Keelduda määruskaebusega esitatud tõendite vastuvõtmisest. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid 1(4)
Tsiviilasi nr 2-19-2411 teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud
1.Hagejad esitasid Harju Maakohtusse kostja vastu hagi lepingust tuleneva kahju hüvitamise nõudes. Hageja 1 nõudis lepingust tulenevalt otsest varalist kahju 26 656 eurot, hageja 2 nõudis 31 099 eurot, hageja 3 nõudis 199 923 eurot, hageja 4 nõudis 168 824 eurot. Samuti nõudsid hagejad kostjalt saamata jäänud tulu: hageja 1 nõudis 10 843,50 eurot, hageja 2 nõudis 12 650,80 eurot, hageja 3 nõudis 81 327,30 eurot, hageja 4 nõudis 68 676,40 eurot. Kokku nõudsid hagejad kostjalt lepingust tulenevalt 426 502 eurot otsest varalist kahju ning 173 498 eurot saamata jäänud tulu. Hagiavalduse kohaselt asutati kostja eesmärgiga arendada kihlveosüsteem, milles ei osale vahendajad. Selle projekti rahastamiseks viidi läbi mündi esmapakkumine (ing k initial coin offering) ning hagejatega sõlmiti Simple Agreement for Tokens (edaspidi SAFT leping) leping. Hagejate hinnangul väärkasutas kostja hagejate poolt kostjale üleantud rahalisi vahendeid. Kostja juhatuse liige tegi põhjendamatuid tehinguid ja makseid, sh enda perekonnaliikmetele. Samuti ei olnud tegelikult loodud toode selline, nagu kostja esialgu lubas. Hagejad leidsid, et neil on õigus nõuda lepingust tulenevalt kahju hüvitamist. Põhikiri oli leping kostja ja tema juhatuse liikmete vahel. Selline võlasuhe sõlmiti hagejate kui kolmandate isikute kasuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 81 tähenduses. Kostja rikkus põhikirja p-i 3.4. Põhikirja p 3.4 järgi kantakse kostjale üleantavad rahalised vahendid kostja arvelduskontole või krüptorahakotti. Kostja ei avanud arvelduskontot. Põhikirja p 3.4 rikkumise tulemusel aset leidnud rahaliste vahendite omastamine jättis hagejad ilma igasugusest võimalusest tulevikus mistahes kasu saada. Hagejate kahju seisnes otseses varalises kahjus tehtud investeeringute ulatuses ja saamata jäänud tulus. Hagejad leidsid, et neil on tulenevalt VÕS § 81 lg-st 2 ja §-st 115 õigus nõuda kostjalt nimetatud kahju hüvitamist.
2.Harju Maakohus jättis hagi menetlusse võtmata. Maakohtu hinnangul ei olnud hagi perspektiivne TsMS § 371 lg 2 p-st 2 tulenevalt. Hagejad tuginesid sellele, et neil on tulenevalt VÕS § 81 lg-st 2 ja §-st 115 õigus nõuda kahju hüvitamist. Isegi kui eeldada, et põhikiri on leping sihtasutuse ja tema juhatuse liikmete vahel, siis VÕS §-st 81 tulenevalt oleks võlgnik juhatuse liige, kes põhikirjast tulenevaid kohustusi ei järginud, ning mitte sihtasutus. Antud juhul nõuti kahju hüvitamist sihtasutuselt (kostjalt). Samuti märkis maakohus, et sihtasutusse vara panustanud isikute või soodustatud isikute õigus nõuda sihtasutuselt kahju, kui sihtasutus on rikkunud põhikirjas sätestatud nõudeid, ei ole seadusega kaitstud õigus.
3.Maakohtu määruse peale esitasid hagejad määruskaebuse, milles taotlevad hagi menetlusse võtmist. Määruskaebuse kohaselt tuleneb hagejate õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist SAFT lepingust. Hagejad on hagiavalduses mh tuginenud põhikirjale, kuna sellele viitab otseselt SAFT. Kostja asutati selleks, et kaitsta investorite investeeringuid väärkasutamise eest. Seetõttu öeldakse SAFT lepingu art 3 p-s b, et sihtasutus ei riku kehtivat põhikirja. Viidatud lepingupunkti eesmärk oli veenda investoreid, et nende investeering on tulevikus ja praegu põhikirjaga kaitstud ning võlgnik ei riku praegu ega tulevikus põhikirja. Hagejad väitsid, et neid on algusest peale soovitud kostja poolt petta, nimelt lepingu sõlmimise ajal ei teadnud hagejad, et kostja on sihtasutus.
