Eesistuja Henn Jõks, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
Alutaguse valla (Alutaguse Vallavalitsuse kaudu) avaldus E. K kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2018. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
E. K määruskaebus
Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus
nende Avaldaja Alutaguse vald (Alutaguse Vallavalitsuse kaudu) Puudutatud isik E. K, esindaja vandeadvokaat Rene Hallemaa
Asja läbivaatamise kuupäev
25. märts 2019, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670 osas, milles ringkonnakohus tühistas Viru Maakohtu 3. mai 2018. a määruse osas, millega määrati paigutada E. K kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse), ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega määras paigutada E. K hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Tühistatud osas jätta jõusse Viru Maakohtu 3. mai 2018. a määrus. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2018. a määrus muutmata.
Jätta Riigikohtu menetluse kohtukulud ja E. K-le määratud riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ning Alutaguse valla kohtuvälised kulud tema enda kanda.
3.Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgmine: „1. Paigutada E. K kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse) ning lubada kohaldada E. K suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sh tahtevastast ravimite manustamist, kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 26. märtsini 2019. Tahtest olenematu ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega (sh antipsühhootikumidega).
2.Saata kohtumäärus täitmiseks SA-le Viljandi Haigla ning teadmiseks avaldajale, puudutatud isikule ja E. K esindajale.
4.Jätta maa- ja ringkonnakohtus E. K-le määratud riigi õigusabi kulud riigi kanda ja Alutaguse valla menetluskulud tema enda kanda.
5.Jätta Riigikohtu menetluse kohtukulud ja E. K-le määratud riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda ning Alutaguse valla kohtuvälised kulud tema enda kanda.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Määrata osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga riigieelarvest makstavaks tasuks E. K-le Riigikohtus osutatud õigusabi eest 270 (kakssada seitsekümmend) eurot (sh käibemaks). Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Alutaguse vald (Alutaguse Vallavalitsuse kaudu, avaldaja) esitas 12. aprillil 2018 Viru Maakohtule avalduse E. K (puudutatud isik) kinnisesse hooldusasutusse paigutamiseks. Avalduse kohaselt on puudutatud isik paigutatud kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-4608 esialgse õiguskaitse rakendamise korras ravile kinnisesse asutusse alates 27. märtsist 2018 kuni 5. maini 2018 ning ta viibib alates 26. märtsist 2018 ravil SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku akuutpsühhiaatria osakonnas. Sealse psühhiaatri arvamuse kohaselt ei ole puudutatud isiku psüühiline seisund ravi saamisega muutunud. Senine haiguse kulg ei anna lootust paranemisele ega puudutatud isiku ohtlikkuse taandumisele. Puudutatud isik on endale ja teistele turvalises keskkonnas ainult kinnises asutuses. Puudutatud isiku suhtes on ka varem tahtevastast ravi kohaldatud, viimati märtsist septembrini 2017, kuid tulemusteta. Kaudsete tunnuste põhjal võib järeldada, et mingi luul, mis juhib puudutatud isiku tegevust, progresseerub pidevalt. Ta ei allu juhendamisele ning temaga ei ole võimalik tulemuslikult suhelda. Avaldaja palus paigutada puudutatud isiku kinnisesse hoolekandeasutusse tahtevastasele ravile kuni üheks aastaks alates 26. märtsist 2018 kuni 26. märtsini 2019.
2.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et avaldus puudutatud isiku kinnisesse asutusse tahtevastasele ravile paigutamiseks on põhjendatud eelkõige teiste isikute julgeolekut arvestades. Asja materjalidest nähtuvalt esineb puudutatud isikul paranoidne skisofreenia süveneva defektiga. Puudutatud isik ohustab psüühikahäire tõttu nii iseenda kui ka teiste isikute elu, tervist ja julgeolekut. Eelkõige seisneb oht puudutatud isiku agressiivses käitumises. Alused kinnisesse asutusse paigutamiseks tulenevad psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-st 1 ja sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-st 105. Tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamisel on peamiseks kriteeriumiks isikule ravi osutamine. Puudutatud isiku raviarsti kinnitusel on suurimaks probleemiks asjaolu, et puudutatud isik ei teadvusta enda ravi vajadust ning ei soovi vabatahtlikult ravimeid võtta. Seetõttu vajab puudutatud isik kontrollitud keskkonda, kus on tagatud kohustuslik ravimite võtmine. Tahtevastast ravi osutatakse üksnes psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik on küll viibinud kontrollitud keskkonnas Kodijärve Kodus, kuid tema ohtlik käitumine on taastunud ning ta on sattunud korduvalt psühhiaatriakliinikusse.
