3.Jätta Korteriühistu Katleri Kolm apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte enda kanda. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-17-3941 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 13. märtsil 2017 Harju Maakohtule Korteriühistu Katleri Kolm (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et tal ei ole korteriühistu ees põhivõlga 261 eurot 16 senti ega sellest arvestatud viivisevõlga 59 eurot 91 senti, ning palus selles tulenevalt kostjal teha hageja arvete osas ümberarvestuse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 25. mail 2017 täpsustas hageja oma nõuet palus tuvastada, et tal ei ole korteriühistu ees põhivõlga 218 eurot 28 senti ega sellest arvestatud viivisevõlga 108 eurot 29 senti. Hagiavalduse kohaselt mõistis Harju maakohus 29. veebruari 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-14486 hagejalt kostja kasuks välja võla. Kohtutäitur Marek Laanemetsa alustas võla sissenõudmiseks kostja avalduse alusel täitemenetlust täiteasjas nr 014/2016/1003 ning täitemenetluses on kostja nõue täielikult rahuldatud ja täitemenetlus lõpetatud. Seega on hageja kõik kohustused kostja ees täitnud. Sellest hoolimata nõuab kostja hagejale saadetud arvetel lisaks võla sissenõudmise kulude hüvitamist ja viivist. Kostja nõuab hagejalt: - 8. augustil 2016 esitatud arve nr 7/8 alusel võla sissenõudmise tasu 69 eurot 60 senti, mille aluseks on Bene Est Law Office 1. augusti 2016. a arve nr 2108; - 8. septembril 2016 esitatud arve nr 8/8 alusel võla sissenõudmise tasu 142 eurot 68 senti, mille aluseks on Bene Est Law Office 5. septembri 2016. a arve nr 2143; - viivist, mille arvutuskäik ei ole hagejale arusaadav, sh ei või kostja arvestada viiviselt viivist ega nõuda arvete alusel hagejalt viivist 0,07% päevas; - ülejäänud osas on kostja tunnistanud oma eksimust arvete koostamisel, mistõttu ei nõua hageja enam selles osas võla puudumise tuvastamist. Kostja nõuab alusetult hagejalt nende summade tasumist, kuigi ühestki seadusest ei tulene hagejale kohustust neid tasuda. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja põhivõla ja viivise arvutused arusaamatud. Kostja nõuab hagejalt põhivõlana üksnes 218 euro 28 sendi tasumist ega ole arvestanud viiviselt viivist.
2-17-3941 Kostja nõuab hagejalt viidatud arvete alusel kulutuste hüvitamist, mis tekkisid kostjal seoses sellega, et hageja ei täitnud vabatahtlikult kohtuotsust ja kostja pidi algatama täitemenetluse ning kasutama selleks õigusabiteenust. Seega tekitas hageja kostjale kahju ja peab õigusabiteenuse kulud kostjale hüvitama. Vastuhagi ja selle aluseks olevad asjaolud
3.Kostja esitas 17. mail 2017 vastuhagi, milles palus mõista hagejalt enda kasuks välja põhivõla 218 eurot 28 senti, vastuhagi esitamise ajal sissenõutavaks muutunud viivise 11 eurot 11 senti ning edasiulatuvalt kuni põhivõla tasumiseni sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastuhagi kohaselt mõistis Harju Maakohus 29. veebruari 2016. a otsusega hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 506 eurot 58 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 124 eurot 38 senti ja alates 29. jaanuarist 2016 kuni põhivõla tasumiseni viivise 0,07% päevas. Lisaks mõistis maakohus hagejalt välja menetluskulude hüvitise 853 eurot ja sellelt VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivise. Otsus jõustus 15. aprillil 2016, kuid hageja ei täitnud seda. Seetõttu pidi kostja pöörduma kohtutäituri poole ning talle osutas täitemenetlusega seoses õigusabi Bene Est Law Office OÜ. Teenus oli vajalik kohtutäituriga suhtlemiseks ja võlaarvutusteks, sest hageja täitis nõuet osade kaupa. Kosja pidi täitemenetlusega tegelemisel osutatud õigusabiteenuse maksma ülal nimetatud arvete alusel kokku 218 eurot 28 senti. Seega põhjustas hageja kostjale lisakulusid, mis on käsitatav kahjuna. Kostjal on VÕS § 113 lg 1 järgi õigus nõuda hagejalt kahjuhüvitise tasumisega viivitamise tõttu ka viivist alates kummalgi arvel märgitud summa sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja vastuväited vastuhagile
4.Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata. Hageja vastuväidete kohaselt tuleb vastuhagi jätta läbi vaatamata, sest samade poolte menetluses on samadel alustel ja sama esemega hagi, mis võib anda kostjale võimaluse nõuda hagejalt sama võla tasumist kaks korda. Esimese astme kohtu otsus
5.Harju Maakohus rahuldas 16. jaanuari 2018. a otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et hagejal ei ole arvetel märgitud põhivõlga 212 eurot 28 senti ega viivisevõlga.
