Võlaõigus

ASJAOLUD

Viru Maakohtu menetluses on Aktiva Finance Group OÜ(edaspidi hageja) hagi E M (edaspidi kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS I (esialgne võlausaldaja) ja kostja 16.06.2021 järelmaksulepingu nr HHG09655. Lepingu kohaselt on krediidi kogukulu 1156,78 eurot ja krediidi kulukuse määr 38,72% aastas. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Esialgne võlausaldaja saatis 04.03.2022 ülesütlemise hoiatuse (tähtajaga 18.03.2022), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja 28.03.2021 lepingu üles. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 28.03.2022 oli kostjal tasumata 12.12.2021, 12.01.2022, 12.02.2022 ja 12.03.2022 osamaksed. Esialgne võlausaldaja loovutas 29.03.2022 kostja vastase nõude AS-le A koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. AS A kustutatud 06.11.2023, ühinenud Aktiva Finance Group OÜ-ga. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) lisab hagiavaldusele teatise nõuete loovutamisest, mis saadeti kostjale. Lepingu alusel võimaldati kostjale järelmaksuga kaupa summas 491,49 eurot. Kostja kohustus kauba maksumuse tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodil 12.12.2021-12.11.2026. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 28.03.2021 ei ole kostjalt tagasimakseid toimunud. Eeltoodust tulenevalt moodustub põhivõla nõue summas 491,49 eurot. Lepingus leppisid pooled kokku intressimääras 25,00% aastas. Kostjal on ülesütlemise 2 (10)

seisuga s.o 28.03.2021 tasumata alates 1. osamaksest s.o 12.12.2021 kuni 4. osamakseni s.o 12.03.2022 ja perioodi 13.03.2022-28.03.2022 arvestatud intressid kokku summas 73,06 eurot (19,29+16,23+16,14+16,04+5,36). Eeltoodust tulenevalt moodustub intressinõue summas 73,06 eurot. Lepingu alusel nõuab hageja viivist tekkinud põhivõla summalt 491,49 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o 29.03.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22.11.2024 lepingus kokku lepitud viivise määras s.o 24,00% aastas ja 0,07% päevas. Hageja esitab viivise arvestuse lisana. Eeltoodust tulenevalt moodustub hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 313,19 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõude summalt 491,49 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 23.11.2024 lepingus kokku lepitud viivise määras s.o 24,00% aastas. Eeltoodust tulenevalt moodustub arvestatuna ühe aasta kohta viivise summa 117,96 eurot (põhivõlg 491,49 eurot x 24,00% aastas). Hageja sissenõudekulude summa 40 eurot kujunemine: 8.04.2022 tasulise kirja saatmine 20 eurot; 25.04.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 18.05.2022 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 10 eurot. Eeltoodust tulenevalt moodustub võla sissenõudmiskulude nõue summas 40,00 eurot. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 491,49 eurot, intress 73,06 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 313,19 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot ning viivised alates 23.11.2024 kuni põhinõude summas 491,49 euro täitmiseni lepingus kokku lepitud viivise määras 24,00% aastas. Hageja palub asja lahendamist kirjalikus menetluses. Juhul, kui kostja ei vasta hagile, lahendada asi tagaseljaotsusega. Vastutustundliku laenamise kontrolli kohta selgitas hageja järgmist: Hageja selgitab ennetavalt, et antud tarbijakrediidi näol ei ole tegemist tavapärase laenulepinguga, vaid väiksemahulise järelmaksu lepinguga, mida iseloomustab tavapärastest laenulepingutest väiksem krediidisumma ja väiksemad igakuised kohustused (maksed – 19,29 eurot). Ka Finantsinspektsiooni poolt on välja andnud vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise juhendi (edaspidi juhend) punktide 7.1 ja 7.14 kohaselt sõltub krediidiandja kohustuste ja kogutava teabe ulatus krediidilepingust, krediidi suurusest ja selle tagastamisele kuluvast ajast, krediiditoote omapärast ja tarbijast endast. Sama põhimõte tuleneb ka Riigikohtu praktikast, mille kohaselt sõltub krediidiandja poolt kogutava teabe hulk üksikjuhtumi ja vastava krediidi asjaoludest (vt RKTKm 2-21-13098 p 18 viimane lõik). Lisaks eeltoodule on juhendi punktis 5.3. sedastanud, et piisava hoolsusega vastutustundliku laenamise nõude täitmist ei saa käsitleda positiivse tulemuse tagatisena tarbija hilisema maksevõime suhtes. Krediidi andmisel ja -võtmisel on riskid olemuslikud ja teatud ulatuses vältimatud, mistõttu ka parim ülesnäidatud hoolsus ei pruugi tagada, et tarbija maksevõime säilib samal tasemel, mistõttu tarbija hilisem makseraskustesse sattumine ei kvalifitseeru vaikimisi krediidiandja hooletuseks. Juhendi punktist 5.4. tuleneb Finantsinspektsiooni seisukoht, et vastutustundliku laenamise nõude täitmisel ei saa krediidiandja tegevust kvalifitseerida konkreetses krediidisuhtes vastutustundliku laenamise nõude rikkumisena, kui see puudutab asjaolusid, mis ei ole krediidiandja otsese kontrolli all ja millega kaasnevad riskid on laenuvõtmisele olemuslikud või mida krediidiandja ei saanud ega pidanud ette nägema (nt. tarbija hilisema makseraskuse põhjustab majanduskeskkonna üldine halvenemine, tarbija töötasu kaotus/vähenemine, 3 (10)

