XX hagi YY vastu võlgnevuse 110 000 eurot ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 20.12.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
123 200 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: XX (isikukood XXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Toomas Kõiv ja Alik Karajev Kostja: YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 20.12.2017 otsus jätta muutmata.
2.XX apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta XX kanda. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.
Tsiviilasi nr: 2-17-6408 Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas hagi YY (kostja) vastu põhivõlgnevuse 110 000 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4400 eurot ja kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras välja mõistmiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt elasid pooled koos ühise perena alates 1998. aastast kuni 2013. aastani. 2003. aastal ostsid pooled ühiselt kinnistu asukohaga XXX (kinnistu). Pooled ehitasid kinnistule elamu, mida finantseerisid pangalaenuga. Laenu võttis kostja ja kinnistusraamatus oli kinnistu omanikuks samuti kostja. Laenu tagasimakseid tegid pooled ühise majapidamise arvelt. Pärast kooselu lõppu jagasid pooled ühiselt omandatud vara ja leppisid kokku, et kostja maksab hagejale 110 000 eurot pärast kinnistu müüki ja hageja saab endale ühiselt soetatud sõiduauto Mini Countryman Cooper (sõiduk). Sõiduki osas täitis kostja kohustuse 22.04.2014. Pooled müüsid koos kinnistut kuni oktoobrini 2013. Pärast hageja väljakolimist jätkas kostja kinnistu müüki. Kinnistu müük ei edenenud ja kostja ei maksnud hagejale kokkulepitud summat.
3.Hageja nõue ei ole aegunud. Kostja tasus sõiduki jääkväärtuse ja andis sõiduki hagejale kuuluva äriühingu kaudu hagejale üle 22.04.2014, hageja esitas hagi 21.04.2017, seega ei ole hageja nõue osaliselt täitmata kohustuse (raha maksmise) osas aegunud.
4.TsÜS § 102 kohaselt võib tehingu sõlmida edasilükkava tingimusega. Poolte kokkulepe, millega kostja kohustus maksma hagejale 110 000 eurot sõlmiti edasilükkava tingimusega – kohustuse täitmise tähtaeg saabub kinnistu müügi hetkel. TsÜS § 104 lg 1 kohaselt loetakse edasilükkav tingimus saabunuks, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Kostjale ei ole kasulik 110 000 eurot maksta ja kinnistu müük oleneb vaid tema tegevusest. Kostja ei olnud pika aja jooksul kinnistut müünud ja eitas kohustuse olemasolu. Hageja leidis, et kohustuse täitmise tähtaega edasilükkav tingimus saabus 27.02.2017, kui kostja keeldus kirjalikult kohustuse täitmisest.
5.Hageja nõue kostja vastu tulenes kompromissilepingust või alternatiivselt seltsinulepingust või alternatiivselt võlatunnistusest. Kostja vastuväited
6.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
7.Hageja ja kostja ei sõlminud kompromissilepingut. Hageja ei selgitanud, millistel tingimustel väidetav kompromiss sõlmiti ja milliseid järeleandmisi pooled tegid. Järeleandmine VÕS § 578 lg 1 mõttes ei ole see, kui hageja seob oma nõude elamu müügiga. Kui see oleks järeleandmine, ei saa see olla samal ajal edasilükkav tingimus.
8.Hageja ja kostja vahel ei olnud sõlmitud seltsingulepingut. Hageja ei selgitanud ega põhistanud, milles seltsing seisnes, millised olid poolte panused, millal seltsing 2(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-6408 lõppes, milline oli seltsingu vara ja kui suur oli selle väärtus, milline oli seltsingu tulem, millised kohustused tuleb tulemist maha arvata, millised panused tuleb tagastada tulemi arvel ning millist ülejääki on vastavalt panusele võimalik jagada.
9.Kinnistu ostis kostja, laenu võttis kostja, hüpoteegid seadis kostja endale kuuluvale kinnistule, laenumaksed tasus kostja ning kõik maja ehitamise ja ülalpidamise kulud kandis kostja. Laenumakseid ei tasutud ühise vara arvelt. Hageja ei teinud kulutusi kinnistu omandamiseks ega parendamiseks. Kostjal ei olnud kinnistut soetades ja parendades tahet hagejaga majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Abieluvälist kooselu ei saa lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes.
10.Kostja ei andnud võlatunnistust. VÕS § 30 ei kuulu kohaldamisele. Kostja 15.03.2013 e-kirja ei saa käsitleda võlatunnistusena. Poolte kirjavahetuse näol võis äärmisel juhul olla tegemist lepingueelsete läbirääkimistega, mille tulemusel kokkulepet ei sõlmitud.
11.Kostja esitas taotluse aegumise kohaldamiseks. Hageja ja kostja kooselu lõppes 2012. aasta novembris. Kui hageja pidas poolte kooselu seltsinguks, lõppes samal ajal ka seltsing. Tehingust tulenevad nõuded aeguvad kolme aasta jooksul, seega olid hageja nõuded aegunud hiljemalt 2015. aasta novembriks või hiljemalt 22.11.2016, kui lugeda aegumise kulgemise algust ajast, mil oli selge, et pooled ei saavuta kokkulepet. Esimese astme kohtu otsus
12.Maakohus jättis hagi ja kostja protokolli parandamise taotluse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
13.Pooltel ei olnud vaidlust selles, et: - pooled elasid koos ühise perekonnana alates 1998. aastast kuni vähemalt novembrini 2012 (hageja väitel kuni veebruarini 2013) ning pooltel on ühised alaealised lapsed; - kostja ostis 17.01.2003 kinnistu hinnaga 200 000 krooni (12 782,33 eurot) ja kanti 17.04.2003 kinnistusraamatusse kinnistu registriosa nr XXXXXXXX omanikuna. - kinnistule on seatud hüpoteegid: 1) hüpoteek Aktsiaseltsi Hansapank (hilisem Swedbank AS) kasuks 17.09.2003 (muudetud 18.09.2013) 500 000 krooni; 2) hüpoteek 1 016 000 krooni Aktsiaseltsi Hansapank (hilisem Swedbank AS) kasuks 05.04.2006 (muudetud 18.09.2013); 3) 18.09.2013 hüpoteek 219 000 eurot Swedbank AS kasuks; - 13.06.2003 sõlmis kostja Aktsiaseltsiga Hansapank (hilisem Swedbank AS) laenulepingu laenu saamiseks (kinnistule elamu ehitamiseks), muudetud 05.09.2005 ja 27.02.2006, laenulimiit 81 733,92 eurot, tagastamise tähtaeg 15.02.2021; - laenulepingust tulenevaid laenu- ja intressimakseid on perioodil 2003–2017 tasunud kostja; - oktoobris-novembris 2013 toimusid poolte vahel esindajate vahendusel läbirääkimised kokkuleppe sõlmimiseks pooltevaheliste varaliste ja muude suhete reguleerimiseks, mis lõppesid kokkuleppe sõlmimiseta;
3(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-6408 AS SEB Pank 21.04.2014 arve kohaselt tasus kostja 22.04.2014 sõiduki eest, mis läks äriühingu Sydamest Sydamesse OÜ kaudu hageja valdusesse, summa 19 512,02 eurot; - 16.02.2017 nõudis hageja lepinguliste esindajate vahendusel kostjalt rahalise kohustuse 110 000 eurot täitmist hiljemalt 27.02.2017, millele kostja vastas (lepingulise esindaja kaudu) 27.02.2017 eitavalt.
14.Maakohus leidis, et pooltevahelist 15.03.2013–26.03.2013 kirjavahetust ei saa pidada siduvaks kompromissilepingu sõlmimiseks. Kompromissi oluliseks tunnuseks on VÕS § 578 lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Hageja ei ole hagiavalduses ega täiendavates menetlusdokumentides välja toonud ega põhjendanud, milliseid õiguslikult vaieldavaid või ebaselgeid õigussuhteid poolte 2013. aasta märtsi kirjavahetus käsitleb, milline oli kummagi poole esialgne positsioon vaidlusalustes küsimustes, milliseid järeleandmisi kumbki pool nende vaieldamatuks muutmiseks vastastikku on teinud ning milliseid kohustusi kumbki pool väidetava kompromissiga omandas. Neid asjaolusid ei nähtu ka kõnealustest kirjadest. Igasugust poolte vahelist tahteavalduste vahetamist ei saa pidada lepingu sõlmimiseks. Märtsi 2013 kirjavahetusest ei nähtu tahet võtta vastastikuseid kohustusi ning nimetatud kirjavahetuses avaldatud seisukohad/tahteavaldused vastavad pigem lepingueelsete läbirääkimiste tunnustele VÕS § 14 mõttes.
