3.Menetluskulude jaotuse ja suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel arutamisel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.AS Roolid (pankrotis) (pankrotivõlgnik) pankrotihaldur Svetlana Pilden (hageja) esitas
20.detsembril 2017 Viru Maakohtule hagi Emili OÜ (kostja I) ja OÜ TaSaar (kostja II) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks pankrotivõlgniku ja kostja II vahel 5. märtsil 2015 tehtud müügitehing ning kostjate vahel 12. jaanuaril 2017 tehtud müügitehing. Hageja palus kohustada kostjat I andma pankrotivõlgnikule üle Kulgu tn 17, Narva kinnistu omandiõigus ning nõusolek ja kinnistamisavaldus kinnistu teise jakku omanikuna pankrotivõlgniku kandmiseks ja nimetatud jaost kostja I kohta tehtud kande kustutamiseks. Hageja palus asendada kinnistusraamatu kande tegemiseks vajalikud tahteavaldused kohtulahendiga. Hagi asjaolude kohaselt kuulutas Viru Maakohus 25. oktoobril 2017 välja pankrotivõlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduriks hageja. Pankrotivõlgnik müüs 5. märtsil 2015 kostjale II kinnistu asukohaga Kulgu tn 17/17A, Narva (edaspidi kinnistu). Müügihinnaks oli 130 000 eurot. Pankrotivõlgnikule laekus kostjalt II kokku 128 740 eurot 76 senti. Perioodil 17. märts 2015 kuni 25. mai 2015 kandis pankrotivõlgnik kostjale II viidetega erinevatele arvetele tagasi 52 893 eurot 88 senti. Vastavalt arvetele on need väljastatud kas võõrandatud kinnistu rendi või transpordivahendite hooldustööde eest. Eluliselt ebausutav on olukord, kus äriühing müüb kinnistu selleks, et võtta see edaspidi üürile hinnaga, mis moodustab kümnendiku müügihinnast kuus. Kuna pankrotivõlgnik võõrandas samaaegselt kinnistuga lähikondsetele ka masinapargi, jäävad arusaamatuks transpordivahendite hooldustööde eest esitatud arved. Raha tagastamise puhul on seetõttu tegemist fiktiivse tehinguga. Samal ajal kanti märkimisväärsed summad üle ka Irtimid OÜ-le (6. ja 7. märtsil kokku 76 000 eurot). Kinnistu võõrandati 12. jaanuaril 2017 edasi kostjale I. Kostjad ja Irtimid OÜ on pankrotivõlgniku lähikondsed, kuna nende juhtorganite liikmed kattuvad. On tõenäoline, et kinnistu müügihind ei vasta turuhinnale. Perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 on pankrotivõlgniku majandustegevuse käigus leidnud aset kolm kahjujuhtumit, millest tulenevate kahjunõuete suuruseks on ligikaudu 130 000 eurot ning vähemalt ühe nõude osas sai pankrotivõlgnik nõudekirja juba 4. märtsil 2015. Pankrotivõlgnik ja kostjad kui tema lähikondsed olid teadlikud, et pankrotivõlgnikul on kahjunõuete näol tekkinud kohustused ning et pankrotivõlgniku põhivara võõrandamine
kahjustab võlausaldajate huve. Kinnistu ja ülejäänud põhivara võõrandamise tagajärjel vähenes võlgniku maksevõime oluliselt. Täidetud on seega eeldused müügilepingute tagasivõitmiseks.
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate selgituste kohaselt saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada vaid pankrotivõlgniku tehtud tehingu ja kuna kostjad ei ole pankrotivõlgnikud, ei saa nende vahelist tehingut kehtetuks tunnistada. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud kõiki tehingu tagasivõitmise eeldusi. Pankrotivõlgniku ja kostja II vahel on sõlmitud müügi-, mitte kinkeleping. Müügihinna puhul tuleb arvestada seda, et kinnistu oli koormatud hüpoteegiga. Väide, et pankrotivõlgnik on kostjale II kandnud üle 52 893 euro 88 senti fiktiivse tehingu alusel, on paljasõnaline. Käesoleva asjaga ei ole seotud ülekanded, mida pankrotivõlgnik on teinud Irtimid OÜ-le. Perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 ei olnud veel pankrotivõlgniku vastu kahjujuhtumitega seotud nõudeid esitatud. Hilisemate kohtumenetluste raames selgus, et nõudeid kas ei eksisteerinud või need vähenesid oluliselt või lõppesid. Kõik nõuded muutusid sissenõutavaks alles 2017. aasta lõpus. Müügilepinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve, kuna leping sõlmiti turutingimustel ning oli võlausaldajatele majanduslikult kasulik. Kinnistu müügi ajal ei olnud pankrotivõlgnik maksejõuetu ning ei muutunud maksejõuetuks ka müügi tulemusena.
