(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 05.07.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-24-6187
Kohtuasi
SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja taotlus X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päevaks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 21.04.2024 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (vastustaja): SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku (registrikood 90004527, aadress Ristiku 1, Pärnu, e-post:XXX) juhataja RP Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa (epost:XXX) Eestkosteasutus: Tallinna linn (Nõmme Linnaosa Valitsuse kaudu), registrikood 75014882, aadress Valdeku 13, Tallinn, e-post XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Ringkonnakohus parandab Pärnu Maakohtu 21.04.2024 määruse resolutsioonis (p 1) ja õiguslikes põhjendustes (p-d 13, 20 ja 21) ilmsed ebatäpsused, märkides, et X suhtes tuleb pikendada esialgset õiguskaitset ja kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, so alates 17.04.2024 kell 11:00 kuni 27.05.2024 kell 11:00. Ülejäänud osas jääb Pärnu Maakohtu 21.04.2024 määrus muutmata.
Pikendada esialgset õiguskaitset ja kohaldada X suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, so. alates 17.04.2024 kell 11:00
2-24-6187 kuni 27.05.2024 kell 11:00. X suhtes on lubatud kasutada medikamentoosset ravi ja elekterkonvulsioonravi.
2.2.Xl on õigus saada riigi õigusabi korras esindaja esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse esitamiseks.
2.3.Määrus kuulub täitmisele viivitamata kättetoimetamisega isikule endale.
2.4.Edastada kohtumäärus SA-le Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik, eestkosteasutusele ning määratud esindajale, ning toimetada Xle kätte määruse resolutsioon.
2.5.Jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning muud menetluskulud jätta riigi kanda.
3.X määruskaebus jätta rahuldamata.
4.Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.
5.Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult). Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SA Pärnu Haigla Psühhiaatriakliiniku juhataja RP (avaldaja) esitas 18.04.2024 Pärnu Maakohtule taotluse kohaldada esialgse õiguskaitse korras X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematut ravi kuni 4 päeva ning pikendada tahtest olenematut ravi üle 4 päeva tema kinnisesse asutusse paigutamisega 40 päevaks.
1.1.Taotluse kohaselt hospitaliseeriti X SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse 17.04.2024 kell 02:25 esialgu ravikokkuleppel, kuid raviarsti otsusel 17.04.2024 kell 11:00 kohaldati tema suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist haiglaravi vastavalt PsAS § 11 lg-tele 1-3. Patsient toodi Tallinna kiirabiga Pärnusse. Eelnevalt oli patsient Tallinnas politsei poolt kinnipeetud, kuna sõitis autoga ebaadekvaatselt, ületas kiirust ja häiris liiklust. Patsiendi käitumine oli ebaadekvaatne, tantsis tänaval, jutt seosetu, mõttekäik raskesti jälgitav ja hüplev. Rääkis energiaaugust, naiste ja meeste erinevusest, naeris ebakohaselt. Patsiendil on diagnoositud 2000. aastal ägedat psühhootilist episoodi, 2004. aastal paranoidset skisofreeniat, järgnevatel aastatel olnud statsionaarsel ravil Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Kuressaare psühhiaatriaosakonnas, sellest ajast käsitletud kui segatüüpi skisoafektiivset häiret. Viimane
2-24-6187 hospitaliseerimine 2023. a maikuus PERH psühhiaatriakliinikus tahtest olenematus korras maniakaalse psühhootilise seisundi tõttu. Ambulatoorse toetusravi tõenäoliselt katkestanud.
1.2.Haiglaravile võttes mõttekäik desorganiseeritud, avaldab psühhootilisi sümptome (suudab ajas rännata, läbi kaamera saab mõtteid mõjutada jne). Ravimite tarvitamise kohta ütleb, et uinumiseks kasutab homöopaatilist unetera, "mikrodoosides narkoained on õpetajad". Patsiendi meeleolu ja aktiivsus on tõusnud, haigusteadvus osaline, ravisoostumus muutlik, esialgu nõustub haiglasse jäämisega. Arvestades varasemat anamneesi, siis ravita jäämisel oodata käitumishäirete süvenemist. Hommikul on raviarstiga kontaktis maniakaalse afektiga. Mõttekäik äärmiselt hüplik, detailides takerduv ja raskesti jälgitav. Sisuliselt avaldab paranoilisi luulumõtteid jälgimisest. On kahtlustav oma abikaasa suhtes. Sisuline haiguskriitika puudub, räägib bipolaarsusest, aga avaldab, et see seisneb selles, et tema kehapooled tajuvad erinevalt. Haiglaraviga nõustub, kuid ainult omadel tingimustel, raviks tahab ainult pikatoimelist kvetiapiini 300mg, olansapiini ega süsteraviga ei nõustu. 17.04.2024 kell 11:00 alustatud tahtest olenematut ravi - esineb skisoafektiivne maniaakaalne seisund, käitus ennast ja teisi ohustavalt liikluses, haiguskriitika puudumisel ravivajadust ega ravi eskaleerimise vajadusest aru ei saa, ambulatoorne ravi ei ole piisav.
