Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

suurus

kindlaks

määramata

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Kui menetlusosaline soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima (TsMS § 633 lg 7). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Aktsiaselts Magma esitas 06.12.2017 avalduse Puuvilla Kinnisvara Osaühing (pankrotis) ja PKM Grupp OÜ vastu nõude tunnustamiseks Puuvilla Kinnisvara Osaühing (pankrotis) pankrotimenetluses. Hagiavalduse kohaselt soovitakse tunnustada Aktsiaselts Magma nõuet summas 19 720,66 eurot PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase teise rahuldamisjärgu nõudena. Harju Maakohtu 14.06.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-4237 kuulutati välja Puuvilla Kinnisvara Osaühingu pankrot. Aktsiaselts Magma esitas 09.06.17 Puuvilla Kinnisvara Osaühingu (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse kogusummas 19 720,66 eurot. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 07.11.2017, mille käigus pankrotihaldur ja PKM Grupp OÜ esitasid Aktsiaselts Magma nõudele vastuväite. Hageja nõue pankrotivõlgniku vastu tuleneb haldusteenuste osutamisest ja sideteenuse vahendamisest (aadressil Puuvilla 19) vastavalt suulisele lepingule, mis sõlmiti 2013.a mais Puuvilla Kinnisvara Osaühingu (pankrotis) juhatuse liikme A L ja Aktsiaselts Magma juhatuse liikme V Ti vahel. Hilisemas menetlusstaadiumis selgitas hageja, et suuline leping sõlmiti V Ti ja G S vahel A L teadmisel. Hageja nõuet tõendavad 18.01.2017 Puuvilla Kinnisvara Osaühingu (pankrotis) raamatupidaja L B poolt antud 31.12.2016 seisuga saldo kinnitus ja Aktsiaselts Magma poolt esitatud arved. Haldusteenuste osutamine on lisaks arvetele tõendatud Puuvilla Kinnisvara Osaühing (pankrotis) endise tegevdirektori ja lukksepa kirjalike selgitustega.

Hageja selgitab, et pankrotivõlgnik rentis ca 6000 ruutmeetri suurust kinnistut, millel oli 4000 ruutmeetri suuruse pinnaga hoone, mistõttu ei soovinud pankrotivõlgnik ise tegeleda kinnistu haldamisega ega tellida sisse üksikute tööde teostamiseks teenust. See oleks läinud kallimaks ja rikkeid ei oleks saanud likvideerida koheselt. Lisaks puudusid kostjal I elektri- ja metallitööriistad ja muud vajalikud seadmed. Samuti polnud pankrotivõlgnikul oma ladu ja ta ei saanud pidada arvestust väikese väärtusega varude kohta. Lepinguga olid pooled kokku leppinud tööjõurendis (lukksepp) fikseeritud tasu igakuiselt 1050 eurot (millele lisandub käibemaks). Lukksepp pidi haldama aadressil Puuvilla 19 kinnistul olevat 4000 ruutmeetri suurust hoonet. Samuti pidi pankrotivõlgnik tasuma tellitud transpordi eest igakuiselt vastavalt pankrotivõlgnik vajadustele ja hageja poolt esitatud arvetele (nt väikese kaubiku rent, suure veoauto rent suuremahuliste jäätmete tarvis). Hageja selgitab, et temal on suur autopark, mistõttu tuli igakuiselt ette, et pankrotivõlgnik vajab transporti. Täiendavalt leppisid pooled kokku kahe lauatelefoni võimaldamises pankrotivõlgniku töötajatele. Antud teenuse eest tasus hageja xxx AS poolt esitatud arvete alusel. Hagis märgitakse, et nõue ei ole tagatud pandiga ning kuulub pankrotiseaduse § 153 lg 1 punkti 2 järgi teise rahuldamisjärgus. Seoses kostjate vastuväidetega märgib hageja järgmist. Tõendamiskoormis tõendamiseks, et leping oleks lõpetatud, lasub kostjal I, kes ei ole oma tõendamiskohustust täitnud. Kostjad ei tõendanud, et vaidlusalusel ajavahemikul (november 2015- veebruar 2017) oli kinnistu menetlusvälise isiku Magma Kinnisvara OÜ valduses. Hageja taunib kostjate poolset kohtu eksitamist xxx OÜ osas. Antud äriühing oli kantud äriregistrisse 01.03.2017.a, st pärast vaidlusaluse perioodi lõppu. Seetõttu ei saanud kinnisasi Puuvilla 19 olla tema otseses valduses kuni 28.02.2017. Kostjate läbivaks vastuväiteks on see, et haldusteenuse osutamise ja sideteenuse vahendamise ajal kinnisasi ei olnud Osaühingu Puuvilla Kinnisvara (pankrotis) valduses või Osaühingu Puuvilla Kinnisvara (pankrotis) poolt üüritud. Kostjate vastuväide ei ole tõene. Hageja toob välja, et osaühing E (xxx) tagastas õppehoone otsese valduse Osaühingule Puuvilla Kinnisvara (pankrotis) 01.06.2016. Hoonete kompleksi jäid teised allüürnikud. Magma Kinnisvara OÜ ütles Osaühinguga Puuvilla Kinnisvara (pankrotis) sõlmitud rendilepingu üles 10.05.2017 avaldusega ja leping lõppes 11.08.2017. Hageja selgitab lisaks, et pankrotivõlgniku valduses olid alates 1998 kuni 11.08.2017 Puuvilla 19 kinnistul olevad hooned. Õiguslikult oli suhe vormistatud selliselt, et koolihoone kohta olid sõlmitud rendilepingud, muud hoonetekompleksi osad olid pankrotivõlgniku faktilises valduses ilma kirjalike lepinguteta. Puuvilla Kinnisvara OÜ (pankrotis) andis allüürile kogu hoonete kompleksi. Osaühingu Puuvilla Kinnisvara (pankrotis) 2014.a majandusaasta aruande lk 3 ja 2015.a majandusaasta aruande lk 3 kohaselt tegeleb Osaühing Puuvilla Kinnisvara (pankrotis) Tallinnas asuva Puuvilla tn 19 hoonetekompleksi haldamisega. Kui nõude täpse suuruse ja aluse osas on küsitavused, palub hageja kohaldada TsMS § 233 lg 2 ja VÕS § 1018. Hageja selgitab, et asjaajamine oli Osaühingu Puuvilla Kinnisvara (pankrotis) huvides, kes kiitis asjaajamise heaks, kuna võttis selle vastu ning müüs teenuse edasi ja on kasutanud seda oma majandustegevuse tarbeks. Samuti väljastas Osaühing Puuvilla Kinnisvara (pankrotis) saldokinnituse. Kostjate vastus Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad selle jätta rahuldamata. Kostjad leiavad, et hagejal puudub pankrotimenetluses esitatud nõue. Kostjad esitavad vastuväitena järgmised argumendid.

