nende Avaldaja (võlgnik): XX (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXX) Puudutatud isikud (võlausaldajad): Swedbank AS (registrikood 10060701, asukoht Liivalaia 8, 15039 Tallinn)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 12.11.2018 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
2.Määruskaebemenetlusega seoses tekkinud menetluskulud jätta Swedbank AS kanda.
3.Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.06.11.2012 saabus Pärnu Maakohtule XX (võlgnik) avaldus pankroti väljakuulutamiseks.
2.Pärnu Maakohtu 08.01.2013 määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Oliver Ennok.
3.Pärnu Maakohtu 09.10.2013 määrusega kinnitas kohus võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande ning lõpetas pankrotimenetluse. Kohus algatas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse ning jättis usaldusisiku kohustuste täitmise võlgnikule. Võlgniku pankrotimenetluses jäi rahuldamata AS-i Swedbank nõue 38 293,04 eurot.
4.Võlausaldaja AS Swedbank on 09.02.2015, 28.01.2016, 10.03.2017 ja 18.12.2017 esitanud kohtule taotlused lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ja keelduda isiku kohustustest vabastamisest.
5.Pärnu Maakohtu 10.04.2015, 18.03.2016, 05.05.2017 ja 06.03.2018 määrustega on kohus jätnud AS-i Swedbank taotlused võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Nimetatud kohtumäärustega on kohus võtnud seisukoha võlgniku kohustuste täitmise kohta ning leidnud, et võlgnik on jätnud teenitud tulust endale küll rohkem, kui pankrotiseaduse (PankrS) § 173 lg-s 4 lubatud 25 %, kuid seda ei saa lugeda võlausaldaja huvide niisuguseks rikkumiseks, mis peaks tooma kaasa kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise. PankrS § 175 lg 2 p 1 ja lg 4 ette nähtud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid antud juhul ei ole.
6.Võlgnik on esitanud aruandeid ja seisukohti oma kohustuste täitmise kohta 25.01.2015 (I kd tl 133-134), 29.05.2015 (I kd tl 183), 11.11.2015 (I kd tl 194-195), 12.02.2016 (I kd tl 208-222), 21.12.2016 (II kd tl 10-128; 131-133), 03.04.2017 (II kd tl 154-157), 03.04.2017 (II kd tl 154-168), 10.04.2017 (II kd tl 179-181), (II kd tl 191-209), 07.01.2018 (III kd tl 7-9), 05.10.2018 (III kd tl 29-134).
7.05.10.2018 esitas võlgnik kohtule usaldusisiku aruande ja taotluse kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks ning võlgniku vabastamiseks pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Aruande kohaselt on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse jooksul tegelenud tulutoova tegevusega. Perioodil 10.08.2009 – oktoober 2013. a. on isik töötanud M OÜ-s (registrikood XXXXXXXX) tegevjuhi assistendi ametikohal. Alates oktoober 2013. a. - 14.08.2015 edutati võlgnik tegevjuhi ametikohale. Isik lahkus ettevõttest poolte kokkuleppel, kuna vahetus omanik ning vahetus juhtkond. Perioodil 15.10.2015 kuni 26.10.2015 töötas võlgnik müügijuhina M OÜ-s. Isik lahkus katseajal omal soovil, ebasobilike töötingimuste tõttu. Perioodil 27.10.2015 - 30.11.2015 oli võlgnik töötu ning tegeles aktiivselt töö otsimisega. Võlgniku viimane töökoht oli F OÜ-s juhiabi ametikohal, töötamise aeg 01.12.201530.06.2018. Alates 26.09.2018 on võlgnik Töötukassas arvele võetud. Võlgnikul on suusõnaline kokkulepe L OÜ-ga, kus alustab tööd kohe, kui ettevõte on saanud tegevuse alustamiseks vastavad load.
