South West Holding OÜ hagi XX ja YY vastu võla ja viivise väljamõistmiseks WW hagi XX ja YY vastu ning alternatiivselt South West Holding OÜ vastu kostjate South West Holding OÜ juhatusest tagasikutsumiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20. juuni 2018. a ja 5. juuli 2018. a hagi menetlusse võtmisest keeldumise määrused
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
South West Holding OÜ määruskaebus Harju Maakohtu 20. juuni 2018. a määruse peale XX määruskaebus Harju Maakohtu 20. juuni 2018. a määruse peale WW määruskaebus Harju Maakohtu 5. juuli 2018. a määruse peale
Menetlusosalised esindajad
Menetluse liik
ja
nende Hageja I South West Holding OÜ (registrikood 11811440) Hageja II WW (isikukood XXXXXXXXXXX) Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Marika Kütt Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Paul Künnap Kostja II YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Karin Marosov Kirjalik menetlus
Resolutsioon: 1(10)
1.Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2018. a määrus osas, milles maakohus keeldus menetlusse võtmast South West Holding OÜ hagi XX ja YY vastu võla ja viivise väljamõistmiseks, määras hagejale tähtaja hagi esitamiseks pädevale kohtule ja määras menetluskulude jaotuse seoses South West Holding OÜ hagiga ja saata selles osas tsiviilasi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2018. a määrus osas, milles maakohus määras menetluskulude jaotuse seoses WW hagiga XX vastu, ja teha selles osas uus määrus, millega jätta kõik WW hagiga seonduvad XX menetluskulud WW kanda.
3.Tühistada Harju Maakohtu 5. juuli 2018. a määrus ja saata tsiviilasi samale maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
4.South West Holding OÜ määruskaebus rahuldada.
5.XX määruskaebus rahuldada.
6.WW määruskaebus rahuldada. Edasikaebekord Määruse peale ei saa esitada Riigikohtule määruskaebust. Asjaolud ja menetluse käik
1.2. augustil 2017 esitas South West Holding OÜ (hageja I, osaühing) Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja YY (kostja II) vastu võla ja viivise väljamõistmiseks ning WW (hageja II) esitas hagi XX (kostja I) ja YY (kostja II) vastu kostjate osaühingu juhatusest tagasikutsumiseks. 11. septembri 2017 avaldusega täpsustas hageja II oma nõuet ning palus alternatiivselt lugeda kostjate juhatusest tagasikutsumise nõude kostjaks ka osaühingu (hageja I).
2.Hagejad teatasid 4. juunil 2018 maakohtule, et hageja II loobub hagis esitatud nõudest kutsuda kostja I tagasi osaühingu juhatusest, kuna kostja I on nii kohtule kui ka hagejatele kinnitanud, et ta on ise astunud äriühingu juhatusest tagasi. Hagejad jäävad kõikide ülejäänud hagiavalduses esitatud nõuete juurde, sh hageja II nõude juurde kutsuda osaühingu juhatusest tagasi kostja II, kes ei ole ise juhatusest tagasi astunud.
3.Hagejate ühine seisukoht kohtualluvuse osas on järgmine. Kostja I on Hollandi Kuningriigi kodanik ning kostja II on Soome Vabariigi kodanik. Hagejatele teadaolevalt on mõlema kostja elukoht Soome Vabariigis. Kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda kohtualluvust reguleerivast Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest nr 1215/2012 (määrus nr 1215/2012). Hagi lahendamine allub Eesti kohtule üldise kohtualluvuse järgi, lepingu täitmise koha järgi ning tulenevalt hageja I registrijärgsest asukohast. Määruse nr 1215/2012 art 4 lg 1 ja art 62 kohaselt tuleb praegusel juhul määrata Eesti siseriikliku õiguse järgi kindlaks, kas kostjatel on Eestis elukoht. Kostjad on avaldanud tahet Eestis elada, kostjad on tihedalt Eestiga seotud ja kostja II on kinnitanud Eestis elamist. Kui kohus peaks leidma, et üksnes ühel kostjatest on Eestis elukoht, siis ka teise kostja vastu esitatud nõue allub määruse nr 1215/2012 art 8 lg 1 kohaselt nõuete seotuse tõttu Eesti kohtule. Määruse nr 1215/2012 art 7 lg 1 (a) järgi võib lepingutega seotud asjades kaevata isiku selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Antud juhul nõuab hageja I kostjatelt kahju hüvitamist seoses juhatuse liikme kohustuste rikkumisega. Juhatuse liikmel on äriühinguga lepingusarnane suhe ning juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. Kostjad on Eestis registreeritud äriühingu juhatuse liikmed. Kostjatel tuli juhatuse liikme kohustusi ehk asjaomaseid kohustusi seega täita Eestis. Seda kinnitab mh asjaolu, et hageja I põhikirja p 4.4 kohaselt pidid juhatuse koosolekud toimuma 2(10)
Eestis. Juhatuse liikme kohustuste täitmine Eestis järeldub ka sellest, et osaühingu enamusosanik ja enamusosaniku esindaja juhatuses (hageja II) elab püsivalt Eestis.
