Osaühingu Spantal (pankrotis) pankrotihalduri Veli Kraavi hagi E H vastu 10800 euro tagasivõitmise nõudes
Tsiviilasja hind
10800 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühingu Spantal (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (ik 371120927111, asukoht Rävala pst 4, 10143 Tallinn, lepinguline esindaja vandeadvokaat Gretta OltjerTimberg, e-post [email protected]) Kostja: E H (isikukood xxx, elukoht xxx, lepinguline esindaja V T , e-post xxx)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Tunnistada kehtetuks Osaühingu Spantal (pankrotis, registrikood 10392449) poolt 30.06.2015 E H (isikukood xxx) rahalise kohustuse täitmine, millega Osaühing Spantal (pankrotis) tagastas E H pikaajalise laenu summas 10800 eurot.
3.Kohustada E H (isikukood xxx) tagastama Osaühingule Spantal ((pankrotis) registrikood 10392449) 10800 eurot.
4.Jätta jõusse Harju Maakohtu 30.04.2018 määrusega seatud hagi tagamine – E H (isikukood xxx) kuuluvale kinnisasjale asukohaga xxx (registriosa nr xxx) IV jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 10 800 eurot pankrotihaldur Veli Kraavi (isikukood xxx) kasuks. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
5.Jätta menetluskulud kostja kanda.
6.Määrata kostja kanda jäetavate menetluskulude rahaline suurus ja riigi kasuks väljanõutavad menetluskulud kindlaks eraldi määrusega peale käesoleva kohtulahendi jõustumist.
7.Teha kohtuotsus pooltele kättesaadavaks. 1(8)
2-18-6123 Edasikaebamise tähtaeg Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud ja hageja nõue
1.Osaühingu Spantal (pankrotis) pankrotihaldur Veli Kraavi (edaspidi hageja) esitas 19.04.2018 Harju Maakohtusse hagi E H (edaspidi kostja) vastu 10800 euro tagasivõitmise nõudes. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 15.08.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-671 välja osaühingu Spantal (edaspidi võlgnik) pankroti ning nimetas pankrotihalduriks hageja. Võlgniku päevaraamatust nähtuvalt on tema kontolt 30.06.2015 tasutud kostjale tagasi pikaajaline laen summas 10 800 eurot. Võlgniku juhatuse liikmeks oli perioodil 25.02.1998 kuni 08.07.2015 M T , kes on selgitanud, et laen on võetud 2011.a. tema (M T ) sugulaselt E H võlgniku poolt tellitud kaupade ostmiseks, kuivõrd võlgniku arvelduskrediit oli selleks ajaks ära kasutatud. Ekspert U V arvamuse kohaselt on võlgniku poolt kostjale 30.06.2015 laenu tagastamine toimunud võlgniku maksejõuetuse tingimustes, kuna juba seisuga 31.12.2014 oli võlgniku netovara negatiivne summas 102 751,41 eurot. Võlgnik oli hiljemalt 2014.a. IV kvartalis püsivalt maksejõuetu, kuid jätkas sellele vaatamata oma majandustegevust kuni oma viimase kaupluse sulgemiseni 2015.a. augustis. Seega on võlgnik jätkanud majandustegevust olukorras, kus tema netovara oli negatiivne, majandustegevuse kahjum selgelt suureneva iseloomuga ning puudusid igasugused väljavaated ettevõtte tervendamiseks. Seisuga 31.12.2015 oli võlgniku neto-vara negatiivne juba summas 895 626,38 eurot. Eksperdi arvamusest nähtuvalt oli 31.12.2014 seisuga võlgnikul vara 1 014 196,75 eurot ning kohustusi 1 116 948,16 eurot; 31.12.2015 seisuga oli võlgnikul vara 293 696,18 eurot ja kohustusi 1 189 322,56 eurot. Seega on võlgniku vara 2015.a. jooksul vähenenud 720 500,57 euro võrra ning tema kohustused on samal ajal suurenenud 72 374,40 euro võrra. Seega on võlgniku poolt kostjale laenu 10 800 eurot tagastamine toimunud ajal, kui võlgnikul oli täitmata kohustusi teiste võlausaldajate ees kokku üle miljoni euro, mistõttu on võlgnik eelistanud kostjat kõikidele teistele oma võlausaldajatele, kahjustades sellega nende huve. Hageja juhib täiendavalt tähelepanu, et võlgniku juhatuse liikmeks kuni 08.07.2015 olnud M T tagastas võlgniku nimel kostjale laenu vaid umbes nädal enne seda kui ta