2-18-18927/32 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja - lahend.ee

2.Hagiavalduse kohaselt MTÜ Suure Katla Selts (rentnik, edaspidi ka SKS) ja M S (rendileandja, edaspidi ka kostja) vahel on 08.07.2014. a sõlmitud tähtajaline rendileping nr 2014/1, mille kohaselt rendileandja andis rentnikule kasutusele maa katastritunnusega XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX(Roosu kinnistu). Rendileping on sõlmitud tähtajaliselt kestvusega 10 aastat, seega lõppeb rendileping 08.07.2024. a . Rentnikule on teatavaks saanud, et 15.06.2018. a on rendileandja sama Roosu kinnistu rendile andmiseks sõlminud uue rendilepingu Ula-Hansu Talu OÜ-ga. Olukorras, kus sama maa-ala rendile andmiseks on juba sõlmitud kehtiv rendileping, ei ole kinnistu omanikul õigust sõlmida uusi maarendilepinguid. 05.09.2018. a esitas kostja Suure Katla Seltsile lepingu erakorralise ülesütlemise teatise, milles märkis, et ütleb rendilepingu üles VÕS § 196 lg 2 alusel. Lepingu erakorraline ülesütlemise põhjuseks on märgitud VÕS § 116 lg 2 p 2, 3, 4 ning asjaolu, et väidetavalt on rentnik jätnud maa kasutamise eest rendi maksmata ning andnud maad allrendile. Kuna kostja poolt rendilepingu ülesütlemine on tühine, siis esitab hageja käesolevas hagiavalduse nõude rendilepingu täitmiseks ja tekkinud kahju hüvitamiseks või alternatiivselt rendilepingu lõpetamiseks ja sellega kaasneva kahju hüvitamiseks. Rendileandja on Rendilepingu ülesütlemise teates viidanud ülesütlemise alusele VÕS § 196 lg 2, mis eeldab, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust. Käesoleval juhul ei ole hageja lepingulisi kohustusi rikkunud ning see tõttu on Rendilepingu ülesütlemise alus väär ning ülesse ütlemine tühine. VÕS § 341 kohaselt kohaldatakse rendilepingule täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti. Seega reguleerib rendilepingu ülesütlemist VÕS § 313, mille kohaselt võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. VÕS § 313 lg 2 sätestab, et erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige käesoleva seaduse §-des 314–319 nimetatud asjaoludel. Seega võib lepingu üles öelda ainult olulise rikkumise esinemise korral, arvestades poolte huve ja asjaolusid. Kostja on hageja kohustuse rikkumisena välja toonud maa allrendile andmise ja renditasu maksmata jätmise. Rentnik ei ole kunagi maad allrendile andnud. 11.05.2018. a on SKS ja MTÜ Looduskeskkonna Säilitamise Eest sõlminud koostöökokkuleppe, mis ei ole käsitletav rendilepinguna. Rentnik on alati renditasud õigeaegselt ning Rendilepingu kohaselt tasunud, viimati on rentnik renti maksnud 05.02.2018. a summas 680 eurot. Hageja on seisukohal, et kuna ei esine ühtegi VÕS § 314–319 kirjeldatud alust ega ka ühegi hageja poolset olulist rikkumist VÕS § 116 lg 2 tähenduses, siis ei olnud kostjal õigust rendilepingut üles öelda ning selline lepingu ülesütlemine on tühine. Rendilepingut rikkus kostja ise, kuivõrd on andnud Roosu kinnistu rendile kolmandale isikule ajal, mil rendileandjal oli hagejaga kehtiv rendileping. Tähtajaline rendileping lõppeb ainult tähtaja lõppedes, poolte kokkuleppel või ühe poole erakorralisel põhjendatud ülesütlemisel ning käesoleval juhul ei esine ühtegi nimetatud lepingu lõppemise alustest. Rendileping on endiselt kehtiv ning hagejal on õigus nõuda rendilepingu täitmist VÕS § 108 lg 2 järgi.

Poolte vahel sõlmitud Rendilepingu 4.2. kohaselt kohustub rendileandja lepingu erakorralisel ülesütlemisel a) võimaldama rentnikule korrapärase majandamise reeglite järgi saadava saagi ja b) hüvitama maadele tehtud otsesed kulud raamatupidamise algdokumentatsiooni alusel. Ka VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seega on kostja kohustatud SKS-le hüvitama Rendilepingu erakorralise ülesütlemise tõttu hageja saamata jäänud tulu sh saamata jäänud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) makstavad toetused 2018. aasta eest. Kuigi Rendilepingu ülesütlemine oli tühine, ei olnud hageja võimalik sel ajal kinnistut kasutada ja sellest tulenevalt on hageja ilma jäänud ka makstavatest pindalatoetustest. Hageja on ise rendilepingut täitnud, sh maksnud renditasu. PRIA maksab renditud kinnistu säilitamise ja hooldamise eest poolloodusliku koosluse hooldamise toetust kadakatega niidu eest 250 eurot hektari kohta aastas. Renditud kinnistust on poolloodusliku koosluse-kadakatega niit suurus on 12,31 ha, seega on Roosu kinnistu eest makstav pindalatoetus aastas 3077,50 eurot. PRIA maksab renditud kinnistu säilitamise ja hooldamise eest poolloodusliku koosluse hooldamise toetust muu niidu eest karjatamisel 150 eurot hektari kohta aastas. Renditud kinnistust on poolloodusliku koosluse-muu niit suurus on 3,32 ha, seega on Roosu kinnistu eest makstav poolloodusliku kooslusetoetus aastas 483,00 eurot. Kokku on poolloodusliku koosluse hooldamise toetus 3560,50 eurot. PRIA maksab renditud kinnistu säilitamise ja hooldamise eest ühtset pindala ning rohestamise toetust, mille ühikumäär oli 2018. aasta eest 132,70 eurot/hektar. Renditud kinnistust on ühtse pindala ja rohestamise toetuse alla jääva maa suurus 3,32 ha. Seega on Roosu kinnistu eest makstav pindalatoetus aastas 440,56 eurot. Kuna kostja on Rendilepingu alusetult üles öelnud, siis on hageja kostja tõttu ilma jäänud korrapärase majandamise reeglite järgi saadavatest PRIA toetustest 2018. aasta eest summas 4001,06 eurot. Eelnevast tulenevalt palub hageja kohustada kostjat täitma kehtivat rendilepingut kuni tähtaja lõpuni 08.07.2024 ja hüvitama 2018. aastal saamata jäänud tulu (toetused PRIA-lt) summas 4 001,06 eurot. Juhuks kui kostja keeldub rendilepingut täitmast ning võimaldama hagejat Roosu kinnistut kasutamast, esitab hageja alternatiivse nõude rendilepingu lõpetamiseks kostjast tuleneva olulise rikkumise tõttu ja palub kostjalt välja nõuda lepingu lõppemisega kaasneva saamata jäänud tulu ehk kahju hüvitise. VÕS § 313 kohaselt võib mõjuval põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. VÕS § 314 lg 1 sätestab, et kui üürnikul ei ole üürileandjast tuleneval põhjusel võimalik üüritud asja kasutada, võib ta üürilepingu üles öelda, kui ta on üürileandjale andnud eelnevalt mõistliku tähtaja asja kasutamise võimaldamiseks ning üürileandja ei ole selle tähtaja jooksul võimaldanud üürnikul asja kasutada. Poolte vahel sõlmitud rendilepingu 4.2. kohaselt kohustub rendileandja lepingu erakorralisel ülesütlemisel a) võimaldama rentnikule korrapärase majandamise reeglite järgi saadava saagi ja b) hüvitama maadele tehtud otsesed kulud raamatupidamise algdokumentatsiooni alusel. Ka VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja on kohustatud hagejale hüvitama rendilepingu erakorralise ülesütlemise tõttu saamata jäänud tulu, sh saamata jäänud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) makstavad toetused ning samuti