1.3.Käesolevalt püsib rahutu kõrgenenud ebaadekvaatse aktiivsusega käitumine ning psühhootiline seisund. Tegemist on skisoafektiivse häire maniakaalse ägenemisega. Patsient on emotsionaalselt afektlabiilne, ärritub pisiasjade peale, vajab ravi manustamiseks veenmist, vajadusel ka ohjeldusmeetmeid, kuna esimesena keeldub ravist, saadab ravipersonali ebatsensuursetesse kohtadesse. Käitumine ettearvamatu ning raskest psüühikahäirest tingituna püsib kõrge risk patsiendi enda ning ka teiste tervisele. Puudub sisuline haigusteadvus ning ravisoostumus, mistõttu ei pea vajalikuks ravil olekut ning ravita jäämisel dekompenseerub haigusseisund veelgi ning oht suureneb. Tema psüühiline seisund vajab spetsiifilist ravi kontrollitud ravikeskkonnas antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega, lisaks võib vajada ka elekterkonvulsioonravi. Ravita jäämisel suure tõenäosusega korduvad ohustavad käitumismustrid ning konfliktid avaühiskonnas, mh võib jätkuvalt olla ohtlik liikluses, sattuda ise õnnetustesse või agressiooni ohvriks enda ebaadekvaatse käitumise tõttu. Kuna tal esinev raske psüühikahäire on ägenenud, siis on ette näha pikemat tahtest olenematut ravivajadust kui 4 päeva. Selline järeldus põhineb eriteadmistel skisoafektiivse häire kulust ning konkreetse patsiendi varasema haiguskäitumise alusel. Xl on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui teiste elu, tervist ja julgeolekut ning kuna muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane, siis vastavalt PsAS § 11 lg 1 vajab X tahtest olenematu ravi jätkuvat kohaldamist. Menetluse edasine käik ja puudutatud isikute seisukohad
2.Pärnu Maakohus kohaldas 17.04.2024 X suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva s.o alates tema 17.04.2024 kell 11.00 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni 21.04.2024 kell 11.00.
3.Pärnu Maakohus andis Xle 19.04.2024 riigi õigusabi tema esindamiseks kohtus esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi tähtaja pikendamise menetluses kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Kohus määras puudutatud isiku esindajale ja Pärnu linnale tähtaja arvamuse esitamiseks.
2-24-6187
4.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas oma seisukoha 20.04.2024. Esindaja kohtus patsiendiga Pärnu Haiglas 20.04.2024. X selgitas, et on ka varem psühhiaatriahaiglates ravil olnud. Vaimse tervisega on tal kogu aeg probleeme. Selgitas, et usaldab arste. Ka teda hetkel ravivaid arste. Pidas temale antavaid ravimeid vajalikeks. Selgitas, et kui arstid sooviksid raviplaani muuta, siis nõustuks sellega. On nõus jääma ravile vabatahtlikult. Ei esitanud vastuväiteid kui ravi peaks kestma ka 40 päeva. Taotlusest nähtuvalt on varasemast teada, et patsiendil diagnoositud 2000. aastal ägedat psühhootilist episoodi, 2004. aastal paranoidset skisofreeniat, järgnevatel aastatel olnud statsionaarsel ravil Tartus, Tallinnas, Pärnus ja Kuressaare psühhiaatriaosakonnas, sellest ajast käsitletud kui segatüüpi skisoafektiivset häiret. Psüühikahäire olemasolus oli võimalik veenduda ka vahetuärakuulamise käigus. Möönis, et tal on vaimse tervisega probleeme. Ohtlikkus tähendab isiku reaalset ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab isiku ohtlikkus väljenduda füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Seega ei pruugi isiku ohtlikkus seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele kuuluvat vara. Esialgse õiguskaitse rakendamise ajal oli vastav eeldus täidetud. Senise 3 päevase aja jooksul ei ole tema seisund ka veel piisavalt paranenud. Tegemist ei ole enam pelgalt hüpoteetilise ohuga, vaid isik on ka reaalselt ennast ja teisi ohustanud. Ta on ebaadekvaatselt osalenud liikluses autoga, mis on kõrgendatud ohuallikas. Sellega kujutas ta ohtu nii enesele kui teistele. Samuti on ebaadekvaatsus püsinud ka hilisemas haiglas viibides erinevate isikutega suheldes. TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi on isikut võimalik psühhiaatriahaiglasse paigutada nii tema tahteta kui ka tahte vastaselt koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamisega. Viidatud säte reguleerib nii olukordi kus isik ei ole enda psühhiaatriahaiglasse paigutamisega nõus (on sellele vastu), kui ka olukordi, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. Psühhiaatrilise abi seaduse kontekstis kasutatakse tahtest olenematu ravi mõistet. Seeläbi saab asuda seisukohale, et isikut on võimalik tahtest olenematult ravida üksnes juhul, kui ta ei ole võimeline või ei anna teadvat nõusolekut või ei avalda soovi enese ravimiseks PsAS § 3 lg 1 tähenduses. X on võimeline PsAS § 3 lg 1 tähenduses oma vaba tahet ravimiseks avaldama. Ta selgitas, et usaldab arste ning on valmis viibima haiglas ja jälgima raviplaani. Taotluses on viidatud, et haiglaraviga nõustub, kuid ainult omadel tingimustel, raviks tahab ainult pikatoimelist kvetiapiini 300mg, olansapiini ega süsteraviga ei nõustu. Samas taotlus ise on esitatud 18.04.2024. Haiglaravil olles võib isiku seisund ka kiiresti muutuda. Ärakuulamisel vahetult tajutu pinnalt saab järeldada, et käesoleval ajal on X valmis andma teadva nõusoleku enese ravimiseks. Isik peab mõistma ravivajadust üldjoontes ning nõustuma arstide pakutava raviga. Ravimiseks vaba tahte avaldamiseks ei pea isik mõistma samas ulatuses enese ravimeetodeid ja tagajärgi kui meditsiinilisi eriteadmisi omavad arstid, keda isik usaldab. Piisab kui isik möönab ravivajadust. Psüühikahäiretega inimesed tavapäraselt ei omagi sisulist arusaama oma seisundist. See ei välista, et nad ei võiks avaldada vaba tahet enese ravimiseks. Vastasel juhul ei olekski võimalik patsiente vaba tahte alusel ravida vaid kõigi suhtes tuleks rakendada tahtest olenematut ravi. Tähendust omab seega üksnes see, kas käesoleval ajal so enne esialgse õiguskaitse pikendamist on X võimeline või mitte teadvustatud vaba tahet avaldama.