MAAKOHTU LAHEND
3.Viru Maakohus rahuldas 19. juuni 2018 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks pankrotivõlgniku ja kostja II vahel 5. märtsil 2015 sõlmitud kinnistu asukohaga Kulgu 17/17a, Narva müügi- ja asjaõiguslepingu ning kostjate vahel 12. jaanuaril 2017 sõlmitud kinnistu asukohaga Kulgu 17/17a, Narva müügi- ja asjaõiguslepingu. Maakohus kohustas kostjat I andma pankrotivõlgnikule üle kinnistu asukohaga Kulgu 17/17a, Narva omandiõigus ning andma nõusolek ja kinnistamisavaldus kinnistu omanikuna pankrotivõlgniku kandmiseks ja kostja I omanikukande kustutamiseks. Maakohus asendas kannete tegemiseks vajalikud tahteavaldused kohtuotsusega. Maakohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on PankrS § 116 lg-test 2 ja 3 lähtuvalt väär kostjate seisukoht, et pankrotimenetluses võib tagasivõidetava tehingu teise poolena käsitleda ainult pankrotivõlgnikuga vahetult tehingu teinud osapoolt ning kostjad ei pea olema pankrotivõlgnikud. Asja materjalidest nähtub, et kostjad ja pankrotivõlgnik on lähikondsed. Maakohus märkis, et pankrotivõlgnik ja kostja II sõlmisid müügilepingu 5. märtsil 2015 ehk viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Maakohus nõustus hagejaga, et olukord, kus äriühing müüb kinnistu selleks, et võtta sama kinnistu edaspidi üürile hinnaga, mis moodustab ligikaudu kümnendiku müügihinnast kuus, ei ole majanduslikult otstarbekas ega eluliselt usutav. Lisaks on arusaamatu, miks pankrotivõlgnikul oli vaja rentida niivõrd suurt pinda olukorras, kus tal puudus vara, mida üüritud kinnistul hoida. Kuivõrd pankrotivõlgnik oli samaaegselt kinnistuga lähikondsetele võõrandanud ka kogu masinapargi, on arusaamatud arved, mis olid pankrotivõlgnikule väljastatud transpordivahendite hooldustööde eest. Maakohus leidis, et kostjate esitatud 10. märtsi 2015 kassa väljaminekuorder, milles on raha väljamaksmise alusena märgitud 26. veebruari 2015 arve 184 summas 8948 eurot, ei tõenda puuduoleva müügihinna pankrotivõlgnikule tasumist, kuna müügileping sõlmiti alles 5. märtsil 2015. Maakohus asus eelneva põhjal seisukohale, et poolte sooviks oli jätta mulje müügitehingu olemasolust ja müügilepinguga varjati kinkelepingut, mistõttu on müügileping näilik. Sellele, et pankrotivõlgniku ja kostja II vahel sõlmitud müügileping on oma olemuselt kinkeleping, viitab asjaolu, et kokkulepitud müügihind jäi osaliselt tasumata ning pool tasutud müügihinnast kandis pankrotivõlgnik kostjale II erinevate ebausaldusväärsete arvete katteks tagasi. Samal
perioodil kanti märkimisväärsed summad ka Irtimid OÜ-le, kes on nii pankrotivõlgniku kui ka kostja II lähikondne. Maakohus leidis, et pankrotivõlgniku ja kostjate juhatuses olevate isikute kattuvusest tulenevalt on ilmne, et kostjatele pidid olema teada asjaolud, mis on tehingute tagasivõitmise aluseks. Kostja II on pankrotivõlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p-de 1, 5 ja 6 mõttes, kuna kostja II ainuosanik ja juhatuse liige Marina Korzinina kuulus müügitehingu tegemise ajal pankrotivõlgniku nõukogusse. Kuna kostja I juhatuse liikme Eduard Kanevski puhul on tegemist pankrotivõlgniku nõukogu liikmega ning pankrotivõlgniku ainuosaniku ja juhatuse liikme pereliikmega, on tegemist lähikondsega PankrS § 117 lg 2 p-de 1 ja 6 alusel. Maakohus selgitas, et Riigikohtu praktikast tulenevalt on võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise ning võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei oma tähtsust see, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Maakohus märkis, et kostja vastuses välja toodud nõuete summadest ja tõenditena esitatud kohtulahenditest nähtub, et enne kinnistu ja samaaegselt ka ülejäänud põhivara võõrandamist oli pankrotivõlgniku vastu suunatud kahjunõuete maht isegi suurem kui 130 000 eurot. Tähtsust ei oma see, et kohtulahendid jõustusid alles 2017. ja 2018. aastatel, kuna kahjunõuete tekkimise ajaks on kahjujuhtumite toimumise aeg ning juba kinnistu võõrandamise ajal olid olemas võlausaldajad, kelle huve müügitehinguga kahjustati. Maakohus leidis, et kinnistu koos ülejäänud põhivaraga lähikondsetele võõrandamisel vähenes võlgniku maksevõime oluliselt. Olukorras, kus pankrotivõlgnik teadis kahju juhtumistest ning pidi teadma ka nendest tulenevates nõuetest ja võõrandas kogu vara lähikondsetele, kahjustas ta võlausaldajate huve teadlikult. Maakohus märkis, et hageja on väitnud, et on tõenäoline, et kinnistu müüdi alla turuhinna, kuna 130 000 eurot teeb ühe ruutmeetri hinnaks 10,23 eurot, kuid Maa-ameti hinnastatistika järgi müüdi kuus kuud enne ja pärast kinnistu võõrandamist Narva linnas asuvaid tootmismaid keskmise hinnaga 18,95/m2. Kostja teatas, et kinnistu müüdi odavamalt, kuna sellele on seatud hüpoteek, ning kinnistu müüdi kostjale II hinnaga, millega pankrotivõlgnik selle ise soetas. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et pankrotivõlgnik müüs kostjale II kinnistu hinnaga, millega ta ise kinnistu soetas. Asja materjalidest nähtub, et pankrotivõlgnik omandas Kulgu 17 kinnistu (7565 m2) hinnaga 156 000 eurot (koos käibemaksuga), kuid müüs kostjale II Kulgu 17 ja 17a kinnistud (7565 m2 ja 3388 m2) hinnaga 130 000 eurot. Maakohus nõustus kostjaga, et hüpoteegi olemasolu võib kinnistu hinda alandada, kuid mitte pea kaks korda. Riigikohus on leidnud, et kuigi kinnisasja müük alla turuhinna ei saa olla ainuke asjaolu, millega sisustada sissenõudja huvide kahjustamist, on tagasivõitmise hagi rahuldamine põhjendatud olukorras, kus võlgnik on pärast revisjoni alustamist võõrandanud nii kinnisvara kui ka kõik tema omandis olevad sõidukid (RKTKo 15.12.2010, 3-2-1-120-10, p 12). Nimetatud kohtuasja asjaolud on analoogsed käesoleva asja asjaoludega. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hagi kuulub rahuldamisele.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru Maakohtu 19. juuni 2018 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Kostjad paluvad jätta menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus põhjendanud, miks tuleb kostja I lugeda pankrotivõlgniku eriõigusjärglaseks.
Maakohus on ekslikult leidnud, et 5. märtsi 2015 ja 12. jaanuari 2017 müügitehingutel on kinke iseloom. Kostja II tasus pankrotivõlgnikule 5. märtsi 2015 müügilepingu alusel kogu müügihinna. Kostja II tegi kõik maksed arve nr 184 alusel, mis on vormistatud 26. veebruaril 2015. Ebaõige ja üllatuslik on kohtu järeldus, et kuna müügileping oli sõlmitud hiljem, ei saa sularahas makstud rahalised vahendid olla seotud müügihinna tasumisega. Ettemaksuna tasumine on tsiviilkäibes laialt levinud. Maakohus märkis otsuses, et ei saa nõustuda hageja väitega, et kinnistu hind väheneb hüpoteegi tõttu pea kaks korda, kuid otsusest ei nähtu, mille alusel on kohus sellisele arvamusele jõudnud. Maakohus on oluliselt eksinud nii kinnistu suuruse kui ka selle väärtuse hindamisel. Kulgu 17 ja 17a kogupindala on 10 953 m2, mitte 12 705 m2. Kulgu 17a kinnistu on omandatud erastamise teel 3015 euro eest, mis tähendab, et kinnistute soetamishind oli kokku 133 015 eurot ja ei vähenenud kaks korda. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, et müügilepingutega kahjustati võlausaldajate huve. Võlausaldajate huve ei kahjustatud, kuivõrd müügilepingud olid sõlmitud turutingimustel ja võlausaldajatele majanduslikult kasulikud. Maa-ameti hinnastatistika ei tõenda kinnistu turuväärtust. Kuna esimene tehing ei ole tagasivõidetav võlausaldajate huvide kahjustamise puudumise tõttu, ei ole tagasivõidetavad ka järgnevad tehingud. Perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 toimusid 3 tõsist kahjujuhtumit, kuid müügitehingute tegemise ajal ei olnud veel võlausaldajaid, kelle huve kahjustati. Nõudeid pankrotivõlgniku vastu sel hetkel veel ei eksisteerinud või need olid niivõrd vaieldavad, et vaidlustamise tulemusel need kas vähenesid oluliselt või lõppesid. Kõik nõuded muutusid sissenõutavaks alles 2017. aasta lõpus. Maakohus tegi otsuse nii Kulgu 17 kui ka Kulgu 17a kinnistute suhtes, kuid hageja nõuded puudutasid üksnes Kulgu 17 kinnistut. Sellega on maakohus ületanud hageja nõude piire ja rikkunud TsMS §-i 439. Hageja valetas, et pankrotivõlgnikul puudus kinnistu müügi ajal vara. MTA avaliku informatsiooni kohaselt tasus pankrotivõlgnik 2016. aastal kokku makse summas 174 746 eurot (sh tööjõumaksud 49 784 eurot). 2017. aastal tasus pankrotivõlgnik kokku makse summas 64 389 eurot (sh tööjõumaksud 35 571 eurot). Pärast vaidlustatud tehingute tegemist tegeles hageja edasi tavalise majandustegevusega ning kasutas nii kinnis- kui ka vallasvara, sh transpordivahendeid. Ühegi tõendiga ei ole tõendatud kohtu järeldus, et olukord, kus äriühing müüb kinnistu selleks, et võtta see edaspidi üürile kümnendikuga müügihinnast, ei ole majanduslikult otstarbekas ega eluliselt usutav. On tavapärane, et äriühing üürib vara majandustegevuse teostamiseks.