3.Viru Maakohtu määratud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teinud psühhiaater Olev Toomla leidis, et kuna hoolimata ravist püsib puudutatud isikul paranoiline luul ja ohtlikkus teistele inimestele, siis vajab ta oma tervisliku seisundi tõttu kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamist (soovitav kuni üks aasta) koos vabaduse võtmisega.
4.Viru Maakohus tegi 3. mail 2018 määruse, millega paigutas puudutatud isiku kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse) ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut 2(9)
2-18-5670 psühhiaatrilist ravi, sh tahtevastast ravimite manustamist, kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 26. märtsini 2019. Maakohus saatis kohtumääruse täitmiseks SA-le Viljandi Haigla ning teadmiseks avaldajale, puudutatud isikule ja tema esindajale. Maakohus tunnistas kohtumääruse täitmisele kuuluvaks teatavakstegemisega puudutatud isikule. Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg 1 p-le 1. Maakohus ei pidanud vajalikuks puudutatud isiku isiklikku ärakuulamist, viidates TsMS § 5391 lg-le 2 ja asjaolule, et Tartu Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 28. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-4608. Maakohus viitas psühhiaater O. Toomla ja puudutatud isiku esindaja arvamustele ning leidis, et puudutatud isiku tervis ei võimalda tal avaldada selget tahet temaga ravilepingu sõlmimiseks. Puudutatud isikul esinevad rasked psüühilised häired, mis piiravad tema võimet oma tegusid juhtida ning tingivad ohu talle endale. Muu ravi ja jälgimine peale statsionaarse ei ole praegu võimalik, kuna puudutatud isik ei teadvusta ravi vajadust. Arvestades asjaolu, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta ettearvamatu käitumise tõttu iseenda ja ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut, leidis maakohus, et kohtumäärus tuleb tunnistada TsMS § 541 lg 4 järgi täitmisele kuuluvaks teatavakstegemisega puudutatud isikule.
5.SA Viljandi Haigla esitas 7. mail 2018 Viru Maakohtule taotluse, milles palus teha maakohtu määruses vigade parandus ja asendada sõna „psühhiaatriakliinik“ sõnadega „kinnine psühhiaatriline hooldusasutus, kohtumääruse alusel“. SA Viljandi Haigla märkis, et avalduses on palutud paigutada puudutatud isik kinnisesse hooldusasutusse, mitte kinnisesse raviasutusse.
6.Viru Maakohus tegi 8. mail 2018 määruse, millega parandas 3. mai 2018. a määruse resolutsiooni p 1 ja asendas sõnad „Paigutada E. K kinnisesse haiglasse (psühhiaatriahaiglasse)“ sõnadega „Paigutada E. K kinnisesse asutusse (kinnine psühhiaatriline hooldusasutus)“. Muus osas jättis maakohus 3. mai 2018. a määruse muutmata. Maakohus viitas TsMS § 447 lg-tele 2 ja 3 ning § 661 lg-le 2 ja leidis, et tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta otsuse sisu.
7.Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu 8. mai 2018. a määrus ja jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
8.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 15. juuni 2018. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse, tühistas Viru Maakohtu 8. mai 2018. a määruse ja saatis SA Viljandi Haigla taotlusena sõnastatud määruskaebuse maakohtule läbivaatamiseks. Menetluskulud jättis ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohus leidis, et asjaolu, kas isik tuleb paigutada tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile või hooldusele psühhiaatriahaiglasse või hooldusasutusse, ei ole käsitatav ilmselge ebatäpsusena, mis ei mõjuta kohtulahendi sisu. SA Viljandi Haigla 7. mai 2018. a taotlust oleks tulnud käsitada määruskaebusena maakohtu 3. mai 2018. a määruse peale. Ringkonnakohus leidis, et maakohus valis taotluse lahendamiseks menetluslikult vale viisi ning ei põhjendanud selle rahuldamist. Määruskaebuse uuel lahendamisel tuleb maakohtul välja selgitada, kas puudutatud isik tuleb paigutada kinnisesse psühhiaatriahaiglasse või kinnisesse hoolekandeasutusse.
