Muud › Muud hagiasjad

kantud menetluskulude hüvitise 690 eurot. Kohus jättis rahuldamata kokku 379,6 euro suuruse menetluskulude hüvitise nõude. Väljamõistetavalt menetluskulude hüvitiselt tuli hagejal tasuda ka viivist alates määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuselt. Kostja esitas 17.04.2018 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt oli kostja menetluskuluks maakohtus 1 510 eurot. Kostja arvestuses oli viga ja tegelikult osutati õigusabi kokku 1 449,6 euro ulatuses. Ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirja esitas kostja 04.09.2018, mille kohaselt moodustusid kostja menetluskulud ringkonnakohtus riigilõivust 300 eurot ja õigusabikulust 1 220 eurot. Samuti palus kostja lisada istungi ajakulu vastavalt istungi toimumise ajale tunnitasuga 120 eurot (käibemaksuta), s.o 102 eurot (0,85 h). Riigikohtusse 28.02.2019 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja menetluskuluks õigusabikulu 740 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg 1 kohaselt olid menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt olid kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälised kulud olid TsMS § 144 p 1 järgi menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostja tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 300 eurot, mis oli täiel määral põhjendatud menetluskulu ja tuli hagejalt välja mõista. Õigusabikulude põhjendatuse osas märkis kohus järgmist:

Maakohtu määrus oli vastuoluline, sest esmalt märkis kohus, et arvestab hageja vastuväitega menetluskuludele osas, milles hageja ei pidanud põhjendatuks kostja menetluskulusid maakohtus 6 tundi ületavas osas. Tegelikult vähendas maakohus põhjendatud menetluskulusid vaid kuni 9,75 tunnini. Ühe lehekülje koostamisele sai maksimaalselt kuluda aega üks tund, mille hulgas oli ka aeg asja materjalidega tutvumiseks. Miks tuli lugeda põhjendatuks suuremat ajakulu, kohus ei põhjendanud. Arusaamatu oli, miks luges kohus põhjendatud esindaja ajakuluks 0,5 tundi kirja kirjutamiseks, mille puhul esmalt nentis, et ei saa eeldada, et vastaspool peaks kinni maksma teise poole kirjaliku õigusliku arvamuse kliendile, mida oleks võinud kliendile suuliselt omavahelises vestluses avaldada. Maakohus jättis menetluskulude kindlaksmääramisel ebaõigesti arvestamata asja olemuse ja hinnaga. Praegusel juhul oli tegu tuvastusnõudega, mitte rahalise nõudega ja ringkonnakohus leidis, et selline hagi tuli jätta läbi vaatamata. Nimetatut arvestades ei saanud pidada kostja menetluskulusid vajalikuks ja põhjendatuks – kostja menetlustoimingutena piisanuks sellest, kui kostja oleks läbivalt tuginenud üksnes väitele, et hagi tuli jätta läbi vaatamata. Sellises olukorras ei saanud maakohus menetluskulusid kindlaks määrata sarnaselt rahalise nõudega hagi korral. Veel enam, kostja oli jõukas äriühing, millel oli olemas jurist, seevastu kostja oli füüsiline isik. Maakohus jättis põhjendamata viivise määramise vajalikkuse. Edasine menetluse käik

Kohus määrab vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Ka lepingulise esindaja kulude vastaspoolelt väljamõistmisel lähtub kohus just menetluskulude nimekirjas välja toodud kulude põhjendatusest ja vajalikkusest. Seejuures ei ole oluline, kas menetlusosaliste majanduslik olukord on sarnane või erinev ja kui on erinev, siis kumma suunas on jõukus kaldu. Seda on võimalik arvestada pigem menetluskulude jaotuse otsustamisel. Samas saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määratakse. Seega ei saa nn jätkumenetluses, kus kohus määrab jõustunud jaotuse alusel kindlaks menetluskulud, taasavada menetluskulude jaotuse küsimust. Ülejäänud väidete osas selgitab ringkonnakohus, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11; Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19). Seega ei saa ringkonnakohus ümber hinnata maakohtu poolt põhjendatuks loetud lepingulise esindaja kulusid pelgalt seetõttu, et menetlusosalise hinnangul kulus vastaspoolele õigusabi osutaval isikul menetlusdokumendi koostamiseks või menetlustoimingu tegemiseks vähem aega, kui oli menetlusosalise hinnangul põhjendatud. Ringkonnakohus saab maakohtu diskretsiooniotsust ümber hinnata ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks. Kohtu määratud põhjendatud kostja esindaja tööde mahtu vaidlustavate väidete puhul on tegu sellistega, mille puhul jääb ringkonnakohtu kontroll maakohtu lahendi üle piiratuks. Maakohtu diskretsioon viidatud osas on hõlpsalt jälgitav ja argumentatsioon põhjendatud. Pelgalt vastaspoole esindaja hinnang, et tema arvates ei saanud kostjale õigusabi osutamisele nii palju aega kuluda, ei anna alust ümber hinnata maakohtu korrektset diskretsiooniotsust. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Hagejalt tuli kostja põhjendatud esindaja kulud välja mõista sõltumata sellest, et kostjal oli teatud perioodil tööl olnud ka jurist. Kõikidel menetlusosalistel on õigus esindajale kohtumenetluses. Kui menetlusosaline on otsustanud, et tal on oma õiguste kaitseks kohtumenetluses vaja advokaadist esindajat, võib esindaja olla ka juriidilisel isikul, kellel on või oli teatud ajal tööl jurist. Seda ei saa panna pahaks ja põhjendatud esindaja kulu nullini redutseerida. Advokaadist esindajal on kohustus kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta, kasutades selleks kõiki seadusega kooskõlas olevaid viise ja vahendeid. Seega võib ja peab advokaadist esindaja olukorras, kus tema hinnangul tuleks hagi jätta läbi vaatamata, esitada hageja nõude osas ka sisulisi väiteid. Neid esitamata, jätab advokaat esinduse poolikuks ja kliendi huvid piisava kaitseta. Seega ei saa menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse puhul arvesse võtta seda, kas pärast hagi igakülgset menetlemist tehti selle kohta sisuline otsus või jäeti hagi läbi vaatamata. Ka ei pruugi põhjendatud menetluskulude suurust mõjutada nõude laad (tuvastusnõue või rahaline nõue). Nagu eelnevalt kirjeldatud, on advokaadist esindaja kohustus kliendi huve parimal võimalikul viisil kaitsta ja teha seda sõltumata sellest, kas kliendi vastu suunatud nõue on mittevaraline või varaline. Pelgalt nõude liik ei sea põhjendatud esindaja ajakulule piire. Põhjendatud ja vajalikku ajakulu tuleb hinnata toimingupõhiselt. Tsiviilkohtumenetluses ei ole normi, mis sätestab, et dokumendi koostamiseks kulunud põhjendatud aja kindlaksmääramine sõltub kirjatöö lehekülgede arvust. Põhjendatud kulu suurus sõltub siiski esmajoones dokumendi sisust ja selles väljendatud argumentide kvaliteedist. On eluliselt usutav, et läbimõeldud, konkreetse ja lehekülgede arvult lühema

dokumendi koostamiseks võib kuluda rohkem aega kui dokumendi koostamiseks, mis on lehekülgede arvult küll mahukam, kuid mis on teemaarenduselt lohakas ja varem märgitut kordav. Seega võib kohus sõltuvalt kirjatöö sisust leida, et selle koostamiseks põhjendatud ajakulu on suurem või väiksem kui üks tund ühe lehe koostamiseks. Praegusel juhul leidis kohus põhjendatult, et kostja seitsmeleheküljelise hagivastuse koostamisele võis kuluda kuus tundi. Maakohtupoolne diskretsiooni rikkumine ei ole tuvastatav ka osas, milles kohus arvestas hagivastuse reaalseks koostamiseks kulunud aega eraldi sellega seotud toimingutele kulunud ajast, n.o hagi ja tõenditega tutvumisele, kliendiga nõupidamisele, tõendite kogumisele, mida oli kokku 2,75 tundi. Kohus lähtus seejuures menetluskulude nimekirjas väljatoodud detailsest aruandest ja andis igale kuluartiklile eraldi hinnangu. Ülal viidatud hüvitatavate lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramise osas ei ole maakohtupoolne õigusnormi rikkumine vaidlusaluse määruse tegemisel tuvastatav ka sellest, et maakohus märkis vaidlustatud määruse kolmanda lehekülje esimese lõigu lõpus, et võtab hageja vastuväited menetluskuludele arvesse. Siinkohal pidas maakohus silmas, et arvestab hageja vastuväidetega kostja põhjendatud menetluskulude suurusele, kuid seda määral, mis kattub kohtu hinnanguga, sest vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 on just kohtu pädevuses hinnata lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Määruskaebuse esitaja viidatud lausega ei andnud kohus mõista, et arvestab vastuväidetega sõna-sõnalt ja sellise tähenduse sai viidatud lausele omistada vaid seda kontekstist välja rebides. Ka ei rikkunud kohus diskretsiooni, kui leidis, et 0,5 tunnini tuli vähendada kostja põhjendatud esindaja ajakulu 01.02.2018 e-kirja koostamiseks. Kliendiga suhtlemata ei ole võimalik kvaliteetset õigusabi osutada. Sel põhjusel on Riigikohus 13.06.2016 määruses asjas nr 3-2-1-48-16 selgitanud, et esindaja ja kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus vahetevahel kliendiga nõu pidada, millena saab 01.02.2018 e-kirja käsitleda. Iseenesest on õige, et maakohus jättis ebaõigesti viitamata seaduse sättele, mille alusel ta määras hagejale viivise tasumise kohustuse väljamõistetavalt menetluskulude hüvitiselt. Samas ei olnud tegu sellise minetusega, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni. Kuivõrd kostja taotles hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses ja see võimalus on sätestatud TsMS § 177 lg-s 4, tuli kostja vastav taotlus rahuldada. Eelneva tõttu tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur

/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.