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude kostjate kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt ei pidanud maakohus tuvastama kostja I eriõigusjärglust pankrotivõlgniku suhtes. Maakohus tuvastas, et kostja II võõrandas kinnistu kostjale I ning sellest asjaolust tulenevalt on kostja I käsitatav kostja II eriõigusjärglasena TsÜS § 6 mõttes. Arve nr 184, mille pankrotivõlgnik väljastas väidetavalt kostjale 26. veebruaril 2015, on tagantjärgi koostatud dokument, mis läheb vastuollu nii kinnistu müügilepingu kui ka üldteada olevate reeglitega ja on seetõttu ebausaldusväärne tõend. Kostjad on maakohtule ise teatanud, et kinnistu müüdi odavamalt, kuna sellele oli seatud hüpoteek. Hüpoteek ei eelda aga tagatava nõude olemasolu ning kostjad ei ole selle olemasolu tõendanud. Kinnistu müüdi turuhinnast odavamalt, mis annab alust tunnistada müügilepingu kehtetuks PankrS § 111 lg-s 1 sätestatud alustel.
Tõendatud ei ole kostjate väide, et müügileping oli pankrotivõlgnikule kasulik. Kuna müügihinnana saadud raha kanti koheselt fiktiivsete arvete alusel tagasi pankrotivõlgniku lähikondsetele, ei olnud müügilepingud äriühingule kasulikud ega majanduslikult põhjendatud. Põhivara müük ja selle edasi rentimine ülemäära suure hinna eest ei edenda äriühingu majandustegevust. 2016. ja 2017. aastatel tasutud maksude suurus on uus ja tõendamata väide. Käibe- või tuludeklaratsioonid ei tõenda vara olemasolu või kasu saamist. Väidetavast majandustegevusest saadud tulu pankrotivõlgnikule ei laekunud. Alates 2014. aastast pankrotivõlgnik majandusaasta aruandeid ei esitanud. Pärast põhivara müüki muutus võlgnik maksejõuetuks ning võlgnevusi tekkis juurde, sh töötajatele välja maksmata jäänud töötasude näol. Seetõttu on ilmne, et 5. märtsi 2015 tehinguga kahjustati teadlikult võlausaldajate huve ning muudeti nõuete rahuldamine võimatuks. Asjaolu, et perioodil mai 2014 kuni veebruar 2015 tekkinud kahjunõuded pankrotivõlgniku vastu lahendati kohtumenetluses alles hiljem, ei tähenda, et pankrotivõlgnik kui kahjujuhtumites vahetu osaleja ei osanud neid ette näha. Tagasivõidetavate tehingute osapooled on lähikondsed, kes olid samuti nõuetest teadlikud. Ühe nõude osas sai pankrotivõlgnik nõudekirja juba 4. märtsil 2015. Maakohus ei ole ületanud hagi piire. Hagitaotluses kasutatud kinnistu nimetuse lühivariant võis äärmisel juhul olla ebatäpsus, mida sai vajaduse korral kergelt kõrvaldada. Hagiavalduse sisus on viidatud nii Kulgu 17 kui ka Kulgu 17a kinnistutele ning müügitehingute, mille kehtetuks tunnistamist hageja taotles, esemeks on mõlemad kinnistud. Kostjad ei esitanud maakohtu menetluses vastuväiteid sellele, et samaaegselt kinnistuga võõrandati pankrotivõlgniku lähikondsele ka masinapark. Juhul kui kohus arvestab kostjate uue vastuväitega, palub hageja võtta asja materjalide juurde Maanteeameti õiendid. Õienditest nähtub, et masinapark võõrandati peamiselt märtsis 2015 lähikondsele ja juunis 2015 liisingufirmale, kes võõrandas selle omakorda pankrotivõlgniku lähikondsele. Samal põhjusel esitab hageja tõendina ka pankrotivõlgniku 2015. aasta veebruari käibedeklaratsiooni, kus arves nr 184 kajastatud summat ei nähtu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis, kuna ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada. Kostjate apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, milles kostjad taotlevad maakohtu otsuse tühistamist.
7.Hagi esitas pankrotihaldur, kes soovib tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks pankrotivõlgniku AS Roolid (müüja, võlgnik) ja OÜ TaSaar (ostja, kostja II) vahel 5. märtsil 2015 sõlmitud kinnistute Kulgu 17 ja Kulgu 17a Narvas müügilepingu. Müügihinnaks oli 130 000 eurot, millest kostja 2 tasus müüjale 6. märtsil 2015 60 000 eurot ja 25. märtsil 2015 61 052,45 eurot. Samas on perioodil 17. märts – 25. mai 2015 müüja kandnud ostjale tagasi 52 893,88 eurot, märkides selgituste lahtris arve numbri või „tagastus“. Halduril on kahtlus, et 52 893,88 euro tagastamine on toimunud ilma õigusliku aluseta. Samal ajal on müüja kandnud märkimisväärseid summasid üle ka Irtimid OÜ-le.
