HH12 OÜ hagi Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu vastu nõude tunnustamiseks I Le (pankrotis) pankroti-menetluses
Tsiviilasja hind
3500 eurot (mittevaraline nõue)
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: HH12 OÜ (registrikood 11328005, aadress Pirni 12, 10617 Tallinn, lepinguline esindaja advokaat K P, e-post xxx) Kostja: Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu (registrikood 12541563, asukoht Pronksi 3, 10124 Tallinn, lepinguline esindaja A Ž, e-post xxx)
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 08.augustil 2019.a.
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
2.Jätta menetluskulud hageja kanda.
4.Välja mõista hagejalt HH12 OÜ-lt kostja Põhja –Eesti Hoiu-laenuühistu kasuks välja menetluskulu 1200 eurot.
Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Teha kohtuotsus pooltele kättesaadavaks. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse
2-18-19251 põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.HH12 OÜ (edaspidi hageja) esitas 20.12.2018 Harju Maakohtusse hagi Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu (edaspidi kostja) vastu nõude tunnustamiseks summas 50000 eurot I Le (pankrotis, edaspidi võlgnik) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Võlgniku pankrot kuulutati välja 24.04.2018. Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses pankrotihaldurile nõude summas 50000 eurot. Nõue põhineb hageja (endise ärinimega Xxx Xxx OÜ) ja võlgniku vahel 31.10.2017 sõlmitud laenulepingule, mille alusel hageja laenas võlgnikule sularahas 49500 eurot intressimääraga 15 % aastas ja laenu tagastamise tähtajaga 31.12.2018. Kuivõrd võlgniku pankrot kuulutati välja 24.04.2018, loetakse laenu tagastamise tähtaeg saabunuks võlgniku pankroti välja-kuulutamisega (PankrS § 42). Võlgnik ei ole hagejale laenu tagastanud ega intressi tasunud. Võlgni-ku suhtes pankroti väljakuulutamise ajaks oli laenult arvestatav intress muutunud sissenõutavaks summas 3580,27 eurot, kuid hageja nõudeavalduse kohaselt nõuab ta laenult intressi üksnes summas 500 eurot (kokku hageja nõue 49500 + 500 = 50000 eurot). Nõue ei ole tagatud pandiga. Võlgniku võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul 20.11.2018 esitas kostja hageja nõudele vastuväite, mistõttu nõue jäi tunnustamata. Eeltoodust tulenevalt taotleb hageja oma nõude tunnustamist pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg 1 alusel kohtu poolt.
Kostja vastus hagiavaldusele
2.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja leiab, et laenuleping on sõlmitud fiktiivselt ja on tõendamata. Ei ole usutav, et võlgnikule anti sellises summas sularahas laenu ilma mingi tagatiseta. Samuti on arusaamatu, miks pidi võlgnik laenu tagasi maksma sularahas. Isegi kui selline laenuleping oleks olnud reaalselt väljastatud, oli see tarbijakrediidilepinguna vastuolus seadusega ja seetõttu tühine. Kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus, läbi vaadanud hagiavalduse ja kostja vastuse ning poolte täiendavad seisukohad, kuulanud pooled ära kohtuistungil ning olles tutvunud asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega, leiab hagi tuleb jätta rahuldamata.
4.PankrS § 94 lg 1 tulenevalt peab võlausaldaja esitama pankrotihaldurile kirjaliku nõudeavalduse, millele lisatakse avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Pankrs § 106 lg 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 107 kohaselt nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul.
