nende Hageja: D P (isikukood xxx; elukoht xxx; e-post: xxx) Kostja: Studio Moderna OÜ (registrikood 10924857; asukoht Teaduspargi 8, 12618 Tallinn); Lepinguline esindaja: Kerli Kase (Cavere Õigusbüroo OÜ; e-post: [email protected]).
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada osaliselt D P hagi Studio Moderna OÜ vastu töövaidluses.
2.Mõista Studio Moderna OÜ-lt D P kasuks välja viivis töölepingu nr xxx lõpetamisel välja makstud lõpparve tasumisega viivitamise eest summas 0,25 eurot. Ülejäänud nõuete osas jätta hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
Menetluskulude suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või
2-18-15698 tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED
1.D P esitas 26.07.2018.a Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile avalduse Studio Moderna OÜ vastu. Avaldaja palus tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel, mõista tööandjalt välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel, mõista välja hüvitis töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud 15 päeva eest summas 300 eurot, mõista välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel töötaja kolme kuu keskmise töötasu 1500 euro ulatuses ja viivis lõpparve 286,73 eurot hilinemise eest summas 0,25 eurot. Töövaidluskomisjon rahuldas 19.09.2018.a otsusega töövaidlusasjas 4-1/1444/18 D P avalduse Studio Moderna OÜ vastu osaliselt. Töövaidluskomisjon tuvastas D P ja Studio Moderna OÜ vahel sõlmitud töölepingu nr xxx TLS § 86 lg 1 alusel ülesütlemise tühisuse, lõpetas D P ja Studio Moderna OÜ vahel sõlmitud töölepingu nr xxx TLS § 107 lg 2 alusel 14.07.2018.a ja mõistis tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel summas 1 000 eurot, viivise lõpparvega hilinemise eest summas 0,25 eurot. Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata töötaja hüvitise nõude töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise saamiseks.
2.Studio Moderna OÜ esitas 18.10.2018.a Harju Maakohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. 23.10.2018.a määrusega võttis kohus menetlusse Studio Moderna OÜ taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses ning kohustas D Pt esitama kohtule töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavaldusele ettenähtud vormis 14 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. D P esitas 26.11.2018.a Harju Maakohtule hagi Studio Moderna OÜ vastu töövaidluses. Hageja palus tuvastada D P ja Studio Moderna OÜ vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisuse TLS § 86 lg 1 alusel, lõpetada D P ja Studio Moderna OÜ vahel sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel 14.07.2018.a, mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel summas 1 000 eurot, mõista tööandjalt töötaja kasuks välja viivis lõpparvelt summas 0,25 eurot.
3.Hagiavalduse kohaselt asus töötaja tööandja juures tööle 30.03.2018.a klienditeenindajaja müügispetsialistina, kirjaliku tähtajatu töölepingu alusel, katseajaga 4 kuud, töötasuga 2,97 eurot tunnis. Tööandja ütles 29.06.2018.a töötajale töölepingu üles TLS § 86 alusel katseaja mitteläbimise tõttu, samas ei selgitanud tööandja töölepingu lõpetamise põhjuseid. Tööandja viitas üksnes asjaolule, et töötaja rikkus ametijuhendi punkte 4.1 ja
53.Selgitusi ei antud töötajale ka suuliselt töösuhte lõpetamise ajal. Töötaja leiab, et tööandja ei hinnanud katseajal töötaja teadmisi, võimeid, oskusi ja isikuomadusi vaid seda, kas töötaja rikkus töökohustusi ja ametijuhendit. Töötaja leiab, et asjaoluga, mis ei näita tööga hakkamasaamist, ei saa katseaja ebarahuldavaid tulemusi põhjendada ja sel põhjusel töölepingut üles öelda.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja ei tunnista hagi ja palub selle jätta rahuldamata. Tööandja ja töötaja vahel sõlmiti 30.03.2018.a tööleping, mille kohaselt töötaja asus tööle klienditeeninduse- ja müügispetsialistina ning töötaja ülesandeks oli klientide teenindamine, konsulteerimine ja kaupade müük. Töölepingu punktis 1.4. lepiti kokku katseaja pikkuseks 4 kuud ehk töötaja katseaeg lõppes lepingu kohaselt 30.07.2018.a. 29.06.2018.a edastas tööandja töötajale teate töölepingu ülesütlemisest katseajal, ülesütlemise teatise kohaselt loeti töölepingu lõpetamise kuupäevaks 13.07.2018.a. Kostja on juba enne töölepingu ülesütlemist korduvalt tuvastanud hageja töökohale mittesobivuse ning esitanud töötajale kahel korral hoiatuse töölepingu lõpetamiseks seoses töötaja poolse töölepingu
2-18-15698 rikkumisega ja töötaja poolse töölepingu tingimustele mittevastavusega. Mõlemale hoiatusele on töötaja ka ise alla kirjutanud ehk puudub vaidlus selle üle, et töötaja on hoiatused kätte saanud.
