Ühinguõigus › Muud ühinguõiguslikud asjad hagimenetluses

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue 14.01.2016 asutasid R K ja S V (töötas enne Osaühingus J, reg.kood XXX) äriühingu Wolf Trans OÜ. Ettevõtte omanikuks (100% osalusega) sai R K ja juhatuse liikmeks kostja. 01.09.2016 andis kostja teada, et soovib alates 02.09.2016 lahkuda Wolf Trans OÜ-st. Wolf Trans OÜ ainuosaniku 02.09.2016 otsusega kutsuti kostja tagasi juhatusest ja ühtlasi teavitati koheselt ka kostjat sellest. Kostja juhatuse liikme volitused lõppesid 02.09.2016. 29.08.2016 esitati Wolf Trans OÜ poolt veoteenuse osutamise eest Osaühingule J (XXX) arve nr 126 summas 573,60 eurot maksetähtajaga 05.09.2016 ning 02.09.2016 esitati Wolf Trans OÜ poolt veoteenuse osutamise eest Osaühingule J (XXX) arve nr 128 summas 639,60 eurot maksetähtajaga 09.09.2016. 15.09.2016 uuris R K e-posti teel Osaühingult J (XXX) arvete tasumise kohta ja vastuseks sai, et arved tasuti sularahas kostjale 12.09.2016. Seda raha pole kostja hagejale üle andnud. Hageja nõuab vastava summa tagastamist. Hagiavalduses selgitatakse, et 16.01.2016 võttis kostja eraisikult M K Wolf Trans OÜ nimel laenu summas 3000 eurot. Selle raha eest maksis kostja kaubiku (Volkswagen Crafter reg. numbriga XXX) liisingu sissemakse. Kokkuleppe kohaselt pidi Wolf Trans OÜ võtma liisingu üle, kui on tegutsenud aasta aega ja pank lubab liisingu üle võtta. Arvestusega, et kaubikust saab hiljem Wolf Trans OÜ vara, maksti M. K laenu osamakseid tagasi Wolf Trans OÜ rahaliste vahenditega. Kuna Wolf Trans OÜ-l lõppes koostöö kostjaga ja kaubik jäi kostjale, siis nõuab Wolf Trans OÜ tagasi raha summas 450 eurot, mis kulutati antud kaubiku ostuks võetud laenu tagastamiseks. Kokkuvõttes soovib hageja saada tagasi raha, mis kulutati kaubiku soetamiseks ja mida kasutab hetkel kostja. Hageja selgitab, et kuna laenulepingus kajastuv summa pole jõudnud firmasse ega ei kajastu Wolf Trans OÜ raamatupidamises ning laen väljastati kostjale sularahas, mille kostja hiljem pani oma isiklikule arvelduskontole, millelt ta tasus kaubiku sissemakse ja kaubiku hiljem endale jättis, siis leiab hageja, et laen on kostja poolt võetud isiklikuks kasutuseks. Seoses sellega on kostja kohustatud ise selle laenu tasuma oma isiklikest vahenditest. Hageja märgib, et kostjale anti iga kuu ettevõtte poolt sularaha liisingumaksete tegemiseks. Samuti anti kostjale sularaha laenulepingujärgsete summade maksmiseks. Sama kaubiku ostmiseks andis hageja esindaja eraisikuliselt 500 eurot, mis on siiani samuti kostja poolt tagastamata. Lisaks eeltoodule nõuab hageja viiviste tasumist perioodi eest 12.09.2018-05.09.2018 summas 263,81 eurot ning jooksvaid viiviseid seadusjärgses määras alates 06.09.2018 kuni põhivõlgnvuse täieliku tasumiseni.

