TSÜS › Isiku paigutamine hoolekandeasutusse

MENETLUSE KÄIK

Tori Vald (vallavalitsuse kaudu) (edaspidi avaldaja, eestkostja) esitas 16. septembril 2020 Pärnu Maakohtule avalduse XX (edaspidi puudutatud isik) ilma viimase nõusolekuta Valklasse kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele paigutamiseks üheks aastaks määruse tegemisest arvates. Avalduse kohaselt on puudutatud isikule määratud raskest vaimsest puudest tulenev töövõime puudumine kuni 17. jaanuarini 2022. Avaldaja on puudutatud isiku eestkostja alates 2020. a märtsist. Varem oli tema eestkostja Pärnu linn. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) hinnangul on puudutatud isik sobiv klient kogukonnateenusele ja ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele. Puudutatud isik viibib alates 1. aprillist 2020 kogukonnas elamise teenusel MTÜ-s Valga Abikeskus. Eestkostja vahetumise ajal käitus puudutatud isik adekvaatselt ning nõustus elama ilma ema toeta kogukonnateenusel Valgas. Tema käitumine muutus 2020. a juunis, mil hakkasid ilmnema tema põhidiagnoosist tulenevad erisused. Ta lahkus

tegevusjuhendajate kannetest on näha, et puudutatud isiku toast on korduvalt leitud alkoholipudeleid ja ka suitsukonisid. Tubades suitsetamine ei ole samuti lubatud. Puudutatud isik koduses keskkonnas iseseisvalt hakkama ei saa, kuna tema ravisoostumus ning haiguskriitika on madal. Samuti ei vasta tema tervislikule seisundile elamine kogukonnateenusel, kus ei suudeta kontrollida tema käitumist ega tagada ravimite võtmist. Psühhiaatriakliinikutes viibimine annab lühiajalise tulemuse, eriti kui ravimite võtmine on tugevdatud kontrolli all, kuid kogukonnateenusel töötavad tegevusjuhendajad ei suuda tagada, et puudutatud isik ravimeid manustaks. Puudutatud isik on viibinud varasemalt mitmes ööpäevaringset erihoolekannet pakkuvas asutuses teenusel, kuid teenus ei ole osutunud talle sobivaks ega piisavaks tugevate agressiivsushoogude tõttu, mistõttu on puudutatud isik vajanud hospitaliseerimist. Avaldajale ei ole teada, mis varasemalt agressiivsushoogusid põhjustas, kuid erihoolekandeteenuse osutamine lõppes 2015. aastal pärast tolleaegse eestkostja esitatud avaldust teenuselt välja arvamiseks. Puudutatud isik on 4. novembri 2020 seisuga ööpäevaringse erihoolekandeteenuse järjekorras 285. ja sobiva teenuskoha leidmise aeg on teadmata. Varasemalt, kui puudutatud isik elas Pärnu linnas ja eestkostjaks oli Pärnu linn, pakuti temale eluruumiteenust, mille osutamine lõpetati mõne kuu möödudes, sest puudutatud isik ei olnud suuteline eraldi elamispinnale elama asuma. Ta eelistas elada koos emaga, keda ta nii vaimselt kui ka vahel füüsiliselt terroriseeris. Alates 2020. a aprillist osutatakse puudutatud isikule kogukonnas