Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Välja mõista ORAVAPOISID 2 OÜ-lt Finesta Baltic OÜ kasuks välja mõistetud menetluskuludelt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hageja nõue ja selle põhjendused Hageja palub tunnustada hageja nõuet OÜ X X (pankrotis; edaspidi ka võlgnik) pankrotimenetluses summas 221 150 eurot pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 nimetatud rahuldamisjärgu (II järgu) nõudena. 30.01.2018 kuulutati välja võlgniku pankrot. 04.05.2018 esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse võlgniku vastu summas 221 150 eurot. 31.05.2018 toimus pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Kostja esitas hageja nõudele vastuväite täies ulatuses. Hageja sõlmis võlgnikuga kaks krediidilepingut, vastavalt 01.04.2017 leping nr 2017-02 krediidi andmiseks summas kuni 100 000 eurot, tagastamistähtajaga 31.12.2017 ja 21.07.2017 laenuleping nr 03 krediidilimiidiga summas kuni 80 000 eurot, tagastamistähtajaga 31.10.2017. Lisaks sõlmitud laenulepingutele tõendab raha ülekandmist pangakonto väljavõte ajavahemikust 01.01.201731.12.2017, millelt on näha, et hageja on laenanud võlgnikule kokku 228 150 eurot ja tagasi saanud 6 900 eurot. Seega on võlgniku kohustus võlausaldaja ees kokku summas 221 250 eurot. Kostja vastus hagile Kostja vaidleb hagile vastu. Hageja esindajaks oli lepingutes märgitud S H. Samal ajal oli ta võlgniku juhatuse liige ja osanik. S H juhatuse liikme staatus lõppes 01.12.2017. S H oli ka võlgniku 50% osanik ja hageja 100% osaniku, H H, abikaasa. Hageja kontolt kanti võlgniku kontole 228 150 eurot. Viimane ülekanne tehti 23.11.2017. 2017. aastal võeti võlgniku pangakontolt välja sularahas 223 150 eurot (viimati 10.11.2017). Nimetatud summa kattub olulisel määral hageja hagiavalduses märgitud nõudega. Teisisõnu kogu väidetav laenuraha, mis tuli hageja poolt, võeti samaaegselt sularahas võlgniku kontolt välja. Nimetatud tegevus pidi olema S Hle teada. 01.12.2017 (kaks nädalat pärast viimast sularaha väljavõtmist võlgniku pangakontolt) ei olnud S H ja K M enam võlgniku juhatuse liikmed ega osanikud. Juhatuse liikmeks määrati A V (põhitegevus on likvideerimisteenuse pakkumine, varem kriminaalkorras kelmuse eest karistatud) ja L S D (mitmekümne probleemse Eesti ettevõtte ainus juhatuse liige) ning ainuosanikuks sai Hongkongis asuv ettevõte x, mis on seotud probleemsete ettevõtetega ja A Viga.

Eelnevalt väljatoodud kokkulangevused annavad põhjust uskuda, et kogu tegevus oli planeeritud ja asjaosaliste vahel kooskõlastatud. Pankrotimenetlus annab hagejale täiendava võimaluse pankrotimenetluse tulemusena rikastuda ja/või vähendada teiste pankrotivõlausaldajate võimalust enda nõudeid rahuldada. Lepingud 2017-02 ja Nr. 03 on allkirjastamata. Hageja pole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et võlgnik soovis krediiti kasutada ning hagejal puudub krediidi tagastamise nõue. Alternatiivselt märgib kostja järgmist – võlgnik pole esitanud tahteavaldusi, mille alusel pidanuks hageja krediiti väljastama. Panga ülekannetele pidi eelnema igakordselt võlgniku tahteavaldus. Kuivõrd hageja teadis, et pankrotivõlgnik on pankrotieelses seisundis ning sellele vaatamata kandis pankrotivõlgnikule mittepalutud raha, siis ei ole hagejal nõudeõigust pankrotivõlgniku vastu. Krediidilepingute kohaselt oli võlgnik õigustatud krediidile kuni 180 000 eurot. Sellele vaatamata tegi hageja võlgniku kontole kandeid summas 228 150 eurot ehk 48 150 eurot rohkem, kui lepingute järgi oli hageja kohustatud kandma. Kuivõrd 48 150 eurot ei ole kaetud krediidilepinguliste kohustustega hageja ees, puudub vastavas ulatuses hagejal krediidi tagastamise nõue võlgnik vastu. Alternatiivselt tugineb kostja argumendile, et hageja nõuded on tegelikkuses täidetud, kui S H võttis võlgniku kontolt sularaha välja. Olles samal ajal ka hageja esindaja täideti ühtaegu (võimalikud) nõuded hageja ees. Kostja taotleb lepingute nr 2017-2 ja nr.03 tühisuse tuvastamist vastuolu tõttu heade kommetega. Heade kommetega on vastuolus eelnevalt kirjeldatud tegevus, mille sisuks on S H rikastumine ja seejärel veel pankrotimenetluses hageja poolt (mis on S H kontrolli all) täiendava pankrotinõude esitamine. Hageja nõude tunnustamine tähendab, et hageja (mis on S H kontrolli all) saab mh kostja arvelt täiendavalt ja alusetult täiendavad veerand miljon eurot ja teiste pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamise suurus on ilmselgelt vähenenud. Teise alternatiivina taotleb kostja lepingute Nr 2017-2 ja Nr.03 tühistamist esindaja kohustuste rikkumise tõttu. Tehingu tühistamiseks peavad olema täidetud alltoodud tingimused: 1) Esindaja rikkus esindamise aluseks olevast õigussuhtes tulenevaid kohustusi - S H viibis hageja esindajana lepingute nr 2017-02 ja Nr. 03 sõlmimisel huvide konfliktis. 2) Esindaja tegi tehingu, mis oli vastuolus esindatava huvidega - S H juhtimisel tehti hageja pangakontolt võlgniku kontole kokku kandeid summas 228 150 eurot. Lepingutes puudus mis tahes tagatiste kokkulepe. Võlgnikule kantu võeti samaaegselt sularahas välja ja kuu aega hiljem läks võlgnik pankrotti. S H tegevus oli tõenäoliselt planeeritult pahatahtlik ja selges vastuolus hageja (kui juriidilise isiku) huvidega. 3) Teine pool teadis või pidi teadma kohustuste rikkumisest – võlgnikule saab omistada S H teadmisi. Järelikult pidi ka võlgnik teadma S H poolsest kohustuste rikkumisest. 4) Tühistamisavaldus on tähtaegne – kostja sai esmakordselt nõuete kaitsmise koosolekul teada asjaoludest, mis annavad õiguse lepingud tühistada. Hea usu põhimõtte alusel tuleb jätta kohaldamata jätta normid, mis annavad tühistamisõiguse üksnes esindatavale. Vastupidisel on juhul on välistatud lepingute nr 2017-02 ja nr. 03 tühistamine. Kolmanda alternatiivina taotleb kostja lepingute nr 2017-02 ja nr.03 tühisuse tuvastamist äriseadustiku (ÄS) § 181 lg 3 alusel – osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. Juhatuse liikme poolt osaühingu nimel osanike nõusolekuta tehtud tehing võib olla tühine ka siis, kui tehingu teiseks pooleks on teine osaühing, mille esindajaks ta ise on.

Alusetu rikastumise sätete alusel raha tagastamine on välistatud, sest tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sätte eesmärgiga. Mis tahes seaduse sätte eesmärgiks ei saa olla: a) Ebaseadusliku maksusoodustuse saamine. Võlgniku pangakontolt võeti sularahas välja 223 150 eurot, mille arvelt ei tasutud tulumaksu, sotsiaalmaksu jt makse; b) Ühe isiku alusetu rikastumine teise isiku arvelt. Hageja nõude tunnustamine tähendab, et hageja saab mh kostja arvelt täiendavalt ja alusetult täiendavad veerand miljon eurot ja teiste pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamise suurus on ilmselgelt vähenenud. Viimatine tähendab tegelikkuses täiendavat tulu hageja täisosanikule, H Hle, kes on S Hga abielus ja kelle puhul tuleb eeldada abielu käigus saadud vara ühisomandit. c) Nende pankrotivõlausaldajate ebavõrdne kohtlemine, kelle nõuded ei rajane halvas usus käitumisel. Tagastades hagejale alusetu rikastumise sätete alusel 221 150 eurot saabuks olukord, kus lisaks 2017 aastal sularahas 223 150 eurole saaks S H veel täiendavad 221 150 eurot. Kui S H võttis võlgniku kontolt sularaha välja, liikus sularaha uuesti hageja omandisse, sest raha kontrollis hageja seaduslik esindaja. Hageja sai kogu oma raha tagasi. Kui vaatamata kostja vastuväidetele tuvastab kohus, et hagejal oli lepinguline või lepinguväline nõue pankrotivõlgniku vastu, siis tugineb kostja sellele, et nõue on rahuldatud. Pankrotivõlgniku pangakonto käsutamisõigus oli S Hl ja K Mal. Pangakontol sularahas väljavõetud raha pankrotihaldurile üle antud ei ole ehk raha jäi S H ja K Ma kätte. Lisaks kinnitas K M, et võlgnikul võlgnevused (sh hageja ees) puuduvad. Seega