8.Mitte kõrge töötasu tõttu ning seoses kahe lapse ülalpidamisega ei ole võlgnikul õnnestunud võlausaldajale tasuda ära kõiki kohustusi kohustuste vabastamise menetluse ajal. Tiheda konkurentsi tõttu on võlgnikul raskem tööd leida võttes arvesse, et tal on keskharidus. Samuti ei soodusta isiku tööle saamist isiku maksevõimetus. Isik töötas kuni 30.06.2018 F OÜ-s ning tema töötasu ühes kalendrikuus oli ca 944,64 eurot (neto). Võlgnik lõpetas töölepingu ja sai uue tööpakkumise paremate töötingimustega ettevõttest L OÜ-st. Esialgse kokkuleppe alusel pidi isik tööle asuma koheselt peale F OÜ-st lahkumist, kuid keeruliste asjaolude tõttu on L OÜ tegevusloa saamine edasi lükatud. Seetõttu on isiku tööle asumine hetke seisuga raskendatud. Võlgnik on võtnud ennast Töötukassasse arvele ning hakanud ka mujalt otsima endale uut töökohta.
9.Võlgniku ainsaks võlaks on Swedbank AS nõue, mis tulenevalt Pärnu Maakohtu jõustunud määrusest 02.10.2013 tsiviilasjas 2-12-45339 on 38 293,04 eurot. Võla jääk on 27 443,04 eurot. Kuna tegemist on solidaarnõudega siis võlgnik arvab, et on ka oluline ära märkida, et 09.11.2017 on JS maksnud 740 eurot võlausaldajale AS Swedbank. Summa on tasutud sama perekonna eelarvest. Kui võtta arvesse ka JS viimast makset, siis võla kogusumma jääk on tänaseks 26 703,04 eurot.
10.Võlgnik leiab, et on seadusest tulenevaid nõudeid ja kohustusi täitnud. Ta ei ole rikkunud PankrS §-s 173 toodud kohustusi ega kahjustanud võlausaldajate huve. Ta on täitnud ka kõiki kohtu korraldusi, sh raha maksmise kohustust võlausaldajale kuus vähemalt 200 eurot. Kohustustest vabastamise menetluse ajal on võlgnik täitnud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi: tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega, tulutoova tegevuse kaotamise tulemusel on isik asunud (sh Töötukassa abiga) otsima uut töökohta ning selle ka tänaseks ilmselt leidnud; ei ole varjanud saadud tulusid ega vara, on andnud teavet oma tegevuse, sissetulekute ja vara kohta; on loovutanud osaliselt oma tulu võlausaldajale, rahuldades tema nõuet. Võlausaldaja Swedbank AS seisukoht
11.18.10.2018 seisukohas palus võlausaldaja jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamata või alternatiivselt PankrS § 175 lg-st 51 tulenevalt pikendada kohustustest vabastamise menetlust seitsme aastani. Võlgnikul on märkimisväärselt suur summa jäänud võlausaldajale välja maksmata. Viie aasta jooksul on võlgnik tasunud kokku 10 850 eurot ning välja maksmata on endiselt summa 16 928,85 eurot. Kohustustest vabastamise menetlus käib ka võlgniku abikaasa JS suhtes samast nõudest tulenevalt, kellel on välja maksmata märkimisväärne summa. Kui mõlemad abikaasad oleks oma kohustusi korrektselt täitnud, oleks Swedbank AS nõue olnud juba enne viie aasta täitumist tasutud ning võlausaldajal ei oleks ühtegi vastuväidet võlgniku kohustustest vabastamise osas.
12.Sotsiaalmeedia allikatest Facebook ja võlgniku abikaasa Instagrami profiilist nähtub, et võlgnik on käinud reisimas: 03.05.2016 Kreekas ning 12.01.2018 Türgis. Võlausaldaja ei heidaks võlgnikule tema eluviisi ette, kui reisimise kõrvalt oleks viimane korrektselt täitnud ka oma kohustusi võlausaldaja ees. Seda enam, et 2016. a. eest ei suutnud võlgnik võlausaldajale ühtegi väljamakset teostada, kuid samal ajal nautis puhkust Kreekas.