elamise teenust, sest SKA juhtumikorraldaja hinnangul, kes omakorda tugines psühhiaatrilisele hinnangule, on puudutatud isik kogukonnas elamise teenusel hakkamasaav klient. Tänaseks on selgunud, et puudutatud isik ei saa kogukonnas elamise teenusel hakkama, kuna sellel teenusel ei suudeta tagada tema ravimite võtmise järelevalvet ning hoida kontrolli all alkoholi tarvitamist. Teenusepakkuja ei saa kohustada klienti ravimeid võtma, vaid saab klienti motiveerida ravimeid võtma ning tagada õigeaegselt ravimite kättesaadavuse. Puudutatud isiku elamine kodus koos emaga ei mõju hästi puudutatud isikule ega tema emale. Puudutatud isik on manipuleeriv ja suudab ema heatahtlikkust kurjalt kasutada. Ta on ema nimel võtnud mitmeid kiirlaenusid, mida ema nüüd ise tagasi maksab. Puudutatud isikule on kõige sobilikum ööpäevaringne erihoolekandeteenus, mille järjekorras ta on, aga ka sellele teenusele minemiseks vajab ta eelnevalt stabiilset tervist ning raviskeemi järgimist ja ravimite võtmist. Iga võtmata jäetud ravim ja tarvitatav alkohol mõjutab puudutatud isiku psüühilist seisundit halvemuse poole ning ta ei suuda oma käitumist kontrollida. Puudutatud isikule ei sobi üldhooldusteenus, kuna ta ei vaja füüsilist hooldamist, samuti ei sobitu temale tugiisikuteenus, mis ei ole oma mahult talle piisav ning ei vasta tema psüühilisele seisundile. Ka eluasemeteenuse võimaldamine ei andnud tulemusi, kuna puudutatud isik ei ole võimeline päris üksinda elama. Erihoolekandeteenuste osutamine käib läbi SKA hindamise ja vabade kohtade ning kliendi tahteavalduse ning nõusoleku alusel. Pärast tahtevastase ravi kohaldamist viibib puudutatud isik uuesti Valgas kogukonnas elamise teenusel. Tema seisund on paranenud, kuid alles on jäänud verbaalselt ähvardav ja solvav tegutsemisviis ning teiste kaasklientide ülemäärane tülitamine ning alkoholi kuritarvitamine. Eeltoodust tulenevalt on kõik sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 105 lg-s 1 sätestatud tingimused puudutatud isiku paigutamiseks täidetud. Puudutatud isikule senini osutatud sotsiaal- ega raviteenused ei ole andnud tulemust ning temale on määratud raske vaimupuue. Isik on ohtlik ennekõike iseendale, kui jätab manustamata talle määratud ravimid, mis võivad viia tema käitumise niikaugele, et ta hakkab ohustama kaaskodanikke. Samuti ei sobi isiku haigusega (diabeediga) kokku alkoholi tarvitamine, mis võimendab skisofreenilist käitumist ja meelepetteid. Kui puudutatud isik ei viibi kontrollitud keskkonnas, on tõenäoline, et tema vaimne tervis halveneb veelgi. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetab avaldust puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks. Puudutatud isik on viimase 1,5 aasta jooksul viibinud 3 (9)

