Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

Edasikaebamise kord Määruse peale võivad võlgnik ja võlausaldajad esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest.

MENELTUSE KÄIK JA ASJAOLUD

Harju Maakohtu 10.02.2010 määrusega on välja kuulutatud A G’i pankrot. Harju Maakohus kinnitas oma 29.11.2011 määrusega A G’i pankrotimenetluses lõpparuande, lõpetas pankrotimenetluse ning algatas A G’i kohustustest vabastamise menetluse. Kohus määras kohustustest vabastamise menetluse usaldusisikuks A G’i. Kohus märkis, et A G’i võlausaldajatel on II rahuldamisjärgu tunnustatud nõuete eest jäänud saamata raha järgnevalt: Swedbank AS nõue tunnustatud summas 2338,69 eurot, millest saamata on 2310,09 eurot; Cramo Estonia AS nõue tunnustatud summas 12 837,29 eurot, millest saamata on 12 680,29 eurot. Kohus märkis, et A G’i võlausaldajatel on III rahuldamisjärgu tunnustatud nõuete eest jäänud saamata raha järgnevalt: Swedbank Liising AS nõue tunnustatud summas 6979,92 eurot, millest saamata on 6979,92 eurot. 25.11.2014 esitas A G usaldusisiku aruande võlgniku kohustuste täitmise kohta. Samal kuupäeval esitas A G avalduse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks PankrS § 175 lg 11 alusel. 12.12.2014 esitas A G vastavalt kohtunõudele täiendavaid selgitusi usaldusisiku aruande kohta. Kohus märkis oma 18.12.2014.a määruses, et kohtule jääb ebaselgeks, miks võlgnik leiab, et käesoleval juhul esineb alus võlgniku kohustustest vabastamiseks PankrS § 175 lg 11 alusel. Kohus märkis, et võlgnik A G peab põhjendama, miks ta leiab, et käesoleval juhul esineb alus võlgniku kohustustest vabastamiseks PankrS § 175 lg 11 alusel ning seejuures tuleb võlgnikul põhjendada, miks ta leiab, et ta on rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. 02.01.2015 esitas võlgnik A G kohtunõude täitmiseks kohtule seletuskirja. Kohus leidis oma 20.01.2015 määruses, et võlgnik ei ole rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses ning pikendas A G’i kohustustest vabastamise menetluse tähtaega kuni 29.11.2016. 02.01.2017 esitas usaldusisik A G aastaaruande võlgniku kohustuste täitmise kohta ning 13.01.2017 esitas võlgnik taotluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ning kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Kohus küsis võlausaldajatelt seisukohti võlgniku 13.01.2017 taotluse osas. Samuti palus kohus oma 17.02.2017 kirjas võlgnikult täiendavat teavet oma tegevuse ja selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlausaldaja Cramo Estonia AS ei esitanud tähtaegselt ega hiljem oma seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise suhtes. Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS esitasid 01.03.2017 oma ühised seisukohad võlgniku kohustustest vabastamise suhtes. Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS leidsid, et võlgnik ei ole oma kohustusi võlausaldajate ees olulises osas ja nõuetekohaselt täitnud ega täitmata jätmist põhjendanud. Samuti pole võlgnik esitanud kogu infot oma majandusliku seisundi kohta. Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS leidsid, et võlgnik on valinud olukorra, kus ta ei tegele mõistlikult tulutoova tegevuse või selle otsimisega ning seega tuleb keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest. Võlgnik esitas 17.04.2017 menetlusdokumendis täiendavat teavet oma tegevuse ja selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik märkis, et tema varaline seisund on endine, ent paranenud on tema tervislik seisund, mis võimaldab edaspidi taksojuhina tööd teha. Kohus leidis oma 20.04.2017 määruses, et võlgnik ei ole rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses ning pikendas A G’i kohustustest vabastamise menetluse tähtaega kuni

