Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. veebruar 2019, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-5113
Tsiviilasi
GG, Manfield Associates Ltd hagi Osaühingu Shchukin house, SS, PP vastu võla ja viiviste nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27. septembri 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Shchukin apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
Kostjate apellatsioonkaebuse hind GG nõude osas 233 123,69 eurot Kostjate apellatsioonkaebuse hind Manfield Associates Ltd nõude osas 223 303,67 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja I GG (sünd XX.XX.XXXX, elukoht XXX)
house,
SS
ja
PP
ühine
Hageja II Manfield Associates Ltd (registrikood 1386628, asukoht Akara Bldg, 24 De Castro Street, Wickhams Cay 1, Road Town, Torola, Briti Neitsisaared) Hagejate ühised esindajad vandeadvokaadid Aivar Pilv ja Anneli Aab Kostja I Osaühing 12167834)
Shchukin
house
(registrikood
Kostja II SS (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja III PP (isikukood XXXXXXXXXX) Kostjate ühised esindajad vandeadvokaadid Raivo Laus ja Daniil Savitski Asja läbivaatamine
1.Harju Maakohtu 27. septembri 2018 otsus tühistada osas, millega Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt mõisteti solidaarselt GG kasuks välja seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 5320 eurot ületavas osas; ja Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt mõisteti solidaarselt Manfield Associates Ltd kasuks välja seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 5600 eurot ületavas osas; ning
Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt mõisteti solidaarselt välja alates
26.aprillist 2016 sissenõutavaks muutuv viivis GG kasuks summas 224,34 eurot päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni ja Manfield Associates Ltd kasuks summas 214,89 eurot päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Samuti tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus jaotas menetluskulud. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 5320 eurot ületavas osas ja alates 26. aprillist 2016 viivis summas 224,34 eurot päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt solidaarselt GG kasuks välja mõistmata ning seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivis 5600 eurot ületavas osas ja alates
26.aprillist 2016 viivis summas 214,89 eurot päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt solidaarselt Manfield Associates Ltd kasuks välja mõistmata. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3.Lugeda Harju Maakohtu 27. septembri 2018 otsuse resolutsiooni terviklikuks sõnastuseks:
3.1.Hagi rahuldada osaliselt.
3.2.Mõista Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt solidaarselt GG kasuks välja põhivõlgnevus summas 125 664,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 5320 eurot ning alates 26. aprillist 2016 viivis 0,2% päevas
12.oktoobri 2015 ajatamise teel võlgnevuse restruktureerimise lepingu p-s 1.4 sätestatud 23 750 euro suurustelt põhinõude osamaksetelt kuni põhinõude (95 000 eurot) täitmiseni.
3.3.Mõista Osaühingult Shchukin house, SS-lt ja PP-lt solidaarselt Manfield Associates Ltd kasuks välja põhivõlgnevus summas 120 371,36 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 5320 eurot ning alates
26.aprillist 2016 viivis 0,2% päevas 12. oktoobri 2015 ajatamise teel võlgnevuse restruktureerimise lepingu p-s 1.4 sätestatud 25 000 euro suurustelt põhinõude osamaksetelt kuni põhinõude (100 000 eurot) täitmiseni.
