2-17-10695/33 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt 17.01.2017 sõlmisid hageja ja kostja 1 töövõtulepingu nr 17012017 (edaspidi nimetatud töövõtuleping). Töövõtulepingu p-i 1.1 kohaselt pidi kostja 1 teostama torutööd objektil asukohaga x vastavalt kostja 1 poolt antud projektile ja hageja esitatud hinnapakkumisele nr 1612001. Töövõtulepingu ja hinnapakkumise järgi oli tööde maksumuseks ilma käibemaksuta 56 290,11 eurot. 31.01.2017 saatis hageja kostjale 1 teostatud tööde akti nr 01. Nimetatud aktis kajastatud ja teostatud tööle pole kostja 1 akti saamise järgselt esitanud ühtegi pretensiooni ja vastuväidet. Aktil nr 1 loetletud tööde kohta saatis hageja kostjale 1 arve nr 17004 summas 11 309,12 eurot tasumise tähtajaga 15.02.2017 (arvel osundatud ettemaks summas 2814,50 on tasutud eelnevalt). 17.02.2017 on arvest tasutud 5000 eurot selgitusega „arve 17004 osal“. Ülejäänud 6309,12 euro suurune osa arvest on tänaseni ilma igasuguse selgituseta tasumata. 14.02.2017 on kostja juhatuse liige kostja 2 oma allkirjaga kinnitanud lisatööde aktis nr 1 olevat lisatööd „teemantpuurimine“ summas 317,91 eurot. Nimetatud töö kohta on koostatud ja saadetud arve. 14.02.2017 lisatööde aktis nr 2 on kostja aktsepteerinud lisa 61,5 töötunni ulatuses summas 1537,5 eurot. Nimetatud lisatöö kohta on koostatud ja saadetud arve. Kostja 1 tellimusel on hageja teostanud lisatööd summas 1588,42 eurot, mille kohta on kostjale 1 saadetud akt nr 3. Hinnapakkumises on kirjas, et lisatöö tund maksab 25 eurot (hinnapakkumine on töövõtulepingu osaks). Eeltoodust tulenevalt on sissenõutavaks muutunud lisatöö töötundide ja materjalide maksumuseks kokku 3443,83 eurot (317,91 eurot + 1537,5 eurot + 1588,42 eurot). Lisatööd on samuti terves ulatuses kostja poolt maksmata. 22.02.2017 on kostja 1 saatnud hagejale töövõtulepingu ülesütlemise teate. Hageja on pöördunud kostja poole ning palunud tehtud töö eest tasuda. Kostja 1 on lubanud sele pöördumisele vastata 01.04.2017, kuid hagi esitamise seisuga mingit vastust esitanud ei ole. Töövõtulepingu p-i 6.2 järgi tehtud tööde akti alusel koostatakse arve. Tööde etapiviisiline üleandmine ja vastuvõtmine on lepitud kokku töövõtulepingu p-s 8. Nimetatud lepingupunkti pde 8.1 kuni 8.3 kohaselt tuli töö anda üle aktiga etapiviisiliselt iga kuu. Tellija kohustus akti se saamisest viie päeva jooksul allkirjastama või esitama põhjendused tööde vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kui tellija neid toiminguid ei tee, loetakse töö töövõtulepingu järgi aktsepteerituks. Kostja 1 ei allkirjastanud tööde akti nr 1. Kuna kostja 1 ei esitanud ka kokkulepitud tähtaja jooksul põhjendusi töö vastuvõtmisest keeldumiseks, tuli akt nr 1 ja ses märgitud töö töövõtulepingu järgi lugeda aktsepteerituks ja vastuvõetuks. See, et kostja on aktis osundatud töid aktsepteerinud nähtub ka sest, et kostja on tööde eest osaliselt tasunud. Kostja 1 on aktsepteerinud lisatööde akte nr 1 ja 2, mistõttu tuleb ka need tööd lugeda kostja poolt vastuvõetuks. Lisatööde akti nr 3 kohta on kostja 1 esitanud küll vastuväiteid, kuid need ei ole põhjendatud ja asjakohased. Eeltoodust tulenevalt oli hageja tasunõue muutunud aktide järgi sissenõutavaks 9752,95 euro (6309,12 eurot + 3443,83 eurot) suuruses summas. Kuna kostja 1 on jätnud hagejale tasumata töövõtutasu summas 9752,95 eurot, siis hageja nõuab hagiga se rahalise kohustuse täitmist. Töövõtulepingu p-i 5.4 kohaselt vastutavad hageja ees lepinguliste kohustuste täitmise eest solidaarselt nii kostja kui ka juhatuse liige kostja 2 isiklikult.

Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja 9752,95 euro suurust tasu nii kostjalt 1 kui ka kostjalt 2 ühiselt kui solidaarvõlgnikelt. Töövõtulepingu p-i 5.3 kohaselt kohustus tellija tasuma tähtajaks tasumata summade eest viivist 0,5 protsenti päevas tähtajaks tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest. Arvest nr 17004 jäi maksetähtajaks (15.02.2017) tasumata 6309,12 eurot. Viivitatud päevi hagi esitamise seisuga on kogunenud 147 (15.02.2017 – 11.07.2017) ning viivised moodustavad summa 4637,20 eurot (6309,12 x 147 x 0,005). Arvest nr 17005 jäi maksetähtajaks (02.03.2017) tasumata 1537,5 eurot. Viivitatud päevi hagi esitamise seisuga on kogunenud 132 (02.03.2017 – 11.07.2017) ning viivised moodustavad summa 1014,75 eurot (1537,5 x 132 x 0,005). Eeltoodust tuleneval moodustavad viivised hagi esitamise ajaga summa 5651,95 eurot (4637,20 eurot + 1014,75 eurot). Hageja nõuab sest 5247,05 euro suurust summat, et see moodustaks koos põhinõudega moodustab kokku summa 15 000 eurot. Hageja nõuab viiviseid samuti mõlemalt kostjalt kui solidaarvõlgnikelt. Kostjate vastuväited Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta se rahuldamata. Kostjate vastuse kohaselt pooled sõlmisid töövõtulepingu nr 17012017-1 (edaspidi Leping), mille p-i 1.1 kohaselt kohustus hageja teostama objektil x, torutööd vastavalt projektile ja hinnapakkumisele nr 1612001. Kahjuks ei täitnud hageja, vaatamata korduvatele meeldetuletustele ja märkustele lepinguga võetud kohustusi ning kostja I oli sunnitud Lepingu üles ütlema. Kostja I on käesolevaks ajaks välja selgitanud, et hagejal puudub kehtiv registreering majandustegevuse registris, mistõttu puudus hagejal pädevus torutöid teostada. Kostja I ei nõustu hageja väitega, et tal oli seaduslik alus töö tegemisest keeldumiseks ja kostja I peab Lepingu lõpetamist kostja I poolt Lepingu olulise rikkumise põhjusel kehtivaks. Samuti ei nõustu kostja I hageja põhjendamatu väitega, et Leping tuleb lugeda lõpetatuks VÕS § 655 lg 1 kohaselt. Nimelt ei kohaldata VÕS § 655 lg-t 1, kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus lepingut. Antud juhul ütles kostja I hagejaga Lepingu üles põhjusel, et hageja rikkus Lepingut, seega puudub hagejal VÕS § 655 lg-st 1 tulenev tasu nõue kostja I vastu. Kostja I hindab Lepingu järgi hageja poolt teostatud tööde maksumuseks kokku 11 000,00 eurot, millest on kostja I hagejale tasunud 7 874,50 eurot. Kostja I on omandanud G M’i, A Z’i ja A S’i palganõuded koos maksudega hageja vastu kokku summas 5 651,72 eurot. Kostja I on hagejast tulenevatel põhjustel olnud sunnitud kandma kahju seoses Lepingu lõpetamisega vähemalt 420,00 eurot. Kokku on kostja I nõue hageja vastu 6 071,72 eurot. Kuna objekt, millel jäid hageja poolt tööd teaostamata, on veel lõpetamata ja tellijale üle andmata, ei ole lõplik hageja tegevusest ja tegevusetusest tekkinud kahju suurus veel selgunud. Eeltoodud põhjustel ei ole kostja I vastunõudes arvestatud Lepingu lõpetamisega tekkinud kahjude hüvitamise nõuet. Kostja I tasaarvestab hageja nõude summas 3 125,50 eurot Tellija nõudega Töövõtja vastu summas 6 071,72 eurot. Tasaarvestuse tulemusena jääb kostja I nõue hageja vastu summas 2 946,22 eurot, millele lisandub Lepingu lõpetamisega tekkinud kahjude nõue. VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal nõue kostja I vastu. Kuivõrd hagejal puudub nõue kostja I vastu, puudub hagejal nõue ka kostja II vastu. Kostjad on seisukohal, et hagejal puudub alus nõuda kostjatelt viivist, kuna hagejal ei eksisteeri nõudeõigust kostjate vastu. Kostjad ei nõustu hagejaga ses, et kostjad ei ole hagejale pretensioone ega vastust nõudekirjale esitanud. Kostja I on hagejale esitanud korduvalt pretensioone tööde kvaliteedi, mahu ja esitatud aktide ning arvete mittevastavuse tõttu.

