2-18-11238/14 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras (EKP intress + 8% aastas) alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud appellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetluse käik Hageja esitas töövaidluskomisjonile 20.03.2018 avalduse, milles palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu perioodil aprill 2017-mai 2017 summas 4200 eurot, saamata jäänud kasutamata puhkuse hüvitise summas 1000 eurot (9 kuu eest). Töövaidluskomisjon jättis töövaidlusasjas nr 4-1/517/18 26.06.2018.a otsusega hageja avalduse täielikult rahuldamata. Hageja esitas 26.07.2018 Harju Maakohtusse sama töövaidluse läbi vaatamiseks hagimenetluses. 08.08.2018 esitas hageja Harju Maakohtule avalduse kohtualluvuse muutmiseks. 08.08.2018.a määrusega keeldus Harju Maakohus hagi menetlusse võtmisest ning edastas selle menetlemiseks Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale. Hageja nõue ja põhjendused Hageja palus kostjalt välja mõista saamata töötasu summas 5335,36 euro, saamata puhkusehüvitise summas 867,99 euro ja töölepingu ülesütlemise hüvitise summas 3719,94 euro nõuetes. Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel 09.08.2016 sõlmitud tähtajatu tööleping. Hageja oli registreeritud Maksu- ja Tolliameti töötamise registris, kostja saatis pärast hageja nõudmist töölepingu blanketi, kostja maksis hageja arvelduskontole regulaarselt töötasu. Allkirjastatud tööleping on kostja valduses. Pooled leppisid töölepingus kokku, et töötasu suuruseks on 1122,93 eurot brutos, mis tuli maksta iga kuu 15-ndaks kuupäevaks. Lisaks töötasule makstakse lisatasusid või makseid: välismaale tööle lähetades makstakse palka vastavalt kokkuleppele või asukoha riigi seadustele, Soome töötades saab töötaja palka 12,84 €/h ja riiklike pühade ja lühendatud tööpäevade eest lisa kompensatsiooni 7,7% ning lisaks palgale komandeeringu päevaraha 4 €/päevas. Pooled leppisid kokku, et töötasu Soomes töötades on 120 eurot (neto) päevas ning Eestis 80 eurot (neto) päevas. Hageja teatas, et 2016.a töötasud on välja makstud, kuid hilinemisega. 2017.a maksti hagejale töötasu jaanuari eest summas 500 eurot (20.03.2017), veebruari eest summas 1000 eurot (18.04.2017) ja märtsi eest summas 500 eurot (24.04.2017) ja 180 eurot (02.05.2017). 2017.a aprillis ja mais töötas hageja lähetuses Soomes, kuid tal on jäänud saamata töötasu 2017. aasta aprillikuu eest 2100 eurot (neto) ehk 2667,68 eurot (bruto) ja maikuu eest 2100 eurot (neto) ehk 2667,68 eurot (bruto), kokku 5335,36 eurot (bruto) 35 tööpäeva eest. Hageja ütles 09.08.2016 sõlmitud töölepingu üles 06.07.2018 digitaalselt allkirjastatud ülesütlemise avaldusega TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 09.07.2018 tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, sest tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega. Hageja saatis avalduse kostjale 06.07.2018 e-kirjaga, mille kohta sai vastuse 06.07.2018, kus kostja kinnitas, et on nõus ülesütlemisavaldusega. Hageja ei kasutanud 2016.a ja 2017.a puhkust. Hageja täpsustas saamata jäänud puhkuse hüvitist ning nõuab hüvitist 21 päeva eest summas 867,99 eurot. Hageja esitas ka täiendavalt kolme kuu hüvitise summas 3719,94 eurot

töölepingu ülesütlemisega seonduvalt, sest hageja ütles töölepingu üles tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu. 15.01.2019 toimunud kohtuistungil jäi hageja esitatud nõude juurde. Hageja esitas 29.01.2019 nõude täpsustused. Hageja selgitas, et arvutas hagis keskmise töötasu talle netotasudena makstud tasude ja 2017.a aprilli ja mai saamata jäänud töötasude järgi, sest töötandja ei ole esitanud hagejale tõendit keskmise töötasu ega töötasu kohta, mis on makstud või maksmisele kuuluv. Hageja nõustus, et keskmise töötasu arvestamine toimub Vabariigi Valitsuse 11.06.2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” § 2 lg 2 lause 1 alusel. Kuna hagejale aprill kuni mai 2017 ja 01.06.2017-09.07.2018 töötasu ei makstud, siis määruse üldine kord hageja osas ei saa otse rakendada. Hageja