5.Kohus kuulas 04.12.2023 X ära Pärnu Haiglas. X oli orienteeritud ajas, kohas ja omaenese isikus. Tal on pere, abikaasa, poeg ja minia. Suhted perega head. Mõistis, et viibib haiglas. Selgitas, milline diagnoos talle on varasemalt pandud – paranoiline skisofreenia ja kuidas see ajas on paranenud ning käesolevalt on see 3 korda lõdvemaks saadud: skisoefekti sees olev häire, bipolaarne, rigiidse sümptomiga. Kinnitas, et tarvitab üht ravimit ja käib kord kuus raviarsti juures Tallinnas. Ütles, et jättis sel päeval ravimi võtmata. Kirjeldas lõbusalt, kuidas ta läks linna peale „trallama,“ mis tähendab seda, et ta sõitis autoga üksnes auto iseenesliku vedamise kiirusega, ilma gaasipedaali kasutamata, kuulas muusikat ja tegi aeglasi ringe Tallinna südalinnas, kiirus oli 3 km/h. Sõitis meelega aeglaselt, hea tuju oli. Sõitis lõpuks Kalev
2-24-6187 Spa ette, sinna tuli politsei ja kiirabi. Ta ei olnud varasemalt ravimit võtnud: kvetiapiini. 300XR. On ravi saanud juba 2000 aastast. Selgitas, et ta on varem korduvalt viibinud tahtest olenematul ravil. Arvab, et on vist praegu haige. On nõus haiglas olema nii kaua kui vaja on. Kohtunikke on näinud küll ja veel alates 2007 aastast. Võib olla, et ravil viibimise ajad on kõik olnud tahtest olenematud ravid. Ta pole kunagi haiglast jooksu pannud. Enne esmaspäeva ei lähekski kuskile, esmaspäeval tuleb raviarst. Raviarst on dr. R. Valvearst on ka temaga suhelnud, aga siis ta ei teinud silmi lahti ja ei suhelnud, nii et ta ei tea, kes see oli. Ambulatoorset ravi saab paarikuise intervalliga, raviarst on Tallinnas. Pidigi minema kolmapäeval raviarsti juurde. Tablette siis ei võtnud. Miks ei võtnud, ei tea. Hakkas rääkima, et talle anti liitiumi ja see teeb jalad närviliseks. Seejärel hakkas ette heitma, et teda mingil varasemal korral jäeti täiesti abita. Temaga tehti osakonnas midagi halba, mida tehti, rääkida ei taha. Kohtu küsimustele vastas, et seda kõike ei dokumenteeritud ega fikseeritud. Hakkas kõva häälega naerma: „Kas te tõesti arvate, et nad panevad selle ka kirja?“ Tõmbas käsivarre üles ja näitas sinist plekki, öeldes, näete, see on ka sinine plekk, aga see on süstimisest... Kohtu selgituste peale, mida teha kahju tekitamise või õigusvastase ründe peale on umbusklik. Kohus selgitas, et kohus on määranud advokaadi, kes saab teda abistada kaebuse koostamisel, kui see on vajalik. Seejärel soovis lahkuda osakonda ja ütles, et raviarst tuleb esmaspäeval. Kohus oli ärakuulamise põhjal arvamusel, et käesoleval ajal patsiendil puudub selle episoodi osas täielikult haiguskriitika. Ta mõistab, et viibib haiglas, möönab, et ei ole tarvitanud ravimeid ambulatoorsel ravil. Enese käitumise suhtes tegelikult igasugune kriitika puudub. Tema selgitustest nähtuvalt on patsient pikaaegselt pideval ambulatoorsel ravil, kuid ütlustest on näha, et ta ei järgi raviskeemi, vaid jätab ravimid võtmata. Miks ta seda teeb, ei põhjenda. Ei saa ka aru, et selline teguviis oleks vale. Enese käitumise suhtes haigusseisundi ajal kriitika puudub, ka ärakuulamisel on märgata järske ja ebakohaseid meeleolumuutuseid, küsimustest ja enese tegevusest arusaamine pinnapealne, tegutseb tekkinud emotsioonide põhjal. Mõttekäik on hüplik ja vahelduv, vaheldub pidevalt ka emotsionaalne seisnud – kord on püüdlikult rõõmus ja viisakas, siis räägib äkki, et kardab. Sõnades nõustub ravil olema, kuid kohtu hinnangul ei teadvusta ravi vajalikkust ning on arvamusel, et raviarstiga esmaspäeval kohtub, siis on võimalus, et ta saab ära minna. Kohus oli seisukohal, et avaldatud nõusolek ravikoostööks on paljasõnaline ja pinnapealne, patsiendi meeleolumuutused ja räägitava muutumine selle foonil on pidevad. Isiku antud nõusolek on haigusseisundist tulenevalt pinnapealne ja seetõttu ootamatult pöörduv, seda ei saa lugeda teadvustatud nõusolekuks ega tegelikuks vabaks tahteavalduseks, kuna isiku tahet mõjutab valdav haigusseisund, mille korral isiku arusaamad ja mõtted on katkendlikud ja hüppelised. Isikul puudub käesolevalt arusaam oma varasema tegevuse tähendusest, selle ohtlikkusest või põhjuslikest seostest. Kohus leidis, et isik ei suuda teadlikult oma tahet kujundada ega kaalutletud arvamust anda - tema avaldused on pinnapealsed ja mõtestamata, isikul puudub ärakuulamise põhjal arusaam oma käitumisest ja selle tagajärgedest. Sellisel viisil avaldatud sõnaline nõusolek on kohtu hinnangul pinnapealne, ei ole siduv ega püsiv.