psühhiaatrilisel haiglaravil kaheksal korral. Põhjuseks on alati psüühilise tervise halvenemine, psühhootilised elamused ja agressiivne käitumine. Esinenud on kallaletunge teistele inimestele. Puudutatud isikul puudub kriitika tema seisundi suhtes. AS Hoolekandetenused leidis, et puudutatud isiku kohtumäärusega teenusele suunamine võib osutuda ennatlikuks. Seni esitatud materjalidest ei ole võimalik hinnata puudutatud isiku reaalset ohutaset. Selgusetu on, kas esinenud on üksnes verbaalne agressioon või ka füüsiline agressioon teiste isikute suhtes. Lisaks on ebaselge, kas puudutatud isik on, terviseseisundist tulenevalt või ebaadekvaatse käitumise tagajärjel, seadnud ohtu oma elu. Kui kinnitust leiab isiku otsene ohtlikkus teistele või endale, siis on erihoolekandeteenus kohtumääruse alusel põhjendatud. Samas juhtis kinnine asutus kohtu tähelepanu asjaolule, et erihooldekodu (ka kohtumäärusega erihoolekandeteenus) ei ole raviasutus. Erihoolekandeteenusel viibivale isikule puudub seadusest tulenev võimalus manustada ravimeid tema tahte vastaselt. Tahtevastane ravimite manustamine on lubatud ainuüksi sundravil viibivate isikute suhtes. SKA leidis, et kohus võiks kaaluda puudutatud isiku suhtes TsMS § 540 rakendamist maksimum määras, st kuni üheks aastaks. Kui puudutatud isiku tervislik seisund ei võimalda haiglaravi järel mõista temale kohtumäärusega seatud tingimusi, siis paigutada puudutatud isik tahtest olenematule ööpäevaringsele erihooldusteenusele kuni kuueks kuuks. Puudutatud isiku puhul esinevad SHS §-s 105 sätestatud kolmest eeldusest kaks. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Samuti ei ole varasemate abimeetmete rakendamine osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Puudutatud isik sõltub temale sobivast kõrvalabist, kuid seda ei ole võimalik pakkuda ajal, kui ta on segasusseisundis ja käitub agressiivselt. Samas ei esine puudutatud isikul kestvalt ohtlikku käitumist. Tema käitumine on raskesti mõistetav ning diagnoosist tulenevalt esineb tal hooti stressiolukordadest tulenevat tugevat kalduvust agressiivsele käitumisele, mis siiski ei anna alust väita, et ta on püsivalt ohtlik. Maakohtu 17. septembri 2020. a määruse alusel tehti puudutatud isiku suhtes psühhiaatriline ekspertiis. Ekspertiisiakti kohaselt vajab puudutatud isik tahtest olenematut ravi ja hooldamist ööpäevaringsel erihooldusteenusel (nõusolekuta hooldamine). Puudutatud isikul on raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (diagnoosikood F20.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Puudutatud isik on teistele ohtlik. Ta on vahetult rünnanud ümbritsevaid inimesi ja korduvalt tõsisel tasemel ähvardavalt käitunud (ähvardanud nugadega, ähvardanud tappa, ähvardanud põlema panna). Puudutatud isik vajab paigutamist ööpäevaringsele erihooldusteenusele üheks aastaks. Tema suhtes ei ole võimalik kasutada muid abimeetmeid peale isiku tahtest olenematu hooldamise ööpäevaringsel erihooldusteenusel hoolekandeasutuses. Senine kogemus on näidanud, et puudutatud isik on sageli katkestanud ambulatoorse ravi, millele on järgnenud tõsine haiguse ägenemine koos ohtlikkuse avaldumisega ümbritsevatele.