5.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - kostja alustas hageja vastu 19. mail 2016 täitemenetlust (täiteasi nr 014/2016/1003) Harju Maakohtu 29. veebruari 2016. a otsuse (tsiviilasi nr 2-15-14486) täitmiseks, täitemenetluses esindas kostjat õigusteadmistega isik Marko Jaani ning täitemenetlus on
21.septembril 2016 nõude täieliku rahuldamise tõttu lõpetatud; - Bene Est Law Office 1. augusti 2016. a arve nr 2108 ja 5. septembri 2016. a arve nr 2143 spetsifikatsioonide kohaselt on arve aluseks kostja esindaja tegelemine hagejat puudutava täitemenetlusega; - kostja esitas hagejale 8. augustil 2016 arve nr 7/8 794 euro 38 sendi tasumiseks, mis sisaldas mh võla sissenõudmise tasu 69 eurot 60 sendi;
2-17-3941 -
kostja esitas hagejale 8. septembril 2016 arve nr 8/8 261 euro 16 sendi tasumiseks, mis sisaldas mh võla sissenõudmise tasu 142 eurot 68 senti.
5.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi rahuldada, sest kostjal ei olnud toona kehtinud korteriomandiseadusest (KOS) ja korteriühistuseadusest (KÜS) ega oma põhikirjast tulenevalt õigust nõuda hagejalt täitemenetluses tekkinud õigusabikulude hüvitamist selliselt, et vastavad summad lisatakse hageja arvetele. Selleks, et hagejal oleks kohustus tasuda kostjale neid kulusid, tuleb kostjal esitada hageja vastu iseseisev nõue. Seetõttu on nii võla sissenõudmise tasu (212 eurot 28 senti) kui ka sellelt arvestatava viivise nõudmine hagejalt põhjendamatu ning kostjal tuleb teha vastavad ümberarvutused.
5.3.Vastuhagi läbivaatamata jätmiseks ei esine seaduses sätestatud alust, kuid vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, sest kostja ei ole tõendanud, et hageja tegevus täitemenetluses põhjustas kostjale kahju, mida hageja peaks hüvitama. Maakohus viitas VÕS § 128 lg-le 3 ja § 127 lg-le 4 ning Riigikohtu 2. mai 2017. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16 (menetluskulude kindlaksmääramine kohtumenetluses) ning leidis, et praegusel juhul tuleb hinnata, mida kostja ise oleks saanud teha kahju vältimiseks. Tuvastatud asjaolude kohaselt kestis täitemenetlus lühikest aega. Täitemenetluse seadustiku (TMS) järgi pidi kohtutäitur võtma tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud ja selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kostja ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostjal oli vaja kasutada täitemenetluses õigusteadmistega isiku teenuseid. Täitemenetluses on esitatud üksnes täitmisavaldus, mille vorm on eelnevalt väljatöötatud. Asjaoludest ei nähtu ka see, et täitemenetluse osaline oleks esitanud täituri tegevuse peale kaebuse vms, mis võinuks tingida kostjal vajaduse kasutada õigusteadmistega isiku abi. Kuigi arvete spetsifikatsioonidelt nähtub, et esindaja on tegelenud hagejat puudutava täitemenetlusega, on selgitus üldsõnaline ning sellest ei saa järeldada vajadust õigusteadmistega isiku abi järele. Täitemenetluse alustamise avalduse esitamisega saanuks hakkama ka kostja seaduslik esindaja. Hageja ei pea hüvitama kostjale lepingulise esindaja kulusid, sest tegemist ei olnud õiguslikult keeruka täitemenetlusega, mis oleks tinginud vajaduse õigusabiteenuse järele.