13.Pärast viie aasta möödumist ei ole oluline nõude rahuldamise ulatus, vaid üksnes kohustuste täitmise korrektsus. Võlgnik esitab aruandeid ning ei varja oma sissetulekuid, kuid on teadlikult jätnud võlausaldajatele korrektsed väljamaksed teostamata. Kohustustest vabastamise menetluse periood on piiritletud viie aastaga, millise aja jooksul on võlgniku kohustatud korrektselt täitma oma kohustusi ning vastupidise käitumisega riskib ta võlgadest vabastamata jätmisega.
14.Põhjendatud on ootus, et pankrotivõlgnik elab viie aasta jooksu tagasihoidlikumalt ning keskendub võlausaldaja nõuete maksimaalsele rahuldamisele, mitte pankrotieelse elustandardi säilitamisele. Ka Riigikohus on lahendis 3-2-1-46-13 p-s 11 öelnud, et lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks.
15.Arvestades asjaolu, et võlausaldajale on väljamakseid tehtud seaduses sätestatust oluliselt väiksemas summas ning selline tegevus on kahjustanud oluliselt võlausaldaja huve, sest viimane ei ole saanud oma nõuet rahuldatud. Käesoleval juhul puuduvad alused, mis annaks võlgnikule seadusliku aluse võlausaldajatele korrektseid väljamakseid mitte teha. Võlgnik on aruandluses kinnitanud, et teab oma kohustusi ja oskab ka väljamakstava summa välja arvutada. Seega on võlgnik rikkunud tahtlikult
PankrS § 173 lg-des 3 ja 4 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate õigusi ja huve.
16.Võlgniku tegevus seaduses sätestatust oluliselt väiksemate väljamaksete tegemisel ei ole olnud ekslik vaid tahtlik ning selline võlgniku käitumine ei ole kohustustest vabastamise menetluse raames lubatav, mistõttu tuleb jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlgniku tegevus/tegevusetus on süülise iseloomuga ning võlgnik on tahtlikult jätnud täitmata pankrotiseaduses ning talle kohtu poolt määratud kohustused. Esimese astme kohtu määrus
17.Pärnu Maakohtu 12.11.2018 määrusega rahuldati võlgniku taotlus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks; jäeti rahuldamata võlausaldaja Swedbank AS-i taotlus võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks; vabastati võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, s.o AS-le Swedbank täitmata jäänud kohustustest summas 26 703,04 eurot; vabastati võlgnik usaldusisiku kohustustest; lõpetati võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetlus.
18.Võlgnik on täitnud nõuetekohaselt PankrS § 173 lg-s 1 ja 2 sätestatud kohustused, s.o tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega, teavitanud kohut elu- ja tegevuskoha vahetumisest, mitte varjanud tulusid ning vara, samuti andnud kohtu nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgadest vabastamise menetlus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele (vt RKTKm 3-2-1-46-13, p 11). Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole alust füüsilisest isikust võlgnikule kohustuste rikkumist ette heita (vt ka RKTKm 3-2-1-121-11, p 12). Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse võib PankrS §-de 175 lg 2 p 2 ja 173 alusel lõpetada ning keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, kui tõenditest tulenevalt on võlgnik tahtlikult (võlaõigusseaduse § 104 lg 5) varjanud oma tulu eesmärgiga jätta võlausaldajate nõuded rahuldamata määras, milleks ta oleks seaduse järgi kohustatud olnud.
19.Kohus leiab, et võlgnik ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud, sest ta ei ole varjanud oma sissetulekuid eesmärgiga jätta võlausaldajate nõuded maksmata määras, milleks ta oleks seaduse järgi kohustatud. Asjaolu, et võlgnik on võlausaldajale väljamakseid teinud seaduses sätestatust oluliselt väiksemas summas, ei ole aluseks võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Kohus on käesolevas asjas korduvalt, s.o 10.04.2015, 18.03.2016, 05.05.2017 ja 06.03.2018 määrustes võtnud seisukoha PankrS §-s 173 sätestatud võlgniku kohustuste täitmise kohta ning leiab, et käesoleval hetkel puuduvad asjaolud, mille kohaselt tuleks kohtu varasemad seisukohad ümber hinnata.