4.Määruse nr 1215/2012 art 24 lg 2 sätestab, et menetluste puhul, mille esemeks on äriühingute organite otsuste kehtivus, allub asi sõltumata poolte alalisest elukohast selle liikmesriigi kohtule, milles on juriidilise isiku asukoht. Antud juhul on hageja II esitanud hagi kostjate väljaarvamiseks osaühingu juhatusest. Kostjad on valitud osaühingu juhatusse osanike otsuse alusel. Seega puudutab hageja II nõue kostjate juhatusest väljaarvamiseks osanike otsuse kehtivust. Hagi juhatuse liikme tagasikutsumiseks on kohtupraktikas analoogia korras peetud nõudeks juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamiseks, mis tuleb lahendada hagimenetluses. Eelnevast tulenevalt allub hageja II nõue kostjate osaühingu juhatusest tagasikutsumiseks määruse nr 1215/2012 art 24 lg 2 alusel Eesti kohtule.
5.Hagejad leiavad, et kohtualluvuse kokkulepe ei kohaldu, kuna hageja I ole kokkuleppe pool ning kokkulepe ei puuduta hageja II nõuet kostjate vastu. Kostja I seisukoht
6.Kostja I hinnangul hagi ei allu Eesti kohtule. Kostja I elukoht ei ole Eestis, vaid Soomes.
7.Hageja I on Eestis registreeritud äriühing, kuid tema tegevus ei olnud suunatud Eestisse. Olukorras, kus hagejal I puudus äritegevus Eestis, ei saa väita, et kostja I pidi oma juhatuse liikme kohustusi täitma Eestis.
8.Antud vaidluse esemeks ei ole äriühingute organite otsuste kehtivus.
9.Hageja II ja kostjad on osanike lepingutes sätestanud kokkuleppest tuleneva kohtualluvuse. Osanike lepingud näevad ette, et pooltevahelised vaidlused lahendatakse Helsingi ringkonnakonnakohtus. Määruse nr 1215/2012 art 25 lg 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkuleppe olemasolu korral vaidlust pädev lahendama kokkuleppes nimetatud kohus. Kostja II seisukoht
10.Kostja II hinnangul ei allu hagi Eesti kohtule. Osanike lepingutest nähtuvalt alluvad lepingutest tulenevad vaidlused Helsingi ringkonnakohtule. Kostja II selgitab täiendavalt, et ka üldise kohtualluvuse kohaselt ei allu hagi Eesti kohtule, sest kostja II elukoht ei ole Eestis, vaid Hispaanias. Asjaolu, et kostja II elukoht juba alates 2015. aastast Hispaanias, on hagejatele teada ning hagejad on nimetatud asjaolu ka ise hagiavalduses välja toonud. Maakohtu 20. juuni 2018. a määrus
11.20. juuni 2018. a määrusega keeldus maakohus menetlusse võtmast hageja I hagi kostjate vastu võla ja viivise saamiseks kohtualluvuse puudumise tõttu ning hageja II hagi kostja I vastu hageja I juhatusest tagasikutsumiseks seoses hageja II loobumisega nõudest kostja I osas. Maakohus jättis kostjate menetluskulud seoses hageja I hagiga hageja I kanda ja hageja II menetluskulud seoses hageja II hagiga kostja I vastu kostja I kanda.
12.Maakohus leidis, et hageja I hagi kostjate vastu ei allu Harju Maakohtule. Kostjad on vastavalt Taani ja Soome kodanikud. Kostja I elukoht on Soomes, nii on see märgitud nii hagiavalduses kui ka kostja I menetlusdokumentides. Kostja II on määruskaebuses Harju Maakohtu 22. augusti 2017. a hagi tagamise määruse vaidlustamisel selgitanud, et tema elukoht on Hispaanias (sellele on viidatud ka hagiavalduses). Seega tuleb kohtu pädevuse määramisel lähtuda määrusest nr 1215/2012.