9.Viru Maakohus saatis 8. augustil 2018 psühhiaater O. Toomlale ja avaldajale kohtunõude, milles palus neil kohtule teatada, kas puudutatud isik tuleb paigutada kinnisesse psühhiaatriahaiglasse või kinnisesse hoolekandeasutusse. Avaldaja vastas, et puudutatud isik tuleks paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse. Psühhiaater O. Toomla leidis, et soovitatav on ravi alustada kinnises psühhiaatriahaiglas ja optimaalse ravikuuri saavutamise järel jätkata ravi kinnises hoolekandeasutuses. Puudutatud isiku esindaja pidas põhjendatuks Viru Maakohtu 3. mai 2018. a määrust. 3(9)
2-18-5670
10.Viru Maakohus jättis 27. septembri 2018. a määrusega SA Viljandi Haigla määruskaebuse rahuldamata ja oma 3. mai 2018. a määruse muutmata ning edastas määruskaebuse läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11.Tartu Ringkonnakohus tühistas 17. oktoobri 2018. a määrusega Viru Maakohtu 3. mai 2018. a määruse osas, millega puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse), ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega määras paigutada puudutatud isik hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Ringkonnakohus täiendas maakohtu 3. mai 2018. a määruse resolutsiooni p 1 selliselt, et tahtest olenematu ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega (sh antipsühhootikumidega). Samuti täiendas ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni menetluskulude jaotusega selliselt, et jättis puudutatud isikule määratud riigi õigusabi kulud riigi kanda ja avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu 3. mai 2018. a määruse muutmata. Avaldaja määruskaebus rahuldati. Ringkonnakohus jättis määruskaebemenetluses puudutatud isikule määratud riigi õigusabi kulud riigi kanda ja avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei ole vaidlustatud seda, et isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on täidetud. Vaieldakse selle üle, kas puudutatud isik tuleb paigutada kinnisesse psühhiaatriahaiglasse (PsAS § 11 lg 1) või kinnisesse hoolekandeasutusse (SHS § 105 lg 1). TsMS § 533 lg-st 1 tulenevalt on isik võimalik kinnisesse asutusse paigutada üksnes avalduse alusel. Praegusel juhul on avaldus esitatud SHS § 105 lg 1 alusel, kuna avaldaja on 28. mai 2018. a menetlusdokumendis märkinud, et puudutatud isik vajab ööpäevaringset erihooldusteenust. Ka vastuses kohtunõudele on avaldaja leidnud, et puudutatud isik tuleks paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse. Kuna avaldaja taotles isiku paigutamist kinnisesse hoolekandeasutusse, ei saanud maakohus paigutada teda psühhiaatriahaiglasse. Maakohus lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sh tahtevastast ravimite manustamist. Ringkonnakohus pidas vajalikuks täiendada maakohtu määrust selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega (sh antipsühhootikumidega).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu
17.oktoobri 2018. a määruse ja jätta jõusse maakohtu 27. septembri 2018. a määruse. Ühtlasi palus puudutatud isik anda endale menetlusabi ja vabastada end määruskaebuse esitamisel kautsjoni tasumise kohustusest. Määruskaebuse kohaselt nõustub puudutatud isik ringkonnakohtuga selles, et vaidlustatud ei ole seda, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on täidetud. Asja keskne vaidlusküsimus on see, millisesse kinnisesse asutusse puudutatud isik tuleb paigutada. Puudutatud isik ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et avaldaja on avalduses taotlenud paigutamist hoolekandeasutusse SHS alusel. Avaldaja on avalduses märkinud, et võttes aluseks PsAS ja puudutatud isiku tervisliku seisundi, tuleb ta paigutada kinnisesse hooldusasutusse tahtevastasele ravile. Seega on avaldaja lähtunud oma taotluses korraga nii PsAS-st kui ka SHS-st. Seega on maakohus põhjendatult lahendanud avalduse PsAS alusel. Isiku paigutamist psühhiaatriahaiglasse ei 4(9)
2-18-5670 välista siiski ka see, kui avaldaja taotleb avalduses üksnes isiku paigutamist kinnisesse hoolekandeasutusse. See tuleneb nii TsMS § 533 lg-st 1 kui ka hagita menetluse menetlusnormidest, samuti menetlusökonoomia põhimõttest. Ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei saanud puudutatud isikut paigutada psühhiaatriahaiglasse, on õigusaktidega vastuolus. Alternatiivselt oleks maakohus pidanud jätma puudutatud isiku kinnisesse hooldusasutusse paigutamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust ja jättis lahendi põhjendamata osas, milles ta lubas hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise korral kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Isikule psühhiaatrilise abi andmist ja teenuse ajal ohjeldusmeetmete rakendamist reguleerib PsAS. Tahtevastast ravi on võimalik rakendada üksnes PsAS alusel kinnisesse asutusse paigutamise korral. SHS ei võimalda isiku kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise korral kohaldada tema suhtes tahtest olenematut ravi.
