2-18-3972/24 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Pärnu Maakohus Paide kohtumaja - lahend.ee

4.4.kohaselt makstakse töötajale töötasu üks kord kuus igale arvestuskuule järgneva kuu 10-ndal kuupäeval; - tööandja oma 17.01.2018 käskkirja nr P2 „Tootmise efektiivsustasu määramise kord” fikseeris lisatasu maksmise alused aastaks 2018. 08.02.2018 käskkirjadega nr P2-1 ja P3-1 kehtestas tööandja tootmise efektiivsustasu määramise korra ning profiilitootmise efektiivsustasu määramise korra 2018.aastaks, millest nähakse ette struktuurüksuse juhtide õigus teha tööandjale ettepanek nii tehniku kui ka tõstukijuhi puhul maksta lisatasu kuni 250 eurot (bruto) kuus efektiivse ja tulemusliku töö eest. Kõikides osundatud käskkirjades on sätestatud, et neid lisatasusid võib vähendada või väljamaksmist peatada (mitte maksta), kui töötaja ei täida töökorralduse reegleid; - 09.02.2018 esitas töötaja tööandjale ülesütlemisavalduse töölepingu korraliseks lõpetamiseks alates 23.02.2018. Tööandja ei olnud nõus töölepingut nimetatud kuupäevast lõpetama osundades, et seaduses on ette nähtud töötajale 30-päevane etteteatamistähtaeg. Tööandjale teadaolevalt soovis töötaja asuda tööle teise tööandja juures alates 26.02.2018; - 12.02.2018 esitas töötaja tööandjale uue ülesütlemisavalduse, milles ütles töölepingu üles TLS § 91 lg 2 alusel erakorraliselt alates 23.02.2018. Töötaja 12.02.2018 ülesütlemisavaldus on põhjendamata. Tööandaja teatas töötajale, et ei nõustu erakorralise ülesütlemisega, kuivõrd puudub seaduses sätestatud tööandjapoolne kohustuste oluline rikkumine ja töötaja alusetu ülesütlemine tekitab tööandjale kahju; - peale 23.02.2018 töötaja tööle ei ilmunud; - tööandja pöördus 05.03.2018 konsultatsiooniks õigusbüroosse Titulus OÜ, selgitamaks tekkinud olukorda ja selle võimalikke õiguslikke tagajärgi, millega seoses kandis tööandja otsest varalist kahju 180 eurot õigusabikuluna. Tööandja oli seisukohal, et töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse esitamise ajal ei olnud tööandja töötaja töölepingut oluliselt rikkunud, mistõttu töötajal puudus seadusest tulenev alus töölepingu ülesütlemiseks. Pealegi on töötaja esitanud tööandjale kaks erineva õigusliku sisuga tahteavaldust töölepingu lõpetamiseks alates 23.02.2018, kusjuures tahteavaldus töölepingu korraliseks lõpetamiseks oli esitatud erakorralisest ülesütlemisest ajaliselt varem. Hageja leidis, et juba eelnimetatud asjaolud tõendavad ning annavad aluse kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. Kuna töötaja 12.02.2018 ülesütlemisavaldus on põhjendamata, ei olnud tööandjal võimalik hinnata, kas ülesütlemine on toimunud kooskõlas seadusega või mitte. Sellest sõltumata on tööandja sunnitud erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks pöörduma töövaidlusorganisse (TLS § 105 lg 1, Riigikohtu lahend nr 3-2-1-170-11) ja kandma seoses sellega kulusid, sest vastasel juhul on ülesütlemine algusest peale kehtiv (TLS §105 lg 2) ning töötajal tekib TLS § 100 lg-s 4 sätestatud alusel hüvitise nõudeõigus (tl 1-3). 17.08.2018 vastuses palus hageja jätta kostja vastuhagi rahuldamata ning rahuldada tema esitatud hagi. Hageja märkis, et 12.02.2018 ülesütlemisavalduses ei toonud kostja välja erakorralise ülesütlemise mõjuvat põhjust, kuigi tal oli selleks kohustus (TLS § 95 lg 2). Kostja ei ole tõendanud töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks toodud mõjuvat põhjust. TL p 4.4 kohaselt makstakse töötajale töötasu üks kord kuus igale arvestuskuule järgneva kuu 10-ndal kuupäeval. Seega tekkis tööandjal kohustus maksta 2018 veebruarikuus töötatud päevade eest töötajale töötasu, sh väidetavat lisatasu alles 10.03.2018. Sellest tulenevalt on alusetu kostja väide, et 12.02.2018 erakorralise töölepingu lõpetamise avalduse esitamise tingis asjaolu, et tema õigusi on tööandja poolt oluliselt rikutud lisatasu mittemaksmisega ajavahemiku 01.02.