rentniku poolt renditud maa taastamise ja harimisega seotud kulutused. Tegemist on kasuga, mida hageja oleks saanud, kui kostja ei oleks rendilepingu täitmisest keeldunud. Roosu kinnistul on kokku taastatud 11,5 ha maad hinnaga 1800 eurot hektar, seega on maa taastamistöödeks kulunud hagejal 20 700 eurot. Kinnistule on rajatud ka karjaaed maksumusega 1 344 eurot. Eelevast tulenevalt on hageja teinud investeeringuid renditud maale summas 22 044 eurot. Rendileping on sõlmitud kestusega 10 aastat, millest Suure Katla Selts on saanud kasutada 3 aastat. Järelikult on kostja poolse rikkumise tõttu rendilepingu erakorralise ülesütlemisega tekitatud kahju 7 aasta eest summas 15 430,80 eurot. PRIA maksab renditud kinnistu säilitamise ja hooldamise eest põllumajandusliku pindalatoetust 250 eurot hektari kohta aastas. Renditud kinnistu suurus on 17,61 ha, seega on Roosu kinnistu eest makstav toetus aastas 4 402,50 eurot. Kuna kostjast tulenevalt on rendileping erakorraliselt üles öeldud 7 aastat enne lepingu tähtaja lõppemist, siis järelikult on rendileandja rikkumise tulemusena tekkinud SKSle kahju saamata jäänud tulu näol 30 817,50 eurot. Järelikult tekib rendilepingu erakorralise ülesütlemisega Suure Katla Seltsile kahju kokku summas 46 248,30 eurot, millise summa on rendileandja rendilepingu punkti 4.2. kohaselt kohustatud rentnikule hüvitama. Kui kostja ei täida jätkuvalt kehtivat rendilepingut palub hageja lugeda rendilepingu hageja poolt ülesöelduks. Rendilepingu erakorralise lõppemisega tekib hagejale kahju saamata jäänud tulu näol kokku summas 46 248,30 eurot, millise summa on kostja rendilepingu kohaselt kohustaud hagejale hüvitama. Eeltoodu alusel ning juhindudes eelviidatud normistikust palub hageja: 1) rahuldada hagi ja kohustada kostjat täitma kehtivat Rendilepingut kuni tähtaja lõpuni 08.07.2024 ja hüvitama hagejale 2018. aastal saamata jäänud summas 4 001,06 eurot; 2) alternatiivselt kui kostja ei täida jätkuvalt kehtivat Rendilepingut, siis palub hageja lugeda Rendilepingu hageja poolt ülesöelduks ja kohustada kostjat hüvitama Rendilepingu erakorralisest ülesütlemisest tulenev kahju summas 46 248,30 eurot. Kostja vastuväited

soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Kuigi hageja alustas algselt maa taastamise ja sellel karjatamisega, tekkisid esimesed probleemid juba aastal 2016, mil hageja ei suutnud loomi hoida karjaaedades ning loomad nälgisid (mis sai fikseeritud ja karistatud ka VTA poolt), mistõttu lõpetas hageja oma tegevuse, jättis täitmata enda lepingujärgsed kohustused (kinnistu hooldamine) ning andis sellest suuliselt teada ka kostjale. Lepingu lõpetamist kinnitab muuhulgas asjaolu, et rendilepingu lõpetamise ning kostja poolt uue rentnikuga rendilepingu sõlmimise järgselt andis hageja uuele rentnikule üle ka kõik toetustega seotud kohustused ametiasutuste ees. Seega on meelevaldsed ja põhjendamatud hageja väited osas, mille kohaselt on Suure Katla Seltsil täna Roosu kinnistul kehtiv rendileping. Juhul, kui kohus siiski leiab, et Suure Katla Seltsi ja M S vaheline põllumajanduslik rendileping ei lõppenud mais 2018. a. , palub kostja alternatiivselt lugeda kehtivaks kostja poolt 06.09.2018. a. lepingu ülesütlemine hageja poolsete lepingu rikkumiste tõttu. Kostja on seisukohal, et hageja kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu ja meelevaldne eelkõige põhjusel, et hageja ja kostja vahel puudub kehtiv rendileping. VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Seega sätestab VÕS § 115 lg 1 endas eeldused, mis peavad olema täidetud, selleks et kahju nõuda – kehtiv võlasuhe poolte vahel, kohustuse rikkumine, vastutus rikkumise eest, kahju olemasolu ja hüvitatavus. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole ühelgi juhul täidetud kõik kahju hüvitamise eeldused – poolte vahel puudub kehtiv võlasuhe, kostja ei ole enda poolseid kohustusi rikkunud ja hageja ei ole kahju olemasolu tõendanud. Kahju hüvitamise nõude olemasoluks on vajalik kahju olemasolu ja põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Hageja on uuele rentnikule üle andnud kõik Roosu kinnistuga seotud õigused ja kohustused, sh õiguse taotleda toetust, mistõttu on hageja väited kinnistu kasutamise võimaluste puudumise, toetustest ilmajäämise ja sellega seoses kahju tekkimise kohta absurdsed, kuivõrd hageja on ise nimetatud õigustest loobunud ning samuti puuduks hagejal nimetatud õigus ka olukorras, kus leping on üles öeldud hageja poolsete lepingu rikkumiste tõttu. Seega ei ole ühelgi juhul täidetud hageja poolt kahju hüvitamise nõude eeldused. Täies ulatuses on põhjendamatu ka hageja nõude saamata jäänud tulust tuleneva kahju hüvitamise osas. Hageja on oma saamata jäänud tulust tuleneva nõude jaotanud kaheks – saamata jäänud põllumajanduslik pindalatoetusaastatel 2019-2024 ning Roosu kinnistu taastamistöödeks ning karjaaia rajamiseks kulunud vahendid. Kostja vaidleb vastu mõlemale nõudele ning leiab, et nõuded on põhjendamatud ning ei ole tõendatud. Isegi juhul, kui eeldada, et hagejal esineb nõudeõigus kostja vastu sätestab VÕS § 127 lg 5, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Hageja on hagis esitanud, et hageja on kandnud väidetavalt kostja kinnistul kulutusi 3 aasta jooksul 22 044 euro ulatuses ehk ca 7348 eurot aastas. Seega juhul, kui hageja poolt nõutav kahju kuuluks hüvitamisele tuleb lähtuvalt VÕS § 127 lõikest 5 tuleb kahju hüvitisest maha arvata hageja poolt kantavad iga aastased kulud, mis hageja poolt esitatud väidete kohaselt on 7348 eurot aastas, ehk 7 aasta jooksul 51 436 eurot. Seega nähtub pärast mahaarvamiste teostamist, et hagejal puudub kostja vastu nõue. Kostja vaidleb vastu kõigile hageja poolt esitatud väidetele, millega ta ei ole selgesõnaliselt nõustunud. Hageja vastus kostja vastuväidetele