5.4.Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 2 järgi kostja kanda ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 395 eurot 57 senti (75 eurot riigilõivu katteks ja 320 eurot 57 senti lepingulise esindaja kulude katteks). Hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja menetluskulud hüvitise 3135 eurot, sh riigilõivu katteks 75 eurot ja lepingulise esindaja kulude katteks 17,5 tunni eest tunnihinnaga 150 eurot (lisandub käibemaks) 3060 eurot. Arvestades kohtuasja keerukust ja hagihinda on hageja esindaja esile toodud ajakulu 17,5 tundi põhjendamatult suur. Lisaks ei saa nõuda menetluskulude nimekirja koostamise kulude hüvitamist (0,5 tundi). 17 tunni osas on ajakulu põhjendatud. Samuti on ebamõistlikult suur hageja esindaja tunnitasu 150 eurot (lisandub käibemaks). Põhjendatud tunnitasumäär on tsiviilasja keerukust arvestades 100 eurot (lisandub käibemaks). Arvestades aga tsiviilasja hinda ja asja keerukust tuleb kostjal hüvitada hagejale lepingulise esindaja kulu vastavalt hagihinnale, s.o 320 eurot 57 senti. Hageja apellatsioonkaebus
6.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise, ja teha tühistatud osas
2-17-3941 uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 2523 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja põhjendamatult väikese hüvitise. Hageja nõustub maakohtuga, et põhjendatud ajakulu on 17 tundi, kuid väljamõistetud hüvitise suurust arvestades oleks esindaja tunnitasu 18 eurot 85 senti (320,57/17), kuigi tegelikult on mõistlik tunnitasu
eurot (käibemaksuga/käibemaksuta).
7.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Maakohus lähtus õigesti menetluskulude hüvitise suurust määrates tsiviilasja hinnast. Kostja apellatsioonkaebus
8.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada vastuhagi ja jätta hagi rahuldamata, või saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
8.1.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus vääralt, et hagi tuleb rahuldada, sest kostjal ei olnud õigust lisada täitemenetluses tekkinud kulusid hagejale esitatavatele arvetele. Maakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud.
8.2.Maakohus jättis põhjendamatult vastuhagi rahuldamata ning kohaldas vääralt VÕS § 115 lg-t 1 ja § 128 lg-t 3, kui leidis, et kahju hüvitamise eelduseks on see, et pool ei suuda end ise täitemenetluses esindada ja tegemist peab olema keeruka täitemenetlusega. Samuti on ekslik maakohtu seisukoht, et hinnata tuleb ka seda, mida oleks saanud kostja ise teha kahju vältimiseks. Kohtumenetluse järgsete kulude hüvitamist saab kahju hüvitamise sätete alusel nõuda ning praegusel juhul olid kahju hüvitamise tingimused täidetud. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile, mis ei ole asjassepuutuv. Maakohus jättis vastuhagi lahendades arvestamata kostja osad väited ja esitatud tõendid. Kosja tõi esile, et täitemenetluses oli põhivõla ja viiviste ning menetluskulude hüvitise ja sellelt viivisenõude täitmine. Õigusteenus oli vajalik võla arvutuste tegemiseks, sest hageja täitis nõude esmalt osaliselt. Kostja pidi määrama, milliste nõuete katteks laekumised lugeda. Seega oli tegemist tavapärasest keerukama ja ajamahukama viivisearvutusega, mille tegemist ei saanud kostjalt oodata.
8.3.Juhul kui maakohus leidis, et kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud, oleks maakohus pidanud rahuldama vastuhagi osaliselt, s.o jagama õigusteenuse kulu kõigi korteriühistu liikmete vahel ning mõistma hagejalt kostja kasuks välja tema osa.
