2-18-107701/22 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

jätta menetluskulud kostja I kanda. Kostja I vastus hagile Kostja I R L esitas vastuse hagiavaldusele, milles teatas, et ta ei ole hagis nimetatud laene võtnud ega raha saanud. Kostjat I pettis D M, kes on ka Viru Maakohtu 18.05.2018 otsusega (kriminaalasi nr 1-18-2886) kelmuse eest süüdi mõistetud. Samas oli kostja I nõus sõlmima hagejaga maksegraafiku nõude rahuldamiseks. Asja edasine käik Hageja ja kostja I esitasid 28.09.2018 kohtule allkirjastatud kompromissi, mille kohus jättis 10.10.2018 määrusega kinnitamata. Kohus selgitas, et kriminaalasjas 1-18-2886 on tuvastatud, et R L asemel võttis vaidlusaluseid laene D M, kes on ka saadud raha pangaautomaadist välja võtnud ja seda kasutanud. Kohus andis pooltele tähtaja menetluse jätkamise osas seisukoha esitamiseks, samuti hagejale täiendavate tõendite esitamiseks tõendamaks nõude olemasolu R L vastu. Hageja esitas 22.10.2018 taotluse D M kostjana II menetlusse kaasamiseks. Kohus rahuldas 06.11.2018 määrusega hageja taotluse ja kaasas D M kostjana II menetlusse. Kostja II D M ei ole tähtaegselt hagile vastust esitanud. Kohus määras asja läbivaatamiseks istungi 26.02.2019. Hageja esitas kohtule taotluse, milles palus käesolev tsiviilasi istungil läbi vaadata tema osavõtuta. Hageja teatas, et jääb kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja II teatas kohtule enne istungit, et ei saa istungil osaleda ning on hagiga nõus. Kohtuistungile ilmus kostja I R L, kes selgitas, et kostja II kohustus juba kriminaalmenetluse raames tagastama kõiki võetud laene. Kostja I leidis, et oma tegude eest peab vastutama kostja II. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud kohtule esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi kostja I vastu ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Hagi kostja II vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja I R L dokumentide alusel (tlk 19-22) olid O OÜ hallatavas veebikeskkonnas sõlmitud alljärgnevad laenulepingud: -

Pooled ei vaidle ka laenulepingute tingimuste üle, s.h vaidluse all ei ole viivise ega intressi määr, rahaline suurus ega see, et laenusummad olid O OÜ poolt kostjale I üle kantud. Poolte vahel ei ole vaidlust ka, et TCM Estonia OÜ on antud asjas õige hageja, hagejale olid laenulepingutest tulenevad nõuded O OÜ poolt loovutatud (tlk 35-37). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Seega on nõude loovutamise kui käsutustehingu sisuks võlausaldaja vahetus. Nõude loovutajaks saab VÕS § 164 lg 2 olla nõudeõigust omav isik ehk võlausaldaja. O OÜ on väljastanud laenulepingute alusel laenusummad kostjale I. Kahtlust ei ole, et O OÜ puhul on tegemist võlausaldajaga. O OÜ võis nõuet loovutada, kohtul ei ole alust kahelda nõuete loovutamise lepingute kehtivuses. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja võlasuhetesse eelmise asemele. See tähendab, et uuel võlausaldajal on kõik senise võlausaldaja õigused ja kohustused. Seda ka juhul, kui sõlmitud laenuleping osutub tühiseks või leping tühistatakse. Uuel võlausaldajal on kõik senise võlausaldaja õigused, s.h loovutatud nõudega seoses õigus saada kahjuhüvitist või tühise lepingu alusel üleantut ning valida, kelle vastu nõudeid esitada. Kohus leiab seega, et TCM Estonia OÜ on õige hageja, kellel on õigus valida kelle vastu ja millisel alusel hagi esitada. Poolte vahel on aga vaidlus selles, kes on antud juhul õige kostja ning kes peab hagejale raha tagastama. Kriminaalasja 1-18-2886 kohtuotsusest nähtub, et „D M, tegutsedes varalise kasu saamise eesmärgil, kasutades varem R L nimele erinevates laenufirmades loodud kontosid, samuti ettekäändel, et D M arve on arestitud, temale aga peaks laekuma raha, omastades R L nimele väljastatud pangakaardi ja selle paroolid, R L loata, korduvalt, kasutades R Li nimel olevaid kontosid erinevates laenufirmades, esinedes