tarbija muude tulude vähenemine, tagatisvara turuväärtuse vähenemine, tarbija poolt hiljem võetud täiendavad finantskohustused, tarbija poolt tema tegeliku krediidihuvi, olemasolevate finantskohustuste ning muu olulise informatsiooni varjamine, mis võib olla vajalik tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks jmt). Punkti 5.5. kohaselt on Finantsinspektsiooni hinnangul krediidiandjal õigus vastutustundliku laenamise nõude rakendamisel eeldada, et tarbija teab oma krediidi eesmärki ja finantsolukorda (mis hõlmab endas informatsiooni kogumit tarbija regulaarsete sissetulekute, regulaarsete finantskohustuste ning muude regulaarsete majapidamiskulutuste kogusuuruse kohta) ning et tarbija esitab krediidiandjale enda huvi ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Finantsinspektsioon on lisaks juhendi punktis 9.16. märkinud peamised eeldused tarbija mõistliku laenukoormuse hindamisel. Krediidiandja on kohustatud hindama, kas tarbija on võimeline tagastama krediiti oma regulaarsete sissetulekute arvelt (võttes arvesse tarbija sissetulekute ja kohustuste suurust), krediidiandjale krediidiandmise otsuse kaalumise perioodil teadaolevate asjaolude põhjal võib olla veendunud, et tarbija krediidivõimelisus on ettenähtavas tulevikus jätkusuutlik, tarbija võime krediiti teenindada eksisteerib vaatamata tema olemasolevatele krediitidele ja muudele varalistele kohustustele. Hageja selgitab, et esialgne võlausaldaja on kostja krediidivõimelisuse hindamisel hinnanud kõiki eeltoodud tingimusi. Finantsinspektsioon on juhendi punktis 6. sõnaselgelt väljendanud seisukohta, et krediidi võtmise otsustab tarbija, kes hindab krediidiandja poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal krediiditoote ja krediiditingimuste sobivust oma isikliku krediidihuvi, -vajaduse ja finantsolukorraga ning vastutab krediidilepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2008/48/EÜ 23. aprilli 2008 direktiivi artiklis 8 puuduvad otsesed viited tarbija vastavate kohustuste kohta krediidiandjale aktiivselt omalt poolt teavet esitada, küll aga sätestab preambuli punkt 26, et tarbijad peaksid samuti toimima läbimõeldult ja austama oma lepingulisi kohustusi. Kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel esialgsele võlausaldajale ebaõigeid andmeid, ei saa krediidiandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Krediidiandja ei saa eeldada, et tarbija poolt esitatud andmed ei ole õiged sh juhul kus tarbija kinnitab krediiditaotlust esitades et esitatud andmed on tõesed. Kui tarbija soovib teadlikult krediidiandjat ehk teist lepingupoolt eksitada, rikub ta VÕS § 14 tulenevaid nõudeid. Riigikohus on 31.01.2018 kohtuotsuses nr 2-14-21710/105 selgitanud, et lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Selline kohustus järeldub esmalt VÕS § 14 lg-test 1 ja 2, mille järgi peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatavad andmed olema tõesed ning läbirääkimistel tuleb teisele poolele teatada kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Olukorras, kus kostja esitas krediiditaotluses teadvalt valeandmeid oma sissetulekute ning kohustuste kohta, on kostja rikkunud hea usu põhimõttest tulenevat kohustust teatada teist poolt asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Seega ei saa esialgsele võlausaldajale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist kui kostja esitas krediiditaotluse esitamisel ebaõigeid andmeid. Viru Maakohtu 26.11.2024 määrusega võeti hagiavaldus menetlusse. Kohus saatis hagimaterjalid kostjale koos kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Kohus hoiatas kostjat, et kohtu määratud tähtpäevaks vastamata jätmise korral võib kohus hageja taotlusel rahuldada hagi tagaseljaotsusega. Kostjale on hagimaterjalid koos vastuse nõudega kätte toimetatud 25.04.2025 isiklikult 4 (10)