12.jaanuaril 2017 võõrandas kostja 2 sama kinnistu kostjale 1 müügihinnaga 120 000 eurot (I kd lk 114). Mõlemad kostjad ja Irtimid OÜ on pankrotivõlgniku lähikondsed. Viru Maakohus kuulutas võlgniku pankroti välja 25. oktoobril 2017.
Hageja leiab, et 5. märtsi 2015 puhul on tegemist kinkelepinguga, sest vahetult pärast lepingu täitmist ostja (kostja II) poolt, kandis müüja (pankrotivõlgnik) kostjale II suure osa raha tagasi fiktiivsete arvete alusel. Lõppteesides (lk 153) asus hageja seisukohale, et 5. märtsi 2015 müügitehing oli näilik, kuna sellega varjati kinkelepingut (võlgniku vara tasuta „kantimist“). Tühisel tehingu ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, mis kohaldub antud juhul ka asjaõiguslepingule. Vaidlusaluseid kinnistuid koormab hüpoteek summas 141 500 eurot Swedbank AS-i kasuks, mis jäi mõlema tehingu toimumise järgselt kinnistuid koormama.
8.Ringkonnakohus peab vajalikuks käsitleda esmalt hagi õigusliku alusega seotud küsimusi, millest sõltub see, missugused asjaolud kuuluvad asja lahendamisel tõendamisele ning kuidas jaguneb tõendamiskoormis. Sellest lähtuvalt on võimalik hinnata, kas maakohus on täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust (TsMS § 392, § 400 lg 5, § 435 lg 1, § 436). Maakohus nõustus hagejaga selles, et 5. märtsi 2015 müügileping on oma olemuselt kinkeleping, millele viitab asjaolu, et kokkulepitud müügihind jäi osaliselt tasumata ja tasutud summast ca pool on kostjale II (ostjale) ebausaldusväärsete arvete alusel tagasi kantud. Samal perioodil kanti märkimisväärseid rahasummasid ka pankrotivõlgniku ja kostja II lähikondsele Irtimid OÜle. Maakohus pidas müügilepingut näiliseks ja seetõttu tühiseks. Kinkeleping on tagasivõidetav. Maakohus lahendas hagi TsÜS § 89 lg 1 ja 2, PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 4, § 111 lg 1 p 2 ning § 116 lg 2 alusel.
9.Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja on tagasivõitmise nõude esitamisel kostja II vastu viidanud erinevatele tagasivõitmise alustele, sh alternatiivselt. Lisaks peab hageja 5. märtsi 2015 müügitehingut näilikuks, kuna sellega varjati kinkelepingut (võlgniku vara tasuta „kantimist“). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole tagasivõitmise hagi rahuldades selgelt ja järjekindlalt tuvastanud tagasivõitmise eeldusi ning selgitanud pooltele nende tõendamiskoormust. Maakohtu otsus ei ole selgelt jälgitav osas, millisel õiguslikul alusel maakohus rahuldas hagi 5. märtsi 2015 tehingu tagasivõitmiseks. Maakohus on kõigepealt tuvastanud 5. märtsi 2015 müügitehingu kui näilise tehingu tühisuse. Seejärel on maakohus kaalunud kinkelepingu tagasivõitmise aluseid samaaegselt nii tagasivõitmise eri- kui ka üldaluse järgi, arvestamata asjaoluga, et hageja esitas nõude kõigepealt tagasivõitmise erialusel (PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3) ja alles seejärel alternatiivselt üldalusel (PankrS § 110). Riigikohus on tagasivõitmise üld- ja erialustele tuginemist (sh alternatiivnõudena) käsitlenud näiteks tsiviilasjas nr 3-2-1-70-05 p-s 33. Tagasivõitmise erialuse- ja üldaluse asjaolude kontrollimist paralleelselt ei saa pidada lubatavaks. TsMS § 442 lg 8 viimase lause kohaselt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, seega ei pea seda nõuet ka käsitlema (antud juhul hageja alternatiivset nõuet PankrS § 110 alusel).
