Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Käsutuskeelu tühistamise kohta avaldada PankrS § 21 lg ja lg 4 alusel teade väljaandes Ametlikud Teadaanded. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest alates. Asjaolud ja avaldus Võlausaldaja ja OÜ xxx (registrikood xxx, asukoht xxx juhatuse liige A P, edaspidi Põhivõlgnik)) sõlmisid 20.07.2018 müügilepingu, mille punkti 2.1. alusel oli võlausaldaja kohustatud põhivõlgnikule müüma erinevat sorti karbamiidi ja muid väetisi. Lepingu punkt 2.2 järgi on iga tarnitava toote partii, sortiment, kogus, tarnetähtajad ja summa märgitud lepingu lisades, mis on lepingu lahutamatu osa. 20.07.2018.a sõlmitud lepingu lisa 1 järgi pidi võlausaldaja põhivõlgnikule müüma 1000 tonni (+- 10) granuleeritud pakendatud garbamiidi, hinnaks oli 214 eurot tonn, lepingu kogumaksumus 241 000 eurot. 20.08.2018.a esitas võlausaldaja põhivõlgnikule arve 9600 tonni karbamiidi eest summas 231 360 eurot. Põhivõlgnik on kauba kätte saanud ja pooltel selles osas vaidlust ei ole. Põhivõlgnik on arvest tasunud 23.augustil 2018, 50 000 eurot; 27.augustil 2018 20 000 eurot ja 30.augustil 2018 111 360 eurot, kokku tasutud 181360 eurot. 1.augustil 2018 kirjutas võlgnik, kui põhivõlgniku juhatuse liige alla käenduslepingule, millega võlgnik käendas põhivõlgniku kohustust, mis tulenes 20.07.2018.a sõlmitud lepingust nr 201807-20/1, lepingu 20.07.2018.a allkirjastatud lisast 1. Käenduse rahaline piirmäär tulenes lepingust ja lisast 1, mis oli 241 000 eurot. Lepingu lisa 1 punktis 9.1 on märgitud, et ettemaks 50 00 eurot tuleb tasuda ettemaksuna, mis on 23.08.2018 tasutud ja ülejäänud summa tuleb tasuda 4 päeva jooksul arve esitamisest. Arve esitati 20.08.2018, seega oli arve tasumise tähtaeg 24.08.2018. Arve on osaliselt tasutud 27.08.18 ja 30.08.18. Tasumata on 50 000 eurot. ( 231 360 - (50 000 + 20 000 + 111360). Lepingu punkt 7.5 alusel leppisid pooled kokku kohaldada kostja riigi materiaalõigust. Kostjaks on võlgnik. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 32 lg 1 alusel kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises on pooled kokku leppinud. VÕS § 208 lg alusel asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. VÕS § 220 lg 1 alusel peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Ostja on kauba kätte saanud, mida tõendab arve osaline tasumine ja ostjal ei ole pretensioone kauba kvaliteedi, koguse vms kohta, mida tõendab reklamatsiooni puudumine. VÕS § 142 alusel käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku eest vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Võlgniku tahe vastutada põhivõlgniku rahalise kohustuse eest on sätestatud käenduslepingus. 28.02.2019 saatis võlausaldaja esindaja võlgnikule pankrotihoiatuse, milles andis võlgnikule 10 päeva aega võla summas 50 000 eurot tasumiseks. Võlgnik vastas pankrotihoiatusele 11.märtsil 2019: Lugupeetud I N. Seoses sellega, et teie teade oli mulle täielik üllatus ja seoses psühholoogilise stressiga ja otsuse tegemiseks on vajalik asi korralikult hinnata, teatan, et vastan teile mitte hiljem kui 23.02.2019, kuna 12 – 21 märts olen Eestist eemal. Loodan teie arusaamist, lugupidamisega A P. 2(2)

Põhivõlgniku kohustus tasuda 50 000 eurot muutus sissenõutavaks 25.08.2018, võlgnikule on saadetud pankrotihoiatus 28.02.2019, kümme päeva pankrotihoiatusest möödus 11.03.2019.a. Võlgniku vastus Esitatud dokumentidest ja pankrotiavaldusest on näha ainult seda, et ettevõte xxx OÜ ei täida oma kohustusi avaldaja ees, kuid mitte enamat. Võlgniku arvates ei sisalda esitatud pankrotiavaldus koos dokumentidega mitte ühtegi asjaolu, mis kinnitaks, et võlgnik on maksejõetu ja see pole ajutise iseloomuga. Võlgnik on seisukohal, et avaldaja esitas võlgniku vastu pankrotiavalduse, aga mitte hagiavalduse võlanõudega, sest pankrotimenetluse avaldaja tasus riigilõivu ainult 300 eurot, aga kui ta oleks esitanud