-23.02.2018 eest. Hageja ei ole rikkunud tööandja kohustusi, mistõttu puudus kostjal mõjuv põhjus töölepingu lõpetamiseks. Seda kinnitab kostja seletus, et kuna tööandja tema korralise lahkumisavalduse puhul etteteatamistähtaega ei lühendanud, kirjutas ta erakorralise töölepingu lõpetamise avalduse, sest soovis alates 26.02.2018 asuda tööle teise tööandja juurde. Lisaks märkis hageja, et töötajaga sõlmib ja lõpetab töölepingu tööandja õigustes isik ehk äriühingu juhataja. Seetõttu ei ole asjakohane kostja osundamine vestlusele tarneahela juhatajaga. Kuigi kostja töötamise viimasel päeval teadis, et tööandja ei nõustu töölepingu ennetähtaegse lõpetamisega, ta enam tööle ei ilmunud. TLS § 95 lg 1 järgi on töölepingu lõppemise eelduseks ülesütlemisavaldus, mistõttu ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (TsÜS § 68 lg-d 3 ja 4). Lõpparve väljamaksmine raamatupidaja poolt on tegevus, mis antud juhul ei muutnud olematuks kostja tahteavaldusi lõpetada tööleping kas korraliselt (TLS § 85) või erakorraliselt (TLS § 91 lg 2) ning tööandja selgesõnalist tahteavaldust, et ta ei nõustu töölepingu erakorralise lõpetamisega. Tsiviilasi nr 2-18-3972 Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine TLS § 85 lg 4 alusel korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga. Kostja rikkus oma töö2 (9)

lepingulisi kohustusi süüliselt ja tahtlikult, esitades 12.02.2018 hagejale alusetu ja põhjendusteta erakorralise ülesütlemisavalduse ning lahkudes töölt 23.02.2018 ehk enne etteteatamistähtaega, kuigi tööandja teatas, et töötajal ei ole selleks mingit alust ning töölepingu süülise rikkumise tagajärjel tekib hagejale kahju. Töötaja lisatasu nõue summas 250 eurot on alusetu. TL p-s 1.5 on pooled kokku leppinud tunnitasu 5 eurot. Töölepingus puudub poolte vahel kokkulepe, mis kohustaks tööandjat töötajale maksma lisatasu igakuuliselt 250 eurot. Tööandjal õigus maksta töötajatele lisatasu, kui ta peab seda põhjendatuks arvestades töötaja töö efektiivsust, tööpanust ning töökorralduse reeglite täitmist. Kostja poolt esitatud palgalehtedelt nähtub lisatasuna makstud summade erinevus kuude lõikes, mis ei kinnita kostja väidet nn kohustuslikust lisatasust 250 eurot kuus. Tööandjal on õigus kehtestada äriühingus lisatasu maksmise alused, sest mingit üldist kehtivat palgasüsteemi tööseadusandlus ette ei näe. Kostja on esitanud kohtule 17.01.2018 käskkirja nr P2 „Tootmise efektiivsustasu määramise kord”, millega tööandja fikseeris lisatasu maksmise alused aastaks 2018. 08.02.2018 kehtestas tööandja käskkirjadega nr P2-1 ja P3-1 2018.aastaks tootmise efektiivsustasu määramise korra ning profiilitootmise efektiivsustasu määramise korra (lisad 1,2), millest viimases nähakse ette struktuurüksuse juhtide õigus teha tööandjale ettepanek nii tehniku kui ka tõstukijuhi puhul maksta lisatasu kuni 250 eurot (bruto) kuus efektiivse ja tulemusliku töö eest. Kõigis osundatud käskkirjades on sätestatud, et neid lisatasusid võib vähendada või väljamaksmist peatada (mitte maksta), kui töötaja ei täida töökorralduse reegleid. Kostja ei täitnud oma töölepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, lahkudes enne ettenähtud tähtaega. Töötaja käitumine on ilmselge töökorralduse reeglite mittetäitmine, mida tööandja ei saa lugeda tavapärasemast efektiivsemaks ja tulemuslikumaks tööks, mida premeerida (tl 83-86). Kohtuistungil jäi tööandja eelnevas menetluses esitatud asjaolude ja seisukohtade juurde. Hageja lisas, et tööandja on maksnud töötajale ühepoolselt lisatasu tulemusliku ja efektiivsema töö eest. Töölepingu järgi ei olnud lisatasu mingis kindlas summas. Hageja väitel on 2018 lisatasu maksmiseks kaks käskkirja - 17.01.2018 käskkiri ja 08.02.2018 täpsustav käskkiri. Nende kohaselt makstakse lisatasu lisaefektiivsuse eest kuni 250 eurot. Ka 17.01. käskkirjas on sees, et kui töötaja ei täida töökorraldusreegleid, siis lisatasu ei maksta. Hageja rõhutas, et lisatasu mittemaksmine perioodi 01.02.