Hageja ja kostja I on Lepingu p-s 5.4 kokku leppinud, et kostja I firma juhatuse liikmed vastutavad solidaarselt kostjaga I juhul, kui makseid ei tasuta vastavalt kokkulepitule. Sisuliselt on kostja II füüsilise isikuna viidatud Lepingu punkti kohaselt kohustatud tagama hageja ees kostja I rahaliste kohustuste täitmist. Kostjad leiavad Lepingu päises lepingu poolte määratluse põhjal, et Leping on sõlmitud vaid hageja ja kostja I vahel. Kuid isegi juhul, kui lugeda hageja ja kostja II vahel Leping sõlmituks, vastab Lepingu p-s 5.4 kokkulepitu käenduslepingulisele suhtele VÕS § 142 lg 1 mõistes. Viidatud sätte kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga vastutama kolmanda isiku (põhivõlgnik) kohustuste eest võlausaldaja ees. Ka antud juhul kohustus kostja II Lepingu p-i 5.4 kohaselt vastutama kostja I kohustuste eest hageja ees. Eeltoodu põhjal leiab kostja II, et tema vastu esitatud nõude osas tuleb kohaldada käendusepingu kohta käivaid sätteid (VÕS 8. peatüki 1.jagu). VÕS § 143 lg 1 kohaselt on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, tarbijakäendusleping. Kostja II on füüsiline isik, seega on hageja ja kostja II vahel tegemist tarbijakäenduslepinguga. VÕS § 143 lg 2 kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Hageja ja kostja II ei ole kostja II rahalise vastutuse maksimumsummas kokku leppinud. Eeltoodud põhjustel leiab kostja II, et poolte vahel sõlmitud käendusleping (Lepingu p 5.4) on VÕS § 143 lg-st 2 tulenevalt tühine ja hageja nõue kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus tutvunud kohtule esitatud tõenditega ning hinnanud neid kogumis, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab se omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevates asjaoludes: x OÜ ja x OÜ vahel on sõlmitud töövõtuleping nr 17012017 (edaspidi nimetatud töövõtuleping). Töövõtulepingu punkti 1.1 kohaselt pidi hageja teostama torutööd objektil asukohaga x vastavalt kostja I poolt antud projektile ja hageja esitatud hinnapakkumisele nr 1612001. Töövõtulepingu ja hinnapakkumise järgi oli tööde maksumuseks ilma käibemaksuta 56 290,11 eurot. Töövõtulepingu punkti 4.1.1. kohaselt tööde alguse kuupäevaks on 17.01.2017 ja töövõtulepingu punkti 4.1.2 kohaselt tööde lõpu kuupäevaks on 17.05.2017 (tl 8-13). 22.02.2017 kostja I poolt hagejale saadetud e-kirja kohaselt lõpetab kostja I ühepoolselt poolte vahel sõlmitud lepingu (tl 30). Kuna kumbki pool ei ole ses osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Hageja on esitanud kostjate vastu töövõtutasu nõue. Hageja on seisukohal, et kostja I ja kostja II vastutavad hageja ees solidaarvõlgnikena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud töövõtulepingu punkti 5.4 kohaselt on kokku lepitud, et tellija firma juhatuse liikmed vastutavad solidaarselt tellijaga juhul, kui makseid ei tasuta vastavalt kokkuleppele (tl 8-11). Hageja leiab, et kostja II vastutab solidaarselt kostjaga I hageja ees lepinguliste kohustuste täitmise eest. Kostjad on seisukohal, et kostjaga II sõlmitud kokkulepe on tühine, kuna tegemist on tarbijakäenduslepinguga ning kokku ei ole lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. Hageja on seisukohal, et tegemist ei ole tarbijakäendusega, sest

Riigikohtu praktikas on selgitatud, et äriühingu suhtes valitsevat mõju omava isiku antud käendus ei ole tarbijakäendus (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 15). Kostja II on kostja I juhatuse liige ja enamusosanik. Hageja leiab, et tegemist on VÕS § 178 tähenduses kohustusega ühinemisega. Kohus nõustub kostjate seisukohaga. Kohus leiab, et töövõtulepingu punktis 5.4 kokkulepitu vastab VÕS § 142 lg 2 tähenduses käenduslepingule. Nimetatud sätte kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Ka antud juhul kohustus kostja II lepingu punkti 5.4 kohaselt vastutama kostja I kohustuste eest hageja ees. Seega tuleb käesoleval juhul kostja II vastu esitatud nõude osas kohaldada käenduslepingu kohta käivaid sätteid (VÕS 8. peatükk 1.jagu.). VÕS § 143 lg 1 kohaselt on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik, tarbijakäendusleping. Kostja II näol on tegemist füüsilise isikuga. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et erinevalt varasemast regulatsioonist ei ole alates 05.04.2011 enam seotud VÕS § 1 lg-s 5 sisalduv tarbija ja tarbijakäenduse mõiste ning tarbijakäendusleping on igasugune leping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sest, kas käenduslepingu sõlmimine on käendaja iseseisva majandus-ja kutsetegevusega seotud või mitte (2016.a väljaanne, lk 751). Seega on käesoleval juhul tegemist tarbijakäendusega ning tähtsust ei oma asjaolu, et kas kostjad II oli põhivõlgniku osanik ja juhatuse liige või mitte. VÕS § 143 lg 2 kohaselt tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. Hageja ja kostja II vahel sõlmitud kokkuleppes ei ole kokku lepitud kostja II rahalise vastutuse maksimumsummas. Sest tulenevalt on kohtu hinnangul hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu VÕS § 143 lg-st 2 tulenevalt tühine. TsÜS § 84 lg 1 esimese lause kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega kostja II ei vastuta hageja ees kostja I poolt lepinguliste kohustuste täitmata jätmise korra. Eeltoodust tulenevalt puudub hagejal nõue kostja II vastu. Hageja nõue kostja I vastu tuleneb arvest nr 17004, millest on tasumata summa 6309,12 eurot, arvest nr 17006 summas 317,91 eurot, mis on täielikult tasumata, arvest nr 17005 summas 1550 eurot, mis on täielikult tasumata ja lisatööde aktist nr 3, mille kohaselt on hageja teinud töid summas 1588,42 eurot (tl 21, 24, 27, 29). Poolte vahel on töövõtulepingust tulenev õigussuhe. Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö (valmis) tegemine, tellija põhikohustuseks on aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel vastastikuses suhtes. Hageja on esitanud tööde teostamisest tuleneva tasu nõude VÕS § 635 lg 2 ja § 637 lg 4 alusel. Kostja I on esitanud hageja tasunõudele vastuväite põhjendades, et vaatamata korduvatele meeldetuletustele ja märkustele ei täitnud hageja lepinguga võetud kohustusi ja kostja I oli sunnitud lepingu üles ütlema. Lisaks leiab kostja I, et ta on aktsepteerinud üksnes hageja poolt teostatud lisatöid summas 1 855, 41 eurot ja muus osas ei ole kostja I hageja töid aktsepteerinud. Kostja I väitel hageja ei teostanud töid kvaliteetselt ja on tekitanud kostjale I kahju. Kostjate väitel sõlmiti poolte vahel kirjalik töövõtuleping 22.07.2017 ning enne seda justkui polnud poolte vahel lepingut. Kohus kostjate käsitlustega ei nõustu. Kuigi kostja I on töövõtulepingu allkirjastanud 13.02.2017 ja hageja on töövõtulepingu allkirjastanud 22.02.2017, siis nähtub töövõtulepingu sisust ja tekstist, et pooled on juba 17.01.2017 töövõtulepingu sõlminud sistel tingimustel nagu lepingus on kirjas. Enne töövõtulepingu allkirjastamist mõlema poole poolt on kehtinud sama lepingu suulise lepinguna ja töövõtulepingu allkirjastamisega on eelnevalt suulisele lepingule antud kirjalik vorm. Seda kinnitab asjaolu, et töölepingu päises on märgitud, et leping sõlmitakse 17.01.2017. Seda, et tegemist ei ole trükiveaga ja pooled pidasid ka tegelikkuses töövõtulepingu sõlmimise kuupäevaks, kinnitavad ka teised töövõtulepingu punktid, millest nähtub poolte tahe olla lepingutingimustega seotud alates 17.01.2018. VÕS § 637 lg 3 järgi töövõtja tasunõue muutub sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on

lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb anda üle ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. VÕS § 636 lg 1 kohaselt töövõtja peab tööna valmistatud asja tellijale üle andma. Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle seks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul. VÕS § 643 järgi lasub majandus-ja kutsetegevuses tegutseval töövõtulepingu tellijal kohustus vaadata või lasta töö viivitamatult üle vaadata. VÕS § 637 lg 4 ja § 638 kohaselt on töö eest tasu väljamõistmise aluseks töö tegemise tuvastamine, töö vastuvõtmise tuvastamine või töö vastuvõtmisest alusetu keeldumine. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punktile 8.1 töövõtja annab tööd tellijale üle peale tööde või tööosa lõppu üleandmis-vastuvõtu aktiga iga kuu viimasel päeval. Töövõtulepingu punkti 8.2 kohaselt tellija kohustub töövõtja poolt esitatud korrektse üleandmis-vastuvõtu akti 5 tööpäeva jooksul esitamisest läbi vaatama ja allkirjastama või sama tähtaja jooksul esitama kirjalikult oma põhjendused töö vastuvõtmisest keeldumise kohta. Tellija poolt kinnitatud üleandmis-vastuvõtu akt on arve esitamise aluseks. Töövõtulepingu punkti 8.3 kohaselt juhul kui tellija ei ole eelpool mainitud tähtaja jooksul töövõtja poolt esitatud akti allkirjastanud või kirjalikke põhjendusi keeldumise kohta esitanud, loetake töö tellija poolt aktsepteerituks. Seega oli lepingus kokku lepitud töö vastuvõtmine kirjaliku kahepoolselt allkirjastatava dokumendi vormistamise teel, mis on ehitusetöövõtu puhul ka tavapärane. Asja materjalidest nähtuvalt on 31.01.2017 hageja saatnud kostjale I teostatud tööde akti nr 1(tl 14-18). Aktis nr 1 loetletud tööde kohta on hageja saatnud 01.02.2017 kostjale 1 arve nr 17004 summas 11 309,12 eurot tasumise tähtajaga 15.02.2017 (hageja on selgitanud, et arvel osundatud ettemaks summas 2814,50 eurot oli tasutud eelevalt (tl 21). 17.02.2017 on kostja tasunud arvest 5000 eurot selgitusega „arve 17004 osal“ (tl 22). Seega on kostja I nimetatud akti ja se alusel esitatud arve kätte saanud. Kostja I ole allkirjastanud tööde akti nr I. Samas ei ole kostja I esitanud töövõtulepingu punktis 8.2 nimetatud tähtaja jooksul kirjalikke põhjendusi töö vastuvõtmisest keeldumiseks. Seega tuleb lugeda kostja I poolt aktis nr 1 nimetatud tööd töövõtulepingu punkti 8.3 alusel vastuvõetuks. Seda, et kostja I on nimetatud töid aktsepteerinud, kinnitab ka see, et kostja I on tööde eest osaliselt tasunud. Sest tulenevalt tuleb lugeda aktis nimetatud tööd vastuvõetuks ja hageja 01.02.2017 arves kajastatud tasunõue muutunud sissenõutavaks. 14.02.2017 on hageja esitanud kostjale I lisatööde akti 1. Kostja I on nimetatud aktil aktsepteerinud lisatööna teemantpuurimine summas 317,91 eurot (tl 23). Hageja on esitanud kostjale I lisatöö akt nr 1 alusel arve nr 17006 summas 317,91 eurot (tlk 24). Seega on lisatööde aktis nr 1 nimetatud töö vastu võetud ja hageja arves nr 17006 kajastatud tasunõue muutunud sissenõutavaks. 14.02.2017 on hageja esitanud kostjale I lisatööde akti 2. Kostja I 14.02.2018 e-kirja kohaselt ei ole ta ebareaalsete töötundidega nõus (tl 95). Siiski on nimetatud aktis kostja I aktsepteerinud lisatöö 61,5 tundi (tl 25). Kostja I poolt hagejale esitatud hinnapakkumise kohaselt lisatöö tund maksab 25 eurot +km (tl 12). Hageja on esitanud kostjale I 16.02.2017 62 lisatöö eest arve summas 1 550,00 eurot (tl 27). Seega on hageja lisatööde aktis nr 2 nimetatud tööd kostja I poolt vastuvõetud ja lisatööde arve summas 1550,00 eurot muutunud sissenõutavaks. Kohus märgib, et kostjate 26.03.2018 hagi vastuse kohaselt on kostja I aktsepteerinud hageja poolt teostatud lisatöid summas 1 855,41 eurot. 22.02.2017 on hageja koostanud lisatööde üleandmise-vastuvõtmise akti 3 tööde eest maksumusega 1 558,42 3 eurot (koos käibemaksuga 1906,11eurot). Kostja I lisatööde akti 3 ei ole allkirjastanud. Se asemel on 22.02.2017 kostja I saatnud hagejale e-kirja, mille kohaselt kostja I lõpetab ühepoolselt poolte vahel sõlmitud lepingu seoses hageja poolt tööde mitte edenemisega objektil vastavalt vajadusele ja töögraafikule. Lisaks sele on kostja I oma e-kirjas märkinud, et saadetud akte ei saa arvestada, kuna esimene akt on saadetud enne lepingu allkirjastamist. Peale

akti kontrollimist selgus, et aktid ei vasta tegelikkusele. Uute aktide läbivaatamiseks võtame lisaaega 7 tööpäeva (tl 30). Muid kirjalikke vastuväited lisatööde aktis nr 3 toodud tööde osas kostja I ei ole hagejale esitanud. Kohus leiab, et kostja I poolt 22.02.2017 hagejale saadetud ekirjas toodud pretensioonid on üldsõnalised ja konkretiseerimata. Kuigi kostja I on märkinud, et uute aktide läbivaatamiseks võtab lisaaega 7 tööpäeva, ei ole kostja I täiendavaid vastuväited temale 22.02.2017 esitatud lisatööde aktis 3 märgitud tööde osas esitanud. VÕS § 643 sätestab, et kui tellija on töövõtuleping sõlminud oma majandus-või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. VÕS § 644 lg 1 kohaselt tellija peab töö lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda kui ta töövõtulepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 644 lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija peab lepingule mittevastavusest sest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Kohus leiab, et kuivõrd kostjal I oli pärast 22.02.2017 lisatööde aktis 3 märgitud tööde üleandmist võimalik tööd üle vaadata ja tõendamist ei ole leidnud, et kostja I oleks esitanud hagejale pretensioone, milles kostja I oleks