13.Määruse nr 1215/2012 art 25 lg 1 kohane kohtualluvuse kokkulepe sisaldub hageja II ja kostjate kui osaühingu osanike vahelistes kokkulepetes. Nendes on kokku lepitud, et
3(10)
kõik nõuded või vaidlused, mis tekivad selle lepingu osaliste vahel seoses äriühinguga või mis tõusetuvad selles lepingus sätestatust või sellega seoses, samuti kõik erimeelsused, mis on seotud lepingu mis tahes sätete tõlgendamise või täitmisega, lahendatakse Helsingi ringkonnakohtus. Iseenesest on õige, et osaühing ise ei ole kokkulepete pooleks, kuid hagejate nõuded tulenevad ja on tihedalt kokkulepetega seotud. Vaidlusküsimused sellest, kes on osaühingu juhatuse liikmed ning kuidas juhatuse liikmed oma kohustusi täitma peavad, on otseselt seotud osanike kokkulepetega. Ka osaühingu kogu tegevus on üheselt kokkulepetest mõjutatud, kuna osanikud ja juhatuse liikmed on kattuvad isikud ja kokkulepped reguleerivad osaühingu tegevust ja juhtimist. Osaühingu nõue kostjate vastu kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks tuleneb hagi asjaolude kohaselt kokkuleppest ja ka õigussuhtes osaühingus ja juhatuse liikme vahel.
14.Maakohus leidis, et osanike vahelisi kokkuleppeid (kohtualluvuse sätted) tuleb tõlgendada selliselt, et kokkulepete osapooled soovisid kõiki osaühingu tegevusest ja juhtimisest tulenevaid vaidlusi reguleerida ühes dokumendis. Seega, kui juhatuse liikmeks saanud osanik ei järgi kokkuleppeid ja osaühingu juhtimine ei toimu osanike kokkuleppe kohaselt, siis selliste vaidluste lahendamise on osanikud soovinud lahendada Helsingi ringkonnakohtus. Kuna lepingupooled sõlmisid kokkulepped osaühingu juhtimiseks, siis saab sellise kohustuse rikkumisel lähtuda kokkulepetest, kuidas vaidlusi lahendada, st mh ka soovist leppida kokku kohtualluvuse.
15.Hageja I vastuväide, et ta ei ole kokkuleppe pool, ei oma praegusel juhul tähendust, kuna osaühing saab tegutseda vaid oma organite kaudu ja osaühingu osanikud ja juhatuse liikmed on samad isikud (praegusel hetkel on juhatuse liikmeteks hageja II ja kostja II, varasemalt ka kostja I), siis ei moodusta osaühing sõltumatut iseseisvat poolt, kelle tegevus ei ole kokkulepetest mõjutatud. Pigem vastupidi – osaühingu tegevus on otseselt osanike kokkulepetega seotud.
16.Maakohus ei tuvastanud, et osanike kokkulepetes kajastuv kohtualluvuse kokkulepe oleks vastuolus Eesti õigusega.
17.Tulenevalt eeltoodust asus maakohus seisukohale, et hagi ei allu Eesti kohtule, kuna osaühingu juhatuse tegevusest tulenevate vaidluste lahendamiseks on poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe ning pärast hagi esitamist on kostjad teatanud, et nad ei nõustu asja menetlemisega Eesti kohtus (määruse nr 1215/2012 art 25 p 1 ja art 28 p 1).
18.Maakohus keeldus hageja II hagi kostja I vastu menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, kuna kostja I ei ole enam osaühingu juhatuse liige ja hageja II teatas, et ta loobub sellest hagiavalduse nõudest.
19.Menetluskulude osas otsusta maakohus, et seoses hageja I hagi menetlusse võtmisest keeldumisega kohtualluvuse puudumise tõttu, jäävad mõlema kostja menetluskulud hageja I kanda ning hageja I menetluskulud jäävad tema enda kanda. Seoses hageja II hagi menetlusse võtmisest keelumisega kostja I osas (loobumine) jäävad TsMS § 168 lg 5 alusel hageja II menetluskulud kostja I kanda ning kostja I menetluskulud jäävad tema enda kanda. Maakohtu 5. juuli 2018. a määrus
20.5. juuli 2018. a määrusega keeldus maakohus menetlusse võtmast hageja II hagi kostja II vastu, samuti hageja II alternatiivset hagi osaühingu (hageja I) vastu kostja II osaühingu juhatusest tagasikutsumiseks. Maakohus jättis kostja II ja hageja I menetluskulud, mis on tekkinud eelnimetatud nõuete esitamisega seoses, hageja II kanda.
4(10)
21.Maakohtu hinnangul puudub kohtul pädevus lahendada hageja II nõuet ükskõik kumma kostja vastu, kuna hageja II hagi kostja I või osaühingu vastu ei allu Harju Maakohtule.
22.Kostja II elukoht on hagiavalduse kohaselt kas Maltal või Soomes. Harju Maakohtu
22.augusti 2017. a määruse vaidlustamisel (hagi tagamine) selgitas kostja II, et tema elukoht on Hispaanias (sellele on ka hageja viidanud hagiavalduses). Seega tuleb kohtu pädevuse määramisel lähtuda määrusest nr 1215/2012.