raha endale jätmisega on nemad pankrotivõlgniku väidetava kohustuse hageja ees täitnud. Hageja seisukoht kostja vastuste osas Hageja kostja seisukohaga ei nõustu. Saadud krediidilimiiti ei ole kasutatud väidetavateks väljamakseteks sularahas. Toimus normaalne ja tavapärane majandustegevus. Krediidilimiidi maksete tegemisel hageja poolt võlgniku kontole nähtub, et pärast krediidilimiidi laekumist on tehtud makseid eelkõige kolmandatele isikutele, makstud arveid, makse MTA-le jms. Sularaha väljavõtmise põhjus ehitussektoris on pigem tavapärane. Kõik sularahamaksed on kaetud kuludokumentidega. Kostja on esitanud üksnes 2017 aasta konto väljavõtte, kuid tegelikult oleks kostja pidanud esitama ka varasemate perioodide kontväljavõtte. Nendelt oleks näha, et sarnane tegevus on toimunud ka varasematel aastatel ning selles ei ole midagi eriskummalist. Hageja (ega kolmandad isikud) ei ole võlgniku arvelt rikastunud, hageja nõuet ei ole rahuldatud ning väidetavat kohustust täidetud ei ole. Sõlmitud lepingute puhul ei esine tunnuseid, mille alusel saaks väita, et need on tühised või tühistatavad. Võlgniku raamatupidamisdokumendid on üle antud 27.11.2017 uuele juhatuse liikmele A Vile. See, et neid dokumente ei ole ajutisele haldurile üle antud, ei tohiks mõjutada hageja nõude rahuldamist. Kohtu põhjendused 12.02.2019 toimunud kohtuistungil jäi kostja oma vastuväidete juurde, hageja istungile ei ilmunud. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. 30.01.2018 kuulutati välja võlgniku pankrot. 04.05.2018 esitas hageja pankrotihaldurile nõudeavalduse (t lk 4) võlgniku vastu summas 221 150 eurot. 31.05.2018 toimus pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja esitas hageja nõudele vastuväite täies ulatuses (t lk 4 pöördel-6 pöördel). Ajavahemikul 01.01.2017-31.12.2017 on hageja kandnud võlgnikule kokku 228 150 eurot ja tagasi saanud 6 900 eurot (t lk 8-8 pöördel). Kohus loeb nimetatud asjaolud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

PankrS § 106 lg 1 järgi kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. Hagi esitati kohtule 28.06.2018, seega tähtaegselt. Hageja tugineb oma nõudes kahele lepingule – 01.04.2017 leping pealkirjaga „Leping 2017-02“ (t lk 7) ning 21.07.2017 leping pealkirjaga „Laenuleping nr. 03“ (t lk 7 pöördel). Lepingutes on sätestatud, et laenuandja avab laenusaajale krediidi, laenusumma ülekandmine toimub sularahas või ülekandega ja laenusumma üleandmine võib toimuda osade kaupa (p 1 ja 2). Laenusaaja kohustus tasuma ka intressi (p 4). Selline suhe vastab krediidisuhte tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 401 lg 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Kostja hinnangul on tegu arvelduskrediidilepinguga VÕS § 407 lg 1 mõttes, kuid kohus sellega ei nõustu. VÕS § 407 lg 1 sätestab, et arvelduskrediidileping on tarbijakrediidileping, millega krediidiandja lubab tarbijal maksekonto jääki teatud suuruses ületada. Antud juhul ei saa olla tegu tarbijakrediidisuhtega, kuna laenusaaja ei ole füüsiline isik ja ei saa seega olla ka tarbija (VÕS § 1 lg 5). Kostja on seisukohal, et arvelduskrediiti antakse ka ettevõtetele – kohus on seisukohal, et olenemata nimetusest on sellisel juhul õiguslikult tegu siiski krediidilepinguga mitte arvelduskrediidiga. Igal juhul ei ole aga antud juhul tegu maksekonto jäägi ületamise (s.o sisuliselt konto miinusesse mineku) olukorraga, vaid kokkulepe on raha andmise kohta. Seega vastab suhe krediidisuhte tunnustele. Kostja on esitanud väite, et panga ülekannetele pidi eelnema igakordselt võlgniku tahteavaldus, kuid võlgnik pole esitanud tahteavaldusi, mille alusel pidanuks hageja krediiti väljastama. Kostja tugineb VÕS § 407 lg-le 1 ja AS LHV Pank arvelduskrediidi üldtingimustele (t lk 81-82). Kohus selgitas eelnevalt, miks ei ole tegu arvelduskrediidiga ning kohane ei ole ka viidata panga arvelduskrediidi