Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing
Otsuse kuupäev
29.11.2018, Tallinn
Kohtuasja number
2-18-3358
Kohtuasi
Luminor Bank AS-i hagi XX (X) vastu nõude tunnustamiseks YY (pankrotis) pankrotimenetluses
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.05.2018 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
XX apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
3 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Luminor Bank AS (registrikood 11315936) Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja CC
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Asjaolud ja hageja nõue
Kostja apellatsioonkaebus
ja VV vahel kehtis jätkuvalt 28.12.2011 sõlmitud laenuleping ja VV-l tuli igakuiselt tasuda laenumakseid. Kohus selgitab, et solidaarvõlgnike nõuete esitamise kord on Eesti õigusega sarnaselt reguleeritud ka Saksa õiguses, mis on Eesti pankrotiõiguse üks eeskujudest. Saksa pankrotiseaduse (InsO § 43) kohaselt võib võlausaldaja, kelle ees mitu isikut vastutavad sama soorituse eest täies ulatuses, esitada nõude pankrotimenetluses, mis tal oli õigus esitada pankrotimenetluse algatamise hetkel, kogu suuruses ja iga võlgniku vastu kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Eelnevast võib esmapilgul jääda mulje, et lõpptulemusena rahuldatakse laenulepingust tulenev hageja nõue kahekordselt, s.t YY poolt pankrotimenetluses ja VV poolt lepingus sätestatud maksegraafikujärgsete maksete tasumise või nõude tagamiseks seatud hüpoteegi realiseerimise tulemusena. Kahtlemata ei ole õiglane lasta võlausaldajal saada rohkem, kui kohustus tegelikult väärt on. Sellise olukorra tekkimise välistab PankrS § 96 teises lauses sätestatu, mille kohaselt arvatakse nõudest maha see osa, mille solidaarvõlgnik on tasunud. Kusjuures teise solidaarvõlgniku, aga ka muu kolmanda isiku poolseid makseid võlausaldaja nõude rahuldamisel arvestatakse kogu pankrotimenetluse vältel, mitte ainult kuni nõuete kaitsmise koosolekuni. Seega väheneb VV solidaarkohustuse täitmise võrra hageja nõude suurus YY pankrotimenetluses ning hageja alusetut rikastumist YY pankrotimenetluses teiste võlausaldajate arvelt ei toimu. Kuivõrd kostja tõi alles apellatsioonkaebuses välja, et VV võis võtta YY-lt üle YY laenukohustuse, mistõttu ei olnud võimalik hageja nõuet YY pankrotimenetluses tunnustada ja ei põhjendanud uue asjaolu esitamise lubatavust vastavalt TsMS § 652 lg-le 3, jätab kohus selle väite tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4). Väite tõendamiseks esitas kostja pärast otsuse tegemise aja väljakuulutamist ja koos menetluskulude nimekirja esitamisega kinnisasja väärtust kindlakstegeva eksperthinnangu ja müügikuulutused, mille vastuvõtmise taotluse jätab kohus TsMS § 331 lg 1 alusel menetlemata, sest see põhjustaks asja lahendamise viibimise. Eelnevast sõltumata märgib kohus, et võlgniku kohustuse saab kolmas isik üle võtta üksnes võlausaldaja nõustumise korral (VÕS § 175 lg 2) ja võlausaldaja nõusolekut ei tõenda kinnisasja hindamisakt või müügikuulutus. Kostja viimase väite osas, mille järgi jäi talle arusaamatuks, miks kohaldas kohus PankrS § 176 lg-t 3, mis reguleeris võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise tagajärgi, selgitab ringkonnakohus järgmist. Maakohus ei väitnud, et kirjeldatud säte kohaldub praegusele vaidlusele, vaid tõi nimetatud õigusnormi välja, et analoogiale tuginedes selgitada maksejõuetusmenetluse üldisi põhimõtteid. Menetluskulud
/allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.