4.Jätta mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud GG nõude osas 15% ulatuses hageja I kanda ja 85% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ning Manfield Associates Ltd nõude osas 15% ulatuses hageja II kanda ja 85% ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
5.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. 2 (10)
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.GG (hageja I) ja Manfield Associates Ltd (hageja II) esitasid 31. märtsil 2016 maakohtule hagi Osaühingu Shchukin house (kostja I), SS (kostja II) ja PP (kostja III) vastu võlgnevuse ja viivise nõudes. Hagejad on hagiavaldust täpsustanud 25. aprillil 2016 ja 2. mail 2016. Hagiavalduse kohaselt on hageja I ja kostja I sõlminud 7. mail 2014 laenulepingu nr 07-05/2014 (laenuleping I), mille alusel andis hageja I kostjale I laenu summas 20 000 eurot ja laenusumma on kostjale I üle kantud. Pooled muutsid laenulepingut I lisadega, muudeti intressimäära ja pikendati laenu tagasimaksmise tähtaega. Kokkuvõttes tuli laenulepingu I ja selle lisade alusel: perioodil 13. mai 2014 – 30. juuni 2014 tasuda intressi summas 10% aastas ning perioodil 1. juuli 2014 – 31. märts 2015 tasuda intressi summas 20% aastas, laenu tagastamise tähtaeg on 31. märts 2015. Lisaks sõlmisid hageja I ja kostja I 1. juulil 2014 laenulepingu nr 01-07/2014 (laenuleping II), mille alusel andis hageja I kostjale I laenu summas 50 000 eurot. Pooled muutsid laenulepingut II lisadega, millega anti täiendavat laenu 25 000 ning pikendati laenu tagastamise tähtaega. Seega on laenulepingu II ja selle lisade alusel kostja I saanud kokku laenu summas 75 000 eurot, millelt tuleb tasuda intressi summas 20% aastas järgmiselt: perioodil 3. juuli 2014 – 10. detsember 2014 tuleb tasuda intressi 20% summalt 50 000 eurot, perioodil 11. detsember 2014 – 31. märts 2015 tuleb tasuda intressi 20% summalt 75 000 eurot laenu tagastamise tähtaeg on 31. märts 2015. Hageja II ja kostja I sõlmisid 14. jaanuaril 2015 laenulepingu nr 14-01/2015 (laenuleping III), mille alusel andis hageja II kostjale I laenu summas 30 000 eurot. Laenulepingu III alusel on kostjale I kahe osamaksega üle kantud (26 000 + 4 000 =) 30 000 eurot. Laenulepingu III lisaga I pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 30. juunini 2015. Laenulepingu III ja selle lisa alusel tuleb kostjal I tasuda hagejale II laenu kasutamise eest intressi 20% aastas. Hageja II ja kostja I sõlmisid 27. veebruaril 2015 laenulepingu nr 27-01/2015/2 (laenuleping IV), mille alusel andis hageja II kostjale I laenu kokku summas 70 000 eurot ja laenusumma on kostjale I üle kantud. Laenulepingu IV kohaselt tuleb laenu kasutamiselt maksta intressi 20% aastas ning laenulepingu IV kohaselt on laenu tagastamise tähtaeg 30. juuni 2015. Lisaks laenulepingule IV sõlmiti ka käendusleping, millega kostja I osanikud ja juhatuse liikmed, kostja II ja kostja III, käendasid laenulepingu IV täitmist. Hageja I ja kostjad sõlmisid oktoobris 2015 laenulepingute I ja II osas laenude refinantseerimise lepingu (refinantseerimisleping I), millega pooled leppisid kokku laenulepingutest I ja II tuleneva võlgnevuse suuruses seisuga 1. juuli 2015 summas 112 169,44 eurot, uues intressimääras 15% aastas (summalt 112 169,44 eurot) ning laenu tasumise maksegraafikus ja tingimustes. Refinantseerimislepingus I on ka kostjate II ja III isiklik käendus nii refinantseerimislepingust I kui ka laenulepingutest I ja II tulenevate kostja I kohustuste tagamiseks. Samuti sõlmisid hageja II ja kostjad oktoobris 2015 laenulepingute III ja IV osas laenude refinantseerimise lepingu (refinantseerimisleping II), millega pooled leppisid kokku laenulepingutest III ja IV tuleneva võlgnevuse suuruses seisuga 1. juuli 2015 summas 107 444,45 eurot, uues intressimääras 15% aastas (summalt 107 444,45 eurot) ning tasumise maksegraafikus ja tingimustes. Refinantseerimislepingus II on ka kostjate II ja III isiklik käendus nii refinantseerimislepingust II kui ka laenulepingutest III ja IV tulenevate kostja I kohustuste tagamiseks. Laenulepingud ja refinantseerimislepingud kajastavad poolte tegelikke tahteavaldusi. Kostjad ei ole lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Sellest tulenevalt nõuab hageja I kostjatelt solidaarselt põhivõlgnevuse 125 664,83 euro ja seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 25 574,76 euro ning alates hagi esitamisest (26. aprill 2016) kuni põhinõude 3 (10)