20.Võlausaldaja on märkinud, et võlgnik on viie aasta jooksul tasunud 10 850 eurot ning välja maksmata on endiselt 16 928,85 eurot. Võlgnik on korduvalt kohtule kinnitanud, et soovib võlausaldajale võlgnevust tasuda, kuid ta ei ole võimeline seda tegema suuremas summas, kui 200 eurot kuus. 04.04.2018 toimunud kohtuistungil, millel osalesid võlgnik ja võlausaldaja, määras kohus võlgnikule tema hea tahte näitamiseks tähtaja neli kuud, mille jooksul võlgnik kohustus võlausaldajale makseid tegema. Võlausaldaja esindaja nõustus kohtuistungil, et igakuine võlgnevuse tasumine näitab võlgniku head tahet ning ta on nõus, et võlgnik tasub pangale 200 eurot kuus ning talle antakse prooviaeg 3-4 kuud. Võlgnik on alates 03.04.2017 tasunud võlausaldajale 4850 eurot, s.o alates 11.04.2017 igakuiselt vähemalt 200-250 eurot kuus.
21.04.04.2017 toimunud kohtuistungil nõustus kohus, et võlgnik tasub võlausaldajale igakuiselt 200 eurot, kuna rohkemaks puuduvad võlgnikul rahalised vahendid, seega
võib öelda, et kohus määras menetluse käigus väljaselgitatud asjaolusid arvestades võlgnikule PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrast erineva määra, mida ta kohustub võlausaldajale tasuma ning võlgnik on sellest ka lähtunud. Varasemalt võlausaldajale tasumata jäänud summade hiljem tasumiseks puudusid võlgnikul rahalised vahendid.
22.Käesoleval hetkel on võlausaldaja AS-i Swedbank nõude jääk 26 703,04 eurot. Pankrotimenetluse lõppedes oli võlausaldaja rahuldamata nõue 38 293,04 eurot. Nimetatud nõue on abikaasade S solidaarvõlgnevus panga ees. Võlgniku võlgnevuse osa koguvõlgnevusest on seega 19 146,52 eurot. Kohustustest vabastamise menetluse kestel on solidaarvõlgnikud tasunud võlausaldajale 10 850 eurot (sh abikaasa ehk solidaarvõlgniku poolt tasutud 740 eurot), seega on võlgnik tasunud kohustustest vabastamise menetluse kestel 52,803% oma võlgnevuse osast. Kohus on veendunud, et võlgnik on kogu kohustustest vabastamise perioodi jooksul üritanud teha väljamakseid ja rahuldanud võlausaldaja nõuet vastavalt oma sissetulekutele ja võimalustele.
23.Kuivõrd võlgniku pankroti põhjustas sisuliselt võlgniku ja tema abikaasa poolt eluaseme soetamiseks ja renoveerimiseks solidaarkohustusena võetud eluasemelaen ning võlgnik jäi ilma pankrotimenetluse käigus müüdud eluasemest, mis selleaegse väga madala kinnisvarahinna tõttu oluliselt laenuvõlgnevust ei vähendanud, tundub kohtule äärmiselt ebaõiglane jätta võlgnik kohustustest vabastamata pelgalt seetõttu, et tagasimakstud summa on täies mahus tagasi maksmata. Võlgnik on võlgnevusest tasunud üle poole, seega arvestatava osa. Võlgnik on enda võimete/võimaluste piires täitnud PankrS §-st 173 tulenevaid kohustusi.
24.Seega on põhjendatud lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning vabastada võlgnik tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest PankrS § 175 lg 1 alusel. Võlgniku kohustustest vabastamise keeldumise alused puuduvad PankrS § 175 lg 2 alusel. Kuna võlgniku kohustustest vabastamine on põhjendatud, ei tule menetlust pikendada ega määrata võlgnikule täiendavat tähtaega, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. Määruskaebus
25.Võlausaldaja Swedbank AS palub 28.11.2018 määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja jätta taotlus kohustustest vabastamiseks rahuldamata. Kaebaja palub jätta määruskaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud võlgniku kanda või tagastada Swedbank AS-le määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 50 eurot.