töö lepingutingimustele mittevastavusest piisavalt täpselt kirjeldanud, siis tuleb lugeda VÕS § 637 lg 3 ja 5 silmas pidades lisatööde aktis nr 3 märgitud tööd valminuks ja kostjale I üle antuks ning lisatööde aktist nr 3 tulenev hageja tasunõue kostja I vastu oli muutunud sissenõutavaks. Tasunõude sissenõutavaks muutumine ei tähenda aga õiguslikult automaatselt seda, et kogu tasunõue kuulub rahuldamisele ( Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 13). Kui töö vastuvõtmisel võib keelduda sissenõutavaks muutnud tasu maksmisest VÕS § 111 lg 1 järgi kuni mittevastav täitmine on parandatud, kuid VÕS § 111 lg 3 järgi võib tasu maksmisest keelduda ebaoluiste puuduste korral üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võis kuuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sega seotud kulutuste hüvitamiseks (Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 31). Riigikohus on leidnud, et kokkulepitud tasu maksmisest saab tellija keelduda üksnes juhul, kui tal on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks VÕS § 646 lg 5 järgi ulatuses, mille tellija nõudega tasaarvestab. Lisaks võib tellija keelduda tasu maksmisest, kui ta alandab puudustele tuginedes lepingujärgset hinda VÕS § 112 alusel, hinna alandamise võrra. Samuti vabaneb tellija tasu maksmise kohustusest VÕS § 116 lg 1 alusel lepingust taganedes. Lisaks võib tellija keelduda VÕS § 111 lg 1 järgi tasu maksmast, kuni töövõtja on täitnud oma vastastikuse kohustuse, se täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sele saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Se põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sest lõplik keeldumine. Et tellija võiks VÕS § 111 lg-le 1 tuginedes keelduda lepingujärgset tasu maksmast, peab ta ühtlasi tuginema mingile nõudele töövõtja vastu, mille täitmist ta nõuab. Lisaks tuleb arvestada, et kohustuse täitmisest ei või VÕS § 111 lg 3 kohaselt keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Seega ei saa tellija keelduda kogu kokkulepitud tasu maksmisest nt üksnes põhjusel, et tehtud töös on puudusi, kui need on kogu maksmisele kuuluvat tasu arvestades ebaolulised. Kolleegiumi arvates õigustab nimetatud säte sisel juhul tasu maksmisest keelduma üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks ja sega seotud kulutuste ja muu kahju hüvitamiseks. (Riigikohtu 28.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32-34). Käesoleval juhul ei ole kostja I esitanud hinna alandamise nõuet. Kostja I on 08.01.2018 vastuses hagile väitnud, et kostjale I on lepingu lõpetamisega tekkinud kahju vähemalt 420 eurot, kuid ei ole millegagi oma kahju nõuet tõendanud. Kostja I on hagejaga sõlmitud lepingu lõpetanud viidates hagejapoolsele lepingu rikkumisele. Nimelt on kostja 22.02.2017 hagejale saadetud e-kirjas teatanud, et lõpetab lepingu ühepoolselt, seoses x OÜ poolt tööde mitte edenemisega objektil vastavalt vajadusele ja tööde graafikule (tl

30). Kostja väitel hageja poolt teostatud tööd ei olnud nõuetekohased ja kostjad on se tõendamiseks esitanud kohtule asjatundja J N arvamuse. J N arvamuse kohaselt on tuvastatud hageja tegevuses järgmised puudused: 1) Puudus torutööde kvaliteedi kava; 2) Ei saadud projektist aru: 3) Püüti teha paigaldusi, mis ei vastanud projektile. Oldi sunnitud tehtud paigaldusi lammutama ja parandama; 4) Objektile toimetati valed materjalid, nt äravoolutrapid, 5) Objektil ei olnud soome keelt oskavaid töölisi; 6) LVI- projekteerija oli sunnitud tegema koostatud projektis alltöövõtja tõttu muudatusi; 7) Torutööde alltöövõtja oli objektil sooritanud kontrollimatuid vesipuurimistöid, mis põhjustas x OÜ-le probleeme ehk objekti oli vaja kuivatada ja sest tulenevalt tööd hilinesid. Need probleemid likvideerusid, kui x OÜ võttis torutööd üle ja jätkas nende tegemist oma jõududega (tl 111-112 pöördel). Kohus nõustub hagejaga, et nimetatud arvamuses ei ole välja toodud ühtegi konkreetset puudust hageja poolt teostatud tööde osas. Arvamusest nähtuvalt heidetakse pigem ette puuduseid tööprotsessis. Nimetatud arvamusest ei selgu, kuidas on jõutud nimetatud järeldusteni või millele konkreetselt arvamuses välja toodud järeldused toetuvad. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kostjate poolt esitatud J N arvamus ei tõenda hageja poolt teostatud tööde mittevastavust lepingutingimustele. Lisaks eelnevale jäävad kohtule arusaamatuks kostja I etteheited seoses hageja poolt tööde mitteedenemisega objektil vastavalt tööde graafikule. Nimelt vastavalt poolte vahel sõlmitud töövõtulepingule asus hageja töid objektil teostama 17.01.2017 ja esimese vaheetapina pidi 01.03.2017 valmis olema 4. korrus. Seega oli kohtu hinnangul ilmselgelt ennatlik 22.02.2017 väita, et hageja ei jõua töid valmis vastavalt graafikule. Lisaks sele ei ole kostja I esitanud kohtule ühtegi tõendit, millest nähtuks, et kostja I oleks hagejale esitanud pretensioone seoses tööde mitteedenemisega vastavalt graafikule. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul kostja I tõendanud, et hageja oleks lepingut rikkunud, mis oleks andnud alusele kostjale I lepingust taganeda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja põhivõlgnevuse nõue summas 9 752,95 eurot on põhjendatud. Hageja on taotlenud lisaks põhivõlgnevusele kostjalt I välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised summas 5 247,05 eurot. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne intressimäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ette nähtud intressimäär. Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu punkti 5.3 kohaselt kohustus tellija tasuma tähtajaks tasumata summade eest viivist 0,5 protsenti päevas tähtajaks tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest. Arve nr 17004 maksetähtajaks oli 15.02.2017 ja sest on jäänud kostja I poolt maksetähtajaks tasumata 6309,12 eurot. Viivitatud päevi hagi esitamise seisuga on kogunenud 147 (15.02.2017 – 11.07.2017) ning viivised moodustavad summa 4637,20 eurot (6309,12 x 147 x 0,005). Arvest nr 17005 jäi maksetähtajaks (02.03.2017) tasumata 1537,5 eurot. Viivitatud päevi hagi esitamise seisuga on kogunenud 132 (02.03.2017 – 11.07.2017) ning viivised moodustavad summa 1014,75 eurot (1537,5 x 132 x 0,005). Hageja on arvestanud viiviseid hagi esitamise ajaga summa 5651,95 eurot (4637,20 eurot + 1014,75 eurot), kuid hageja nõuab sest 5247,05 eurot. Kostjad on vaielnud vastu hageja põhinõudele, kuid ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid hageja viivisenõudele. Kohus leiab, et hageja viivisenõue summas 5247,05 on põhjendatud. Kostja I on esitanud hageja nõudele tasaarvestamise vastuväite. Kostjate vastusest nähtuvalt on kostja I omandanud G M’i, A Z’i ja A S’i palganõuded koos maksudega hageja vastu kokku summas 5 651,72 eurot. Kostja I tasaarvestab hageja nõude summas 3 125,50 eurot kostja I nõudega hageja vastu summas 6 071,72 eurot. Tasaarvestuse tulemusena jääb kostja I nõue hageja vastu summas 2 946,22 eurot, millele lisandub Lepingu lõpetamisega tekkinud kahjude nõue. Kuna kostja I on esitanud hageja nõudele tasaarvestamise vastuväite, tuleb maakohtul alljärgnevalt

kindlaks teha, kas kostjal I on hageja vastu nõue, mille ta saaks tasaarvestada hageja nõudega ja kas hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud. VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Tsiviilasja lahendis nr 3-2-1-50-04 on Riigikohus leidnud, et kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Juhul, kui kostja esitab tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud. Kohtu arvates on kostja I antud tsiviilasjas esitanud tasaarvestusavalduse mõistliku aja jooksul seks, et kasutada oma protsessiõigusi heauskselt. Kohus märgib, et tasaarvestuse tegemine annab tasaarvestuse avalduse teinud isikule võimaluse esitada teise poole nõude kohta, mis tasaarvestati, täitmise vastuväite. Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas tasaarvestuse saab lugeda toimunuks. Kostja vastuväite kohaselt hageja ei täitnud oma töötajate ees töölepingutest ja TLS § 1 lg-st 2 ja § 28 lg 1 p-st 2 tulenevat põhikohustust, so maksta töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Kohtule esitatud 06.04.2017 A S ja kostja I vahel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu kohaselt A S loovutab kostjale I oma nõude x OÜ vastu netosummas 1324,00 eurot, millele lisanduvad tööjõumaksud (635,64 eurot), intressid ja viivised ning muud kõrvalnõuded. Vastavalt kassa väljamineku orderile nr 12 on 10.04.2017 kostja I poolt A S’le tehtud väljamakse summas 1324,00 eurot (tl 88-89). Kostja I on selgitanud, et A S’i töötasu nõue oli hageja