Harju Maakohus
Kohtukoosseis
kohtunik Merike Varusk
Otsuse tegemise aeg ja koht
14. veebruar 2019, Tallinn, Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-18-3401
Tsiviilasi
OÜ Agenor hagi Väike-Peetri külaselts vastu võla nõudes
Tsiviilasja hind
10 157.50 eurot
Menetlusosalised ja nende
hageja OÜ Agenor (registrikood 10700098, asukoht Kelgumäe 27/6, Peetri alevik, Rae vald, Harjumaa, e-post [email protected]); hageja seaduslik esindaja juhatuse liige Ü T; kostja Väike-Peetri külaselts (registrikood 80284023, asukoht Tähnase põik 2, Peetri alevik, Rae vald, Harjumaa, e-post [email protected]); kostja seaduslikud esindajad juhatuse liikmed A A, M M, T K; kostja lepinguline esindaja Marge Rebane (YourOffice Group OÜ, Kotlepi 12, Tallinn, e-post [email protected]).
esindajad
Menetluskulude jaotus Menetluskulud jätta hageja OÜ Agenor kanda.
2-18-3401 Edasikaebamise kord Harju Maakohtu otsuse peale on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Asjaolud Harju Maakohtu menetluses on OÜ Agenor hagi Väike-Peetri külaseltsi vastu võlgnevuse summas 8 500 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu poolte vahel 06.03.2012 sõlmitud ettevõtte müügilepingust, ühishüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingutest, mille punkti 5.5 järgi kohustus kostja tasuma hagejale xxxx asuva kinnistu omanike poolt vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest tasutud summast 50%, millest on maha arvestatud liitumispunkti väljaehitamiseks tehtud otsesed kulud. Asjaõiguslepinguga lepiti kokku, et tasumisega viivitamise puhul lisanduvad tasumata summale leppetrahvina viivised 0,1% iga viivitatud päeva eest. Xxxx kinnistu omanik on 2012. a suvel tasunud kostjale vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest 17 000 eurot, millest 50% ehk 8500 eurot oleks asjaõiguslepingu alusel pidanud hagejale tasuma kostja. Kostja oma kohustust täitnud ei ole. Kostja hagi ei tunnista. Kostja on 31.12.2018 esitatud vastuväidetes taotlenud vaheotsuse tegemist aegumise kohaldamise kohta, kuna hageja nõue kostja vastu on aegunud. Hageja esitas kostja vastu hagi 04.03.2018. Hagi on esitatud poolte vahel 06.03.2012 sõlmitud lepingu punkti 5.5 alusel, hageja leiab, et viidatud lepingupunkti järgne kohustus tuli kostjal hageja ees täita hiljemalt 30.09.2012. Nimetatud päevale järgnevalt on hageja kostja poole pöördunud alles 08.01.2015. Kostja vastas hagejale 01.02.2015, et ei tunnista hageja nõuet. Seega oli hageja juba hiljemalt 01.02.2015 teadlik, et kostja hageja nõuet ei tunnista. Hageja järgmine pöördumine 01.10.2017 on kostjale mõistetamatu. Kostja leiab, et hageja nõue on TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Hagi esitamise ajaks on nii kuupäevast 30.09.2012 kui ka kuupäevast 01.02.2015 möödunud enam kui 3 aastat. Hageja on oma väidetava nõude osas olnud valdavalt tegevusetu 5,5 aasta kestel. Hageja on vaheotsuse ja aegumise kohaldamise osas esitanud 17.01.2019 seisukoha, milles leiab, et nõue ei ole aegunud tulenevalt asjaolust, et hageja nõude aegumise tähtaeg on TsÜS § 146 lg 4 alusel 10 aastat. Kostja on ilma õigusliku aluseta keeldunud lepinguga võetud kohustuse täitmisest, mis viitab kostja pahatahtlikule käitumisele ja mis pole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostja varjab pahatahtlikult hageja eest seda, et xxxx asuva kinnistu omanik on 2012. a suvel kostjale tasunud vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest 17 000 eurot, rikkudes seega tahtlikult oma kohustusi. Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 449 lg 3 kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.