üldtingimustele. Antud juhul ei ole hageja poolt summade ülekandmise eelduseks pandud võlgniku poolt sellekohase nõude esitamist – sama ei tulene ka krediidilepingu ja laenulepingu kohta käivatest õigusnormidest. Asjakohane ei ole ka kostja väide, et kuivõrd hageja teadis, et võlgnik on pankrotieelses seisundis ning sellele vaatamata kandis võlgnikule mittepalutud raha, siis ei ole hagejal nõudeõigust pankrotivõlgniku vastu (kostja viitab VÕS § 6; VÕS § 99 koostoimes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4). Hageja võtab makseraskustes isikule raha kandes endale riski, et ta ei pruugi enam seda raha tagasi saada maksejõuetuse tõttu, kuid see ei muuda hageja nõuet põhjendamatuks. VÕS § 99 ei ole kohaldatav, kuivõrd võlgnik ei ole tarbija. Kostja on tuginenud sellele, et lepingud ei ole nõuetekohaselt allkirjastatud ja seega ei ole lepingud sõlmitud. VÕS § 11 lg 2 sätestab, et kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 2 sätestab, et kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Mõlema lepingu p-s 9 on sätestatud, et „käesolev leping on koostatud eesti keeles ja allkirjastatud digitaalselt“. Kuivõrd lepingud on koostatud (vähemalt) ühe poole taotlusel, siis nähtub lepingutest (vähemalt) ühe poole tahe, et lepingud oleks digitaalselt allkirjastatud. Leping 2017-02 on esitatud käsitsi allkirjastatuna ning leping nr. 03 on täiesti allkirjastamata. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et vaidluse korral lepingu sõlmituks tunnistamise üle

kuulub kohaldamisele VÕS § 11 lg 2, kui aga pooled on juba sõlmitud kokkulepet täitnud või muul viisil tunnustanud, kohaldatakse TsÜS § 83 („Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“ Varul, P. jt. Lk 256). Samuti on väljendatud seisukohta, et pooled võivad lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt kokkulepitud vorminõude oma hilisema kokkuleppega uuesti tühistada ja selline kokkulepe võib olla ka konkludentne, näiteks lepingu täitmaasumine („Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“ Varul, P. jt. Lk 256). Kohus on seisukohal, et lepingud ei ole tühised, kuna hageja ja võlgnik on väljendanud tahet olla lepingutega seotud vaatamata digitaalselt allkirjastamata jätmisele: o leping 2017-02 on allkirjastatud käsitsi, mis on võrdsustatav digitaalse allkirjastamisega (TsÜS § 80 lg 1); o hageja on täitnud mõlemat lepingut, tehes ülekandeid võlgnikule ja märkides selgitusse lepingute pealkirjad. o võlgnik on tasunud hagejale laenulepingu nr 3 (s.o täiesti allkirjastamata lepingu) alusel intresse ja osaliselt põhivõlga. Eelnevast tulenevalt ei saa antud juhul kohtu hinnangul väita, et lepinguid ei saa lugeda sõlmituks või et lepingud oleks tühised vorminõude rikkumise tõttu. Kostja arvates võivad lepingud nr 2017-02 ja nr.03 olla tühised ÄS § 181 lg 3 alusel. ÄS § 181 lg 3 sätestab: „Osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel“. ÄS § 181 lg 3 sätestatu kohaldub ka juhul, kui tehing tehakse juhatuse liikmega seotud isikuga. Riigikohtu lahendis 1-16-4197 p 41 on sellekohane praktika võetud kokku järgnvalt: „Kohtupraktikas on teatud juhtudel ÄS § 181 lõikeid 3 ja 4 laiendatud ka tehingutele, mis on tehtud juhatuse liikmega suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isikuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus nr 3-1-122-17, p 55). Näiteks on ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tuleneva esindusõiguse piirangu kohaldamist peetud õigustatuks olukorras, kus juhatuse liige teeb tehingu enda abikaasa äriühinguga, kui äriühingu osalus kuulub abikaasade ühisvarasse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2017. a otsus nr 32-1-26-17, p 10).“ Osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks on sätestatud huvide konflikti vältimise eesmärgil, sest juhatuse liikmel võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele. Samasugune huvide konflikti tekkimise oht esineb ka siis, kui tehingu teiseks pooleks on juhatuse liikme ja tema abikaasa 100%-lise kontrolli all olev äriühing. Kui juhatuse liikme ja tema abikaasa vahel on varaühisuse varasuhe, on osaühingu potentsiaalseks lepingupartneriks oleva äriühingu ja juhatuse liikme majanduslikud huvid suurel määral sarnased (Riigikohtu lahend 3-2-1-26-17 p 10). Antud juhul on hageja ja võlgnik seotud isikud. S H oli lepingute sõlmimise hetkel nii hageja kui võlgniku juhatuse liige ning hageja osanikuks oli S H abikaasa H H (t lk 19-26, 50-57). Kohtule ei ole esitatud osanike nõusolekuid selliste lepingute sõlmimiseks. Osanike nõusolekut poleks vaja siis, kui tehing oleks tehtud igapäevases majandustegevuses ja turuhinna alusel (mõlemad eeldused peavad olema täidetud; Riigikohtu lahend 3-2-1-26-17 p 12), kuid hageja tegevusalaks ei ole ja ei ole olnud laenude andmine. Eelnevast tulenevalt on kohtu hinnangul lepingud nr 2017-02 ja nr.03 tühised ÄS § 181 lg 3 alusel, kuna need on tehtud seotud isikute vahel ilma osanike nõusolekuta. Kuna lepingud on tühised, siis ei analüüsi kohus kostja väiteid, mis seonduvad lepingute tühisusega heade kommetega vastuolu tõttu ja tühistamisega esindaja kohustuse rikkumise tõttu. TsÜS § 84 lg 1 sätestab: „tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti“. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Lõige 2 sätestab: „Üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui: 1) üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; 2)

õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud; 3) tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga.“ Hageja kandis võlgnikule üle kokku 228 150 eurot, kuigi kohustust ei olnud olemas lepingute tühisuse tõttu. VÕS § 1028 lg 1 eeldused on seega täidetud. Kostja hinnangul puudub alusetu rikastumine, kuna hageja sai võlgnikule kantud summad samaaegselt sularahas tagasi. Kostja on seisukohal, et kuna võlgnik võttis hagejalt saadud summa sularahas välja ja S H pidi sellest teadma, siis on sellega tagastatud summad hagejale. Kohus nõustub kostja vastuväitega osaliselt. Kostja on esitanud võlgniku kontoväljavõtted selle kohta, et 2017. aastal võeti võlgniku pangakontolt välja sularahas 223 150 eurot (t lk 58-73, 131-132). Kostja on seostanud hageja poolt võlgnikule kantud summad ja sularahas välja võetud summad mh põhjendusega, et summad on sarnased – hageja poolt kanti üle 228 150 eurot ja sularaha võeti välja 223 150 eurot. Kostja väide on osaliselt eksitav. Kostja on väljavõetud summade hulka arvanud ka 2017 jaanuar-märts sularaha väljavõtmised, kuid need toimusid enne esimest hageja poolt võlgnikule 17.04.2017 tehtud makset. Pärast selle makse tegemist võeti võlgniku kontolt sularahana välja 157 050 eurot. Hageja ei ole väidet sularaha väljavõtmise kohta vaidlustanud, kuid on seisukohal, et ehitussektoris on sularaha kasutamine tavapärane ja seda raha on kasutatud majandustegevuseks. Kohus tegi 03.12.2018 istungil hagejale ettepaneku tõendada, et võlgnik kasutas summasid oma majandustegevuses ning kohus selgitas ka seda, et pangakontoväljavõtted ei ole sularahatehingute puhul piisavaks tõendiks. Hageja kohtule sellekohaseid tõendeid ei esitanud. Hageja esitas vaid raamatupidamisdokumentide ja varade vastuvõtmis-üleandmisakti, mille kohaselt on võlgniku raamatupidamisdokumendid üle antud uuele juhatuse liikmele A Vile (t lk 125), kuid see dokument ei tõenda kuidagi sularaha kasutamist võlgniku majandustegevuses. Kuivõrd hageja ja võlgniku juhatuse liige on sama isik ning tõendatud ei ole, et võlgnik kasutas sularahas väljavõetud raha oma majandustegevuses, tuleb asuda seisukohale, et sularahas väljavõetud summa on tagastatud hagejale. Kostja on esitanud ka väited, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on välistatud, sest mis tahes seaduse sätte eesmärgiks ei saa olla ebaseadusliku maksusoodustuse saamine (sularahas välja võetud summalt ei makstud makse); hageja alusetu rikastumine (S H sai 2017 aastal sularahas 223 150 eurot); nende pankrotivõlausaldajate ebavõrdne kohtlemine, kelle nõuded ei rajane halvas usus käitumisel. Kohus leiab, et kuna sularaha väljavõtmine on arvatav hageja poolt tasutud summade tagastamisena, siis puudub vajadus neid väiteid analüüsida. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele osaliselt. Hageja on võlgnikule üle kandnud 228 150 eurot, võlgnik tagastas ülekandega 6 900 eurot ning sularahas võttis võlgnik alates 17.04.2017 välja 157 050 eurot, mille kasutamine on tõendamata ja mille saab arvada hageja poolt alusetult tasutud summa tagastamisena. Seetõttu jääb põhjendatud nõude suuruseks 64 200 eurot. Kuna nõue ei ole tagatud pandiga, tunnustab kohus nõuet 64 200 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 nimetatud rahuldamisjärgu nõudena. Otsuses viitamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kuna need on asjasse puutumatud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldab hagi 29% ulatuses, mistõttu jagab kohus menetluskulud sama protsendi järgi. TsMS § 174 lg 1 ja 2 alusel määrab kohus menetluskulud kindlaks käesolevas kohtuotsuses. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud,

kohtukulud on mh riigilõiv. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hageja ei ole menetluskulude nimekirja kohtule esitanud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tasus hageja hagi esitamisel riigilõivu 300 eurot. Hagihinnaks on 3 500 eurot ning sellise hinnaga hagilt tuli riigilõivuseaduse kohaselt tasuda riigilõivu 300 eurot. See on põhjendatud kulu. Hagejat esindas menetluses vandeadvokaat, kuid menetluskulude nimekirja ning menetluskulude kandmist tõendavate dokumentide puudumise tõttu ei ole võimalik õigusabikulusid kindlaks määrata. Eeltoodu põhjal määrab kohus hageja menetluskuludena kindlaks 300 eurot. Ülejäänud osas jätab kohus menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks määramata. Kuivõrd kohus andis pooltele tähtaja menetluskulude nimekirja ja tõendite esitamiseks menetlusse võtmise määruses, kuid hageja dokumente ei esitanud ei tähtaegselt ega hiljem (hageja ei ilmunud ka viimasele istungile), ei saa hageja taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. Kostja menetluskulude nimekirja ja tsiviilasja materjalide kohaselt on kostja õigusabile kulunud aeg 27,36 tundi ning tunnitasuga 130 eurot kujuneb õigusabikuluks 3 556,80 eurot. Hageja ei ole kostja õigusabikulude osas seisukohta esitanud. Kohus peab tehtud toiminguid (dokumentide koostamine, dokumentidega tutvumine, istungiteks ettevalmistumine, istungitel osalemine) põhjendatuks. Samuti on mõistlik ja turutingimustele vastav tunnitasu 130 eurot. Küll aga ei pea kohus põhjendatuks kahe esindaja ajakulu. Antud asi ei ole kohtu hinnangul sellise keerukusega, mille puhul oleks mitme esindaja osalemine põhjendatud. Seetõttu ei ole põhjendatud topeltajakulu istungiteks ettevalmistamisele ja kohus vähendab ajakulu 3 tunni võrra. Kostja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on seega 3 166,80 eurot. Eelnevast tulenevalt määrab kohus hageja menetluskuluna kindlaks 300 eurot, millest kostja peab hüvitama 87 eurot (29%). Kostja menetluskuluna määrab kohus kindlaks 3 166,80 eurot, millest hageja peab hüvitama 2 248,43 eurot (71%). TsMS § 445 lg 1 teine lause sätestab, et kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas. Tasaarvuse tagajärjel kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 2 161,43 eurot (2 248,43-87). TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja on sellekohase taotluse esitanud, kohus rahuldab taotluse ja mõistab välja viivise menetluskuludelt. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi on täiendatud Tallinna RK 13.11.2019 lahendiga.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.