Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht
02.11.2018.a, Tallinn, Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-17-6013
Tsiviilasi
S S hagi Betonmaister OÜ vastu töövaidluses
Tsiviilasja hind
8 062,60 eurot
Menetlusosalised esindajad
Asja läbivaatamine
ja
nende Hageja: S S (isikukood xxx; elukoht xxx) Hageja lepinguline esindaja: Margit Teino (D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse AS; e-post: [email protected]); Kostja: Betonmaister OÜ (registrikood 12720780; asukoht Veerenni tn 24, 10135 Tallinn; e-post: [email protected]); Kostja seaduslik esindaja: likvideerija J K (e-post xxx). kohtuistung 25.09.2018.a, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada S S hagi Betonmaister OÜ vastu osaliselt.
2.Mõista Betonmaister OÜ-lt välja S S kasuks kokku 3 393,81 eurot so vähem makstud töötasu 1 916,66 eurot (bruto), haigushüvitis summas 249,20 eurot ja 1 176,67 eurot kasutamata puhkusepäevade eest ja sissenõutavaks muutunud viivis summas 51,28 eurot.
3.Mõista Betonmaister OÜ-lt välja S S kasuks jooksev viivis rahaliste nõuete kogusummalt 3342, 53 eurot alates 17.04.2017.a VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni rahaliste kohustuste kohase täitmiseni Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.S S esitas 17.04.2017.a Harju Maakohtule hagi Betonmaister OÜ vastu töövaidluses. Hagiavalduse kohaselt oli S S ja Betonmaister OÜ vahel alates 07.09.2015 sõlmitud tööleping ja töökohaks pidi lepingu p 1.3 järgi olema Eesti Vabariik. Tegelikult lähetas kostja hageja tööle Soome Vabariiki ja alates 21.09.2015.a asus Hageja Soomes tööle betoneerija-armeerija ametikohal. Soomes töötas hageja tavaliselt kõikidel nädalapäevadel 10 tundi päevas, välja arvatud pühapäeviti. Töölepingu kohaselt pidi kostja hageja Soomes töötamise korral arvestama töötasu vastavalt Soome ehitusvaldkonna kollektiivlepingu sätetele. Soome kollektiivlepingu kohaselt oleks pidanud hageja saama vähemalt 12,44 euro suurust uue töötaja töötasu tunnis. Kostja maksis hagejale 10,00 eurot tunnis. Kostja ei ole maksnud hagejale päevaraha, mida hagejal oleks olnud õigus saada lähetatud töötajana vastavalt Eesti Vabariigi Valitsuse 25.06.2009 määrusele nr 110 „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“. Hageja oleks pidanud saama päevaraha vähemalt 22,37 eurot päevas.
2.Perioodil 11. - 24.07.2016.a ehk 14 päeva oli hageja puhkusel ja kostja maksis hagejale töötasu seitsme tööpäeva eest ja eraldi puhkusehüvitise 14 päeva eest 617,92 eurot neto ehk 754,96 bruto. Hageja oli ajavahemikul 31.10.–11.11.2016.a haige, mida tõendab töövõimetuslehe koopia, kuid kostja jättis talle maksmata haigushüvitise. Hageja pöördus 31.12.2016.a kirjalikult sõnumi teel kostja poole palvega maksta talle haigushüvitist. Kostja vastas hageja nõudmisele 31.12.2016.a sõnumi teel teatades, et kui midagi ei meeldi, siis võib hageja otsida uue töö ja pärast seda kostja hagejale enam kokku lepitud tööd ei võimaldanud.
3.20.01.2017.a saatis hageja kostjale sõnumi palvega anda tööd, kuna kostja hagejat alates 01.01.2017.a tööga ei kindlustanud ja samuti ei esitanud kostja hagejale kirjalikku ülesütlemisavaldust ning kostja sõnumile ei reageerinud. Hageja viimane tööpäev kostja juures oli 31.12.2016. Kostja teatas pärast seda hagejale ka telefoni teel, et nende teed lähevad lahku. Hageja sellega nõus ei olnud ja palus võimaldada kokku lepitud tööd. Kostja teatas selle peale, et mõtleb veel, millisel alusel tööleping lõpetada. Hageja püüdis hiljem võtta kostjaga ühendust, kuid kostja ei vastanud hageja kõnedele ega sõnumitele. 18.01.2017 kandis kostja hagejale üle detsembrikuu puudu oleva töötasu, märkides ülekande selgitusse lõpparve, kuid seaduses ettenähtud kirjalikku ülesütlemisavaldust koos põhjusega ei esitanud.