R L nime all, sekkudes sellisel moel andmetöötlusprotsessi, täitis laenufirmade internetilehtedel R L nimel laenutaotlusi ning vormistas R L nimele laenud, lubades talle laenulepingutest tulenevad osamaksed ise tagasi maksta“. Kriminaalasjas 1-18-2886 on tuvastatud ka, et „D M vormistas laenufirmas O OÜ 10.05.2016 laenu summale 1 500.00 eurot, 11.07.2016 laenu summale 250.00 eurot, 11.08.2016 laenu summale 1 010.00 eurot. Pärast seda, tagades endale läbi pangaautomaadi raha väljavõtmise võimaluse, kasutades pangakaarti ja selle kaardi PIN-koodi, võttis 10.05.2016 kell 12:58 - 12:59 laenufirmast saadud raha Viru pst 35, Sillamäel asuva pangaautomaadi kaudu välja, 10.08.2016 kell 12:15-12:16 laenufirmast saadud raha aadressil Rakvere tee 5, Jõhvis asuva pangaautomaadi kaudu välja“. Kohus leidis kriminaalasjas 1-18-2886, et sellisel moel tekitas D M oma tegevusega O OÜ-le varalise kahju 2 760.00 euro ulatuses. Samuti tuvastas kohus nimetatud kriminaalasjas, et kannatanu R L nimele sõlmitud laenulepingutest saadud raha võttis D M sularahaautomaatidest välja ning kulutas oma isiklikeks otstarveteks. Seega on kriminaalasja 1-18-2886 raames tuvastatud ning kohus loeb tõendatuks, et kostja I R L ei ole vaidlusaluseid laenulepinguid sõlminud ega laenulepingute alusel raha saanud ega ka seda kasutanud.

Hageja ei ole ka käesoleva tsiviilasja menetluse raames tõendanud, et hagejal või laenuandjal oleks sõlmitud kehtiv laenuleping kostjaga II. Käesolevas asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja II D M oleks enda nimel mistahes lepinguid sõlminud. Kohus leiab, et kostja II D M poolt kostja I R L nime all sõlmitud laenulepingud on seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 järgi tühised, sealjuures on tühised nii kohustuskui ka käsutustehing. TsÜS § 129 lg 1 alusel teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kostja I R L on nii käesoleva menetluse raames kui ka kriminaalasja menetluses väitnud, et ta ei ole vaidlusaluseid lepinguid sõlminud, lepingute alusel raha saanud ega seda kasutanud. Kostja I ei ole seega kostja II poolt tehtud tehinguid heaks kiitnud. Kuigi kriminaalasja 1-18-2886 otsusest tuleneb, et kostja II on väidetavalt lubanud kostjale I võetud kohustusi tasuda, ei tähenda kostja I võimalik teadlikkus kostja II poolt raha saamise osas, et kostja I on kostja II tehinguid heaks kiitnud. O OÜ ja kostja I R L vahel sõlmitud laenulepingud on seega eelnevast tulenevalt kohtu hinnagul tühised. Hageja ei saa seetõttu esitada nõudeid R L vastu laenulepingutest tulenevalt. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et kostja II D M oleks hagejaga või O OÜ-ga mistahes lepinguid sõlminud, ei saa hageja nõue kostja II vastu samuti tuleneda lepingust. Kuna kohus kohaldab õigust ise, peab kohus kontrollima, kas hagiavalduses toodud asjaoludel on võimalik hagi rahuldada muul õiguslikul alusel. VÕS § 1028 lg 1 alusel kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. VÕS § 1032 lg 1 ls 1 kohaselt käesoleva seaduse § 1028 lõikes 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Ringkonnakohus leidis lahendi 2-17-116247 p-s 29, et VÕS § 1028 lg 1 järgi kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus langeb hiljem ära. Selle sätte kohaldamiseks on oluline hinnata, kes oli hageja soorituse saajaks, sest just temalt saab VÕS § 1028 lg 1 järgi nõuda saadu tagastamist (vt ka Riigikohtu lahend nr 32-1-135-16, p 18). Tühise tehingu alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele TsÜS § 84 lg 1 ls 2 järgi, kuid selleks peavad olema täidetud alljärgnevad eeldused: 1) kostja on rikastunud soorituse tagajärjel ja 2) hageja on teinud soorituse kostjale, kes on rikastunud. Kohus leiab, et kostja II rikastus laenuandja O OÜ arvel, nimetatud asjaolu on tõendamist leidnud ka kriminaalasjas 1-18-2886. Alusetu rikastumise alusel nõuete esitamiseks peab aga olema täidetud eeldus, et hageja on soorituse teinud just rikastunud isikule. Sooritusega on tegu juhul, kui selle eesmärgiks on teise isiku rikastamine. Sooritust iseloomustab arvatava kohustuse täitmine. Käesoleval juhul on laenuandja O OÜ kandnud kostja I arveldusarvele raha laenulepingu täitmiseks. Laenuandja arvas ja uskus, et täidab kostjaga I sõlmitud kehtivat laenulepingut. Järelikult tegi O OÜ soorituse kostjale I. Kuna vaidlusalused laenulepingud on aga tühised TsÜS § 129 lg 1 alusel, ei ole ka kohustust. Samas on aga kriminaalasjas 1-18-2886 tuvastatud, et kostja I