renditasu maksmist või sellise tasu maksmata jätmist isegi maininud. Igal juhul on selline renditasu maksmise nõue 2014. aasta eest aegunud. Kostja väide, et 2017. aastal hageja poolt kinnistul tegutsemist ei toimunud ei vasta tegelikkusele. Hageja on karjatanud kinnistul loomi 2017. aastal kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Kostja ei ole esitanud ka oma väite tõendamiseks ühtegi asjakohast tõendit. Kostja on esitanud tõendina lisa 5, milleks on kostja enda poolt kirja pandud kiri. Sellisele kirjale tuginedes ei saa tõendada mingisuguseid suusõnalisi ütlusi või suuliselt sõlmitud kokkuleppeid. Kostja esitatud meilivahetusest nähtub, et M S on ise 19.04.2018. a kinnitanud, et tema ei tea, kas Suure Katla Selts renditud maal loomi karjatab. Seega ei saa kostja kuidagi väita, et 2017. aastal loomade karjatamist ei toimunud, kui ka 2018. aastal ei teadnud M S kinnistul toimuvast mitte midagi. Kostja vastuse lisa 8 kohaselt on 13.06.2018. a pidanud M S, D L ja M K läbirääkimisi rendilepingu üleandmise kohta, seega on tuvastatav 13.06.2018. a hageja esindaja huvi rendilepingu kehtivuse üle ehk lepingu üleandmiseks, mitte lõpetamiseks. Samas on kostja väitnud, et 18.05.2018. a on hageja esindaja avaldanud soovi rendilepingu lõpetamiseks. Järelikult ei ole kostja väited rendilepingu ülesütlemise kohta asjakohased ega vasta tegelikkusele. Hageja on jätkuvalt tahtnud rendilepingut täita ka 2018. aastal. Selleks on hageja 11.05.2018. a sõlminud koostöökokkuleppe MTÜ-ga Looduskeskkonna säilitamise eest. Kuna hagejal ei olnud 2018. aasta alguses enam kõikide maade karjatamiseks vajalikku loomade arvu, tagas hageja koostöökokkuleppe sõlmimisega rendilepingust tuleneva lepingu eesmärgi täitmise ehk loomade karjatamise renditud kinnistul. See tõendab taaskord asjaolu, et hagejal puudus mingisugunegi huvi rendilepingu lõpetamiseks. Suure Katla Seltsi nimel 15.06.2018. a Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametis esitatud kohustuste ülemineku taotluse esitamine ja 16.06.2018. a Ula-Hansu Talu OÜ poolt taotluse vastuvõtmine ei tõenda hageja ja kostja vahel sõlmitud rendilepingu lõppemist, kuivõrd üle ei ole läinud mitte ükski rendilepinguga seotud kohustus. Igal juhul ei saa olla kohustuste üleandmine käsitletav lepingu lõpetamisena ning see ei oma võlaõigusseaduse kohaselt rendilepingu seisukohast mingisugust tähendust. Kostja selgitused rendilepingu ülesütlemise ja 06.09.2018. a hagejale esitatid ülesütlemise avalduse kohta on segased ja neist ei ole võimalik järeldada, mis põhjusel tegelikult on kostja soovinud rendilepingut lõpetada. Kostja väited selle kohta, et rendilepingu ülesütlemise teatis on esitatud ainult hirmust, ei ole usutav. Kirjalikus rendilepingu ülesütlemise teatises ei ole ühtegi märget, et varasemalt oleks poolte vahel mingisugunegi rendilepingu lõpetamise kokkulepe sõlmitud. Seega esitatud tõenditest nähtuvalt ütles M S rendilepingu erakorraliselt üles alles 06.09.2018. a, kui esitas hageja esindajale vastavasisulise kirjaliku teatise. Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt on selline rendilepingu ülesütlemine aga tühine. Kostja on esitanud väited, et sõlmitud rendileping on lõpetatud poolte kokkuleppel 18.05.2018. a. Kostja on viidanud rendilepingu lõppemise aluseks VÕS § 313 lg 1, mis näeb ette rendilepingu erakorralise ülesütlemise võimaluse. Rendileping ei olnud 2018. aastal lõppenud ja kostja vastavasisulised väited tuleb jätta tähelepanuta. Kui kohus peakski leidma, et rendileping on 18.05.2018. a suuliselt üles öeldud, ei ole selline suuline lepingu ülesütlemine kehtiv. VÕS § 354 kohaselt kehtib põllumajandusliku rendilepingu ülesütlemine üksnes juhul kui see on tehtud kirjaliku taasesitamist võimaldavas vormis. Kostja on palunud kohtul alternatiivselt lugeda kehtivaks kostja poolt 06.09.2018. a rendilepingu ülesütlemine hageja poolse rendilepingu rikkumise tõttu. Isegi kui kohus peaks leidma, et tegemist on allrendilepinguga, mida hageja ühelgi juhul ei mööna, ei saa olla kinnistu allrendile andmine kostja poolse lepingu ülesütlemise tegelikuks põhjuseks. Kostja esitatud

kirjavahetustest nähtuvalt ei sobi kostjale lihtsalt rendilepingu tingimused ning ilmselt seetõttu ongi M S otsinud põhjuseid rendilepingu ülesütlemiseks ja sõlminud uue rendilepingu endale soodsamatel tingimustel. Kostja on ülesütlemisavalduses märkinud, et hageja on jätnud renditasu maksmata korduvalt, kuid tegelikkuses sellist olukorda ei eksisteeri, ka hagi vastuses on kostja välja toonud vaid ühe renditasu maksmata jätmise. Eelnevast tulenevalt nähtub, et kostja selgituste ja põhjenduste näol on tegemist suusõnalistel ütlustel põhineva ja kohati vastuoluliste seisukohtadega. Ühtegi tegelikku rendilepingu tingimuse rikkumist kostja välja toonud või tõendanud ei ole. Järelikult ei olnud rendileandjal õigust rendilepingut erakorraliselt üles öelda ja selline lepingu ülesütlemine on tühine. Kostja väited selle kohta, et hagiavalduse esitamise eesmärgiks on kostja survestamine, ei vasta tõele. Kostja on kahtluse alla seadnud hageja õiguse oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. See, et M K on avaldanud kostjale soovi Roosu kinnistu rentimiseks või milliste äriühingute juhatusse ta kuulub ei ole käesolevas asjas asjakohased ega mõjuta menetluse käiku. Kostja on asunud alusetult seisukohale, et kahju hüvitamine ei ole põhjendatud. Kuna kostja on rendilepingu üles öelnud alusetult ja keeldub rendilepingu täitmisest, on tekkinud hagejale kahju saamata jäänud tulu näol seitsme aasta kohta, mil hagejal ei olnud võimalik kinnistut kostjast tulenevalt enam rentida ja sellelt tulu teenida. Hageja selgitab, et Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (edaspidi PRIA) avaldab igal aastal hiljemalt 1. detsembriks PRIA kodulehel jooksva aasta makstavate otsetoetuste määrad. Ka hagiavalduses väljatoodud 2018. aasta ühtse pindalatoetuse ja kliimat ja keskkonda säästvate tavade toetuse ühikumäärad on PRIA kodulehel avaldatud. Tavapärane toetuste summade muutumise praktika näitab, et toetuste summad aastate lõikes kasvavad. Poollooduslike koosluste toetuste suurused on välja toodud Maaeluministri määruses Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus (avaldatud Riigi Teatajas). Esitatud tõenditest nähtuvad toetuste summad, millele hageja on hagiavalduse koostamisel ja kahjunõuete suuruste väljaarvutamisel tuginenud. Seega on käesolevaga tõendatud saamata jäänud tulu suurus ja rendilepingu erakorralisest ülesütlemisest tuleneva kahju summa. Ei ole asjakohane oletus kinnistu toetuskõlbulikkuse kohta rendilepingus märgitud lepingu kehtivuse perioodi. Hageja on taganud kinnistu korrashoiu seni kogu rendilepingu perioodil. Järelikult tuleb eeldada, et kinnistu on toetuskõlbulik ka aastatel 2019-2024. Kostja 18.02.2019 seisukohad