hagiavalduse võlanõudega, siis oleks ta pidanud maksma riigilõivu 1000 eurot, mis on 700,00 eurot rohkem. Samas pöörab võlgnik kohtu tähelepanu asjaolule, et garantiikirjas on esitatud kaks garantiiandjat, aga mitte ainult võlgnik. Pretensioonist on näha, et avaldajal on garantiiandja nr 2 ees võlgnevus summas 7140 eurot, siit saab võlgnik teha järelduse, et avaldaja esitas pankrotiavalduse vaid garantiiandja nr 1 vastu, kuna pankrotiavalduses ei saa esitada vastunõudeid. Toimikus puudub jõustunud kohtuotsus, kust oleks näha, et võlgnevus on tunnistatud või tõendatud kohtu kaudu. Ka puudub dokument, kust oleks näha, et avaldaja pöördub konkreetselt põhivõlgniku poole (ettevõte xxx OÜ) kohustuse täitmiseks ja võlgnevuse kustutamiseks. Võlgnik pöörab kohtu tähelepanu asjaolule, et avaldaja kirjutab oma pankrotiavalduse p. 4, et „01.08.2018 kirjutas võlgnik kui põhivõlgniku juhatuse liige alla käenduslepingule (leping nimetatud garantiikiri), millega võlgnik käendas põhivõlgniku kohustust, mis tulenes 20.07.2018 sõlmitud lepingust nr 2018-07-20/1, lepingu 20.07.2018.a allkirjastatud lisast 1. Käenduse rahaline piirmäär tulenes lepingust ja lisast 1, mis oli 241 000 eurot“. Võlgnik on seisukohal, et tegelikult segab avaldaja mõisteid ja nende tähendust, sest 01.08.2018 garantiikirja alla kirjutamisega andis võlgnik vaid garantii, et firmale SIA Jadran tasub ettevõte xxx OÜ, aga mitte võlgnik isiklikult. Garantiikirjas ei ole ühtegi sõna, millest võiks järeldada, et võlgnik võttis endale kohustuse maksta ettevõte eest. VÕS sätestab, et käendusleping on võlaõigusleping, millega üks isik (käendaja) võtab endale kohustuse vastutada võlausaldaja ees teatud kolmanda isiku (põhivõlgnik) poolsete kohustuste nõuetekohase täitmise eest võlausaldajale. Võlgnik ei leidnud garantiikirjast ühtegi sõna, mille alusel saaks teha järelduse, et ta võttis endale kohustuse põhivõlgniku eest. Oma pankrotiavalduse p. 8 teatas avaldaja, et võlgnik kirjutas talle „ .... vastan teile mitte hiljem kui 23.02.2019, kuna 12-21 märts olen Eestist eemal“. Nii kirja sisust kui tegelikult on selge, et võlgnik kavatses anda oma vastuse 23. märtsiks 2019, aga kuna avaldajat see ei huvitanud, esitas ta 19. veebruaril 2019 kohtusse pankrotiavalduse võlgniku vastu. Võlgnik kinnitab, et ta on maksejõuline ja temal on piisavalt tulu, mis võimaldab täita endale võetud kohustusi kolmandate isikutele ees, näiteks igakuiselt täidab ta oma kohustusi AS xxx ees summas 1786 eurot (lisa 3- pangaväljavõtte). See pangaväljavõte tõendab, et võlgnikul on piisavalt tulu endale võetud kohustuse täitmiseks. Samas esitas avaldaja kohtule kinnistusraamatu väljatrüki, millest on näha, et võlgnikul on olemas kinnistu, mille väärtus on üle 50 000,00 euro. Kohtumääruse põhjendused Kohus, kuulanud ära võlausaldaja, võlgniku, võlgniku esindaja ja ajutise pankrotihalduri ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et SIA Jadran avaldus A P pankroti 3(2)

väljakuulutamiseks ei kuulu rahuldamisele. PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. PankrS § 31 lg 1 alusel kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. PankrS § 10 lg 1 järgi võlausaldaja peab pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest:1) võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul ning p 2 järgi võlausaldaja võib maksejõuetuse põhistamisel tugineda asjaolule, et võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks. Võlausaldaja esitas 28.02.2019. a võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik sai pankrotihoiatuse kätte 11.03.2019. a (tl 17). Võlgniku vastuväite kohaselt on võlausaldaja nõue alusetu. Võlgniku väitel ei ole ta püsivalt maksejõuetu, võlgnikul on püsiv sissetulek töötasu näol, samuti kuulub võlgnikule kinnisvara. Ajutises pankrotimenetluses tuvastatu põhjal on võlgniku vara väärtus pärast ühisvara jagamist hinnanguliselt 182 000 