2-18-19251
5.Hageja nõude rahuldamise eeldusteks on seega, et hageja oleks esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude, mida nõuete kaitsmise koosolekul ei tunnustatud, et hageja oleks esitanud seejärel tähtaegselt nõude tunnustamise hagi kohtusse ning et nimetatud hageja nõue võlgniku vastu oleks võlgniku suhtes pankroti väljakuulutamise aja seisuga kehtiv ja sissenõutav. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
6.Kohus loeb asjas esitatud tõendite ning poolte poolt vaidlustama asjaolude alusel (TsMS § 231 lg 2 ja 4) tuvastatuks järgmised asjaolud: 1) Hageja HH12 OÜ (endiste ärinimedega Xxx Xxx OÜ ja xxx OÜ, on asutatud 04.12.2006, tegevusaadress xx, viimane majandusaasta aruanne esitatud 06.06.2017 äriregistrisse 01.01.31.12.2016 majandusaasta kohta, põhitegevusala ärinõustamine ja juhtimisalane nõustamine (tl 18, 48-49); 2) 31.10.2017 on hageja (ärinimega Xxx Xxx OÜ) ja võlgniku vahel sõlmitud kirjalik laenuleping nr xxx, mille kohaselt hageja annab võlgnikule laenu 49500 eurot, milline summa on sularahas üle antud. Laenu tähtaeg 31.12.2018, laenu intressimäär 15 % poolaasta, intress kuulub maksmisele koos laenu põhiosa tagasimaksega ning laenusaaja tagastab laenu ja tasub intressi sularahas (tl 14-15). Samal päeval vormistatud hageja kassa väljamineku orderi kohaselt on võlgnikult kassast väljastatud 49500 eurot (tl 16); 3) 24.04.2018 kuulutati kohtumäärusega tsiviilasjas 2-18-3465 välja võlgniku I Le pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Jüri Truuts (tl 5); 4) Hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõude 25.06.2018 summas 50000 eurot (tl 6-7); 5) Võlgniku võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele 50000 eurot vastuväite, mistõttu see koosolekul tunnustamata (protokoll tl 8-9); 6) 09.08.2018 esitas hageja oma nõude tunnustamiseks kohtusse hagi.
7.Kostja põhistab oma väiteid hageja ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu fiktiivsuse (näilikkuse) kohta sellega, et laenu andmine äriühingu ilma mingi tagatiseta ja sularahas summas 49500 eurot isikule, kes on hasartmängusõltlane, ei ole eluliselt usutav. Kostja märgib samuti, et rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 49 lg 3 kohaselt oli hageja kohustatud teatama tehingust rahapesu andmebüroole, kuna see täideti sularahas summas üle 32000 euro, mida pole tehtud. Lisaks on tehing tarbijakrediidilepinguna tühine (VÕS §§ 402 ja 421), kuna rikutud on tarbijakrediidilepingule kohaldatavaid erisätteid (VÕS §§ 4031 lg 1 jt).
8.Hageja ei nõustu kostja väidetega laenulepingu näilikkuse ja selle suhtes tarbijakrediidilepingu sätete kohaldamise kohta. Hageja poolt antud laen ei olnud antud seoses hageja majandus - ja kutsetegevusega (hageja tegevusalaks on ärinõustamine ja juhtimisalane nõustamine). Juhul kui laen siiski kvalifitseerub tarbijakrediidilepinguks ja on selle sätete rikkumise tõttu tühine, tuleks hageja nõue lugeda põhjendatuks alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg1). Asjaolu, et hagejal oli laenulepingu sõlmimise ajal kassas piisavalt rahalisi vahendeid laenu andmiseks summas 49500 eurot tõendavad hageja 2016.a. majandusaasta aruanne, mille kohaselt oli hagejal 2016.a. lõpuks raha 43613 eurot (tl 72-78), bilanss 31.12.2017, mille kohaselt on hageja nõue kajastatud „muu lühiajalise nõudena“ summas 50940 eurot (tl 78), samuti hageja pangakonto väljavõtetega 2016.a. ja 2017.a. kohta, millest nähtuvalt on 2016.a. kontolt selgitusega „kassasse“ võetud 21600 eurot ja konto jääk aasta lõpuks 16016,13 eurot (tl 90-93) ning 2017.a. jooksul kuni 31.10.2017 (laenulepingu sõlmimiseni) on kontolt võetud selgitusega „kassasse“ 21500 eurot (tl 83-8). Seega oli hagejal 2016.a. lõpuks kassas 27596,87 eurot (43613-16016,13), millele lisandus 2017.a. jooksul kuni 31.10.2017 summas 21500 eurot, so kokku 49096,87 eurot (27596,87 + 21500).