R L ei ole soorituse tagajärjel rikastunud, kuna ta ei teadnud laenulepingute sõlmimisest, ei võtnud laene ega saadud raha kasutanud. Soorituse tagajärjel rikastus kostja II D M, kuid ta ei ole tühise lepingu osapooleks, hageja ega laenuandja ei ole D M sooritusi teinud. Seega ei ole käesoleval juhul täidetud VÕS § 1028 lõikes 1 sätestatud soorituskondiktsiooni eeldused ning hagi ei saa VÕS § 1028 lg 1 alusel rahuldada. Kohus leiab, et hageja nõude võimalikuks aluseks võivad olla kahju hüvitamise sätted. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 1050 lg 1 järgi kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Antud juhul on tõendamist leidnud, et hagejal tekkis kahju väljastatud laenu ja sellega kaasnevate sissenõudmiskulude näol. Kahju tekkimisele (laenu võtmisele) ega suurusele kostjad vastu ei vaielnud. Kostja II D M ei tuginenud ka, et kahju tekitamine oleks mistahes põhjustel vabandatav või poleks õigusvastane. Kriminaalasjas 1-18-2886 on tuvastatud, et D M käitumine oli õigusvastane, ta on toime pannud kelmuse, mille tagajärjel sai kahjustada kannatanu O OÜ. Kohus leiab, et käesolevas asjas on seega tuvastamist leidnud, et kostja II D M on laenuandjale O OÜ kahju tekitanud, kostja II vastutab tekitatud kahju eest ning on selles süüdi. D M peab kahju hüvitama. Kuivõrd O OÜ on nõude hagejale loovutanud, tuleb lugeda, et D M peab kahju hüvitama hagejale. Kostja I R L ei ole hagejale ega O OÜ-le kahju tekitanud, ta ei ole laenutaotlusi esitanud ega laenulepingute alusel raha saanud. Seega ei ole hagi põhjendatud kostja I vastu, kostjalt II tuleb aga tekitatud kahju välja mõista. Antud juhul seisneb kahju eelkõige väljastatud laenusummades ning need tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista. Kuna sõlmitud lauenulepingud on tühised, ei saa hageja nõuda laenulepingutest tulenevaid intresse ega muid kokkulepitud tasusid. Samuti olid summad osaliselt tagastatud ning seega tuleb kahjuhüvitisest maha arvata tagastatud summad. Kuna kehtivaid laenulepinguid ei ole, tuleb tagastatud summad lugeda tasutuks põhivõla katteks. Kostjad ei ole laenulepingute alusel kohustatud tasuma intresse ega muid tasusid (nt lepingutasu/ tagatisfondi maksed/ trahvid jne), välja arvatud viivis. Kuna vaidlusaluste laenulepingute alusel väljastati laenu kokku summas 3 030.00 eurot ning tagastati toimukust nähtuvalt esimese laenulepingu alusel 431.80 eurot, teise laenulepingu alusel 119.97 eurot ja kolmanda laenulepingu alusel 202.17eurot, s.o kokku 753.94 eurot, on hageja põhjendatud nõue kostja II vastu summas 2 276.06 eurot. Kriminaalasja 1-18-2886 otsusega on D M O OÜ kasuks välja mõistetud 1 640.87 eurot ning R L kasuks 100.00 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kriminaalasja 1-18-2886 otsusest nähtub, et D M on petnud ka teisi isikuid ning O OÜ on väljastanud laene ka teiste isikute (mitte ainult R L) nimel sõlmitud laenulepingute alusel. Kriminaalasjas 1-18-2886 ei ole O OÜ esitanud tsiviilhagi seoses kostja I dokumentide alusel saadud laenudega. Samuti ei ole pooled käesoleva menetluse raames tuginenud sellele, et O OÜ nõue D M vastu oleks mistahes osas käesolevas tsiviilasjas esitatud laenulepingute alusel kriminaalasjas rahuldatud. Ka kostja II D M on käesolevas tsiviilasjas tema vastu esitatud nõudeid tunnistanud.