4.Hageja käis 31.01.2017 Töötukassas, kus Töötukassa töötaja võttis kostjaga ühendust ja palus lõpetada hagejaga korrektselt töösuhe. Ka hageja kirjutas kostjale sõnumi, kuid sellele kostja ei vastanud. Kostja hageja palvetele ei reageerinud ja kirjalikku ülesütlemisavaldust ei esitanud.
Seoses töölepingu olulise rikkumisega kostja poolt hoiatas hageja kostjat 01.02.2017.a, et ütleb töölepingu erakorraliselt üles juhul, kui kostja ei anna tööd hiljemalt 6.02.2017.a. Seoses kostja poolt töö mitteandmisega ja töötasu maksmata jätmisega tekkisid hagejal majanduslikud raskused ja kuna kostja ei täitnud oma kohustusi, siis ütles hageja 07.02.2017.a töölepingu üles.
5.Töötamise registri väljavõttest selgub, et 01.02.2017, so päeval, kui hageja saatis kostjale sõnumi teel hoiatuse, et ütleb töölepingu üles kui kostja talle hiljemalt 06.02.2017.a tööd ei võimalda, oli kostja teinud töötamise registrisse kande töölepingu lõpetamise kohta ja märkinud registrisse, et tööleping on lõpetatud töölepingu seaduse (TLS) § 79 alusel, s.o poolte kokkuleppel, märkides tagasiulatuvalt töölepingu lõppemise päevaks 06.01.2017. Hageja ei ole vastavat kokkulepet töölepingu lõpetamise kohta poolte kokkuleppel allkirjastanud. Vastavalt töölepingu seadusele ei saa kostja ühepoolselt ilma hageja nõusolekuta ja lisaks ka tagasiulatuvalt töölepingut lõpetada.
6.Kostja hageja poolt esitatud avaldust töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta seaduses ettenähtud aja jooksul vaidlustanud ei ole, seega palub hageja kohtul tuvastada, et hageja poolt 07.02.2017 erakorraline töölepingu ülesütlemine kehtiv. Kuni 01.02.2016 ei olnud hagejal töötasu maksmise osas pretensioone. Hageja esitatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et kostja maksis hagejale töötasu kontole perioodil 01.02.2016 - 07.02.2017 kokku 16 287,08 eurot (neto) ehk 21072,46 eurot (bruto). Päevaraha kostja hagejale ei maksnud. Tööandja jättis osaliselt maksmata töötasu, välislähetuse päevaraha, puhkusehüvitise ja haigushüvitise, samuti tegi töötamise registrisse vale kande selle kohta, et hageja ja hostja vahel on tööleping lõpetatud 06.01.2017.a TLS § 79 alusel. Poolte kokkulepet töölepingu lõpetamiseks olnud ei ole. S S palub kohtul Betonmaister OÜ-lt TLS § 100 lg 4 alusel välja mõista kolme kuu hüvitis 5921,52 eurot (bruto), vähem makstud töötasu 1916,66 eurot eurot (bruto), välislähetuse päevarahad 4 720,07 eurot (neto), puhkusehüvitis 1176,67 eurot (bruto) ja haigushüvitis 249,20 eurot (bruto) ning viivitusintress. Menetluskulud palub töötaja jätta tööandja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
7.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et hageja on esitanud kohtule eksitavaid ja ebaõigeid andmeid. Kostja on tasunud hagejale kõik lepingujärgsed tasud ning pooled on lepingu ka kokkuleppel lõpetanud. Lepingu kehtivuse ajal ei ole hageja kostjale mingisuguseid etteheiteid teinud, kuid nüüd pärast töösuhte lõppemist on kostjal tekkinud ilmselt „nõustajad“, kes näevad selles vaidluses teenimise võimalust, esitades ebaõigeid väiteid. Kostja selgitab, et töösuhe lõpetati poolte vahel kokkuleppel. Töösuhte lõpetamise põhjuseks oli asjaolu, et hageja ei saanud oma tööülesannetega hakkama. Hageja oli enne töösuhte algust kinnitanud, et omab suuri kogemusi ehitustööde teostamisel, kuid tegelikkuses ei saanud hageja hakkama ka lihtsamate tööülesannetega. Samuti ei pidanud hageja kinni ka tööaja režiimist (mis nähtub muuhulgas ka hageja poolt hagile lisatud laevapiletitest – ajal, mil hageja pidi olema tööl, oli hageja hoopis laevas ja sõitis Eesti poole). Soome ehitusobjektidel on suur tööjõupuudus ning juhul kui hageja oleks pädev töötaja, siis ei oleks usutav, et kostja soovib hagejast vabaneda seetõttu, et hakata otsima uut töötajat. Kostjal on pidevalt töös mitmed objektid ning töötajate vajadus on pidevalt olemas. Kostja juhtis korduvalt hageja tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole pädev ning ei saa nõutud tasemel töödega hakkama. Hageja ka ise tunnistas seda, kuid soovis ikkagi töötada 2016.a lõpuni ning pidi 2017.a jaanuarist leidma endale uue töökoha Eestis. 