2-18-19251
9.Kohus võtab kõigepealt seisukoha küsimuses, kas hageja ja võlgniku vahel sõlmitud leping on käsitatav tarbijakrediidilepinguna. Kohus nõustub hagejaga, et lepingust lähtuvalt ei kvalifitseeru pooltevaheline õigussuhe tarbijakrediidilepinguks (kuigi tegemist on krediidilepinguga vastavalt VÕS § 401). VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus - või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole, et võlgniku puhul tegemist füüsilisest isikust tarbijaga (VÕS § 1 lg 5). Samas ei ole asjas tõendatud, et hageja poolt väidetavalt antud krediit oleks seotud krediidiandja majandus- või kutsetegevusega. Hageja tegevusalaks on ärinõustamine ja juhtimisalane nõustamine (tl 18, 48-49), mitte eraisikutele tasuliste laenude (intressiga) andmine. Seega kohus leiab, et lepingu suhtes ei ole kohaldatavad tarbijakrediidilepingut käsitlevad imperatiivsed sätted (VÕS § 4031 jt), millele mittevastavuse tõttu (vaidlust ei ole, et vaidlusalune leping neile ei vasta) võiks lepingut pidada tühiseks (VÕS § 421).
10.Küll aga kohus nõustub kostja vastuväitega laenulepingust tulenevale nõudele selles osas, et leping ja sellest tulenev nõue on fiktiivne, st näilik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Lg 2 kohaselt näilik tehing on tühine. Riigikohus on lahendis 3-2-1-137-09 selgitanud (p 11), et tehingu näilikkuse tuvastamine eeldab tahteavalduste, so tehingu sisulist hindamist. Kohus on lugenud põhistatuks kostja väiteid selle kohta, et äriühingu poolt laenu andmine füüsilisele isikule sularahas 49500 eurot ilma mingi tagatiseta (samuti pidi võlgnik laenu tagastama sularahas) ei ole eluliselt usutav ja leidis, et hageja peab tõendama lepingu fiktiivsusele viitavate asjaolude puudumist, sh kas hagejal oli üldse vara (sh sularahas) sellises summa laenu andmiseks (tl 63). Kohtu hinnangul hageja seda usutavalt ei tõendanud. Kohtu jaoks on küsitav, miks äriühing, mille tegevusalaks on ärinõustamine ja juhtimisalane nõustamine, pidi andma füüsilisele isikule 49500 eurot sularahas laenu, nõudmata seejuures mingeid tagatisi ja soovides veel ka laenu tagastamist ja intressi tasumist sularahas. Kohtu arvates on selline tehing majandustegevuses tavapäratu ja ebaharilik. Millega seoses hageja võlgnikule väidetavalt sellist krediiti andis, pole teada. Hageja vastavaid tõendeid ei esitanud (hageja taotletud tunnistaja kohtuistungile ei ilmunud). Kohtu hinnangul ei tõenda laenu andmist pelgalt võlgniku allkiri hageja kassa väljamineku orderil 31.10.2017 (tl 16) ja võlgniku 21.09.2018 e-kiri pankrotihaldurile, milles ta kinnitab hagejalt laenu saamist (tl 35). Kohus on seisukohal, et hagejal laenu andmiseks vajaliku sularaha olemasolu (49500 eurot) seisuga 31.10.2017 on tõendamata. Kohus nõustub kostjaga, et hageja pangakonto väljavõtetelt 2016-2017 nähtuvaid makseid kogusummas 43100 eurot (21600 + 21500) selgitusega „kassasse“ ei saa lugeda raha väljavõtmiseks äriühingu kontolt kassasse. Maksed on tehtud äriühingu kontolt V P isiklikule panga-kontole, mida ei saa samastada raha võtmisena äriühingu kassasse. Seetõttu on küsitavad hageja 2016.a. majandusaasta aruandest nähtuvad andmed hagejal raha olemasolu kohta 31.12.2016 summas 42613 eurot (võttes arvesse, et äriühingu pangakontol oli aasta lõpuks 16016.13 eurot). Aruannet 2017.a. majandusaasta kohta ei ole hageja koostanud ega äriregistrile esitanud. Eeltoodud põhjustel on kohtu hinnangul ebausaldusväärne ka hageja poolt esitatud bilanss 31.12.2017, lisaks ei nähtu sellelt, kes selle