täitmiseni tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 224,34 eurot päevas väljamõistmist. Hageja II nõuab kostjatelt solidaarselt põhivõlgnevuse 120 371,36 euro ja seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 24 497,46 euro ning alates hagi esitamisest (26. aprill 2016) kuni põhinõude täitmiseni tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 214,89 eurot päevas väljamõistmist. Menetluskulud palusid hagejad jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjate vastuväited
2.Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjatel ei ole vastuväited hagis esitatud ajaliste faktide osas, millised hagejad esitasid seoses laenulepingute sõlmimise ja nende refinantseerimisega. Kostjad ei vaidlusta ka asjaolu, et nad on rahalised vahendid kätte saanud. Kostjad on seisukohal, et tegemist on näilike tehingutega ning tegelikkuses soovisid hagejad ja kostjad laenulepingute varjus täita teisi kohustusi. Hageja I ning kostjad tegid koostööd, mille kohaselt pooled ostsid ühiselt kunstiteoseid (maale) edasimüügi eesmärgil. Maalide ostmist pidid pooled ühiselt finantseerima, seejärel valmistama maalid ette müügiks ning edasimüümisest saadava kasumi jagama vastavalt lepingutele. Kokkuvõttes oli poolte vahel sõlmitud 13 maalide ühisostu lepingut. Kostjad on informeerinud hagejat I kuludest, mis on kaasnenud maalide ehtsuse ja ajaloo välja selgitamisega ning vastavalt kokkuleppele kanti need kulud võrdselt. Rahaliste vahendite liikumise lihtsustamiseks sõlmiti iga kulu tarbeks laenuleping ja kulude suurenemisel laenulepingute lisad. Maalide müügi kasumist pidid kostjad saama oma töö eest maalide müügiks ettevalmistamisel 18% komisjonitasu. Hiljem leppisid pooled kokku, et jagavad siiski kasumi võrdselt, mistõttu sõlmitigi hagejate ja kostjate vahel sellised laenulepingud, et esitatud laenudelt arvestatakse intressi keskmiselt 18% aastas selleks, et laenu tagastamise summa sisaldaks ka komisjonitasu. Sealt kujunes intressiks 10–20%, mis hiljem fikseeriti refinantseerimislepingutes 15%. Tegelikkuses oli poolte tahe laenulepingute sõlmimisel mitte võtta ja anda laenu, vaid lihtsustada hageja I müügieelsete kulude finantseerimise kohustuse täitmist. Hagejad ei saanud niisama rahalisi vahendeid kostjatele üle kanda, sest üks hagejatest on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel on valuuta operatsioonid raskendatud, ja teine on ametite kõrgendatud huvi all offshore firma. Samuti on hagejate viivisenõuded esitatud ebakorrektselt ja tegelikkusest suuremad. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 27. septembri 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda. Maakohus tuvastas, et vaidlus puudub laenulepingute ja refinantseerimislepingute sõlmimise osas. Refinantseerimislepingutes on kokku lepitud Eesti kohtualluvuses. Samas leidis maakohus, et hagi allub tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 79 lg 1 alusel (üldine kohtualluvus) Eesti kohtule. Kohaldatava õiguse kindlaks tegemisel lähtus kohus esialgu refinantseerimislepingute kokkuleppest, kuid kuna kokkulepe ei ole kehtiv ja kohaldada tuleb rahvusvahelise eraõiguse seadust (REÕS), siis tuleb lähtuda lepingule iseloomulikust kohustusest, mis praegusel juhul on laenu tagastamise kohustus, mille peab täitma kostja I. Kuna kostja I on Eesti äriühing, tuleb refinantseerimislepingutele kohaldada Eesti õigust. Laenulepingute ja refinantseerimislepingute näol ei ole tegemist näilike tehingutega, kuivõrd asjas ei leidnud tuvastamist, et tegelikkuses oli laenulepingute varjatud eesmärk maalide ühisostu lepingute alusel tekkinud kõrvalkulude kandmine. Hagejad tõendasid, et maalide ühisostu lepinguid finantseeriti eraldi. Kohut ei veennud kostjate väited, et tehingud vormistati laenulepingutena, et lihtsustada rahaliste vahendite liikumist. Maalide ühisostu lepingutest tulenevate maskete ülekanded toimusid, raha liikus ja takistusi ei esinenud.