10.Ringkonnakohus leiab, et TSÜS § 89 lg 1 ei ole antud juhul kohaldatav. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14 leidnud, et kuigi maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil ei saa pidada kooskõlas olevaks heade kommetega, on seadusandja võlausaldajate kaitseks kehtestanud eriregulatsioonid. Esmajoones on sellistest tehingutest tulenevate negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks sätestatud TMS-s ja PankrS-s tehingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise instituut, mis välistab sarnaste põhjendustega TsÜS § 86 kohaldamise. Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p-des 23, 26, 27 leidis Riigikohus, et PankrS § 43 on erisätteks TsÜS § 66 lg 1 suhtes. Ei oleks põhjendatud, kui sisuliselt samal alusel, mis on ette nähtud PankrS §-s 43 nimetatud nõude
rahuldamiseks, loeks kohus lepingu tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega. Sel juhul välditaks esmajoones pankrotiseaduses ette nähtud piiranguid tagasivõidetavate tehingute tegemise ja tagasivõitmise nõuete esitamise aja kohta ja muudetaks eriregulatsioon suuresti sisutuks. Seadusandja eesmärgiks tagasivõitmise instituudi kehtestamisel oli võlausaldajate huvisid kahjustavate tehingute üle peetavate vaidluste koondamine pankrotimenetlusse ja võimalikult lühikesse ajavahemikku. Seega ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi. Riigikohus märkis samuti, et eelkirjeldatuga samasugune on vahekord ka kehtiva TsÜS § 86 ja pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste vahel võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Riigikohus pidas võimalikuks lugeda hagejate tuginemine vaidlusaluste tehingute tühisusele alternatiivselt tagasivõitmise haginõueteks. Müügilepingu näilikkuse põhjenduseks on maakohtu vaidlustatud otsuse järgi üksnes poolte soov jätta mulje müügitehingu olemasolust, müügist saadud rahast tasus võlgnik koheselt mitteusutavaid arveid, millega varjati kinkelepingut. Ringkonnakohus leiab, et analoogselt TsÜS §-ga 86 ei kohaldu ka TsÜS § 89 lg 1 pankrotimenetluses pankrotihalduri hagide puhul ulatuses, milles põhjendused tehingu näilisuse osas kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi. Tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 89 lg 1 järgi. Kuivõrd hageja peamine väide tagasivõitmise hagi esitamisel kostja 2 vastu oli, et tehingu eesmärk oli võlausaldajatele kahju tekitamine ning sarnased põhjendused esitas hageja ka TsÜS § 89 lg-le 1 tuginedes (võlgniku vara „tasuta kantimine“), siis ei ole antud juhul TsÜS § 89 lg 1 kohaldatav (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-8552/156).
11.Hageja seisukohtadest tulenevalt pidanuks maakohus kõigepealt kontrollima 5. märtsi 2015 müügitehingu kui kinke iseloomuga tehingu tagasivõitmise eeldusi. PankrS § 109 lg 1, § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 koostoimes pidi hageja tõendama, et vaidlusalune tehing kahjustab võlausaldajate huve, leping sõlmiti viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul on kasvõi osaliselt kinke iseloom.
12.Ringkonnakohus ei saa nõustuda maakohtu põhjendustega 5. märtsi 2015 müügilepingu kahjulikust mõjust võlausaldajate huvidele. Maakohus pidas tehingut võlausaldajate huve kahjustavaks seetõttu, et tehingu toimumise järgselt vähenes võlgniku maksevõime oluliselt ning võlausaldajate nõuete rahuldamine muudeti võimatuks. Ringkonnakohus märgib, et kinkelepingu kahjulik mõju võlausaldajate huvidele seisneb võlgniku vara tasuta loovutamises võrdväärset vastusooritust saamata. Seega tuleb asjas tuvastada, kas võlgnik sai kinnistute omandiõiguse kaotamisel võrdväärse vastusoorituse. Pidades müügilepingut kinke iseloomuga tehinguks, tuleb sellise tehingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 11 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel esmalt tuvastada, et poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu oli lepingul kasvõi osaliselt kinke iseloom. Maakohus pidas 5. märtsi 2015 lepingut olemuslikult kinkeks seetõttu, et kokkulepitud müügihind jäi osaliselt tasumata, saadud rahast ca pool tasus võlgnik kostjale 2 erinevate ebausaldusväärsete arvete katteks tagasi, samuti tasus võlgnik märkimisväärseid summasid lepingupoolte lähikondsele Irtimid OÜ-le. Samuti leidis maakohus, et lepingus märgitud kinnistu hind 130 000 eurot oli vastavalt Maa-ameti hinnastatistikale turuväärtusest madalam. Maakohus märkis, et hüpoteegi olemasolu kinnistul võib kinnistu hinda alandada, kuid maakohus ei nõustunud kostjaga, et hind väheneb hüpoteegi tõttu pea kaks korda.
Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole sellise järelduse (müügilepingul on kasvõi osaliselt kinke iseloom) tegemiseks vajalikke asjaolusid piisaval määral tuvastanud.
13.Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamiseks tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kasvõi osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, 3-2-1-41-14). Arvestades ka kostja vastuväiteid müügihinna kujunemise ja hüpoteegi mõju osas kinnisasja väärtusele, ei olnud maakohtul piisavalt tõendeid soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevuse üle otsustamiseks.