29.11.2018. Võlgniku usaldusisik A G esitas 10.01.2018 ja 30.01.2019. usaldusisiku aruanded võlgniku kohustuste täitmise kohta. Kohus andis oma 05.02.2019.a määruses võlausaldajatele Cramo Estonia AS-ile, Swedbank AS-ile ja Swedbank Liising AS-ile tähtaja 10 päeva esitamaks soovi korral seisukoht seoses A G’i kohustustest vabastamisega. Võlausaldaja Cramo Estonia AS leidis 05.02.2019, et ta ei ole rahul antud olukorraga, kuna antud isiku pankrot oli pahatahtlik. Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS palusid oma 21.02.2019 taotluses edastada võlausaldajatele järgnev info ja tõendid: võlgniku kõikide arvelduskontode väljavõtted perioodil 29.11.2016 kuni käesoleva ajani (väljavõtted ei tohi olla filtreeritud ning peavad olema varustatud kas panga töötaja allkirjaga või panga Digiallkirjaga); info ja tõendid selle kohta kus ja kellena võlgnik töötab (tööleping) ning kui suur on võlgniku igakuine sissetulek; juhul kui võlgnik ei tööta, siis Töötukassa tõend töötuna arvele võtmise, tööle kandideerimiste ning sooritatud täienduskoolituste kohta; juhul kui võlgnikul puudub mõistlikult tasustatav töökoht, siis ülevaade ja tõendid selle kohta, mida on võlgnik alates 29.11.2016 kuni käesoleva ajani teinud mõistlikult tasustatava töökoha leidmiseks (s.h esitada tõendid CV esitamise kohta erinevatele tööandjatele, näiteks e-mailid, mille võlgnik on erinevatele tööandjatele saatnud, tööpakkujate vastused võlgnikule, võlgniku CV, info töötuna arvel oleku kohta jne); millest koosnevad ja kui suured on võlgniku igapäevased olmekulud (näiteks kulutused elukohale, toidule, ülalpeetavatele jne) ning info selle kohta, kes neid tasub. Kohus rahuldas võlausaldajate Swedbank AS ja Swedbank Liising AS 21.02.2019 taotluse ja kohustas oma 22.02.2019 e-kirjas võlgnikku esitama kohtule võlausaldajate Swedbank AS ja Swedbank Liising taotletud info ja tõendid. Võlgnik täitis kohtunõude oma 15.04.2019 menetlusdokumendiga, mille kohus edastas seisukoha võtmiseks võlausaldajatele Cramo Estonia AS-ile, Swedbank AS-ile ja Swedbank Liising AS-ile. Cramo Estonia AS jäi 17.04.2019 varasema seisukoha juurde. Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS ei nõustunud 02.05.2019 A Gi vabastamisega täitmata jäänud kohustustest, kuivõrd võlausaldajate hinnangul on võlgnik süüliselt rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate õigusi, mille tulemusena on võlausaldajate nõuded käesoleva ajani olulises osas täitmata. Võlgniku esitatud aruandest nähtuvalt teenis võlgnik taksojuhina töötades keskmiselt 2000 eurot kuus ning praeguse tööandja juures teenib 2000 eurot kuus. Samas on võlgnik arusaamatul põhjusel ning pankrotiseadusega vastuolus olevalt otsustanud anda usaldusisikule igakuiselt üle 150 eurot. Arvestades, et võlgnikul on üks ülalpeetav, s.o alaealine laps, oli nt 2018.a võlgniku arestivaba miinimumtasu 666 eurot (500 eurot + 1/3 alaealise lapse eest). Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS leidsid, et eeltoodust tulenevalt pidanuks võlgnik 2018.a igakuiselt usaldusisikule üle andma ca 1000 eurot (2000-666= 1334 x 75%), mitte 150 eurot. See tähendab, et ühe aasta jooksul pidanuks tehtama võlausaldajatele väljamakse kokku summas 12 000 eurot, mitte 1800 eurot. Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS leidsid, et neile on väga suures ulatuses väljamaksed tegemata jäetud, st võlgnik on olulises ulatuses rikkunud seadusest tulenevat kohustust ning kahjustanud sellega märkimisväärselt võlausaldajate õigusi. Võlgnik ei saa ise määrata summat, mille ta usaldusisikule üle annab, vaid lähtuda tuleb pankrotiseaduses sätestatust, mida võlgnik on aga märkimisväärses ulatuses rikkunud. Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS märkisid, et kui võlgnik oleks seadusest tulenevaid kohustusi täitnud kohaselt, oleks võlausaldajate nõuded käesolevaks ajaks kas kogu ulatuses või vähemalt enamuses täidetud, kuid kohustuste olulise rikkumise tõttu on võlgnevused endiselt väga suures ulatuses tasumata. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldajad seisukohal, et võlgnik on süüliselt