4 (10)
Kostjad ei ole tõendanud tehingute näilikkust. Kostja II vande all antud seletus on vastuolus hageja I vande all antud seletuse ning teiste asjas esitatud ja kogutud tõenditega. Pooled ei sõlminud üksnes laenulepinguid, vaid leppisid täiendavalt kokku tähtaegade muutmises. Kui tegemist oli üksnes rahaliste vahendite ülekandmise lihtsustamisega, puudus vajadus tähtaegade muutmiseks. Lisaks puudus ka vajadus käenduslepingute sõlmimiseks olukorras, kus väidetavalt laenu ei antud ja seda tagasi maksma ei pidanud. Pärast laenulepingutes kokku lepitud tähtaegade möödumist asusid hagejad aktiivselt laenu tagasi nõudma. Pole usutav, et kui kostjate hinnangul olid hagejate nõuded alusetud, sõlmisid kostjad siiski refinantseerimislepingud, millega fikseeriti ära võlgnevuse suurus ning anti käendused. Kostjate käitumine refinantseerimislepingute sõlmimisel näitab, et tegelikkuses tunnistasid kostjad laenulepingute sõlmimist ja võlgnevust hagejate ees. Maakohus lähtus võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-st 1, § 142 lg-st 1 ja § 65 lg-st 1 ja rahuldas kostjate vastu esitatud hagi põhivõlgnevuse osas (mis sisaldas endas intressi). Lisaks mõistis kohus VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja § 367 ja refinantseerimislepingute p 2.1 alusel kostjatelt solidaarselt välja sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Apellatsioonkaebus
4.Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad vaidlustatud otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Kostjad leiavad, et maakohus on tõendeid hinnates teinud valed järeldused. Kostja II vande all antud seletusest ja asjas esitatud tõenditest tulenevalt ei saanud maakohus teha järeldust, et poolte vahel on laenusuhted. Laenulepingud on näilikud ning nende eesmärk ei olnud kostjatele laenu andmine, vaid maalide ostmise finantseerimine. On loomulik, et kui on tehtud näilik tehing, et jätta mulje laenusuhtest, siis kogu sellega kaasnev dokumentatsioon viitabki laenusuhtele. Hagejate poolt esitatud tõendid tõendavad üksnes maalide soetamiskulude kandmist, kuid hagejad ei ole maalide verifikatsiooniga seotud kulusid kandnud. Pooled pikendasid tähtaegu hetkeni, kui maalid on müüdud ja rahalisi vahendeid saab jagada. Kostja II vande all antud seletusega on tõendatud, millised kokkulepped olid ja kuidas koostöö jagunes – teise etapi jaoks kandis hageja I raha üle laenu näol. Seda kinnitas ka hageja I oma selgitusega. Hagejate vastus apellatsioonkaebusele
5.Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega kostjatelt mõisteti solidaarselt seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivis: hageja I kasuks 5320 eurot ületavas osas ja hageja II kasuks 5600 eurot ületavas osas ning alates
26.aprillist 2016 sissenõutavaks muutuv viivis: hageja I kasuks summas 224,34 eurot päevas ja hageja II kasuks 214,89 eurot päevas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 5320 eurot ületavas osas ja alates 26. aprillist 2016 viivise summas 224,34 eurot päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni kostjatelt solidaarselt hageja I kasuks välja mõistmata ning seisuga 25. aprill 2016 sissenõutavaks muutunud viivise 5600 eurot ületavas osas ja alates
26.aprillist 2016 viivise summas 214,89 eurot päevas kuni nõude täieliku rahuldamiseni kostjatelt solidaarselt hageja II kasuks välja mõistmata ning jaotab poolte menetluskulud maakohtu poolt määratust erinevalt. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
7.Maakohus on tuvastanud järgmised apellatsioonimenetluses vaidlustanud:
olulised
asjaolud,
mida
pooled
ei
ole 5 (10)
