3.Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS §187 lg 6). Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud
1.Harju Maakohtule esitatud hagi kohaselt hageja palus mõista kostjalt välja hageja kasuks 12 500 eurot ja viivise põhinõude summalt 12 500 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemääras alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt V.K andis M.P’ile perioodil 21.06.2022 kuni 23.01.2023 laenu summas 12 500 eurot. 15.07.2023.a M.P suri ja 11.09.2023 tõestatud pärimistunnistuse alusel on Y M.P’i pärija. 22.02.2024 suri V.K ja tema ainupärijaks on X.
3.V.K ja M.P sõlmisid laenulepingu suuliselt ja M.P pidi laenatud raha tagastama hiljemalt 21.06.2023. Etteruttavalt vaidleb hageja vastu kõikvõimalike kostja seisukohtadele, justkui oleks V.K’il olnud soov M.P’it rikastada mis tahes viisil, näiteks kinkelepingu alusel.
4.Juhul, kui kohus leiab, et laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud, palub hageja hagi rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja seisukoht
5.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6.Kostja vastuse kohaselt hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja kostjalt 12 500 euro tasumist alternatiivselt kahel erineval alusel järgmiselt: Nõue summas 12 500 eurot on hageja käsitluse kohaselt hageja õiguseellase poolt kostja õiguseellasele suulise laenulepingu alusel antud laen ja M.P pidi hageja käsitluse kohaselt laenu tagastama 01.06.2023. Selle nõude õigusliku alusena on hagiavalduses märgitud VÕS § 396 lg 1 (laenulepingu regulatsioon). Hageja alternatiivse käsitluse kohaselt on kostja raha saaja pärijana sama summa võrra alusetult rikastunud. Selle nõude õigusliku alusena on hagiavalduses märgitud VÕS § 1028 lg 1 (kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine).
7.Kostja leiab, et hagejal ei ole kostja vastu nõudeõigust kummalgi alusel, sh alternatiivselt.
8.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt V.K andis M.Pile perioodil 21.06.2022 kuni 23.01.2023 laenu summas 12 500 eurot. V.K ja M.P sõlmisid laenulepingu suuliselt ja M.P pidi laenatud raha tagastama hiljemalt 21.06.2023.
9.Kumbagi neist asjaoludest hageja tõendanud ei ole. Pelgalt rahalise ülekande tegemine ei ole käsitletav laenusuhtena. Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, nagu oleks hageja ja kostja õiguseellaste vahel eksisteerinud laenuleping tagastamise tähtajaga 01.06.2023. Sellist laenulepingut ei eksisteerinud ja sellist kohustust pärandvara koosseisus ei olnud. Ainuüksi rahalise ülekande tegemine ei tähenda laenulepingu sõlmimist või selle olemasolu.
10.Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis võimaldaks järeldada, et poolte vahel võiks olla mõni lepinguväline võlasuhe, täpsemalt hageja poolt viidatud alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe VÕS § 1027 ja VÕS § 1028 lg 1 järgi. Erinevalt hagejast leiab kostja, et mitte ükski VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 kohaldamise eeldustest ei ole asjas täidetud.
11.Antud juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja õiguseellane sai hageja õiguseellaselt alusetult rahaülekandeid. Kindlasti ei olnud tegemist laenuga, vaid poolte ühiseks igapäevaseks eluks kulunud summadega. Hageja ei ole tõendanud, et hageja õiguseellane tahtis kostja õiguseellase rikastamiseks täita olematut kohustust või mingit kohustust, mida ei tekkinud, või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud 2/7
või tekkimata jäänud. Praegu ei ole hageja tõendanud sedagi, et õiguseellaste vahel oleks üldse olnud mingi tehing, millest oleks tulenenud kohustused kostja õiguseellasele ja mis oleks pärimise tulemusena saanud üle minna kostjale.
12.Hageja ei ole VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise kontekstis põhjendanud, millist kohustust hageja õiguseellane tahtis kostja õiguseellasele täita, kui ta kandis üle vaidlusalused 12 500 eurot. Kui hageja andis enda väitel laenu, siis see ei ole alusetu rikastumine VÕS § 1028 lg 1 järgi. Kui hageja väitel kostja õiguseellane alusetult rikastus, siis peab hageja tõendama, mis kohustust tegelikult 12 500 ülekandmisega täideti. Samuti tuleb sel juhul hagejal tõendada ja kohtul tuvastada, et seda kohustust ei olnud olemas, seda ei tekkinud või see langes hiljem ära. Kostja selgitas eelnevalt, et hageja ei teinud alusetut sooritust, sest see oli mõeldud majapidamisrahana mõlema elukaaslase ühiste igapäevaste kulutuste (toit, olme, kommunaalteenused) katmiseks, mis nähtub M.Pi pangakonto väljavõttelt.