Hageja märgib selgitavalt, et hageja on hüvitanud sularahas kostja poolt viidatud auto remontimisele kulunud summa 541,86 eurot. Seega tasaarvestuseks alus puudub. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnista ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja esitab vastuväitena järgmised argumendid. Kostja märgib, et maksed 200 eurot ja 250 eurot on tasutud 16.01.2016 laenulepingu alusel ning see ei ole kuidagi vastuolus hageja huvidega olnud, sest hageja on vastava laenulepingu pooleks olnud. Kostja selgitab, et pole hagejalt saanud sularahas vahendeid igakuiste liisingumaksete tasumiseks. Lisaks märgib kostja, et on tasunud Wolf Trans OÜ-le kuuluva sõiduki remondikulud summas 541,86 eurot. Tegemist on sama sõidukiga, mille ostmiseks võeti hageja poolt viidatud laen M K . Kostja selgitab täiendavalt, et alustava ettevõtte puhul polnud muud varianti, kui arveldada äriühingu juhatuse liikmete arvelduskontode kaudu. Põhjus oli selles, et liisingut ei antud alustava ettevõtte nimele ning seetõttu pidi kostja liisingu võtma enda nimele ning tasuma ise ka liisingu eest kuni liisingulepingu ülevõtmiseni hageja poolt. Kostja selgitab, et tagastaski summa 1213,20 eurot laenuandjale võetud laenu katteks, sest liisitud sõiduk oli ostetud hageja huvides ja teenis hageja huve. Olukord on kujunenud selliseks, et hageja pole 3000-eurosest laenust ise rohkem tasunud kui 1213,20 eurot. Ülejäänud summad on tasunud kostja hageja eest. Kostja märgib täpsustavalt, et tema juhatuse liikme volitused lõppesid 14.09.2018, mis nähtub äriregistri kandest. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ning tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas S V on omastanud õigusliku aluseta Wolf Trans OÜ rahalisi vahendeid või mitte. Hageja nõue koosneb erinevatel asjaoludel ja erinevatel alustel kujunenud üksikutest nõuetest. Kohus analüüsib nende nõuete põhjendatust eraldiseisvalt ning lõpuks kujundab seisukoha kostja poolt kohtumenetluses esitatud tasaarvestusavalduse põhjendatuse osas.

Hageja on esitanud kohtule 29.01.2019 menetlusdokumendi, mille kohus jätab menetlemata TsMS § 330 ja § 331 lg 1 alusel, sest see on esitatud pärast menetluses seisukohtade esitamiseks antud tähtaega. Kohus leiab, et antud avalduse menetlemine põhjustaks asja lahendamise viibimise ning menetlusosaline ei ole põhistanud, et hilinemiseks esines mõjuv põhjus. 01.03.2016 ja 21.07.2016 maksed summas 200 eurot ja 250 eurot Hageja on seiskohal, et 16.01.2016 sõlmitud laenulepingut (tl 5) tuleb tegelikult vaadelda selliselt, et kostja on selle sõlminud enda huvides. Hageja möönab, et antud laen võeti kaubiku ostmise eesmärgil, kuid reaalsus on see, et kostjaga on hagejal lepingulised suhted lõppenud ning ostetud kaubik on kostja valduses. Hageja selgitab, et kaubiku ostmine lepiti poolte vahel kokku selliselt, et kaubiku võttis enda nimel liisingusse kostja, sest alustavale ettevõttele (ehk hagejale) pank liisingut ei võimaldanud. Hageja sõnul toimus kaubiku liisingumaksete tasumine selliselt, et hageja andis kostjale sularaha, mille eest kostja maksis igakuiselt liisingut. Samuti on 16.01.2016 sõlmitud laenulepingu täitmise eesmärgil kostja kasutanud hageja rahalisi vahendeid 01.03.2016 ja 21.07.2016 tagasimaksete tegemisel. Kohus on seisukohal, et hageja pole suutnud põhistada ega tõendada oma väidet selle kohta, et hageja andis kostjale sularaha, mille eest kostja tasus kaubiku liisingumakseid, sh laenu tagasimaksed. Seda ei kinnita ka kohtule esitatud väljavõtted raamatupidamise kohta, sest need pole seostatavad kostjaga (tl 49-54). Antud juhul on tuvastatud, et 16.01.2016 laenulepingu poolteks olid hageja ja M K (tl 5) ning laenulepinguga laenati hagejale 3000 eurot (tl 6). Samuti on tõendatud, et 01.03.2016 ja 21.07.2016 on M K tasutud laenu tagasimaksena vastavalt 200 eurot ja 250 eurot (tl 7). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli 01.03.2016 ja 21.07.2016 juhatuse liige. TsMS § 231 lg 4 järgi on seega tõendatud, et kostjal oli õigus vastavaid makseid teha, kuivõrd need tehti 16.01.2016 laenulepingu täitmise eesmärgil. VÕS § 396 lg 1 alusel kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohus on seisukohal, et antud juhul pole hageja suutnud esitada tõendeid, mille alusel oleks võimalik lugeda 16.01.2016 laenulepingu pooleks kostja. Kohus rõhutab, et TsMS § 230 lg 1 alusel peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on kohtule esitanud 16.01.2016 laenulepingu (tl 5) ning selle ehtsuse üle pooled ei vaidle. Vastavas laenulepingus on võlgnikuks hageja ning seega on kostja hageja seadusliku esindajana täitnud võetud kohustusi (tl 7). Asjaolu, et kaubik on kostja valduses, ei oma õiguslikku tähendust antud laenulepingu täitmiseks kohustatud isiku osas. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et hageja pole tõendanud õiguslikku alust, mille alusel oleks hagejal õigus nõuda kostjalt 01.03.2016 ja 21.07.2016 Monica Kuusistele tehtud maksete tagastamist. Arvete nr 126 ja nr 128 alusel tasutud 1213,20 eurot 29.08.2016 esitati Wolf Trans OÜ poolt veoteenuse osutamise eest Osaühingule J (XXX) arve nr 126 summas 573,60 eurot maksetähtajaga 05.09.2016 ning 02.09.2016 esitati Wolf Trans OÜ poolt veoteenuse osutamise eest Osaühingule J (XXX) arve nr 128 summas 639,60 eurot maksetähtajaga 09.09.2016 (tl 3-4). 15.09.2016 uuris R K e-posti teel Osaühingult J (XXX) arvete tasumise kohta ja vastuseks sai, et arved tasuti sularahas kostjale 12.09.2016 (tl 3-4, 21). Hageja märgib, et seda raha pole kostja hagejale üle andnud ning on selle omastanud. Kostja väidab, et on tasunud isiklikest

vahenditest 16.01.2016 laenulepingu tagsaimakseid ning vastva summa võttis kostja endale nimetatud tagasimaksete katteks. Antud juhul on nõude põhjendatuse eelduste kontrollimisel oluline välja selgitada, millal lõppesid kostja juhatuse liikme volitused. Hageja on esitanud kohtule Wolf Trans OÜ ainuosaniku otsuse, millel on kuupäev 02.09.2018 (tl 18) ning hageja väidab, et kostja juhatuse liikme volitused lõppesid 02.09.2018 ja sellest teavitati ka kostjat koheselt telefoni teel. Kostja vaidleb sellele vastu ja märgib, et äriregistri kanne juhatuse vahetumise kohta on tehtud 14.09.2018 ning sellel kuupäeval lõppesid ka kostja volitused juhatuse liikmena. Kohus selgitab, et nii ÄS § 34 kui ka Riigikohtu praktika kohaselt on juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne deklaratiivne, mitte õigustloov. Kanne äriregistris ei tekita ega lõpeta juhatuse liikme volitusi (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-36-06, p 15; 3-2-1-54-05). Seega ei saa kostja tugineda volituste lõppemise määratlemisel äriregisri kandele. Kohus märgib, et hageja on kohtule esitanud poolte vahel saadetud sms-d (tl 20), kust nähtub, et „Sam“, kelle telefoninumber on +XXX, avaldab 06.09.2018 sms-s, et „ma ei ole enam wolfis“. Kostja on sama telefoninumbri näiteks 05.12.2018 menetlusdokumendis märkinud enda numbriks (tl 71). Seega asub kohus seisukohale, et viidatud sms-des on kostja väljendanud enda seisukohti. Kohus leiab, et eeltoodust saab järeldada, et kostja oli juba 06.09.2018 selgelt teadlik enda juhatuse liikme volituste lõppemisest, kuivõrd õiguslikult oli kostja Wolf Trans OÜ-ga seotud juhatuse liikme staatuse kaudu. Oluline on antud juhul siiski määratleda täpne juhatuse liikme volituste lõppemise aeg. Kohus asub seisukohale, et