vastu brutona 1 464, 60 eurot, millest kuulus väljamaksmisele 1 324,00 eurot. Kohtule esitatud A Zi ja kostja I vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu kohaselt A Z loovutab kostjale I oma nõude Andsan Ehitus OÜ vastu netosummas 1 639 eurot, millele lisanduva tööjõumaksud (899,16 eurot), intressid ja viivised ja muud kõrvalnõuded. Kassa väljamineku order nr 11 kohaselt on 10.04.2017 kostja I teinud väljamakse A Z’le summas 1639,00 eurot (tlk 90-91). Kostjad on selgitanud, et A Zi nõue hageja vastu oli brutona 1896,99 eurot, millest kuulus väljamaksmisele 1639,00 eurot. Kohtule esitatud G M ja kostja I vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu kohaselt loovutab G M kostjale I oma nõude x OÜ vastu netosummas 771,00 eurot, millele lisanduvad tööjõumaksud (382,92 eurot), leppetrahvid, intressid ja viivised ning muud kõrvalnõuded. Luminor panga maksekorraldusest nähtuvalt on kostja I tasunud 26.05.2017 G M’le 771,00 eurot (tl 92-93). Kostjad on selgitanud, et G M’i töötasu nõue oli 862,42 eurot, millest kuulus väljamaksmisele 771,00 eurot. Kohtule esitatud kostja I töötasuarvestuse kohaselt on märts 2017 eest arvestatud A S’le töötasu bruto palgana 1464,60 eurot, A Z’le töötasu brutopalgana 1896,99 eurot ja G Mile töötasuna brutotasuna 862,42 eurot (tl 114). Maksu-ja tolliameti kodulehekülje väljavõttest nähtuvalt on kostja I deklareerinud märtsis 2017 A Zi kohta väljamakstavaks summas 565,61 eurot ja aprillis 2017 väljamakstavaks summaks 961,54 eurot. A Si kohta märtsis 2017 väljamakstavaks summaks 553,10 eurot ja aprill 2017 väljamakstavaks summaks 608,41 eurot ning G Mi kohta märts 2017 väljamakstavaks summaks 559,28 eurot ja aprill 2017 väljamakstavaks summas 809,84 eurot (tl114 pöördel-115). VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus asub seisukohale, et antud juhul saab hageja esitada kostja I nõudele vastuväiteid, seega ei saa VÕS § 200 lg 4 kohaselt kostja I nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kohus leiab, et kostja I nõue on antud juhul tõendamata. Vaidlust ei ole se üle, et A S, A Z ja G M on hageja endised töötajad. Kuigi kostjad on esitanud kohtule tõenditena eelnimetatud isikutelt hageja vastu nõude omandamise dokumendid, kassa välja mineku orderid ja panga

maksekorraldused, millest nähtub, et kostja I on eelnimetatud isikutele märtsis ja aprillis 2017 töötasu maksnud, samuti Maksu-ja tolliameti deklaratsioonide väljavõtted, millest nähtub, et kostja on eelnimetatud isikute osas märtsis ja aprillis 2017 makse deklareerinud, ei ole nimetatud tõenditega tõendatud, et A S’l, A Z’l ja G M’l on saamata jäänud töötasu nõue hageja vastu. Kuna hageja on A S’l, A Z’l ja G M’l poolt kostjale loovutatud töötasunõudele vastu vaielnud, siis oli TsMS § 230 lg 1 tulenevalt kostja I kohustuseks tõendada, et A S’l, A Z’l ja G M’l on saamata jäänud töötasu nõue, mille need isikud on kostjale I loovutanud. Kostja I oma tõendamiskohustust ei ole täitnud. Kostja I ei ole kohtule esitanud hageja ja töötajate vahel sõlmitud töölepingud, kokkuleppeid töötasu kohta ega selgitanud, kuidas neil isikutele on väidetavalt saamata jäänud töötasu arvestatud. Kuivõrd kostja I lõpetas lepingu hagejaga 22.02.2017, siis märtsis ja aprillis 2017 kostja I poolt eelnimetatud töötajatele tehtud väljamaksed ja deklareeritud maksud ei tõenda kuidagi töötajate saamata jäänud töötasu nõuet varasema perioodi kohta hageja ees. Seega ei saa VÕS § 200 lg 4 kohaselt kostja I nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue kostja I vastu põhivõlgnevuse summas 9752,95 eurot ja sissenõutavaks muutunud viiviste summas 5247,05 eurot väljamõistmiseks kuulub rahuldamisele. Kohus mõistab kostjalt I hageja kasuks välja 15 000 eurot (põhivõlgnevus 9752,95 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised summas 5247,05 eurot). Kuna kohus on eelnevalt leidnud, et hagejal puudub nõue kostja II vastu, siis tuleb kostja II vastu esitatud hagi jätta rahuldamata. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täies ulatuses kostja I vastu, siis jätab kohus hageja menetluskulud kostja I kanda. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata kostja II vastu, siis jätab kohus kostja II menetluskulud hageja kanda. Kohud määrab TsMS § 177 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik