2-18-10191/20 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbinud - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, kuulanud ära menetlusosalised, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi lühend TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. TsMS § 5 lg 1 järgi lahendab kohus tsiviilasja poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohus leiab, et ületunnitöö hüvitamise nõue tuleb jätta läbi vaatamata. Töövaidluse lahendamise seadus (TvLS) § 58 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad pooled pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse saamisest; lg 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile; lg 7 kohaselt kui töövaidluskomisjoni poole pöördunud isik ei esita käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul avaldust hagiavaldusele ettenähtud vormis kohtu määratud ajaks, jätab kohus avalduse läbi vaatamata. Sel juhul töövaidluskomisjoni otsus vaidlustatud ulatuses ei jõustu. Kohus juhib sellele hageja tähelepanu, kui ta annab tähtaja avalduse esitamiseks hagiavalduse vormis. Antud juhul jättis töövaidluskomisjon rahuldamata hageja ületunnitöö hüvitise nõudes. Seega otsusega mittenõustumisel tuli L Vil pöörduda hagiavaldusega töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas kohtusse 30 päeva jooksul. Hageja hagiavaldust kohtule ei esitanud. Kohtu poole pöördus kostja (tööandja) taotlusega. Kohus selgitab, et kostja sai kohtusse pöörduda taotlusega, et kohus vaataks asja läbi rahuldatud osas. Kuna L V kohtule ületunnitöö hüvitamise nõuet tähtaegselt ei esitanud, siis nimetatud osas on töövaidluskomisjoni otsus jõustunud ning kohus jätab nimetatud nõude läbi vaatamata. Hageja nõudeks on saamata jäänud töötasu ja puhkusetasu. Kostja hagi õigeks ei võta. Vaidlust ei ole selle üle, et: 1) hageja ja kostja vahel oli 13. novembril 2017 sõlmitud tööleping, mille kohaselt asus hageja tööle elektrikuna, töökohaga Tapa; 2) kokkuleppeline töötasu netosummas 8 eurot tunnis;

Osapoolte vahel on vaidlus: 1) Millal lõppesid töösuhted; 2) Kas kostja on töölepingu lõppemisel kõik sissenõutavaks muutunud tasud välja maksnud. Esmalt annab kohus hinnangu töölepinguliste suhete kestvusele Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et pooled ei ole vaidlustanud töölepingu ülesütlemise alust ega töölepingu lõppemise aega. Samas on osapooled teinud arvestused erinevate perioodide eest. Hagiavalduse kohaselt kestsid töölepingulised suhted kuni 15. jaanuarini 2018, kuid tööandja tööga jaanuaris töötajat ei kindlustanud. Kostja väidab, et töölepingulised suhted kestsid kuni 29. detsembrini 2017. TLS § 6 lg 2 kohaselt kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööleping on tähtajaline, peab tööandja lisaks käesoleva seaduse §-s 5 nimetatule teatama töötajale töölepingu kestuse ja tähtajalise töölepingu sõlmimise põhjuse. TLS § 80 lg 1-3 kohaselt tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel. Kui tähtajalise töölepingu sõlmimine oli vastuolus seadusega või kollektiivlepinguga, loetakse leping algusest peale sõlmituks tähtajatult. Kui töötaja jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks, välja arvatud, kui tööandja avaldas teistsugust tahet viie tööpäeva jooksul arvates ajast, millal ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist. Antud juhul tööandja väidab, et töötaja töötas kuni 08. detsembrini 2017 ning rohkem tööle ei ilmunud. Kohus selgitab, et tööajaarvestust peab tõesti tööandja, kuid samas, kui hageja on töölepingulisi kohustusi rikkunud (tööle mitteilmumine), tuleb ka sellele reageerida ning kostja, kui tööandja oli kohustatud tegema seadusest tulevad toimingud. Kostjal oli võimalus teha hoiatus, tööleping üles öelda hageja poolse töölepingu rikkumisega, kuid kostja seda teinud ei ole. Samuti on arusaamatu, kas kostja üldse on tööajaarvestust pidanud, sest sellekohaseid tõendeid ei ole kohtule esitatud vaatamata kohtu ettepanekule (tl 60), millest nähtuks, kas töötaja on töökohustusi täitnud, mis ajal on neid täidetud ning kui palju täitnud. Tähtajaline tööleping küll lõppeb tähtaja möödumisega, kuid kostjal on kohustus maksta töölepinguliste suhte lõppemisel välja saamata jäänud tasud ning teha ka