31.12.2016.a. hageja tööle ei ilmunud (ka hageja esitatud laevapiletitelt nähtub, et hageja sõitis hoopis Tallinnasse, kuigi lepingujärgne töö tegemise koht oli Soomes) ja samuti ei ilmunud hageja tööle ka jaanuari alguses, millest kostja järeldas, et hageja on leidnud endale uue töö Eestis. Kostja tasus 18.01.2017.a. hagejale lõpparve ja oli nõus lugema töösuhte lõppenuks poolte kokkuleppel, kuivõrd hageja enam tööle ei ilmunud ega teavitanud ka vastupidisest soovist. Kostja oleks võinud töösuhte ka lepingu rikkumise tõttu
üles öelda, kuid kostja ei näinud selleks vajadust, kuna eeldas hageja käitumisest, et hageja on vastavalt varasemale vestlusele leidnud endale uue töökoha Eestis.
8.Kostja jaoks on arusaamatu, miks järsku pidi kostja teatama hagejale kirjalikult, et hageja võiks või peaks tööle tulema, samas kui varasemalt käis hageja igakuiselt tööl. Poolte vahel oli sõlmitud tööleping, milles oli määratud töö tegemise koht – koht kus hageja varasemalt igapäevaselt tööl käis, kuid nüüd järsku leiab hageja, et kostja oleks pidanud hagejale Eestisse saatma kutse tulla tööle ja täita lepingut. Eeltoodust tulenevalt ja eelkõige hageja käitumist arvestades, luges kostja töösuhte lõppenuks poolte kokkuleppel 31.12.2016.a., kuigi oleks võinud töösuhte lõpetada ka hagejapoolse olulise rikkumise tõttu.
9.Hageja väidab, et on töölepingu erakorraliselt üles ütelnud tööandjapoolse olulise lepingurikkumise tõttu. Kostja hageja väitega ei nõustu. Hageja ei ole esitanud kostjale mingisugust avaldust töölepingu erakorralise ülesütlemise kohta. Hageja poolt viidatud SMS sõnumit ei ole hageja kostjale kunagi saatnud. Isegi kui lugeda hageja väidetavat SMS sõnumit hagejapoolseks lepingu ülesütlemise avalduseks, siis ei ole hageja järginud TLS § 95 ja TsÜS § 69 sätestatud põhimõtteid ning selline ülesütlemine on tühine. Lisaks formaalsetele puudustele ei oleks ülesütlemiseks hagejal olnud ka sisulist alust – tööandja ei ole lepingut rikkunud. Tööandja ei ole käskinud hagejal lahkuda või teinud midagi muud sellist, millest hageja saaks või võiks järeldada töösuhte lõpetamist või tööle mittelubamist. Hageja sellekohased väited on valed ja tõendamata. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaksid kostja poolt lepingu rikkumist, hageja poolt töölepingu erakorralist ülesütlemist ning vastava avalduse kätte toimetamist kostjale. Vastavat avaldust ei ole hageja ka kohtumenetluses hagi lisana esitanud. Eeltoodust tulenevalt on kohatud ka hageja väited selle kohta, et kostja ei ole ülesütlemist vaidlustanud või et kostja oleks seda kuidagi aktsepteerinud. Kostja kinnitab veelkord, et ei ole saanud hagejalt ühtegi avaldust töölepingu ülesütlemise kohta ning on hagejale vastu tulles lähtunud töösuhte lõpetamisel TLS §-st 79, kuigi oleks võinud ise töölepingu üles öelda ainuüksi põhjusel, et hageja ei ilmunud tööle. Eeltoodud põhjendustel on täiesti alusetu ka hageja nõue töölepingu lõpetamisel hüvitise saamiseks. Isegi kui hagejal võiks olla mingil põhjusel formaalne alus hüvitist nõuda (mida käesoleval juhul ei ole), siis ka sellisel juhul ei oleks kolme kuu suurune maksimumhüvitis põhjendatud. Hüvitise väljamõistmine oleks, arvestades asjaolusid, seaduse mõtte ja ka hea usu põhimõttega vastuolus.