13.Hageja ja kostja (või nende õiguseellaste) vahel puudub ka lepinguväline alusetu rikastumise võlasuhe. Hageja ei ole ise ühelegi muule väidetavale võlasuhte alusele tuginenud. Kostja hinnangul ei saa hagi alusena esitatud asjaoludest järeldada ka ühegi teise lepinguvälise võlasuhte olemasolu. Kohtuotsuse põhjendused
14.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
15.Pooled tõid välja järgmised asjaolud, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:
X on V.K ́i ainupärija (dtl 48-50);
Y on M.Pi seadusjärgne pärija (dtl 10);
V.Ki kontolt on tehtud M.Pi kontole perioodil 21.06.2022 – 23.01.2023 regulaarselt ülekandeid kogusummas 12 500 eurot. Ülekanded on tehtud summas 1000 ja 5000 eurot ja selgituseks on pandud „ülekanne“ (dtl 9).
16.X (edaspidi hageja) on esitanud hagi Y (edaspidi kostja) 12500 euro ja viivise nõudes. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt V.K andis M.Pile perioodil 21.06.2022 kuni 23.01.2023 laenu summas 12 500 eurot. V.K ja M.P sõlmisid laenulepingu suuliselt ja M.P pidi laenatud raha tagastama hiljemalt 21.06.2023 (01.06.2023). Hageja nõuab kostjalt 12 500 euro tasumist alternatiivselt kahel erineval alusel järgmiselt: Nõue summas 12 500 eurot on hageja käsitluse kohaselt hageja õiguseellase poolt kostja õigusseellasele suulise laenulepingu alusel antud laen ja M.P pidi hageja käsitluse kohaselt laenu tagastama 01.06.2023. Selle nõude õigusliku aluna on hageja märkinud VÕS § 396 lg 1 (laenulepingu regulatsioon). Hageja alternatiivse käsitluse kohaselt on kostja raha saaja pärijana sama summa võrra alusetult rikastunud. Selle nõude õigusliku alusena on hageja märkinud VÕS § 1028 lg 1 (kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine).
17.Kostja leiab, et hagejal ei ole kostja vastu nõudeõigust kummalgi alusel, sh alternatiivselt. Kostja väitel hageja ja kostja (täpsemalt nende õigusseellaste vahel) puudus laenulepinguline suhe. Kuna laenulepingut hageja ja kostja õiguseellaste vahel ei eksisteerinud, siis sellist kohustust pärandvara koosseisus ei olnud. Samuti ei ole kostja õiguseellane hageja õiguseellase arvelt alusetult rikastunud. Hageja õiguseellasel V.Kil puudusid hagis näidatud rahalised nõuded kostja õiguseellase M.Pi vastu. Seega ei ole kostjale saanud üle mingeid pärandvara hulka kuulunud väidetavaid kohustusi, mis oleksid jäänud varasemalt täitmata. Kostja väitel hageja ei teinud alusetut sooritust, sest see oli mõeldud majapidamisrahana mõlema elukaaslase ühiste igapäevaste kulutuste (toit, olme, kommunaalteenused) katmiseks, mis nähtub M.Pi pangakonto väljavõttelt. 3/7
18.PärS § 130 lg 1 kohaselt pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui pärandvarast ei piisa kõigi pärandaja kohustuste täitmiseks ning ei ole tehtud pärandi inventuuri ega välja kuulutatud pärandvara pankrotti, on pärija kohustatud täitma pärandaja kohustused ka oma vara arvel (Tartu Ringkonnakohtu otsuse 209-30628 p 8). Seega saab X V.K ́i pärijana esitada nõude Y kui M.Pi pärija vastu.
19.Hagimenetluses on hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus hagejal. Kuna hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevuse ja kostja esitas hageja nõudele vastuväite, siis peab hageja tõendama, et tal on kostja vastu nõue.
20.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenuleping, nii nagu iga teinegi võlaõiguslik leping saaks olla sõlmitud vastastikuste tahteavalduste vahetamise tulemusena. VÕS § 8 lg 1 sätestab, et Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 lg 1 kohaselt Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 16 lg 1 kohaselt Pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg 1 järgi Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Vaikimist või tegevusetust reeglina nõustumuseks ei loeta (VÕS § 20 lg 2).