MAAKOHTU MÄÄRUS

Maakohus rahuldas 9. novembri 2020. a määrusega avalduse ning paigutas puudutatud isiku tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta alates kohtumääruse tegemisest. Maakohus tunnistas määruse täitmiseks kuuluvaks alates sellest, kui selle määruse peale ei saa enam kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 järgi Eesti Vabariigi kanda. Maakohus leidis, et täidetud on SHS § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse, tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta,. Maakohus leidis eelkõige eksperdi 23. oktoobri 2020 arvamuse, määratud esindaja arvamuse ning 16. oktoobril 2020 puudutatud isiku ärakuulamisel kujunenud veendumuse alusel, et 4 (9)

puudutatud isikul on raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia (diagnoosikood F20.0), mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Haigusloo andmetel haigestus puudutatud isik 14-aastaselt ja on viibinud korduvalt ravil psühhiaatriakliinikutes. Tema vaimne tervis on viimase pooleteise aasta jooksul oluliselt halvenenud. Kui puudutatud isikut ei paigutata hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, siis on ta ohtlik eelkõige endale, aga ka teistele. Ekspertiisiaktist nähtuvalt puudub puudutatud isikul ravisoostumus ja arusaam ravivajadusest. Selles veendus maakohus ka puudutatud isiku ärakuulamisel, kus ta kinnitas, et ta ei ole kellelegi midagi teinud ning haiglasse sattus, sest tema peale kaevati. Puudutatud isik on alates 2019. a aprillist, s.o 1,5 aasta jooksul olnud statsionaarselt psühhiaatrilisel ravil kaheksal korral. Korduvalt on ravile sattumise põhjusena märgitud, et puudutatud isik jättis kas ravimi võtmata või muutis määratud ravi, mistõttu terviseseisund halvenes sedavõrd, et psühhoosid ägenesid. Puudutatud isik muutus endale ja teistele ohtlikuks ning vajas haiglaravi. Ravimite mittetarbimine seab omakorda ohtu nii tema enda kui ka teiste turvalisuse. Ekspert selgitas, et kuna puudutatud isikul puudub haiguskriitika, ta eitab agressioone ning ravimite võtmata jätmisest tingitud järjest sagenevat agressiivset käitumist, on vajalik tema paigutamine kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele. Ekspertiisiaktis on märgitud, et psühhiaatriakliinikus viibides käitus puudutatud isik episoodiliselt agressiivselt, mh ärritus, karjus, peksis õeposti seina ja ähvardas kõik maha lüüa. Puudutatud isik oli näost higine, lähenes valvearstile ähvardavalt käed rusikas. Sõnalisele rahustamisele ei reageerinud. Maakohus leidis, et SKA 5. oktoobri 2020 arvamus on sisult vastuoluline, kuna amet arvab, et puudutatud isik ei ole püsivalt ohtlik, kuid samas viitab, et puudutatud isiku käitumine on raskesti mõistetav ja tõsiselt hirmutav, mida soodustab vajaliku ja pideva toetusravi puudumine. Samuti viitas amet, et juba 2017. a on rehabilitatsioonimeeskond välja toonud, et puudutatud isik kaldub negatiivsete stiimulite osas ülereageerima, on impulsiivne ning stress-situatsioonis või konfliktide korral võib muutuda ka füüsiliselt agressiivseks. See on tal tõenäoliselt ajas omandatud käitumismuster, mis aitab tal ennast ise rahustada ning tunda, et kontrollib toimuvat. Puudutatud isikul esineb märgatavalt ja teisi tugevalt häirivat ning ohtlikku käitumist. SKA arvates sõltub puudutatud isiku ohutu toimetulek ennekõike keskkonnast, kus on talle tagatud nii toetav järelevalve, toetusravi kui ka võimalusel kaasamine igapäevaelu tegevustesse. Kui puudutatud isik viibib segasusseisundis ning reageerib ümbritsevale keskkonnale agressiivselt, ei ole võimalik korraldada talle vajalikku muud ja toetavat abi peale tahtest olenematu abi. Lisaks on avaldaja põhjendanud, et puudutatud isiku psühhiaatriakliinikutes viibimine annab lühiajalise tulemuse, eriti kui ravimite võtmine on tugevdatud kontrolli all, kuid kogukonnateenusel töötavad tegevusjuhendajad ei suuda tagada, et puudutatud isik ravimeid manustaks. Erihoolekande teenusel kinnises asutuses on puudutatud isikul võimalik paremini ravikoostööd teha, mis tema psüühilist seisundit stabiilsemana hoiaks. Puudutatud isik on sotsiaalselt ebakohase käitumisega, ei tule iseseisvalt oma elu korraldamisega toime, ta ei suuda tagada oma turvalisust ega baasvajadusi, haiguskriitika ja ravikoostöö on puudulik, mistõttu muutub psühhooside korral käitumiselt agressiivseks, seades ohtu enda ja ümbritsevate tervise ja heaolu. Stabiilsust vähendab ka asjaolu, et puudutatud isik tarvitab võimalusel alkoholi ning sigarette. Puudutatud isik võib olla endale ja teistele ohtlik, kui teda ei paigutata elama turvalisse ööpäevaringset hooldust ja järelevalvet pakkuvasse hoolekandeasutusse. Peamiselt seisneb ohtlikkus iseendale selles, et ta ei võta ravimeid. Ohtlikkus teiste inimeste elu, tervise ja vara suhtes väljendub puudutatud isiku agressiivses ning hetkeemotsioonidest lähtuvas käitumises teiste klientide suhtes tugiteenusel, ka haiglas kaaspatsientide suhtes. Ohtlikkust tõendab nt tahtest olenematule ravile sattumine