Kostja I leiab, et hageja viidatud suulise halduslepingu sõlmimine pole tõendatud, samuti pole tõendatud, mis tingimused olid poolte vahel väidetavalt kokku lepitud ja mis ajaperioodil vastav leping poolte vahel väidetavalt kehtis. Kostja I täpsustab, et Puuvilla Kinnisvara Osaühing (pankrotis) on alates 2003 kuni 08.12.2016 teinud hagejale makseid, samuti nähtub poolte vahel maksete tegemine ka teistpidi. Arvelduskonto väljavõttest nähtub, et Puuvilla Kinnisvara Osaühing (pankrotis) on teinud hagejale makseid regulaarselt sarnastes summades kuni 2011. aastani ning alates 2013. aastast muutuvad maksed ebaregulaarseks. Tõenditest ei nähtu, et hageja oleks teostanud regulaarseid haldustöid, mille eest Puuvilla Kinnisvara Osaühing (pankrotis) oleks regulaarselt tasu maksnud. Kuna hageja väidab, et Puuvilla Kinnisvara Osaühingul (pankrotis) on arved maksmata alates 2015. aasta lõpust ning väidetav leping on sõlmitud 2013. aastal, siis peaks Puuvilla Kinnisvara Osaühing (pankrotis) arvelduskontolt nähtuma regulaarsed maksed ka aastatel 2013–2015. Seega ei ole eluliselt usutav, et poolte vahel oleks sõlmitud suuline leping teenuste osutamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et alates 2013. aasta maist oleks hageja Puuvilla Kinnisvara Osaühingule (pankrotis) mingisuguseidki töid teostanud. Hageja on esitanud tõenditena Puuvilla Kinnisvara OÜ (pankrotis) endise tegevdirektori ja lukksepa kirjalikud selgitused, mis ei saa olla usaldusväärseks tõendiks. Kostja I toob esile, et üüripind on alates 2015. a kevadest Magma Kinnisvara OÜ (xxx) kasutuses, kes üürib üüripinda välja E Xxx OÜ-le (xxx). Puuvilla Kinnisvara OÜ-l (pankrotis) ei saanud olla huvi haldusteenuste osutamise suhtes, kui see oli Magma Kinnisvara OÜ (xxx), mitte Puuvilla Kinnisvara OÜ (pankrotis) valduses ja seega on haldusteenuste osutamise eest arvete esitamine alusetu. Kostja II leiab, et suulise lepingu sõlmimine pole tõendatud. Samuti pole hageja selgitanud väidetava lepingu tingimusi, sh lepingu konkreetset eset, hinda, kehtivuse aega jne. Hageja pole tõendanud ka seda, et väidetavat lepingut tegelikult täideti. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et kostjale I oleks väidetava lepingu alusel tegelikult teenuseid osutatud või teostatud töid üle antud. Üksnes arve esitamine ei saa olla võlasuhte ja rahalise kohustuse tekkimise aluseks. Kostja I esindajaks oli väidetava lepingu sõlmimise ajal A L, kes on kinnitanud, et ta pole sellist lepingut sõlminud ning A L kutsuti muu hulgas Puuvilla Kinnisvara OÜ (pankrotis) juhatusest tagasi 2013. a maikuu esimesel tööpäeval, st 02.05.2013. Kostja I rentis tasu eest aastatel 2003-2015 kevadeni üksnes kinnistul asuvat 1300 m2 suurust koolihoonet, mis on tõendamist leidnud ka tsiviilasjas nr 2-14-56908. Pankrotihalduri tuvastatud asjaolude kohaselt oli kostja I kaudses valduses valitsejana üksnes 1504,77 m2 ehk ca 22% kinnistu suletud netopindalast. Ülejäänud osa on kaasomanike otseses või kaudses valduses. Seejuures on suur osa kinnistust teadmata alusel hageja enda otseses valduses. Hageja kasutuses on muuhulgas peaaegu kogu kinnistu sisehoov, sh angaar, parkimisalad, ehitusjäätmete ladustamiskohad jne. Kinnistu idapoolsel hoovialal sh rohealal tegutseb teadmata alusel tasuline parkla ning nimetatud alaga pole kostjal I mingisugust seost. Seega pole käesolevas asjas tõendamist leidnud see, et kinnistu heakorrastamine oleks olnud kostja I kohustus. Kostja II selgitab, et kostja I on Puuvilla 19, Tallinn kinnistu kaasomanike (sh hageja) poolt nimetatud kinnistu ühiseks haldamiseks ja valitsemiseks loodud ettevõte. Aastatel 1998-2013 tegeleski kostja I Puuvilla 19, Tallinn hoonetekompleksi haldamise ja valitsemisega. Kinnistu valitsemise kulude katmiseks andis kostja I üürile kinnistu ruume, mida kaasomanikud oma tarbeks ei kasutanud. Aastal 2013 omandas hageja kostja I enamusosaluse (90%), kutsus 02.05.2013 juhatusest tagasi senise juhatuse esimE A L ning kostja juhatuse liikmeks jäi üksnes hageja juhatuse liige V T. Hageja, kes oli kostja I osanik (90%) ja kinnistu Puuvilla 19 kaasomanik (90%), otsustas 20.01.2014 kostja I likvideerida, asutada jagunemise teel uus ettevõte ning alustada tegevust (ehk Puuvilla 19, Tallinn kinnistu haldamist) uue haldusettevõttega nn puhtalt lElt. Nimetatud eesmärgil asutas hageja 18.02.2014 jagunemise teel Magma Kinnisvara OÜ, kes pidi üle võtma kostja I õigused ja kohustused. Eeltoodust

tulenevalt on täiesti arusaamatud ja eluliste asjaoludega vastuolus hageja väited selle kohta, et kostja I ei soovinud kinnistu haldamisega tegeleda ning otsustas tellida kinnistu haldamise teenust hagejalt. Aastal 2013 oli kostja I üüritulu valitsejana kinnistu osade üürile andmisest ca 11 500 eurot kuus ning aastal 2017 ca 4 040 eurot kuus. Üüritulu vähenes, kuna pärast likvideerimisotsuse vastuvõtmist pole kostja I ühtegi üürilepingut sõlminud ega pikendanud, ning üürilepingud sõlmis üürileandjana selleks loodud uus ettevõte Magma Kinnisvara OÜ (xxx). Koos kinnistu haldamiseks ja renoveerimiseks vajaliku üürituluga pidid hagejale ja Magma Kinnisvara OÜle (xxx) üle minema ka kinnistu haldamisega seotud kohustused, sh haldamiskulud. Kostjal I puudus aastatel 2015-2017 igasugune mõistlik huvi ja majanduslik põhjendus, ilma selleks vajalikke vahendeid omamata ja vastusooritust saamata, kolmandate isikute kinnistut valitseda ja sellega seotud haldamiskulusid kanda. Seega puudus kostjal I mõistlik huvi aastatel 2015-2017 hagejalt haldusteenust osta ning pole usutav, et hageja kostjale I haldusteenust osutas. Kui hageja ka osutas aastatel 2015-2017 Puuvilla 19 kinnistu osas haldusteenust, ei teinud ta seda kostja I, vaid Magma Kinnisvara OÜ (xxx) huvides, mistõttu puudub kostjal I ka teenuse eest tasumise kohustus. Hageja nõuded väidetava transporditeenuse eest on tõendamata. Hageja viidatud asjaolu, et hagejal on suur autopark, ei tingi kostja I vajadust või kohustust hagejalt mittevajalikku teenust tellida ja selle eest tasuda. Põhjendamatud ja tõendamata on ka hageja nõuded tööjõurendi eest. Väidetava renditöötaja näol on tegemist hageja pikaajalise töötajaga, kes muuhulgas korrastab ja koristab Puuvilla 19 hoovis hageja tehnikat, materjali, jäätmeid jne. Hageja pole tõendanud, et nimetatud isik oleks kostjale I teenuseid osutanud, töid teostanud või üle andnud. Kostja II hinnangul on kummastav igakuiselt väidetavalt 1050 euro tasumise kohustus olukorras, kus tegelikult piirdus haldusteenus sisuliselt elektripirnide vahetamisega, mis samas ei toimunud igakuiselt. Kostja I tulu kinnisasja üürile andmisest oli üksnes 4 050 eurot kuus, mistõttu pole usutav, et lisaks kolmele palgalisele töötajale rentis kostja I fikseeritud kuutasu eest nn vajadusel vajaminevat tööjõudu. Hageja nõue kahe lauatelefoni kasutamise eest on tõendamata ja pole usutav. Hageja pole tõendanud pooltevahelise kokkuleppe olemasolu ega seda, et on tasunud kostja I poolt kasutatud lauatelefonide teenuste eest. Seejuures pole hageja isegi mitte viidanud, milliseid telefoninumbreid kostja I väidetavalt kasutas. Hageja on muu hulgas esitanud vastuolulist teavet vaidlusaluse suulise lepingu sõlminud isikute osas. Algselt väitis hageja, et suulise lepingu sõlmis A L, kuid hiljem on hageja asunud seisukohale, et selle sõlmis kostja I tegevjuht (st mitte juhatuse liige) G S. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ning tutvunud asjas esitatud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata ning hageja nõue tunnustamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Pooled vaidlevad selle üle, kas Aktsiaselts Magma ja Puuvilla Kinnisvara Osaühingu (pankrotis) vahel oli perioodil 2013.a mai kuni 11.08.2017 haldusteenuste osutamise ja sideteenuse vahendamise leping, mille kohaselt osutas hageja tasu eest Puuvilla Kinnisvara Osaühingule (pankrotis) teenuseid aadressil Puuvilla 19, Tallinn asuva kinnistu ja sellel asuvate hoonete haldamisega seoses. Hageja väidab, et kostja I valdusse oli antud kinnistu Puuvilla 19 tervikuna koos hoonetega ja kostja I andis kinnistul asuvaid hooneid allüürile ning tellis haldusteenust kinnistu jaoks hagejalt. Kostjad vaidlevad sellele vastu. Pooled ei vaidle selle üle, et kirjalikul kujul sellist lepingut ei ole sõlmitud. Kirjalikul kujul on eksisteerinud üksnes rendileping kõnealusel kinnistul asuva koolihoone suhtes (kd I, tl 69, p 2.6.). Kohtul on esmalt vaja tuvastada, kas poolte vahel oli sõlmitud suuline leping haldusteenuste osutamiseks ja sideteenuse vahendamiseks. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. TsÜS § 77 lg 1 sätestab, et tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Seadus ei näe ette antud juhul hageja poolt kirjeldatud teenuste osutamise lepingu sõlmimiseks kohustuslikku vormi. Kohus on seisukohal, et hageja pole suutnud tõendada seda, et poolte vahel on olnud sõlmitud suuline leping perioodil 2013.a mai kuni 11.08.2017 haldusteenuste osutamiseks ja sideteenuse vahendamiseks. Kohus on tuvastanud, et hageja on esitanud vastuolulisi seisukohti menetluse kestel ning hageja poolt esile toodud asjaolud ja tõendid ei kinnita suulise lepingu olemasolu poolte vahel ega teenuste osutamist hageja poolt kostjale I. Hageja on kohtumenetluse alguses avaldanud, et väidetava suulise lepingu sõlmis 2013. a mais A L, kuid hiljem on hageja asunud seisukohale, et selle sõlmis kostja I tegevjuht G S (kd I, tl 1 pöördel; kd III, tl 1 pöördel, p 3). Samal ajal on hageja olnud teadlik, et A L kutsuti kostja I juhatusest tagasi 2013. a maikuu esimesel äripäeval, st 02.05.2013 (kd I, tl 75). Seega on hageja esitanud menetluse alguses seisukoha, mis ka talle endale pidi nähtuma äärmiselt ebausutav ning hiljem ongi asutud väitma, et tegelikult sõlmis lepingu hoopis teine isik. Eeltoodu näitab, et hageja on vastukäivat infot esitanud kohtule väidetava suulise lepingu sõlminud isikutega seoses. Vastukäiv on hageja poolt esitatud info olnud ka sideteenuse vahendamisega seoses. Hageja on hagiavalduses (kd I, tl 2 pöördel) selgitanud 2 lauatelefoni kasutamise osas sideteenuse

vahendamist. Pärast seda, kui kostja II on selgitanud, et lauatelefonide arved on kostja I poolt otse tasutud teenuse pakkujale kuni kostja I pankroti väljakuulutamiseni (kd I, tl 70, p 2.17), on hageja asunud uuele seisukohale, mille kohaselt on sideteenuse vahendamise sisuks olnud mobiiltelefonide arvete tasumine (kd II, tl 2, 7-21). Kohus rõhutab siinkohal, et 02.05.2018 esitatud mobiiltelefonide arved olid hagejal olemas juba hagi esitamise ajal (06.12.2017), kui hageja tugines veel lauatelefonide kasutamisele. Ka eeltoodust nähtub, et hageja pole tegelikult ise olnud teadlik väidetava suulise lepingu sisust, mis seab kahtluse alla täiendavalt hageja väidete usutavuse. Hageja on põhjendanud kostja I vajadust osta hagejalt haldusteenust sellega, et kostjal I endal puudub vastav personal ja võimekus. Hageja on samas esitanud arved, kust nähtub, et kostja I on rentinud enda lukkseppa kolmandatele isikutele (kd III, tl 112-118). Hageja on terve menetluse kestel selgitanud, et vaidlusaluse suulise lepingu alusel osutas kostjale I vahetult teenuseid hageja töötaja lukksepp V I (kd I, tl 33 pöördel). Kirjeldatud olukorras ei ole hageja väited kostjal I pädeva personali puudumise kohta usutavad ja seega haldusteenuse ostmise väidetav vajadus otseselt vastuolus hageja enda poolt esitatud tõenditega. Eeltoodust nähtub, et hageja esitab vastuolulisi väiteid ning kujundab oma algseid ja olulise tähendusega seisukohti ümber pärast seda, kui kostjad on algsete hageja seisukohtade ebaõigsust põhistanud. Kujunenud olukorras on kohtu hinnangul hageja oma tegevusega näidanud, et ta pole suuteline kohaselt selgitama, kes väidetavalt on vaidlusaluse suulise lepingu sõlminud ja mille kohta see sõlmitud on ning millised on väidetava lepingu tingimised. Kohus osundab, et nimetatu on hageja keskne kohustus TsMS § 230 lg 1 tulenevalt. Seega ei saa lugeda hageja väiteid usaldusväärseteks suulise lepingu sõlmimise kohta. Hageja poolt väidetud suulise lepingu tegelik puudumine ilmneb ka muid asjaolusid kogumis hinnates, mida kohus käsitleb täpsemalt allpool. Antud juhul on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et kostjal I puudus eluliselt usutav vajadus osta hagejalt sisse kinnistu Puuvilla 19 haldamisega seotud teenuseid. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et selliseid teenuseid oleks tegelikult osutatud. Hagiavalduse kohaselt pole kostja I tasunud haldus- ja sideteenuse eest perioodil 30.11.201528.02.2017 (kd I, tl 40 pöördel - 41). Vastava perioodi eest tekkinud võlgnevus on hageja nõude aluseks. Kohus on seisukohal, et antud juhul pole tõendamist leidnud, et kostja I oleks tervikuna vallanud või allüürile andnud kinnistul Puuvilla 19, Tallinn asuvat hoonetekompleksi. Kostjad ei vaidle vastu sellele, et perioodil 2003-2015. a kevadeni valdas ja kasutas kostja I 1300 m2 suurust koolihoonet Puuvilla 19 kinnistul ning Puuvilla 19 kinnistu kogusuurus on 10 103 m2 (millest suletud netopindala 6991,19 m2) (kd I, tl 69, 78, 81, 128 pöördel; kd II, tl 178 pöördel). Kohus märgib, et ka tsiviilasjas nr 2-14-56908 on tuvastatud, et kostja I valdas üksnes koolihoonet (kd I, tl 111 pöördel). TsMS § 272 lg 2 kohaselt on kohtulahendid teistes kohtuasjades dokumentaalseks tõendiks. Kohtu hinnangul pole põhjust kahelda antud juhul tsiviilasjas nr 2-14-56908 tuvastatud nimetatud asjaolu õigsuses. Eeltoodut kinnitab ka hageja enda poolt esitatud äriruumide üürilepingute nimekiri (kd II, tl 178). Vastavast nimekirjast nähtub, et üürilepingute alusel on hooneid ja ruume välja üürinud nii kostja I kui ka Magma Kinnisvara OÜ (xxx). Oluline on kohtu hinnangul viidatud nimekirja juures asjaolu, et see on koostatud seisuga 01.06.2015 ning nimekirja lõpus ilmneb, et koolihoone on vaba, st selle suhtes on üürileping lõppenud (kd II, tl 178 pöördel). Eeltoodu kinnitab kostjate väidet, et koolihoone polnud enam kostja I kasutuses ega valduses pärast 2015. a kevadet. Kohus loeb tõendatuks, et kostja I valdas ja kasutas perioodil 2003-2015. a kevadeni koolihoonet. Samas jääb see periood väljapoole hageja nõude aluseks olevat perioodi ning seega ei saanud

vaidlusaluse suulise lepingu võlgnevus tuleneda koolihoone suhtes teostatud hageja teenustest. Oluline on siinkohal ka see, et kostja I oli allüürile andnud üksnes osa kinnistul asuvatest ruumidest ning ülejäänud osa oli välja üüritud Magma Kinnisvara OÜ (xxx) poolt (kd II, tl 178). Seega kinnitab ka äriruumi üürilepingute nimekiri, et tegelikult ei olnud antud Puuvilla 19 kinnistut tervikuna kostja I kasutusse ning puudub loogiliselt mõistetav põhjus, miks pidanuks kostja I ostma terve kinnistu suhtes haldusteenust ja muid vajalikke teenuseid hagejalt enda kulul sisse. Eeltoodut ei lükka mingilgi määral ümber hageja poolt esitatud OÜ E endise pankrotihalduri selgitused, mis oma sisult keskenduvad kitsalt koolihoone üürimisega seonduvale ja mille põhjal ei saa järeldusi teha hoonetekompleksi kui terviku kasutamise ja valdamisega seoses (kd III, tl 109). Pooled ei vaidle selle üle, et Puuvilla 19 kinnistust 9/10 kuulub hagejale ja 1/10 A Lle (kd I, tl 80). Kohus on tuvastanud, et 20.01.2014 otsustasid kostja I osanikud kostja I likvideerida ning vastava koosoleku protokollist nähtub, et likvideerimise taustaks on soov minna edasi kohustustest vaba juriidilise kehaga (kd I, tl 119; kd III, tl 39), milleks loodigi hiljem Magma Kinnisvara OÜ (xxx) (kd I, tl 69, 125 pöördel). Muu hulgas nähtub 20.01.2014 osanike koosoleku protokollist, et osanikud arutavad, kes ja kuidas jätkab hoonetekompleksi haldamisega, kui kostja I likvideeritakse (kd III, tl 39). Samuti nähtub viidatud protokollist, et kinnistul on mitmeid rendilepinguid (kd III, tl 39). Eeltoodu viitab kohtu hinnangul sellele, et kostja I osutas tegelikult haldusteenuseid isikutele, kes kinnistul pinda rentisid ning kostja I poolt osutatud halduteenuse pakkuja ülesanded pidi üle võtma uus nö kohustustest puhas juriidiline isik ehk vahetult pärast likvideerimise otsustamist loodud Magma Kinnisvara OÜ (xxx). Viimast kinnitab kohtu hinnangul asjaolu, et äriruumide üürilepingute nimekirjast nähtuvalt asus pärast kostja I likvideerimise otsustamist üürilepinguid Puuvilla 19 kinnistul sõlmima Magma Kinnisvara OÜ (xxx) (kd II, tl 178). Eeltoodu alusel on põhjendatud järeldada, et kostjal I puudus arusaadav ja usutav alus osta hagejalt haldusteenust terve Puuvilja 19 kinnistu suhtes olukorras, kus tema ise ei kasutanud ega rentinud välja kinnistut tervikuna ning loodud oli spetsiaalne uus ettevõte kinnistu ja üüri/rendilepingute haldamiseks. Hageja poolt esitatud üldsõnalised arved ja saldokinnitus ei kinnita suulise lepingu olemasolu ega teenuste tegelikku osutamist (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-16-8344, p 12). Kohus selgitab, et hageja väitel on suuline leping sõlmitud 2013. a mais ning nõude aluseks on perioodil 30.11.2015-28.02.2017 tekkinud võlgnevus. Kohus märgib, et kohtule esitatud arvelduskontode väljavõtetest nähtub, et kostja I on teinud hagejale makseid regulaarselt ja sarnastes summades kuni 2011. aastani (kd I, tl 49-57, 59 pöördel), 2013. a alates on maksed muutunud ebaregulaarseks (kd I, tl 56 pöördel – 