Riigikohtu praktikast tulenevalt, kuigi tulenevalt TsMS § 230 lõikest 1 kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleneb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitaja ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (Riigikohtu 26.01.2017. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16, p 24; Riigikohtu 08.01.2013. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Käesoleval juhul on kostja hinnangul põhjendatud tõendamiskoormuse ümberpööramine, kuivõrd kostjal puudub võimalus hageja karjatamise andmete kättesaamiseks. Nimelt peab PRIA loomade registrit, milles peetakse andmeid muuhulgas kõikide loomade asukoha ja liikumiste osas. Sealjuures on iga loomapidaja kohustatud teavitama PRIA-t 7 päeva jooksul kõigist loomadega seotud tegevustest, muuhulgas asukoha muutumisest. Kuivõrd eelnimetatud andmed on hagejale kättesaadavad e-PRIA registrist, palub kostja kohustada hagejat esitama kohtule eelnimetatud andmed oma väidete tõendamiseks. Lisaks selgitab kostja, et hageja probleemid loomade pidamisega algasid juba 2016 aastal, mil nimetatud probleeme kajastati ka meedias. Eelnimetatud probleemide kestel ei ole kostja oma lepingujärgseid kohustusi täitnud ning kinnistut nõutaval määral hooldanud. Hageja on saanud PRIA-lt väljavõtte hageja loomade omandi liikumise osas aastatel 2017-2018, millest nähtub, et 2017. a. on hagejal jäänud 82 loomast kadunuks 29, mis moodustab 34 % kogu karjast. On selge, et loomad ei jää kadunuks niisama, vaid kadumise põhjuseks on olnud ennekõike probleemid loomapidamisel. Sealjuures kuna tegemist on kariloomadega, ei liigu loomad ringi üksinda vaid karjas, mistõttu nähtub andmetest, et loomad ei ole 2017. a. jooksul olnud kostja kinnistul ning kostja kinnistu on olnud sel ajal hooldamata. Sealjuures on täielikult meelevaldne hageja väide, mille kohaselt puudus kostjal teave hageja poolt karjatamise toimumisest, kuivõrd kostja lisa, millele hageja viitab, tõendab üksnes asjaolu, et kostjal puudus selge teadmine karjatamiskohustuse osas 2018 aasta kohta. Lisaks kuigi hageja väidab, et on järjepidevalt karjatamiskohustust täitnud on hageja oma dokumendi punktis 2.2.7 selgitanud, et tal puudus vajaminev loomade arv karjatamiseks ja seega ka lepinguliste kohustuste täitmiseks. Sealjuures on loomade puudumisele viidanud ka M K 2018. a. (kostja 10.01.2019 menetlusdokumendi lisa 7 ). Kostja poolt esitatud lisast 2 (märgistatud kollase värviga) aga nähtub, et hageja on 2018. a. võõrandanud või kaotanud kõik enda loomad, mistõttu on kostja lõpetanud enda tegevuse, mille tõttu oli igal juhul põhjendatud ka hageja poolne soov kostjaga rendilepingu lõpetamiseks alates mai kuust 2018. a. Kostja hinnangul ei ole kostja lisast 8 võimalik ühelgi juhul tuvastada kostja soovi lepingu üleandmise kohta. Kostja lisas 8 esitatud kirjavahetusest nähtub selgesti, et kostja on viidanud asjaolule, et 2014. a. rendilepingu tingimustega uue rentniku puhul kostja edasi minna ei soovi. Sealjuures on kostja ka väga selgesti väljendanud, et M Ki kostja uueks rentnikuks ei soovi. Samas ei ole kostja viidanud ühelgi juhul ülevõtmise asjaoludele. Eeltoodu viitab selgesti, et hageja ja kostja vaheline rendileping oli vestluse toimumise hetkeks lõppenud, millele ei ole hageja ka juunis vastu vaielnud ning arutletud on üksnes uue rendilepingu sõlmimise tingimuste üle. Samuti on põhjendamatud ka kõik hageja väited, mille kohaselt ei tõenda ülemineku taotluse esitamine rendilepingu lõppemisele. VÕS § 175 lg 1 kohaselt võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Kuivõrd PRIA kohustused on seotud konkreetsete põllumassiividega, ei ole ühelgi juhul isegi võimalik, et kinnistuga seotud õigused ja kohustused antakse üle, kuid sealjuures ei ole rendileping tegelikult lõppenud ja ülevõtjal maa-alade osas tegelikult õigused puuduvad. Lisaks sellele, et kostja on esitanud tõendi kinnistuga seotud faktiliste asjaolude muutumisest PRIA-t ja KIKi, on kostja jätkuvalt seisukohal, et lepingu lõpetamist kinnitab ka asjaolu, et rendilepingu lõpetamise ning kostja poolt uue rentnikuga rendilepingu sõlmimise järgselt on

6.Kostja väited renditasu maksmistega hilinemise kohta ei ole samuti asjakohased, kuivõrd maksetega hilinemine ei ole aluseks rendilepingu ülesütlemiseks. Hageja selgitab, et on 2018. aasta renditasu maksnud, kuivõrd kostja ei ole rendilepingut nõuetekohaselt üles öelnud, seega on ülesütlemine tühine ja poolte vaheline rendileping kehtiv. Järelikult puudus kostjal alus renditasu hagejale tagastamiseks. Kostja kui rendileandja on asunud väitma, et hageja ei ole rendimaad piisavalt karjatanud ega hooldanud ning see on rendilepingu ülesütlemise üheks peamiseks põhjuseks. Samas kui rendileandja oleks mõne sellise rikkumise tuvastanud, oleks rendileandja pidanud rikkumise mingilgi viisil fikseerima ja sellest ka rentnikku teavitama. Kostja ei ole varem mitte kunagi hagejale ette heitnud maa taastamata jätmist või mittenõuetekohast karjatamist. Järelikult ei ole usutav sellisele põhjendusele tuginedes rendilepingu ülesütlemine. Hageja loomade pidamisega seotud probleemid 2016. aastal ning kostja esitatud tõendid ei anna alust järeldamaks, et hageja ei ole Roosu kinnistul lepingujärgseid kohustusi täitnud või kinnistut piisaval määral hooldanud. Esiteks ei nähtu ühestki kostja esitatud artiklist, millisel kinnistul kõnealused loomad asusid. Samas oli üldse tegemist lühiajalise probleemiga, mille hageja esimesel võimalusel kõrvaldas ning mida ei saa kvalifitseerida rendilepingu rikkumisena. Poolte vahelises rendilepingus ei ole ei koguseliselt ega muul viisil kokku lepitud karjatamise viis või kinnistu hooldamise viis ja tingimused. Lepingus on märgitud, et maa kasutamise eesmärgiks on maa taastamine ja karjatamine. Probleemid loomadega 2016. aastal esinesid talvel ehk mitte isegi karjatamise perioodil. Järelikult ei puutu 2016. toimunud sündmused isegi karjatamiskohustuse täitmisesse ja ei ole käesolevas menetluses asjakohased. Loomade karjatamine toimub vegetatsiooni perioodil, mis on reeglina 15. mai kuni 15. september. Seega ei saa kostja hagejale ette heita karjatamiskohustuse rikkumist vegetatsiooniperioodist väljajääval ajal.

