Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

2-18-5723 Seega ei olnud käenduslepingu näol tegemist tarbijakäenduslepinguga, mistõttu puudus kohustus sätestada selles käenduse maksimumsummat. Kostja seisukohad Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul on sõlmitud käendusleping tühine, sest A M (pankrotis) sõlmis käenduslepingu tarbijana, kuid käesnduslepingus ei olnud määratletud vastutuse maksimummäär. Kostja on seisukohal, et hageja ja U AS-i vahel 11.10.2010 sõlmitud laenulepingust ei selgu A M (pankrotis) otsest isiklikku, vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Hageja ei ole põhistanud väidet, et alates 01.06.2016 ei ole toimunud mingeid laenulepingu põhiosa tagasimakseid ning laenusaaja on tasunud vaid intressimakseid. Kui kohus peaks asuma seisukohale, et A M (pankrotis) käendusleping on kehtiv (millise seisukohaga kostja ei nõustu) ning kohus peaks tunnustama hageja nõuet A M (pankrotis) pankrotimenetluses, vaidleb kostja viivisnõudele kogu ulatuses vastu. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud kõigi asjas kogutud materjalidega ja hinnanud kõiki kogutud tõendeid, leidis, et hagi tuleb rahuldada. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lõige 1 sätestab, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. 12.03.2018 ja 2.04.2018 toimus nõuete kaitsmise koosolek, millega jäeti AV P OÜ nõue 36919,06 eurot A M pankrotimenetluses tunnustamata. TsMS § 231 lg 2 ja lg 4 järgi ei ole pooltel vaidlust allolevate asjaolude üle:    

Aktsiaselts U ja AV P OÜ („AV P“endise ärinimega C A P OÜ) sõlmisid 11.03.2010 laenulepingu 11032010 (tl 6). AV P, laenusaaja ja A M (pankrotis) sõlmisid 3.01.2011 käenduslepingu, millega A M kohustus tagama laenulepingu täitmist (tl 8). 3.01.2011 käenduslepingus ei ole märgitud käendaja A M maksimaalset vastutuse suurust. Vastavalt laenulepingu lisale 18 oli alates 1.04.2016 laenusaaja igakuise põhiosa tagasimakse suuruseks 3 750 eurot, millele lisandus antud kuul tasumisele kuuluv intressimakse.

Hageja väitel ei ole alates 1.06.2016 toimunud põhiosa tagasimakseid ning laenusaaja on tasunud vaid intressimakseid, mistõttu hagejal on tekkinud nõue A M kui käendaja vastu. Pooled vaidlevad selle üle, kas 3.01.2011 käendusleping on kehtiv. Kostja vastuväite kohaselt 3.01.2011 käendusleping ei olnud sõlmitud A M majandus- või kutsetegevuses, mistõttu leping on maksimaalse vastutuse määra märkimata jätmise tõttu tühine. Kostjale ei ole selge ka võlgnevuse kujunemine. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest

2-18-5723 täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Esmalt märgib kohus, et kuna käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud võlaõigusseaduse (VÕS) redaktsiooni kohaselt võis ka füüsiline isik teha tehinguid enda majandus- ja kutsetegevuses, siis ei kuulu kohaldamisele praeguse VÕS redaktsiooni § 143 lg 1, mille kohaselt füüsilise isikuga sõlmitud käendusleping oleks automaatselt tarbijaleping. Seega käesoleva vaidluse lahendamiseks peab kohus esmalt tuvastama, kas A M sõlmis käenduslepingu enda majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus on lahendis 3-2-1-148-11 (vt punkti 14) selgitanud järgmist: „Siinkohal märgib kolleegium, et tulenevalt eeltoodust ja lähtudes VÕS § 143 lg-st 1 (enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsioonis) ja §st 34, tuleb füüsilisest isikust käendaja puhul alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte /.../ Äriregistrist selgub, et 06.03.200 kuni 22.03.2002 oli Aktsiaselts U (registrikood xxxx) aktsionäriks AS T (hilisem Osaühing T, registrikood xxxx, kustutatud), mille aktsionäriks oli alates 01.01.1996 kuni 10.03.2003 A M. A M (Venemaal ka A M) oli isiklikult Aktsiaselts U (registrikood xxxx) aktsionär 01.01.2001 kuni 01.01.2004. Alates 01.01.2004 on Aktsiaselts U aktsionäriks Osaühing L (registrikood xxxx), mille juhatuse liikmeks on A M xxxx V M ja osanikuks omakorda S C (Ameerika Ühendriigid). Hageja on esitanud 14.08.2003 ainuosaniku A M otsuse, mille kohaselt osaühingu L ainuosanikuks on S C, mille esindajana tegutseb A M (tl 21). Kuna A M (pankrotis) on 14.08.2003 Osaühingu L ainuosaniku otsuse kohaselt S C esindaja ja hagejal puudub võimalus S C omanike kindlaks tegemiseks, siis on kostjal olnud võimalus ümber lükata hageja väited tegeliku kasusaaja osas. Kostja ei ole nimetatud võimalust S C omanike teadaandmisega siiski kasutanud. Kostja majanduslik huvi AS U vastu järeldub ka teistest tõenditest. „Xxxx“ xxxx avaldatud videoloost (xxxx) nähtub, et A M koos xxxx on isiklikult huvitatud AS-i U majandustegevusest. Videos (03:1104:15) räägitakse sellest, kuidas A M koos xxxx AS-i U lõi; videos (05:10-05:32) räägitakse A M xxxx seotusest AS-iga U, millest nähtub kogu nende pere väga tihe seos äriühinguga; videos (06:20-10:12) räägib A M AS-i U investeeringutest ja finantseerimisest „meie“ vormis ning viitab ka sellele, et AS-i U finantseerimisest tekkinud kohustuste rahuldamiseks kavatseb A M enda vara võõrandada oma xxxx, millest nähtub selgelt, et A M ja tema xxxx on AS-i U majanduslikust käekäigust isiklikult huvitatud ning nad osalesid AS-i U finantseerimises lõplike kasusaajatena, mitte tarbijana. Eelnevast saab kohus järeldada, et A M (pankrotis) on alates Aktsiaseltsi U loomisest laenusaajaga piisavalt tihedalt seotud, tuvastamaks, et vaidlusalune käendusleping ei ole sõlmitud pelgalt tarbijana, vaid on kantud A M enda majanduslikust huvist läbi laenusaaja tegevuse. Kohtule ei ole eluliselt ka usutav, et äriühingu juhatuse liige käendaks 60 000 euro suurust laenu tarbijana, ise mistahes majanduslikku huvi omamata. Seega loeb kohus tuvastatuks, et 3.01.2011 sõlmitud käendusleping on sõlmitud A M majandustegevuses, mitte tarbijana. Kuivõrd 3.01.2011 käenduslepingule, kui majandustegevuses sõlmitud lepingule ei kohaldu tarbija kaitse sätted, siis ei ole leping tühine vastutuse piirmäära märkimata jätmise tõttu.

2-18-5723 Hageja nõude kujunemine ja viivise arvestus on toodud tl 11 ja tl 67 pöördel. Kuna laenumaksete tasumata jätmisel on tegemist n.ö negatiivse asjaoluga, siis on tõendamiskoormus laenumaksete kohase tasumise tõendamise osas kostjal. Kostja ei ole hageja väidet laenumaksete põhiosa tasumata jätmise osas laenumakseid tõendavate dokumentidega ümber lükanud. Seetõttu kohus tuvastab, et perioodil 2.06.2016 kuni 2.03.2017 on kostjal jäänud laenumaksete põhiosa tasumata kokku 35 000 euro ulatuses ja kohtu hinnangul on viivis arvestatud õigesti vastavalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrale 1919, 06 euro ulatuses. Eelnevast tulenevalt kuulub hageja nõue A M (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena rahuldamisele. Menetluskulude jaotus. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses Kohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse ja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid järgnevalt: Riigilõiv hagiavalduselt 300 eurot, Lepingulise esindaja kulud 4766,40 eurot (sisaldab käibemaksu). Lepingulise esindaja tunnitasuks käesolevas asjas on 120 eurot ilma käibemaksuta. Kohtu hinnangul ei ole hageja 23.04.2018 kohtu nõudele kulutatud aeg 1,75 tundi põhjendatud ega vajalik, sest nimetatud kuupäeval on kohtule esitatud menetluskulude nimekiri, mille koostamiseks ei ole õigusalased teadmised vajalikud. Ülejäänud osas on hageja esitatud ajakulu kohtule usutav ning toimingud hageja õiguste kaitseks põhjendatud ja vajalikud.

Kohus leiab et hageja põhjendatud ja vajalikud kulud on kokku 4856,40 eurot ja need kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin Kohtunik Kohtuotsus osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.