6.Kohus tutvus 19.04.2024 haiguslooga ja kuulas 21.04.2024 ära taotluse esitaja RP, kes selgitas, et sümptomid ei ole taandunud ega haigusseisund leevendunud. Isikul puudub nii haiguskriitika kui ka arusaam oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest. Ilma ravita on ohtlik eelkõige iseendale. Patsiendi meeleolu on haigusseisundist tulenevalt kõikuv, sama on ka haiglas viibimiseks antud nõusolekuga, kord on nõus, kord mitte. Ravikoostöö on vahelduv, nõustub üksnes selle raviga, mis tema arvates sobib. Kui arstid soovivad seda, mis on vajalik aga patsient ei soovi, siis koostöö ei õnnestu, ravimitest keeldub. Otsusevõime tulenevalt haigussesundist ei ole piisav - lisaks formaalsele nõusolekule viibida haiglas peab patsient oma seisundi leevendamiseks olema ja raviks koostöövõimeline, aga seda patsient käesoleval ajal ei ole. Meditsiinilistest eriteadmistest tulenevalt ei ole usutav patsiendi kirjeldus, et jättis ühe
2-24-6187 tableti võtmata ja siis tekkis maania, millises seisundis ta haiglasse toimetati. Isegi kui eeldadada, et ta võttis ravimid ja ikka on maania, siis ei ole see ravi toiminud piisavalt, vaid seisund on ka ravi ajal ägenenud. Patsient selgitas, et ta on ära jätnud ühe ambulatoorselt määratud ravimitest, mille tõttu on patsient teinud ise valiku raviks, jättes tegeliku raviskeemi järgimata. Kokkuvõtvalt on patsiendi varasem ravikoostöö puudumine ambulatoorsel ravil viinud seisundi ägenemiseni. Seisund ei leevene nelja päevaga ning haigusseisundist tulenevalt ei ole patsient tegelikult otsusevõimeline – ta küll räägib, et nõustub ravil viibima, kuid see nõustumus on deklaratiivne, tema tegevus ei ole mõtestatud ega väljenda patsienti tegelikku tahet, patsient ei ole käesolevas seisundis võimeline oma lubadustest kinni pidama.
7.Tallinna linna Nõmme linnaosa valitsus esitas oma seisukoha 19.04.2024, milles selgitas, et Nõmme Linnaosa Valitsusel oli kokkupuude Xga viimati 2010. aastal. Xle on määratud raske puue alates 01.02.2022 kuni 31.01.2027 ning osaline töövõime kuni 28.01.2025. Nõmme Linnaosa Valitsusel puudub info X toimetuleku kohta. Tulenevalt sellest ei saa Nõmme Linnaosa Valitsus arvamust kujundada ning on nõus, kui kohus lähtub X suhtes esialgse õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi jätkuvaks kohaldamiseks kuni 40 päeva arstlikust arvamusest. Maakohtu määrus ja põhjendused
8.Pärnu Maakohus pikendas 21.04.2024 määrusega esialgset õiguskaitset ja kohaldas X suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 4 päeva, so. alates 17.04.2024 kell 11:00 kuni 27.05.2024 kell 11:00 määrates, et X suhtes on lubatud kasutada medikamentoosset ravi ja elekterkonvulsioonravi (resolutsiooni punkt 1); määras, et Xl on õigus saada riigi õigusabi korras esindaja esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse esitamiseks; määrus kuulub täitmisele viivitamata kättetoimetamisega isikule endale; edastada kohtumäärus SA-le Pärnu Haigla Psühhiaatriakliinik, eestkosteasutusele ning määratud esindajale, ning toimetada Xle kätte määruse resolutsioon; jätta menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning muud menetluskulud jätta riigi kanda.
9.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tugines kohus PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning TsMS 534 lg-tele 1 ja 2. Kohus leidis, et antud juhul on põhjendatud esialgse õiguskaitse korras viivitamatult isiku tahtest olenematu ravi kohaldamine neljaks päevaks TsMS § 534 lg 5 esimese lause kohaselt. Kohus tuvastas kohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud teise psühhiaatri arvamuse põhjal, et Xl esineb segatüüpi skisoafektiivne maniaakalne häire ning selle ägenemine. Kohtu andmebaasi kohaselt on isiku suhtes varasemalt viiel korral kohaldatud tahtest olenematut ravi. Haigusteadvus osaline, ravisoostumus seisundi foonil muutlik, esialgu nõustub haiglasse jäämisega. Maaniaseisundist tulenevalt käitunud liikluses ohtlikult, arvestades varasemat anamneesi, siis ravita jäämisel oodata käitumishäirete süvenemist. Kohus tuvastas avaldusele lisatud teise raviarsti arvamuse ja kiirabikaardi põhjal, et hospitaliseeriti kiirabi poolt tooduna Tallinnast. Patsient oli politsei poolt kinni peetud, kuna sõitis autoga ebaadekvaatselt. Kinnipidamisel hakkas tantsima. Jutt seosetu. Varem on tahtest olenemata sundravil olnud. Avaldas, et läbi kaamera saab mõtteid mõjutada. On jätkuvalt ebaadekvaatse käitumisega, keeldub kontaktist. Patsient on maniakaalselt psühhootiline.
10.Eeltoodust tulenevalt oli kohus veendunud, et X on haigusseisundist tulenevalt ja ravita jätmise korral eelkõige ohtlik iseendale, aga ka temaga kokku puutuvatele kõrvalistele isikutele. Kohtu veendumus põhines järgmistel asjaoludel: Isikul on raske psühhikahäire - segatüüpi skisoafektiivne maniaakaalne häire. Raviarstiga on kontaktis maniakaalse afektiga, raviarstile teeb silma ja ettepaneku tema meheks hakkamiseks. Mõttekäik on vormiliselt äärmiselt hüplik, detailides takerduv ja raskesti jälgitav. Sisuliselt avaldab paranoilisi luulumõtteid jälgimisest,
2-24-6187 tunneb kohe ära, kui kaameraga vaadatakse, ja kahjustamisest, avaldab, et 1986. aastal hääletas ja siis teda kõrvetati mõlema jala peale, osutab kahjustusele. On kahtlustav oma abikaasa suhtes, vihjab, et sõrmuse sai kahtlasel teel. Sisuline haiguskriitika puudub, räägib bipolaarsusest aga avaldab, et see seisneb selles, et tema kehapooled tajuvad erinevalt.