hageja I ja kostja I sõlmisid 7. mail 2014 laenulepingu nr 07-05/2014, mille alusel andis hageja I kostjale I laenu 20 000 eurot. Pooled muutsid laenulepingu I sõlmitud lisadega intressimäära ja pikendasid laenu tagasimaksmise tähtaega. Laenulepingu I ja selle lisade alusel: intressimäär perioodil 13. mai 2014 – 30. juuni 2014 on 10% aastas ning perioodil 1. juuli 2014 – 31. märts 2015 on 20% aastas, laenu tagastamise tähtaeg on 31. märts 2015 (I kd, tl 25–30, koos tõlkega III kd, tl 43–60). hageja I ja kostja I sõlmisid 1. juulil 2014 laenulepingu nr 01-07/2014, mille alusel andis hageja I kostjale I laenu 50 000 eurot. Laenulepingu II sõlmitud lisade alusel sai kostja I täiendavat laenu 25 000 ning pooled pikendasid laenu tagastamise tähtaega. Laenulepingu II ja selle lisade alusel on kostja I saanud kokku laenu 75 000 eurot, intressimääraga 20% aastas järgmiselt: intressimäär perioodil 3. juuli 2014 – 10. detsember 2014 summalt 50 000 eurot, perioodil 11. detsember 2014 – 31. märts 2015 summalt 75 000 eurot ja laenu tagastamise tähtaeg on 31. märts 2015 (I kd, tl 36–41, koos tõlkega III kd, tl 52–97). Hageja II ja kostja I sõlmisid 14. jaanuaril 2015 laenulepingu nr 14-01/2015, mille alusel andis hageja II kostjale I laenu 30 000 eurot intressimääraga 20% aastas. Laenulepingu III lisaga I pikendati laenu tagastamise tähtaega kuni 30. juunini 2015 (I kd, tl 49–53, koos tõlkega III kd, tl 193–219). Hageja II ja kostja I sõlmisid 27. veebruaril 2015 laenulepingu nr 27-01/2015/2, mille alusel andis hageja II kostjale I laenu 70 000 eurot intressimääraga 20% aastas ja laenu tagastamise tähtajaga 30. juuni 2015 (I kd, tl 59–61, koos tõlkega III kd, tl 232–249). Laenulepingu IV p-s 4.5 leppisid pooled kokku, et kostja II ja kostja III käendavad laenulepingu IV täitmist. Hageja I ja kostjad I, II ja III sõlmisid 12. oktoobril 2015 laenulepingute I ja II osas ajatamise teel võlgnevuse restruktureerimise lepingu (refinantseerimisleping I), milles pooled fikseerisid laenulepingutest I ja II tuleneva võlgnevuse seisuga 1. juuli 2015 summas 112 169,44 eurot, leppisid kokku intressimääras 15% aastas (summalt 112 169,44 eurot) ning laenu tasumise maksegraafikus ja tingimustes. Samuti andsid kostjad II ja III isikliku käenduse nii refinantseerimislepingust I kui ka laenulepingutest I ja II tulenevate kostja I kohustuste täitmiseks (I kd, tl 69–73, koos tõlkega IV kd, tl 113–129). Hageja II ja kostjad I, II ja III sõlmisid 12. oktoobril 2015 laenulepingute III ja IV osas ajatamise teel võlgnevuse restruktureerimise lepingu (refinantseerimisleping II), milles pooled fikseerisid laenulepingutest III ja IV tuleneva võlgnevuse seisuga 1. juuli 2015 summas 107 444,45 eurot, leppisid kokku intressimääras 15% aastas (summalt 107 444,45 eurot) ning tasumise maksegraafikus ja tingimustes. Samuti andsid kostjad II ja III isikliku käenduse nii refinantseerimislepingust II kui ka laenulepingutest III ja IV tulenevate kostja I kohustuste täitmiseks (I kd; tl 74–77, koos tõlkega IV kd, tl 113– 129). Notar Liia Aigro tõendas mõlemal refinantseerimislepingul kostjate II ja III allkirjade ehtsust. Laenusaajale, s.o kostjale I, on laenulepingutes kokku lepitud summad üle kantud.
Eeltoodud asjaolud võtab ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks TsMS § 652 lg 1 p-st 1 tulenevalt.
8.Esmalt kontrollib ringkonnakohus, kas asi allub Eesti kohtule. TsMS § 75 lg 1 sätestab kohtule kohustuse omal algatusel kontrollida nii rahvusvahelist kui ka riigisisest kohtualluvust. Hageja I on Vene Föderatsiooni kodanik ja hageja II asukohaks on Briti Neitsisaared. Kostjateks on Eestis asuv äriühing (kostja I) ja kaks Vene Föderatsiooni kodanikku (kostjad II ja
III).