13.Riigikohus vabastas 7. novembri 2018. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse esitamisel kautsjoni tasumisest hilisema hüvitamiskohustuseta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 5, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 695 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu 3. mai 2018. a määruse osas, millega puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse), ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega paigutas puudutatud isiku hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Tühistatud osas tuleb jätta jõusse maakohtu 3. mai 2018. a määrus. Muus osas tuleb ringkonnakohtu
17.oktoobri 2018. a määrus jätta muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
15.Riigikohtule esitatud määruskaebuses vaidlustab puudutatud isik ringkonnakohtu määruse kinnisesse asutusse paigutamise kohta. Määruskaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 543 redaktsiooni esimese lause kohaselt võib kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale esitada määruskaebuse mh isik, kelle suhtes on abinõu rakendatud. Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest (vt Riigikohtu 18. märtsi 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-15, p 10). Kolleegium märgib, et praeguse lahendi tegemise ajaks on möödunud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg, mis maakohtu 3. mai 2018. a määruse kohaselt kestis kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui 26. märtsini 2019, ja mida ringkonnakohus vaidlustatud määrusega ei muutnud. Tulenevalt määruskaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 543 redaktsiooni teisest lausest võib isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Eelnevast tulenevalt ei takista kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist.
16.Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku määruskaebuses esitatud väitega, et avaldaja ei taotlenud puudutatud isiku paigutamist hoolekandeasutusse. Viru Maakohtule esitatud avalduses palus avaldaja paigutada puudutatud isik kinnisesse hooldusasutusse tahtevastasele ravile (tl 4). Viru Maakohtu
8.augusti 2018. a kohtunõudele, milles maakohus palus avaldajal täpsustada, kas puudutatud isik tuleb paigutada kinnisesse psühhiaatriahaiglasse või kinnisesse hoolekandeasutusse, vastas avaldaja, et puudutatud isik tuleks paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse (tl 90). Seega järeldas 5(9)
2-18-5670 ringkonnakohus põhjendatult, et avaldaja taotles puudutatud isiku paigutamist kinnisesse hoolekandeasutusse.
17.Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kui avaldaja taotles puudutatud isiku paigutamist kinnisesse hoolekandeasutusse, ei saanud maakohus teda paigutada psühhiaatriahaiglasse. Kolleegium märgib, et SHS § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse tema nõusolekuta ja PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta ravile haigla psühhiaatriaosakonda on sarnased. Erinev on nende asutuste ja seal osutatavate teenuste iseloom. Hoolekandeasutus on SHS § 4 p 2 kohaselt sotsiaalteenust osutav asutus. SHS § 105 lg 1 alusel paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama. SHS § 100 lg 1 järgi on ööpäevaringne erihooldusteenus täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Seevastu PsAS § 11 lg 1 alusel võetakse isik haigla psühhiaatriaosakonda vältimatu psühhiaatrilise abi korras. Psühhiaatriline abi hõlmab PsAS § 2 p 2 järgi psüühikahäirete diagnostikat, psüühikahäirega isiku ravi ja taastusabi ning psüühikahäireid ennetavat tegevust. PsAS § 6 lg 2 järgi annavad psühhiaatrilist abi sellekohase tegevusloaga raviasutused, arstid ja muud spetsialistid. Psühhiaatrilise abi osutamine on seega tervishoiuteenus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 tähenduses. Eelnevast järeldub, et psüühikahäirega isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse ravi eesmärgiga (vt ka Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 17; psühhiaatriahaigla ja hoolekandeasutuse eristamise kohta vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p-d 16 ja 17). TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi paigutatakse psüühiliselt haige isik tema tahteta või tahte vastaselt nii psühhiaatriahaiglasse kui ka hoolekandeasutusse isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Seega on kinnisesse asutusse paigutamise menetluse algatamise eelduseks isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse vastav avaldus. Pärast menetluse algatamist kohaldub TsMS § 477 lg-st 5 tulenev üldine põhimõte, mille kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sellest tuleneb, et maakohus ei ole avalduse läbivaatamisel seotud avalduses esitatud taotlusega paigutada isik just kindlat liiki kinnisesse asutusse ning avalduse esitaja hinnanguga selle kohta, kas isik tuleb paigutada hoolekandeasutusse või psühhiaatriahaiglasse. Alles menetluse käigus, sh kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi põhjal võib kohus jõuda veendumusele, kas isikule on sobiv kinnine hoolekandeasutus või psühhiaatriahaigla, arvestades nende asutuste erinevat olemust ja eesmärke ning neis osutatavaid teenuseid.