11.Kohtu poolsel ärakuulamisel oli patsient püüdlikult positiivne, kuid selgitustest nähtub varasema ambulatoorse raviskeemi järgimata jätmine, sealjuures patsient selgitas, et tervislik seisund ilmselt selle pärast halvenes. Haiguskriitika puudumise tõttu ei taju oma haigusseisundi ohtlikkust ei iseendale ega teistele. Ütles küll, et on nõus ravil viibima, aga siis loetles erinevaid ravimeid, mis temale kas ei mõju või tekitavad negatiivset mõju enesetundele. Koostööd raviarstiga jaatas, kuid ravikoostöö on isikupõhiselt valikuline – selgitas, et teise arsti, valvearsti visiidi ajal teeskles magamist, hoidis silmad kinni ja ei tea, missugune teine arst oli või millest arst rääkis.
12.Eeltoodust järeldas kohus, et isik kujutab enese kontrollitud ravikeskkonnas progresseeruvalt ohtlikumaks muutuva käitumisega ohtu nii iseenda kui ka teda ümbritsevate tervisele ja elule. Ühiskondlikke norme sh liiklusreegleid ei järgi, juhindub enese emotsioonidest. Sisuline haiguskriitika puudub, räägib bipolaarsusest aga avaldab, et see seisneb selles, et tema kehapooled tajuvad erinevalt. Selgitas, et ei järgi ambulatoorse ravi skeemi ning möönis, et tervise halvenemine tuleneb ravimite tarvitamata jätmisest. Ravikoostöö on seetõttu ambulatoorse ravi puhul puudulik. Käesoleva ajal haiguskriitika puudumise tõttu ravivajadusest ega ravi eskaleerimise vajadusest aru ei saa. Kohus oli veendunud, et ambulatoorne ravi ei ole patsiendi koostöövõime puudulikkuse tõttu käesoleval ajal piisav. Kohus ei nõustunud antud kontekstis, ülaltoodud asjaolusid (patsiendi enda ja taotluse esitanud arsti 21.04.2024 arvamuse ärakuulamist) arvesse võttes esindaja argumendiga, et patsiendi nõusolek on selgelt antud ja väljendab tema tahet. Nii taotluses kui ka ärakuulamisel on arstid selgitanud, et patsiendi nõustumus on formaalne ning mõtestamata, st patsient ei saa haigusseisundi tõttu aru selle nõustumuse siduvusest enese käitumisele. Patsiendi käitumine haigusseisundist tulenevalt on muutlik, samuti puudub ravikoostöö – isik nõustub üksnes nende toimingutega, mida tema arvab vajaliku olevat. Eelduslikult on aga tema praegune haigusseisund tekkinud just nimelt selliste valikute tulemusena, kus isik aktsepteerib arstide seisukohta osaliselt.
13.Haiglaravita jätmisel ohustab X temal esineva psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda elu, tervist ja julgeolekut Isik ei ole suuteline iseseisvalt ravimeid tarvitama ega mistahes raviskeemi järgima. Kuna seisund on halvenenud ka seni talle tagatud ambulatoorse ravi ajal, oli kohus veendumusel, et isiku suhtes tahtest olenematu ravi kohaldamata jätmine halvendab edaspidi isiku vaimset tervist veelgi ning sellest tulenevalt esineb selge oht isikule endale ja ka teda ümbritsevatele kolmandatele isikutele (sh suurema ohu allikana sõiduki kasutamine haigusseisundi ajal). Patsient haiguskriitikat ei oma, ravivajadust eitab, mistõttu ei ole võimalik ambulatoorse sundravi kohaldamine. Haiguskriitika puudumise tõttu ei saa ka kindel olla, et isegi kui isik ühel hetkel nõustub raviavajadusega, siis järgmisel hetkel ei pruugi ta seda nõusolekut mäletada. Seega ohustab isik oma käitumisega peamiselt iseennast, kuid kuna luululine käitumine on täiest ettearvamatu on patsient haigusseisundi ajalö potentsiaalselt ohtlik ka teda ümbritsevatele inimestele.
14.Kohus oli seisukohal, et täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 toodud eeldus, mille kohaselt muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole võimalik või ei ole küllaldane. X haigusteadvus ja ravisoostumus on puudulikud, haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu nii iseenda kui teiste tervist ja julgeolekut, keeldub ravimitest. Eelnevast tulenevalt on X koostöövõime puudulik. Ravita jäämisel esineb risk nii patsiendi enda tervise ja elu suhtes kui
2-24-6187 ümbritsevate turvalisuse suhtes. Sellega paneb X ohtu enda elu ja tervise ning ka ümbritsevate elu ja turvalisuse. Haigusspetsiifilise ravita jäämisel on prognoositav tema terviseseisundi halvenemine, mis seab ohtu tema edasise toimetuleku ja tuleviku. X vajab spetsiifilist ravi kontrollitud ravikeskkonnas antipsühhootikumide, meeleolustabilisaatorite ja rahustitega, lisaks võib vajada ka elekterkonvulsioonravi.