2-18-3401 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja asjas kogutud tõenditega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hageja nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata seoses nõude aegumisega. Harju Maakohtu menetluses on OÜ Agenor hagi Väike-Peetri külaseltsi vastu võlgnevuse summas 8 500 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt tuleneb hageja nõue kostja vastu poolte vahel 06.03.2012 sõlmitud ettevõtte müügilepingust, ühishüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingutest, mille punkti 5.5 järgi kohustus kostja tasuma hagejale xxxx asuva kinnistu omanike poolt vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest tasutud summast 50%, millest on maha arvestatud liitumispunkti väljaehitamiseks tehtud otsesed kulud. Hageja väidete kohaselt on xxxx asuva kinnistu omanik vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitunud ja selle eest kostjale tasunud. Kostja ei ole hagejale 2012. a suvel saadud liitumistasudest midagi tasunud. Hagiavaldusest nähtub, et hageja hinnangul muutus tema nõue kostja vastu sissenõutavaks 30.09.2012. Kostja taotles 31.12.2018 vastuses vaheotsuse tegemist aegumise kohaldamise kohta, kuna hageja nõue on aegunud. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 alusel 3 aastat. Hageja on oma nõudega kostja poole pöördunud alles 08.01.2015. 01.02.2015 on kostja hagejale vastanud, et lepingu punkti 5.5 puutuvas ja käesoleva hagi esemeks olevas asjaolus kostja hageja nõuet ei tunnista. Seega oli hageja nimetatud asjaolust teadlik juba alates 01.02.2015. Hageja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb kohaldada TsÜS § 146 lg 4 tulenevat aegumistähtaega, kuna kostja on hageja eest pahatahtlikult varjanud, et xxxx asuva kinnistu omanik on 2012. a suvel kostjale tasunud vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest 17 000 eurot. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et pooled sõlmisid 06.03.2012 ettevõtte müügilepingu, mille punkti 5.5 kohaselt on nad kokku leppinud, et kostja kohustub hagejale tasuma 50 % xxxx asuva kinnistu (registriosa xxxx) ja xxxx asuva kinnistu (registriosa nr xxxx) omanike poolt veeja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest makstavatest tasudest, millest on maha arvestatud liitumispunkti väljaehitamiseks tehtud otsesed kulud. Nimetatud kohustuse täitmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi 0,1% sellest summas, mille kostja vastavalt eelmises lauses toodule on kohustatud tasuma, iga tasumisega viivitatud päeva eest (tl 12). Vastavalt TsÜS § 147 lg 1 esimesele lausele algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohus märgib, et tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Üheks erijuhuks, mil aegumistähtaeg on 10 aastat, on TsÜS § 146 lg 4 järgi kohustatud isiku tahtlik kohustuse rikkumine. Hageja on seisukohal, et kostja on kohustust tahtlikult rikkunud, kuna ta ei ole hageja nõuet täitnud ja on hageja eest pahatahtlikult varjanud, et xxxx asuva kinnistu omanik on 2012. a suvel kostjale vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest tasunud 17 000 eurot. Riigikohus on nii 16.09.2009 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 kui ka 22.09.2014 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14 märkinud, et TsÜS § 146 lg 4
2-18-3401 kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kohustus jäi täitmata. Kohustuse rikkumisega on tegemist juhul, kui lepingu pool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Kohtu hinnangul on ebaõiged hageja väited, et kostja on tema eest pahatahtlikult varjanud, et xxxx asuva kinnistu omanik on 2012. a suvel kostjale vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest tasunud 17 000 eurot, mistõttu võib kostja käitumist lugeda pahatahtlikuks. Kostja on 31.12.2018 esitatud vastuses hagile märkinud, et hageja on 06.03.2012 sõlmitud lepingu punktist 5.5 tuleneva kohustuse täitmist nõudnud juba kostjale 08.01.2015 esitatud pöördumises, millele kostja on vastanud 01.02.2015. Kostja 01.02.2015 vastusest (tl 184) nähtuvalt on kostja vastuseks hageja 08.01.2015 pretensioonile selgitanud, et kostja on sõlminud liitumislepingu Xxxx kinnistu osas, kuid ei tasu sellest tulenevalt hagejale ühtki eurot, kuna nimetatud liitumise eest on tasutud hageja kohustuseks olnud tööde eest tasumisega. Viidatud vastusest nähtub, et hageja oli vähemalt alates 08.01.2015 teadlik, et tema 06.03.2012 lepingu punktist 5.5 tulenev nõue kostja vastu oli sissenõutav. Seega pidi hageja nimetatud ajal teadlik olema, et xxxx asuva kinnistu omanik on kostjale vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest tasunud. Vastasel juhul ei oleks hageja 08.01.2015 pretensioonis saanud kostjalt kohustuse täitmist nõuda. Seega on alusetu hageja väide, et kostja on hageja eest varjanud, et xxxx asuva kinnistu omanik on 2012. a suvel kostjale vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest tasunud 17 000 eurot, mistõttu ei olnud hagejal võimalik varem nõudega kohtu poole pöörduda. Kostja on oma 01.02.2015 vastuses hageja 08.01.2015 pretensioonile selgitanud, et ta ei tunnista hageja nõuet, mis tuleneb 06.03.2012 lepingu punktist 5.5, kuna nimetatud liitumise eest on tasutud hageja kohustuseks olnud tööde eest tasumisega. Hageja ei ole oma 17.01.2019 vastuses märkinud, et ta pole kostja 01.02.2015 vastust kätte saanud ega olnud kostja seisukohtadest varem teadlik. Poolte varasemale suhtlusele käesoleva nõude osas viitab ka kostja poolt kohtule esitatud e-kirjavahetus (tl 190), milles kostja viitab ka 2012. a suvel hageja tolleaegse esindajaga peetud kirjavahetusele. Vastavalt TsMS § 5 lg 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud asjaolusid on kohus hagejale selgitanud 16.05.2018 kohtumääruses (tl 87 pöördel). Hageja ei ole kohtule tõendanud, et ta polnud kostja seisukohtadest teadlik. Seega tuleb lugeda, et hageja oli vähemalt alates 01.02.2015 teadlik kostja seisukohtadest ja asjaolust, et ta hageja nõuet ei tunnista. Kohus peab vajalikuks märkida, et aegumine teenib käibekindluse ja õigusrahu eesmärki ning sunnib võlausaldajat oma nõudeõigust õigel ajal maksma panema, kuna nõudeõiguse teostamisega viivitamine raskendab õigusliku olukorra selgitamist ja võib tekitada tõendamisraskusi. Käesolevas asjas on kostja selgitanud, et ta ei tunnista hageja nõuet. Vastavast asjaolust on hageja teadlik olnud vähemalt alates 01.02.2015. Kuna kostja ei tunnistanud hageja nõuet, sai hageja oma õiguse kaitsmiseks pöörduda kohtu poole. Kohtu hinnangul ei saa sellistel asjaoludel väita, et kostja ei täitnud tahtlikult oma kohustust hageja ees, kuna kostja kinnitusel tal hageja vastu kohustust ei ole ja TsÜS § 146 lg 4 kohaldamine satuks vastuollu aegumise eesmärkidega. Riigikohus on 16.09.2009 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 asunud seisukohale, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustusi teadlikult heade kommete vastaselt. Hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt. Üksnes asjaolu, et kostja vaidleb hageja nõudele vastu, ei saa käsitleda heade kommete vastase käitumisena. Asjaolu, et hageja ei ole varem pidanud vajalikuks oma õiguste
2-18-3401 kaitseks kohtu poole pöörduda, ei saa olla TsÜS § 146 lg 4 tuleneva kümneaastase aegumistähtaja kohaldamise aluseks. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja seisukohal, et tema nõue kostja vastu 06.03.2012 lepingu punkti 5.5 alusel muutus sissenõutavaks 30.09.2012. Kuivõrd hageja on kohtule esitatud menetlusdokumentides muuhulgas väitnud, et kostja on tema eest varjanud, et xxxx asuva kinnistu omanik on kostjale 2012. a suvel vee- ja kanalisatsioonitrassidega liitumise eest tasunud, millest tulenevalt oli kostjal eespool viidatud lepingu punktist tulenev kohustus tasuda saadud summast 50% hagejale, samuti pole hageja selgitanud, millest lähtuvalt on ta seisukohal, et nõue muutus sissenõutavaks just 30.09.2012, siis ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul põhjendatud nõude aegumistähtaega nimetatud kuupäevast arvestada. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt algas hageja nõude aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1 järgi hiljemalt 01.02.2015. Kuna ei ole tõendatud, et kostja rikkus oma kohustust TsÜS § 146 lg 4 mõttes tahtlikult, siis on hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Hageja oleks pidanud oma nõude kostja vastu kohtule esitama hiljemalt 01.02.2018, kuid hagi on kohtule esitatud 04.03.2018. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue kostjalt 06.03.2012 lepingu punktist 5.5 tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb TsÜS § 146 lg 1 alusel jätta rahuldamata aegumise tõttu.
Menetluskulude jaotus Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis tuleb kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta
2-18-3401 tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
/digitaalselt allkirjastatud/ Merike Varusk kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2020 kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu 14.02.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muudeti kohtuotsuse põhjendusi. 14.02.2019 kohtuotsus jõustus 08.04.2020 Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.