Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) pankrotihalduri Kristo Tederi (Teder) hagi Varmela Investeeringute OÜ vastu õigeksvõtul põhineva tahteavalduse tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.02.2024 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) pankrotihalduri Kristo Tederi apellatsioonkaebus Varmela Investeeringute OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) pankrotihalduri Kristo Tederi apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot Varmela Investeeringute OÜ apellatsioonkaebuse hind 3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant/vastustaja): Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis, registrikood 10766683) pankrotihaldur Kristo Teder (isikukood 38403150010), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela Kostja (apellant/vastustaja): Varmela Investeeringute OÜ (registrikood 16057976), lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik
Asja läbivaatamine
10.04.2025 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 12.02.2024 otsus ja saata asi samale maakohtule arutamiseks eelmenetluse staadiumis.
3.Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Tulundusühistu Laeva Piim (pankrotis) (edaspidi võlgnik) pankrotihaldur (hageja) esitas 10.05.2022 hagi Varmela Investeeringute OÜ (kostja) vastu tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud tahteavalduse – hagi õigeksvõtu – tagasivõitmiseks ja selle alusel Tartu Maakohtu poolt 01.12.2020 tehtud otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.
2.Tsiviilasjas nr 2-20-14862 võttis võlgnik 18.11.2020 avaldusega kostja hagi õigeks. Kohus rahuldas hagi õigeksvõtu alusel ja mõistis võlgnikult kostja kasuks välja põhivõla 821 631,72 eurot ja viivised 474 992,22 eurot. Võlgnikule nimetati ajutine haldur 03.12.2020 ja võlgniku pankrot kuulutati välja 11.01.2021.
3.Hagi õigeksvõtt toimus kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja kahjustas teiste võlausaldajate huve. Õigeksvõtul põhineva kohtuotsusega on võlgnikult kostja kasuks välja mõistetud võlgnevus, mis moodustab üle poole võlgniku kõigist väidetavatest kohustustest, mis tähendab, et pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete rahuldamisel saaks kostja pankrotivarast enamuse, millele tal tegelikult õigust ei ole.
4.Kostjal puudub tegelikult nõue võlgniku vastu. Kostja on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude, tuginedes üksnes eelmainitud Tartu Maakohtu otsusele. Otsuse asjaolud ja esitatud hagiavaldus viitavad sellele, et esitatud hagi aluseks olid nõuded, mis on kostja poolt omandatud erinevate temaga seotud isikute käest ning hagi esitamise hetkeks olid need nõuded võlgniku vastu eranditult aegunud. Samuti ei ole kostja esitanud piima ostumüügi lepinguid ega arveid, millest väidetavad nõuded tulevad.
5.Kostja juhatuse liige MM on võlgniku lähikondne. Võlgniku juhatuse liikmeks oli MM ajavahemikul 28.10.2003 kuni 22.06.2018 ning kostja juhatuse liikmeks ja osanikuks on MM alates 21.09.2020. Tartu Maakohtule tsiviilasjas nr 2-20-14862 esitatud hagile on alla kirjutanud MM ja hagi on 18.11.2020 õigeks võtnud võlgniku praegune juhatuse liige KL. Samuti nähtub asjaoludest, et Cavere Õigusbüroo OÜ-s töötavad KL ja ST kujundavad ühiselt ja kooskõlastatult jämedat huvide konflikti sisaldavas situatsioonis kostja ning võlgniku poolt õiguste teostamist, tehes seda võlgniku ja teiste võlausaldajate õiguste ja huvide vastaselt. Juhatuse liige KL rikub ka võlgniku juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust läbi selle,
2
2-22-6977 et jättis järgimata võlgniku huvid ning võttis kohtus õigeks aegunud nõuded, millele tulnuks vastu vaielda nii põhi- kui kõrvalnõuete osas.
6.Arvestades seda, et kostja nõude aluseks võlgniku pankrotimenetluses on hagi, mille võlgnik on põhjendamatult õigeks võtnud ja millele ta on vastu vaidlemata jätnud, siis ei ole põhjendatud tagasivõidetaval ja kehtetuks tunnistataval tehingul põhineva otsuse täitmine. Seetõttu palub hageja kohtul tunnistada lubamatuks õigeksvõtul põhineva kohtuotsuse sundtäitmine. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lõiget 1 saab kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta hagi rahuldamata.
8.Hagi õigeksvõtt tsiviilasjas nr 2-20-14862 ei kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve, kuna nõuded olid põhjendatud. Nõuded olid tekkinud nõuetekohaselt täidetud toorpiima tarnimise lepingute alusel ega olnud aegunud. AS-ilt Krootuse Agro omandatud nõude sissenõutavaks muutumise kuupäev oli küll 20.01.2016, kuid ka see nõue polnud aegunud poolte läbirääkimiste tõttu. Tsiviilasjas nr 2-20-14862 esitati hagi 09.10.2020.
9.22.09.2020 sõlmis kostja iga tsiviilasja nr 2-20-14862 hagiavalduses märgitud ettevõtjaga nõude loovutuse lepingu, mille alusel loovutati kostjale ülaltoodud põhi- ja kõrvalnõuded. Seega sai kostja kõikide nõuete omajaks alates 22.09.2020.
10.Kostja esitas pankrotihaldurile oma nõudeavalduse koos kõikide nõuetega 25.01.2021. Kahe olukorra formaalne erinevus (kohtuotsuse olemasolu vs selle puudumine) seisneks seega üksnes selles, kas kostja nõuded oleks pankrotimenetluses loetud automaatselt tunnustatuks või mitte. Omaksvõtuga ei ole loodud kohustust. Ei saa olla tõsiseltvõetavat vaidlust, et piimamüüjad on tarninud võlgnikule toorpiima. Maakohtu otsus ja põhjendused
11.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas kehtetuks võlgniku 18.11.2020 hagi õigeksvõtmise kui tahteavalduse tsiviilasjas nr 2-20-14862. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
12.Kohus nõustus hagejaga, et kostja nõude automaatse tunnustamise tagajärje põhjustamisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Vaidlusaluse tehingu tulemusel välistati võimalus kostja nõudele vastuväidete esitamiseks võlgniku pankrotimenetluses. Nõuete kaitsmisele võlgniku pankrotimenetluses kohaldub pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg 4 redaktsioon, mis kehtis kuni 31.01.2021. Nimetatud sätte järgi loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on rahuldatud kohtulahendiga. Kui poleks olnud kohtulahendit nõude rahuldamise kohta, oleks haldur ja võlausaldajad saanud esitada nõudele vastuväiteid ja nõude tunnustamiseks oleks kostja pidanud esitama kohtule hagi (kuni 31.01.2021 kehtinud PankrS § 103 lg 2 ja § 106). Üldprintsiibina tuleb püsivalt maksejõuetu isiku vastu nõuete maksmapanekuks need pankrotimenetluses kaitsta (saavutada nõuete tunnustamine). Kuna maksejõuetu võlgniku varast ei piisa kõigi nõuete rahuldamiseks, peab ka teistel võlausaldajatel ja halduril olema kõigi võlausaldajate huvides võimalus nõuete õigsust kontrollida ja neid kahtluse korral vaidlustada.
3
2-22-6977
13.Lisaks esineb käesolevas asjas usutavaid põhjuseid arvata, et õigeks võetud nõuded võivad osaliselt olla alusetud. Viivisenõue moodustab enam kui poole põhivõlast, olles seega üsna suure osakaaluga. Sellise nõude vähendamine võiks olla võimalik võlaõigusseaduse § 113 lg 8 järgi. Vähemalt ühe õigeksvõetud nõuete kogumi komponendi osas oli hagi aegunud juhul, kui kostja faktiväited aegumise peatumise kohta ei osutu õigeks.
14.Kui nõustuda kostjaga ja seada võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine sõltuvusse õigeks võetud nõuete kehtivuse selgeks vaidlemisest, tuleks kohtul teha see töö potentsiaalselt ära kahel korral – esmalt tagasivõitmise lahendamisel ja siis veel nõude tunnustamise lahendamisel. Üldjuhul on tagasivõitmise eesmärgiks pankrotivara suurendamine või selle jaotumise muutmine. Hagi õigeksvõtu tagasivõitmine ei saa iseenesest mõjutada pankrotivara suurust ega selle jaotumist võlausaldajate vahel. Tagasivõitmine on vajalik õigeks võetud nõuete kehtivuse üle vaidlemise võimaluse saavutamiseks.
15.Tagasivõitmiseks on haldur pidanud tegema pankrotivara arvel kulutusi ja selle võrra vähenes võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kasutatav ressurss. Ka seetõttu on teiste võlausaldajate huve kahjustatud. Ilma vaidlusaluse tehinguta poleks neid kulutusi olnud vaja teha, kostja nõudele oleks võlgniku pankrotimenetluses saanud esitada vastuväiteid ja menetluskulu oleks võinud kaasneda ainult nende vastuväidete lahendamisega.
16.Vaidlusalune tehing kahjustas võlgniku teiste võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 tähenduses. Tehing tehti PankrS § 110 lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 sätestatud ajavahemikus, mistõttu eeldatakse, et kostja teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest ja esineb alus tehingu tagasivõitmiseks. Poolte lähikondsus ei oma seetõttu tähtsust ja kohus selle kohta esitatud hageja väiteid ei käsitlenud.
17.Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on alusetu. Tegemist on spetsiifilise instituudiga, mille kaudu saab takistada vaidlusaluse nõude täitmist täitemenetluses (TMS § 221). Käesolevas asjas käib vaidlus pankrotimenetluses esitatud nõuete üle, mida ei täideta täitemenetluses ning mille suhtes kõnealust haginõuet esitada ei saa. Hageja apellatsioonkaebus
18.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ning palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue.
19.Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TMS § 221 lg-t 1. Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et TMS § 221 lg-t 1 saab kohaldada pankrotimenetluses analoogia alusel selliselt, et panktorihalduril on võlgniku seadusliku esindajana õigus esitada hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks. Praegusel juhul oleks kostjal võimalik Tartu Maakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-20-14862 endiselt tugineda. Seega ei täida üksnes hagi õigeksvõtu tagasivõitmine soovitud eesmärki.
20.Maakohus jättis menetluskulud põhjendamatult poolte endi kanda. Tagasivõitmise nõude rahuldamine tähendab põhilises osas hagi rahuldamist, mistõttu tulnuks seda menetluskulude jaotamisel arvestada. Kostja apellatsioonkaebus
21.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. 4
2-22-6977
22.Õigeksvõetud nõuded on tõendatud ning pole aegunud. Vaidlusaluste nõuete aluseks on võlgniku poolt oma liikmetega tehtud tehingud piima ostmiseks ning nendest tehingutest tulenevate maksekohustuste täitmata jätmine. 22.09.2020 loovutasid võlausaldajad (ühistu liikmed) oma nõuded kostjale eesmärgiga, et hageja esitaks võlgniku vastu nõude hagimenetluses. Eeltoodust tulenevalt pöörduski kostja haginõudega tsiviilasjas nr 2-2014862 Tartu Maakohtu poole ning võlgnik võttis nõuded õigeks. Kostja on käesolevas menetluses esitatud kostja vastuses põhjendanud nõuete alust, nõuete kujunemist (sh intressid ja viivised) ja esitanud kõigi nõuete kohta vastavad tõendid. Hageja ei esitanud vastavatele sisulistele põhjendustele ega nõude aluseks olevatele tõenditele vastuväiteid. Kujunenud olukorras on tõendamiskoormis ümber pöördunud ja hageja pidanuks maakohtu menetluses esitama omapoolsed tõendid ja sisulised vastuväited kostja seisukohtade ja tõendite ümberlükkamiseks. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega on vastuolus olukord, kus võlgnik vaidleb lihtsalt vaidlemise pärast, kui erimeelsusi nõude osas pole. Toorpiima tarniti, kuid selle eest ei tasutud.
23.Nõuete õigeksvõtu kaudu tunnustamine ei muutnud võlgniku varalist seisundit. Riigikohus on selgitanud, et tagasivõitmise hagi esitamise puhul tuleb võrrelda tagasivõitmise aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik oleks, kui tagasi võita soovitavat toimingut ei oleks tehtud. Praegusel juhul tuleks seega võrrelda hagi õigeksvõtmist olukorraga, kui võlgnik ei oleks hagi õigeks võtnud. Selgub, et kahe olukorra vahel ei ole erinevusi, sealjuures ei ole võlgniku varalise seisundi osas erinevust. Juhul, kui võlgnik ei oleks tsiviilasjas nr 220-14862 hagi 18.11.2020 avaldusega õigeks võtnud, oleks maakohtus menetlus jätkunud (vähemalt kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 11.01.2021). Juhul, kui pankrot oleks kuulutatud välja enne tsiviilasjas nr 2-20-14862 otsuse tegemist, oleks hagi küll jäetud hagimenetluses läbi vaatamata (PankrS § 43 lg 2), kuid kostja oleks nagunii esitanud samad nõuded ka võlgniku pankrotimenetluses. Kahe olukorra formaalne erinevus (kohtuotsuse olemasolu vs selle puudumine) seisneks seega üksnes selles, kas kostja nõuded oleks pankrotimenetluses loetud automaatselt tunnustatuks või mitte.
24.Tagasivõitmise hagi esitamine on võlgniku ja selle võlausaldajate huvide kahjustamine ning tekitab pankrotipesale juurde täiendavaid ebavajalikke kulutusi.
25.Üksnes asjaolust, et pankrotimenetluses tunnustati kostja nõuet ilma nõuete kaitsmise menetluseta tulenevalt PankrS § 103 lg-st 4 (kuni 31.01.2021 kehtinud redaktsioon), ei saa tuletada võlausaldajate huvide kahjustamist. Vastasel juhul oleks kõigis pankrotimenetlustes pankrotihalduril kohustus esitada tagasivõitmise hagi, kui nõude aluseks on kohtulahend või muu alus, mis võimaldab nõude automaatset tunnustamist.
26.Maakohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, milles kahjulik tagajärg täpsemalt seisneb. Maakohus on seega lugenud puhtalt ühe menetlusliku asjaolu (nõuete suhtes ei saanud vastuväiteid esitada) automaatselt võlausaldajate huve kahjustavaks ilma, et oleks tõendatud, kas see asjaolu üldse sai mingit kahju põhjustada ja milles selline kahju täpsemalt seisnes. Maakohus ei ole tuvastanud, et hagi õigeksvõtu tagajärjeks on võlausaldajate nõuete rahuldamine väiksemas ulatuses. Maakohus ei ole nõudeid sisuliselt hinnanud ning hageja pole vaatamata kohtu selgitustele ka soovinud nõuete sisulist hindamist. Menetlusosaliste seisukohad
27.Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
5
2-22-6977
28.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
29.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Seoses sellega tuleb tühistada ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel lahendamisel. Apellatsioonkaebused kuuluvad osaliselt rahuldamisele, kuna ringkonnakohus ei saa ise teha lahendit, mida pooled oma kaebustes on taotlenud.
30.Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes, kuna ei viinud läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 329 lg 3 ja TsMS § 392 lg 1 p 1, ega täitnud piisavalt selgitamiskohustust. Kuigi ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla siiski kohtuotsuse tühistamise aluseks, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 20). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.