võlgniku juhatuse liikme kohalt tagasi astus. Kuivõrd kostja näol, kellele tagastati laen vähem kui kaks aastat enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist, on tegemist võlgniku juhtorgani liikme M T sugulasega (tädiga), taotleb hageja lugeda kostja pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 3 korras võlgniku lähikondseks, kelle puhul tuleb eeldada võlgniku teadmist, et ta kahjustas selle tehinguga teadlikult oma võlausaldajate huve (PankrS § 110 lg 3), mistõttu on selline rahalise kohustuse täitmine tehing tagasivõidetav, st tuleb tunnistada kehtetuks ja kohustada kostjat hagejale võlgniku kasuks raha tagasi maksma. 2(8)
2-18-6123
Kostja vastuväited hagile
2.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta see rahuldamata. Kostja ei vaidlusta, et ta andis 11.10.2011 sõlmitud laenulepingu alusel võlgnikule laenu 10800 eurot ning et võlgniku seaduslikuks esindajaks (juhatuse liikmeks) oli sel ajal ja ka laenu tagastamise ajal 30.06.2015 M T, kellele kostja on tädi, kuid kostja leiab, et teda ei saa lugeda võlgniku lähikondseks, samuti pole hageja tõendanud, et laenu tagamisega oleks kahjustatud võlgniku võlausaldajate huve, seega pole täidetud võlgniku rahalise kohustuse tagasivõitmise eeldused PankrS §§ 109 lg 1 ja 113 lg 1 p 3 mõttes, mistõttu hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused
3.Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse ja kostja vastuse koos poolte täiendavate seisukohtadega, samuti olles uurinud asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
4.PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab tagasivõitmisel kohus PankrS §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. PankrS § 113 lg 1 p 3 näeb ette, et kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku lähikondlasele, kui lähikondlane või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Lähtudes eeltoodust peavad seega hagi rahuldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) rahalise kohustuse täitmisega kostjale kahjustati võlgniku võlausaldajate huve; 2) kostja puhul on tegemist võlgniku lähikondsega; 3) rahaline kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgnikule; 4) kostja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kohustuse täitmise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu.
5.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Asjas esitatud tõendite ja mittevaidlustatud asjaolude (TsMS § 231 lg 2 ja 4) alusel loeb kohus tuvastatuks järgmised asjaolud:
1.Harju Maakohus kuulutas 15.08.2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-671 välja võlgniku pankroti ning võlgniku pankrotihalduriks nimetati Veli Kraavi, viimane oli võlgniku ajutiseks halduriks nimetatud 05.05.2017 kohtumäärusega (tl 4-6);
2.Võlgniku juhatuse liikmeks oli perioodil 25.02.1998 kuni 08.07.2015 M T (äriregistri väljavõte: üld- ja isikuandmete ajalugu tl 8-10);
3.Võlgnik, keda esindas tehingu tegemisel juhatuse liige M T ning kostja (E H) sõlmisid 11.10.2011 laenulepingu nr 4/2011, mille kohaselt andis E H võlgnikule tähtajaga 5 aastat protsendita laenu summas 10800 eurot (tl 11-12);
4.Võlgniku kassa väljaminekuorderi nr 143 kohaselt on võlgnik tagastanud E H pikaajalise laenu 10800 eurot 30.06.2015 (tl 7);
5.M T selgituse kohaselt oli laen võetud 2011.a. võlgniku tellitud kaupade ostmiseks, kuivõrd võlgniku arvelduskrediit oli selleks ajaks ära kasutatud. M T kinnitas pankrotihaldurile, et laenuandja E H on tema sugulane (hageja ja M T e-kirjavahetus perioodil 10.01.2018 kuni 16.01.2018, tl 13-17);
3(8)
2-18-6123
6.Ekspert U V arvamuse kohaselt on laenu tagastamine kostjale toimunud hageja püsiva maksejõuetuse tingimustes. 31.12.2014 seisuga oli võlgniku netovara negatiivne summas 102 751,41 eurot (U V 15.03.2018 ekspertarvamus, tl 18-21).