14.Eseme, sh kinnisasja väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi üldjuhul selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind). Asjas ei ole vaidlust, et kinnistut koormas hüpoteek nii tagasivõidetava tehingu alusel kinnistu üleandmise hetkel kui ka edasivõõrandamise ajal. Seetõttu tuleb hüpoteeki kinnisasja hariliku väärtuse kindlakstegemisel arvestada (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-16, ja tsiviilasjas nr 3-2-1-172-15 p 19). Hüpoteegi olemasolu iseenesest ei muuda kinnisasja väärtusetuks. Samuti ei määra kinnisasja väärtust ainuüksi hüpoteegisumma suurus. Kinnisasja väärtuse hindamiseks tuleb välja selgitada, kas ja kui suurt nõuet hüpoteek tagab. Teisalt tuleb arvestada seda, et hüpoteegil on väärtus ka siis, kui see hüpoteek parajasti ühtegi nõuet ei taga. Hüpoteek, mis ei taga ühtegi nõuet, kinnisasja väärtust üldjuhul ei vähenda, sest kinnisasja omanik võib nõuda selle kandmist enda nimele või selle kustutamist. Kinnisasja väärtus tuleb kindlaks teha tagasivõidetava tehingu tegemise aja seisuga.
15.Ringkonnakohtu istungil ei osanud menetlusosalised anda kohtule selgitusi hüpoteegi ja hüpoteegiga tagatava nõude suuruse osas. Pankrotihaldur avaldas, et hüpoteegipidajaks on Swedbank, kes ei ole oma nõuet võlgniku pankrotimenetluses esitanud. Kuna pooled vaidlevad kinnistu turuväärtuse osas ja soorituse ning vastusoorituse väärtuste erinevust peab tõendama hageja, oleks hagejal mõistlik esitada kinnisasja turuväärtuse tõendamiseks asjatundja või eksperdi arvamus. Hageja on maakohtu menetluses avaldanud, et pankrotipesas puuduvad vahendid ekspertarvamuse tellimiseks (I kd tl 101) Nimetatud olukorras tulnuks maakohtul selgitada pooltele tõendamiskoormust ja selle jagunemist. Antud olukorras ei pruugi hageja esitatud Maaameti üldine piirkondlik hinnastatistika (I kd lk 103) olla piisav konkreetse kinnistu turuväärtuse tõendamiseks. Hagejal on võimalik taotleda riigi menetlusabi ekspertiisi eest tasumiseks (TsMS § 180 lg 1 p 1, § 183 lg 2). Hüpoteegi mõju kinnistu turuväärtusele peavad tõendama kostjad, kes on esitanud vastava vastuväite. Kuna hüpoteek tagab kinnistusraamatu andmetel AS Swedbank nõuet, saavad kostjad vajadusel taotleda kohtult abi tõendite kogumisel (TsMS § 236 lg 2).
16.Kinnistu väärtuse tuvastamise järgselt tuleb maakohtul hinnata, kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinesid suurusjärgu võrra. Hageja väidab, et 5. märtsi 2015 müügilepingu iseloomu tuvastamisel tuleb hinnata ka lepingu sõlmimise järgsesse aega jäävaid võlgniku makseid kostjale II ning Intermid OÜ-le, mis on hageja väitel tehtud ilma õigusliku aluseta ja seega 5. märtsi 2015 tehingu ning poolte tahteavaldustega nn hõlmatud. Hageja väidab, et pärast vara müüki sama vara osas üürilepingu sõlmimine võlgniku ja kostja 2 vahel ei olnud võlgnikule majanduslikult otstarbekas, sest võlgnik oli samal ajal võõrandanud ka kogu masinapargi. Neid väiteid peab tõendama hageja. Kostjad on esitanud kõigi nende hageja väidete osas vastuväited. Kostjad peavad tõendama asja uuel arutamisel oma väiteid, et üürilepingu sõlmimine ja selle tingimused (üürihind) sama vara üürimiseks olid võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt vajalikud ning mõistlikud. Maakohus on nõustunud hagejaga, et olukord, kus äriühing müüb kinnistu selleks, et võtta sama kinnistu koheselt üürile hinnaga, mis moodustab ca 1/10 müügihinnast kuus, ei ole majanduslikult otstarbekas ega eluliselt usutav. Nõustuda tuleb kostja apellatsioonkaebuse
väitega, et maakohus ei ole oma seisukohta rajanud uuritud tõenditele ja põhjendused on ebapiisavad. Ringkonnakohus märgib, et iseenesest ei saa välistada olukorda, kus müügilepingu täitmisest saadud raha arvel täidab võlgnik oma muid kohustusi, sh kohustusi vara ostja ees, kui see ei kahjusta võlausaldajate ühisuse huve. Asjas ei ole esitatud üürilepingut, mille alusel toimusid maksed võlgnikult kostjale II. Tõendid masinapargi võõrandamise kohta esitas hageja alles koos vastusega apellatsioonkaebusele. Maakohus peab asja uuel arutamisel andma selge tõendite analüüsil põhineva hinnangu hageja väitele, et 5. märtsi 2015 müügitehingu iseloomu mõjutavad tehingu täitmiseks kostja II poolt makstud rahast võlgniku poolt tehtud väljamaksed vastavalt võlgniku konto väljavõttele (I kd lk 20-21). Maakohus peab hindama, kas nimetatud väljamaksed on tehtud ilma õigusliku aluseta, eesmärgiga varjata 5.märtsi 2015 lepingu tegelikku olemust. Ringkonnakohus märgib, et kostjad on esitanud oma täpsemad vastuväited võlgniku majandustegevuse jätkumise osas aastatel 2015 -2017 alles apellatsioonkaebuses, piirdudes senini seisukohaga, et 5. märtsi 2015 tehingu järgsed ülekanded ei oma puutumust tagasivõidetava tehinguga. Olukorras, kus maakohus ei olnud pooltele selgitanud menetluslikku olukorda, tõendamist vajavaid asjaolusid ja tõendamiskoormuse jaotust, ei ole hilinenud vastuväide kostjatele etteheidetav. Samuti ei ole maakohus pööranud tähelepanu kostjate selgitusele (I kd lk 63 pöördel), et makseid pankrotivõlgniku ja kostja II vahel mõjutas pankrotivõlgniku pangakontode arestimine alates 18. juunist 2015.