-23.02 eest ei saanud olla mõjuvaks põhjuseks 12.02.2018 töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks töötaja poolt, kuna töölepingu p 4 kohaselt oli palgapäev (veebruarikuu töötasu maksmise tähtpäev) alles 10.märts. Hageja märkis, et 17.01.2018 käskkiri iseenesest ei riku töötaja õigusi, sest käskkirja saab muuta ja 08.02.2018 käskkirjaga seda tehti. Hageja leidis, et kostja poolt kohtuistungil esitatud uus asjaolu, et tööandja maksis talle detsembrikuu töötasu osaliselt välja 9 päevase hilinemisega, ei ole samuti selliseks rikkumiseks, mis annab aluse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, sest tööandja ei ole töötasu maksmisega oluliselt viivitanud. Pealegi ei ole töötaja sellele asjaolule varem tuginenud ning kui see oli töötaja jaoks probleem, oli tal võimalik juba jaanuaris ülesütlemine esitada (tl 107-110). 21.12.2018 kohtuvaidluse teesides jäi hageja menetluses varem esitatud seisukohtade juurde. Ühtlasi palus hageja jätta tähelepanuta kostja poolt 18.12.2018 teeside lisas esitatud uued tõendid, kuna kohtukõne teesides ei saa enam uusi väiteid ja tõendeid esitada. Lisaks oli 20.07.2018 kohtumääruses pooltele tõendite esitamiseks antud tähtaeg (august 2018) ammu möödunud. Pealegi selgitas kohus ka kohtuistungil, et uusi tõendid vastu enam ei võeta. Seega ei ole kostja poolt uute tõendite lisamine kohtukõne teesidele põhjendatud ega menetluslikult korrektne. Samal põhjusel tuleb tähelepanuta jätta kostja kohtukõne teesides esitatud uued väiteid lisatasu kokkulepitud suurusest ning asjaolu, et ta vaidlustab esmakordselt tööandja käskkirjades (17.01.2018 jt teised) fikseeritud põhimõtte, et lisatasu võib vähendada ja väljamaksmist peatada, kui ei täideta töökorralduse reegleid. Hagejal oli võimalik oma seisukohtades tugineda kostja esindaja poolt esitatud asjaoludele ja tõenditele, mis olid esitatud enne augustit 2018 ehk kohtu poolt pooltele selleks antud tähtaega (tl 122-123).

- 09.02.2018 (pärast uue töökoha leidmist) esitas kostja hagejale töölepingu korralise ülesütlemise teatise töölepingu lõpetamiseks alates 23.02.2018. Tööandja etteteatamistähtaega kokkuleppel lühendada ei soovinud; - 12.02.2018 esitas töötaja tööandjale töölepingu erakorralise ülesütlemise teatise töölepingu lõpetamiseks alates 23.02.2018 tuginedes TLS § 91 lg-le 2; - 14.02.2018 küsis kostja tarneahela juhilt MJ kinnitust, kas võib ennast uuele kohale tööle lubada alates 26.02.2018 ning sai kinnituse, et takistusi ei ole; - 23.02.2018 kui ülesütlemisavalduse kohaselt pidanuks olema kostja viimane tööpäev, sai kostja e-postiga tööandjalt keeldumise töölepingu lõpetamiseks; - töötaja pärast 23.02.2018 enam hageja juurde tööle ei läinud, kuna 23.02.2018 maksti töötajale välja lõpparve, millega töötaja hinnangul tunnistas tööandja töölepingu lõppenuks ülesütlemisavalduses märgitud ajal ja alustel; - veebruarikuu eest töötajale lisatasu ei makstud, kuigi lisatasu oli tarneahela juhi poolt välja arvestatud; - töötaja kuue kuu keskmine töötasu perioodil august 2017 – jaanuar 2018 oli 1343,93 eurot. Töötaja oli seisukohal, et töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks andis alust asjaolu, et tööandja on töölepingu tingimusi muutnud ilma poolte kokkuleppeta töötasu arvestamise tingimuste (lisatasu maksmise) osas. Seejuures ei oma tähendust, et lisatasu maksmine ei olnud kirjalikult kokku lepitud. Kostja hinnangul oli tegemist töölepingu tingimuste olulise muudatusega, mida saab vastavalt töölepingu seadusele teha vaid poolte kokkuleppel. Kuna kokkulepet ei olnud, pidanuks pooled käituma vastavalt enne 01.01.2018 kehtinud kokkulepetele. Tööandja jättis aga töötajale lisatasu maksmata. Jaanuarikuu eest töötaja lisatasu ei soovi, kuna jaanuaris oli ta haiguslehel. Kuna tööandaja rikkus töölepinguseadusest tulenevat kohustust maksta töötasu kokkulepitud tingimustel, tekkis töötajal õigus lõpetada tööleping erakorraliselt tööandjapoolse rikkumise tõttu. Eeltoodule tuginedes oli kostja seisukohal, et erakorraline ülesütlemine oli asjaolusid arvestades õiguspärane, tuleb