politseiasutuse vahendusel. Seega tuli kostjal vastus esitada hiljemalt 09.05.2025.a. Kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud ega taotlenud vastamise tähtaja pikendamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et asjas on õiguslikult põhjendatud tagaseljaotsuse tegemine, kuivõrd kostja ei ole kohtu nõudmistele vaatamata hagiavaldusele tähtaegselt vastanud. Kostjat on hoiatatud, et kirjaliku vastuse tähtpäevaks andmata jätmise korral on kohtul õigus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 407 lõikele 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad TsMS § 407 lõikes 5 sätestatud tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud. TsMS § 444 lõike 3 kohaselt tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse võib kohus teha kirjeldava ja põhjendava osata. Krediidi kulukuse määr Kohus peab tarbijakrediidilepingu kehtivust kontrollima ex officio, sõltumata poolte vastuväidetest. Esmajärjekorras tuleb kontrollida krediidi kulukuse määra vastavust seadusele, kuna liigkõrge määr muudab lepingu tervikuna tühiseks. Kontrollikohustus kehtib ka tagaseljaotsuse tegemisel (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50). Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Kohus tuvastas, et krediidi kulukuse määr on 16.06.2021 järelmaksulepingu nr HHG09655 kohaselt 38,72% aastas (dtl. 14). Alates 01.01.2021 (kehtivusega kuni 01.07.2021) oli Eesti Panga 30.11.2020 avaldatud krediidikulukuse määr 20,09%, s.o seaduslik ülempiir 60,27% (20,09% × 3 ). Sellisel juhul on 38,72% aastas seadusega kooskõlas, kuna see jääb alla seadusliku ülempiiri. Kuna krediidi kulukuse määr 38,72% ei ületa Eesti Panga avaldatud keskmist tarbimislaenude kulukuse määra (20,09%) enam kui kolm korda (60,27%), siis on krediidi kulukuse määr seadusega kooskõlas ja tarbijakrediidileping ei ole VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimine Kohus peab omal algatusel kontrollima vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 13). VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte 5 (10)

järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (edaspidi KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 403 4 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169-13, p 21, 24.11.2023 lahend nr 2-21-13098, p 17, 25). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17-24). Hageja on seisukohal, et esialgne võlausaldaja on ammendavalt selgitanud vastutustundliku laenamise põhimõtete täitmist. 6 (10)