23.Kohtualluvuse kokkulepe sisaldub hageja II ja kostjate kui osaühingu osanike vahelistes kokkulepetes. Nendes on kokku lepitud, et kõik nõuded või vaidlused, mis tekivad selle lepingu osaliste vahel seoses osaühinguga või mis tõusetuvad selles lepingus sätestatust või sellega seoses, samuti kõik erimeelsused, mis on seotud lepingu mis tahes sätete tõlgendamise või täitmisega, lahendatakse Helsingi ringkonnakohtus. Seega osanikevahelised vaidlusküsimused sellest, kes on osaühingu juhatuse liikmed ning kuidas juhatuse liikmed oma kohustusi täitma peavad, on reguleeritud osanike kokkulepetega. Hageja II nõue kostja II vastu tema tagasikutsumiseks osaühingu juhatusest tuleneb hagi asjaolude kohaselt kokkuleppest, mida kostja II on hagi kohaselt rikkunud. Pooled on kokku leppinud, et sellised vaidlused lahendatakse Helsingi ringkonnakohtus.
24.Tulenevalt eeltoodust asus maakohus seisukohale, et hagi ei allu Eesti kohtule, kuna osaühingu juhatuse tegevusest tulenevate vaidluste lahendamiseks on poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe ning pärast hagi esitamist on kostja II teatanud, et ta ei nõustu asja menetlemisega Eesti kohtus (määruse nr 1215/2012 art 25 p 1 ja art 28 p 1).
25.Maakohus märkis, et määruse nr 1215/2012 art 24 kohaselt erandliku kohtualluvuse puhul kohtualluvuse kokkulepe ei kehti, kuid kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tegemist määruse nr 1215/2012 art 24 p 2 märgitud juhtumiga ehk ei ole tegemist erandliku kohtualluvusega. Hageja on viidanud nagu võiks juhatuse liikme tagasikutsumise nõuet tinglikult pidada juriidilise isiku organi otsuse vaidlustamiseks ehk osanike otsuse vaidlustamiseks. Kohus sellega ei nõustunud. Praegusel juhul ei vaidlusta hageja kostjate osaühingu juhatusse valimist, vaid nende tegevust juhatuse liikmetena. Samuti ei ole osaühingu osanikud võtnud vastu otsust juhatuse liikmete juhatusest tagasikutsumiseks. Puudub otsus, mida hageja vaidlustaks. Kohtu arvates on määruse nr 1215/2012 art 24 p 2 suunatud hagita menetluste kohtualluvuse määramisele. Juhatuse liikme tegevuse vaidlustamisel on reeglina tegemist vaidlevate poolte ehk hagimenetlusega ning sellisel juhul art 24 p 2 ei kohaldu.
26.Hageja II alternatiivse hagi hageja I vastu puhul ei kohaldu kohtualluvuse kindlaksmääramisel määruse nr 1215/2012, kuna puudub rahvusvaheline element – hageja (hageja II) elukoht ja kostja (hageja I) asukoht on Eestis. Seega tuleb kohtualluvuse kindlaksmääramisel lähtuda TsMS-ist.
27.TsMS § 104 lg 1 sätestab, et kohus võib kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalikõiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik.
28.Kohtualluvuse kokkulepe sisaldub osanike vahelistes kokkulepetes, mille kohaselt tuleb vaidlus lahendada Helsingi ringkonnakohtus. Kohus leidis, et osanike vahelisi kokkuleppeid (kohtualluvuse sätteid) tuleb tõlgendada selliselt, et kokkulepete osapooled soovisid kõiki osaühingu tegevusest ja juhtimisest tulenevaid vaidlusi reguleerida ühes dokumendis. Seega kui juhatuse liikmeks saanud osanik ei järgi kokkuleppeid ja osaühingu juhtimine ei toimu osanike kokkuleppe kohaselt, siis selliste
5(10)
vaidluste lahendamise on osanikud soovinud lahendada Helsingi ringkonnakohtus. Seega kohtualluvuse kokkulepe laieneb ka osaühingule kui kostjale. Hageja I määruskaebus
29.Maakohtu 20. juuni 2018. a määruse peale esitatud määruskaebuses palub hageja I maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus keeldus menetlusse võtmast hageja I hagi kostjate vastu võla ja viivise väljamõistmiseks ning määras hagejale I tähtaja esitada hagi pädevale kohtule (resolutsiooni punktid 1 ja 3). Samuti tühistada määrus osas, millega kohus jättis hageja I hagiga seotud menetluskulud hageja I kanda (resolutsiooni punkt 4.1). Hageja I palub jätta määruskaebusega seonduvad menetluskulud kostjate kanda.
