nende Hageja: BB Finance OÜ (registrikood 11306564; asukoht Pronksi 19, 10124 Tallinn); Hageja lepinguline [email protected]);
esindaja:
Marilin
Palts
(e-post:
Kostja: I N (isikukood xxx; elukoht xxx). Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt I N hageja BB Finance OÜ kasuks võlgnevus kokku 370,34 eurot, millest 300 eurot on põhivõlgnevus, 12 eurot intress ja 58.34 eurot 13.09.2018.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis.
Jätta rahuldamata BB Finance OÜ viivisenõue osas, mis ületab VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra.
4.Toimetada käesolev kohtuotsus menetlusosalistele kätte.
5.Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
1.Jätta hageja menetluskulud 60,51% ulatuses kostja I N kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda.
2.Välja mõista kostjalt I N hageja BB Finance OÜ kasuks menetluskulud summas 136,15 eurot.
3.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal I N tasuda hagejale BB Finance OÜ käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitamiseni tasumata summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord
2-18-13725 Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kostja võib esitada Harju Maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt kautsjon Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS SEB Pank, nr EE062200221059223099 Swedbank AS või nr EE221700017003510302 Nordea Bank AB Eesti filiaal. Kautsjonina tasutakse summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hageja esitas 13.09.2018.a Harju Maakohtule hagi I Ni vastu 300 euro suuruse põhivõlgnevuse, intressi 12 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 300 euro saamiseks. Samuti soovis hageja 125 euro suuruse riigilõivu ja 575 euro suuruse õigusabikulude välja mõistmist.
2.Hagiavaldusest nähtub, et kostja esitas laenutaotluse 300 euro saamiseks. Hageja kinnitas kostja laenutaotluse ja väljastas kostjale nimetatud summas laenu. Kostja kohustus laenu tagastama vastavalt lepingu tingimustele ja maksegraafikule. Kostja kinnitas laenu taotlemisel, et nõustub lepingu lahutamatuks osaks olevate laenulepingute üldtingimustega. Pooled sõlmisid 09.03.2016.a laenulepingu nr 31710, maksetähtpäevaks määrati 08.04.2016.a, intressimääraga 48,7% aastas ja krediidikulukuse määraga 61,1%. Hagiavalduse seisuga on hagejal tasumata põhisumma suuruseks 300 eurot.
3.Hageja hinnangul tuleb viivise määraks lugeda lepingus kokkulepitud intressimäär 48,7% aastas. Hageja on lepingujärgseid viiviseid arvestatud lepingulise intressimäära järgi. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivise summaks 355,15 eurot, mille vähendab põhinõude summani ehk 300 euroni.
4.Harju Maakohus võttis 24.09.2018.a hagiavalduse menetlusse ja andis kostjale 20 päeva hagiavaldusele vastamiseks. Kostjale toimetati hagimaterjalid ja kohtumäärus kätte isiklikult allkirja vastu 13.10.2018.a. Kostja vastust kohtule esitanud ei ole. TAGASELJAOTSUSE TEGEMISE EELDUSED JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
5.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel ja hageja nõusolekul lahendab kohus hagi tagaseljaotsusega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kuna kostja ei ole kohtu määratud tähtpäevaks hagile vastanud. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 407 lg-s 5 loetletud tagaseljaotsuse tegemist välistavaid
2-18-13725 asjaolusid selles asjas ei esine. Kostja on isiklikult hagimaterjalid kätte saanud, kuid ei ole kohtule vastanud.
6.TsMS § 407 lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Seega saab kohus TsMS § 407 lg 1 alusel koostoimes sama paragrahvi lg-ga 6 hagi tagaseljaotsusega ka osaliselt rahuldada, kui hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
4.Hagiavalduses esitatud ja kostja omaksvõetud asjaoludel (TsMS § 407 lg 1 kolmas lause) on hageja nõuded allpool märgitud ulatuses kohtu hinnangul õiguslikult põhjendatud. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 396 lg 1 järgi on laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks anda teisele isikule (laenusaajale) rahasumma, laenusaaja põhikohustus on tagasi maksta sama rahasumma.
5.Hagiavaldusest nähtub, et pooled sõlmisid 09.03.2016.a laenulepingu nr 31710, millega hageja andis kostjale laenu 300 eurot ning maksetähtpäevaks määrati 08.04.2016.a. Hageja on märkinud, et see on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mille alusel oleks pooltevaheline leping käsitatav muu kui tarbijakrediidilepingua. Hageja on sõlminud laenulepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud laenulepingu füüsilise isikuna. Laenu sihtotstarbeks on tarbimislaen. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus, et pooled sõlmisid tarbijakrediidilepingu.
7.Kostja lepingus kokkulepitud tähtajaks laenu ei tagastanud. Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostjal tagastamata põhivõla suuruseks 300 eurot.
6.VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on fikseeritud intressimääraks lepingus võlausaldaja ja võlgniku vahel terveks lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimäär või kindlateks ajavahemikeks kokkulepitud intressimäär, mis arvutatakse üksnes kindlaksmääratud protsendimäära alusel. Kui kõik intressimäärad ei ole lepingus kindlaks määratud, loetakse intressimäär fikseerituks nendeks ajavahemikeks, milleks intressimäär on lepingu sõlmimisel väljendatud üksnes kindlaksmääratud protsendimäärana.