21.Laenulepingu olemasolu, mille alusel V.K on M.Pile laenanud 12 500 eurot ja M.P kohustus laenusumma 12 500 eurot tagastama V.K’le 01.06.2023 peab tõendama hageja. Hageja on laenusuhte tõendamiseks esitanud V.K’i pangakonto väljavõte, mille kohaselt on V.K teinud M.Pile regulaarselt rahalisi ülekandeid (selgitusega „ülekanne“), kuid ainuüksi selline konto väljavõte ei tõenda laenulepingu olemasolu raha ülekandja ja raha saaja vahel. Samuti ei tõenda selline väljavõte väidetava laenu väidetavat tagasimakse tähtaega 01.06.2023. Pangakonto väljavõte tõendab üksnes raha ülekandmise fakti. Kohus märgib, et raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping. Tõenduslikult tähendab ülekande tegemine eeldust, et üks isik on teiselt isikult raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust (Riigikohtu 20.03.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 23 ja 09.04.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 13). Riigikohus 20.03.2019 otsuses nr 2-1461508 (p 23) koos viidetega varasemale praktikale leidnud järgmist: Kviitung/arvet„ raha saamise kohta võib tuvastatud asjaoludel hinnata täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes. Tõenduslikult tähendab selline kviitung aga üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning tõendamiskoormis selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt nt Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28; 17. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-137-09, p 10).
22.Oma väidete tõendamiseks on hageja kohtule esitanud V.K poolt 13.02.2024 digitaalselt allkirjastatud kinnituse, mille kohaselt V.K kinnitab, et ta andis M.Pile perioodil 21.06.2022 kuni 23.01.2023 laenu summas 12 500 eurot. Raha laenamist tõendab minu arvelduskonto väljavõte. M.P pidi laenatud raha (kokku 12 500 eurot) tagastama hiljemalt 21.06.2023, kuid ei teinud seda (dtl 103-104). Kohus märgib, et V.Ki allkiri nimetatud dokumendil on antud 4/7
enam kui pool aastat pärast väidetava laenusaaja M.Pi surma (M.P suri 15.07.2023). Kohus nõustub kostjaga, et tagantjärele antud väidetava laenuandja ühepoolne kinnitus lepingu olemasolu VÕS § 8 lg 1 ja/või VÕS § 396 lg 1 mõttes ei tõenda. Teise poole vaikimist või tegevusetust lepinguga nõustumuseks ei loeta (VÕS § 20 lg 2). Laenusuhte olemasolu tõendamiseks oleks vaja kohtule esitada ka väidetava laenusaaja enda kinnitus, kuid kuna M.P on surnud, siis ei ole võimalik temalt sellist kinnitust saada. Kohus nõustub kosjaga, et kui lähtuda vaid ühe poole, väidetava laenuandja tagantjärele antud kinnitusest laenu andmise kohta olukorras, kus väidetav laenu saaja on kinnituse andmise hetkeks ca pool aastat surnud, siis saaks pelgalt isiku enda ühepoolsete kinnituste alusel teistele isikutele panna suuri rahalisi kohustusi ja välja mõista neilt kohtus suuri summasid. Teise poole kinnitust laenu saamise kohta praegusel juhul ei eksisteeri. Käesoleval juhul mõlemad väidetavad laenusuhte osapooled on surnud ja suulise laenulepingu olemasolu nende isikute vahel pelgalt väidetava laenuandja kinnistusega ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha.