30.Osanike lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe ei kohaldu äriühingu nõuetele juhatuse liikme vastu. Maakohus jättis tähelepanuta, et määruse nr 1215/2012 art 25 lg-s 1 sätestatud eeldused ei ole antud juhul täidetud. Osanike leping on siduv üksnes osanikest pooltele. Puudub vaidlus, et osaühingu ei ole osanike lepingu osapooleks. Juriidiline isik ei ole samastav tema osanikega. Antud vaidlus ei ole tõusetunud osanike lepingu alusel tekkinud õigussuhtest. Seega ei ole pooled kokku leppinud erandlikus kohtualluvuses, mis välistaks vaidluse lahendamise Eesti kohtus.
31.Määruse nr 1215/2012 valguses tuleb teha vahet, millisest konkreetsest õigussuhtest tulenevaid vaidlusi kohtualluvuse kokkulepe hõlmab. Määruse sõnastus ei võimalda sõlmida ühte kõikehõlmavat kohtualluvuse kokkulepet ükskõik milliste pooltevaheliste vaidluste lahendamiseks. Osanike lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe kohaldub üksnes osanike vahelisest õigussuhtest tulenevatele vaidlustele, kuna vastasel juhul oleks kokkulepe tühine. Arvestades, et kohtualluvuse kokkulepe saab hõlmata üksnes konkreetsest õigussuhtest tulenevaid vaidlusi ning hageja I võla- ja viivisenõue tõusetub eraldiseisvast käsundilaadsest tehingulisest õigussuhtest äriühingu ja juhatuse liikmete vahel, ei saa nõustuda maakohtuga, et osanike lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe on laiendatav ka käesolevale vaidlusele.
32.Osaühing võis esitada hagi juhatuse liikmete vastu Eesti kohtusse. Harju Maakohus ei ole pidanud vajalikuks sisuliselt analüüsida, kus asub kostjate alaline elukoht, vaid on leidnud, et hageja I esitatud hagi allub osanike lepingus sisalduva kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt Helsingi ringkonnakohtule. Kohus ei ole nõuetekohaselt kindlaks teinud kostjate alalist elukohta.
33.Vaidlus alluks Eesti kohtule ka valikulise kohtualluvuse sätete alusel. Määruse nr 1215/2012 art 7 lg 1 p (a) järgi võib lepingutega seotud asjades kaevata isiku selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Kostja I määruskaebus
34.Maakohtu 20. juuni 2018 määruse peale esitatud määruskaebuses palub kostja maakohtu määruse tühistada kostjale I määratud menetluskulude väljamõistmise osas (resolutsiooni punkt 4.2) ja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud seoses hageja II hagiga kostja I vastu hageja II kanda.
35.Maakohus kohaldas ebaõiget õigusnormi, jättes hageja II menetluskulud seoses hageja II hagiga kostja I vastu kostja I kanda, tuginedes TsMS § 168 lg-le 5. Kohus leidis, et kostja I on kohustatud hageja II menetluskulud tasuma, kuna hageja II on hagist loobunud ja selle tagasi võtnud seetõttu, et kostja I on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud.
36.Kostja I leiab, et kohus oleks pidanud menetluskulude jaotamisel tuginema TsMS § 168 lg-le 4, mille kohaselt üldreeglina, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud. Praegusel juhul nõudis kostja I osaühingu juhatusest
6(10)
tagasikutsumist korduvalt juba enne hagiavalduse esitamist. Niisiis ei ole täidetud TsMS § 168 lg 5 kohaldamise eeltingimus, st kostja ei rahuldanud hageja nõuet pärast hagi esitamist, vaid oli seda teinud juba enne hagi esitamist. Seda kinnitab ka kostja I
14.novembril 2016. a osaühingu osanikele saadetud e-kiri, milles kostja I palub end osaühingu juhatuse liikme kohalt tagasi kutsuda. Nimetatud e-kirja alusel esitati Tartu Maakohtu registriosakonnale ka vastavasisuline avaldus kostja I tagasiastumiseks osaühingu juhatuse liikme kohalt. Registriosakond leidis, et kostja I on teatanud soovist tagasi astuda juhatuse liikme kohalt ÄS § 184 lg 7 alusel. Registriosakonnale esitatud avalduse alusel kanne kostja I kui osaühingu juhatuse liikme kohta äriregistrist ka kustutati. Eelnevaga on tõendatud asjaolu, et kostja I avaldas soovi osaühingu juhatusest tagasikutsumiseks juba enne 2. augustit 2017, s.o enne hagiavalduse esitamist. Seega ei andnud kostja I oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks.