26.Maakohtu määrus on põhjendamata ning maakohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. Maakohus ei ole välja selgitanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega kogunud vajalikke tõendeid. Maakohus on kergekäeliselt andnud hinnangu kohustustest vabastamise taotluse osas.
27.Võlgnik rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg-s 3 ja 4 sätestatud kohustusi, kahjustades sellega võlausaldajate huve. Puuduvad alused, mis annaks võlgnikule õiguse võlausaldajatele korrektseid väljamaksed tegemata jätta. Võlgnik on teadlikult ja põhjendamatult jätnud võlausaldajatele korrektsed väljamaksed teostamata. Kohus ei ole toonud välja ühtegi seaduslikku põhjendust, mis võimaldaks asuda seisukohale, et korrektsete väljamaksete tegemata jätmisel ei oleks tegemist süülise kohustuse rikkumisega.
28.Kui võlgnik oleks täitnud seadusest tulenevat kohustust teostada väljamakseid sätestatud ulatuses, ei oleks küll nõue täielikult rahuldatud, kuid sel juhul ei oleks võlausaldajal ühtegi vastuväidet kohustustest vabastamise osas.
29.Maakohus on märkinud, et 04.04.2018 istungil lepiti kokku, et võlgnik hakkab tasuma 200 eurot kuus, kuna väidetavalt puuduvad võlgnikul rahalised vahendid enama maksmiseks. Ühtegi tõendit võlgnik seejuures esitanud ei ole. Võlausaldaja jaoks on
kohus üllatuslikult käsitanud seda PankrS § 173 lg 4 teise lause kohase määra muutmisena. PankrS § 173 lg 4 alusel määra muutmine oleks tulnud fikseerida määrusega. Kohus ei saa võlgniku ja võlausaldaja teadmata muuta võlgnikule kättejääva sissetuleku määra ja teha seda summa fikseerimise teel. Seadus räägib protsentuaalsest määrast. Võlgniku teadmatust määra muutmise kohta indikeerib asjaolu, et võlgniku igakuised väljamaksed ei ole ühes suurusjärgus.
30.Lisaks on maakohus toonud välja, et võlausaldaja andis oma nõusoleku 200-euroste väljamaksete tegemiseks. Tegelikkuses esitas võlausaldaja 05.04.2017 taotluse protokolli parandamiseks, kuna kohus oli kajastanud vääralt võlausaldaja sõnu. Võlausaldaja nõustus lihtsalt kohtuniku väitega, et selline tasumine näitaks head tahet. Võlausaldaja taotluse jättis maakohus tähelepanuta.
31.Käesoleval juhul on võlgnik leidnud, et võlausaldajale korrektsete väljamaksete tegemise asemel säilitab ta pigem pankrotieelse elustandardi ning seega riskib sellega, et teda kohustustest ei vabastata. Põhjendatud on ootus, et pankrotivõlgnik elab viie aasta jooksu tagasihoidlikumalt ning keskendub võlausaldaja nõuete maksimaalsele rahuldamisele, mitte pankrotieelse elustandardi säilitamisele. Võlausaldaja hinnangul saab Riigikohtu lahendi 3-2-1-46-13 p-st 11 järeldada, et menetluse kestel on põhjendatud mõningane elustandardi langus.
32.01.11.2018 istungil märkis võlgnik, et tema üürikulu on 850 eurot, millele lisanduvad kommunaalkulud. Võlausaldaja hinnangul ei saa pidada sellist üürikulu mõistlikuks.
33.Võlausaldaja väidetele, millega viimane heitis võlgnikule ette reisimist, on kohus pidanud piisavaks seletuseks 01.11.2018 istungil antud võlgniku väidet, et reisid on olnud kingitused perelt ja sõpradelt. Kohus oleks pidanud koguma täiendavaid tõendeid asjaolu väljaselgitamiseks.
34.Maakohus on vääralt käsitanud solidaarvõlgnike olemust. Solidaarkohustus ei tähenda, et mõlemad on kohustatud kohustustest täitma pool. Lisaks on väär maakohtu viitamine kohustuse tasumise suurusele, kus kohus nentis, et võlgnik on kohustusest tasunud arvestatava osa. Oluline on silmas pidada, et pärast „viie aasta möödumist ei ole oluline nõude rahuldamise ulatus, vaid üksnes kohustuste täitmise korrektsus“ (Tallinna Ringkonnakohtu 05.12.2016 määrus tsiviilasjas nr 2-10-7499 p 12).
