i Building System OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla hagi XX vastu võla väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 10.04.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
51 280 eurot Hageja i Building System OÜ (pankrotis, registrikood 12552124) pankrotihaldur Raivo Piirla, esindaja Andrei Tšerednik
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma Kohtuistungi toimumise aeg
12.09.2019
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 10.04.2019 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis lahendamata i Building System OÜ hagist loobumise 2500 euro suuruse nõude osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu 10.04.2019 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta XX kanda.
4.Välja mõista XX-lt i Building System OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla kasuks apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 550 eurot (käibemaksuta).
5.Välja mõista XX-lt i Building System OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla kasuks viivis menetluskulude hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.
4.1.Lõpetada menetlus i Building System OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla hagis XX vastu 2500 euro väljamõistmiseks seoses nõudest loobumisega.
4.2.Rahuldada i Building System OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla hagi XX vastu.
4.3.Välja mõista XX-lt i Building System OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla kasuks 51 280 eurot.
4.4.Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta XX kanda.
4.5.Välja mõista XX-lt i Building System OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla kasuks esimese astme menetluskulude hüvitis 2062 eurot (käibemaksuta).
4.6.Välja mõista XX-lt i Building System OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla kasuks apellatsiooniastme menetluskulude hüvitis 550 eurot (käibemaksuta).
4.7.Välja mõista XX-lt i Building System OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Raivo Piirla kasuks viivis menetluskulude hüvitiselt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.Harju Maakohtule esitas i Building System OÜ (pankrotis, äriühing) pankrotihaldur Raivo Piirla (hageja) 23.11.2017 hagi XX (kostja) vastu, milles palus hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 52 085 eurot. Pärast 18.01.2018 nõude suurendamist ja vähendamist jäi hageja lõplikuks nõudeks palve kostjalt välja mõista 51 280 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Äriühingu pankrot kuulutati välja 07.02.2017 ja pankrotihalduriks määrati R. Piirla. Pankrotihaldur selgitas välja, et äriühingu maksejõuetus tekkis hiljemalt 31.05.2015. Samas oli äriühingu arvelduskontol olulises ulatuses vara. Arvelduskonto nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY väljavõttest ilmnes, et 2015. aastal kanti kostja (äriühingu juhatuse liikme abikaasa) arvelduskontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX perioodiliste ülekannetega kokku 56 020 eurot. 2015. aastal kandis kostja äriühingu arvelduskontole tagasi osa summast, tagastamata jäi 51 280 eurot. Kostja kasutas äriühingu rahalisi vahendeid isiklikes huvides. Tehingud tuli tunnistada kehtetuks PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 3 ja lg 3 alusel, sest need tehti lähikondsete vahel võlausaldajate huve kahjustades või tuli rahalise kohustuse täitmine tagasi võita PankrS § 113 lg 1 p 3 ja lg 2 alusel. Alternatiivselt tuli hagi rahuldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 alusel, s.o laenu tagastamise raames. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Äriühing kandis hagis kirjeldatud summad kostjale üle äriühingu juhatuse liikme CC lähetuste, töötasu ja kostjale kuuluva sõiduauto kasutamisega seotud kulude katmiseks. CC tasus kostja arvelduskonto kaudu majandustegevusega seotud kulusid kokku 37 812,57 eurot, äriühing tasus kostjale ja CC-le töötasu katteks 6 000 eurot ning äriühingu majandustegevuse teostamiseks kasutati kostja sõidukit rendilepingu alusel, millele kulus 2 918,92 eurot.