5.Tööandja on ülesütlemisavalduses selgitanud, et ülesütlemise põhjuseks on töötaja ametijuhendi punktide 4.1. ja 5.3. rikkumine. Järelikult on tööandja viidanud konkreetsetele ametijuhendist tulenevatele kohustustele, mille täitmiseks töötajal sobivaid omadusi ei olnud. Nii töölepingu lõpetamise teates kui ka varasemalt töötajale edastatud hoiatustes on tööandja töötajale selgitanud konkreetseid asjaolusid, mida töötaja on rikkunud ja miks töötaja teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused ei vasta töö tegemiseks olulistele ning ametijuhendis sätestatud nõuetele. Käesoleval juhul käib vaidlus töölepingu ülesütlemise teatise sõnastuse üle, sest avaldusest tulenevalt on selge, et tööandja on põhjendamiskohustust igal juhul täitnud ja ülesütlemise põhjus on kooskõlas katseaja eesmärgiga. Sisuliselt on välja toodud töölepingu ülesütlemise teatise ainsaks puudseks see, et tööandja ei ole sõnastanud grammatiliselt korrektselt ja otseselt töötaja mittevastavust nõuetele. Seega põhjendades ülesütlemist ametijuhendi tingimustele mittevastavusega on otseselt põhjendatud töötaja mittevastavust olulistele tingimustele. Kostja ei nõustu hageja väidetega selles osas, et tööandja on põhjendanud töölepingu ülesütlemist asjaoluga, mis ei saa olla aluseks töölepingu lõpetamisele katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu. Tööandja on korduvalt põhjendanud, et töötaja ei sobi kokkulepitud tööd tegema, seega oli töötajal alus TLS § 86 lg 1 järgi tööleping üles öelda põhjusel, et töötaja on ei vasta ametijuhendis sätestatud tingimustele ning ei suuda tagada, et töö vastaks tööandja nõutud tasemele. Kostja ei ole töölepingut üles öelnud töölepingu rikkumise tõttu vaid kostja on hagejale selgitanud ning ülesütlemise avalduses kirjeldanud ametijuhendi punkte, millistele töötaja ei vasta. Eeltoodut arvestades on kostja töölepingu üles öelnud nõuetekohaselt ja seega tuleb jätta D P hagi Studio Moderna OÜ vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel ja hüvitise väljamõistmiseks TLS § 109 lg 1 alusel rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
7.Asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude osas: Hageja ja kostja sõlmisid 30.03.2018 töölepingu nr xxx, mille kohaselt töötaja asus tööle klienditeeninduse- ja müügispetsialistina ning tema tööülesandeks oli klientide teenindamine ja konsulteerimine, kaupade müük (tl 52). Töölepingu punktis 1.4. leppisid pooled kokku katseaja pikkusega 4 kuud (tl 52). Tööandja esitas 29.06.2018.a töötajale teate töölepingu ülesütlemisest katseajal, ülesütlemise avalduse kohaselt loeti töölepingu lõpetamise kuupäevaks 13.07.2018.a (tl 16). Vaidlust ei ole ka selles, et töötaja on töölepingu ülesütlemise avalduse kätte saanud. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.
2-18-15698
8.Töölepingu seaduse (TLS) § 86 lg 1 järgi tööandja ja töötaja võib tähtajalise ja tähtajatu töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga. Katseaja eesmärgiks on TLS § 6 lg 1 järgi hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel.