Refinantseerimislepingud sisaldavad kohtualluvuse kokkulepet. Refinantseerimislepingute p-s 3.5 on kokku lepitud, et asi allub Eesti kohtule. Menetlusosaliste 6 (10)
suhtes, kes on Vene Föderatsiooni kodanikud, tuleb kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi õigusabileping). Õigusabilepingu art 21 lg 2 järgi arutavad lepingupoolte kohtud asja ka muudel juhtudel, kui selleks on kirjalik nõusolek. Teiste menetlusosaliste puhul tuleb kohaldamisele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1215/2012 (Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrus) mille art 25 lg 1 p a) võimaldab kokkuleppest tulenevat kohtualluvust. Praeguses asjas esitatud asjaoludel ei esine kohtute ainupädevust ega kohtualluvuse kokkuleppe tühisust. Tegemist ei ole tarbijalepingutega Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse tähenduses. Kolleegiumi hinnangul tuleneb Eesti kohtualluvus kohtualluvuse kokkuleppest, mitte TsMS § 79 lg-st 1 (mis sätestab riigisiseselt üldise kohtualluvusena füüsilise isiku elukoha ja juriidilise isiku asukoha). Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi kohtualluvuse osas (vaidlustatud otsuse p 16).
9.Kui asi allub Eesti kohtule, tuleb kohtul järgmiseks selgitada, millise riigi õiguse alusel tuleb asi lahendada. Maakohus on leidnud, et kohaldamisele kuulub Eesti õigus (vaidlustatud otsuse p 17). Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase lõppjäreldusega, kuid muudab maakohtu põhjendusi. Refinantseerimislepingute p-s 3.5 on pooled kokku leppinud kohaldatavas õiguses, milleks on New Yorgi osariigi (Ameerika Ühendriigid) seadusandlus. Sellega on muudetud ka laenulepingute kohaldatava õiguse kokkuleppeid. Kuna õigusabileping kohaldatavat õigust ei reguleeri, siis tuleb kõigi menetlusosaliste puhul lähtuda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EÜ) nr 593/2008 (Rooma I määrus). Rooma I määruse art 3 lg-st 1 kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust. Ringkonnakohtu hinnangul vastab refinantseerimislepingutes sisalduv kokkulepe art 3 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Samas ei välista Rooma I määrus, et pooled lepivad kokku, et lepingu suhtes hakatakse kohaldama muud õigust, kui selle suhtes kohaldati varem, kas kokkuleppe või muude määruse sätete alusel (art 3 lg 2). Ringkonnakohus leiab, et ka praeguses asjas on pooled kohtumenetluses kokku leppinud, et vaidluse lahendamisele kohaldatakse Eesti õigust (vt Riigikohtu 16. veebruari 2005 otsus asjas nr 3-2-1-165-04, p 17). Seda kinnitab kostjate vastus hagile (vt kostjate 17. oktoobri 2016 menetlusdokument, p VII, VI kd, tl 110) ja täiendavalt kinnitasid sellist kokkulepet hagejad apellatsioonimenetluses (vt 10. jaanuari 2019 menetlusdokument, p 2.4, VIII kd, tl 25). Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud esimese astme kohtu otsust motiivil, et kohus kohaldas vaidluse lahendamisel Eesti õigust. Kolleegium märgib lisaks, et poolte kohalduva õiguse valik ei lähe vastuollu Rooma I määrusega, sest refinantseerimislepingute suhtes kohtualluvuse erisätteid määrus ette ei näe.
10.Hagejate nõuded kostjate vastu tulenevad refinantseerimislepingutest, lähtudes lepingutes sätestatud tähtaegadest ja kõrvalkohustustest. Vaidlust ei ole, et refinantseerimislepingute alusel raha kostjale I üle ei kantud, vaid fikseeriti seisuga 1. juuli 2015 olemasolevate kohustuste suurus ja määrati uued tasumise tähtajad ning intressi- ja viivisemäärad. Maakohtu otsuse põhjendustest saab teha järelduse, et maakohtu arvates muudeti refinantseerimislepingutega laenulepinguid ning tegemist ei ole uute kohustuste loomisega. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas laenu- ja refinantseerimislepingute näol on tegemist näilike tehingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes. Kostjad vaidlustavad maakohtu otsust põhjendusel, et maakohus on teinud esitatud ja kogutud tõenditest valed järeldused.