37.Alternatiivselt oleks maakohus saanud kohaldada ka TsMS § 168 lg-t 6, mille kohaselt jäävad kulud hageja II kanda, kuna kostja I ei andnud kuidagi oma käitumisega põhjust hagi esitamiseks ning hageja II on enda nõudest loobunud. Hageja II määruskaebus
38.Maakohtu 5. juuli 2018 määruse peale esitatud määruskaebuses palub hageja II maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus keeldus menetlusse võtmast hageja II hagi kostja II ja alternatiivselt hageja I vastu kostja II osaühingu juhatusest tagasikutsumiseks (resolutsiooni punktid 1 ja 2). Samuti tühistada määrus osas, millega kohus jättis kostja II ja hageja I menetluskulud hageja II kanda ning hageja II menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni punktid 3.1 ja 3.2). Hageja II palub jätta määruskaebusega seonduvad menetluskulud kostja II kanda.
39.Hageja II ei nõustu aga maakohtu seisukohtadega kohtualluvuse osas. Osaühingu vastu esitatud nõude osas asus maakohus vääralt seisukohale, et kostja II juhatusest tagasikutsumise nõudele tuleb kohaldada osaühingu osanike vahelises lepingus sisalduvat kohtualluvuse kokkulepet. Leping saab luua kohustusi üksnes lepingu pooltele. Maakohus pidi tuvastama, kas osaühing on kohtualluvuse kokkuleppe pool.
40.Lisaks sellele, et osaühing ei ole osanike lepingute pool, ei saa osanike lepingut pidada tegelikkuses sõlmituks, kuna kummalgi hagis lisaks oleval osanike lepingul ei ole ühe osaniku, s.o kostja I allkirja.
41.Lisaks kohtualluvuse kokkuleppe pooltele tuleb määrata ka see, missugusest õigussuhtest tulenevate vaidluste kohtualluvuses soovisid osanike lepingu pooled kokku leppida. Osanike vaheline õigussuhe ei võrdu osaniku ja juhatuse liikme või osaniku ja äriühingu vahelise õigussuhtega. Antud juhul ei ole vaidlusalune õigussuhe kohtualluvuse kokkuleppega hõlmatud.
42.Hageja II poolt osaühingu vastu esitatud nõude puhul puudub rahvusvaheline element. Tegemist on Eesti elaniku poolt Eesti äriühingu vastu esitatud nõudega. Nõude kohtualluvus tuleneb seega TsMS §-st 79, mille kohaselt juriidilise isiku vastu võib hagi esitada tema asukoha järgi. Osaühingu asukoht on Eestis ning hagi on esitatud kohtualluvuse järgi õigesti.
43.Hageja II ei nõustu kohtu seisukohaga, et nõue kostja II tagasikutsumiseks ei allu Eesti kohtule tulenevalt määruse nr 1215/2012 art 24 lg-st 2. Nimetatud sättest tuleneb, et menetluste puhul, mille esemeks on äriühingute organite otsuste kehtivus, allub asi sõltumata poolte alalisest elukohast selle liikmesriigi kohtule, milles on juriidilise isiku asukoht.
44.Kuivõrd kostja II vastu esitatud nõude suhtes ei kohaldu osanike lepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe, siis määruse nr 1215/2012 art 24 lg 2 kohaldamata jätmisel
7(10)
tuleb kostja II vastu esitatud nõude kohtualluvus määrata üldise kohtualluvuse alusel kostja II elukoha järgi.
45.Määruse nr 1215/2012 art 8 lg 1 kohaselt võib juhul, kui kostjaid on mitu, esitada hagi selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline asukoht. Seda tingimusel, et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tulenevate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks oleks soovitav nõudeid menetleda ja otsuseid teha üheskoos. Olukorras, kus osaühingu ja kostja II vastu on esitatud sama nõue, allub kostja II vastu esitatud nõue Eesti kohtule ainuüksi tulenevalt asjaolust, et teine kostja (osaühing) asub Eestis. Menetluse edasine käik
46.Kostja I ja kostja II paluvad jätta hageja I määruskaebuse rahuldamata.
47.Kostja II palub jätta hageja II määruskaebuse rahuldamata.
48.Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
49.Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et nii Harju Maakohtu 20. juuni 2018. a määrus kui ka Harju Maakohtu 5. juuli 2018. a määrus tuleb tühistada ja saata tsiviilasi samale maakohtule hageja I hagi ja hageja II hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.