Kosja on esitanud oma vastuse lisana 2 tabeli, milles on kajastatud loomade omandi liikumine aastatel 2017-2018. Tabelis on kajastatud info üksnes 9 Suure Katla Seltsi looma omaniku vahetamise kohta, nendest loomadest ükski ei ole kadunud või hukkunud. Esitatud tabelile tuginedes ei saa kuidagi väita, et 2017. aastal ei asunud loomad Roosu kinnistul või et hageja ei ole karjatamiskohustust täitnud. Kostja esitatud lisa näol ei ole tegemist ammendava loeteluga vaid tabel kajastab loomade omandi liikumist, seega on tabelis kajastatud ainult need loomad, kelle omanik on 2017-2018 aastal muutunud. Seega ei ole sellest tabelist kuidagi võimalik teha järeldusi Roosu kinnistul viibinud loomade kohta ega hagejapoolse karjatamiskohustuse täitmise osas. Kostja vastavasisulised väited tuleb jätta tähelepanuta. Asjaolu, et hageja on sõlminud koostöökokkuleppe MTÜ-ga Looduskeskkonna säilitamise eest näitab üheselt ja selgelt, et hageja on teinud omaltpoolt kõik selleks, et täita rendilepingust tulenevat eesmärki ehk loomade karjatamist kinnistul. Sellisele koostöökokkuleppele tuginedes ei ole võimalik hagejale ette heita kinnistu karjatamata jätmist, vastupidiselt nähtub sellest, et hageja on teinud omaltpoolt kõik, et kinnistul loomade karjatamine toimuks. Eelnevast tulenevalt on tõendatud, et hageja on karjatamiskohustust täitnud ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. M S’a, D L ja M Ki vahelised läbirääkimised rendilepingu üle andmise osas tõendavad üheselt, et rendileping oli sel ajal kehtiv ja seda täideti. Kirjavahetusest nähtuvalt on pooled arutanud rendilepingu üleandmise üle, mitte uue rendilepingu sõlmimise üle. See, et kostja on kirjavahetuses märkinud, et temal puudub huvi samadel tingimustel lepingu jätkamise osas ei tähenda, et leping oleks lõppenud vaid, et leping on kehtiv ning kui toimuks lepingu üleminek, siis sooviks kostja lepingutingimusi muuta. Seega ei ole kuidagi põhistatud kostja seisukoht, et nimetatud kirjavahetusest nähtuvalt oleks rendileping juba lõppenud. Kostja 22.07.2019 seisukoht

7.Kostja on seisukohal, et hageja on oma tegevusega, so esmalt tahteavalduse tegemisega kostjale rendilepingu lõppemiseks ja seejärel rendilepingust tulenevate kohustuste üleandmisega uuele rentnikule, väljendanud selget tahet rendilepingu lõppemiseks. Kostja on eelnimetatud seisukohti põhjalikult käsitlenud enda 10.01.2019. a. ja 18.02.2019. a. seisukohtades ja ei hakka nimetatud menetlusdokumentides toodut siin kordama. Õige ja tegelikkusele vastav ei ole siinjuures hageja 15.03.2019. a. menetlusdokumendi punktis 2.21 väljendatud seisukoht, mille kohaselt kuna hageja andis enda kohustused kostjale üle juunis 2019, sai seda teha üksnes kehtiva rendilepingu alusel. Kostja selgitab, et e-PRIAs kohustuse üleandmine ei tõenda ühelgi juhul poolte vahelise rendilepingu kehtivust, kuivõrd tegemist on eraldi õigussuhetega, mis on otseses seoses maatükile taotletud toetuse, mitte aga taotleja isikuga. Nimelt tuleneb toetuse taotlemise nõuetest, et poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse tingimuste kohaselt tuleb toetusega seotud nõudeid täita 5 järjestikkusel kalendriaastal toetuse taotlemise esimesel aastal kindlakstehtud maal (lisa 1 lk 3 ja Maaeluministri määrus nr 38 „poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ § 2 lg 2 ). Olukorras, kus hageja ja kostja vaheline rendileping oli kokkuleppeliselt lõppenud, ei olnud aga lõppenud hageja kohustused PRIA ees. Sel põhjusel oli ka hageja jaoks oluline üle anda maaga seotud kohustused PRIA ees uuele rentnikule selleks, et need kohustused ettenähtud 5 aastasel perioodil oleksid täidetud ning PRIA ei esitaks kohustuse täitmata jätmisest tulenevalt hageja vastu kohustuse rikkumisest tulenevat tagasinõuet (hageja oli saanud toetust 2015, 2016 ja 2017 ning kohustus jätkus veel 2 aastat, lisa 2). Siinjuures on aga äärmiselt oluline rõhutada, et kohustuste üleandmise viimaseks päevaks 2018. aastal oli 15.06.2018 (PRIA poolt määratud hilinenud taotluste esitamise tähtaeg, lisa 1 lk 1 ), millise tähtaja jooksul ka hageja enda kohustused üle andis (vt ka kostja 10.01.2019 menetlusdokumendi lisa nr 6 – kohustuste üleandmise ja ülevõtmise teade, kust nähtub, et