Kohus leiab, et hageja väide, et väiksemahulise järelmaksu lepingu puhul ei ole tegemist tavapärase laenulepinguga ning seetõttu ei peaks kohaldama vastutustundliku laenamise kontrolli, ei ole põhjendatud. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 401 lg 2 täpsustab, et krediidilepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. Järelmaksu leping on olemuselt tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, mis kuulub krediidilepingu mõiste alla. VÕS § 4034 lg 1 sätestab selgelt, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seadus ei tee erandit väiksemahuliste järelmaksulepingute osas vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaldamisel. Krediidiandjal on kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust ka väiksemahuliste järelmaksulepingute puhul, kuigi hindamistoimingute ulatus võib olla proportsionaalne võetava rahalise kohustuse suurusega. Kohus tuvastas, et hagiavaldusele on lisatud tõend (taust.ee andmebaasist väljavõte), mille kohaselt ei esinenud lepingu sõlmimise ajal kostja vastu muid nõudeid, puudus teave maksevõlgnevuste kohta, andmed kostjale kuuluva kinnisvara kohta puudusid ning tema suhtes ei olnud jõustunud kohtulahendeid (dtl. 60). Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja lepinguid sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud laenutaotlusel ning kontrollinud täiendavalt üksnes avalikke registreid. Hagejal oli tulenevalt VÕS § 403 4 lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. Kuigi hageja on lisanud tõendi (taust.ee andmebaasist väljavõte), millest nähtub, et lepingu sõlmimise ajal ei esinenud kostja vastu muid nõudeid, puudus teave maksevõlgnevuste kohta ja andmed kinnisvara kohta, ei ole see kohtu hinnangul piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks. Kohus leiab, et ainuüksi taust.ee andmebaasist väljavõte ei ole piisav tõend vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks, kuna see ei kajasta piisavalt tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut ja teisi olulisi asjaolusid, mida VÕS § 4034 lg 2 ja KAVS § 49 kohaselt tuleb krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta. Kohus selgitab, et krediidiandja oleks pidanud koguma täiendavaid andmeid, näiteks tarbija sissetulekute kohta (nt palgatõendid, kontoväljavõtted), regulaarsete kulutuste kohta ja 7 (10)