35.Lubamatu on, et kohus õigustab võlgniku rikkumisi sellega, et hakkab välja tooma pankrotistumise põhjuseid ning annab hinnangu kinnistu müügi hinnale. Asja lahendamisel ei oma tähtsust pankrotimenetluses toimunu või pankrotistumise põhjused. Menetluse edasine käik
36.Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
37.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
38.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS §-ga 659 ja § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.
39.Võlausaldaja Swedbank AS heidab võlgnikule ette seda, et võlgnik ei ole piisavas ulatuses võlga tasunud.
40.PankrS § 173 lg-te 1-3 kohaselt on võlgnikul järgmised kohustused: 1) võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole,
siis seda otsima, 2) võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta ning 3) võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.
41.PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2). PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et: 1) võlgnik on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja vara kohta, 2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.
42.Maakohus ei tuvastanud kohustustest vabastamisest keeldumise aluseid ja leidis, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi. Määruskaebuste väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.
43.Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Võlgnik on tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega ning teeninud miinimummäärast suuremat sissetulekut, mille tulemusena on ta tasunud võlausaldajale kohustustest vabastamise perioodil 10 850 eurot. Võlgnik ei ole varjanud saadud tulusid ega vara.
44.Maakohus märkis põhjendatult, et 04.04.2018 istungil lepiti kokku, et võlgnik hakkab tasuma 200 eurot kuus, kuna võlgnikul puuduvad rahalised vahendid enama maksmiseks. Võlausaldaja ei ole sellele summale vastu vaielnud ega toonud istungil välja suuremat summat, mille tasumist ta peab võlgnikule jõukohaseks.
45.Asjaolust, et võlgnik on käinud viie aasta jooksul kahel välisreisil, millest ühe eest tasusid abikaasa vanemad ja teise nädalalõpureisi Istanbuli kinkis perekonnasõber, ei saa teha järeldust, et võlgnik oleks selle arvelt saanud rohkem võlga tagasi maksta. Võlausaldaja ei ole ümber lükanud võlgniku konkreetseid väiteid, kes ja mille puhul reisid kinkis.
46.Ringkonnakohtu hinnangul võttis maakohus põhjendatult arvesse võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseid. Kohtul on kohustus kontrollida, milline oli võlgniku käitumine enne menetlust ja menetluse ajal, mh põhjusi, miks võlgnik makseraskustesse sattus. Antud juhul on maakohus tuvastanud, et võlgnik ei sattunud makseraskustesse seetõttu, et oleks olnud hooletu kohustuste täitmisel või teinud selliseid rahalisi otsuseid, millega teadlikult kahjustas võlausaldajaid. Võlgniku maksejõuetuse tingis liiga suur võlausaldaja poolt antud laen tagatise vastu, mis ei katnud võlausaldaja nõuet. Võlgniku eluase, mille tarbeks võlausaldaja laenu andis, on võõrandatud. Seetõttu elab võlgnik koos kahe lapse ja abikaasaga üürikorteris. Nõustuda ei saa võlausaldaja väitega, et võlgniku üürikulu 650 eurot ja kommunaalkulu 160 eurot kuus on Tallinna linnas neljaliikmelise perekonna jaoks ebamõistlikult suur kulu.
47.Õige on maakohtu põhjendus, et laenulepingust tulenevaid kohustusi peab võlgnik koos abikaasaga võrdselt täitma. VÕS § 69 lõike 1 kohaselt peavad solidaarvõlgnikud oma kohustust täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei
tulene teisiti. Sellest tulenevalt on maakohus õigesti leidnud, et võlgnik on täitnud võlausaldaja ees kohustusi kohustustest vabastamise menetluse kestel 52,803% ehk arvestatavas ulatuses.
48.Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).
49.Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata, jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kaebuse esitaja kanda. Arvestades, et maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). Maakohus määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.