15.06.2018 on hageja uuele rentnikule enda kohustuse PRIA ees üle andnud). Seega oli kiire tegutsemine hagejale vajalik, et hagejale ei laieneks ka 2018. aastal tegevuskohustus olukorras, kus hageja polnud võimeline enda kohustusi ei rendileandja ega ka PRIA ees täitma. Kostja hinnangul on eeltoodu selgesti vastavuses hageja tegelikule käitumisele rendilepingu lõpetamisel. Samuti on kostja hinnangul oluline välja tuua, et rendilepingu lõpetamise ja sellest tulenevate kohustuste üleandmise soovile viitab muuhulgas asjaolu, et kogu 2018.a suve vältel ei teinud hageja ei kostja ega ka uue rentniku suhtes mitte ühtegi tegu, mis viitaks sellele, et hageja on rendilepingu lõppemist mõistnud muud moodi ja peaks rendilepingut kehtivaks. Kostjale teatavaks saanud teabe kohaselt on hageja üle andnud ka kõik muud rendilepingute ja toetustaotlustega seotud kinnistud (lisa 3, KIK vastus kohustuste üleandmisest kolmandale isikule ). Samuti ei esitanud hageja 2018. aastal PRIA-le taotlust toetuse saamiseks (toetuse saamiseks õigustatud isik on määruse nr 38 § 2 lg 1 kohaselt isik, kes viib ellu poolloodusliku koosluse hooldamise ja sellega seotud tegevused) ning esitas hagiavalduse kohtusse alles detsembris 2018, ehk ajaks mil kogu poolloodusliku koosluse hooldamisega seotud tegevused olid juba lõpetatud, millest nähtuvalt puudus hagejal selge soov viia kinnistul ellu iseseisvalt tegevusi. Kostja hinnangul kinnitab ka eeltoodu selgesti hageja poolt 2018.a. kevadel kostjale väljendatud soovi ja tahet rendileping lõpetada. Kõik hageja edasised tegevused ja käitumine olid aga suunatud rendilepingu lõppemisele järgsetele tegevustele, so PRIA-st saadud toetustega seotud kohustustest vabanemisele ehk üleandmisele. Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et 08.07.2014. a. sõlmitud rendileping ei ole 2018. aasta kevadel poolte kokkuleppel lõppenud, palub kostja kohtul tuvastada esimese alternatiivina rendilepingu ülemineku Ula-Hansu Talu OÜ-le. VÕS § 179 lg 1 kohaselt võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lisaks sellele, et hageja on poolte vahelises suhtes väljendanud selget tahet lepingu lõppemiseks põhjusel, et hagejal puudus suutlikus lepingulisi kohustusi täita (hageja on nimetatud asjaolu ise kinnitanud enda 28.01.2019. a. seisukoha punktides 2.2.7 ja 2.5.3), nähtub hageja selge tahe ka kostja poolt 10.01.2019. a. esitatud lisast nr 8 millest nähtub, kuidas 14.06.2018 on kostja väljendanud enda nõusoleku lepingu üleandmiseks Ula-Hansu Talu OÜ-le. Seejärel on 15.06.2018 hageja enda lepingulised kohustused uuele rentnikule üle andnud ning uus rentnik on kohustused VÕS § 179 lg 2 mõttes 16.06.2018 e-prias kinnitanud (kostja 10.01.2019 lisa nr 6). Eeltoodut ja käesoleva dokumendi punktides 5 ja 6 selgitatud arvesse võttes on kostja seisukohal, et kui rendileping poolte kokkuleppel 2018.a. kevadel ei lõppenud, siis esitatud asjaoludest ja tõendistest tulenevalt on täidetud lepingu ülemineku koosseis, st rendileping läks kostja nõusolekul üle uuele rentnikule. Juhul, kui kohus asub vaatamata eeltoodule seisukohale, et hageja ei ole lepingut Ula-Hansu Talu OÜ-le üle andnud, siis on leping igal juhul lõppenud lepingu ülesütlemisega hageja poolsete rikkumiste tõttu. Samuti peab kostja vajalikuks märkida, et toetust antakse poolloodusliku koosluse hooldamise ja sellega seotud tegevuse elluviimise eest (määruse § 2 lg 1) ning toetuse üldeesmärgiks on parandada poollooduslike koosluste ja nendega seotud liikide seisundit (lisa 1). Seega on toetuse eesmärgiks katta osaliselt kulutusi, mis taotlejatel tekivad toetusaluste objektidega tegelemisel. See tähendab, et toetuse saamise eelduseks on teatud tegevuste ja kulutuste tegemine, milliseid hageja ei ole aga 2018. aastal teinud. Seega ei ole hagejal õigust saada ka toetust olukorras, kus lisaks loobumisele toetuse saamise õigusest, ei ole hageja kandnud mitte ühtegi kulutust, mis on vajalik toetuse tingimustega sätestatud tingimuste saavutamiseks.

Lisaks on kostja hinnangul hageja muuhulgas kaotanud õiguse nõuda rendilepingust tuleneva kohustuse täitmist, kuivõrd VÕS § 108 lõike 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. Võttes arvesse, et uus rendileping sõlmiti Roosu kinnistule juunis, millisest asjaolust oli hageja teadlik andes muuhulgas uuele rentnikule üle enda sama kinnistuga seotud kohustused ning seda, et kogu 2018 aasta suve vältel ei teinud hageja ei kostja ega ka uue rentniku suhtes ühtegi tegu, millega hageja oleks nõudnud kostjalt lepingu täitmist, esitades hagiavalduse kohtusse alles detsembris 2018, on hageja igal juhul minetanud enda õiguse nõuda rendilepingu täitmist, kuivõrd ei ole enda nõuet esitanud mõistliku tähtaja jooksul. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole jätkuvalt tõendanud kahju ja põhjuslikku seose olemasolu. Hageja ei ole tõendanud VÕS § 115 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eelduseid (mitte ühegi kahju nõude osas), sh ei kahju olemasolu ega ka selle põhjuslikku seost väidetava rikkumise ja kahju vahel, mistõttu on põhjendamatud ka kõik hageja kahjunõuded kostja vastu. Samuti on kostja korduvalt viidanud, et hageja ei ole esitanud kohtule TsMS § 230 tulenevalt mitte ühtegi tõendit. Hageja on esitanud kostja vastu kahjunõude saamata jäänud tulu näol summas 30 817,50 eurot, mida hageja on põhjendanud läbi kinnistu suuruse (17,61 ha), pindalatoetuse suuruse (250 eurot ha), Roosu kinnistu eest makstava toetuse suuruse osas aastal (4402,50 eurot aastas) ja üles öeldud aastate arvu (7 aastat) korrutise kaudu. Isegi juhul, kui eeldada, et hagejal esineb nõudeõigus kostja vastu, ei ole hageja kandnud kahju summas 1344 eurot karjaaia rajamise eest. Hageja ei ole kandnud kahju summas 20 044 eurot hageja poolt teostatud investeeringutest. Kulutusi ei ole võimalik ühelgi juhul pidada kahjuks võlaõigusseaduse mõttes, kuivõrd kulutused on hüvitatud projekti „Life to Alvars“ raames. Seega ei ole hageja poolt esitatud investeeringute näol hagejal kahju tekkinud ning nimetatud summad ei saa kuuluda ka kostja poolt hagejale hüvitamisele. Kuivõrd hageja puhul on tegemist käibemaksukohuslasega, ei ole hagejal õigus esitada kahju hüvitise nõuet igal juhul käibemaksu osas, kuivõrd nimetatud osas kuulub summa riigi poolt tagastamisele või sisendkäibena mahaarvamisele. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitisena kokku 46 248,30 eurot, mis kuulub hageja hinnangul hüvitamisele rendilepingu punktist 4.2 tulenevalt, vaatamata asjaolule, et nimetatud lepingu punkti kohaselt kuulub hüvitamisele üksnes maadele tehtud otsesed kulutused raamatupidamise algdokumentatsiooni alusel. Võttes arvesse, et hageja on kinnitanud, et hagejal puuduvad raamatupidamisdokumendid karjaaia rajamise tööde osas ning raamatupidamise algdokumentatsiooni juurde ei kuulu ühelgi juhul saamata jäänud tulu dokumendid tulevikus võibolla makstavate toetuste näol, ei saa kuuluda hageja poolt esitatud nõuded nimetatud sätte alusel hüvitamisele. Muule alusele hageja kahju hüvitamise nõudes tuginenud ei ole. Rendilepingu punkti 3.1 kohaselt oli hageja kohustatud tasuma kostjale rendilepingu alusel tasu 35 eurot hektari kohta ehk 680 eurot aastas. Kostja on hagejale tasunud renti kokku summas 2044 eurot, mis on 20 korda vähem kui hageja poolt nõutav kahju hüvitis. Käesoleval juhul on kostja hinnangul hageja eesmärgiks kostjale kahju tekitamine, kuivõrd hageja ei ole tegelikult tegutsev ning hageja ainsaks eesmärgiks kogu tsiviilasja algatamisel on saada tagasi loobutud õigus, mida hageja soovib anda edasi kolmandale isikule. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja hinnangul hea usu põhimõttega kooskõlas tekkinud olukord ja hageja enda probleemne käitumine lepingu täimise jooksul, millest tulenevalt on hageja asunud nõudma kahju hüvitist, mille suurus on 20 korda suurem, kui hageja poolt kostjale rendilepingu alusel makstav tasu olukorras, kus hagejale tegelikult kahju tekkinud ei ole ja põhjendanud kahju tekkimist läbi asjaolude, millistest hageja on tegelikkuses loobunud (toetuse taotlemise õigus). Hageja 20.09.2019 seisukohad