12.Maakohus tuvastas, et laenu- ja refinantseerimislepingud ei ole näilikud ja seega on kehtivad. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei hinnanud lepingute eesmärgi tuvastamisel tõendeid nõuetekohaselt. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi piisavalt põhjendanud 7 (10)
(TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8) ning ei ole lepingute kehtivuse asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kostjad kordavad apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6).
13.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Näiliku tehingu puhul on määrava tähendusega poolte tahe, mistõttu tuleb tehingu näilikkuse tuvastamisel tehingut sisuliselt hinnata, st hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Kui hagejal laenuandjana oli kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid nõude rahuldamiseks (laenulepingust tuleneva rahasumma tagasimaksmise kohustus), siis tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub praegusel juhul kostjatel. Poolel on õigus määrata, mis asjaolud ta kohtu ette toob ja millise TsMS §-s 229 nimetatud tõendiga ta millist asjaolu vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 tõendab. TsMS § 436 lg 2 esimese lause kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Seega ei saa kostjad esimese astme kohtule ette heita, et kohus, hinnates esitatud ja kogutud tõendeid kogumis, ei tuvastanud laenuega refinantseerimislepingute näilikkust. Maakohus on põhjendanud, et kostja II vande all antud seletus ei haaku teiste asjas esitatud ja kogutud tõenditega, mistõttu ei saa kostjate väiteid lugeda nimetatud tõendiga tõendatuks (vaidlustatud otsuse p 21). Kolleegiumi hinnangul ei pidanud hagejad tõendama, et nad on täitnud maalide ühisostu lepingutest tulenevad kohustused, sest hagejad ei pidanud tõendama, et nõue kostjate vastu ei tulene mõnest muust võimalikust võlasuhtest. Kostjate väited, et laenulepingutega sooviti lihtsustada hageja I ja kostja I vahelisi raha ülekandeid, on ümber lükatud hagejate poolt esitatud maksekorraldustega, millest nähtuvalt ülekanded poolte vahel toimusid, raha liikus ja takistusi ei olnud (VI kd, tl 138–283).
14.Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel otsuse põhjendusega, et hageja I ja hageja II refinantseerimislepingutest tulenevad põhi- ja intressinõuded kostja I vastu tuleb VÕS § 396 lg 1 alusel rahuldada. Samuti on maakohus õigesti nende nõuete osas VÕS § 142 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel tuvastanud kostja II ja kostja III kui käendajate solidaarkohustuse olemasolu, millega ringkonnakohus nõustub (TsMS § 654 lg 6).
15.Viivisenõude rahuldamise osas leiab ringkonnakohus, et maakohus on eksinud VÕS § 113 lg 6 vastu ning mõistnud viivise välja ka intressilt. Maakohus VÕS § 113 lg 6 kohaldumist ei analüüsinud. Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega, mida kohus peab arvestama omal algatusel, sõltumata kostja vastuväidetest (vt Riigikohtu 6. veebruari 2013 otsus asjas nr 3-2-1184-12, p 31 kolmas lõik). Ringkonnakohus nõudis selleks pooltelt seisukohti ja hagejatelt TsMS § 3401 lg 1 järgi arvestuse esitamist, millest nähtuks selgelt, et refinantseerimislepingute põhinõue, millelt arvestatakse täiendavalt viivist, ei sisalda varasemate laenulepingute alusel arvestatud intressi (sh viivist). Hagejad täiendavat arvestust ringkonnakohtule ei esitanud. Küll aga esitasid hagejad enda nägemuse viivisekokkuleppe tõlgendamisest. Hagejate hinnangul ei kohaldu refinantseerimislepingute viivisekokkuleppele VÕS § 113 lg 6 keeld, sest pooled on kokku leppinud viivise nõudmises kindla summana ja iga osamakse tasumisega viivitamisel tuleb viivis välja mõista vastavalt refinantseerimislepingutele kas 224,34 eurot või 214,89 eurot päevas. Kolleegium hagejate ülaltoodud käsitlusega ei nõustu ning leiab, et hagejad püüavad VÕS § 113 lg 6 kohaldumist kunstlikult vältida. Lähtudes kohtule esitatud asjaoludest on refinantseerimislepingute eesmärgiks laenulepingute tähtaegade pikendamine, mistõttu on tegemist laenulepingute muutmisega. Pooled on refinantseerimislepingute p-s 2.1 kokku leppinud viivisemääras 0,2% päevas, mis arvutatakse võlgniku rahaliste kohustuste summalt. Nimetatud rahaliste kohustuste summa sisaldab endas põhinõudelt arvestatud intressi. 8 (10)