vastavasisulised kanded töötajate registris, mida kostja teinud ei ole. Töölepinguliste suhete lõppemisel muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks (TLS § 84 lg 1). Seega kui väidetavalt töölepingulised suhted lõppesid 29. detsembril 2017 siis nimetatud päeval kohustus kostja hagejale kõik saadaolevad summad välja maksma, mida kostja teinud ei ole. Kohtule esitatud konto väljavõtte kohaselt (tl 14-15) ei ole perioodil 01. november 2017 kuni 22. veebruar 2018 kostja poolt hagejale töötasu ja lõpparvet välja makstud. Kostja ise kinnitab, et on teinud väljamakse 10. jaanuaril 2018, samuti kostja ise kinnitab, et hageja jaanuaris tööle ei ilmunud. Maksu-ja Tolliameti hallatavat töötajate registrisse on kostja teinud 16. jaanuaril 2018 kande, mille kohaselt on hagejaga tööleping üles öeldud alates 15. jaanuaril 2018 katseajal (TLS § 86 lg 1). Kohus pöörab tähelepanu asjaolule, et kui osapooled ei ole töölepingus märkinud, et katseaega ei rakendata, siis tuleneb katseaeg seadusest. Seaduse kohaselt on tähtajatu töölepingu katseaja kestus 4 kuud, kuid tähtajalise töölepingu katseaeg on seoses lepingu tähtajaga (e. pool lepingu kehtivusest kuid mitte kauem kui 4 kuud) (TLS § 86 lg 3). Antud juhul ei saanud tähtajalise töölepingu katseaeg olla kuidagi kehtiv veel jaanuaris 2018 kui töölepingu väidetav kestus oli

15.kuupäevaks pangaülekandega töötaja pangaarvele. Konto väljavõtte (tl 14-15) kohaselt ei ole kostja hagejale töötasu väljamakseid teinud. Osapooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud töötasu sularahas. Kostja oma vastuses märgib, et tasunud hagejale 10. jaanuaril 2018 töötasu 400 eurot detsembrikuu eest ning 5 päeva eest summa 410 eurot, mistõttu töötasu võlgnevust ei ole. Kohtule tõendeid töötasu tasumise suhtes ei ole esitatud vaatamata kohtu ettepanekule (tl 60). Hageja on avalduses ning töövaidluskomisjoni istungil kinnitanud, et kostja poolt on tasutud kokku töötamise aja eest 825 eurot. Kostja väitis, et hageja töötas detsembris ainult 04. detsembrist 2017 kuni 08. detsembrini 2017 ning jaanuaris tööd ei teinud. TLS § 28 lg 1 p 4 kohaselt tööandja on eelkõige kohustatud tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust. Seega on kostja kohustus pidada tööajaarvestust. Kui töötaja (hageja) tööle ei ilmu on kostjal õigus teha sellekohane hoiatus ning kui hoiatusest hoolimata hageja tööle ei ilmu siis on õigus tööleping erakorraliselt üles öelda. Antud juhul ei ole tehtud kumbagi. Hageja väite kohaselt ei ole kostja teda tööga kindlustanud. TLS § 35 kohaselt tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Seega on kostja kohustus tõendada, et tal oli tööd anda, kuid hageja keeldus selle tegemisest. Antud juhul ei ole kostja seda tõendanud, mistõttu loeb kohus, et tööandja ei kindlustanud hagejat tööga. Töölepingust ei kajastu, kas hageja on tööle võetud täistööajaga või osalise tööajaga. TLS § 43 lg 1 sätestab, et eeldatakse, et töötaja töötab 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul (täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg). 5(7)

TvLS § 44 lg 6 sätestab, et kui seadusest tuleneb poole kohustus säilitada tõendeid või andmeid ning pool töövaidluskomisjonile neid põhjuseta ei esita, võib vastaspoole väiteid tõendi või andmete sisu kohta lugeda tõendatuks. Seega kuna kostja ei ole tõendanud vastupidist, siis loeb kohus, et pooltevaheline tööleping oli sõlmitud täistööajaga. Täistööajaga töötades kohustus tööandja tagama hagejale detsembris 2017 tööd 152 tundi ning kuni 15. jaanuarini 2018 tuli tagada töö 80 tunni ulatuses. Töölepingu kohaselt on kokkulepitud töötasuks 8 eurot tunnis netosummas. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et töölepingu kirjalikus dokumendis peab olema kajastatud töötaja töötasult kinnipeetavad maksud ja maksed (TLS § 5 lg 5). Seega on seaduseandja ette näinud, et töölepingus tuleb kajastada töötasu brutosummana ning selgitada, millised maksud ja maksed tööandja maha kokkulepitud tasult arvestab. Seega arvestab kohus sissenõutavaks muutunud tasud brutosummadena, kuna kostjal lasub kohustus tasuda seadusega ettenähtud maksed ja maksud. Antud juhul pidi tööandja töötajale maksma vastavalt töötasu kokkuleppele töölepingus novembris 2017 töötundide 104 tunni eest netosummas (104 x 8) 832 eurot (brutosummas 1 011,18 eurot), detsembris 2017.a kalendaarsete töötundide eest netosummas (152 x 8) 1 216 eurot (brutosummas 1 498,98 eurot) ning jaanuaris (80 x 8) 640 eurot netosummas (brutosumma 685,98 eurot. Seega kohustus kostja maksma hagejale töötamise aja eest brutosummas 3 196,14 eurot, millest kostja on tasunud brutosummas 1 002,29 eurot (825 eurot netosummas). Hageja ei ole liitunud kogumispensioniga, mistõttu kujuneb saamata jäänud töötasu summaks 2 193,95 eurot. Hageja palus kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu brutosummas 2 158,80 eurot, seega kohus lähtub nõude piiridest. Tööandja ei ole töölepingu lõpetamisel töötajale lõpparvet välja maksnud ega täitnud TLS § 84 lg 1 kohustust. Kohus rahuldab saamata jäänud töötasu nõude täies ulatuses ning mõistab kostjalt välja hageja kasuks töötasu brutosummas 2 158,80 eurot. Järgnevalt annab kohus hinnangu puhkusetasu nõude osas Hageja on töövaidluskomisjonile esitanud nõude puhkusetasu osas summas 60,66 eurot. TLS § 84 lg 1 kohaselt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega kohustus kostja tasuma 15.01.2018 hagejale kõik sadaolevad summad. Kostja oma vastuses vastuväited puhkusetasu maksmata jätmise suhtes ei ole esitanud. Kostja kinnitab ainult, et saamata ei ole töötasu. Kostja ei ole kohtule ka ühtegi tõendit esitanud, et puhkusehüvitis oleks töölepingu lõppemisega hagejale välja makstud. TLS § 71 sätestab, et töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Poolte vahel vaidlust ei ole, et iga-aastane puhkuse kestuseks on 28 kalendripäeva. Alates 01.jaanuarist 2012 tuleb töötaja kalendriaasta kasutamata puhkus välja arvutada töötatud päeva täpsusega. Kui puhkus on 28 päeva, siis iga töötatud päev annab töötajale 28/365 ehk 0,0767 puhkusepäeva. Avaldaja kehtiv tööleping oli 64 päeva (13.11.2017 kuni 15.01.2018), seega moodustub puhkusepäevadeks 4,91 kalendripäeva (64 x 0,0767). Kooskõlas TLS § 70 lg 1 töötajal on õigus saada käesoleva seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud puhkusetasu. TLS § 29 lg 8 viitab „keskmise töötasu maksmise tingimused ja korrale“, mille § 4 lg 3 sätestab, et keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3 nimetatud ajavahemiku 6(7)

töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Töötaja keskmine kalendripäeva tasu on lähtudes töötasu kokkuleppest 54,56 eurot (2 510,17/46), mistõttu puhkusetu suuruseks moodustub 267,88 eurot (54,56 x 4,91). Kohus juhib tähelepanu, et ei ületa nõude piire, mistõttu nõue rahuldatakse hagis näidatud summas 60,66 eurot. Viivitamatu täitmine Hageja palus kohtuistungil tunnistada töötasu väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks. TvLS § 2 lg 3 sätestab, et töövaidluste lahendamine kohtus on reguleeritud tsiviilkohtumenetluse seadustikuga käesolevas seaduses sätestatud erisustega. TvLS § 65 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjon võib poole taotlusel tunnistada töötasu väljamõistmise otsuse viivitamata täidetavaks töötajale hädavajalikus ulatuses, kuid mitte rohkem kui kahe kuu töötasu ulatuses. TsMS § 445 lg 1 kohaselt kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kui pooled esitavad menetluses teineteise vastu tasaarvestatavad nõuded ja kohus mõlema poole nõuded täielikult või osaliselt rahuldab, tasaarvestatakse resolutsioonis poolte nõuded rahuldatud osas; lg 3 sätestab, et kui otsus või selle osa tuleb täita viivitamata, tuleb seda otsuse resolutsioonis märkida. TsMS § 328 lg 2 sätestab, et kohus tagab poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohus on 07.03.2018 otsuses nr 2-15-4677 selgitanud, et TsMS § 445 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja taotluse esitanud vastaspoole nõusolekut (p 9). Kohus selgitab, et antud juhul on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, kuna seaduseandja ei ole näinud ette taotluse rahuldamiseks mingeid eritingimusi. Samas arvestab kohus, et nimetatud taotlus on esitatud istungil, kus kostja ei viibinud, kuna kostja palus asja arutada ilma tema kohalolekuta. Seega, kuna kohus ei ole saanud teha teatavaks teisele poolele nimetatud taotlust, jätab kohus taotluse rahuldamata.