59, 60-61) ning 2016.a on üldse maksed lõppenud (kd I, tl 59, 61). Kohus toob esile, et kui leping sõlmiti väidetavalt 2013.a mais ja arved jäid tasumata alates 2015. a novembrist, siis peaks kostja I arvelduskontodelt nähtuma regulaarsed ja sarnastes summades maksed ajaperioodil, mis eelnes 2015. a novembrile, kuid eespool viidatud arvelduskontode väljavõtetest see ei nähtu. Eespool viidatud arvelduskontodelt nähtub üksnes see, et perioodil 2013.a mai kuni 2015. a november on väljamakseid tehtud äärmiselt erinevates summades esitatud arvete eest, kuid neid ei ole võimalik seostada väidetava suulise lepingu alusel osutatud teenuste eest tasumisega. Hageja poolt väidetud suulise lepingu olemasolu elulise usutavuse vastu räägib kohtu hinnangul muu hulgas asjaolu, et kostjal I oli enne 15.03.2017 töötajaid 3 ning tulu ca 4000

eurot kuus. Kohus leiab, et ei ole usutav, et ettevõte ostab igakuiselt sisse püsiteenust hinnaga 1050 eurot ja katab sealjuures 3 inimese tööjõukulud 4000 eurose üürituluga (kd I, tl 126). Hageja on esitanud kohtule suulise lepingu olemasolu tõendamiseks kostja I tegevdirektori (ajaperioodil 27.05.2013-15.03.2017) G S ja lukksepa V Iu kirjalikud selgitused (kd I, tl 33). Vastavates selgitustes väljendatakse, et kostja I kasutas hageja transporti ning hageja töötaja osutas lukksepa teenuseid kostjale I. Kohus on seisukohal, et vastavad kirjalikud selgitused pole käsitletavad objektiivsete tõenditena ning antud olukorras tuleb lähtuda kõiki asjaolusid terviklikult hinnates. V I on antud juhul ühe poole ehk asjast huvitatud isiku töötaja ning G S pole esitanud peale antud kirjaliku selgituse transpordi kasutamise kohta mitte midagi rohkemat vaidlusaluse suulise lepingu sõlmimise ja tingimuste kohta. Kohus märgib, et hageja loobus ka G S tunnistajana ütluste andmiseks kohtusse kutsumisest (kd III, tl 148). Seega loobus hageja ise võimalusest muuta eelviidatud kirjalik selgitus veenvamaks isiku tunnistajana ülekuulamise kaudu. V Iu selgitusest ei selgu sealjuures midagi konkreetset väidetava suulise lepingu sõlmimise või tingimuste kohta. Vastavas selgituses märgitud üldsõnaline ja tõenditele mittetuginev oletuslik selgitus ei tõenda vaidlusaluse suulise lepingu sõlmimist. Tegemist on lepingu sõlmimise asjaoludest mitteteadva isiku subjektiivse seisukoha ja hinnaguga asjaoludele, mis ei tõenda vaidlusaluse suulise lepingu olemasolu hageja ja kostja I vahel. Eeltoodut ei muuda ka hageja poolt kohtule esitatud OÜ S ja D OÜ kirjalikud selgitused (kd II, tl 4-5). Tegemist on üldõnaliste kirjeldustega isikute poolt, kes väljendavad enda subjektiivset ja tõenditega kinnitamata ning põhistamata seisukohti. Samuti ei väljendu neist selgitustest vaidlusaluse suulise lepingu sõlmimise asjaolud. Transpordi kasutamise vajadus on samuti hageja poolt tõendamata. Hageja pole tõendanud neid asjaolusid, mis tingisid kostjal I vajaduse suhelda seoses allüürilepingute täitmisega linnavalitsusega ja kasutada selleks hageja transpordivahendeid. Kohus märgib, et tõendamist on leidnud asjaolu, et G S on Magma Kinnisvara OÜ-d (xxx) esindanud Tallinna linnavalitsuses (kd III, tl 144). Sealjuures pole kohtu hinnangul vähetähtis asjaolu, et kontaktandmetena on märgitud xxx. Kirjeldatu kinnitab kohtu hinnangul eespool kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et Magma Kinnisvara OÜ (xxx) asus kinnistul Puuvilla 19 tegutsema haldusteenust pakkuva ettevõttena kostja I asemel ning kostjal I puudus vajadus hageja transpordivahendeid kasutada. Hageja paljasõnalised ja tõendamata vastuväited 14.11.2018 kohtuistungil (kd III, tl 148 pöördel-149) ei lükka ümber eeltoodut. Sealjuures on hageja ühelt poolt põhjendanud transpordi kasutamise vajalikkust erinevate materjalide toomiseks objektile (kd I, tl 2), kuid hagiavaldusest nähtub, et igakuine lukksepa tasu hõlmas ka materjalide maksumust (kd I, tl 12 pöördel, kd III, tl 2). Transpordi kasutamise vajadus kostja I poolt muuks otstarbeks (prügivedu, lumi, lEd jms) pole samuti tõendatud, sest hageja pole suutnud tõendada, et kostjal oli kohustus hoida korras kinnistut tervikuna. Kui võtta aluseks, et kostja I valdas ja kasutas üsknes osaliselt kinnistut, siis pole hageja tõendanud ega põhistanud, milliselt kinnistu osalt pärinevat prügi, lund, lehti jms oli kostjal I kohustus