jätta kehtima ning erakorralise ülesütlemise tühisus tuleb jätta tuvastamata, samuti tuleb jätta hüvitis hagejale välja mõistmata. Tööandjalt tuleb aga töötaja kasuks välja mõista veebruarikuu eest saamata töötasu (lisatasu) 250 eurot ning TLS § 100 lg 4 alusel hüvitis töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses (tl 54-57, 61-64). Kohtuistungil põhjendas töötaja töölepingu erakorralist ülesütlemist sellega, et 17.01.2018 käskkirjaga (sai kostjale teatavaks jaanuari lõpus või veebruari alguses) vähendati alates 01.01.2018 tasusid vastavalt lamineerimisele ja tükeldamisele, kõik tükitasud on väiksemad (võrdlust kostjal enda sõnul kusagilt võtta ei ole), 08.02.2018 käskkirja kostja saanud ei ole. Kostja arvates oli tegemist töölepingu tingimuste olulise muudatusega, mis puudutab efektiivsustasu maksmist. Kostja leidis, et hetkel, kui ta 17.01.2018 pidi käskkirja allkirjastama, oli tema töötasu juba vähendatud ühepoolselt, sest tema sellega ei nõustunud. Lisaks märkis töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise uue asjaoluna, et tööandja on alates 10.01.2018 rikkunud tema õigusi sellega, et ei maksnud temale kogu detsembrikuu palka välja õigeaegselt, osa maksti välja 9 päeva hiljem, so 19.01.2018. Kusjuures puuduv osa maksti välja alles pärast seda, kui terve tootmisega kutsuti kokku koosolek, pärast mida tööandja tunnistas, et tõesti osa jäi välja maksmata. Töötaja ütles, et saatis seetõttu, et detsembrikuu palka ei makstud välja 10-ndal jaanuaril CV 15.01 või 16.01 paljudesse kohtadesse. Vastus uue töökoha saamise kohta tuli vist 08.02 ning 09.02 esitas ta lahkumisavalduse. Lahkumisavaldust ei andnud ta koheselt, kuna tal ei olnud uut töökohta, kuid on pere ja asjad, mis vajavad hooldamist. Seetõttu ei saanud ta lõpetada lepingut varem, kui on uus töökoht olemas. Töötaja väitel andis ta alguses tavalise lahkumisavalduse, sest ei soovinud tööandjaga riidu minna, ta ootas, et tööandja tuleb vastu ja lõpetab lepingu varem. Vastuse, et tööandja keeldub töölepingut ennetähtaega (23.02.2018) lõpetamast sai kostja kätte 12.02.2018. Kuna tööandjalt tuli eitav vastus, siis kasutas töötaja enda sõnul kohaselt järgmist käiku, milleks oli erakorraline ülesütlemine, sest ta tundis, et tema õigusi on rikutud. Ta on rääkinud sellest ka oma otsese ülemuse MJ, kes ei näinud probleemi, et miks ta ei võiks töölt ära minna. Seda, kas tal oli ka otsustusõigus, kostja ei teadvat. Ka kõrvalamajas olev tootmisdirektor EV ei ütelnud mingit vastulauset. Töötaja väitel ei ole talle D käsku mitte kunagi tutvustatud, ta ei ole D kunagi näinud. Kostja väitel sai ta 23.02.2018 kokku I, kes oli määratud seda tehast juhtima, MJ oli ka. I ei lasknud tal rääkida, süüdistas teda erinevates asjades. Kostja väitel oli ta nõus kompromissina veel 2 nädalat töötama, kuid kuna detsembris ja jaanuari alguses oli kollektiivpuhkus, mille ajal käis kostja tööandjaga kokkuleppel 3 päeva tööl, soovis ta need 3 kolm päeva 26-28.02 (uue tööandjaga kokkulepitud koolituspäevad) välja võtta. Sellega ei oldud nõus ja kostjale öeldi, et leping lõpetatakse. Kostja ütles, et kuni hetkeni, kui talle lõpparve välja maksti, ei olnud ta kindel, kas ta peab esmaspäeval tööle minema või mitte. 23-nda õhtul kanti lõpparve üle. Uue tööandja personaliga vesteldes said nemad aru, et kui lõpparve on välja maksTsiviilasi nr 2-18-3972 tud, siis pretensioone ei ole. Kostja selgitas veel, et saamata jäänud töötasu 250 eurot on veebruarikuu lisatasu lisaks sellele, mis vastavalt käskkirjale olid need tükeldamise ja muud tasud. 250 oli igakuiselt ja see oli sellepärast, et kui palgast see 250 maha võtta, miinus veel tükitöö hind, siis 4 (9)