10.Hageja väidab, et kostja ei ole tasunud hagejale päevarahasid ja sellest tulenevalt nõuab hageja 4720,07 eurot päevarahasid. Kostja hageja väidetega ei nõustu. Kostja esitab tõendina pooltevahelise töölepingu nr 33-1, mis on sõlmitud 28.12.2015.a. Hageja ei ole viidatud lepingut esitanud, üritades seeläbi varjata tegelikke asjaolusid. 28.12.2015.a. töölepingust nähtub üheselt ja selgelt, et hageja on võetud tööle Soome – lepingu punkt 2.3 sätestab, et töö tegemise kohaks on Soome. Seega on ebaõiged ja täiesti alusetud hageja väited selle kohta, et hageja oli Soomes töölähetuses. Hageja ei olnud Soomes töölähetuses. Hageja oli lepinguga võetud tööle Soomes ja töö tegemise kohaks oli Soome, mistõttu ei ole mingisugust õigusliku alust ega ka põhjust tasuda hagejale päevarahasid. Hageja ei ole olnud töölähetuses.
11.Hageja väidab, et on töötanud igapäevaselt 10 tundi päevas, va pühapäeviti. Kostja sellise väitega ei nõustu. Kui hageja esitab sellise väite, siis peaks hageja seda ka tõendama. Hageja ei ole töötanud rohkem kui 8 tundi päevas. Ka hageja poolt välja toodud töötasu nõue on vale ja vastuolus pooltevahelise lepinguga. 28.12.2015.a. töölepingus on pooled kokku leppinud, et hagejale makstakse tasu Soome ehitusala kollektiivlepingu alusel ning et hageja kuulub II palgarühma. Kokkulepitud personaalne palgalisa on 20 senti tunnis (töölepingu punkt 3.1). Kollektiivlepinguga on sätestatud, et töötajate II palgarühma tasu on 11,28 eurot tunnis (brutotasu). Seega eeltoodust tulenevalt pidi kostja maksma hagejale tunnitasu 11,28 + 20 senti tunnis ehk kokku 11,48 eurot tunnis (brutotasu). Kostja on tasunud hagejale neto töötasu 10
eurot tunnis, mis on suurem kui lepingus kokkulepitud tasu. Hageja on hagiavalduses ka ise kinnitanud, et sai töötasu 10 eurot tunnis. Eeltoodust tulenevalt ei saa hagejal olla mistahes töötasu võlgnevuse nõuet kostja vastu.
12.Hageja väidab, et kostja ei ole tasunud hagejale puhkusetasu 16,99 päeva eest. Kostja vaidleb sellisele nõudele vastu. Kostja on tasunud hagejale puhkusetasu. Kasutamata puhkuse hüvitis on hagejale välja makstud koos lõpparvega ning see nähtub ka hageja poolt esitatud panagakonto väljavõttest. Kostja ei nõustu ka hageja väidetega haigushüvitise osas. Samuti on haigushüvitise arvestuse käik arusaamatu. Kostja palub jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata, jätta kõik menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja menetluskulud. Kohtu põhjendused
13.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
14.Töölepinguseaduse (TLS) § 91 lg 1 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui: 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel; 2) tööandja on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega; 3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.