31.Hageja esitas hagi kostja vastu tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud tahteavalduse – hagi õigeksvõtu – tagasivõitmiseks ja selle alusel Tartu Maakohtu poolt 01.12.2020 tehtud otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Maakohus rahuldas hagi tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud tahteavalduse – hagi õigeksvõtu – tagasivõitmiseks, põhjendades seda sellega, et kuna vaidlusaluse tehingu tulemusel välistati võimalus kostja nõudele vastuväidete esitamiseks võlgniku pankrotimenetluses, on tegemist võlausaldajate huvide automaatse kahjustamisega. Ringkonnakohus sellise maakohtu seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on järeldusele, et tegemist on võlausaldajate huvide kahjustamisega, jõudnud ennatlikult. Maakohus on jätnud eelmenetluses pooltele selgitamata hageja vajaduse tõendada, et hagi õigeksvõtuta oleksid võlausaldajate nõuded saanud rahuldatud suuremas ulatuses.
31.1.PankrS § 109 lg 1 järgi tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Pooled ei vaidle, et käesoleval juhul esineb PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus – hagi õigeksvõtt toimus ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Riigikohus on selgitanud, et tagasivõitmise hagi rahuldamiseks peavad olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt nt RKTKo 10.04.2019, 2-16-18953/50, p 12; 24.05.2017, 3-2-1-50-17, p 10).
31.2.Riigikohus on selgitanud, et võlausaldajate huvid tuleb lugeda eelduslikult kahjustunuks, kui hageja tõendab, et võlausaldajate nõuded oleksid hüpoteetiliselt ilma vaidlusaluste makseteta saanud suuremas ulatuses rahuldatud, võrreldes sellega, millises ulatuses need saaksid kaetud tagasivõitmise aja seisuga. Hageja ei pea sealjuures tõendama, kui suur summa oleks ilma tagasivõidetava tehinguta pankrotivaras ja kui palju täpselt saaks iga võlausaldaja rohkem raha, vaid piisab selle tõendamisest, et võlausaldajate nõuded oleks 6
2-22-6977 saanud rahuldada suuremas ulatuses (vt RKTKo 30.09.2020 2-16-18957/75, p 15). Võlausaldajate huvide kahjustamist kui võlgniku tehingu või toimingu tagasivõitmise esmast eeldust PankrS § 109 lg 1 järgi ei tule kontrollida tagasivõidetava tehingu või toimingu tegemise aja seisuga, vaid tagasivõitmise hagi esitamise aja seisuga (RKTKo 03.05.2023, 221-2785, p 17). Võlausaldajate huvide kahjustamise peab esile tooma ja tõendama tagasivõitmise nõude esitanud pankrotihaldur. Seega pidi käesolevas asjas hageja tõendama, et võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses, kui võlgnik ei oleks tsiviilasjas nr 2-20-14862 kostja poolt esitatud hagi õigeks võtnud.
31.3.Võlausaldajate õigus pankrotimenetluses teiste võlausaldajate nõuetele vastuväiteid esitada ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul seda, et sellise õiguse kasutamise võimaluse puudumine tähendaks automaatselt võlausaldajate huvide kahjustamist. Pankrotimenetluse eesmärk on eelkõige võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõuete rahuldamine, st võlausaldajate varaliste huvide kaitse (PankrS § 2 esimene lause). Riigikohus on selgitanud, et võlausaldajate huve kahjustavaks ei saa näiteks pidada pelgalt võimaluse puudumist otsustada pankrotimenetluses võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise või lõpetamise üle. PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistatav tehing peab kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida tehinguga rikuti. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Võlausaldajate abstraktne otsustusõigus ei pruugi võlausaldajate tegelikke varalisi huve mingil moel mõjutada (RKTKo 03.05.2017, 3-2-1-30-17, p-d 12 ja 13). Riigikohtu viidatud abstraktne otsustusõigus on võlausaldajatel ka pankrotimenetluses teiste võlausaldajate nõuetele vastuväidete esitamisel. Ka ringkonnakohus on varem leidnud, et võlausaldajate abstraktne otsustusõigus, näiteks võimalus vaielda nõude üle pankrotimenetluses, ei pruugi võlausaldajate tegelikke varalisi huve mõjutada (TlnRnKo 25.10.2024, 2-22-18981, p 53). Kolleegium jääb ka käesolevas asjas sellele seisukohale. Seega tuleb tuvastada, kas tehinguga on kahjustatud teiste võlausaldajate huvisid ning võlausaldajate huvide kahjustamine tuleb sisustada objektiivsete asjaoludega, millel on ennekõike majanduslik sisu. Seega tuleb võrrelda seda, milline oleks teiste võlausaldajate olukord siis, kui võlgnik ei oleks hagi õigeks võtnud (vt ka TlnRnKo 30.04.2021, 2-19-1585, p 37).