selle raha eest keegi tööl ei käiks. Lisatasu võrdus töötasuga selles firmas, sest seda maksti igakuiselt. See oli suuline kokkulepe, kuna mingil põhjusel ei tahetud palganumbrit suureks tõsta, siis leppisime suuliselt kokku, et see on raha, mis igakuiselt lisatasuna palgale lisandub. See oligi põhjus, miks sai töölepingule alla kirjutatud (tl 107-110). 18.12.2018 lõplikes seisukohtades märkis kostja, et kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni täitis töötaja poolte kokkuleppel lisaülesandeid, mille eest sai tükitöötasu lisatasuna vastavalt töölepingu lisale 1 (mille töötaja tõendina lisas) ning tõstukijuhina töötamise eest lisatasu 350 eurot kuus. Nimetatud tegevused kuulusid kostja tööülesannete hulka ning tal ei olnud õigust neist keelduda. Lepingu ülesütlemise aluseks olnud käskkirjaga vähendati nii tükitasu tariifi, nimetati see ümber efektiivsustasuks kui ka jättis ettevõte endale õiguse vastav tasu üldse maksmata jätta. Kostja töötasu vähenes eeltoodud asjaoludest tulenevalt märgatavalt. Nimetatud asjaolude tõendamiseks esitas töötaja OÜ x tollase tootmisjuhi MJ kirjalikud ütlused. Saamata jäänud töötasu nõuet põhjendas töötaja asjaoluga, et suusõnalise kokkuleppe alusel oli tõstukijuhi töö eest lisatasu 350 eurot (bruto). Kuna töötaja ütles töölepingu üles veebruari lõpus, tuleb lisatasu proportsionaalselt vähendada. Lisatasu oli tarneahela juhi poolt ka välja arvestatud (nähtub kostja 25.04.2018 vastuse lisast 2). Kuna tegemist ei olnud boonussüsteemiga vaid tasuga tööülesannete täitmise eest, millest töötajal ei olnud õigust keelduda, kuulub see kostja arvates temale väljamaksmisele vaatamata töölepingu ülesütlemisele proportsionaalselt töötatud ajaga (tl 113-118). 04.01.2019 vastuses selgitas kostja, et tema varem esitatud väide, et tööandja rikkus töölepingut, makstes töötajale töötasu välja hiljem kui kokkulepitud tähtpäeval, ei olnud ülesütlemise aluseks, vaid ajendiks uue töökoha otsimise alustamisele. Lisaks märkis kostja, et temale teadaolevalt olid kokkulepped suusõnalised ning vastava dokumendi (Töölepingu lisa 1 – esitatud 18.12.2018 kohtule) olemasolust ei olnud ta teadlik. Kostja sai sellest teadlikuks, kui MJ oli töösuhte ettevõttega lõpetanud ja soostus kostjaga informatsiooni jagama, asjasse puutuvaid ütlusi andma ning avaldas ka töölepingu lisa 1 (tl 129-130).

1.Kohus, tutvunud esitatud materjalidega, kuulanud ära pooled ning hinnanud tõendeid kogumis leiab, et tööandja ja töötaja hagid kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised. Kostja esitas 18.12.2018 lõplike seisukohtade lisana menetluses varem esitamata tõendid Töölepingu Lisa 1 ja MJ kirjalikud ütlused (tl 117,118). Hageja palus need tõendid jätta tähelepanuta, kuna on esitatud pärast tõendite esitamiseks kohtu poolt 20.07.2018 kohtumääruses pooltele määratud tähtaega. 20.07.2018 kohtumääruses andis kohus tõepoolest pooltele tähtaja 30 päeva alates määruse kättetoimetamisest kõigi taotluste ja tõendite esitamiseks, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel ning selgitas ühtlasi, et pärast määratud tähtaega esitatud tõendid võib kohus tagasi lükata, v.a. juhul, kui menetlusosaline tõendab, et tal esines selleks mõjuv põhjus. TsMS § 237 lg 1 teise lause kohaselt kui tõendit ei ole kohtu antud tähtajaks esitatud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes TsMS §-s 331 sätestatut järgides. TsMS § 331 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. TsMS § 329 ja 330 sätestavad põhimõtte, et avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited tuleb esitada enne eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses enne taotluste esitamise tähtaja lõppemist. Kohtuistungil määras kohus, et eelmenetlus lõpeb 18.12.2018. Seega kostja, esitades tõendid 18.12.2018, esitas need enne eelmenetluse lõppemist. Kohtu hinnangul on kostja ka usutavalt põhistanud, miks ta neid tõendeid ei saanud varem esitada. Nende tõendite menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates ka menetluse lahendamise viibimist. Kohus on 21.12.2018 menetlusdokumendis (tl 120) andnud hagejale võimaluse kostja 18.12.2018 esitatud tõendite ja asjaolude suhtes seisukoha esitamiseks. Eeltoodut kogumis arvestades võtab kohus kostja esitatud tõendid (tl 117,118) vastu.