kostja volitused juhatuse liikmena tuleb lugeda lõppenuks 02.09.2018. Kohus tugineb siinkohal kohtule esitatud 02.09.2018 ainuosaniku otsusele (tl 18). Kostja pole tõendanud, et vastav otsus poleks ehtne või oleks tagantjärele vormistatud. Lisaks nähtub eeltoodud sms-dest, et juba 06.09.2018 oli kostja teadlik, et ta pole enam seotud hagejaga ehk kostja oli selgelt teadlik enda tagasikutsumisest juhatuse liikme kohalt. Arvetelt nr 126 ja nr 128 nähtub, et kostja on 12.09.2018 võtnud kolmandalt isikult vastu sularaha, millega tasuti hageja poolt väljastatud arved (tl 3-4). Seega on kostja pärast juhatuse liikme volituste lõppu, olles teadlik volituste lõppemisest, käitunud nagu hageja juhatuse liige võttes hageja nimel vastu sularaha ja jätnud selle endale. Selgitavalt märgib kohus, et kostja on õigesti märkinud seda, et äriregistris tehti vastav kanne juhatuse muudatuse kohta 14.09.2018 (tl 14 pöördel). Seega ei saanud ka kolmas isik teada, et kostjal puuduvad juhatuse liikme volitused. Kohus märgib, et kostja on kohtule avaldanud, et jättis arvete tasumise eest saadud raha endale, kuivõrd oli väidetavalt tasunud isiklikest vahenditest 16.01.2016 võetud laenukohustust. Kohus on seisukohal, et kujunenud olukorras tuleb hinnata kostja käitumist käsundita asjaajamise sätete alusel VÕS § 1018 alusel, kuivõrd kostja on tegutsenud faktilise ühingu juhina eelnimetatud arvete eest tasutud sularaha vastuvõtmisel. Puudub vaidlus, et saadud sularaha jättis kostja endale. Riigikohus on asunud seisukohale, et isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-65-08, p 34; 3-2-1181-15, p 36), kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul VÕS § 115 lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-181-15, p 36). Riigikohus on selgitanud, et kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, kuid ei esine ühtegi VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil VÕS § 1018 lg 2

mõttes, on tegemist mittenõuetekohase ehk õigustamatu käsundita asjaajamisega VÕS § 1024 mõttes. Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või VÕS § 115 lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi. VÕS § 1024 lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel tuleb samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige. Ka eelnimetatud juhtudel saab faktiliseks ühingujuhiks olla nii füüsiline kui ka juriidiline isik (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-181-15, p 38). VÕS § 1026 lg 2 sätestab, et kui keegi ajab võõraid asju nagu enda omi, kuigi ta teab, et ta ei ole selleks õigustatud, või peab seda teadma, kohaldatakse käesoleva seaduse § 1022 lõigetes 1 ja 5 ning § 1024 lõikes 1 sätestatut. Kui soodustatu esitab asjaajaja vastu käesoleva seaduse § 1022 lõikes 1 nimetatud kohustuse rikkumisest tuleneva nõude või § 1022 lõikes 5 või § 1024 lõikes 1 nimetatud nõude, võib asjaajaja nõuda asjaajamisel tehtud kulutuste hüvitamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Antud juhul korraldas kostja asju nii, et tasus väidetava hageja võlgnevuse kostjale ära hageja äritegevuse kaudu saadud rahaga. Samal ajal ei omanud kostja juhatuse liikme volitusi ning oli ka sellest teadlik. Seetõttu on kohus seisukohal, et kostja käitumine tuleb subsumeerida VÕS § 1026 lg 2 alla ning tegemist on mitteehtsa käsundita asjaajamisega, kuivõrd kostjal puudus tahe toimida hagejat soodustades. Kostja lähtus vaid enda huvidest. Riigikohtu eelviidatud seisukohti ja VÕS § 1026 lg 2 alusel on kostja käitumine liigitatav mitteehtsa käsundita asjaajamisena, mille järgi tuleb kostjal vastutada VÕS § 115 lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 järgi. Kostja vastutab sarnastel alustel nagu