Veel märkis kostja, et vaidlusalused rahaülekanded ei olnud tehingud ja nende tagasivõitmine ei olnud seetõttu õiguslikult võimalik. Viidatud summade osas laenulepingu sõlmimine äriühingu ja kostja vahel ei olnud tõendatud. Alusetu rikastumise nõue oli aegunud. Isegi kui ei olnud, siis vaidlusalusele kontole kandis kostja 2015. aasta jaanuarist septembrini 14 646,22 eurot ja isiklikes huvides kasutas 11 966,65 eurot. Seega ei saanud kostja mingit kasu ülekannetest. Hagis viidatud arvelduskontot kasutas ka CC, kellel oli vastava konto pangakaart ja paroolid internetipanga kasutamiseks. Kui viimane rikkus juhatuse liikme kohustusi, võis tema vastu hagi esitada. Maakohtu otsus
3.Kohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 51 280 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2 062 eurot ja sellelt viivise. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et äriühingu juhatuse liige CC tegi perioodil 19.01.201517.09.2015 ülekandeid äriühingu arvelduskontolt nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX kokku vähemalt 51 280 eurot. Viidatud perioodil olid CC ja kostja abikaasad. Pooltel oli vaidlust selles, kas tegu oli äirühingu majandustegevusega seotud ülekannetega või mitte. Tõendatud oli, et vaidlusalused ülekanded teostati ajal, kui äriühingul ilmnesid makseraskused ja kujunes välja püsiv maksejõuetus. Tuvastamata jäi, et ülekannete aluseks oli tehinguline suhe äriühingu ja kostja vahel. Raha ühelt kontolt teisele kandmine ei täitnud tehingu eeldusi ning esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt ei olnud võimalik tuvastada, millise tehingu tegemisele oli poolte või äriühingu tahe suunatud. Seega ei saanud hageja nõude õiguslik alus tuleneda pankrotiseaduse (PankrS) §-dest 109 või 110, mis eeldasid tehingu olemasolu või VÕS § 396 lg-st 1, mis eeldas laenulepingu olemasolu. Nõude õiguslik alus ei saanud tuleneda ka PankrS §-st 113, sest selleks pidi eksisteerima kohustus, mida väidetavalt raha tasumisega täideti, sest hageja oli seisukohal, et ülekanded tehti õigusliku aluseta. Hageja nõude põhjendatust tuli analüüsida alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 jj) alusel hoolimata sellest, et sellist õiguslikku käsitlust hageja menetluses välja ei pakkunud. Kohus arutas viidatud sätte kohaldamise võimalusi pooltega ja kohaldas õigust ise. Nõue ei olnud aegunud. Sellise nõude aegumistähtaeg oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 151 lg 1 järgi kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Vaidlusalused ülekanded teostati perioodil 19.01.2015-17.09.2015 ja hagi esitati 23.11.2017, s.o enne kolme aasta möödumist. Viidatud sätte alusel nõude rahuldamiseks tuli hinnata kostja väiteid väidetavalt eksisteerinud kulude hüvitamise kohustuse kohta. Kostja oma väiteid ei tõendanud, need olid paljasõnalised. Puudus mõistlikult seletatav põhjus, miks oli vajalik äriühingul tekkinud kulud tasuda kolmanda isiku arvelduskonto kaudu. Selle kohta puudusid raamatupidamisdokumendid. Seega ei tuvastanud kohus kohustuse olemasolu, mis tingis ülekannete tegemise vajaduse. Ei esinenud ka aluseid, mis välistasid üleandja õiguse saajalt saadu tagasi nõuda. Seega tuli hagi rahuldada. Hagi rahuldamist ei välistanud asjaolud, et ka kostja tegi sissemakseid kontole, kuhu tehti vaidlusalused ülekanded ja hagi oleks kostja hinnangul potentsiaalselt olnud võimalik esitada ka CC vastu.
Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud kulud olid põhjendatud osaliselt, mistõttu tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista 2 062 euro (käibemaksuta) suurune menetluskulude hüvitis. Samuti rahuldas kohus hageja taotluse mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivis. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda Maakohus ületas hagi piire, kui tegi otsuse nõude kohta, mida hageja ei esitanud. Kohus ei pidanud hindama VÕS § 1028 kohaldamist. Just hageja määrab hagi eseme ja aluse. Hageja ei avaldanud üheski dokumendis, et kostja rikastus alusetult. Kuivõrd kohus leidis, et mitte ühtki hageja esitatud kolmest alternatiivsest nõudest rahuldada ei saa, tuli hagi jätta rahuldamata. Isegi kui hageja nõuet sai käsitleda aluseta rikastumise nõudena, oli see aegunud. Hageja viitas alusetu rikastumise nõude võimalikkusele alles 28.01.2019 menetlusdokumendis. Selleks ajaks oli möödunud kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue (19.01.2018-17.09.2018). Hagi esitamisega aegumine ei petunud. Nimelt peatab hagi esitamine üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse, s.t ühtedel asjaoludel (alusel) raha nõudmise hagi esitamine ei peata teistel asjaoludel (alustel) esitatavate nõuete aegumist. Isegi kui alusetu rikastumise sätteid sai kohaldada ja nõue ei olnud aegunud, ei saanud hagi rahuldada, sest kohaldada tuli VÕS § 1033 lg-t 1. Ainuüksi asjaolu, et kostja oli faktilise raha ülekandja CC abikaasa, ei tähendanud, et ta oli teadlik asjaoludest, mis andsid aluse ülekantud raha tagasinõudmiseks. Võlgnikult kostja kontole laekunud raha kasutas ainult võlgniku juhatuse liige CC ja kostja ei rikastunud vaidlusaluste rahasummade arvel alusetult mitte sentigi. Hageja võis esitada hagi oma juhatuse liikme vastu. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles 2500 euro suurusest nõudest loobumine jäi lahendamata ja selles osas menetlus lõpetamata. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega lõpetab hagi menetluse 2500 euro saamiseks. Ülejäänud osas jääb vaidlustatud otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Esmalt lahendab ringkonnakohus pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude vähendamise, mille maakohus jättis kohtumääruse või -otsusega sõnaselgelt lahendamata, kuigi arvestas sellega lõpplahendi tegemisel. Hageja esitas maakohtu 04.03.2019 istungil avalduse nõude vähendamiseks 2500 euro võrra (II kd lk 54) ja kohus menetles edasi 51 280 euro suurust nõuet. TsMS § 4 lg 2 kohaselt määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja hagejal on dispositsioonipõhimõttest lähtudes õigus otsustada lisaks sellele, kas hagi esitada, sellest
loobuda, ka õigus nõuet vähendada. Maakohus arvestas hageja nõude vähendamisega, kuid jättis välja selgitamata, kas hageja võttis hagi osaliselt tagasi või loobus hagist 2500 euro ulatuses. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et ta loobus 2500 euro ulatuses hagist. Ringkonnakohus selgitas hagejale hagist loobumise ja selles osas menetluse lõpetamise tagajärgi TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel. TsMS § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kostja ei ole hagist osalisele loobumisele vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad asjaolud, mis TsMS § 429 lg 4 järgi võiksid anda alust jätta osaline hagist loobumine vastu võtmata. Seega tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta ja menetlus 2500 euro väljamõistmise osas lõpetada (TsMS § 428 lg 1 p 3, § 431 lg 1). Hagist loobumise vastuvõtmise ja selles osas menetluse lõpetamise korral jätab kohus TsMS § 168 lg 2 alusel menetluskulud reeglina hageja kanda, kuid teatud asjaolude esinemisel on loobutud nõudega seonduvad menetluskulud võimalik jätta ka kostja kanda (vt nt § 168 lg-d 3-5). Maakohus nii praegu otsustaski ja kostja sellele vastuväiteid ei esitanud. Menetluses on hageja nõue, mille aluseks on hageja Swedbank AS-is asuvalt i Building Sysrem OÜ (pankrotis) arvelduskontolt nr YYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYYY õigusliku aluseta kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Danske Bank A/S Eesti filiaalis perioodiliste ülekannetega kantud summade tagastamine. Hageja nõuab 51 280 euro tagastamist. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuigi kostja on palunud kogu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata, siis apellatsioonkaebuse sisust nähtuvalt vaidlustas kostja kohtuotsuse osas, milles kohus tema vastu hagi rahuldas ja rahasumma välja mõistis. Kostja ringkonnakohtu istungil hagist osalisele loobumisele vastu ei vaielnud ja ringkonnakohus vaatab apellatsiooni korras läbi kohtuotsuse osas, milles hageja hagi rahuldati. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja arveldusarvele on hageja kontolt üle kantud hagis nõutud rahasumma. Vaidlust ei ole ka selles, et hageja osanik ja juhatuse liige oli kostja abikaasa CC. Pooled vaidlevad selle üle, kas raha ülekandmiseks oli alus ja millisel alusel on hageja esitanud kostja vastu nõude ning kas hageja on menetluse kestel nõuet muutnud. Esmalt selgitab ringkonnakohus, et ta ei nõustu kostaja väitega, et maakohus on ületanud hagi piire. Hageja nõue saada tagasi kostja arvelduskontole kantud raha, ei ole seotud materiaalõigusliku nõude alusega. Tegemist on nõude õigusliku põhjendamisega, mis ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi kohtule siduv. Kohus peab nõude lahendamisel kaaluma kõiki võimalikke materiaalõiguse norme, mis hagi eset ja esitatud asjaolusid arvestades võivad kohaldatavad olla. Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang TsMS § 436 lg 4 järgi tulla pooltele üllatuslikult, mistõttu kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama
neil selle kohta arvamust avaldada. Selgitamiskohustuse üheks peamiseks eesmärgiks on poolele üllatusliku lahendi tegemine. Apellandi käsitlus hagi piiridest on liigselt kitsendav ja ringkonnakohus leiab, et hageja poolt hagiavalduses õiguslike põhjenduste esitamine suurendab kohtu kohustust selgitamiskohustuse täitmisel, kuna kohus peab lähtuma eelkõige hageja kohtusse pöördumise eesmärgist. Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud nõudele poolte antud õigusliku kvalifikatsiooniga ning õiguse kohaldamine on kohtu enda otsustada. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt nt Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18; 15.06.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 27). Nõude kvalifitseerimine on oluline mh põhjusel, et see võimaldab selgeks teha, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama (vt Riigikohtu 02.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15). Hageja viitas ka ise apellatsioonkaebuses, et kohus arutas pooltega 23.01.2019 istungil (II kd, lk 40-41) VÕS § 1028 (seega alusetu rikastumise sätete) kohaldamist. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et kui hageja soovib kaitsta oma õigusi või huve, ei tohiks tema jaoks olla tähendust sellel, millise materiaalõiguse normi alusel nõue rahuldatakse. Maakohus saab hagi menetleda, kui hageja on esitanud hagi aluseks olevad asjaolud. Hagi aluse moodustavad nende eluliste asjaolude ja suhete kogum, millega hageja oma nõuet põhjendab. Samas ei ole hagiavalduse nõuetekohasuse seisukohast nõutav, et esitatud oleks kõik faktilised asjaolud, mis on hagi rahuldamiseks vajalikud. See on hagi põhjendatuse küsimus ning omab tähtsust alles hilisemas menetluses. Samas peab olema võimalus hilisemas menetluses hagi aluseks olevaid asjaolusid täiendada. Eeltoodust tulenevalt ei ole edukas kostja väide, mille kohaselt on esitatud hagi aegunud, kuivõrd nõue esitati 28.01.2019 menetlusdokumendis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist uue nõudega ning 19.01.-17.09.2015 perioodil hageja kontolt kostja kontole ülekantud raha tagasi saamiseks 23.11.2017 esitatud hagi ei ole aegunud. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Et raha on üle kantud ja ülekannete juures puuduvad selgitused, s.t ülekanded on tehtud õigusliku aluseta, on hageja avaldanud esitatud hagiavalduses. Samas ei ole alust nõustuda apellatsioonkaebuse vastuse p-s 2.4 tooduga, mille kohaselt on hagi aegumise tähtaeg asjas tuvastatud asjaoludel kümme aastat. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, mille kohaselt ei ole tema kohane kostja. Hagejal on õigus otsustada, kelle vastu ta kohtusse hagiga pöördub ja hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 3 lg 1, § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Asjas leidis tuvastamist, et võlgniku poolt rahalised ülekanded teostati kostjale ilma õigusliku aluseta ja asjas ei leidnud tõendamist, et raha kasutati ettevõtte huvides. See, et kostja oli võlgniku omaniku ja juhatuse liikme abikaasa, ei oma asjas tähtsust. Kostja poolt koostatud tabelid ei ole praeguses vaidluses TsMS § 238 kohaselt asjakohased, tõendamaks raha kasutamist võlgniku huvides, sest kirjutatud selgitused ei võimalda tuvastada ülekande õiguslikku alust. Samuti puuduvad ülekannete aluseks olevad vastavad dokumendid ja kostja ei ole tõendanud raha kasutamist võlgniku huvides. Ka pangakonto väljavõttest ei nähtu, et raha oleks kulutatud ettevõtte huvides.
Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Maakohtu otsus hagi rahuldavas osas on seaduslik ja põhjendatud, rajaneb asjas esitatud tõenditele ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Juhindudes TsMS § 654 lg st 22 esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulud
7.Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kostja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis hageja apellatsiooniastmes õigusabikulu kokku 550 eurot (käibemaksuta). Selle raames õigusabi osutaja tutvus kaebusega 0,5 tundi, koostas vastuse 2,25 tundi, valmistus istungiks 1 tund ja osales sellel 1,75 tundi tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Kostja vaidles tekkinud kuludele vastu, sest tema hinnangul ei vajanud hageja menetluses lepingulist esindajat. Vastuseks kostja vastuväitele selgitab ringkonnakohus, et menetlusosalise õigust palgata oma huvide parimaks kaitseks lepinguline esindaja ei piira asjaolu, et menetlusosaline on ise vastaspoole hinnangul suuteline end menetluses esindama. Menetlusosalise võimalik kompetentsus ei muuda menetluses kasutatud lepingulise esindaja kulusid põhjendamatuteks. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud kulud on ringkonnakohtu hinnangul täiel määral põhjendatud ja vajalikud, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, selles esitatud erinevate vastuväidete rohkust, vastuse ammendavust ning kohtuistungi kestvust. Hageja esindaja tunnitasu suurus on kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Seega on hageja põhjendatud menetluskulu suurus apellatsiooniastmes 550 eurot (5,5 x 100), mis tuleb vastaspoolelt välja mõista. Lisaks palus hageja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, mis tuleb rahuldada. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.