3.1.25.04.2018 hagiv astuses ja vastuhagis märkis töötaja, et lisaks töölepingus märgitud töötasule 5 eurot tund oli poolte vahel suusõnaline kokkulepe lisatasu maksmiseks vähemalt 250 eurot kuus. Lisatasu arvestasid tootmisjuhid proportsionaalselt töötatud päevadega, võttes arvesse töötaja poolt täidetud lisaülesandeid. Lisatasu tõusis kui oli lamineerimist või palju tõstukiga tööd. Kohtuistungil ütles töötaja, et suulise kokkuleppega oli lisatasu 250 eurot kuus igakuiselt lisaks sellele, mis vastavalt käskkirjale olid tükeldamise ja muud tasud. Lisatasu võrdus töötasuga selles firmas, mingil põhjusel ei tahetud palganumbrit suureks tõsta ja lepiti kokku, et see on raha, mis igakuiselt lisatasuna palgale lisandub ning seetõttu ta töölepingule alla kirjutaski. 18.12.2018 lõplikes seisukohtades märkis kostja, et kuni lepingu erakorralise ülesütlemiseni täitis ta poolte kokkuleppel lisaülesandeid, mille eest sai tükitöötasu lisatasuna vastavalt töölepingu lisale 1 (mille töötaja tõendina lisas) ning tõstukijuhina töötamise eest lisatasu 350 eurot kuus (mille tõendamiseks esitas MJ kirjalikud ütlused). Tööandja rikkumine seisnes töötaja arvates selles, et tööandja 17.01.2018 väljaantud käskkirjaga ühepoolselt ilma poolte sellekohase kokkuleppeta muutis töölepingu tingimusi töötasu (lisatasu) arvestamise osas, millest tulenevalt töötajal alates 01.01.2018 enam kokkulepitud lisatasu saamise õigust ei olnud. Lepingu ülesütlemise aluseks olnud käskkirjaga vähendati nii tükitasu tariifi, nimetati see ümber efektiivsustasuks, samuti jättis ettevõte endale õiguse vastav tasu üldse maksmata jätta. Kostja töötasu vähenes eeltoodud asjaoludest tulenevalt märgatavalt. Väidet kinnitavat võrdlust töötaja ei esitanud. Töötaja oli seisukohal, et kuna kokkulepet töötasu muutmiseks ei olnud, pidanuks pooled käituma vastavalt enne 01.01.2018 kehtinud kokkulepetele. Tööandja jättis aga töötajale veebruarikuu eest lisatasu maksmata. Kuna tööandaja rikkus töölepinguseadusest tulenevat kohustust maksta töötasu kokkulepitud tingimustel, tekkis tal õigus lõpetada tööleping erakorraliselt tööandjapoolse rikkumise tõttu. Tööandja eitas igakuise kindlas summas lisatasu maksmise kokkulepet. Tööandja väitel on ta ühepoolselt maksnud töötajale lisatasu, arvestades töötaja töö efektiivsust ja –panust ning töökorralduse reeglite täitmist. Pealegi tekkis tööandjal kohustus maksta kostjale töötasu 2018 veebruarikuus töötatud päevade eest, sh ka väidetava lisatasu maksmise kohustus alles 10.03.2018.

3.4.Töötaja seisukohtadest saab kohus aru nii, et töötaja pidas töölepingu ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ka asjaolu, et tööandja ainuisikuliselt andis välja 17.01.2018 käskkirja, kuna sellega muutis tööandja väidetavalt suuliselt kokkulepitud lisatasu maksmise tingimusi ja korda töötaja kahjuks. Töötaja esitatud 17.01.2018 käskkirjast nr P2 „Tootmise efektiivsustasu määramise kord” (tl 47), millega tööandja kehtestas efektiivsustasude arvestamise ja maksmise alused aastaks 2018 ei nähtu, et igakuise lisatasu maksmine tõstukijuhile oleks välistatud (ei ole tõstukijuhile makstavat lisatasu kuidagi reguleeritud). Seega ei saanud kostja kohtu hinnangul 17.01.2018 käskkirjale tuginedes eeldada, et ta seda lisatasu alates 01.01.2018 enam ei saa. Lisaks leiab kohus, et kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid millest nähtuks, kas ja mil määral 17.01.2018 käskkirjaga temale väidetavalt suulise kokkuleppe alusel ettenähtud muu lisatasu (tükitöö alusel) oleks oluliselt vähenenud ning kas ja kuidas oli see vähenemine töötajale teada erakorralise ülesütlemise avalduse esitamise ajal (12.02.2018). Kohtuistungil ütles töötaja, et ta võrdlust tuua ei oska. Pealegi hakkas kostja enda sõnul uut töökohta otsima (saatis CV-d laiali) juba 15-ndal või 16-ndal jaanuaril (enne tööandja 17.01.2018 käskkirja väljaandmist) ning erakorralise ülesütlemise avalduse esitas alles siis kui selgus, et tööandja ei nõustu tema 09.02.2018 esitatud avaldust töölepingu korraliseks lõpetamiseks rahuldama tema poolt soovitud tingimusel, st vabastama teda enne 30-päevast etteteatamistähtaja möödumist. Eeltoodut kogumis arvestades ei saa kohtu hinnangul ainuüksi 17.01.2018 käskkirja väljaandmist pidada mõjuvaks põhjuseks, mis annaks töötajale õiguse öelda tööleping üles erakorraliselt ilma etteteatamistähtaega järgimata. Arvestades, et tööandja ei rikkunud töölepingu ülesütlemisel oluliselt töötaja poolt nimetatud kohustusi, ei saanud töötaja ka neile põhjustele tuginedes töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kuna töötaja seda siiski tegi, on ta töölepingu üles öelnud seadusliku aluseta. Sellest tulenevalt on töötaja poolt 12.02.2018 poolte vahel 11.04.2016 sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine tühine ning tööandja vastavasisuline nõue tuleb rahuldada.

rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. Tööandja leidis, et töötaja rikkus oma töölepingulisi kohustusi süüliselt ja tahtlikult, esitades 12.02.2018 tööandjale alusetu erakorralise ülesütlemisavalduse ning lahkudes töölt 23.02.2018 ehk 19 päeva enne etteteatamistähtaega, kuigi tööandja teatas, et töötajal ei ole selleks mingit alust ning töölepingu süülise rikkumise tagajärjel tekib tööandjal kahju. Seega olid töötajale võimalikud negatiivsed tagajärjed seoses töölepingu ennetähtaegse lõpetamisega ettenähtavad. Kahju summas 180 eurot õigusabikuluna tekkis hagejale seetõttu, et hageja 05.03.2018 pöördus konsultatsiooniks õigusbüroosse Titulus OÜ, selgitamaks tekkinud olukorda ja selle võimalikke õiguslikke tagajärgi. Hageja leidis, et tema poolt enne kohtumenetlust kantud õigusabikulu oli otseses põhjuslikus seoses töötaja süülise töölepingu rikkumisega ning selle eesmärgiks oli kaitsta hagejat töötaja tahteavaldustest ning käitumisest tuleneva võimaliku kahju eest. Töötaja palus jätta tööandja hagi, st ka kahju hüvitamise nõue, rahuldamata. Samas ei ole kostja kahjuhüvitise nõude osas sisulisi vastuväiteid esitanud. Tööandja 23.02.2018 e-kirjast kostjale (tl 17) nähtub, et tööandja on töötajale muu hulgas teatanud, et töölepingu ennetähtaegse lõpetamisega tekitab töötaja tööandjale olulise majandusliku kahju. Milles see kahju seisneb, märgitud ei ole. Kohus leiab, et tööandja õigusabikulu ei ole põhjuslikus seoses töötaja rikkumisega, st enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumisega. Otseseks kahjuks võiks sellistel juhtudel olla töötaja poolt töö tegemata jätmisega seotud kulud, näiteks teenuse sisseostmise vajadus kuni uue töötaja leidmiseni või ka lahkunud töötajat asendavatele töötajatele ületunnitöö eest makstav tasu. Antud juhul juristi konsultatsiooni vajamine on kohtu hinnangul tööandjast endast tulenev asjaolu ning õigusbüroosse minek tööandja enda valik. Seega ei ole töötaja poolt töölepingu rikkumine põhjuslikus seoses tööandjale tekkinud õigusabikuluga. Kohus jätab seetõttu hageja kahjuhüvitise nõude summas 180 eurot rahuldamata.