15.Kirjadest nähtuva põhjal järeldas maakohus, et hageja jaoks oli kostja poolt pärast elamu müümist pakutud 110 000 eurot rahuldav, kuid ebaselge oli, milles seisnes vastastikune järeleandmine ja erimeelsuste kõrvaldamine. Hageja väide, et temapoolne järeleandmine seisnes selles, et kostja ei pidanud 110 000 eurot tasuma kohe, vaid alles pärast kinnistu müüki, oli paljasõnaline. Tõendeid, et hageja oleks algselt olnud mingil teistsugusel seisukohal, ei esitatud.
16.Märtsi läbirääkimiste käigus siduva kokkuleppe mittesõlmimine nähtus ka asjaolust, et oktoobris-novembris 2013 toimusid poolte vahel esindajate vahendusel täiendavad läbirääkimised, mis lõppesid samuti kokkuleppe mittesõlmimisega. Seda tõendas hageja esindaja 22.11.2013 e-kiri kostja esindajale (tl 39).
17.110 000 euro osas kompromissi sõlmimine ei nähtu ka asjaolust, et ligi aasta pärast märtsi 2013 kirjavahetust tasus kostja hageja valdusesse jäänud sõiduki jääkväärtuse. Kostja selgitas istungil, et ta jättis sõiduki hageja kasutusse heast tahtest, et hageja saaks lapsi sõidutada.
18.Seltsingu likvideerimisest tuleneva nõude üldisteks eeldusteks on seltsingulepingu sõlmimine ja kehtivus, seltsinglaste poolt seltsinguvarasse panuste tegemine, seltsingu lõppemisel selle likvideerimine ja vara jaotamine, sh seltsingu kohustuste täitmine ja ülejäänud varast panuste tagastamine. Maakohus viitas Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-129-16 ja nr 3-2-1-109-14 ning leidis, et hagejal oleks võimalik esitada kostja vastu nõue tulenevalt poolte kooselu lõppemisest ja seltsingu likvideerimisest, juhul kui hageja oleks põhjendanud ja tõendanud, et mõlemad pooled (sh ka hageja) on teinud poolte kooselu kestel kostjale asjaõiguslikult kuuluva kinnistu omandamiseks või parendamiseks VÕS § 581 mõttes olulisi ja võrreldavaid majanduslikke (rahaliselt hinnatavad) panuseid ja pooltel oli -
4(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-6408 kinnistut/elamut soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.
19.Maakohus asus seisukohale, et ainuüksi tuvastatud asjaoludest ei saa järeldada, et hageja panuseks kostjale asjaõiguslikult kuuluva kinnistu/elamu omandamisel oli 110 000 eurot ja pooltel oli kinnistut/elamut soetades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks, mistõttu kooselu/seltsingu lõppemisel kuuluks 110 000 eurot hagejale väljamaksmisele seltsingu likvideerimisest tuleneva panuste või seltsinguvara ülejäägi tagastamisena.
20.Maakohtu hinnangul ei saa kostja 15.03.2013 e-kirja lugeda võlatunnistuseks, kuna viidatud e-kiri ei vasta VÕS § 30 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele.
21.Hageja nõuet kostjalt 110 000 euro saamiseks ei olnud võimalik rahuldada ka lepinguvälisel alusel (käsundita asjaajamine VÕS § 1018 jj, alusetu rikastumine VÕS § 1027 jj), kuna selle eelduseks oleks hageja poolt asjaajamisel kostja huvides mingite kulutuste tegemine (VÕS § 1023) või millegi üleandmine kostjale (VÕS § 1028), mida asjaoludest nähtuvalt käesoleval juhul ei ole toimunud.
22.Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse aegumise kohaldamiseks. Maakohus ei tuvastanud pooltevahelisi tehingulisi suhteid, seega puudus alus aegumise kohaldamiseks. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
23.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.
24.Pooled leppisid märtsis 2013 kokku hagejale makstavas rahas ja sõiduki tasuta üleandmises. Hiljem oktoobris-novembris 2013 soovis kostja seada hagejale makstavale rahale lisatingimusi ja esindajate kirjavahetuse puhul oli tegemist märtsi kokkuleppe muutmise läbirääkimistega. Kuna uut kokkulepet ei sõlmitud, jäi kehtima märtsis sõlmitud kokkulepe. Hageja hinnangul näitab kostja poolt 22.04.2014 sõiduki jääkväärtuse tasumine ja sõiduki hagejale kuuluvale äriühingule üleandmine selgelt, et kostja hakkas täitma märtsis 2013 sõlmitud kokkulepet.