50.Ringkonnakohus lahendab esmalt Harju Maakohtu 20. juuni 2018. a määrusele esitatud hageja I määruskaebuse (I) ja kostja I määruskaebuse (II) ning seejärel hageja II esitatud määruskaebuse Harju Maakohtu 5. juuli 2018. a määrusele (III). I
51.Maakohus tugines Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusele nr 1215/2012 ja keeldus 20. juuni 2018. a määrusega TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hageja I hagi kostja I ja kostja II vastu menetlusse võtmast, leides, et hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule. Maakohus viitas määrust tehes sellele, et poolte vahel on sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe, mille kohaselt tuleb vaidlused lahendada Helsingi ringkonnakohtus. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud ja keeldus seetõttu ennatlikult hageja I hagi menetlusse võtmast.
52.TsMS § 75 lg 1 kohaselt peab avalduse saanud kohus TsMS § 75 lg 1 esimese lause järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse Eesti kohtule esitada ning TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi kindlaks, millal võib asja menetleda Eesti kohus.
53.Maakohus asus seisukohale, et asjas tuleb lähtuda poolte vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppest ning et ka hageja I kui äriühing on osanike vahel sõlmitud lepingu pooleks. Maakohus on leidnud, et osaühing saab tegutseda üksnes oma organite kaudu ning osaühingu osanikud ja juhatuse liikmed on samad isikud, mistõttu ei moodusta osaühing selles kontekstis sõltumatut iseseisvat isikut. Ringkonnakohus sellise käsitlusega ei nõustu. Kolleegium leiab, et vaatamata sellele, et juriidiline isik tegutseb lõppastmes füüsiliste isikute kaudu, on hageja I näol tegemist iseseisva õigussubjektiga (TsÜS § 24), kes peab mistahes kokkuleppe sõlmimiseks väljendama enda sellekohast tahet. Praegusel juhul on osanike lepingud, sh selles sisalduva kohtualluvuse kokkuleppe, sõlminud hageja II, kostja I ja kostja II kui osaühingu osanikud. See tähendab, et osaühing ise ei ole kohtualluvuse kokkuleppe pooleks. Seega on maakohus teinud eksliku järelduse, et hageja I ja kostjate vahel on sõlmitud määruse nr 1215/2012
8(10)
art 25 lg-s 1 sätestatud kohtualluvuse kokkuleppe, mis välistab vaidluse lahendamise Eesti kohtus.
54.Kuivõrd kohtualluvuse kokkulepe langeb kohtualluvuse määratlemise alusena eeltoodu tõttu ära, tuleb kohtualluvus määrata üldise kohtualluvuse järgi. Lähtuvalt määruse nr 1215/2012 art 4 lg-st 1 tuleb esitada isikute vastu, kelle alaline elukoht on Euroopa Liidu liikmesriigis, hagi selle liikmesriigi kohtus. Määruse art 5 lg 1 järgi saab isikuid, kelle elukoht on Euroopa Liidu liikmesriigis, hageda teises liikmesriigis üksnes määruses sätestatud korras. Seega tuleb kindlaks teha kostjate alaline elukoht.
55.Maakohus on 20. juuni 2018. a määruse põhjendavas osas küll märkinud, et kostja I elukoht on Soomes ja kostja II elukoht Hispaanias, kuid ei ole määruse nr 1215/2012 nõuete kohaselt kostjate elukohta tuvastanud. Määruse nr 1215/2012 art 62 lg 1 sätestab, et selle kindlaks tegemisel, kas isiku alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldub selle riigi materiaalõigus. Sama artikli lõige 2 näeb ette, et kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Määrus art 62 lg 2 kohaselt tuleb elukoha kindlaksmääramisel lähtuda selle riigi õigusest, milles elamise fakti tuvastatakse. Selline käsitlus kohtualluvuse kindlaks tegemiseks maakohtu määruses puudub.
56.Lisaks märgib ringkonnakohus, et käesoleva tsiviilasja seisukohast olulised võimalused kostjate vastu kahju hüvitamise hagi esitamiseks Eesti kohtus on ette nähtud määruse nr 1215/2012 art-s 7. Lepingutega seotud kohtuasjades on sellise valikulise kohtualluvuse sätteks määruse art 7 p 1 (a), mille järgi võib isiku vastu esitada hagi ka selle liikmesriigi kohtus, kus tuli täita asjaomane kohustus. Asjaomaseks kohustuseks on lepinguline kohustust, mille täitmise nõue on hagi esemeks. Selle kohustuse täitmise koha määramiseks nimetatud sätte tähenduses peab kohus esmalt oma asukoha riigi kollisioonireeglite järgi kindlaks tegema, milline õigus kohaldub pooltevahelisele lepingule. Pärast lepingule kohaldatava õiguse määramist, peab kohus määruse art 7 p 1 (a) alusel kohtualluvuse määramiseks kindlaks tegema, kuidas määratleb lepingule kohaldatav õigus asjaomase kohustuse täitmise koha, ning alles seejärel saab võtta seisukoha, milline kohus on pädev asja lahendama (vt Riigikohtu 9. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 16).