8.4.Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kuna ei teinud selgeks, kas hageja loobus osaliselt hagist või võttis selle tagasi ega teinud selle kohta määrust.
8.5.Maakohus jättis menetluskulude jaotust määrates hagist osalise loobumise arvestamata, kuigi kostja juhtis sellele menetluses tähelepanu.
2-17-3941
9.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Hageja jäi maakohtus esitatud seisukohta juurde. Lisaks ei ole hageja hagist loobunud ning maakohus ei oleks saanud vastuhagi osaliselt rahuldada, kuna sellist nõuet ei ole menetluses esitatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et kummagi apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni tühistada, mistõttu jätab kolleegium apellatsioonkaebused rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kuid muudab osaliselt TsMs § 657 lg 1 p 21 järgi kohtuotsuse põhjendusi.
11.Kolleegium käsitleb esmalt kostja apellatsioonkaebuse alusel hagi ja vastuhagi nõuete põhjendatust (I) ning seejärel hageja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu väljamõistetud menetluskulude hüvitise suurust ja jaotab apellatsioonimenetluse kulud (II). I
12.Pooled vaidlevad asjas eelkõige selle üle, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt täitemenetluses võla sissenõudmise kulusid, ning kas kostjal oli õigus märkida hüvitisenõue koos majandamiskuludega korteriühistu esitatavatel arvetel. Hageja esitas hagi, milles palus tuvastada, et tal ei ole kohustust tasuda korteriühistu arvetel märgitud võla sissenõudmise kulusid ega neilt viivist. Kostja tugines aga nii vastuväidetes hagile kui ka vastuhagis sellele, et kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue.
13.Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus lõppjäreldusena õigesti, et hagi tuleb rahuldada, kuid maakohus rahuldas hagi ekslikult seetõttu, et kostjal ei olnud õigust arvete esitamise ajal kehtinud KOS § 13 lg 1 ja KÜS § 4 lg 2 ning ühistu põhikirja p-de 3.2.4 ja 3.2.5 järgi, mis nägid ette majandamiskulude jaotuse liikmete vahel, nõuda hagejalt täitemenetluses tekkinud kulude hüvitamist hagejale esitatud arvetel. Iseenesest on õige maakohtu arusaam, et korteriühistu ei peaks üldjuhul märkima oma liikmele esitatavale majandamiskulude arvetele kõikvõimalikke muid nõudeid liikme vastu. Siiski ei anna pelgalt see kohtule alust tuvastada, et arvel märgitud kohustust ei ole. Arvestades hageja esitatud nõuet ja kostja vastuväiteid ning vastuhagi, sõltub hagejale esitatud arvetel märgitud võla sissenõudmise kulude tasumise kohustuse olemasolu või puudumine eelkõige sellest, kas kostjal on hageja vastu arvetel märgitud nõue või mitte, st kas kostjal on õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist või mitte. Seega saab praeguses asjas rahuldada hagi üksnes juhul, kui kostja vastuväide ja vastuhaginõue on põhjendamatud.
14.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et praegusel juhul ei ole kostja vastuhagi põhjendatud, kuid arvestades kostja apellatsioonkaebuse väiteid, muudab ja täiendab kolleegium alljärgnevalt kohtuotsuse põhjendusi.
14.1.Iseenesest on õige kostja arusaam, et põhimõtteliselt saab võlausaldaja nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel võlgnikult sellise kahju hüvitamist, mis tekib võlausaldajal seetõttu, et võlgnik jätab täitmata kohtulahendist tuleneva raha maksmise kohustuse. Kolleegiumi hinnangul tekib pooltel jõustunud kohtulahendist lepingulaadne õigussuhe ning
2-17-3941 kohtulahendist tuleneva kohustuse täitmata jätmisega rikub võlgnik sellest võlasuhtest tulenevat kohustust. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja VÕS § 115 lg 1 järgi nõuda koos kohustuse täitmisega võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Seejuures on kahju hüvitamise eesmärk VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Siiski ei tule kahju VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis, ning võlasuhtest tulenevat kohustust rikkunud lepingupool peab VÕS § 127 lg 3 järgi hüvitama üldjuhul üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema.