transportida ja millisel õiguslikul alusel. Seoses väidetava sideteenuse vahendamise suulise lepinguga on kohus eespool tähelepanu juhtinud hageja vastuolulistele selgitustele. Kohus peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et hageja poolt esitatud erinevate mobiiltelefonide numbreid kajastavad arved (kd II, tl 7-21) ei tõenda automaatselt suulise sideteenuse vahendamise lepingu olemasolu ega sellise teenuse osutamist. Kohus märgib, et antud olukorras on oluline hinnata poolte väiteid koosmõjus kohtule esitatud kõigi asjaolude ja tõenditega ning kohus on eespool tuvastanud nii hageja vastuolulisi põhjendusi kui ka hageja poolt esitatud väiteid, mis ei ole loogilised või pole

eluliselt usutavad. Kirjeldatud olukorda arvestades ei piisa sideteenuse suulise lepingu olemasolu tõendamiseks arvetest, millest ei nähtu, mis eesmärgil ja mis asjaoludel isik telefoni kasutab ja kuidas see on olnud seotud kostja I huvidega. Arvestades eeltoodut ja Riigikohtu seisukohta lahendis nr 2-16-8344 (p 12) asub kohus seisukohale, et ka sideteenuse vahendamise osas puudus suuline leping ning sideteenuse vahendamise teenuste reaalne osutamine pole samuti tõendatud. Lepingut ei saa tagantjärele luua lepingu ülesütlemisavalduse esitamisega. Kohus on eespool tuvastanud asjaolusid kogumis hinnates, et suulist lepingut hageja ja kostja I vahel pole sõlmitud ning seda ei muuda hageja poolt olematu lepingu üles ütlemiseks koostatud avaldus (kd II, tl 195). Kohus leiab, et hagejal puudub nõue ka lepinguvälisel alusel (nt VÕS § 1018, § 1028), sest teenuste osutamine hageja poolt kostjale I pole tõendatud. Kuivõrd pole tõendatud, et hageja oleks midagi kostja I kui soodustatud isiku kasuks teinud või kostja I oleks saanud midagi hagejalt, siis on välistatud ka võimalus, et hageja saaks midagi kostjalt I nõuda. Kohus on menetluse kestel kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt nt 3-2-1-39-17, p 14) selgitanud (kd II, tl 198 pöördel) tõendamiskoormuse jaotust ning rõhutanud, et hageja kohustus on tõendada väidetava suulise lepingu sõlmimist ja asjaolu, mis tingimustel see sõlmiti. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 ja lg 2 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning tõendeid esitavad kohtule samuti pooled ise. Riigikohus on samuti selgitanud, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1, Riigikohtu lahend nr 3-2-157-11, p 40). Hagejat on esindanud menetluses vandeadvokaat ning lisaks on tõendamiskoormist selgitatud kohtu poolt, kuid kohtule esitatud tõendite ja selgituste pinnalt ei saa lugeda hageja nõuet tõendatuks. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et hageja ja kostja I vahel ei olnud sõlmitud suulist lepingut ja ühtlasi pole tõendamist leidnud hageja poolt kinnistu haldamisega seotud teenuste osutamine kostjale I, siis on tuvastatud, et hageja nõudel puudub õiguslik alus ning see tuleb jätta tunnustamata. Seega jätab kohus hagi rahuldamata. Kohus märgib tulenevalt TsMS § 238 lg 5, et käesolevas lahendis on kohus viidanud tõenditele, mis on tsiviilasja lahendamisel olnud asjakohased ning ülejäänud poolte poolt lisatud tõendid ei sisalda kohtu hinnangul asja lahendamise seisukohalt vajalikke andmeid, mistõttu jätab kohus need otsuse tegemisel arvestamata. Hageja esitas 28.09.2018 ja 20.11.2018 taotlused vastavalt 10.09.2018 ja 14.11.2018 toimunud Harju Maakohtu kohtuistungi protokollide parandamiseks. Kostjad vaidlesid vastu 20.11.2018 taotlusele ja palusid jätta selle rahuldamata. 28.09.2018 esitatud taotlusele kostjad omapoolseid seisukohti ei esitanud. Vastavalt TsMS 53 lg 2 on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. TsMS 53 lg 4 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud

protokolli parandamise taotlusega nõustumise korral teeb kohus protokollis parandused. Vastuväited, millega kohus ei nõustu, kantakse protokolli või lisatakse protokollile. Kohus, tutvunud hageja taotluste ja kostjate vastuväidetega, leiab, et taotlused pole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 50 lg 1 peab protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Sama paragrahvi lõige 1 p 8 kohaselt peab protokollis olema kirjas menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Kohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt oluliste protokolli muudatustega. Põhisisu osas on poolte seisukohad protokollis piisavalt kajastatud, samuti on poolte seisukohad kajastatud kirjalikes dokumentides. Protokoll ei ole kohtuistungi stenogramm ja seega puudub vajadus protokollis poolte sõnavõttu täpsustada. Kooskõlas TsMS § 53 lg-ga 4 jääb taotlus protokolli parandamiseks asja materjalide juurde. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama sätte lõige 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskuludeks menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 lg 1 p 1 järgi on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on kostja I menetluskulude suuruseks kokku 1020 eurot (lepingulise esindaja kulud) ning palub need välja mõista hagejalt. Nimetatud summa hulgas pole käibemaksu. Avalduse kohaselt on lepinguline esindaja õigusteenust osutanud kokku 8,5 h tunnitasu määraga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on leidnud, et kostja I menetluskulud on põhjendamatult suured ning kostjale I peaks olema menetluskulude hüvitamine välistatud, sest lepingulise esindaja võtmiseks polnud pankrotivõlgniku üldkoosoleku otsust. Kohus märgib selgitavalt, et pankrotihalduri poolt pankrotimenetluses kohtuvaidluse pidamine ja selleks esindaja võtmine on pankrotihalduri kutsetegevus ning selle vajalikkuse üle otsustab haldur ise arvestades asjaoluga, et põhjendamatute kulude tekitamisel vastutab ta seaduse järgi (PankrS § 541 lg 3, § 55 § 63). Pankrotihalduril on muu hulgas kohustuslik kutsekindlustus (PankrS § 64). Hagejal puudub pädevus määratleda pankrotihalduri tegevuse nõuetele vastavus või mittevastavus, sest seda hinnatakse asjaomases pankrotimenetluses. Seega on asjakohatu hageja väide, et pankrotihalduri lepingulise esindaja kulude väljamõistmisest tuleb keelduda, sest pankrotihaldur on väidetavalt rikkunud

pankrotimenetluses kEstatud reegleid. Käesoleval juhul pole kahtlust selles osas, et kostjat I esindas kohtumenetluses lepinguline esindaja, kellele on kulud tekkinud ja kellele need tuleb põhjendatud ulatuses hüvitada. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust hinnates (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-16). Kohus, analüüsinud kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldust leiab, et kostja I menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on põhjendatud. Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatud määraks tuleb lugeda 120 eurot ilma käibemaksuta. Sellist tunnitasu on põhjendatuks lugenud ka Riigikohus lahendites nr 3-2-1-93-13 ja nr 3-2-1-115-13. Kohus on seisukohal, et antud vaidlus oli tavapärasest detailirohkem ja mahukam ning eeldas lepinguliselt esindajalt arvukate väidete ja vastuväidete ning tõendite analüüsi. Sellel põhjusel möönab kohus, et menetlusdokumentide koostamine käesolevas vaidluses võttis mõistetavalt tavapärasest rohkem aega. Oluline on ka see, et hageja ise esitas tavapärasest mahukamaid ja detailirohkeid menetlusdokumente, milles esitatud väited vajasid sisulist analüüsi. Lisaks toimus tsiviilasjas kaks kohtuistungit 10.09.2018 (kestus 1 h 15 minutit), 14.11.2018 (kestus 2 h ja 6 minutit). Kohus loeb eespool toodud asjaolusid arvestades kostja I lepingulise esindaja toimingud põhjendatuks. Kohus on seisukohal, et kostja I lepingulise esindaja toimingute kestus on kooskõlas menetluses esitatud dokumentide iseloomu ja mahuga. Kohus selgitab täiendavalt, et antud tsiviilasjas on olnud vajalik analüüsida tulenevalt hageja väidetest ja vastuväidetest paralleelselt mitmeid erinevaid detailirohkeid tõendeid ja menetlusdokumente ning hinnata neid koosmõjus. Kohus määrab kostja I lepingulise esindaja põhjendatud toimingute mahuks 8 h ja 30 minutit ehk 8,5 h. Seega kujuneb kostja I lepingulise esindaja põhjendatud tasuks 1020 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavas summas menetluskulud tuleb välja mõista hagejalt kostja I kasuks. Kostja I on lisaks palunud hagejalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava kostja I taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. Kostja II pole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu kohtutoimikust kostjale II tekkinud menetluskulusid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja II menetluskulude suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.