57.Eelnevat arvestades on maakohus jätnud kahju hüvitamisele ja viivise väljamõistmisele suunatud hagi kohtualluvuse puudumisele tuginedes ennatlikult menetlusse võtmata. Seepärast tuleb maakohtu 20. juuni 2018. a määrus tühistada ning saata tsiviilasi maakohtule tagasi kohtualluvuse nõuetekohaseks selgeks tegemiseks ja menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. II
58.Maakohtu 20. juuni 2018. a määrus tuleb tühistada ka kostja I suhtes määratud menetluskulude jaotuse osas. Kolleegiumi arvates ei ole õige jätta menetluskulusid kostja I kanda olukorras, kus kostja I avaldas soovi juhatusest tagasi astuda enne hagi esitamist, kuid osaühingu osanikud ei võtnud otsust vastu. Sellises olukorras on kostja I esitanud ise avalduse äriregistrile. Asjaolu, et kostja esitas avalduse äriregistrile ning kanne juhatuse liikme kohalt tagasi astumise kohta on tehtud pärast hagi esitamist, ei õigusta menetluskude jätmist kostja I kanda. Menetluskulude jaotuse seisukohalt on olulisem see, et hagejatele oli kostja I soov juhatusest tagasi astuda teada enne hagi esitamist, mis tähendab, et hagi esitamine tema vastu oli tarbetu. III
9(10)
59.Maakohtu 5. juuli 2018. a määrusega keeldus kohus TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmast hageja II hagi kostja II ja hageja I (kui alternatiivse kostja) vastu kostjate juhatusest tagasikutsumiseks, kuna hagi ei allu Eesti kohtule. Ka siin tugines maakohus sellele, et poolte vahel on sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe, mille kohaselt tuleb vaidlused lahendada Helsingi ringkonnakohtus. Kolleegiumi arvates on maakohtu selline seisukoht samuti ennatlik. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid nõuetekohaselt välja selgitanud ja on seepärast keeldunud põhjendamatult hageja II nõuet menetlusse võtmast.
60.Ringkonnakohtu hinnangul ei reguleeri osanike 18. septembri 2014. a kokkulepe juhatuse liikme tagasikutsumise küsimust ja seepärast ei ole sellele kohaldatav ka lepingu p-s 9 sätestatud vaidluste lahendamise kokkuleppeline kord. Hageja II õigus kutsuda kostja II äriühingu juhatuse liikme kohalt tagasi tuleneb ÄS § 184 lg-st 5, mis sätestab, et kui osaühingul ei ole nõukogu, võivad osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist, mõjuval põhjusel nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu poolt. Sellises olukorras rakendub määruse nr 1215/2012 art 4 lg 1 regulatsioon, mille kohaselt tuleb esitada isikute vastu, kelle alaline elukoht on Euroopa Liidu liikmesriigis, hagi selle liikmesriigi kohtus. Määruse nr 1215/2012 art 5 lg 1 järgi saab isikuid, kelle elukoht on Euroopa Liidu liikmesriigis, hageda teises liikmesriigis tsiviilasjas üksnes määruses sätestatud korras. Seega tuleb kindlaks teha kostja II alaline elukoht.
61.Nagu käesoleva määruse p-s 55 märgitud, on maakohus leidnud, et kostja II elukoht on Hispaanias, kuid ei ole määruse nr 1215/2012 nõuete kohaselt kostja elukohta tuvastanud. Määruse nr 1215/2012 art 62 lg 1 sätestab, et selle kindlaks tegemisel, kas isiku alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldub selle riigi materiaalõigus. Sama artikli lõige 2 näeb ette, et kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi õigust, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Art 62 lg 2 kohaselt tuleb elukoha kindlaksmääramisel lähtuda selle riigi õigusest, milles elamise fakti tuvastatakse. Selline käsitlus maakohtu määruses puudub.
62.Eeltoodu põhjal on maakohus jätnud kohtualluvuse puudumisele tuginedes põhjendamatult kostja II juhatusest tagasikutsumisele suunatud hagi menetlusse võtmata. Sellel põhjusel tuleb maakohtu 5. juuli 2018. a määrus tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule tagasi kohtualluvuse nõuetekohaseks selgeks tegemiseks ja menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. IV
63.Menetluskulude jaotus kuulub otsustamisele vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (TsMS § 173 lg 3).
64.Hagi menetlusse võtmisest keeldumise määruse tühistamise peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada (TsMS § 696 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ande Tänav
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.