Avaldaja selgitusel ei ole õnnestunud puudutatud isikule muid hoolekandeteenuseid pakkuda. Samas tema seisund paranoidse skisofreenia tõttu halveneb. Avaldaja on küllaldaselt põhjendanud, et puudutatud isikule on kõige sobilikum ööpäevaringne erihoolekandeteenus, mille järjekorras ta on, aga ka sellele teenusele minemiseks vajab ta eelnevalt stabiilset tervist ning raviskeemi järgimist ja ravimite võtmist. Puudutatud isikule ei sobi üldhooldusteenus, kuna ta ei vaja füüsilist hooldamist. Talle ei sobi ka tugiisikuteenus, mis ei ole mahult talle piisav ning ei vasta tema psüühilisele seisundile. Ka eluasemeteenuse võimaldamine ei andnud tulemusi, kuna puudutatud isik ei ole võimeline päris üksinda elama. Kuigi puudutatud isiku ema soovib poega koju võtta ning on valmis teda abistama, on eestkostetava ema eakas, 68aastane inimene, kes varasemalt ei ole kodus suutnud puudutatud isikule piisavat järelevalvet ega ravi tagada. Samuti on ema ise möönnud ärakuulamisel, et poeg on teda vähemalt ühel korral löönud. Arvestades, et puudutatud isiku tervis on eriti viimase poole aasta jooksul halvenenud, ei ole maakohtu hinnangul võimalik tema toimetulek kodustes tingimustes. Tema käitumine võib ohustada tema lähedasi. MTÜ Valga Abikeskuse 3. novembri 2020 vastuse kohaselt eirab puudutatud isik peale psühhiaatrikliinikust vabanemist maja sisekorraeeskirju, ostab ja tarvitab alkoholi, suitsetab selleks mitte ettenähtud kohtades, on teiste suhtes vaenulik ja ähvardav, püüab teistelt raha saada, käib öösiti teiste teenusesaajate ustele koputamas. Samuti on ta küsinud töötajalt, et kas too tahaks teada, mis tunne on, kui puudutatud isik temal kõrist kinni võtaks, üles tõstaks ja pigistaks. Eeltoodud asjaoludest ilmneb, et puudutatud isiku suhtes muude abinõude rakendamine, ei osutuks küllaldaseks. Puudutatud isik ei tunnista enda vaimuhaigusest tulenevaid käitumisprobleeme, tal puudub küllaldane motivatsioon kasutada oma tahte alusel toetavaid sotsiaalteenuseid ja kinni pidada hoolekande teenusel olles sisekorra reeglitest (alkoholi tarbimine Valga Abikeskuses). Tema käitumine on olnud ettearvamatu, ohtlik ja agressiivne. Tema tervislikku seisundit ning käitumist on võimalik hoida kontrolli all üksnes tugevdatud järelevalvega ööpäevase hooldusteenuse osutamisega. Väljaspool hoolekandeasutust viibides puudub võimalus tagada talle vajalik ravi, kõrvalabi ning järelevalve, mida isik igapäevaseks toimetulekuks vajab.