17.Ringkonnakohus on seisukohal, et teadmata kinnistu turuväärtust, sh asja koormava hüpoteegi mõju kinnistu turuväärtusele ja käesoleva otsuse p-s 16 märgitud asjaolusid välja selgitamata, ei saanud maakohus võtta põhjendatud seisukohta võlausaldajate huvide kahjustamise küsimuses. Tagasivõitmise korras saab kehtetuks tunnistada ainult sellist tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eeltoodut arvestades uuesti hinnata, kas 5. märtsi 2015 tehinguga kahjustati võlgniku võlausaldajaid. Maakohus ei ole kinnistute turuväärtust ega müügihinna kõrvalekalde suurust turuhinnast tuvastanud. Müügilepingu järgi on kahe kinnistu müügihind kokku 130 000 eurot. Ringkonnakohtu istungil avaldasid pooled, et sellest summast on laekumata 8000 eurot, mis on kostjate väitel tasutud sularahas. Hüpoteegi mõju kinnistute turuväärtusele ei ole teada. Kui hageja ei suuda tõendada oma väiteid kinnistute müügihinna turuväärtusest olulise kõrvalekalde osas, samuti 5.märtsi 2015 müügilepingu poolte tahet varjata pankrotivõlgniku pangakontole laekunud rahast tehtavate väljamaksetega müügilepingu tegelikku iseloomu, tuleb hagi jätta rahuldamata.
18.Kuna kostja II on vaidlusaluse kinnistu edasi võõrandanud kostjale I, on hageja esitanud tagasivõitmise hagi kinnistu pankrotivarasse tagasisaamiseks kostja II eriõigusjärglase, st kostja I vastu. Hagi esitamine eriõigusjärglase vastu on võimalik PankrS § 116 lg-s 2 sätestatud tingimustel. Tagasivõitmise nõude võib esitada ka võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu. Ringkonnakohus nõustub, et põhimõtteliselt puuduvad maakohtu otsuses põhjendused hagi rahuldamiseks PankrS § 116 lg 2 alusel kostja I vastu. Ringkonnakohus selgitab, et kostjat I saab pidada võlgnikuga tehingu teinud poole ehk kostja II eriõigusjärglaseks TsÜS § 6 lg 1 ja 2 alusel. Õigusjärgluse aluseks on siin kinnistu võõrandamisleping. Ringkonnakohus nõustub kostjatega selles, et kui esimene tehing ei ole tagasivõidetav, siis ei saa olla põhjendatud ka hagi kostjate vahelise tehingu tagasivõitmiseks.
19.Hagejal on võimalik asja uuel arutamisel vajadusel täpsustada oma nõuet kinnistu Kulgu 17 a tagasivõitmise osas. Kostja on põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole nimetatud kinnistu tagasivõitmise osas selget nõuet esitanud.
20.Maakohtu otsusest (lk 9 alt teine lõige) on võimalik aru saada, et maakohus on pidanud tühiseks ja mitte kehtivaks 5. märtsil 2015 sõlmitud asjaõiguslepingut, samas on maakohtu otsuse põhjendused selles osas puudulikud. Hageja on hagiavalduse põhjendavas osas (I kd lk 5 ülevalt viies lõik) taotlenud kostjate vahelise asjaõiguslepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg-s 4 väljendatud abstraktsiooniprintsiibi kohaselt ei sõltu käsutustehingu kehtivus õigust ja kohustust üle andma kohustava tehingu kehtivusest. Sellest lähtudes tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust ning võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu tühisust (vt nt Riigikohtu 27. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-08, p 25; 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-140-07, p 31; 22. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-17, p 13). Riigikohus on korduvalt märkinud, et eeltoodut tuleb arvestada ka tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel. Kohustustehingu (nt müügileping) tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisest ei tulene iseenesest, et ka asja üleandmiseks sõlmitud asjaõigusleping (käsutustehing) on kehtetu (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1163-11, p-d 17, 32). Kui samal puudusel on topeltmõju (nn vigade identsus ehk veasamasus) võib kohus mõlema tehingu puhul vastavate eelduste tuvastamisel kehtetuks tunnistada nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Eelduslikult puudutavad tagasivõitmise alused siiski just kohustustehingut, st vara üleandmise tingimusi, mitte üleandmist ennast (käsutustehingut) (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-60590 p 23). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus pöörama sellele hageja tähelepanu.
21.Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.