Seega leiab kohus, et käesoleval juhul puudub alus maha arvata kriminaalasjas 1-18-2886 D M O OÜ kasuks välja mõistetud summat käesolevas tsiviilasjas väljamõistmisele kuuluvast summast. Kostjalt II tuleb hageja kasuks kahjuhüvitisena välja mõista 2 276.06 eurot. VÕS § 113 lg 2 alusel kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Käesoleval juhul tuleb lugeda, et hageja teatas võlgnikule, s.o kostjale II, nõude olemasolust tema vastu hagi esitamisel. Kohus kaasas 06.11.2018 määrusega D M kostjana II menetlusse, nimetatud määrus oli kostjale II kätte toimetatud 04.12.2018 e-posti teel. Sellest ajast alates on seega hagejal võimalik kostjalt II viivist nõuda. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja ei esitanud jooksva viivise väljamõistmise nõuet, hageja on palunud välja mõista viivist kindla summana. Kuna hageja ja kostja II vahel kehtivaid lepinguid ei ole, ei kohaldu viivisele lepingujärgne intressimäär ning viivis tuleb arvestada seadusjärgses määras. VÕS § 94 lg 1 alusel kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Alates 05.12.2018 kuni otsuse tegemiseni, s.o 18.03.2019, on seadusjärgseks viivise määraks 8% aastas. Seega on viivis nõudelt summas 2 276.06 eurot nimetatud perioodi eest 51.88 eurot. Hageja on palunud välja mõista ka kahjuhüvitise seoses inkassomenetlusega. Nimelt tuli seoses nõude esitamisega teha kohtuväliseid toiminguid summas 100.00 eurot. Kohus leiab, et nimetatud summat on võimalik kosjalt II kahjuhüvitisena välja mõista, tegemist ei ole menetluskuluga. Inkassokulu on tekkinud enne käesolevat kohtumenetlust ning seda võib nõuda kahju hüvitamise korras. Ka kostja II ei vaielnud hagile vastu, mistõttu leiab kohus, et nimetatud summa on põhjendatud ja tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista. Hageja nimetatud summalt viivise väljamõistmist ei palu. Eeltoodu alusel leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastatud ja tõendatud, et kostja I R L ei ole hagejalt ega O OÜ-lt raha saanud, seda kasutanud ega laenulepinguid sõlminud. Hagiavaldus R L vastu tuleb jätta seega eelnevast tulenevalt rahuldamata. Hagiavalduses toodud nõuded D M vastu kuuluvad aga rahuldamisele kahju hüvitamise sätete alusel. Kohus rahuldab hagi kostja II vastu osaliselt, kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitis summas kokku 2 376.06 eurot (2 276.06 eurot + 100.00 eurot) ning viivis summas 51.88 eurot.

Kohus peab vajalikuks märkida ka, et käesoleva menetluse käigus on tuvastatud, et tsiviilasjas 218-8304 oli 05.09.2018 tehtud tagaseljaotsus (tlk 112-114), millega kohus rahuldas R L hagi D M vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Tagaseljaotsusega mõisteti D M hageja R L kasuks põhivõlgnevus 6 000.00 eurot, viivis 831.16 eurot ja jooksev viivis seadusjärgses määras. Nimetatud tagaseljaotsuse asjaoludest nähtuvalt andis R L D M 10.03.2016 laenu summas 4 000.00 eurot, tagastamise tähtajaga 10.09.2016 ning 15.03.2016 laenu summas 2 000.000 eurot, tagastamise tähtajaga 11.09.2016. D M ei ole laenu R L tagastanud. Kohus leiab, et käesolevas tsiviilasjas ei oma 05.09.2018 tagaseljaotsus tsiviilasjas 2-18-8304 tähtsust, kuna nimetatud otsuse asjaoludest tuleneb, et laenusummad olid D M antud 10.03.2016 ja 15.03.2016, s.o enne, kui R L nimel olid sõlmitud vaidlusalused laenulepingud O OÜ-ga. Pooled ei ole ka 05.09.2018 tagaseljaotsusele tuginenud. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi R L vastu täies ulatuses rahuldamata, tuleb menetluskulud kostja I osas jätta täies ulatuses hageja kanda. Toimiku materjalidest ei nähtu, et R L oleks mistahes menetluskulusid tekkinud, mistõttu väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Kohus rahuldab osaliselt hagi kostja II vastu ning leiab, et kostja II osas on õiglane jätta menetluskulud poolte endi (s.o kostja II ja hageja) kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole õiglane jätta menetluskulud kostja II kanda. Kostja II on tema vastu esitatud nõudeid käesolevas menetluses tunnistanud, ta on nõudeid omaks võtnud ka kriminaalmenetluses. Kannatanul, s.o laenuandjal, oli võimalus esitada juba kriminaalmenetluse raames tsiviilhagi, sellega oleksid kaasnenud ka väiksemad kulud. Kohus jätab seega menetluskulud D M vastu esitatud nõudega seoses poolte endi kanda. Hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.