2(4)
Tsiviilasi nr 2-19-2411
4.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
5.Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu määrus muutmata.
6.Maakohus leidis õigesti, et hagi ei ole perspektiivne. Hagejad väitsid hagis, et neil on lepingust tulenev nõue kostja vastu VÕS § 81 lg-st 2 ja §-st 115 tulenevalt. Maakohus leidis õigesti, et isegi kui eeldada, et põhikiri on leping sihtasutuse (kostja) ja tema juhatuse liikme vahel, siis VÕS §-st 81 tulenevalt oleks võlgnik selle sätte tähenduses juhatuse liige, kes põhikirja rikkus. Antud juhul pöördusid hagejad kohtusse sihtasutuse (kostja) vastu.
7.Määruskaebuses väidavad hagejad, et nende nõue tuleneb hoopis SAFT lepingust. Ka määruskaebuses esitatud väidetest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et hagejate nõue SAFT lepingu alusel on perspektiivne. Ringkonnakohus selgitab, et lepingust tuleneva nõude esitamiseks tuleb hagejatel ära näidata, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv leping, seda on rikutud, ning et rikkuja vastutab rikkumise eest.
8.Hagejad väitsid hagis ning määruskaebuses, et rikkumine seisneb selles, et kostja ei avanud põhikirja p 3.4 kohaselt arvelduskontot ja ei kandnud SAFT lepingust tulenevaid rahalisi vahendeid sellele kontole. Määruskaebuses viitavad hagejad SAFT lepingu art 3 p-le b, mille alusel väidavad hagejad, et selle punktiga lubas kostja, et nende investeering on lepingu sõlmimise hetkel ja tulevikus põhikirjaga kaitstud ning et kostja ei riku lepingu sõlmimise hetkel ja tulevikus põhikirja. SAFT lepingu art 3 p b on lepingu sõlmimise hetkeseisuga antud kinnitus, et kostja endale teadaolevalt järgib põhikirja. Hagejate väide, et kostja rikkus SAFT lepingut, kuna ei loonud Eestis arvelduskontot ja ei kandnud saadud rahalisi vahendeid sellele kontole, on vastuolus SAFT lepingu art 5 p-ga b, mille kohaselt tuleb lepingu alusel teostatud maksed kanda Lanzerac Holdings arvelduskontole Liechtenstein’is. Ringkonnakohus selgitab, et arvestades privaatautonoomia põhimõtet, tuleb pooltel lähtuda eelkõige tingimustest, milles pooled on lepingus kokku leppinud. Lepingust nähtub, et poolte tahe oli teha maksed nn Lanzerac’i kontole. Seega ei tulene, et kostja oleks SAFT lepingut rikkunud. Seega ei nähtu hagejate poolt kohtu ette toodud asjaoludest, et hagejatel võiks olla kostja suhtes rahuldamisele kuuluv nõue.
9.Lisaks märgib ringkonnakohus, et isegi kui kostjal oli hagejate ees kohustus avada arvelduskonto Eestis ja SAFT lepingu alusel saadud rahalised vahendid sinna kanda, ei oleks selle avamata jätmine põhjuslikus seoses hagejate väidetava kahjuga VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Ringkonnakohus selgitab, et põhjusliku seose konkreetse rikkumise ja kahju liigi vahel peavad esile tooma hagejad. Hagejad väidavad, et rikkumine seisnes arvelduskonto avamata jätmises ning kahju kostjasse investeeritud varas ja saamata jäänud tulus. Hagejad toovad välja, et kostja (juhatuse liige AB tegi investeeritud varaga põhjendamatuid tehinguid, sh ülekandeid. Isegi kui kostja oleks Eestis arvelduskonto avanud, ei oleks samade tehingute tegemine, sh ka samad tagajärjed välistatud ega ära hoitud. Samuti ei saa arvelduskonto avamata jätmisest tuletada hagejatele kahju saamata jäänud tulu näol. Arvelduskonto avamisega Eestis ei oleks ühing tingimata teeninud tulu, mida hagejad väidetavalt ootasid ja millest nad väidetavalt ilma jäid. Seega isegi hagejate väidete õigsust eeldades, ei tulene, et rikkumise ja konkreetse kahju liigi vahel oli põhjuslik seos.
