja vastu pärandvara jagamise nõuded, millele seadus ei anna õiguskaitset ning seetõttu esines TsMS § 371 lg-s 2 märgitud hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alus.

3(8)

Tsiviilasi nr: 2-18-13586 Hagi materjalidest nähtuvalt oli kostja 1/3 suuruses mõttelise osas 03.06.2016 surnud QQ pärija (11.01.2017 pärimistunnistus). Seejärel kostja kinkis WW-le ning WW võttis kinkena vastu kostjale kuuluva 1/3 suuruse mõttelise osa 03.06.2016 surnud QQ pärandvara ühisusest (st kaaspärija varalised õigused ja kohustused). Seega kinkis kostja ära enda 1/3 suuruse mõttelise osas QQ pärandvara ühisusest WW-le ja kostjale ei kuulu enam mõttelisi osasid QQ pärandvara ühisusest (11.01.2017 pärandvara ühisuse mõtteliste osade kinkeleping, ühis- ja pärandvara jagamise leping ja asjaõiguslepingud). 08.03.2017 suri WW, kelle pärijateks võrdsetes osades olid OO ja kostja. Kostjale kuuluv 1⁄2 suurune mõtteline osa 08.03.2017 surnud WW pärandvara ühisusest võõrandati täitemenetluses (26.01.2018 enampakkumise akt). Seega ei kuulu kostjale enam mõttelisi osasid ka WW pärandvara ühisusest. Maakohus märkis, et PärS § 152 lg-st 1 tulenevalt saavad kaaspärijad pärandvara jagamist nõuda isikult, kellele kuulub osa vaidlusalusest pärandvara ühisusest. Kui isikul puudub osa vaidlusalusest pärandvara ühisusest, ei saa tema vastu esitada pärandvara jagamise nõuet. Sellisel juhul on tegemist pärandavara jagamise hagi mõttes isikuga, kes ei saa olla kostjaks. Kostjale ei kuulu enam pärimisseaduse mõttes pärandvara, mille jagamist nõuda, mistõttu ei ole kostja vastu esitatud pärandvara jagamise hagiavaldusel edulootust. Hagejatel ei saa olla kostja vastu hagis märgitud asjaoludel nõudeid pärandvara jagamiseks. Kui hageja esitab nõude vale isiku vastu, on hagi sõltuvalt asjaoludest kas üldse perspektiivitu või põhjendamatu. Kui algusest peale on selge, et hagis kostjana nimetatud isikul ei saa olla hageja ees haginõudest tulenevat kohustust, peab kohus hagi menetlemisest keelduma või jätma selle läbi vaatamata. Hagejatel ei saa olla kostja vastu hagis märgitud asjaoludel pärandvara jagamise nõudeid ja kohus ei ole hagi menetlusse võtnud. Seetõttu esines kohtu hinnangul alus hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks. Hagi menetlemine tekitaks hagejatele täiendava menetluskulude tasumise kohustuse, kuivõrd hagejate kohtuni toodud asjaolude pinnalt ei ole käesoleval pärandvara jagamise hagil edu perspektiivi.

MÄÄRUSKAEBUSE PÕHJENDUSED

4(8)