15.Pooled ei vaidle selle üle, et pooled on sõlminud töölepingu nr 033, mille kohaselt asub hageja kostja juures betoneerija - armeerijana tööülesandeid täitma alates 21.09.2015.a (tl 8-12). Samuti on pooled sõlminud 28.12.2015.a töölepingu nr 33-1, mis asendas alates 01.01.2016.a varem poolte vahel kehtinud töölepingut (nr 33, 07.09.2015.a, tl 135). Seega on pooled 28.12.2015.a muutnud varasemat töölepingut. Hageja on selgitanud, et kostja andis nimetatud dokumendi 2015.a detsembris hagejale allkirjastamiseks ja kinnitas hagejale, et seda eestisoome keelset dokumenti on vaja ainult Soome Maksuameti jaoks. Milleks täpsemalt seda Soome Maksuametile vaja oli, kostja hagejale ei selgitanud. Nimetatud dokumendi sisuga ei saanud hageja tutvuda, sest ta ei oska eesti, ega ka soome keelt ning kostja teadis seda. Kohtule ei ole veenvad hageja selgitused selle kohta, et ta ei ole tegelikult töölepingu nr 33-1 sõlmimisega nõus olnud. Oma väiteid hageja tõendanud ega põhistanud ei ole. Hageja on lepingule oma allkirja andnud, seega on kinnitanud lepingu sõlmimist.
16.Kuigi 18.10.2017.a menetlusdokumendis on hageja tuginenud sellele, et tegemist on näiliku lepinguga, ei nõustu kohus selle seisukohaga. TSÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Hageja ei ole esile toonud, et tema ja kostja on sõlminud teadlikult sellise lepingu, et varjata Soome maksuameti eest töötasu- ja muude maksude tegelikku suurust. Selleks, et tehing oleks näilik on vaja mõlema poole tahet varjata tegelikke asjaolusid, käesoleval juhul on hageja tuginenud sellele, et ta ei saanud aru, millise dokumendiga tegemist on ja milleks seda vaja oli, seega ei ole 28.12.2015.a tööleping näilik ja ega tühine. Juhul, kui hageja poolt väidetu oleks tõene, võiks olla tegemist pettusega sõlmitud
lepinguga ehk tühistatava tehinguga, kuid hageja ei ole lepingut nr 33-1 pettusele tuginedes tühistanud, seega on tööleping nr 33-1 kehtiv ja poolte töösuhte hindamisel tuleb lähtuda just sellest lepingust.
17.Kostja hinnangul lõppes pooltevaheline töösuhe kokkuleppel. Kohus sellega ei nõustu. Asjas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et pooled oleks sõlminud vastavasisulise kokkuleppe. Ka ise kostja ei väida, et sellesisuline kokkulepe on sõlmitud. Kostja järeldas kokkuleppe ja töösuhe lõpetamise soovi väidetavalt hageja käitumisest. Kohus selgitab, et tööleping ei saa lõppeda kaudse tahteavalduse ega vaikimise või tegevusetusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg d 3 ja 4, vt Riigikohtu 7. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 17). Seega ei saa kohus kuidagi nõustuda kostja seisukohaga selles, et vaidlusalune töösuhe on lõppenud poolte kokkuleppel.
18.Hageja leiab, et on kostjale töölepingu erakorraliselt ülesöelnud 07.02.2017.a (tl 20). Kostja vaidleb hageja seisukohale vastu. Kostja leiab, et hageja ei ole järginud TLS § 95 ja TsÜS § 69 põhimõtteid ja selline ülesütlemine on tühine.
19.Kohus leiab, et hageja ei ole kostjale töölepingut erakorraliselt üles öelnud. TLS 85 lg 1 sätestab, et töötaja võib tähtajatu töölepingu igal ajal korraliselt üles öelda. TLS § 95 lg 1 sätestab, et töölepingu võib üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. Vorminõuet rikkudes tehtud või tingimuslik ülesütlemisavaldus on tühine. Käesoleval juhul on hageja töölepingu ülesöelnud SMS-i saatmisega tööandjale. SMSi saatmist saab lugeda kirjalikku taasesitamist võimaldavaks vormiks ja selline töölepingu ülesütlemise vorm on iseenesest lubatav. Kuid töötaja ei ole oma avalduses töölepingu lõpetamise soovi põhjendanud. TLS § 95 lg 2 teise lause kohaselt peab töötaja põhjendama erakorralist ülesütlemist. Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kuivõrd ülesütlemisavalduses ei ole töötaja esile toonud ühtegi põhjendust, miks ta tööandjale töölepingu üles ütleb ega isegi seda, et töölepingu ülesütlemine on erakorraline siis asub kohus seisukohale, et tegemist ei ole erakorralise ülesütlemisega. Tagantjärele ei ole võimalik ülesütlemist põhjendada. TLS 85 lg 3 kohaselt eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Kuivõrd hageja SMS-ist tööandjale ei ole võimalik tuvastada, et tegemist oleks töölepingu erakorralise ülesütlemisega töötaja poolt (kuivõrd puuduvad vastavad põhjendused), siis tuleb nimetatud avaldus lugeda korraliseks töölepingu ülesütlemise avalduseks. TLS 85 lg 4 sätestab, et kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga.