18.Ringkonnakohtu määrus on materiaalõigusega vastuolus osas, milles ringkonnakohus paigutas puudutatud isiku SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, kuid samal ajal jättis jõusse maakohtu määruse osas, millega maakohus lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sh tahtevastast ravimite manustamist.
18.1.Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) 41. peatükk (vt Riigikohtu
19.veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 53 ja 54). VÕS § 766 lg 3 esimese lause kohaselt võib üldjuhul osutada tervishoiuteenust üksnes patsiendi nõusolekul. VÕS § 766 lg 6 järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik. Seega peab tahtevastase ravi osutamise võimalus tulenema seadusest.
6(9)
2-18-5670
18.2.Riigikohus on 19. veebruari 2014. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 selgitanud, et ka psühhiaatrilist abi kui tervishoiuteenust osutatakse isikule PsAS § 3 lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul (vt otsuse p-d 36 ja 53). Kui VÕS § 766 lg 4 järgi saab piiratud teovõimega patsiendi asemel nõusoleku avaldada ka tema seaduslik esindaja, siis PsAS § 3 lg 2 teise lause järgi ei saa esindaja esindatava asemel avaldada tahet psühhiaatrilise abi osutamiseks. Seega on psühhiaatrilise ravi suhtes kehtestatud eriregulatsioon (otsuse p 53). Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 3 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel (vt otsuse p-d 36 ja 53). Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik PsAS § 10 lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud juhtudel. PsAS § 11 näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused, PsAS § 17 reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (otsuse p 53; vt ka nt Riigikohtu 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15).
18.3.Kolleegium märgib, et SHS-st ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. SHS § 100 lg 2 p 4 järgi on ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi. Seda kohustust saab täita üksnes meetoditega, mille kasutamisel isik ise vabatahtlikult ja teadlikult võtab talle määratud ravimeid. Sellele, et tahtest olenematut ravi osutatakse ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isikute suhtes üksnes haigla psühhiaatriaosakonnas, viitab ka PsAS § 11 lg 5. Viidatud sätte kohaselt teeb SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kohtu loata kuni 48 tundi tahtest olenematu haiglaravi algusest haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaater isiku psühhiaatriaosakonda saabumisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Sellest tuleneb, et ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses.
18.4.Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium puudutatud isikuga selles, et ringkonnakohus ei saanud ühel ajal paigutada puudutatud isikut hoolekandeasutusse ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda PsAS § 11 lg 1 alusel. Seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, millega puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse), ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega paigutas puudutatud isiku hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele.