25.Istungil kostja kinnitas, et võttis endale kohustuse maksta hagejale 110 000 eurot, kuid sisustas raha maksmise kohustust kui ühepoolset hea tahte märki lahkuminemise korral ehk sisuliselt hindas kostja seda kui kingitust. Maakohus ei kaalunud asja lahendamisel hagi rahuldamise võimalikkust kinkelepingut reguleerivate sätete alusel.
26.Hageja hinnangul on kohtutoimiku pinnalt poolte tegelik tahe lahkumineku korral üheselt hinnatav. Maakohus ei ole poolte tegelikule tahtele tähelepanu pööranud. Kostja kinnitas istungil raha maksmise soovi ehk tegelikku tahet. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks alus puudub (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning ei korda (TsMS § 654 lg 6). Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud väited, millele maakohus on piisava põhjalikkusega vastanud.
5(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-6408
28.TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ja tuvastanud, et hageja poolt esitatud ja tõendatud asjaoludel ei ole võimalik hagi rahuldada. Järgnevalt vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele.
29.Kolleegiumi arvates ei tulene esitatud tõenditest, et pooled sõlmisid märtsis 2013 kompromissilepingu (VÕS § 578 lg 1). Pooltevahelisest e-kirjavahetusest (tl 7) saab järeldada seda, et toimusid läbirääkimised, kuid kompromissi tingimustes kokkulepet e-kirjadest nähtuvalt ei saavutatud. Kostja 15.03.2013 e-kirjast järeldub, et kostja võiks maja mahamüümisel soetada hagejale uue elukoha 110 000 euro eest. Hageja vastas 26.03.2013, et ta on leidnud korteri Tabasalus ja ta sooviks lisaks autot MINI Countryman. Lisaks nähtus kirjavahetusest, et poolte vahel ei olnud üksmeelt hageja kulude katmise osas. Kolleegiumi arvates ei saa märtsi 2013 e-kirjadest järeldada, et pooled oleksid sõlminud kompromissi, see tähendab, et nad oleksid jõudnud kokkuleppele, millised kohustused ja õigused jäävad kummalegi poolele pärast kooselu lõppu. Maakohtu sellekohane järeldus on õige. Pigem nähtub märtsi 2013 kirjavahetusest, et poolte vahel toimusid lepingueelsed läbirääkimised. Kuna oktoobris on poolte esindajad jätkanud läbirääkimisi muuhulgas ka samade vaidlusküsimuste üle (tl 39-42), siis ei saa järeldada, et juba märtsis 2013 oli poolte vahel sõlmitud kompromissileping. Asjaolu, et kostja tasus auto MINI Countryman liisingumaksed ja auto jäi hagejale, ei anna alust järelduseks, et kostja võttis endale kompromissilepinguga või võlatunnistusega (VÕS § 30 lg 1) kohustuse maksta hagejale 110 000 eurot. Kostja põhjendas auto jätmist hagejale sellega, et hagejal oli transpordivahendit vaja ühiste laste sõidutamiseks.
30.Apellatsioonkaebuses on apellant väitnud, et märtsis 2013 sõlmitud kokkulepe oli kinkeleping. Kolleegiumi arvates ei tulene e-kirjadest, et kostja oleks kohustunud hagejale kinkima 110 000 eurot. Lisaks peab kinkeleping olema VÕS § 261 lg 1 järgi sõlmitud kirjalikus vormis ja e-kirjade saatmisega ei ole võimalik TsÜS § 78 lg-s 1 toodud vorminõudeid täita.
31.Puutuvalt pooltevahelisse võimalikku seltsingulepingusse on maakohus 18.10.2017 määruses põhjalikult selgitanud väidetava seltsingulepingu lõpetamisest tuleneva nõude aluseks olevate asjaolude esitamise ja tõendamise vajadust (tl 123). Ka eelnevates kohtu kirjalikes selgitustes on selgitatud hagejale vajadust tuua esile nõude aluseks olevad asjaolud ja neid tõendada. Vaatamata kohtupoolsele selgitusele hageja seda teinud ei ole.
32.Seoses hagi rahuldamata jätmisega on maakohus õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jätnud menetluskulud hageja kanda. Kuna apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, siis 6(7)
Tsiviilasi nr: 2-17-6408 ringkonnakohtu menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta apellandi (hageja) kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.