31.4.Hageja on maakohtus tuginenud sellele, et kostjal puudub nõue võlgniku vastu (nõuded on aegunud ja tõendamata). Kostja tegi maakohtus 18.01.2024 istungil ettepaneku uurida laiemalt, kas võlausaldajate varalises sfääris toimus õigeksvõtuga ka tegelikult mingi muutus või mitte. Kostja märkis, et tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks on see, et pankrotihaldur peaks tooma välja, kuidas kahjustati võlausaldajate huve. Seda pole kostja hinnangul tehtud. Kostja oli vastu eelmenetluse lõpetamisele, kuid maakohus ei pidanud seda oluliseks ja selgitas, et kui nõue, mille üle saab vaielda, muudetakse nõudeks, mille üle ei saa vaielda, siis on teiste võlausaldajate huve kahjustatud (vt 18.01.2024 istungi protokoll dtl 787791). Ringkonnakohtu hinnangul juhtis kostja maakohtus õigustatult tähelepanu sellele, et võlausaldajate huvide kahjustamine tuleb sisustada objektiivsete asjaoludega ning selgitada, kas võlausaldajate varalises sfääris toimus õigeksvõtuga ka tegelikult mingi muutus või mitte. Maakohus oleks pidanud pooltega arutama, kuidas kahjustati tsiviilasjas nr 2-20-14862 hagi õigeksvõtuga võlausaldajate huve ning pidi selgitama sellest tulenevalt tõendamiskoormist, sealhulgas hageja vajadust tõendada, et võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses, kui võlgnik ei oleks tsiviilasjas nr 2-20-14862 kostja poolt esitatud hagi õigeks võtnud. Hageja pole seetõttu esile toonud, kuidas saaksid võlausaldajate pankrotimenetluses esitatud nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Samuti pole maakohus hinnanud tõendeid, mille kostja esitas tõendamaks, et kostjal on võlgniku vastu 7
2-22-6977 nõuded ja kostja omandas need loovutamiste tulemusel (kostja esitas piima ostumüügilepingud, nõude loovutamise lepingud ja arved – dtl 286-434).
31.5.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et nõuete õigeksvõtu kaudu tunnustamine ei saanud muuta võlgniku varalist seisundit. See, kas õigeksvõtt muutis võlgniku varalist seisundit, selgub eelkõige selle kaudu, kas võlausaldajate nõuded oleks saanud rahuldada suuremas ulatuses, kui hagi õigeksvõttu poleks toimunud. Asjakohatu on kostja väide, et tagasivõitmise hagi esitamine on võlgniku ja selle võlausaldajate huvide kahjustamine ning tekitab pankrotipesale juurde täiendavaid ebavajalikke kulutusi. PankrS § 55 lg 3 p 1 ja § 108 lg 2 koosmõjust tuleneb haldurile õigus ja kohustus esitada hagisid pankrotivarasse vara nõudmiseks või muu hagi, mis seondub pankrotivaraga. Kui tagasivõitmise hagi osutub põhjendatuks, võib selle kaudu olla võimalik pankrotivara suurendada, mis on võlausaldajate huvides.