15.Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus Pärnu Haigla seisukohaga, et ambulatoorne ravi isiku terviseseisundi ja puuduliku ravisoostumuse tõttu ei ole võimalik. Selline järeldus põhineb raviarsti ja valvearsti eriteadmistel skisoafektiivse häire kulust ning konkreetse patsiendi varasema haiguskäitumise alusel. Kohus nõustus avaldajaga, et X suhtes on vajalik tahtest olenematu ravi pikendamine tähtajaga kuni 40 päeva, kuna patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda kui ka ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut. X vajab paranemiseks turvalist kontrollitud ravikeskkonda ning seisundi stabiliseerimist. Mistahes muud võimalused patsiendi ravimiseks puuduvad, kuna patsiendi seisund ei ole mõtestatud, puudub koostöö ja isik ei ole suuteline ise oma käitumist kontrollima ega ohjama. Kuna muud võimalused psühhiaatrilise abi osutamiseks ei ole antud haigusseisundis võimalikud ega küllaldased, tuleb vastavalt PsAS §11 lg 1 tema suhtes kohaldada tahtest olenematut ravi kuni tema tervenemiseni, kuid mitte kauem kui 40 päevani, alates tahtest olenematu ravi alustamisest, so. alates 03.12.2023 kell 10.45 kuni 11.01.2024 kell
16.Selline järeldus põhineb eriteadmistel skisoafektiivse häire kulust ning konkreetse patsiendi varasema haiguskäitumise alusel. Kohus nõustus avaldajaga, et X suhtes on vajalik tahtest olenematu ravi kohaldamine tähtajaga 4 päeva, kuna patsiendil on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire tõttu eelkõige iseenda kui ka ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut. Kohus oli veendumusel, et PsAS § 11 lg 1 sätestatud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused on täidetud ning kohus peab põhjendatuks rakendada esialgset õiguskaitset tähtajaga 4 päeva alates tahtest olenematu ravi alustamisest, so. alates 17.04.2024 kell 11:00 kuni 27.05.2024 kell 11:00. Määruskaebus
17.Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse täies ulatuses tühistada.
18.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei pruugi olla käesoleval juhul täidetud PsAS § 11 lg 1 p 3 sätestatud eeldus so muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. X esindaja poolsel ärakuulamisel selgitas, et on ka varem psühhiaatriahaiglates ravil olnud. Vaimse tervisega on tal kogu aeg probleeme. Selgitas, et usaldab arste. Ka teda hetkel ravivaid arste. Pidas temale antavaid ravimeid vajalikeks. Selgitas, et kui arstid sooviksid raviplaani muuta, siis nõustuks sellega. On nõus jääma ravile vabatahtlikult. Ei esitanud vastuväiteid, kui ravi peaks kestma ka 40 päeva.
19.TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi on isikut võimalik psühhiaatriahaiglasse paigutada nii tema tahteta kui ka tahte vastaselt koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamisega. Viidatud säte reguleerib nii olukordi, kus isik ei ole enda psühhiaatriahaiglasse paigutamisega nõus (on sellele vastu), kui ka olukordi, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. Psühhiaatrilise abi seaduse kontekstis kasutatakse tahtest olenematu ravi mõistet. Seeläbi saab asuda seisukohale,
2-24-6187 et isikut on võimalik tahtest olenematult ravida üksnes juhul kui ta ei ole võimeline või ei anna teadvat nõusolekut või ei avalda soovi enese ravimiseks PsAS § 3 lg 1 tähenduses.
20.X oli võimeline PsAS § 3 lg 1 tähenduses oma vaba tahet ravimiseks avaldama. Ta selgitas, et usaldab arste ning on valmis viibima haiglas ja jälgima raviplaani. Esialgse õiguskaitse pikendamise ajal oli X valmis andma teadva nõusoleku enese ravimiseks. Isik peab mõistma ravivajadust üldjoontes ning nõustuma arstide pakutava raviga. Ravimiseks vaba tahte avaldamiseks ei pea isik mõistma samas ulatuses enese ravimeetodeid ja tagajärgi kui meditsiinilisi eriteadmisi omavad arstid, keda isik usaldab. Piisab kui isik möönab ravivajadust. Psüühikahäiretega inimesed tavapäraselt ei omagi sisulist arusaama oma seisundist. See aga ei välista seda, et nad ei võiks avaldada vaba tahet enese ravimiseks. Vastasel juhul ei olekski võimalik patsiente vaba tahte alusel ravida vaid kõigi suhtes tuleks rakendada tahtest olenematut ravi.
21.Kohtumääruses on viidatud, et kohus kuulas 04.12.2023 X ära Pärnu Haiglas. Kui nimetatud asjaolu vastab tõele, ei hinnanud kohus vahetult enne esialgse õiguskaitse pikendamist, kas X oli võimeline andma teadvustatud nõusoleku enese ravimiseks vabatahtlikkuse alusel.