23.Kostja on selgitanud, et M.P ja V.K olid elukaaslased (mitte abielus) ning seda ca 28 aastat, kes elasid ka ühisel aadressil korteris asukohaga XXX. M.P elas selles korteris kuni 01.06.2024, peale seda viibis M.P haiglas kuni 15.07.2024 (mil ta haiglas suri). Nende asjaolude üle poolte vahel vaidlust ei ole. Kostja selgituse kohaselt kostjale teadaolevalt oli tegu tavapärase ühiseks elamiseks kuluva rahaga ning V.K tegi omale vahetult enne ülekandeid internetipanga, mida tal eelnevalt ei olnud ja sai siis oma elukaaslasele raha kanda. M.P maksis suurema osa nende ühise elu ajal arveid, kuna V.l puudus internetipank. Kostja on esitas selle väite kinnituseks M.Pi pangakonto väljavõtte 2022-2023 aasta kohta, millest nähtub, et M.P on pidevalt oma pangakontolt maksnud kõik kulud nende ühises majapidamises (kommunaalkulud, korteriühistu XXX arved, elekter Eesti Energiale, kulud telefonile ja TVle (Elisa Eesti AS, Tele2 Eesti AS) ajakirjad, kulud peamiselt toidule jne) (dtl 76-91). Samuti on kostja selgitanud, et kuna nad kumbki kodust viimased 3 aastat vähemalt väljas ei käinud, siis telliti kogu söök läbi Barbora e-poe (Maximaga seotud elektrooniline poekeskkond) . Kostja on esitanud tõendina ja näidisena M.Pi poolt läbe e-poe tellitud ja kauba eest väljastatud ostuarve, kust nähtub söögi tellimuse aadress, milleks on XXX (dtl 9293). See aadress oli reaalselt V.Ki ja M.Pi ühine eluase.
24.Hageja on välja toonud, et kostja poolt esitatud M.Pi konto väljavõttest perioodil 31.07.2021 kuni 11.09.2023 nähtuvalt oli M.Pi konto algsaldo 8254,16 eurot ja lõppsaldo (sh pärast V.Klt laenu saamist) 23485,15 eurot. Lahutades lõppsaldost algsaldo saame tulemuseks 15 230,99 eurot, mille võrra on M.Pi kontol olev summa kahe aasta jooksul suurenenud. Suurenenud summa on ligilähedane ja samas suurusjärgus üle kantud laenuga. On teadmata, milleks M.P hagejalt laenu vajas, kuid ilmselt jäi laen kasutamata M.Pi enda tervislikust seisundist tulenevatel põhjustel. Konto väljavõttest nähtuvalt ei ole ega saagi olla mitte ühtegi muud mõistlikku või usutavat selgitust, milleks pidi V.K selliseid ülekandeid tegema. Samas nähtub just tehtudülekannetest, et M.Pi vara üle kantud laenu võrra suurenes. Konto väljavõttest nähtuvalt ei vajanud M.P raha juurde väidetavate kulude katmiseks nagu väidab kostja. Järelikult juhul, kui kohus ei hinda pooltevahelist õigussuhet laenulepinguna, rakenduvad alusetut rikastumist reguleerivad sätted.
25.Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole esitanud mitte ühtki elulist selgitust, miks pidid ühist majapidamist omavad ja pikalt koos elanud elukaaslased asuma järsku nö üksteisele raha laenama. Kostja on selgitanud talle teadaolevat V.Ki ja M.Pi ühist elukorraldust ja praktikat mh igakuiste püsikulude katmisel. Kui kostja on esitanud tõendina M.Pi pangakonto väljavõtte, millest nähtub M.Pi poolt igakuiste püsikulude katmise (dtl 76-91), siis hageja poolt esitatud V.K pangakonto väljavõttes nähtub üksnes veebruar-aprill 2023 barbora.ee toidu tellimine, kuid ei nähtu varasema perioodi eest igapäevas toidu ostmist ning muude igakuiste püsikulude kandmist (dtl 129-134). Seega on kostja selgitused kohtule ka eluliselt 5/7
usutavad. Kostja selgituse kohaselt M.Pil puudus reaalselt laenuvajadus, sest M.Pil oli surmahetkel Hoiu-laenuühistus Eesti Hoius tähtajaline hoius summas 32 000 eurot ning lisaks pangakontol ca 13 000 eurot. M.P ei käinud kodust väljas ja tal ei olnud vajadust muude kulude katmiseks või esemete soetamiseks või näiteks kellegi toetamiseks. M.Pil endal lapsi ei olnud ja tema ainsad sugulased olid kostja Y ja Y kaks tütart. Seega oli tegemist ühise rahaga, mida kasutati ühises majapidamises ja olmekulude katmiseks. Kohus leiab, et kui V.K ja M.P oleks tahtnud sõlmida laenulepingu koos kindla tagastamise tähtajaga, siis oleks see neil olnud lihtne kasvõi lihtkirjalikult vormistada laenuleping või vähemalt märkida rahalise ülekande sisuks „laenuleping“ ja märkida sinna juurde ka laenu tagastamise kuupäev. Midagi sellist ei ole toimunud.
26.Eeltoodust tulenevalt kohtu hinnangul V.K ja M.P vahel laenulepingu sõlmimine on tõendamata ja kohus jätab VÕS §108 lg 1 ja 396 lg 1 alusel rahuldamata.