8.Hageja toob esile, et pooled leppisid laenulepingus kokku intressimääras, milleks on 48,7% (laenulepingu põhitingimuste p 8). Kuna kohus lähtub TsMS § 407 lg-s 1 sätestatu alusel sellest, et kostja on hagiavalduses esitatud asjaolud omaksvõtnud, on hageja intressinõue summas 12 eurot kohtu hinnangul põhjendatud.
7.Hagejal on õigus VÕS § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 101 lg 2, § 108 lg 1, § 113 lg 1 alusel nõuda rahalise kohustuse täitmist ning põhinõude täitmisega viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 kohaselt kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole
2-18-13725 ette nähtud teisiti. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimäär perioodil 09.04.2016.a - 30.06.2016.a oli 0,05% ning perioodil 01.07.2016.a – 13.09.2018.a 0,00%.
8.Hageja nõuab kostjalt viivist, mis on arvestatud põhivõlgnevuselt 300 eurot lepingust tulenevas viivisemääras 48,7% (09.04.2016.a kuni 13.09.2018.a) summas 300 eurot.
9.Kohus leiab, et hageja seisukohad nõutava viivisenõude põhjendatuse osas on ekslikud. Kuivõrd pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu, ei või VÕS 415 lg 1 alusel tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kohtu hinnangul on kohaldatav ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud kolmas lause (nimetatut kinnitab Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsuses nr 3-2-1-120-08 pdes 12 ja 13 esitatud seisukohad), siis tuleb antud juhul hinnata lepingus kokku lepitud viivisemäära kui tüüptingimust, mis allub eraldi regulatsioonile, milleks on VÕS § 35 jj. Seega on tarbijatele ette nähtud kaitse rangem võrreldes lepingutingimustega, mis on poolte vahel eraldi läbi räägitud.
9.Kohus selgitab, et Riigikohtu tsiviilkolleegium 10. mai 2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-125-16 mitte ei vähendanud viivisemäära, vaid tuvastas, et lepingu tüüptingimus, mille alusel nõuti viivise tasumist on tühine. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Riigikohus on rõhutanud, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitleda õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud.
10.Praeguses asjas on laenulepingus märgitud viivisemäär samuti tüüptingimus. Arvestades praktikas väljakujunenud kiirlaenu pakkuvate ettevõttete välja töötatud laenulepingu sõlmimise tingimusi, ei ole kohtu jaoks usutav, et viivisemääras 48,7% aastas on pooled läbi rääkinud ning seda tingimust sai laenuvõtja mõjutada. Riigikohus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 p-s 13 leidis, et VÕS § 42 lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks on sätestatud VÕS § 42 lg-s 3. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega: nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kolleegium on selgitanud, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
18.detsembri 2014. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11).
11.Kohus on seisukohal, et tüüptingimustega tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on tühine ja kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Vastupidine seisukoht oleks
2-18-13725 vastuolus tarbijakaitselise eesmärgiga. Lepingus kokkulepitud viivisemäär ületab vaidlusalusel ajal kehtestatud seadusjärgset viivisemäära üle 6 korra. Kohtu hinnangul on ilmselgelt tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Riigikohtu kujundatud kohtupraktika kohaselt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi on eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (eelviidatud lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu tsiviilkollegiumi 14. juuni 2005. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Eeltoodu alusel kohus rahuldab hageja viivisenõude osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise seadusjärgses määras. Hagi esitamse aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivise summa 58.34 eurot (0,0219% x 300 x 888 päeva).
12.Vastuseks hageja väidetele seonduvalt, et kui kohustuse rikkumise korral kohalduv viivisemäär oleks madalam kui lepingus kokku lepitud intressimäär, oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist kui oma kohustusi täita ja maksta kokkulepitud intressi, märgib kohus, et hageja seisukoht on käesoleva asja kontekstis meelevaldne. VÕS § 101 lg 2 sätestab üheselt, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ka VÕS § 113 lg 5 sätestab, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Eeltoodust ei nähtu kuidagi, et seaduses sätestatu kohaldamine soodustaks võlgniku lepingurikkumisi.
MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE
13.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt (60,51% ulatuses), mistõttu jätab kohus hageja menetluskulud 60,51% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus analüüsima, kas tegemist on menetluskuludega, kas menetluskulud vastavad asja keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peetakse asja keerukuse hindamise kriteeriumiteks eelkõige asja mahtu ja õigusliku vaidluse olemasolu, asja lahendamisel peetud istungite ja läbitud kohtuastmete arvu.
15.TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Kohtuvälisteks kuludeks TsMS § 144 kohaselt on muu hulgas menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv sissetulek. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 125 eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus.
16.Hageja taotleb lisaks riigilõivule õigusabikulu hüvitamist. Hageja on küll esitanud kohtule hagiavalduse lisana esindaja Julianuse Õigusbüroo OÜ arve õigusabikuludele summas 575 eurot, kuid kohtu hinnangul ei ole see summa haginõude suurust ning hagiavaldust silmas
2-18-13725 pidades vajalik ega põhjendatud. Mõistlik ja põhjendatud kulutus lepingulisele esindajale, arvestades siinkohal, et õigusabi oli vajalik üksnes hagiavalduse koostamiseks ning samuti ei ole tegemist keerulise hagiavalduse koostamisega ning asjaolu, et asi lahendati tagaseljaotsusega, on kohtu hinnangul 100 eurot, kokku seega 225 eurot.
17.Lähtudes menetluskulude jaotusest mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 136,15 eurot (225 x 60,51%). Ülejäänud osas jääb hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata.
18.TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
19.TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.