Tsiviilasi nr: 2-18-13586 surnud WW pärandvara ühisusest. Sellekohane maakohtu seisukoht on ekslik ning maakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatut. Ebaõiged on maakohtu seisukohad, et pärast pärandvara ühisuse võõrandamist enampakkumisel ei kuulu kostjale enam mõttelist osa kinnistust ja kostja ei ole enam kaaspärija ning et hagi esemes formuleeritud pärandvara jagamise nõudega ei ole õiguslikult võimalik eesmärki saavutada. Kinnistusraamatu kandest nähtub, et kostja on endiselt vaidlusaluse kinnistu ühisomanikuks ja enampakkumise akti alusel kinnistamiskandeid teha ei saa. Tartu Maakohtu kinnistusosakond on kaebajate kinnistamisavalduse jätnud kandemäärusega rahuldamata. Maakohtu määruse põhjendust, et kostjale ei kuulu enam mõttelist osa kinnisomandist, ei saa pidada õiguspäraseks. Eeltooduga rikkus maakohus TsMS § 465 lg 2 p-s 8 sätestatut. Kooskõlas täitemenetluse seadustiku §-ga 156 ja § 160 lg-ga 1 läheb enampakkumise akti alusel üle varaline õigus pärandvara ühisusest, kuid mitte automaatselt kinnisomand. Täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust varalise õiguse omandamisel enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sest enampakkumisel ei võõrandatud kinnisasja mõttelist osa, vaid osa pärandvara ühisusest. Kannete tegemine kinnistusraamatusse üksnes enampakkumise akti alusel on praegusel juhul takistatud. Sellest tulenevalt olid hagejad taotletava eesmärgi saavutamiseks õigustatud esitama kohtule hagiavalduse kostja vastu pärandvara jagamiseks, mille raames on õiguslikult võimalik lõpetada pärandvara ühisus ja nõuda kinnistusraamatu kannete muutmiseks kostja tahteavalduse asendamist kohtulahendiga. Kaaspärija positsioon kujutab pärimisseaduse tähenduses endast õiguste ja kohustuste kogumit ning muuhulgas kuulub kaaspärijale õigus nõuda pärandvara jagamist, arvestades PärS §-s 155 sätestatut. Seega on hagejal II võimalik taotletav eesmärk, s.o pärandvara ühisuse lõpetamine saavutada läbi pärandvara jagamise, mille käigus saab lõpetada ühisomandi pärandvarale või selle osale. Pärandvara jagamist reguleerivad PärS §-d 151–161. Hagiavalduses oli esitatud ka nõue kohustada kostjat andma KRS § 34l tähenduses nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr PPPPPPP teises jaos tema kohta tehtud ühisomaniku kande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistusraamatusse 5/6 mõttelise osa kinnistu ühisomanikena hagejad. Hagejad palusid jõustunud kohtuotsusega asendada kostja nõusolek ja tahteavaldus kinnistamiskannete tegemiseks (TsÜS § 68 lg 5). Hagejad põhjendasid ja tõendasid hagiavalduses, et neil ei ole võimalik kinnistusraamatus kandeid muuta, kuna kostja ei reageeri kaebajate e-kirjadele ega telefonikõnedele. Eelviidatud põhjendustel ei ole notariaalselt ehk kohtuväliselt varaühisuse lõpetamine ja kinnistamiskannete tegemiseks vastustajalt nõusoleku saamine mitte kuidagi võimalik. Tegemist on nõudega, mille osas hagejad vajavad õiguslikku kaitset ja kui kohus seda ei võimalda, siis ei ole hagejatel võimalik kinnistusraamatu kandeid muuta ja ühisomanikuks saada. Eelmärgitust järelduvalt ei olnud see nõue õiguslikult perspektiivitu. Harju Maakohus rikkus TsMS § 372 lg-s 4 sätestatut ning põhjendamis- ja kaalumiskohustust, kuna kohus ei ole kõnealuse nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendanud ega analüüsinud.

5(8)

Tsiviilasi nr: 2-18-13586 Lisaks on kohus rikkunud TsMS § 205 lg-s 2 ja TsMS § 371 lg 2 p-s 2 märgitut, sest hagimenetluses on kostjaks isik, kelle vastu on hagiavaldus esitatud. Seega otsustavad hagejad, kelle vastu nad hagiavalduse esitavad. Maakohus on määruses tuginenud sellele, et hagiavaldus on esitatud vale kostja vastu. TsMS § 371 lg 2 p 2 ei sätesta hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusena hagi esitamist vale kostja vastu. Harju Maakohtu 05.10.2018 määruse põhjendustes tugineb kohus korduvalt hagiavalduses esitatud asjaoludele ja tõenditele. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ei saanud maakohus hinnata tõendeid. Seega on maakohus kaebajate hinnangul ebaõigesti keeldunud käesolevas asjas avalduse menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 ja § 372 lg 4 (kaebuses ilmselt ekslikult märgitud § 372 lg 1 p 4) alusel. Maakohus ei ole hagi menetlusse võtmise otsustamisel tuvastanud TsMS § 371 lg 2 p-s 2 nimetatud aluseid, mis lubanuks kohtul keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

MÄÄRUSE PÕHJENDUSED

6(8)

Tsiviilasi nr: 2-18-13586 lg 2 p 2, kuna hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Sellele on sisuliselt tuginenud vaidlustatud määruses ka maakohus.

7(8)

Tsiviilasi nr: 2-18-13586 esitatud asjaoludel kuulub WW pärandvara (ühiselt) üksnes hagejatele endile. Seetõttu ei nähtu hagiavaldusest pärandvara jagamise nõude osas õiguskaitsevajadust (TsMS § 3 lg 1). Hagiavalduses ei ole toodud esile, miks ei ole hagejatel võimalik omavahel pärandvara jagada kokkuleppel (PärS § 152 lg 4).

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.