7.Töötaja nõudis tööandjalt saamata jäänud töötasu 2018 veebruarikuus töötatud päevade eest summas 250 eurot. Töötaja põhjendas vastuhagis töötasu nõuet asjaoluga, et lisaks töölepingus märgitud töötasule 5 eurot tund, oli poolte vahel suusõnaline kokkulepe temale lisatasu maksmiseks fikseeritud määraga 250 eurot kuus. Lisatasu arvestasid tootmisjuhid proportsionaalselt töötatud päevadega, võttes arvesse töötaja poolt täidetud lisaülesandeid ning lisatasu tõusis kui oli lamineerimist või palju tõstukiga tööd. Kohtuistungil väitis töötaja samuti, et suulise kokkuleppe alusel oli lisatasu 250 eurot kuus. 18.12.2018 lõplikes seisukohtades märkis aga töötaja, et sai tükitöötasu lisatasuna vastavalt Töölepingu lisale 1 ning tõstukijuhina töötamise eest vastavalt lisale 2 summas 350 eurot kuus. Töötaja väitel ei olnud tegemist boonussüsteemiga vaid tasuga tööülesannete täitmise eest, millest töötajal ei olnud õigus keelduda ning kuulub seetõttu väljamaksmisele vaatamata töölepingu ülesütlemisele proportsionaalselt töötatud ajaga. Lisatasu veebruarikuu eest oli töötaja väitel tarneahela juhi poolt välja arvestatud, mis nähtub tema 25.04.2018 vastuse lisast 2. Tööandja ei ole aga töötajale veebruarikuu lisatasu välja maksnud. Tööandja on kogu menetluse kestel eitanud suulise kokkuleppe olemasolu töötajale igakuise lisatasu summas 250 eurot maksmiseks. Samas töötaja 18.12.2018 esitatud väidetele töölepingu lisades kehtestud lisatasude ja esitatud töölepingu lisade 1 ja 2 osas tööandja sisulisi vastuväiteid ei esitanud, kuigi kohus andis tööandjale selleks võimaluse. Tööandja märkis vaid, et tööandja on 17.01.2018 ja 08.02.2018 käskkirjadega kehtestanud lisatasu maksmise alused aastaks 2018 ning kõikides neis käskkirjades on sätestatud, et tööandja võib lisatasusid vähendada või väljamaksmise peatada (mitte maksta), kui peab seda põhjendatuks arvestades töötaja töö efektiivsust ja panust ning töökorralduse reeglite täitmist. Kuna töötaja ei täitnud oma töölepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, lahkudes töölt enne seaduses sätestatud etteteatamistähtaega (12.03.2018) ei ole töötajale veebruarikuu eest lisatasu makstud. Tööandja hinnangul on töötaja käitumine ilmselge Tsiviilasi nr 2-18-3972 töökorralduse reeglite mittetäitmine, mida tööandja ei saa lugeda tavapärasemast efektiivsemaks ja tulemuslikumaks tööks, mida premeerida. 8 (9)

Kohus leiab, et töötaja töötasu (lisatasu) nõue on põhjendatud. TLS § 28 lg 2 p 2 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töötaja esitatud tollase tootmisjuhi Mj kirjalike ütluste (tl 118) kohaselt kuulus tema otseste tööülesannete hulka JK tööaja ja -tasu arvestuse pidamine ning ta arvestas JK kuni tema töölepingu lõppemiseni lisatasu ning tulemustasu vastavalt kokku-lepitud tasustamissüsteemile (Lisa 1 ja Lisa 2). Lisa-st 1 nähtuvalt arvestati lisaks 5 euro suu-rusele tunnitasule tasu ka tükitöö alusel. Lisa 2 kohaselt on aga tõstukijuhile määratud tulemusliku töö eest lisatasu 350 eurot (bruto) kuus, täpsustusega „suusõnaline kokkulepe“. Töötaja esitatud palgalehtedelt nähtub, et JK on 2017.aastal lisatasu 350 eurot arvestatud oktoobris (tl 38), septembris (tl 38,39), augustis (tl 39), aprillis (tl 42,43) ja märtsis (tl 43). 2017 juunis oli lisatasu aga 540 eurot (tl 41) ja mais 569 eurot (tl 42), seega 350 eurost veelgi suurem. Eeltoodut kogumis arvestades on kohtu hinnangul tõendatud, et tööandjal oli 2017.aastal kohustus maksta töötajale tõstukijuhi töö eest lisatasu 350 eurot kuus. Tööandja 08.02.2018 käskkirja nr P2-1 (tl 89) kohaselt on tootmisjuhil muu hulgas õigus teha tõstukijuhile lisatasu ettepanek efektiivse ja tulemusliku töö eest maksimaalselt kuni 250 eurot (bruto) kuus. Käskkirjas on küll sätestatud, et lisatasusid võib vähendada või väljamaksmist peatada (mitte maksta), kui töötaja ei täida töökorralduse reegleid, kuid samas on sätestatud, et üleminek selle käskkirja põhisele arvestusele toimub kolme kalendrikuu jooksul, st 01.01.201831.03.2018 üleminekuajal toimub lisatasude arvestus 2017.aastal kehtinud põhimõtete alusel. Eeltoodust tulenevalt ei saa tööandja kohtu hinnagul töötajale 2018 veebruarikuu eest lisatasu mittemaksmisel tugineda 2018 käskkirjades sätestatud põhimõttele, et lisatasu võib jätta maksmata, kui töötaja ei täida töökorralduse reegleid. Töötaja nõuab tõstukijuhile 2017.aastal ettenähtud 350 eurosest lisatasust saamata jäänud tasu 250 eurot (proportsionaalselt 2018 veebruaris töötatud ajaga), tuginedes JK töötasu arvestusele (tl 45), millest nähtub lisatasu suurus 250 eurot. Tööandja ei ole arvestuslikule lisatasule summas 250 eurot vastuväiteid esitanud. Eeltoodut kogumis arvestades rahuldab kohus töötaja töötasu nõude ja mõistab tööandjalt töötaja kasuks välja 2017 veebruarikuus töötatud päevade eest saamata töötasu (lisatasu) summas 250 eurot.