9.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja lõpetas töölepingu hagejaga õiguspäraselt, kas töölepingu lõpetamine katseajal oli kooskõlas katseaja eesmärgiga ning kas hagejal on õigus kostjalt saada töölepingu lõpetamise eest hüvitist. Kostja leiab, et töölepingu lõpetamine on kooskõlas katseaja eesmärgiga, hageja hinnangul on kostja töölepingu lõpetamisel tuginenud töölepingu rikkumisele, mis annaks aluse töölepingu lõpetamiseks töötajast tuleneval alusel.
10.Riigikohus on selgitanud, et tööandja saab põhjendada töölepingu ülesütlemist katseaja ebarahuldavate tulemuse tõttu üksnes asjaoludega, mis näitavad töö tegemisega toimetulekut. Asjaoludega, mis ei näita tööga hakkamasaamist, ei saa katseaja ebarahuldavaid tulemusi põhjendada ja töölepingut katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu üles öelda (RKTKo 3-2-1-52-14, p 12). Riigikohus täpsustas oma seiskohta ning on andnud juhised, et tööandjal tuleb töölepingu ülesütlemise korral katseajal (TLS § 86 lg 1) ülesütlemist põhjendada ja jälgida, et see ei oleks vastuolus katseaja eesmärgiga (TLS § 86 lg 4 ja § 6 lg 1). Näiteks ei ole tööandjal õigust öelda töölepingut üles katseaja eesmärgi täitmata jätmise tõttu, kui ülesütlemise põhjuseks on ainult töötaja lepingurikkumine või koondamine (RKTKo 2-16-9199/37).
11.Kohus leiab, et kostja on töölepingu hagejaga lõpetanud kooskõlas seadusega. Avaldusest on üheselt arusaadav tööandja soov tööleping üles öelda, avaldus on töötajale üle antud, seega on täidetud töölepingu ülesütlemise formaalsed eeldused. Järgnevalt tuleb tuvastada ülesütlemise materiaalsed eeldused, st kas kostjal oli TLS § 86 lg 1 järgi alus hagejaga sõlmitud tööleping üles öelda. Kohus ei nõustu hageja väitega, et tööandja on põhjendanud töölepingu ülesütlemist asjaoluga, mis ei saa olla aluseks töölepingu lõpetamisele katseaja ebarahuldava tulemuse tõttu. Katseaja tulemused saavad nähtuda ainult töötulemusest. Kui töötulemused ei vasta töölepingule või ametijuhendile, ongi tegemist töölepingu rikkumisega. Töölepingu rikkumised katseajal on mh hõlmatud ka katseaja ebarahuldavate tulemuste kohta käivate sätetega. Kohus möönab, et tööandja ülesütlemisavaldus on napp ja sealt ei ole lihtne välja lugeda, kuidas on kostja seostanud töölepingu ülesütlemise katseaja läbimisega, kuid pelgalt ülesütlemisavalduse sõnastuse puudused ei saa olla aluseks töölepingu ülesütlemise tühisusele. TLS § 95 lõikest 2 tulenevalt peab tööandja ülesütlemist põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. TLS § 95 lg 3 kohaselt ei mõjuta TLS § 95 lõikes 2 nimetatud kohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju.
12.Käesoleval juhul on tööandja põhjendanud töölepingu ülesütlemist katseajal sellega, et töötaja on rikkunud ametijuhendi punkte 4.1 ja 5.3. Ametijuhendi p 4.1 järgi pidi hageja teostama telefonimüüki ning vastama klientide kõnedele, lähtudes tööandja poolt heakskiidetud tööstandarditest ning pakkumise esitamisel lähtuma alati kehtivatest pakkumistest ja hindadest. Ametijuhendi p-s 5.3 on loetletud näitajad, mille alusel hinnatakse töötaja individuaalseid soorituskriteeriume (tl 54-55).