22.TsMS § 541 lg 4 kohaselt kohus võib tunnistada määruse täitmisele kuuluvaks määruse kättetoimetamisega isikule endale või tema esindajale või tema eestkostjale või edastamisega tema elukoha järgsele valla- või linnavalitsusele. Esialgse õiguskaitse kohaldamise 4 päevane tähtaeg täitus 21.04.2024 kell 11.00. Punktis 3 on kohus resolutsioonis määratlenud, et määrus kuulub täitmisele viivitamata kättetoimetamisega isikule endale. Väljastusteates ei ole viidatud kellaajale, millal määrus Xle kätte toimetati. Kuna kohus allkirjastas määruse 21.04.2024 kell 10.49 ei ole usutav, et see jõuti Xle kätte toimetada enne 21.04.2024 kella 11.00. Juhul kui väljastusteatele kellaaega ei märgita tuleb kahtluses X kasuks tõlgendades lugeda, et määrus toimetati talle kätte nimetatud kuupäeva viimasel minutil so 21.04.2024 kell 23.59. Juhul kui kohus ei tühista 21.04.2024 määrust tervikuna tuleb TsMS § 543 lg 3 alusel tuvastada, et X viibis kinnises asutuses 21.04.2024 kella 11.00 – 21.04.2024 kella 23.59 ebaseaduslikult. Menetlusosaliste seisukohad
23.Avaldaja leidis, et määruskaebus ei ole põhjendatud. Ägedas psühhootilises seisundis olev isik võib osadel hetkedel päevast olla suuteline nõusoleku andmiseks, kuid kui tervikuna on hinnatud seisund vastavaks raskele psüühikahäirele, siis jätkusuutlikku otsusevõimet sellisel isikul olla ei saa (vastasel juhul ei oleks tegemist raske psüühikahäirega). Teadva nõusoleku (mitte formaalse nõusoleku nagu nt „olen enne haiglas olnud ja võin jälle olla“) andmine eeldab kindlasti otsusevõime olemasolu. Kohus allkirjastas kohtumääruse 21.04.2024 kell 10:49 ja edastas SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku valvearstile meili teel samal päeval kell 10:52 ning valvearst toimetas määruse Xle kätte koheselt, seega igal juhul enne 11:00 tähtaega.
24.Eestkosteasutus ei leidnud, et puudutatud isikule psühhiaatrilise abi osutamisega tahtest olenematult on riivatud tema õigusi. Arstid on selgitanud, et patsiendi nõustumus raviga on formaalne ning mõtestamata, see tähendab, et patsient ei saa haigusseisundi tõttu aru selle nõustumuse siduvusest enese käitumisele. Patsiendi käitumine haigusseisundist tulenevalt on muutlik, samuti puudub ravikoostöö – isik nõustub üksnes nende toimingutega, mida tema arvab vajaliku olevat. Menetluse edasine käik
2-24-6187
25.SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik esitas maakohtule 08.05.2024 avalduse puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtest olenematu ravi lõpetamiseks, kuna tema tervislik seisund sedavõrd paranenud, et ta on võimeline oma käitumisest aru saama ja seda juhtima, ning ta ei ohusta enam iseenda ja teiste elu, tervist ja julgeolekut. Ühtlasi saab aru edasise ravi vajalikkusest ning on andnud informeeritud nõusoleku ravi jätkata esialgu haiglas ning edaspidi ambulatoorselt. Pärnu Maakohus lõpetas puudutatud isiku suhtes kohaldatud tahtevastase ravi 08.05.2024 määrusega.
26.Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
27.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Pärnu Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kohtumääruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus parandab ebatäpsused maakohtu määruse resolutsiooni p-s 1 ja õiguslike põhjenduste p-des 13, 20 ja 21. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
28.Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) 41. peatükk. VÕS § 766 lg 3 esimese lause kohaselt võib üldjuhul osutada tervishoiuteenust üksnes patsiendi nõusolekul. VÕS § 766 lg 6 järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik. Seega peab tahtevastase ravi osutamise võimalus tulenema seadusest (vt RKTKm 24.04.2019, 2-18-5670, p 18.1). Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on PsAS § 3 lg 4 järgi lubatud ainult PsAS §-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel (vt RKTKm, 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 53).
29.PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
30.Määruskaebuse esitaja väitel ei olnud puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse pikendamisel täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus, kuna puudutatud isik oli võimeline andma teadva nõusoleku edasiseks raviks psühhiaatriahaiglas. Ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud väitega nõustuda võimalik ei ole, kuivõrd kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates ning maakohtu määruse seaduslikkust kontrollides saab asuda seisukohale, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud puudutatud isiku suhtes olid vaidlustatud määruse tegemisel täidetud kõik PsAS § 11 lg-s 1 ja TsMS 534 lg 5 teises lauses sätestatud eeldused. Maakohtule ei ole materiaalõiguse väär kohaldamine ette heidetav.
31.PsAS § 2 p 5 kohaselt on teadev nõusolek nõusolek, mille andmisel on isik võimeline aru saama nõusoleku olemusest ja selle andmise või sellest keeldumise tagajärgedest. Tervishoiuteenuse osutaja on ravi vajaduse hindamisel muuhulgas kohustatud hindama, kas isik on võimeline kaaluma tervishoiuteenuse osutamisega seotud poolt- ja vastuväiteid. Selline
2-24-6187 otsustus on tagantjärele kontrollitav ainult piiratud ulatuses (vt TlnRKm 09.09.2015, 2-159435, p 23).
32.Määruskaebusest nähtuvalt on puudutatud isik määratud esindajale 20.04.2024 kohtumisel avaldanud, et usaldab arste (sh teda hetkel ravivaid arste), peab temale antavaid ravimeid vajalikeks, oleks nõus, kui arstid sooviksid raviplaani muuta ja on nõus jääma ravile vabatahtlikult isegi kui see peaks kestma ka 40 päeva. Ringkonnakohus möönab, et selle tulemusena võis esindajas tekkida arusaam, et avaldatud nõusolek on teadev ja edaspidine psühhiaatrilise abi andmine PsAS § 3 lg 1 kohaselt võimalik puudutatud isiku enda nõusolekul. Samas nähtub asja edasistest materjalidest, et see nii siiski ei olnud.
33.Nimelt selgitas psühhiaater RP 21.04.2024 maakohtule, et puudutatud isikul puudub endiselt nii haiguskriitika kui ka arusaam oma tervislikust seisundist ja ravivajadusest, tema meeleolu on haigusseisundist tulenevalt kõikuv, sama on ka haiglas viibimiseks antud nõusolekuga, kord on nõus, kord mitte, ravikoostöö on vahelduv, puudutatud isik nõustub üksnes selle raviga, mis tema arvates sobib, tema otsusevõime ei ole haigussesundist tulenevalt piisav, kuna lisaks formaalsele nõusolekule viibida haiglas, peab puudutatud isik oma seisundi leevendamiseks olema ka raviks koostöövõimeline, mida ta käesoleval ajal ei ole, tema nõustumus ravil viibida on deklaratiivne, tema tegevus ei ole mõtestatud ega väljenda tegelikku tahet.