3(4)
Tsiviilasi nr 2-19-2411
10.Samuti ei tulene hagis esitatud väidetest, et hagejatele tekkis kahju. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hagis väidavad hagejad, et investeeritud vara ulatuses tekkis kahju, kuna investeeritud raha ei jõudnud kunagi formaalselt sihtasutuseni. Asjaolu, et kostja ei kasutanud Eestis arvelduskontot, ei tähenda iseenesest, et kostja käsutuses ei olnud investeeritud varasid, s.t et kostjal enam ei olnud investeeritud rahalisi vahendeid vahetult pärast nende ülekandmist SAFT lepingu alusel.
11.Määruskaebuses väidavad hagejad veel, et sihtasutusest võib väljamakseid teha tulenevalt SAS § 8 lg 1 p-st 5 ja §-st 9. Maakohus märkis määruses, et kui juhatus või nõukogu on tekitanud sihtasutusele kahju, on sihtasutusel võimalik nõuda endale kahju nendelt isikutelt (SAS § 23 lg 2 ja § 32 lg 2). Vastavalt ei ole seadusega nähtud ette soodustatud isikutele ega sihtasutusse vara panustavatele isikutele õigust nõuda väljamaksete tegemist ega nõuda tagasi panustatud raha. Iseenesest ei ole välistatud sihtasutusest väljamaksete tegemine. Samal ajal ei nähtu ringkonnakohtule, ja määruskaebuses ei ole ka hagejad esile toonud, et sihtasutuse õigus teha väljamakseid mõjutab käesoleva asja lahendamist.
12.Eeltoodust tulenevalt, eeldades hagis ja määruskaebuses esitatud asjaolude ja väidete õigsust, ei ole hagi ka SAFT lepingust tulenevalt, hagejate poolt kohtu ette toodud asjaoludest ja väidetest tulenevalt, perspektiivne (TsMS § 371 lg 2 p 1). Ringkonnakohus selgitab, et hagejad ei ole kohtu ette toonud selliseid väited ega asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et kostja rikkus SAFT lepingu konkreetset kohustust ning selle tõttu on hagejatel kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Hagejatel tuleks esile tuua täpselt millist kohustust pooltevahelisest võlasuhtest tulenevalt kostja rikkus, nt tuues välja, et kostjal lasus SAFT lepingust tulenevalt kohustus kasutada varasid teatud sihtotstarbel, või et hagejatel oli õigus SAFT lepingust tulenevalt selle alusel kostjale tasutud rahasummad tagasi saada koos kasuga. Esitatud asjaolude ja väidete pinnalt ei nähtu, et kostjale tuleneb SAFT lepingust eelnimetatuid kohustusi, et kostja oleks neid rikkunud ja et kostja rikkumise eest vastutaks. Seega leiab ringkonnakohus, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust leida, et hagejate hagi on perspektiivne.
13.Ringkonnakohus keeldub määruskaebusega esitatud tõendite vastuvõtmisest. Määruskaebusega esitasid hagejad üleliigselt SAFT lepingu ja AB’i e-kirja. Hagejad esitasid mõlemad nimetatud tõendid ka maakohtus ja need on toimikus (vastavalt t kd IV lk 74; t kd I lk 77). Arvestades, et tõendid esitati ringkonnakohtule elektrooniliselt, eemaldab ringkonnakohus need tõendid toimikust.
14.Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud hagejate kanda (TsMS § 171 lg 1). Arvestades, et kostjal ei ole kulusid tekkinud, ei tule kulusid kindlaks määrata. Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt)
Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.