14.2.Praegusel juhul ei jätnud maakohus vastuhagi rahuldamata seetõttu, et sellise kahju hüvitamise nõue oleks üldse välistatud. Maakohus möönis, et selline kahju hüvitamise nõue on võimalik, kuid praegusel juhul ei ole kostja kahju hüvitamise nõue põhjendatud. Kuigi maakohus tugines seda järeldades nii VÕS § 127 lg-le 4, § 128 lg-le 3 kui ka Riigikohtu seisukohtadele menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohta, nähtub maakohtu põhjendustest, et vastuhagi jäi rahuldamata seetõttu, et praegusel juhul ei olnud täitemenetluses õigusteadmistega esindaja kasutamine põhjendatud ega vajalik. Kolleegium nõustub kostja apellatsioonkaebuse väitega, et viide Riigikohtu 2. mai 2017. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16 ei olnud praeguse vaidluse eset arvestades asjakohane. Samuti ei nähtu maakohtu ülejäänud põhjendustest, et vastuhagi rahuldamata jätmise aluseks on põhjusliku seose puudumine hageja teo ja tekkinud kahju vahel VÕS § 127 lg 4 tähenduses. Seetõttu tuleb need viited kohtuotsuse põhjendustest välja jätta. Küll aga leidis maakohus vastuhagi lahendades õigesti, et VÕS § 128 lg 3 järgi ei ole vastuhagi põhjendatud. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju, mh mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks. Seetõttu tuleb kohtul igal üksikul juhul hinnata, kas kulude tegemine oli mõistlik. Kuigi Riigikohus on kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude kontekstis leidnud, et vähemalt üldjuhul on kohtueelsed õigusabikulud VÕS § 128 lg 3 tähenduses mõistlikud (vt Riigikohtu 9. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 29–30), ei tähenda see seda, et kohus peab alati pidama kohtumenetluse eel või järel tekkinud kulusid mõistlikuks. Võlasuhtes loetakse VÕS § 7 lg 1 järgi mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sellest tulenevalt saab kolleegiumi hinnangul pidada mõistlikuks eelkõige selliseid võla sissenõudmisel õigusabile tehtud kulusid, mida heas usus tegutsevad isikud loeksid samas olukorras tavaliselt mõistlikuks.
14.3.Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et vastuhagi lahendamiseks tuleb hinnata, kas kostjal oli vaja hagejalt täitemenetluses võla sissenõudmiseks õigusteadmistega isiku abi. Samuti järeldas maakohus kostja väiteid ning asjas esitatud tõendeid hinnates õigesti, et praegusel juhul ei ole kostja võla sissenõudmise kulud sellised, mida hageja peaks kostjale hüvitama, sest kostja ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis tinginuks vajaduse kasutada täitemenetluses õigusteadmistega isiku abi. Maakohus tuvastas, et kostja esitas täitmisavalduse oma esindaja (M. Jaani) vahendusel, kuid leidis põhjendatult, et kohtutäiturile eelnevalt väljatöötatud vormil avalduse esitamiseks ei vajanud kostja õigusteadmistega isiku abi. Seega ei olnud see kulu mõistlik kulu VÕS § 128 lg 3 tähenduses.
2-17-3941
Kostja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule iseenesest õigesti ette seda, et maakohus jättis vastuhagi lahendades arvestamata kostja väited selle kohta, et õigusabiteenus oli vajalik põhivõla ja viivise arvutamiseks, kuid see ei muuda vastuhagi lahendamise lõpptulemust. Kostja esitatud Bene Est Law Office arvetelt ja arvete spetsifikatsioonidelt (tl 49–50 pöördel) nähtub, et M. Jaani esitas kostjale arved seoses sellega, et ta tegeles hagejaga seotud täitemenetluse asjadega 6., 8., 14., 21. ja 26. juulil 2016 kokku 0,4 tundi ning 11., 18., 22. ja
31.augustil 2016 kokku 1,22 tundi. Seda, milliseid toiminguid M. Jaani täpsemalt täitemenetluses tegi, ei nähtu üheltki asjas esitatud tõendilt. Kostja on vastuses hagile ja vastuhagis selgitanud, et õigusteenus kujutas endast asjakohast suhtlust kohtutäituriga, sh võla arvutust lähtudes sellest, et hageja tasus esmalt võla osaliselt. Apellatsioonkaebuses selgitas kostja lisaks seda, et õigusteadmistega isiku abi oli vaja selleks, et määrata erinevate kohustuste täitmise järjekord VÕS § 88 järgi. Täitedokumendiks olnud kohtuotsusest (tl 60–63) nähtub, et kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 506 eurot 58 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 124 eurot 38 senti ja alates 29. jaanuarist 2016 kuni põhivõla tasumiseni viivise 0,07% põhivõlast päevas. Lisaks pidi hageja maksma kostjale menetluskulude hüvitist 853 eurot ja sellelt alates otsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras viivist. Kostja täitmisavaldusest (tl 65–65 pöördel) nähtub, et lisaks maakohtu otsusele on selles avalduse esitamise aja seisuga välja arvutatud jooksva viivise suurus nii põhivõlalt kui ka menetluskulude hüvitiselt. Selle kinnituseks, et M. Jaani tegi veel mingeid arvutusi ja määras, milliste kohustuste katteks tuleb lugeda tasutud osa makstuks, ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit. Lisaks ei ole kolleegiumi hinnangul täitemenetluses jooksva viivise arvutamiseks ja saadud tulemi jagamiseks erinevate kohustuste katteks õigusteadmistega isiku abi kasutamine mõistlikult vajalik. Maakohus juhtis õigesti tähelepanu sellele, et täitemenetlust korraldab kohtutäitur ja täitemenetluses osalemiseks ei ole võlausaldajal tingimata vaja õigusteadmistega isiku abi. Samuti tuleneb nõude rahuldamise ulatus ja nõuete kustutamise järjekord TMS §-st 56. TMS § 56 lg 1 järgi rahuldab kohtutäitur nõude koos viivise ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub täitedokumendist. Seejuures saab ja peab kohtutäitur vajaduse korral arvutama välja jooksva viivise täpse suuruse ning viivist saab igaüks kergesti arvutada ka veebilehel www.viivisekalkulaator.ee asuva rakenduse abil. Täitemenetlusest saadud raha jaotamisel peab aga kohtutäitur TMS § 56 lg 2 järgi lugema võlgniku võlast esmajärjekorras kustutatuks tema kanda olevad kulutused, seejärel sissenõutavad kõrvalnõuded ning lõpuks põhivõlg ja arestimise järel arvestatud intressid. Sellest tulenevalt ei ole kostja väited VÕS § 88 kohta ka asjakohased. Eelnevat arvestades järeldas maakohus kokkuvõttes õigesti, et kostja ei ole toonud esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaks alust pidada täitemenetluses tekkinud õigusabikulusid praegusel juhul vajalikuks. Seetõttu ei ole kostja täitemenetluses kantud õigusabikulud mõistlikud VÕS § 128 lg 3 tähenduses ja kostja ei saa nõuda hagejalt nende hüvitamist.
15.Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud ka kostja apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et maakohus pidanuks alternatiivselt rahuldama hagi osaliselt ja mõistma hagejalt kostja kasuks majandamiskuluna välja hageja korteriomandile vastava osa õigusabikuludest. Seejuures leiab kostja ekslikult, et maakohus saanuks seda teha asjas ise õigust kohaldades sõltumata sellest, et kostja ei ole sellist nõuet esitanud. Kohus menetleb hagi TsMS § 5 lg 1
2-17-3941 järgi siiski poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuna kostja esitas vastuhagis selgelt kahju hüvitamise nõude ja tõi selle alusena esile üksnes need asjaolud, mis annavad alust nõuda kahjuhüvitist, ei saanud maakohus rahuldada hagi osaliselt, väljumata seejuures kostja vastuhagi nõude piiridest.