8.Kostja 22.07.2019.a. menetlusdokumendi punktis 7 toodud palve tuvastada esimese alternatiivina rendilepingu üleminek Ula-Hansu Talu OÜ-le, on täiesti alusetu ja menetluslikult täiesti põhjendamatu. Esiteks saab lepingu üle anda üksnes lepingu poolte nõusolekul ning antud juhul hageja nõusolekut lepingu üleandmiseks ei ole. Teiseks ei ole sellise tuvastusnõude esitamine ilma hagiavalduse esitamiseta üldse õiguslikult ega ka menetluslikult võimalik. Kostja poolt esitatud seisukohtadest ja dokumentidest jääb ebaselgeks, kellega hageja tegelikkuses lepingu sõlmis kas M V’i või Ula-Hansu Taluga, kuivõrd oma 08.08.2018.a. kirjas on M S teavitanud ise, et sõlmis lepingu M V’iga, kuid oma 22.07.2019.a. menetlusdokumendis on kostja palunud tuvastada rendilepingu üleminek Ula-Hansu Talu OÜ-le. Hoolimata sellest, kellega kostja lepingu sõlmis, on selge see, et kostja sõlmis lepingu kolmanda isikuga ajal, mil kostjal oli kehtiv tähtajaline rendileping hagejale, mida ei olnud lõpetatud ega üles öeldud. Kostja 22.07.2019.a. menetlusdokumendi punktis 9 toodud väide, et hageja on ise kinnitanud, et hageja on väljendanud selget tahet lepingu lõppemiseks, kuna tal puudus suutlikkus lepingulisi kohustusi täita on täiesti ebaõige ja eksitav. Hageja ei ole kunagi öelnud, et tal on tahe lepingut lõpetada ja samuti ei ole hageja väitnud, et ta ei suutnud lepingut täita, vaid hageja on öelnud, et sõlmis koostöökokkuleppe MTÜ-ga Looduskeskkonna säilitamise eest kuna hagejal ei olnud 2018.a. alguses kõikide maade karjatamiseks vajalikku loomade arvu, kuid koostöökokkulepe tagas lepingu eesmärgi täitmise ehk loomade karjatamise renditud kinnistul. Kostja väide justkui oleks hageja muuhulgas kaotanud õiguse nõuda rendilepingust tuleneva kohustuse täitmise, kuivõrd pole VÕS § 108 lg 3 sätestatud mõistliku aja jooksul asunud nõudma kohustuse täitmist, on absurdne. Hageja on oma menetluslikke õigusi teostanud õigeaegselt ja mõistliku aja jooksul ning hageja palub kostja vastav väide jätta tähelepanuta. Kostja on ka asunud väitma, et hageja käsitlus toetusest kui tulust ei ole õige, kuivõrd tulust peaksid olema maha arvestatud ka toetuse saamiseks tehtavad kulud. Nimetatud väide ei ole õige ning on kohut eksitav. Hageja kohustuseks oli Roosu kinnistul loomade karjatamine ning loomade karjatamisega ei kaasne otseseid kulutusi. Isegi kui pidada loomade karjatamisega seonduvaks kuluks näiteks tööjõudu, kes käib loomi kontrollimas ja hoolitseb nende heaolu eest, siis nimetatud kulutuse saab kantud selle arvelt, et karjamaal toitudes loomade kaal suureneb, millest tulenevalt suureneb ka loomade väärtus ning nimetatud kulu tegemiseks realiseeritakse noorloomad peale karjatamisperioodi lõppu. Seega antud juhul puuduvad otsesed kulutused, mida toetuse tulust maha arvestada. Kohtu seisukoht

12.Vaidluse lahendamiseks on esmalt oluline tuvastada, kas rendileping on lõppenud ning millisel alusel. Kostja on esitanud tõenditena kinnistuga seotud faktiliste asjaolude muutumise kohta PRIA kohustuste üleandmise-ülevõtmise teate /tl 42/ hageja kirja PRIA-le ja Keskkonnaametile. Samuti on kostja esitanud põllumajandusliku rendilepingu üleandmise kokkuleppe projekti, mille kohaselt M S kui rendileandja, Suure Katla Selts MTÜ, keda esindab D L kui esialgne rentnik, ja MTÜ Looduskeskkonna säilitamise eest, keda esindab M K kui rentnik oleksid pidanud sõlmima kokkuleppe, mille kohaselt muuhulgas 08.07.2014 sõlmitud rendilepingu nr 2014/1 Roosu kinnistu (XXXXXXXXX) uus rentnik on MTÜ Looduskeskkonna säilitamise eest ning kus on märgitud, et 2018 aasta rent on tasumata ja see makstakse 01.07.2018 uue rentniku poolt. Hageja on seisukohal, et hageja ei ole kunagi öelnud, et tal on tahe lepingut lõpetada ja samuti ei ole hageja väitnud, et ta ei suutnud lepingut täita, vaid hageja on öelnud, et sõlmis 11.05.2018 koostöökokkuleppe MTÜ-ga Looduskeskkonna säilitamise eest just seetõttu, et tagada lepingu eesmärgi täitmine ehk loomade karjatamine renditud kinnistul. Kohtu hinnangul lepingu lõpetamist kinnitab ka asjaolu, et rendilepingu lõpetamise ning kostja poolt uue rentnikuga rendilepingu sõlmimise järgselt on hageja andnud uuele rentnikule üle ka kõik toetustega seotud kohustused ametiasutuste ees. Hageja väited, mille kohaselt on hagejal olnud huvi rendilepingu jätkamise ja täitmise osas, ei ole kooskõlas hageja tegeliku käitumisega. Hagejal puudusid vahendid (s.o kariloomad) rendilepingu nõuetekohaseks täitmiseks. Lisaks on hageja puhul tegemist isikuga, keda on karistatud loomade väärkohtlemise eest. Kohtu hinnangul on esitatud tõendeid kogumis uurides selge, et hagejal puudus soov ja võimalus iseseisvalt rendilepinguid täita, mistõttu ei saa kahelda ka hageja soovis rendilepingud lõpetada. Kostja väidab, et hageja esindaja teatas suuliselt telefonikõnes soovist leping lõpetada. Kostja ei ole nimetatud asjaolu tõendamiseks esitanud muid tõendeid peale kostja 08.08.2018 kirja PRIA-le ja Keskkonnaametile. Samas on kohtule esitatud tõendid selle kohta, et hageja on andnud toetuste taotlemise õiguse üle Ula-Hansu Talu OÜ-le 15.06.2018 /tlk 42/. Samuti on nähtuvalt kohtule esitatud tõenditest /tl 37/ teinud Veterinaar- ja toiduamet hagejale kokku seitse ettekirjutust seoses loomade söötmise, varjualuse, loomade jälgimise ning karjamaa korrastamisega, samuti loomade märgistamise ning märgistatud loomadest PRIA-sse teatamisega. Seadus näeb ette rendilepingu ülesütlemise kirjaliku vormi nõude ja tähtajad, kuid lepingu lõppemisele poolte kokkuleppel ei ole vorminõudeid kehtestatud. Seega saab rendileping lõppeda rendileandja ja rentniku suulisel kokkuleppel. Kohus leiab, et sõltumata sellest, millise tähenduse omistab hageja tagantjärgi oma tegevusele (erinevad kokkulepped rendilepingust tulenevate kohustuste üleandmiseks), ei saanud kostja arvestades hageja tegevust 2018. a mais eeldada, et hagejal on tahe rendilepingu jätkamiseks ning et hageja ei soovi lepingut lõpetada. Kohus asub seisukohale, et Suure Katla Selts’i ja M S vahel sõlmitud rendileping nr 2014/1 lõpetati poolte kokkuleppel 18.05.2018. a. Kuna rendileping lõppes poolte kokkuleppel, ei analüüsi kohus täiendavalt seda, kas leping sai lõppeda kostja poolse erakorralise ülesütlemisega 05.09.2018.