19.Kolleegium leiab, et tühistatud osas saab jätta jõusse Viru Maakohtu 3. mai 2018. a määruse. Maakohus tuvastas nimetatud määruses, viidates mh psühhiaater O. Toomla arvamusele, et puudutatud isiku puhul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning muu ravi ja jälgimine peale statsionaarse ei ole võimalik, kuna puudutatud isik ei teadvusta ravi vajadust. Maakohus järeldas, et põhjendatud on pikendada tahtest olenematut ravi kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui üheks aastaks (vt maakohtu määruse lk 4). Seega oli maakohtu määruse resolutsioon, millega puudutatud isik paigutati psühhiaatriahaiglasse, kooskõlas määruse põhjendustega. Maakohus analüüsis sobivat kinnist asutust ka oma 27. septembri 2018. a määruses ja leidis, et ekspert O. Toomla ekspertiisiaktis esitatud arvamust ja hilisemat täiendavat seisukohta arvestades ei olnud põhjendatud SA Viljandi Haigla määruskaebus, milles taotleti 7(9)
2-18-5670 puudutatud isiku paigutamist psühhiaatriahaigla asemel hoolekandeasutusse (vt maakohtu määruse p 16). Ringkonnakohus ei analüüsinud vaidlustatud määruses sisuliselt puudutatud isikule sobivat kinnist asutust, vaid heitis maakohtule ette üksnes avaldaja esitatud avalduse piiridest väljumist. Sealjuures ei lükanud ringkonnakohus ümber maakohtu seisukohta, et puudutatud isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Ringkonnakohus hoopis täiendas selles osas maakohtu 3. mai 2018. a määrust, täpsustades tahtest olenematu ravi osutamise viisi. Eelnevast nähtub, et ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et puudutatud isiku suhtes tuleb kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Arvestades, et kinnises asutuses saab tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi kohaldada üksnes haigla psühhiaatriaosakonnas, on maakohtu 3. mai 2018. a määrus kinnise asutuse liigi osas põhjendatud.
20.Ringkonnakohus täiendas vaidlustatud määrusega maakohtu 3. mai 2018. a määrust puudutatud isikule kinnises asutuses osutatava ravi osas selliselt, et tahtest olenematu ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega (sh antipsühhootikumidega). Seejuures lähtus ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-18-4608 esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses esitatud SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku ülemarsti M. Parksepa arvamusest. TsMS § 538 lg 1 p 2 järgi märgib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses mh kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse. Riigikohus on varem leidnud, et seadusest tulenevalt otsustab kohus lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Kohus ei pea määrama ravi liiki ja ulatust kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55 ja 56; 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 19). Kolleegium on varem leidnud, et kohtumääruse resolutsiooni puhul piisab, kui sellest nähtub, kas lisaks kinnisesse asutusse paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (vt 19. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-11917/26, p 17). See aga ei tähenda, et kohus ei võiks tahtevastase ravi osutamise viisi resolutsioonis täpsustada. Kolleegium leiab, et olukorras, kus ringkonnakohus pidas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamist põhjendatuks, võis ringkonnakohus täpsustada ravi viisi. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses väitnud, et ravi viisi täpsustamine ei olnud praegusel juhul põhjendatud või et ringkonnakohus rikkus selle tegemisel materiaal- või menetlusõiguse norme. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus jätta vastavas osas muutmata.
21.Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ka osas, milles ringkonnakohus täiendas maakohtu määrust menetluskulude jaotusega TsMS § 173 lg 1 järgi, samuti osas, millega ringkonnakohus jaotas ringkonnakohtu menetluse menetluskulud. Avaldaja ei vaidlustanud ringkonnakohtu määrust osas, millega jäeti avaldaja menetluskulud tema enda kanda.
22.TsMS § 172 lg 3 esimese lause järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Menetlusosaliste kohtuvälised kulud võib TsMS § 172 lg 8 järgi jätta riigi kanda üksnes juhul, kui kohtuväliste kulude kandmiseks anti isikule menetlusabi. Eelnevast tulenevalt tuleb jätta Riigikohtu menetluse kohtukulud ja puudutatud isikule määratud riigi õigusabi kulud riigi kanda. Avaldaja kohtuvälised kulud jäävad tema enda kanda.
8(9)
2-18-5670
23.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja palub Riigikohtul puudutatud isikule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga mõista riigieelarvest välja kokku 270 eurot, sh käibemaks 45 eurot (4,5 tundi × 50 eurot × 1,2). Taotluse kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks kokku 4,5 t, sh ringkonnakohtu määrusega tutvumise ja analüüsi peale 1 t ning õigusliku analüüsi, määruskaebuse koostamise ja esitamise peale kokku 3,5 t. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks on põhjendatud ja tuleb TsMS § 219 lg 6, riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 10 lg 2 alusel rahuldada. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
24.Kuna puudutatud isik oli vabastatud menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, ei ole vaja talle kautsjonit tagastada. Henn Jõks
Malle Seppik
Tambet Tampuu
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.