oli seisukohal, et töölepinguseadusest tulenevalt on tal siiski õigus saada hüvitisi. Hageja ei ole esitanud nõudeid tööandjale perioodi eest, mil tööandja teda tööga ei kindlustanud (01.06.2017-09.07.2018). Hageja meelest ei oleks õiglane, kui hagejal jääksid hüvitised saamata, sest määruses on lünk ja sellise situatsiooni kohta määruses alus puudub. Hageja palus kohtul kohaldada analoogiat (TsÜS § 4). Arvesse tuleks seega võtta tema tegelikult saadud või arvestatud töötasu viimase kuue kuu kohta (määruse § 2 lg 2). Hageja ütles töölepingu üles 09.07.2018. Hagejal on saamata 2017. aasta aprillikuu ja maikuu töötasud. Viimane töötasu, mis hagejale välja maksti, oli 2017. aasta märtsikuu töötasu (hagi lisa 6 ja 8), kokku summas 680 eurot (neto). Hageja on võtnud keskmise töötasu arvutamisel aluseks kuus viimast kalendrikuud, mille eest on hagejale töötasu tegelikult makstud või on töötasu sissenõutavaks muutunud ning arvestanud puhkusehüvitise määruse § 4 lg 1 ja 3 alusel (november 2016-mai 2017). Keskmine töötasu kuus on 7380 eurot ning keskmine kalendripäevatasu 40,77 eurot. Hageja töötas kokku 9,5 kuud ja talle oli ette nähtud 22 päeva puhkust, mille eest on hüvitis kokku 896,94 eurot. Kuna hagis nõudis hageja 867,99 eurot, vähendab hageja nõude selle summani. Ajavahemiku ühe kuu keskmine kalendaarne tööpäevade arv on 21,17 (127/6). Keskmine tööpäevatasu (määruse § 3 lg 1 1. lause alusel): 7380/127=58,11 eurot. Määruse § 3 lõike 6 alusel on keskmine kuutöötasu 1230,19 eurot (58,11x 21,17). Kolme kuu hüvitis on 3690,57 eurot (netotasu, 3x1230,19). Hageja vähendas nõuet ning jääb hagis toodu juurde ja nõuab 3719,94 eurot (bruto). Hageja arvestas hagis keskmist töötasu kogu 7 kuu jooksul väljamakstud töötasu ja 2 kuu saamatajäänud tasu järgi. Kirjalikus meentluses hageja täiendavalt lõppseisukohti ei esitanud. Kostja vastuväited Kostja hagile kirjalikult ei vastanud ega ilmunud kohtuistungile. Kostja hageja nõude täpsustusele vastust ei esitanud. Kostja lõppseisukohti ei esitanud. Kostjale olid dokumendid kätte toimetatud ja teda oli kohtuistungile kutsutud teate avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud hageja esitatud seisukohtadega ja uurinud asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Hageja on seisukohal, et poolte vahel oli 09.08.2016 sõlmitud tööleping. Hageja sõnul on allkirjastatud tööleping kostja valduses. Kohus märgib, et kuigi allkirjastatud lepingut esitatud pole, on kohtu hinnangul pooltevaheline töösuhe tõendatud teiste tõenditega. Maksu- ja Tolliameti töötamise väljavõttest (tl 17) nähtub, et hagejal on kehtiv tööleping alates 09.08.2016. Lisaks nähtub hageja pangakonto väljavõtetest (tl 8-9), et kostja on hagejale

sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. VV määruse § 2 lg-st 2 lähtuvalt ei oleks hageja puhul võimalik keskmist töötasu välja arvestada, sest vajaduse tekke kuule (so töölepingu ülesütlemise kuu, so juuli 2018) eelnenud kuue kalendrikuu jooksul ta töötasu ei saanud. Seetõttu puuduks hagejal ka õigus puhkusehüvitisele. Asjas on leidnud tõendamist, et kostja kindlustas hagejat tööga kuni mai 2017ja eelpool kohus leidis, et töötasu nõue 2017.a aprilli ja maikuu töötasu osas on põhjendatud. Alates 2017.a juunist kostja hagejale tööd ei võimaldanud ega maksnud ka mingit töötasu. TLS § 70 lg-st 1 ja §-st 71 lähtuvalt on hagejal aga igal juhul õigus puhkusetasule ning lepingu lõppemisel puhkusehüvitisele. VV määrus justkui välistaks TLSst tuleneva õiguse puhkusehüvitisele. Kohus leiab, et VV määruse sätestab puhkusehüvitise arvestamise alused kitsendavalt, mistõttu ei ole puhkusehüvitise välja mõistmata jätmine kooskõlas TLS eesmärgiga ning seetõttu nõustub kohus hagejaga, et tuleks kohaldada analoogiat. Kostja oleks kuni lepingu lõppemiseni pidanud hagejale võimaldama tööd. TLS § 35 sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Seega oleks kostja pidanud juuni 2017 kuni lepingu lõppemiseni 09.07.2018 maksma hagejale keskmist töötasu. Keskmist töötasu oleks sellisel juhul