2-18-15698
13.Kostja on nii töövaidluskomisjonis kui ka kohtumenetluses esile toonud, et töötaja ei täitnud talle antud tööülesandeid kohaselt. Nii on tööandja läbivalt tuginenud sellele, et hagejale on tehtud kaks kirjalikku hoiatust (tl 15 ja 15 pöördel). Hoiatustest nähtub, et töötaja on andnud klientidele valeinformatsiooni, on pannud mitu korda toru ära, kui klient vastab kõnele. Ametijuhendi p 7 kohaselt edastatakse kirjalik hoiatus töötajale juhul, kui suuliselt antud hoiatused ei ole andnud soovitud tulemust (tl 55). Hageja ei ole kohtu ette toonud, et kostjal ei olnud alust töölepingut katseajal üles öelda, sest hageja täitis tööülesandeid kohaselt. Hageja ei ole esile toonud, et kirjalikud hoiatused on talle tehtud põhjuseta, ta ei andnud põhjust kirjalike hoiatuste tegemiseks ning tegelikkuses ta ei pannud toru ära, kui klient vastas ega edastanud klientidele valeinformatsiooni. Töövaidluskomisjoni istungil avaldas hageja, et ta sai aru, et tema otsene ülemus arvas, et hageja ei saanud oma tööga hakkama ning ei olnud hageja tööga rahul (tl 94, pöördel).
14.Kohtu hinnangul on ebatäpse info andmine olukorras, kui täpse info jagamine on oluline, ja korduvalt telefoni ärapanemine kliendi vastades sellised puudused hageja töös, mis andsid aluse hinnata katseaja tööd ebarahuldavaks sellisel määral, et tööandja soovis töötajaga töölepingu lõpetada. Arvestada tuleb, et katseaja eesmärk on hinnata, kas töötaja sobib kindla töö tegemiseks ning kuigi on loomulik, et töötaja teeb alguses vigu, on nende vigade ja töötaja plusside kaalumine suuresti tööandja diskretsioon. Kostja on tõendanud, et hagejale tehti kaks kirjalikku hoiatust (mis peaksid järgnema suulistele hoiatustele, kui suulisel hoiatusel ei ole mõju), et hageja töö ei vasta temalt nõutavatele oskustele või suhtumisele või isikuomadustele, mistõttu ei saanud hageja katseajal tööga hakkama ja kostja töölepingu ülesütlemiseavaldus on esitatud õiguspäraselt. Hageja ei läbinud katseaega rahuldavalt, sest tema töö ei vastanud kostja nõudmistele.
15.Kohus leiab, et kostjal oli eeltoodud asjaoludel õigus öelda tööleping üles katseaja ebarahuldavate tulemuse tõttu. Kuivõrd kostja ütles töölepingu üles õiguspäraselt, ei ole hagejal ka õigust saada hüvitist TLS § 109 lg 1 alusel. Samuti tuleb hagi jätta rahuldamata nõude osas, millega hageja taotles töölepingu lõpetamise aluse kande muutmist. Hagi tuleb rahuldada nõude osas, millega hageja palub tööandjalt töötaja kasuks välja mõista viivis lõpparvelt summas 0,25 eurot. Kostja on töövaidluskomisjonis muuhulgas seda nõuet tunnistanud. Samas ei ole kohtu ette toodud, et kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult rahuldanud, seega tuleb viivis lõpparvega viivitamise eest kostjalt välja mõista.
16.Kõige eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, mõista tööandjalt töötaja kasuks välja viivis lõpparvelt summas 0,25 eurot, ülejäänud nõuete osas jätta hagi rahuldamata.
17.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
18.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb jätta menetluskulud täies ulatuses hageja.
2-18-15698
19.Kohus selgitab, et lähtub menetluskulude jaotuse proportsiooni arvutamisel tsiviilasja hinnast 4 500,25 eurot (3 500 eurot ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu kohtupoolse lõpetamise nõue + hüvitisnõue 1 000 eurot + viivis 0,25 eurot) ning hagiavalduses esitatud nõuete rahuldamise ulatusest. Kohus jättis rahuldamata ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu kohtupoolse lõpetamise nõude hinnaga 3 500 eurot, hüvitisnõude 1 000 eurot ning rahuldas viivisenõude, mille hind oli 0,25 eurot. Seega on kohus hagi hinna mõistes hagi rahuldanud 0,0055% ulatuses Kuivõrd kohus rahuldas hagi niivõrd marginaalses ulatuses, jätab kohus menetluskulud täies mahus hageja kanda.
20.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
21.Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Ka käesolevas vaidluses on alust eeldada, et käesolev lahend vaidlustatakse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.