6.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjale laenu tagastamise puhul on tõendatud võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamine ja kas kostjat saab lugeda võlgniku lähikondseks. Esmalt kohus analüüsib, kas kostjale laenu tagastamise puhul on tõendatud võlgniku teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja tugineb oma väidetes võlgniku poolt kostjale rahalise kohustuse täitmisega võlausaldajate huvide kahjustamise osas finantsekspertiisi valdkonnas riiklikult tunnustatud eksperdi U V asjatundjaarvamusele, et juba 2014.a. lõpus oli võlgniku netovara nega-tiivne summas 102 751,41 eurot ja seisuga 31.12.2015 oli võlgniku netovara negatiivne juba summas 895 626,38 eurot. Asjatundja hinnangul võimaldavad 2015.a.majandusaastal võlgniku kahjumi järjepidev suurenemine, võlgnikule likvideerijate määramine ning kaupluste sulgemise ajaline kronoloogia teha järelduse, et hiljemalt 2014. aasta IV kvartalis pidi võlgnikule olema selge, et igasugused võimalused tema majandustegevuse kasumlikuks muutmiseks olid ammendunud. Asja-tundja arvamusest nähtuvalt oli võlgnikul 31.12.2014 seisuga vara 1 014 196,75 eurot ning kohustusi 1 116 948,16 eurot; 31.12.2015 seisuga vara 293 696,18 eurot ja kohustusi 1 189 322,56 eurot. Seega oli võlgniku vara 2015.a. jooksul vähenenud 720 500,57 euro võrra ning samal ajal tema kohustused olid kasvanud 72 374,40 euro võrra. Kuivõrd võlgnik tasus kostjale 11.10.2011 laenulepingu nr 4/2011 alusel antud laenu summas 10 800 eurot tagasi 30.06.2015, mil võlgnikul oli teiste võlausaldajate ees kohustusi kokku üle miljoni euro suuruses summas, leiab hageja, et on võlgnik eelistanud kostjat kõikidele teistele oma võlausaldajatele (tl 18-21).
7.Kostja seisukoha kohaselt asjatundjaarvamus kostjale laenu tagastamisega võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamist ei tõenda. Kostja arvates ilmnevad ekspert/asjatundja U V arvamuse puhul eksperdile esitatud lähteandmete osas suured küsitavused. Ekspert on oma arvamuse andmisel tuginenud väidetavalt võlgniku 2015.a. raamatupidamisregistri andmetele, kuid kostjale on võlgniku endise juhatuse liikme M T kaudu saanud teatavaks teada, et M T enda poolt võlgniku 2015.a raamatupidamisandmeid hagejale esitatud ei ole, siiski olevat võlgniku endise raamatupidaja poolt haldurile esitatud võlgniku pooleliolev 2015.a. aruanne, milles on kajastatud küll võlgade katteks loovutatud kaupade vähenemine, kuid kaupade loovutamisega tasaarvestami-sele kuulunud nõuded on jäetud vähendamata.Nimetatud andmed on aga ilmselt edastatud eksperdile kui täielikud ja tõesed andmed ning eksperdi keelekasutusest ja järelduste loogikast lähtuvalt on ekspert esitatud andmeid ka just sellistel eeldustel oma järelduste tegemisel aluseks võtnud. Tegelikkuses kaeti suurema osa võlausaldajate nõuded realiseerimata varade arvelt ning tegelikult juba täidetud kohustuste säilitamise ja esitamisega 2015.a raamatupidamisbilansi kohustuste poolel loodi eksperdi jaoks kunstlikult olukord, mille tulemusel ekspert ekslikult järeldas, et 2015.a toimus kahjumi järsk ja järjepidev suurenemine. Eksperdi väite kohta, et võlgnikul oli 31.12.2015 vara 293 696, 18 euro ulatuses, seletab kostja, et võlgniku juhatuse liikme M T teatel on võlgniku pankrotimenetluses esitatud põhinõuete suurus alla 300.000.