MÄÄRUSKAEBUS

Puudutatud isik esitas ise ja talle määratud esindaja vahendusel määruskaebused, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja teha uus määrus selliselt, et puudutatud isik ei pea viibima kinnises hoolekandeasutuses ööpäevaringsel erihooldusteenusel. Puudutatud isik palub äärmisel juhul saata teda avatud tüüpi hooldekodusse. Kui toimub kohtuistung, siis palub puudutatud isik võimalust sellest osa võtta. Puudutatud isik ei nõustu maakohtu määruse põhjendustega. Puudutatud isik palub üle vaadata tema ülekohtune ja ebaõiglane saatmine kinnisesse erihoolekandeasutusse Valkla Kodu. Puudutatud isik ei ole ohtlik iseendale ega teistele. Puudutatud isik saab hakkama iseseisvalt. Tema eestkostja SS ja kogukonna juhataja DD on andnud tema tervisliku seisundi kohta valetunnistusi. Puudutatud isikul on erimeelsused avaldaja sotsiaaltöötajaga, kes ei suhtu temasse neutraalselt. Puudutatud isik tunneb negatiivset suhtumist enda vastu. Puudutatud isik pole ühtegi inimest reaalselt rünnanud ega ole teistele ohtlik. Puudutatud isik ei vaja ravi, rääkimata kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamisest. Tal ei ole haigusele viitavaid sümptomeid. Haiglas viibimine ei ole vajalik, kuivõrd tema tervislik seisund on paranenud. Puudutatud isik saab iseseisvalt hakkama kodustes tingimustes. Puudutatud isiku väitel on avaldaja ja MTÜ Valga Abikeskus korduvalt esitanud kohtule, politseile ja kiirabile valetunnistusi puudutatud isiku kohta, mille tulemusel viiakse puudutatud isik haiglasse, kuigi selleks tegelikku põhjust ei ole. Puudutatud isik ei vehkinud kirvega, vaid aitas töölistel puukuuris tööd teha. Ebaõiged on ka väited, et puudutatud isik kõndis mitu päeva järjest nugadega ringi ja ähvardas. Tegelikult tegi ta iseseisvalt hommikusööki ning tõi ja viis noad kõrvalkoridori lauasahtlisse. Lisaks ei ole puudutatud isik ähvardanud kedagi tappa, sest 6 (9)

ta on loomult rahumeelne inimene ja teda on raske endast välja viia. Ta ei ole kunagi tahtlikult süütanud kellegi vara. Puudutatud isik on mõned korrad Valga XXX hoones teinud suitsu ja joonud alkoholi, aga pole sellega kellelegi mingit kahju põhjustanud. Puudutatud isik ei ole ohtlik iseendale ega teistele. Ta ei ole viimase kuue aasta jooksul kedagi füüsiliselt rünnanud. Maakohtu määruses nimetatud agressiivsus on see, kui puudutatud isik enda õiguste kaitseks kõrgendab hääletooni. Puudutatud isik kasutab kõvemat häält, kui teda süüdistatakse milleski, milles ta süüdi ei ole, kuid puudutatud isik ei ole kedagi löönud. Puudutatud isik ei ole ohtlik ka iseendale. Viimased enesetapukatsed oli 2013. aastal, millal ta oli ohtlik iseendale ja teistele. Praeguseks on puudutatud isik oma käitumist muutnud ning kahetseb tolleaegset käitumist. Lisaks on ebaõige, et puudutatud isik on ohtlik oma emale ja isale. Emaga saab ta väga hästi läbi ning isaga ei suhtle puudutatud isik üldse. Maakohus leidis ebaõigesti, et puudutatud isikul on sügav puue. Tegelikult on temal raske puue. Lisaks viibib puudutatud isik kogukonnas elamise teenusel alates 6. aprillist 2020, mitte alates

MENETLUSE EDASINE KÄIK

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Avaldaja väitel on puudutatud isik jätkuvalt käitunud manipuleerivalt ning tarvitab ravimeid oma äranägemisel, mitte vastavalt raviplaanile. Ta ei püsi teenuseüksuses, vaid rändab Sindi, Pärnu ja Valga vahel. Puudutatud isik vajab tugevdatud kontrolli, et tema tervislik seisund saaks stabiliseeruda. Tõenäosus, et Valga Abikeskuses kogukonna teenusel viibimine annab pikemaajalist positiivset mõju, on madal. Vajalik on puudutatud isiku tervisliku seisundi ja psüühilise stabiilsuse saavutamine rangemalt kontrollitud keskkonnas, kui seda võimaldab kogukonnateenus. AS Hoolekandeteenused selgitas, et puudutatud isik ei viibi Valkla Kodus, seetõttu ei tunne nad puudutatud isikut ega saa esitada objektiivset seisukohta määruskaebuse suhtes. Puudutatud isiku ema leidis, et määruskaebus on võetud õigesti menetlusse ja soovis asja arutamist kohtuistungil. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus jääb rahuldamata. Määruskaebus rahuldatakse. 7 (9)