16.Kolleegiumi arvates ei anna alust maakohtu otsust tühistada ka see, et maakohus ei ole selgelt kindlaks määranud hageja menetluses oleva nõude suurust pärast seda, kui hageja oma nõude suurust muutis. Hageja algse hagi järgi oli tuvastushagi esemeks põhinõue 261 eurot 16 senti ja viivis 59 eurot 91 senti, kuid 25. mai 2017. a menetlusdokumendis muutis hageja oma nõudeid ning põhinõudeks jäi 212 eurot 28 senti ja viiviseks 108 eurot 29 senti. Seega on hageja muutnud tuvastusnõude aluseks oleva põhinõude ja kõrvalnõude suurust, mida ei saa küll TsMS § 376 lg 4 järgi hagi muutmiseks, kuid mille kohta peab kohus võtma menetluses selge seisukoha (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12). Maakohtu otsuse sissejuhatavast ja kirjeldavast osast järeldab kolleegium, et maakohus on aktsepteerinud nõuete suuruste muutmist ning menetlenud hageja muudetud nõudeid, sh määranud tsiviilasja hinna muudetud nõuete väärtuse järgi. Seejuures erineb põhi- ja kõrvalnõude summeeritud väärtus üksnes 50 sendi võrra. Kostja hinnangul ei ole see rikkumine mõjutanud muud kui menetluskulude jaotust, sest hagist osalise loobumise korral peaks ka vastav osa menetluskuludest jääma hageja kanda. Kolleegiumi arvates see praegusel juhul siiski nii ei ole. Arvestades seda, et hageja muutis küll tuvastushagi aluseks olevate nõuete suurust, kuid põhi- ja kõrvalnõude summa jäi sisuliselt sama suureks, on maakohus rahuldanud hagi täielikult ka juhul, kui võtta aluseks hageja algselt esitatud nõue. II
17.Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt tema kasuks välja menetluskulude hüvitise. Kolleegium mõistab hageja apellatsioonkaebuse taotlust selliselt, et hageja soovib tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagejale menetluskulud hüvitamata, ning hageja soovib saada menetluskulude hüvitisena kokku 2523 eurot.
18.Kolleegiumi hinnangul on maakohus praegusel juhul põhjendatult leidnud, et hagejale tuleb hüvitada lepingulise esindaja kulud üksnes tsiviilasja hinna ulatuses. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul ei tohiks hüvitatavate lepingulise esindaja kulude suurus ületada rahaliste nõuete puhul tsiviilasja hinda ning et asja hinnast suuremas ulatuses kulude väljamõistmine oleks rahalise nõudega asjas õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Seejuures saab kõrgema astme kohus sekkuda alama astme kohtu diskretsiooniõiguse kasutamisse esindajakulude kindlaksmääramisel üksnes piiratult. Küll saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lahendamisel hinnata, kas asja õiguslik keerukus (ja võimalik uudsus kohtupraktika jaoks) võiks õigustada asja hinnast suuremate esindajakulude väljamõistmist (vt Riigikohtu 8. mai 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 13). Praegusel juhul leidis maakohus õigesti, et tegemist ei olnud eriliselt keeruka või mahuka kohtuvaidlusega ning hageja ei ole sellele ka apellatsioonkaebuses vastu vaielnud. Ainuüksi asjaolu, et hagejal on tekkinud lepingulise esindaja osutatud õigusteenuse tõttu suuremad kulud, ei õigusta nende kulude kogu ulatuses kostjalt välja mõistmist. Menetluskulude hüvitis
2-17-3941 peab olema ka kohtuvaidluse kaotanud poolele mõistlikult ettenähtav ning proportsionaalne, arvestades kohtumenetluses vaidluse all oleva hüve väärtust. Samuti ei ole hageja nõue tuvastada korteriühistu eel kohustuste puudumine kohtupraktika kujundamise seisukohalt sedavõrd uudne, et see tingiks tsiviilasja hinnast suurema hüvitise väljamõistmise.
19.Arvestades seda, et mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jätab kolleegium apellatsioonimenetluse kulud poolte enda kanda (vt Riigikohtu 1. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-16, p 16).
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.