34.Ringkonnakohtul puudub alus avaldaja 21.04.2024 hinnangute ja seisukoha õigsuses kahelda, kuna erinevalt puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindajast on tegemist psühhiaatrilisi eriteadmisi omava isikuga, kellel oli seadusest (VÕS § 766) tulenevalt kohustus enne tervishoiuteenuse osutamist välja selgitada puudutatud isiku nõusoleku olemasolu ja kohtule viivitamata teatada, kui isikut ei ole vaja kinnises asutuses hoida kohtu määratud tähtaja lõppemiseni (TsMS § 539 lg 3 esimene lause).
35.Lisaks eelnevale nähtub, et ka maakohus tajus puudutatud isiku vahetu ärakuulamise käigus tema järske ja ebakohaseid meeleolumuutuseid, küsimustest ja enese tegevusest arusaamist pinnapealsena, tegutsemist emotsioonide põhjal hüpleva ja vahelduva mõttekäigu ning emotsionaalse seisundiga, tuvastades sealjuures, et puudutatud isikul puudub kriitika nii enese käitumise kui haiguse suhtes. Kuigi puudutatud isik avaldas maakohtule, et on nõus ravil olema niikaua kui vaja, avaldas ta ka lootust haiglast lahkumiseks pärast eelseisvat kohtumist raviarstiga, millest maakohus järeldas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et raviga soostumus oli vaid pealiskaudne ja mittesiduv.
36.Ringkonnakohtul puudub alus kahelda, et maakohus puudutatud isiku vahetult enne vaidlustatud määruse tegemist ära kuulas. Sellist järeldust võimaldavad tsiviilasja materjalid, arvestades, et nendest ei nähtu varasemat ärakuulamist. Vaidlustatud määruses märgitud ärakuulamise kuupäevas (04.12.2023) on ilmselt trükiviga, arvestades, et avaldus asjas esitati maakohtule alles 18.04.2024. Ärakuulamise protokolli puudumine ei ole aga menetluslik rikkumine, kuna isiku ärakuulamisel kohtuniku tajutu ja sellest tehtud järeldused peavad olema vähemalt lühidalt põhjendustena kirjas menetlust lõpetavas määruses või nähtuma ärakuulamise protokollist, mida tuleb sel juhul pidada määruse osaks nimetatud küsimuses (vt RKTKm, 08.01.2021, 2-20-6730, p 14.2.1.).
37.Kohtupraktikas on sedastatud, et muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu (vt nt RKTKm 19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 40). Olukorras, kus puudutatud isik ei mõistnud jätkuvalt enda ravivajadust ega olnud võimeline väljendama teadvat nõusolekut PsAS § 2 p 5 ja § 3 lg 1 mõttes,
2-24-6187 ei olnud ringkonnakohtu hinnangul võimalik puudutatud isikule osutada psühhiaatrilist abi muul viisil kui tema suhtes esialgse õiguskaitse pikendamise korras tahtest olenematut ravi jätkates.
38.Määruskaebuse esitaja hinnangul on puudutatud isik viibinud kinnises asutuses ebaseaduslikult alates 21.04.2024 kella 11.00 kuni 21.04.2024 kella 23.59. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle väitega.
39.Tsiviilasja materjalides sisalduvast väljastusteatest nähtuvalt toimetati vaidlustatud määruse resolutsioonmäärus (dtl 72-73) puudutatud isikule isiklikult kätte 21.04.2024 (dtl 81) Ristiku 1 aadressil RP vahendusel. Väljastusteatel on puudutatud isiku allkiri. Kuigi väljastusteatele ei ole nõutav kellaaja märkimine, on avaldaja vastuses määruskaebusele selgitanud, et valvearst sai määruse kätte 10:52 ja toimetas selle puudutatud isikule kätte enne kella 11:00. Olgugi, et võib nõustuda määruskaebuse esitajaga sellega, et määruse allkirjastamisest 21.04.2024 kell 10:49 jäi kella 11:00-ni üsna vähe aega, puudub ringkonnakohtul põhjus avaldaja vastuses toodud selgitustes kahelda. Määruskaebuse esitaja ei ole ka väitnud ega põhistanud, et määruse kättetoimetamine puudutatud isikule leidis aset avaldaja väidetud kellaajast hiljem või et ta polegi väljastusteadet allkirjastanud. Eeltoodust tulenevalt ei tuvasta ringkonnakohus, et puudutatud isik oleks psühhiaatriahaiglas viibinud ebaseaduslikult.
40.Tuginedes eeltoodule on ringkonnakohus seisukohal, et puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamine ning selle alusel tema jätkuv paigutamine tahtevastasele haiglaravile psühhiaatriakliinikusse on olnud seaduslik ja põhjendatud ning alus määruskaebuse rahuldamiseks puudub.
41.Ringkonnakohus märgib, et maakohtu määruse resolutsiooni p-s 1 ja õiguslike põhjenduste p-des 13, 20 ja 21 on vead puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikkuse osas päevade arvus ja/või kuupäevades ning kellaaegades. Tegemist on ilmsete ebatäpsustega TsMS § 447 lg 2 mõttes, mille ringkonnakohus käesoleva määrusega parandab, märkides et puudutatud isiku suhtes tuleb pikendada esialgset õiguskaitset ja kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi tähtajaga kuni 40 päeva, so alates 17.04.2024 kell 11:00 kuni 27.05.2024 kell 11:00.
42.TsMS § 654 lg 22 kohaselt esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
43.TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulude kindlaks määramise taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.