32.Tulenevalt sellest, et maakohus on eelmenetluse nõudeid eiranud ja on jätnud olulises ulatuses eelmenetluse ülesanded täitmata, ei pea ringkonnakohus võimalikuks hageja tagasivõitmise nõude lahendamist ringkonnakohtus. Võlausaldajate huvide kahjustamine on tagasivõitmise nõude puhul üheks olulisemaks tuvastamist vajavaks asjaoluks, mistõttu selle asjaolu olulisuse ja ühtlasi sellega seotud tõendamist vajavate asjaolude ning tõendite eeldatavat mahtu arvestades ei saaks ringkonnakohus asja ise sisuliselt lahendada. Apellatsioonimenetluses esmakordselt asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata.
33.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul täita esmalt eelmenetluse ülesanded tagasivõitmise nõude osas, selgitada selle nõude osas pooltele tõendamiskoormist ning anda võimalus esitada vaidlusaluste asjaolude kohta täiendavaid tõendeid.
34.Hageja nõude tunnistada Tartu Maakohtu poolt 01.12.2020 tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud kohtuotsuse sundtäitmine lubamatuks jättis maakohus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus kohaldas seejuures ebaõigesti materiaalõigust (TMS § 221 lg 1), mis viis ebaõige lahendi tegemiseni.
34.1.Riigikohus on selgitanud, et kostja avalduse kehtetuks tunnistamine ei tähenda hagi õigeksvõtu alusel tehtud kohtuotsuse kehtetuks tunnistamist. Teises kohtuasjas ei saa jõustunud kohtulahendit vaidlustada. Tagasi on võimalik võita ja kehtetuks tunnistada vaid kohtule tehtud avaldus nõude tunnustamise kohta. Küll aga võib sellise kohtuotsuse täitmise korral esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel. Kui tehingu tagasivõitmise eeldused on täidetud, ei ole õigustatud sellise kohtuotsuse sundtäitmine, sest selle alus – kohtule esitatud avaldus hageja nõude tunnustamise kohta – on ära langenud ning tunnustamistehingut ennast õiguslikus mõttes enam ei eksisteeri (vt RKTKo 13.10.2006, 3-21-80-06, p 15). Vaatamata sellele, et hagi õigeksvõtmine on kehtetuks tunnistatud, siis kohtuotsuse täidetavus on võimalik välistada TMS § 221 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisega. Riigikohus on selgitanud, et kuna pankrotimenetlus on sundtäitmise menetluse eriliik, siis saab TMS § 221 lg-t 1 kohaldada pankrotimenetluses analoogia korras selliselt, et panktorihalduril on võlgniku seadusliku esindajana õigus esitada hagi jõustunud kohtulahendi täidetavuse vaidlustamiseks (RKTKm 17.06.2009, 3-2-1-64-09, p 9; TlnRnKo 30.04.2021, 2-19-15850, p 47). Seega on kohtuotsuse täidetavus võimalik välistada TMS § 221 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamisega, isegi kui täitemenetlust pole alustatud, vaid tegemist on pankrotimenetlusega. 8
2-22-6977
34.2.Kuivõrd maakohus on hageja nõude – tunnistada Tartu Maakohtu poolt 01.12.2020 tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud kohtuotsuse sundtäitmine lubamatuks – jätnud ebaõigesti rahuldamata, tuleb ka selles osas maakohtu otsus tühistada. Kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue on olemuslikult seotud hageja nõudega tsiviilasjas nr 2-20-14862 tehtud tahteavalduse – hagi õigeksvõtu – tagasivõitmiseks ning ringkonnakohus saadab asja selles osas tagasi eelmenetluse staadiumis menetlemiseks, siis ei saa ringkonnakohus sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet eraldi lahendada, vaid see tuleb maakohtul tervikuna koos hageja tagasivõitmise nõudega lahendada.
35.Kuna ringkonnakohus saadab asja tagasi maakohtule, ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata kostja apellatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et õigeksvõetud nõuded on tõendatud ning pole aegunud.
36.Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel, mistõttu ei ole vaja vastata hageja apellatsioonkaebuse väidetele seoses menetluskulude jaotusega. (allkirjastatud digitaalselt)
9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.