16.VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on seda keeldu rikkuva kokkuleppe tühisus. VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab nimetatud kokkulepped nii etteulatuvalt kui ka pärast intressi (sh viivise) sissenõutavaks muutumist (Riigikohtu 3. juuni 2015 otsus asjas nr 3-2-1-175-14, p-d 16-17 ja selles viidatud praktika). Samas aga ei välista poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sh sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt, intressi nõudmist. Seega ei keela seadus arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. Refinantseerimislepingute p-st 1.2 nähtub, et võlgnevus, millelt arvestatakse täiendavalt p 1.4.5 järgi intressi ja p 2.1 järgi viivist, sisaldab laenulepingute alusel arvestatud intressi (IV kd, tl 121, 134–135, p-d 1.2 ja 1.3). Kuna kolleegium hagejate selgitusega ei nõustu, siis ei ole refinantseerimislepingute viivise kokkuleppele VÕS § 113 lg 6 kohaldumine välistatud.
17.Hagejate alternatiivse käsitluse kohaselt tuleb refinantseerimislepingutes sätestatud maksegraafikute alusel laenulepingute põhiosa tagasi maksta nelja võrdse osamaksega. Kostjad ei ole vastuväiteid ega omapoolseid selgitusi selles osas esitanud. Asja materjalide põhjal nõustub kolleegium hagejate käsitlusega. Kolleegium ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et vaatamata osamaksete sissenõutavaks muutumise tähtajale, on siiski poolte kokkuleppel võimalik nõuda viivist kogu võlgnevuselt (vaidlustatud otsuse p 30). Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendust. Lähtuda tuleb sellest, et pooled on põhinõude tasumise tähtaega pikendanud ja alles osamakse sissenõutavaks muutumise kuupäevast (VÕS § 82 lg 7) satub võlgnik VÕS § 113 lg 1 mõttes rahalise kohustuse täitmisega viivitusse.
18.Ringkonnakohtule esitatud andmete põhjal saab kohus teha viivisenõude osas uue arvestuse, lähtudes iga osamakse sissenõutavaks muutumise tähtajast. Vastavalt alltoodud tabelile on seisuga 25. aprill 2016 refinantseerimislepingute alusel sissenõutavaks muutunud viivis: refinantseerimislepingu I järgi 5320 eurot ja refinantseerimislepingu II järgi 5600 eurot. Makse tähtaeg Refinantseerimisleping I 30.01.2016 30.03.2016 30.04.2016 30.06.2016
Refinantseerimisleping II 30.01.2016 30.03.2016 30.04.2016 30.06.2016
100 000 25 000 25 000 25 000 25 000
0,2% päevas
Alates 26. aprillist 2016 tuleb kostjatelt hagejate kasuks refinantseerimislepingute p-de 1.4 ja 2.1 alusel välja mõista viivis protsendina 0,2% päevas sissenõutavaks muutunud osamaksetelt kuni kohustuse täitmiseni.
19.Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Menetluskulude jaotus
20.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse 9 (10)
korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus on hagi rahuldanud ning jätnud menetluskulud sellest lähtudes TsMS § 162 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel täies ulatuses solidaarselt kostjate kanda.
21.Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt, muudab kolleegium maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust ning jaotab kulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kolleegiumi hinnangul jääb kummagi hageja nõue seoses viivisenõude ümberarvestusega rahuldamata 15% ulatuses. Seega on põhjendatud jätta maa- ja ringkonnakohtus hageja I menetluskulud 85% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 15% ulatuses hageja I kanda ning hageja II menetluskulud 85% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja kostjate menetluskulud 15% ulatuses hageja II kanda.
22.Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
23.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). / allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur
/ allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar
/ allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.