27.Hageja alternatiivse käsitluse kohaselt on kostja raha saaja pärijana sama summa võrra alusetult rikastunud. Selle on nõude õigusliku alusena on hageja märkinud VÕS § 1028 lg 1 (kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmine). Hageja leiab, et täidetud on kõik VÕS § 1028 lg-s 1 nimetatud alusetu rikastumise eeldused: kostja on hageja arvel rikastunud, rikastumine on toimunud soorituse ehk pangaülekande kaudu, täidetud on kohustust, mida ei ole tekkinud, st majanduskulu ei ole tekkinud.
28.Soorituskondiktsiooni ehk kohustuse täitmisena saadu tagastamisele suunatud alusetu rikastumise nõude eeldused on VÕS § 1028 lg 1 kohaselt järgmised: teisele isikule on midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud (st esineb sooritus), mis on tehtud ilma õigusliku aluseta, st kohustust, mida sooviti sooritusega täita, ei ole olemas, seda ei teki või langeb see pärast soorituse tegemist ära. Nõude eelduste täitmise tõendamiskoormis lasub seejuures isikul, kes alusetu rikastumise nõude esitab, st käesoleval juhul hagejal.
29.Riigikohtu praktikas on korduvalt käsitlenud alusetu rikastumise nõude eeldusi ja sellega seonduvat tõendamiskoormist. Riigikohus 21.09.2022 lahendis nr 2-19-604 (p 13.5) leidnud, et hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu 17. juuni 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-7948/81, p 20). VÕS § 1028 lg 1 kohaselt, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on korduvalt (vt 25.09.2019 lahend nr 2-16-461, p 15.1; 10.12.2019 lahend nr 2-16-10632 (p 11.1)) viidetega varasemale praktikale selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; vt ka 2. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Saaja (kostja) võib seejärel esitada vastuväite, mis välistab nõude maksmapaneku, eelkõige esitada mõne § 1028 lg-s 2 loetletud vastuväite või § 1033 lg-st 1 tuleneva rikastumise äralangemise vastuväite (RKTKo 3-2-1-131-15, p 14).
30.Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud, et kostja õiguseellane sai hageja õiguseellaselt alusetult rahaülekandeid. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et tõendamist pole leidnud, et hageja ja kostja vahel oleks olnud laenusuhe. Käesoleval juhul hageja ei ole tõendanud, et hageja õiguseellane tahtis kostja õiguseellase rikastamiseks täita olematut kohustust või mingit kohustust, mida ei tekkinud, või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel 6/7
peab olema selge, milles seisnes V.Ki sooritus M.Pile VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Praegu ei ole hageja tõendanud, et õiguseellaste vahel oleks üldse olnud mingi tehing, millest oleks tulenenud kohustused kostja õiguseellasele ja mis oleks pärimise tulemusena saanud üle minna kostjale.
31.Hageja ei ole VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise kontekstis põhjendanud, millist kohustust hageja õiguseellane tahtis kostja õiguseellasele täita, kui ta kandis üle vaidlusalused 12 500 eurot. Kui hageja väitel kostja õiguseellane alusetult rikastus, siis tuli hagejal tõendada, mis kohustust tegelikult 12 500 ülekandmisega täideti. Samuti tuli hagejal tõendada, et seda kohustust ei olnud olemas, seda ei tekkinud või see langes hiljem ära. Kohtu hinnangul ei ole hageja enda tõendamiskoormist täitnud.
32.Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta VÕS § 1028 lg 1 alusel jätta rahuldamata.
33.Kohtu hinnangul võis pooltevahelise õigussuhte puhul tegemist olla mittetäieliku kohustuse täitmisega V.Ki poolt VÕS § 4 lg 1 ja lg 2 p 2 mõttes. V.K võis täita kooselulist/perekondlikku kohustust, kui kõlbelist kohustust, mille täitmine vastas üldisele arusaamale, st. tasus M.Pile igakuiste püsikulude eest. Kohustused, mis tulenevad kõlbelistest kohustustustest või isiklikest suhetest (V.Ki ja M.Pi vahel) ei ole õiguslikult siduvad kohustused. Kõlbelist kohustust võib täita, kuid vastavalt VÕS § 4 lg 3 täitmisena üleantut tagasi nõuda või kohaldada õiguskaitsevahendid ei saa. Menetluskulude jaotus
34.TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel
35.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jäetakse rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
36.Kohus määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Marget Henriksen kohtunik
7/7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.