eurot. Võlgniku sissenõutavaks muutunud kohustuste suuruseks on pärast ühisvara jagamist 146 263,59 eurot. Eeltoodust tulenevalt katab võlgniku vara tema kohustusi ning võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Kohus nõustub ajutise halduriga selles, et olukorras kus võlgnik vaidleb avaldaja nõudele vastu ning võlgniku vara ületab tema kohustusi, ei ole põhjendatud ega PankrS § 1 lg 2 kooskõlas isiku pankroti väljakuulutamine. Käesoleva juhul võlgnik ei tunnista võlausaldaja nõuet ning seetõttu ei ole võlgnik avaldajale ka nõuet tasunud. Võlgnik lubas pankrotihoiatusele vastata hiljemalt 23. märtsiks 2019. a, kuid avaldaja pöördus vastust ära ootamata 19.03.2019. a pankrotiavaldusega kohtusse. Kohtu hinnangul seega ennatlikult. Võlgniku selgituste kohaselt andis ta garantii selle kohta, et xxx OÜ tasub võlgnevuse SIA-le Jadran, mitte ei andnud isiklikku käendust avaldajale. Riigikohus on tsiviilasjades 3-2-1-89-08 ja 3-2-1-32-06 asunud seisukohale, et mitte igasugust tagatislepet ei saa pidada automaatselt käenduslepinguks. Lepingu tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ning kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, siis on määrav lepingupoolte ühine tahe. Riigikohus on leidnud, et vaidluse korral tuleb kohtul tõlgendada tagatiskokkulepet. Kohtu hinnangul kuulub seega vaidlus müügilepingu täitmise ning garantii andmise asjaolude üle lahendamisele hagimenetluses. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Kohus leiab, et antud asjaoludel ei ole võimalik A P pankrotti välja kuulutada, puudub alus tsiviilasja edasiseks menetluseks ja menetlus kuulub lõpetamisele. PankrS § 21 lg 4 alusel kohus tühistab käsutuskeelu. Ajutine pankrotihaldur Indrek Lepsoo on esitanud tasunõude 14,25 töötunni eest kokku summas 1 140 eurot (lisandub käibemaks). Menetlusliiki valides peab võlausaldaja arvestama võimalusega, et pankrotiavalduse rahuldamata jätmise korral võivad pankrotimenetluse kulud jääda tema kanda. PankrS § 23 lg 1 kohaselt ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. PankrS § 23 lg 3 kohaselt on ajutise pankrotihalduri tunnitasu ülemmäär on 90 eurot. Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 1 140 eurot (lisandub käibemaks) ja tehtud kulutuste katteks 191,50 eurot. PankrS § 23 lg 6 järgi kohus 4(2)

võib ajutise halduri tasu ja hüvitatavate kulutuste tasumise määrata büroole, mille kaudu ajutine haldur tegutseb. Menetlusosaliste menetluskulud PankrS § 150 lg 3 kohaselt kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud täies ulatuses võlausaldaja kanda. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et A P (tl 57) menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt taotleb võlgnik õigusabikulude hüvitamist kokku summas 382,50 eurot (käibemaksuta), millele lisandub kohtuistungil osalemise kulu 42,50 eurot (tl 57, 73-74). Võlausaldaja võlgniku menetluskulude nimekirjale vastuväidet ei esitanud. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on jurist Lilia Kožina osutanud võlgnikule õigusabiteenust tunnihinnaga 85 eurot (käibemaksuta). Kohus on seisukohal, et see ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda (Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-66-12 tulenevalt võib mõistliku suurusega õigusabi tunnihinnaks lugeda 110 eurot (lisandub käibemaks). Eeltoodust tulenevalt on võlgniku põhjendatud lepingulise esindaja ajakulu 5 tundi, tunnihinnaga 85 eurot (käibemaksuta), kokku summas 425 eurot. Nimetatud summa tuleb avaldajalt võlgniku kasuks välja mõista. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Võlgnik on vastava taotluse esitanud, mistõttu määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb avaldajal tasuda võlgnikule hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (425 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik

5(2)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.