(võlgniku tegevus on olnud teadlik, s.o tahtlik tegevus) rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ja kahjustanud oluliselt võlausaldajate õigusi, mistõttu tuleb jätta võlgnik täitmata kohustustest vabastamata. Kohus palus 07.05.2019 võlgnikul täiendavalt põhjendada, mis andis võlgnikule aluse loovutada oma töötasu usaldusisikule seaduses ettenähtust väiksemaks ulatuses. Kohus selgitas, et kui võlgniku hinnangul ei saanud ta rohkem raha üle kanda, sest tal oli vaja kanda hädavajalikke kulusid (nt seoses xxxx töötamisega), tuleb võlgnikul esitada kohtule tõendid kõigi asjakohaste kulude suuruse kohta ning täiendavalt põhjendada, miks oli kõigi vastavate kulude kandmine ilmtingimata vajalik. Vastavalt kohtunõudele esitas võlgnik 26.05.2019 tõendeid xxxx töötamisega seotud kulude kohta. Võlgnik tõi välja, et tema korteri üüriga seotud kulud on kokku 985 eurot ja eelnevale lisanduvad elektriarved ja korteri kindlustuskulud. Võlgnik märkis, et tööl käimise ühistranspordi kulude kohta tal kviitungid puuduvad ent kulu on 112 eurot kuus. Võlgnik märkis, et tema elamiskulud on 350 eurot-150 eurot, mille ta kannab usaldusisiku arvele=200 eurot. Võlgnik märkis, et tema elamiskulud kokku xxxx on 1297eurot kuus.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg 1 kohaselt pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. PankrS § 175 lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kohustustest vabastamisest keeldumise alused on toodud PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2, milleks on pankrotikuriteos süüdimõistmine ja süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustuste rikkumine. Pankrotiseaduse § 173 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. PankrS § 173 lg 4 kohaselt peab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud tulust usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. PankrS § 173 lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 lg 2 sätestab, et kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. TMS § 132 lg 3 kohaselt mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast võib kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel, et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Sätet ei kohaldata, kui sundtäitmisel on elatise nõue. Toimiku materjalidest (sh usaldusisiku esitatud aruannetest) selgub, et võlgnik tasus esimese 5 aasta jooksul kohustustest vabastamise menetluses võlausaldajate nõuete rahuldamiseks jaotisi arvestades kokku 5*1000=5000 eurot. Menetluse kuuendal aastal suurendas võlgnik võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tehtavat iga-aastast makset 1200 euroni ja seitsmendal aastal 1800 euroni.

Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS leidsid, et võlgnik pole järginud pankrotiseaduses sätestatut, mistõttu on võlausaldajatele väga suures ulatuses väljamaksed tegemata jäetud. Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS leidsid, et võlgnik on süüliselt (võlgniku tegevus on olnud teadlik, so tahtlik tegevus) rikkunud pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi ja kahjustanud oluliselt võlausaldajate õigusi, mistõttu tuleb jätta võlgnik täitmata kohustustest vabastamata. Kohus märgib esmalt, et võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS on vastuväidetes jätnud arvestamata, et TMS § 132 lg 3 kohaselt mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast võib kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku (mitte kogu sissetuleku). Seega alates võlgniku tööle asumisest xxxx 01.03.2017 oli tema 2017. a igakuine mittearestitav summa üht ülalpeetavat arvestades 470+470/3≈626,67 eurot ja seda ületavas summas 2000-626,67=1373,33 eurot sai sissenõude pöörata igakuise sissetuleku summale 1373,33*2/3≈915,55 eurot, millest 25% ehk 915,55*0,25≈228,89 eurot pidi jääma võlgnikule ja 75% ehk 915,55*0,75≈686,66 eurot minema võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Ühtlasi oli võlgniku 2018. a igakuine mittearestitav summa üht ülalpeetavat arvestades 500+500/3≈666,67 eurot ja seda ületavas summas 2000-666,67=1333,33 eurot sai sissenõude pöörata igakuise sissetuleku summale 1333,33*2/3≈888,89 eurot, millest 25% ehk 888,89*0,25≈222,22 eurot pidi jääma võlgnikule ja 75% ehk 888,89*0,75≈666,67 eurot minema võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kohus märgib, et võlgnik ei ole küll 2017. a ja 2018. a rahuldanud võlausaldajate nõudeid eelviidatud ulatuses, ent puudub alus väita, et võlgnik on süüliselt rikkunud oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik on xxxx tööle minnes täitnud oma PankrS § 173 lg-st 1 tuleneva kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik on veenvalt põhjendanud ja tõendanud, et xxxx (Eestist kõrgema elukallidusega riigis) töötamine tõi võlgnikule kaasa täiendavaid vältimatuid kulusid. Võlgniku 26.05.2019 menetlusdokumendi lisana esitatud üürilepingust ja arvetest nähtub, et võlgniku igakuine korteri üür koos kõrvalkuludega on 985 eurot. Seejuures nähtub üürilepingust, et tegemist on kahetoalise korteriga pindalaga 55 m2 ja seega ei ole tegemist ebamõistlikult suure eluasemega. Kohus leiab, et olukorras, kus võlgniku igakuine sissetulek kohustustest vabastamise menetluse algperioodil (nähtub võlgniku 12.12.2014 aruande lisana esitatud pangaväljavõttest) oli väiksem kui palga alammäär ning võlgniku majanduslik seisund paranes alles seoses võimalusega asuda alates 01.03.2017 xxxx tööle, ei saa võlgnikule ette heita xxxx töötamisega kaasnevaid vältimatuid kulusid. Vaatamata võlgniku suurele eluasemekulule suurenes xxxx tööle asumisega võlgniku maksevõime, mistõttu ei saanud võlgniku xxxx tööleminek kuidagi kahjustada võlausaldajate huve. Vastupidi, xxxx tööleminek võimaldas võlgnikul menetluse kuuendal aastal suurendada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tehtavat iga-aastast makset 1200 euroni ja seitsmendal aastal 1800 euroni. Kohus ühtlasi võtab arvesse, et kuigi enne 01.03.2017 tööleasumist xxxx ei teeninud võlgnik mittearestitavat summat ületavat sissetulekut, maksis võlgnik menetluse viis esimest aastat vabatahtlikult iga-aastaselt võlausaldajate nõuete rahuldamiseks 1000 eurot. Samuti võtab kohus arvesse, et võlgnik on veenvalt põhjendanud ja tõendanud (nähtub võlgniku 12.12.2014 aruande lisana esitatud Sotsiaalkindlustusameti otsusest), et tema alaealise ülalpeetava tervislikust seisundist tulenevalt vajas ülalpeetav suurenenud kõrvalabi igapäevaelus osalemisel ning eelnevaga kaasnesid võlgnikule täiendavad vältimatud lisakulud. Kohtule ei ole teada ja kohtu teostatud päringutest ei nähtunud, et võlgnikul oleks varjatud vara või sissetuleku allikaid. Eeltoodud asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades on kohus seisukohal, et võlgnik ei ole

süüliselt rikkunud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. Võlgnikul ei olnud võimalik võlausaldajate nõudeid seaduses sätestatud ulatuses rahuldada vältimatute lisakulude kandmise tõttu, mitte võlgniku tahtluse või hooletuse tõttu. Seejuures ei oleks võlgnik ilma suurenenud kuludeta saanud üldse asuda xxxx igapäevaselt tööle ning eelneva tagajärjel oleks võlausaldajate nõudeid rahuldatud ilmselt väiksemas ulatuses. Kohus ei ole teadlik PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud muude asjaolude esinemisest, mis tingiksid kohustustest vabastamisest keeldumise. PankrS § 175 lg 2 p 1 alusel saab kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast üksnes juhul, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos. Kuna kohtu andmetel ei ole võlgnikku pankrotikuriteos süüdi mõistetud, siis on alusetu võlausaldaja Cramo Estonia AS vastuväide, mille kohaselt ei tuleks võlgnikku kohustustest vabastada, kuna võlgniku pankrot oli pahatahtlik. Eelnevast tulenevalt kuulub võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks PankrS § 175 lg 1 ja PankrS § 175 lg 51 alusel rahuldamisele. Vastavalt PankrS § 175 lg-le 8, kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Seega tuleb vabastada A G tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ulatuses, milles need on täitmata kohustustest vabastamise kohta kohtumääruse tegemise seisuga, ning lõpetada A G’i kohustustest vabastamise menetlus. PankrS § 172 lg 4 kohaselt menetluse lõpetamisel vabastab kohus usaldusisiku. Seega tuleb vabastada A G usaldusisiku kohustuste täitmisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Uritam Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.