õigustamatu pahauskne käsundita asjaajaja. VÕS § 1022 lg 1 sätestab, et käsundita asjaajaja peab asjaajamisel arvestama soodustatu huve ning lähtuma tema tegelikust või eeldatavast tahtest. See ei kehti, kui soodustatu huvide arvestamine oleks vastuolus avalike huvidega. VÕS § 1024 lg 1 kohaselt kui käsundita asjaajajal puudus käesoleva seaduse § 1018 lõike 1 punktides 2 ja 3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja kui soodustatu ei kiitnud asjaajamist heaks, peab asjaajaja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju. Kohus ei ole antud juhul tuvastanud hageja tahet või eeldatatavat tahet, mille kohaselt soovinuks hageja arvete nr 126 ja nr 128 tasumisest saadud raha anda üle kostjale. See ei nähtu kohtule esitatud tõenditest. Samuti poleks raha mitteüleandmine vastuolus olnud avaliku huviga. Antud juhul ei ole tuvastatav VÕS § 1018 lg 1 p 2-3 nimetatud õigustus asjaajamisele asumiseks ja hageja ei ole kiitnud asjaajamist heaks. Seega peab kostja kõrvaldama soodustatule asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud rikkumise tulemusena halvemasse

olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks toimunud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-110-13; nr 3-2-1-197-13, p 22, nr 3-2-1-20-14, p 13). Põhjusliku seose tuvastamisel saab kohus juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-69-15, p 22; nr 3-2-1-173-12, p 18). Kohus on seisukohal, et kahjuks tuleb antud juhul lugeda arvete tasumiseks üle antud sularaha summas 1213,20 eurot, mis ei ole laekunud õigustatud isikule ehk hagejale. Põhjuslik seos kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel tuleneb sellest, et kostja võttis hagejale adresseeritud raha endale. Kostja pole tõendanud vastutust välistavate asjaolude esinemist. Seega tuleb hagi rahuldada antud nõude osas. Remondiraha 541,86 eurot ja kostja menetluslik tasaarvestuse vastuväide Kostja on esitanud kohtumenetluse ajal menetlusliku tasaarvestuse vastuväite, mille kohaselt ta soovib hageja nõudega tasaarvestada oma nõude hageja vastu summas 541,86 eurot. Kostja selgitab, et on tasunud vaidlusaluse kaubiku remondiarve. Pooled ei vaidle ka selle üle, et antud kaubikut kasutati hageja poolt veoteenuse osutamisel äritegevuses. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli 13.04.2018 hageja juhatuse liige. Kohus selgitab, et nõuete tasaarvestamiseks ei pea isik esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-168-15, p 16; nr 3-2-1-42-12, p 10; nr 3-21-126-13, p 12; nr 3-2-1-145-14, p 29; 3-2-1-30-16, p 12). Kohus märgib, et 13.04.2016 arvest (tl 36-37) nähtub, et vaidlusaluse kaubiku osas on teostatud remonditööd summas 541,86 eurot ning see on tasutud sularahas juhatuse liikme poolt, kelleks oli antud hetkel kostja. Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et remonditud kaubikut kasutati hageja äritegevuses, siis on vastav remondikulu käsitletav hageja huvides ja majanduslike eesmärkidega kooskõlas oleva kulutusena. Samas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks kostjale vastavad remondikulud hüvitanud. Samuti pole tõendatud, et sellise kulu katteks oleks hageja eelnevalt andnud kostjale rahalisi vahendeid. Kohus on seisukohal, et seda ei tõenda ka kassaorder (tl 68), millel puudub kostja allkiri. Samuti puuduvad orderil igasugused viited, kellele üldse väidetav sularahamakse on tehtud. Kohus leiab, et vastava dokumendi alusel pole võimalik veenduda, et ka tegelikult on kostjale remondiraha hüvitatud, kuivõrd tavapärane ja eluliselt usutav oleks see, et kostja oleks andnud kinnitava allkirja sularaha saamise kohta. Sellise allkirja võtmine oleks ka hageja enda raamatupidamise seisukohalt oluline olnud, sest vastasel juhul on raskendatud kontrollitavus, kas vastav summa ka tegelikult on välja makstud näidatud isikule. Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-65-08, p 33; 3-2-1-113-16, p 28). Seega tuleb hageja ja kostja vahelisi õigusi ja kohustusi vastava remondiraha osas hinnata eelkõige käsunduslepingu regulatsiooni alusel. VÕS § 628 lg 2 sätestab, et käsundiandja peab käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada, välja arvatud, kui kulud tuleb katta käsundisaaja tasu arvel. Eeldatakse, et tasu arvel kaetakse käsundisaajale käsundist tulenevate ülesannete täitmisel tavaliselt tekkivad kulud ning kulud, mis oleksid käsundisaajale tekkinud ka ilma käsunduslepingut sõlmimata. Antud juhul pole põhjendatud asuda seisukohale, et remondikulu oleks kostja pidanud katma oma tasu arvelt, kuivõrd auto remontimine ei seondu tavapärase juhatuse liikme ülesannete

täitmisega, kuid samas on vastavate kulude kandmine olnud põhjendatud ja vajalik, sest sõidukorras kaubik oli eluliselt vajalik hageja äritegevuse toimimiseks. Seega on põhjendatud vastavate kulude kostjale hüvitamine hageja poolt. Ka hageja ise pole väitnud, et tegemist oleks põhjendamatute või hageja huvidega vastuolus olnud kuluga. Kohus on seisukohal, et vastav nõue on TsÜS § 147 lg 3 ja VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutunud sissenõutavaks 13.04.2016, kui toimus arve eest sularahas tasumine ja kostjal tekkis õigus vastav raha tagasi nõuda hagejalt. Seega tuleb lugeda põhjendatuks kostja nõue hageja vastu summas 541,86 eurot. VÕS 197 lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Seega kuulub hageja põhinõue summas 1213,20 eurot ja kostja nõue 541,86 eurot tasaarvestamisele alates 13.04.2016. Eeltoodud tasaarvestus mõjutab ka hageja viiviste arvestust, sest põhivõlgnevus, mis oli viiviste arvestuse aluseks, on 671,34 eurot (1213,20-541,86) ning hageja on arvestanud viiviseid alates 12.09.2016. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 ja sellele nõudele ei ole kostja eraldi vastuväiteid esitanud. Põhinõude osalise rahuldamise tõttu kuulub rahuldamisele ka viivise nõue põhjendatud ulatuses. Kohus arvestab põhjendatud viiviste suuruse perioodi 12.09.201605.09.2018 eest tasaarvestuse tulemusel kujunenud põhivõlgnevuse 671,34 eurot (1213,20541,86) alusel. Perioodil 12.09.2016-05.09.2018 oli VÕS § 113 lg 1 tulenev seadusjärgne viivise määr 8% aastas. Hageja on kohaldanud viiviste arvestamisel seadusjärgset viivise määra. Ajaperioodis 12.09.2016-05.09.2018 on 723 päeva. Seega kujuneb sissenõutavaks muutunud viiviste summa suuruseks perioodi 12.09.2016-05.09.2018 eest 106.34 eurot. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised perioodi 12.09.2016-05.09.2018 eest summas 106.34 eurot. Hageja on esitanud jooksva viivise nõude (TsMS § 367). Sellest tulenevalt mõistab kohus välja kostjalt hageja kasuks viivised VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 06.09.2018 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt lisatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohus märgib, et kostja on menetluse kestel pakkunud kompromissi ja olnud valmis tasuma nõude summas 671,34 eurot (tl 83 pöördel). Hageja on sellest keeldunud. Hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, st ca 40% ulatuses. Arvestades kostja poolt pakutud kompromissisummat ning hagi rahuldamise ulatust, leiab kohus, et kujunenud olukorras on TsMS § 163 lg 1 ja lg 2 lähtudes põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hageja on palunud kostjalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus jätab vastava taotluse rahuldamata, sest kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.