14.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 järgi määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Kostja on menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud käesolevas tsiviilasjas kokku 3240,03 eurot. Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust (käibemaksuga summa). Kostja lepinguline esindaja on Evelin Jõgar Õigusteenused OÜ jurist Keidi Kõiv. Lepingulise esindaja kulu arvestuse aluseks on tasumäär 90 eurot tunnis (sisaldab käibemaksu). Kostja lepingulise esindaja kulu tuleneb järgmistest toimingutest : 1) 09-08.01.2019 kostja vastuse koostamine hagiavaldusele – 10 h (900 eurot); 2) 31.01.2019 hageja 28.01.2019 seisukohaga tutvumine – 30 minutit (45 eurot); 3) 17.02-18.02.2019 hageja 28.01.2019 seisukohale vastuse koostamine - 6 h 26 minutit (578,97 eurot); 4) 15.03.2019 menetluskulude katteks tagatise määramise taotluse koostamine – 45 minutit (67,53 eurot); 5) 21.03.2019 hageja 15.03.2019 seisukohaga tutvumine – 40 minutit (60 eurot); 6) 17.05.2019 tagatise taotluse koostamine – 1 h 12 minutit (108 eurot); 7) 05.-11.06.2019 ettevalmistused kohtuistungiks, sh hageja 04.06.2019 seisukoha ja esitatud tõenditega tutvumine, tõendite kogumine, tõendite kogumiseks päringute teostamine ja seisukoha koostamise alustamine – 8 h 22 minutit (754,5 eurot); 8) 12.06.2019 kohtuistungil osalemine – 38 minutit (135 eurot); 9) 15.07.2019 kostja seisukoha koostamine – 4 h 34 minutit (411,03 eurot); 10) 22.07.2019 kostja 15.07.2019 seisukoha ümberkirjutamine seoses 17.07.2019 hilinenult avaldatud hageja seisukohaga – 2 h (180 eurot). Seega on kostja lepingulise esindaja ajakulu olnud kokku 35 tundi 7 minutit, millest tulenevalt on lepingulise esindaja kulu kokku 3240,03 eurot (sisaldab käibemaksu). Kostja kinnitab, et kõik nimetatud menetluskulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Kostja palub jätta menetluskulud täies ulatuses hageja kanda ning eelnimetatud menetluskulu hagejalt kostja kasuks välja mõista. Hageja on seisukohal, et kostja menetluskulud on menetlustoimingute ajalise kestvuse osas selgelt üle paisutatud ning seda eelkõige järgmiste tööridade osas: 1) Kostja on märkinud, et on koostanud vastust hagiavaldusele 10 tundi, kuid tutvudes hagiavalduse vastusega, nähtub, et nimetatud menetlusdokumendis on sisulist teksti üksnes 5 lehekülge ning ei saa pidada mõistlikuks ja vajalikuks ajakuluks sellise dokumendi koostamisel kümmet tundi. Maksimaalselt võis kostjal kuluda nimetatud dokumendi koostamiseks 6 tundi. 2) Sarnaselt on

hageja seisukohal, et ka kostja 17-18.02.2019.a. menetlustoiming on ebamõistlikult pika ajakuluga ning nimetatud toiminguks saanuks kuluda maksimaalselt 5 tundi. 3) Ka kostja esindaja 21.03.2019.a. märgitud ajakulu 40 minutit hageja 15.03.2019.a. seisukohaga tutvumiseks on üle paisutatud. Üksnes seisukoha lugemine ja sellega tutvumine ei saanuks võtta rohkem aega kui 15 minutit. 4) Kostja ajakulu 17.05.2019.a. tagatise taotluse koostamisega ei ole üldse põhjendatud, kuivõrd kohus jättis nimetatud taotluse ka rahuldamata. 5) Kostja on märkinud, et on 5-11.06.2019.a. teinud ettevalmistusi kohtuistungiks, tutvunud hageja 4.06.2019.a. seisukoha ja tõenditega ning tegelenud tõendite kogumisega ja päringute teostamisega 8 tundi ja 22 minutit, kuid hageja hinnangul on selline menetluskulu ebamäärane ja tõendamata. Esiteks on viidatud hageja seisukoht väga lühike ning seisukoha lisaks on kaks arvet ja maksekorraldust. Teiseks pole e-toimikust näha, milliste tõendite kogumisega tegeles kostja esindaja isiklikult ning milliseid väidetavaid päringuid tõendite kogumiseks koostati. Samuti on arusaamatu, milline oli igale toimingule kulunud aeg ning seega ei ole ka võimalik kuidagi hinnata, kas märgitud ajakulu oli ka põhjendatud või ei. Kokkuvõtlikult on hageja seisukohal, et kostja menetluskulud on üle paisutatud ajalise kestvuse mõttes ning hageja palub kohtul kontrollida kostja menetluskulude ajalist põhjendatust. Kohus leiab, et kostja menetluskulud on põhjendatud arvestades asjas esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, samuti esindaja kvalifikatsiooni ning tunnitasu. Samuti märgib kohus, et hageja menetluskulud on 5470 eurot, sh lepingulise esindaja kulu 4470 eurot, ning hageja lepingulisel esindajal on kohtumenetluses esindamiseks kulunud 37 tundi ja 15 minutit. Seega on hageja kulud lepingulisele esindajale samas suurusjärgus kostja lepingulise esindaja kuludega ning kohtu hinnangul ei ole tegemist ülepaisutatud kuludega. Kohus leiab, et hageja peab kostjale taotletud ulatuses menetluskulud hüvitama. Kostja ei ole taotlenud TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise väljamõistmist.