Ringkonnakohus leiab, et avaldaja ja maakohus ei ole eristanud erinevaid kinniseid asutusi ja neis pakutavaid teenuseid. Iseenesest on SHS § 105 lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks hoolekandeasutusse tema nõusolekuta ja psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta ravile haigla psühhiaatriaosakonda sarnased. Erinev on aga nende asutuste ja seal osutatavate teenuste iseloom. Hoolekandeasutus on SHS § 4 p 2 kohaselt sotsiaalteenust osutav asutus. SHS § 105 lg 1 alusel paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama. SHS § 100 lg 1 järgi on ööpäevaringne erihooldusteenus täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Seevastu PsAS § 11 lg 1 alusel võetakse isik haigla psühhiaatriaosakonda vältimatu psühhiaatrilise abi korras. Psühhiaatriline abi hõlmab PsAS § 2 p 2 järgi psüühikahäirete diagnostikat, psüühikahäirega isiku ravi ja taastusabi ning psüühikahäireid ennetavat tegevust. PsAS § 6 lg 2 järgi annavad psühhiaatrilist abi sellekohase tegevusloaga raviasutused, arstid ja muud spetsialistid. Psühhiaatrilise abi osutamine on seega tervishoiuteenus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 tähenduses. Eelnevast järeldub, et juhul, kui isik vajab tema psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vältimiseks ravi, on ta võimalik paigutada psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematule ravile, mitte hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama. SHS-st ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. SHS § 100 lg 2 p 4 järgi on ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi. Seda kohustust saab täita üksnes meetoditega, mille kasutamisel isik ise vabatahtlikult ja teadlikult võtab talle määratud ravimeid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-5670). Praeguses asjas nähtub ringkonnakohtu hinnangul nii maakohtu põhjendustest kui ka selle aluseks olevast avaldusest ja ekspertiisiaktist, et puudutatud isiku ohtlikkus on tingitud eelkõige sellest, et ta ei järgi vabatahtlikult talle määratud ravi. Sellises olukorras ei ole põhjendatud tema tahtest olenematu erihooldusteenusele paigutamine, vaid hoopis tahtest olenematu ravi psühhiaatriahaiglas. Ringkonnakohus ei pea praeguses asjas võimalikuks omal algatusel muuta avaldaja taotletud kinnise asutusse paigutamise liiki. Nimelt nähtub asja materjalidest, et puudutatud isik on maakohtu menetluse ajal viibinud psühhiaatriahaiglas tahtest olenematul ravil, kust ta vabanes 23. oktoobril 2020. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et puudutatud isik on pärast haiglaravi jätkuvalt PsAS § 11 lg 1 p 2 mõttes ohtlik. Kohtule on esitatud puudutatud isiku käitumise kohta pärast haiglaravi lõppu MTÜ Valga Abikeskus 3. novembri 2020. a vastus teabepäringule. Sellest ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isiku sellist käitumist, mis õigustaks talle tahtest olenematu ravi kohaldamist. Vastusest selgub, et puudutatud isik ei ole käitunud vägivaldselt. Tema käitumist, mida on kirjeldatud, võib pidada tüütuks, ebameeldivaks ja MTÜ Valga Abikeskus sisekorda eiravaks, kuid kinnisesse asutusse paigutamise eelduseks on isikust lähtuv oht, mida on võimalik kõrvaldada üksnes tahtest olenematu raviga, mitte tema ebameeldiv käitumine. Ainuüksi asjaolu, et puudutatud isik käitus enne haiglaravi ohtlikult, ei ole aga aluseks tema suhtes uuesti tahtest olenematut ravi kohaldada. Vastupidise info puudumisel võib eeldada, et haiglaravi tulemusel on tema seisund paranenud ning ohtlikkus vähenenud. Juhul, kui puudutatud isik ka edaspidi talle määratud ravi ei järgi ning muutub seetõttu uuesti ohtlikuks, on avaldajal võimalik esitada kohtule uus avaldus isiku tahtest olenematule ravile paigutamiseks. Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Vahur-Peeter Liin

/ allkirjastatud digitaalselt / Villem Lapimaa

/ allkirjastatud digitaalselt / Ande Tänav 8 (9)

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.