pidanud arvestama juuni 2017 eelneva kuue kuu välja makstud või sissenõutavaks muutunud töötasu alusel. Hageja sellist nõuet esitanud ei ole. Kohus leiab, et nõude esitamata jätmise tõttu ei tohi olla piiratud isiku õigus saada puhkusehüvitist. Eeltoodust tulenevalt leiba kohus, et puhkusehüvitis tuleb siiski arvutada nende kuude alusel, millal isik tegelikult tasu sai või milliste kuude osas tal on sissenõutav nõue. VV määruse § 4 lg 1 kohaselt arvutatakse keskmist kalendripäevatasu eelkõige tööandja makstava haigushüvitise ja kalendripäevapõhiste puhkusetasude maksmisel. Sama paragrahvi lõike 3 lause 1 järgi liidetakse keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Juunile 2017 eelnevad kuus kuud on detsember 2016-mai 2017. Hagejale detsember 2016 töötasu ei makstud ning selle kuu eest ta töötasu ei nõua. Arvestuse alusena on hageja detsembri asemel võtnud novembri, millal viimati talle tasu maksti. Nimetatud kuudel maksti hagejale töötasu või muutus töötasu sissenõutavaks järgmiselt (hageja pangakonto väljavõte tl 9 ja kokkulepe):  november 2016 töötasu 1000 eurot;  jaanuar 2017 töötasu 500 eurot;  veebruar 2017 töötasu 1000 eurot;  märts 2017 töötasu 680 eurot;  aprill 2017 töötasu 2100 eurot;  mai 2017 töötasu 2100 eurot. Kokku 7380 eurot. Detsember 2016-mai 2017 oli kalendripäevi kokku 181. Keskmine kalendripäevatasu on 40,77 eurot (7380€/181p). Hageja nõuab puhkusehüvitist 22 kalendripäeva eest. Eeltoodud arvestuse kohaselt oleks puhkusehüvitise suuruseks seega 896,94 eurot (40,77€x22p). Hageja jäi aga hagis esitatud summa juurde ning vähendas saadaolevat puhkusehüvitist 867,99 euroni. Kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda vähem. Kohus leiab, et puhkusehüvitis summas 867,99 eurot (neto) on põhjendatud ning see tuleb kostjalt välja mõista.

3.Töölepingu ülesütlemise hüvitis TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, mille alusel peaks kohus kaaluma hüvitise määra vähendamist. Samuti ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille tõttu tuleks hüvitise määra tõsta. Kohus leiab, et kuna hüvitise määramise eeldused on täidetud, tuleb hüvitis määrata seaduses sätestatud määras, s.o kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. VV määruse § 3 lg 1 lause 1 kohaselt liidetakse keskmise tööpäevatasu arvutamiseks § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt korrutatakse keskmise kuutasu arvutamiseks keskmine tööpäevatasu selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga. Perioodil november 2016 - mai 2017 on töötasud kokku 7380 eurot (vt ülal). Samal ajavahemikul oli tööpäevi kokku 127. Keskmine kalendaarne tööpäevade arv on 21,17. Keskmine tööpäevatasu on 58,11 eurot. Keskmine kuutasu oleks seega 1230,19 eurot (58,11€x21,17p). Kolme kuu hüvitis kokku oleks seega 3690,57 eurot netos (1230,19€x3k). Hageja märkis, et ei suurenda haginõuet ning jääb hagis toodud brutotasu juurde ning vähendab seega arvestuse tulemust kuni 3719,94 euroni (bruto). Kohus leiab, et nõude vähendamine on hageja õigus. Seetõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 3719,94 eurot (bruto). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 2017 aprilli ja mai eest 5335,36 eurot (brutotasu), puhkusehüvitise 867,99 eurot (netotasu) ning töölepingu ülesütlemise hüvitise 3719,94 eurot (brutotasu). Kohus märgib, et brutotasudena määratud summadelt tuleb arvestada ja tasuda ette nähtud tööjõumaksud. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lõike 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kanda, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti ning lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Lähtudes TsMS §-st 162 jätab kohus kõik menetluskulud kostja kanda, sest kohus rahuldas hagiavalduse täielikult. Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja kohtule. Kostja oma nimekirja ei esitanud, samuti vastuväiteid vastaspoole menetluskuludele. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 437,50 eurot. Nimetatud kulud koosnevad õigusabikuludest.