20.Kostja on esile toonud ka selle, et temani ei ole nimetatud SMS jõudnud. TsÜS § 69 lg 1 järgi kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Hageja on iseenesest tõendanud, et ta on oma 07.02.2017.a SMS-i sooviga töösuhe ülesöelda saatnud kostja seadusliku esindaja telefoninumbrile, millelt pooled on pidanud kirjavahetust (tl 18-21). Kostja ei ole esiletoonud, et ta oleks vahetanud näiteks telefoninumbrit ega selgitanud, mis võis olla põhjus, et ta hageja SMS-i seekord kätte ei saanud, varasemalt poolte SMS-i vahendusel suhtlus toimis. Isegi kui asuda seisukohale, et kostja ei ole hageja tahteavaldust töösuhe lõpetada varem kätte saanud, tuleb asuda seisukohale, et kostjani on hageja tahteavaldus jõudnud hagimaterjalide kättesaamisega. Seega on töötaja avaldus töösuhte lõpetamiseks temani jõudnud, avaldus on muutunud kehtivaks. Kuivõrd kohus on eelnevalt tuvastanud, et töölepingu ülesütlemise avaldus ei olnud erakorraline, tuleb asuda seisukohale, et poolte töösuhe on lõppenud 07.02.2017.a töötaja avalduse alusel.
21.TLS § 100 lg 4 järgi kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et töölepingu ülesütlemine ei olnud erakorraline, puudub alus hageja kasuks hüvitise väljamõistmiseks.
22.Hageja on esitanud nõude kostjalt saamata töötasu ja päevarahade väljamõistmiseks perioodi 01.02.2016 – 07.02.2017 eest. Hageja viibis enda väidete kohaselt välislähetuses Soome Vabariigis perioodidel 08.02.-26.02.2016, 04.04.-30.04.2016, 10.05.-24.05.2016, 30.05.22.06.2016, 27.06.-09.07.2016, 26.07.-14.08.2016, 21.08.-10.09.2016, 19.09.-07.10.2016, 11.10.-21.10.2016, 14.11.-18.11.2016, 20.11.-25.11.2016, 27.11.-01.12.2016, 18.12.23.12.2016, 26.12.-31.12.2016. Kohus leiab, et päevarahade kostjalt väljamõistmiseks puudub alus. 01.01.2016.a kehtima hakanud töölepingu nr 33-1 p 2.3 järgi olid pooled kokkuleppinud selles, et töö tegemise piirkond on Soome (tl 135). Seega ei saa kohus nõustuda hageja seisukohaga selles, et hageja viibis Soomes välislähetuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus nõude päevarahade väljamõistmiseks rahuldamata.
23.Kostja vaidleb vastu ka hageja saamatajäänud töötasu nõudele. Kostja hinnangul ei töötanud hageja 10 tundi päevas ja kuus päeva nädalas. Samuti on kostja seisukohal, et ta on õigesti hagejale töötasu maksnud vastavalt 28.12.2015.a töölepingule. Kostja on tasunud hagejale töötasu netos 10 eurot tunnis.
24.Hageja on seisukohal, et ta betoneerija - armeerijana vastas Soome kollektiivlepingu III palgarühma töötaja kvalifikatsioonile ja oleks pidanud saama seega tasu 12,44 eurot tunnis. Töölepingu 33-1 järgi on pooled kokku leppinud selles, et Soome ehitusala kollektiivlepingu alusel töötaja kuulub II palgarühma, personaalne lisa on 20 centti tunnis (tl 135).
25.Viidatud kollektiivlepingu järgi on III palgarühma töötaja algaja spetsialist, kes teeb iseseisvalt mitmesuguseid ehitusala töid, näiteks teatud kutsetööde abitöid või mingi ameti kutsetöid ilma IV palgarühma spetsialistilt nõutavate kutseoskusteta. Ning sellesse palgarühma kuuluvad algajad spetsialistid (tl 56, 120). Kollektiivlepingu II palgarühma kuulub väheste kogemustega töötaja, kes teeb töid, mis eeldavad eelnevat töötamist ja töökogemust erinevatel ehitusobjektidel. Töötaja saab ilma pideva juhendamiseta hakkama abitöödega, näiteks materjali teisaldamise, lammutamise, puhastamise ja kaitsmisega (tl 56, 120).
