Võlaõigus

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

Pärnu Maakohtu 11. veebruaril 2025 määrusega anti nõue A.A. vastu üle menetlemiseks esimese astme kohtumenetlusse Tartu Maakohtule.

Aktiva Finance Group OÜ esitas 12. märtsil 2025 hagiavalduse A.A. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 404,56 eurot, intressi 30,21 eurot, haldustasu 3,60 eurot, sissenõudmiskulud 30 eurot, kuni 12. märtsini 2025 sissenõutavaks muutunud viivise 29,56 eurot ning edasiulatuva viivise alates 13. märtsist 2025 kuni põhinõude tasumiseni viivisemääras 15,9% aastas.

Hageja nõue tuleneb AS Inbank Finance ja kostja vahel 1. juunil 2022 sõlmitud järelmaksulepingust nr L89008793181, mille alusel sai kostja kauba ostu eest tasumiseks laenu 1403 eurot ja kohustus laenu tagastama 24 kuu jooksul osamaksetena. 7. märtsil 2024 sõlmiti lepingu muutmise kokkulepe nr L89015457410, mille kohaselt oli võlgnevuse summa 545,03 eurot ja kostja kohustus laenu tagastama 10 kuu jooksul osamaksetena. Kuivõrd kostja jättis tasumata osamaksed, saatis AS Inbank Finance 4. septembril 2024 lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, seega ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles 25. septembril 2024. AS Inbank Finance loovutas kostja vastu nõude hagejale 26. septembril 2024.

Kohus võttis hagiavalduse menetlusse 14. märtsi 2025 määrusega, andes kostjale 20 päeva hagimaterjalidele seisukoha esitamiseks. Kohus edastas hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõude kostjale avaliku e-toimiku vahendusel. Kostja sai menetlusdokumendid kätte

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus on tsiviilasja menetlusse võtmise määruses selgitanud, et kohtul on õigus teha tagaseljaotsus vastavalt seaduses sätestatule.

Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõude aluseks olevate lepingute puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25). 2

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 4034 lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18 viimane lõik). VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja märkinud, et krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringud maksehäireregistrisse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Esialgne võlausaldaja on kostja sissetulekuid kontrollinud Maksu- ja Tolliametilt, mille kohaselt on sissetulek 1333,08 eurot. Laenutaotluses on märgitud igakuised sissetulekud 600 eurot ja kohustused 0 eurot. Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu kontoanalüüsi. Kostja puhul on tegemist teovõimelise subjektiga, kes saab aru oma tegudest ja peab 3

kandma oma tegude tagajärgi. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus mida tuleb täita. Riigikohus on 24. novembri 2023. a lahendis asunud seisukohale, et krediidiandja peab tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5) (vt Riigikohtu 24. novembri 2023. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18). Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingute sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja enda avaldatut ning päringute tulemusi (nt maksehäireregister). Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et laenuandja oleks kostja sissetulekuid ja kohustusi üldse mingil viisil kontrollinud. Muuhulgas ei tulene asjaolust, et laenusumma või kuumakse on väike, et kostja on krediidivõimeline. Tarbijal võib olla suures mahus väikeste kuumaksetega kohustusi, millised kogumis ei ole tarbijale enam jõukohased, mistõttu ei tohi sellisele tarbijale väljastada ka järgmist väikese kuumaksega laenu. Kohtu hinnangul ei ole järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest enne krediidi väljastamist ei kontrollinud krediidiandja teavet kostja kohustuste ja regulaarsete kulude kohta. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja esitas 13. mail 2025 tagasimaksete arvestuse. Hageja märgib, et juhul, kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis on kostja tagastanud lepingute alusel saadud summa. Laenuandja on teinud kostjale väljamakse summas 1403 eurot (dtl 109). Hageja on lisanud tabeli kõigi kostja poolt tehtud tagasimaksete kohta (dtl 107-119) ning märkinud 13. mai 2025 vastuses, et kostja tegi tagasimakseid 1573,96 eurot. Seega oli lepingu ülesütlemise ajaks tagastatud kogu põhivõlgnevus. Kostja on hagejale põhivõlgnevust enamtasunud 170,98 eurot (1573,96-1403). 4

Kostja on tagastanud kogu laenulepingu alusel tekkinud põhivõlgnevuse ning seega ei ole kostja kohustust rikkunud ning hageja ei saa nõuda viivist ega sissenõudmiskulu. Kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei saa tal olla hüvitatavaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik

5

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.