on alla kirjutanud (tl 88). Arvessevõetav on ka kostja väide selle kohta, et sellises summas sularahas laenu andmisest tulnuks teavitada rahapesu andmebürood, mida hageja pole teinud. Kokkuvõttes peab kohus võimalikuks nõustuda kostja hinnanguga, et vaidlusalune leping ja nõue vormistati kokkuleppel võlgnikuga tagantjärele näiliselt selleks, et varjata äriühingu raha maksuvaba väljaviimist hageja pangakontolt selle juhatuse liikme isiklikule arvele. Eeltoodud põhjustel jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
2-18-19251
11.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.
12.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
13.Kostja esitas 12.08.2019 kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud menetluskulu kogusummas 1200 eurot (ilma käibemaksuta), milleks on hagiavalduse ja selle lisadokumentidega tutvumine 2 tundi, kostja hagivastuse ettevalmistamine (sealhulgas tõendite tellimine, kogumine) ja koostamine ning vastuse kohtusse esitamine (lisade komplekteerimiseks) 3 töötundi, hageja 14.03.2019 seisukoha ja selle lisadega tutvumine 1 tund; kostja 26.03.2019 seisukoha koostamine ning kohtusse esitamine 1 tund; hageja 18.04.2019 seisukohaga ja 03.06.2019 taotluse ning selle lisadega tutvumiseks 2 tundi; kostja 18.06.2019 seisukoha koostamine ja kohtule esitamiseks 1 tund; 08.08.2019 istungist osavõtt 1 tund. Kostja kinnitab, et kulud summas 1200 eurot on kantud käesoleva asja menetlusega ja need ei sisalda käibemaksu. Kostja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma kostjale alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses.
14.Hageja ei ole kostja menetluskulude nimekirja osas seisukohta avaldanud.
15.TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 175 lg 11 sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel VV määrusega kehtestatud piirmäärast. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti VV 04.09.2008 määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1153-13, p-d 70–76). Seega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Samuti ei tohiks üldjuhul väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4-15, p 14). Riigikohtu 11.02.2015 määruse nr 3-2-1-115-14 p-des 11 ja 12 on selgitatud, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire.
16.Hinnates kostja õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust leiab kohus, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluses näidatud lepingulise esindaja ajakulu 10 tundi on põhjendatud. Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb lisaks ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Riigikohus märkinud, et
2-18-19251 lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Riigikohus on jätkuvalt seisukohal, et mõistlikuks tunnitasuks tuleb pidada 120 eurot käibemaksuga või-maksuta (RKTKm 01.06.2016, nr 3-2-1-39-16, p 13). Kostja lepingulise esindaja A Ž tunnitasu on 120 eurot (ilma käibemaksuta), millist kohus peab põhjendatuks.
17.Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu 3. juuni 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kostja lepingulise esindaja õigusabikulu ei sisalda käibemaksu. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostja kasuks hüvitatavad menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Seega mõistab kohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 1200 eurot.
18.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on vastavasisulise taotluse esitanud.
19.TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.