- euro ning põhinõuete suurus ei ole alates 2015.a-st muutunud ega kasvanud, mis viitab asjaolule, et 2014.a. lõpul eksisteerinud negatiivne netovara summas 102 751,41 eurot tegelikkuses 2015.a toimunud majandustegevuse ja läbiviidud likvideerimismenetluse tulemusel tõenäoliselt hoopis vähenes. Seetõttu on suure tõe-näosusega ekslikud eksperdi järeldused, et võlgniku 2015.a majandustegevuse kahjum oli selgelt suureneva iseloomuga ning et võlgnik oli hiljemalt 2014 IV kvartalis püsivalt maksejõuetu, kuna ekspert on nende järelduste tegemisel lähtunud temale esitatud vääratest andmetest. Kuna eksperdi ekslikud järeldused on hageja ainsaks tõendiks, millega on soovitud võlausaldajate huvide kahjustamist tõendada, siis on kostja seisukohal, et võlgniku poolt kostjale laenu tagastamise puhul on võlgniku teiste võlausaldajate huvide kahjustamine tõendamata. Kostja märgib viitega Riigikohtu lahendile 3-1-1-49-11 (p 24), et isegi kui kostjale laenu tagastamise ajal võlgnik oligi sisuliselt maksejõuetuse
4(8)
2-18-6123 seisundis, ei järeldu sellest, et võlgniku juhatusel oli tahtluseks vajalik teadmine äriühingu püsivast maksejõuetusest.
8.Võlausaldajate huvide kahjustamise osas on Riigikohus lahendis 3-2-1-50-17 selgitanud (p 1012), et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, kusjuures igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks (vt nt Riigikohtu 32-1-21-09, p 15; 3-2-1-63-09, p 11). Erinevalt PankrS § 113 lg 1 p-st 2 on PankrS § 109 lg-s 1 silmas peetud pankrotimenetluse võlausaldajaid, kelle huvid peavad kohustuse täitmise tõttu olema kahjustatud tagasivõitmise hagi esitamise ajal. Seda saab muu hulgas järeldada sellest, et pankrotivara moodustamiseks tehakse toiminguid eesmärgiga rahuldada võlgniku vara arvel võlausaldajate nõuded (vt PankrS § 2 esimene lause). Rahalise kohustuse täitmise ajal olemas olnud võlausaldajad, kellel tagasivõitmise hagi esitamise ajal võlgniku vastu enam nõudeid ei ole, pankrotimenetluses kaitset ei vaja ja nende huve ei arvestata. Võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte kehtib pankrotimenetluses ega laiene pankrotimenetluse alustamise eelsele ajale, mil võlgnik saab tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ise valida, kellega ta tehinguid teeb ja mis järjekorras ta oma kohustusi täidab. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel või toimingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Võlausaldajate huvide kahjustamist ei saa järeldada ainuüksi sellest, et kostja maksis võlgniku likvideerijana raha iseendale, mitte teistele võlausaldajatele, kellel olid võlgniku vastu varem sissenõutavaks muutunud nõuded. Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei saa järeldada, et tehing kahjustas võlausaldajate huve (vt Riigikohtu 3-2-1-115-07, p 15). Kui lähtuda sellest, et võlausaldajate esmane huvi on pankrotimenetluses esitatud nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses, tuleks tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena tõendada vähemalt seda, et pankrotivõlausaldajate nõuded saaksid rahuldatud suuremas ulatuses, kui kohustuse täitmist ei oleks toimunud ja täitmisena saadud raha antakse tagasi pankrotivarasse.Tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena ei pea pankrotihaldur tõendama tunnustatud nõuetega võlausaldajate olemasolu, vaid piisab sellest, kui võlausaldajate olemasolu pankrotimenetluses ei ole välistatud. Seda põhjusel, et sageli toimuvad vaidlused nõuete tunnustamise üle samal ajal tagasivõitmise vaidlustega ning lõplik võlausaldajate ring selgub alles hiljem.