26.Euroopa parlamendi ja Nõukogu määruse (EÜ) direktiivi 96/71/EÜ, kohaselt peab tööandja tagama töötajale sihtkohariigi töötingimused ja sealhulgas ka töötasu. Soome Vabariigi töölepingu seaduse (Työsopimuslaki) 2. ptk § 7 järgi peab tööandja järgima vähemalt üleriigilise, vastavas valdkonnas kehtiva kollektiivlepingu (üldkohalduva kollektiivlepingu) sätteid töötingimuste kohta, mis on seotud töötaja tööga või samaväärse tööga. Soome Vabariiki lähetatud töötajate töötingimusi reguleerib Soome Vabariigi õiguses lähetatud töötajate seadus (Laki lähetetyistä työntekijöistä).
27.Kohus leiab, et vaatamata töölepingus sätestatule kuulub hageja Soome kollektiivlepingu IIIsse palgarühma. Hageja on kostja juurde tööle võetud betoneerija – armeerijana. Kostja ei ole esiletoonud, et hageja tegelikkuses ei täitnud oma töölepingus kokkulepitud ametikoha ülesandeid vaid tegi abitöölise tööd. Seega lähtub kohus sellest, et betoneerija – armeerija ei ole enam abitööline vaid spetsialist. Kuigi hagejal võisid olla vähesed töökogemused betoneerija – armeerijana, ongi III palgarühma töötaja algaja spetsialist. Kui hagejal puudunuks igasugused oskused betoneerija – armeerijana, ei oleks kostja teda sellele ametikohale tööle võtnud. Sisulisi vastuväiteid kostja hageja palgaarvutusele ei ole esitanud, seega lähtub kohus
hageja arvutuskäigust ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja vähem tasutud töötasu 1 916,66 eurot (bruto).
28.Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja haigushüvitise 5 tööpäeva eest summas 249,20 eurot. Tööohutuse ja töötervishoiu seaduse § 122 lg 1 järgi tööandja maksab töötajale hüvitist haigestumise neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töötaja keskmisest töötasust (edaspidi haigushüvitis). Hageja oli haige ajavahemikul 31.10.–11.11.2016.a ja talle oli väljastatud töövõimetusleht (tl 17). Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale haigushüvitist tasunud.
29.TLS § 28 lg 1 p 3 kohaselt oli tööandja kohustatud töötajale võimaldama puhkust ja maksma puhkusetasu. TLS § 71 kohaselt on tööandja töölepingu lõppemisel kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Kostja on seisukohal et ta on koos lõpparvega tasunud hagejale ka puhkuse tasu 16,99 kasutamata puhkusepäeva eest. Samas ühtegi tõendit kostja lõpparves kasutamata puhkusepäevade eest tasumise kohta esitanud ei ole. Seega tuleb kostjalt nimetatud summa 1176,67 eurot välja mõista.
30.Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi osaliselt, mõistab kostjalt hageja kasuks välja vähem makstud töötasu 1 916,66 eurot (bruto), haigushüvitise summas 249,20 eurot ja 1 176,67 eurot kasutamata puhkusepäevade eest, kokku 3 342,53 eurot.
31.TLS § 84 lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega tööandja pidi maksma saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja haigushüvitise hiljemalt 07.02.2017.a. Viivis seisuga 17.04.2017.a moodustab 51,28 eurot. Kohus leiab, et see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
32.Hageja nõuab kostjalt seadusjärgset viivist alates hagi esitamisest so 17.04.2017.a kuni rahaliste nõuete kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega annab seadus hagejale õiguse nõuda sissenõutavaks mittemuutunud viivist ka alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Kohus rahuldab hageja viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata võlgnevuselt (so 3 342,53 eurot) alates 17.04.2017.a kuni nõuete täieliku tasumiseni.
33.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
34.Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind. TsMS § 124 lg 1 ja TsMS § 132 lg 1 järgi on hagi hind käesoleval juhul 8062,60 eurot. Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
35.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud
kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuleb menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt.
36.TsMS § 177 lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 178 lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.