muud teavet, mis võimaldaks põhjalikumalt hinnata tarbija võimet krediiti tagasi maksta. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud VÕS § 403 4 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist. Kuivõrd krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei olnud krediidiandjal õigust nõuda kostjalt lepingujärgset intressi. VÕS 4034 lg 7 tulenevalt ei ole krediidilepingud tervikuna tühised, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu, haldustasu). Hagi nõuded Kuivõrd leping ei ole tühine ning on VÕS § 8 lg 2 järgi täitmiseks kohustuslik, tuleb kostjalt VÕS § 94 lg 1, VÕS § 101 lg 1 p 1, VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista põhivõlg ning seadusjärgne intress ja viivis. Lepingu alusel võimaldati kostjale järelmaksuga kaupa summas 491,49 eurot. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 28.03.2021 ei ole kostjalt tagasimakseid toimunud. Seega on kostja tagastamata põhivõla jääk 491,49 eurot. Lepingu kohaselt leppisid pooled kokku 25,00% suuruses aastaintressis. Kostjal on ülesütlemise hetkeks, s.o 28.03.2022, tasumata intress alates 1. osamaksest (12.12.2021) kuni 4. osamakseni (12.03.2022). Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab hageja nõuda üksnes seadusjärgset intressi. Intressi arvestamisel lähtub kohus seadusejärgsest intressimäärast ja ajavahemikust, mil vastavalt lepingule eksisteeris kostjal kohustus intressi tasuda, kuni lepingu ülesütlemiseni, st alates 12.12.2021 kuni 28.03.2022. Lepingu üles ütlemiseni oli seadusjärgne intress 0%. Kohus jätab seega VÕS § 4034 lõikest 7 tulenevalt hageja intressinõude rahuldamata. Hageja nõuab viivist tekkinud põhivõla summalt 491,49 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o 29.03.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22.11.2024 lepingus kokku lepitud viivise määras s.o 24,00% aastas ja 0,07% päevas. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõude summalt 491,49 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 23.11.2024 lepingus kokku lepitud viivise määras s.o 24,00% aastas. Kohus leiab, et VÕS § 113 lõikest 1 tulenevalt on võlausaldajal siiski õigus saada seadusjärgset viivist, tingimusel, et see ei ole kõrgem lepingus kokku lepitud viivisemäärast. Hagi esitamiseni kehtinud seadusjärgne viivisemäär ei olnud lepingujärgsest viivisemäärast kõrgem. Viivist tuleb seega arvestada põhinõudelt (summas 491,49 eurot) lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o 29.03.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 22.11.2024 seadusjärgses viivisemääras kokku 139,67 eurot (https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Kuni hagi esitamiseni 22.11.2024 (kaasa arvatud) on sissenõutavaks muutunud viivis summas 139,67 eurot. Kohus rahuldab ka hageja viivisenõude TsMS § 367 alusel ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 23.11.2024 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud (seadusjärgses) määras põhinõudelt (491,49 eurot) kuni põhivõla tasumiseni. VÕS § 4034 lg 7 alusel puudub hagejal õigus nõuda sissenõudmiskulu, mistõttu jätab kohus 8 (10)

sissenõudmiskulu summas 40 euro nõude rahuldamata. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kostjalt mõistetakse välja hageja kasuks põhivõlg 491,49 eurot, sissenõutavaks muutunud viivised 139,67 eurot ja viivised seadusjärgses viivisemääras alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Ülejäänud nõuded tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.

MENETLUSKULUD

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi osaliselt, nõude hinnas 691,37 eurot (põhinõue 491,49 + viivis 139,67 eurot + viivis ühe aasta eest seadusjärgses viivisemääras 12,25% 60,21 eurot), mis moodustab esitatud haginõudest hagihinnaga 1035,70 eurot 67% (66,74% - ümardatud täisarvuni 67%). Seega tuleb jätta menetluskuludest 67% kostja kanda ja 33% hageja kanda. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palub mõista kostjalt menetluskuluna välja riigilõivu 280 eurot ja hageja õigusabikulu 507 eurot (3 t x 169 eurot/t). Kuna riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, siis on hageja menetluskulud (riigilõiv) summas 280 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabikulud summas 507 eurot. Kohtu hinnangul on antud asjas hagiavalduse koostamise ja esitamise põhjendatud ajakulu kõige enam 2 tundi. Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised, hagis muudetakse vaid konkreetse kostjaga seotud lepingu sõlmimisega ja lepingust tulenevate kohustustega seotud andmed. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusteenuse tunnitasu 169 eurot on asja keerukust ja mahtu ning esindaja juristi kvalifikatsiooni arvestades ebamõistlik. Põhjendatud tunnitasumääraks on 120 eurot käibemaksuta. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 520 eurot, s.o riigilõiv 280 eurot ja lepingulise esindaja kulud 240 eurot (2 t x 120 eurot/t). Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 348,40 eurot (67% 520 eurost). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nimetatud taotluse esitanud ning kohus määrab, et kostjal tuleb menetluskuludelt 9 (10)

tasuda ka viivis. Kuivõrd kostja ei ole hagile vastanud, siis toimiku põhjal kostjal kindlaksmääratavad ja hagejalt väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Maido Roots Kohtunik

10 (10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.