9.Eeltoodu alusel kohus nõustub kostjaga, et ekspert U V arvamus tagasivõitmise eeldusena võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamist ei tõenda, kuna käsitleb võlgniku finants-olukorda pankrotimenetlusele eelnenud ajal (2014-2015.a.). Samas kohus ei nõustu, et vaidlustatud rahalise kohustuse täitmisega võlgniku teiste võlausaldajate huvide kahjustamise kohta puuduvad asjas igasugused muud tõendid. Nii nähtub võlgniku pankrotimäärusest 15.08.2017 , et võlgniku teadaolevate kohustuste suuruseks oli pankroti väljakuulutamise ajal 700 863,90 eurot, sh võlgniku suhtes pankrotiavalduse esitanud C I OÜ ees 259266,30 eurot (tl 4-6). Seega kohus leiab, et vaidlustatud rahalise kohustuse täitmisega kostjale on võlgnik kahjustanud vähemalt ühe oma teise võlausaldaja huve, kelle nõuded saaksid rahuldatud suuremas ulatuses, kui kohustuse täitmist ei oleks toimunud ja täitmisena saadud raha antakse tagasi pankrotivarasse. Seega kohus leiab, et PankrS §-st 109 lg 1 tulenev eeldus vaidlustatud tehingu tagasivõitmiseks on täidetud.
10.Võlgniku lähikondsuse osas tugineb hageja võlgniku endise juhatuse liikme M T poolt antud kinnitusele, et kostja on tema sugulane (e-kirjavahetus perioodil 10.01.2018 kuni 16.01.2018, tl 1317) ja kostja omaksvõtule, et viimane on M T tädi. Võlgniku lähikondsust on hageja põhistanud sellega, et kuivõrd kostja on omaks võtnud, et ta võlgniku endise juhatuse liikme M T tädi, on alust arvata, et M T ja kostja olid laenulepingu sõlmimise ja laenu tagastamise ajal omavahel lähedased ning seega oli M T sooviks rahalise kohustuse täitmisega kostjale, ajal, mil ta veel oli võlgniku juhatuse liikmeks, panna oma tädi võrreldes teiste võlgniku võla-usaldajatega eelisolukorda,
5(8)
2-18-6123 kahjustades sellega teisi võlausaldajaid. Seda tõendab asjaolu, et kostjale tagastati laen vaid mõni päev enne seda, kui M T äriregistrist võlgniku juhatuse liikmena kustutati.
11.Kostja vaidleb hagejale vastu ja selgitab (tl 89-93), et usaldamatusest pankade vastu ning aja jooksul tekkinud kartusest sularaha kodus hoida, otsustas ta omal initsiatiivil hoiustada raha suguvõsas äri ja rahaga tegutseva inimese abiga ning selle tulemusel sõlmisid kostja ja M T kui kostja sugulane 11.10.2011 laenulepingu võlgnikule 10 800 euro laenamiseks. Kuna kostja abikaasa tervis 2014.a. lõpus halvenes, mis tõi 2015.a. kaasa vajaduse kallite medikamentide ostmiseks ja hooldaja palkamiseks, tekkis kostjal vajadus laenatud raha tagasisaamiseks (kostja seisukohast võttes võlgniku esindaja kätte hoiustatud raha tagastamiseks), milline initsiatiiv tuli jällegi kostjalt. Kostja väidete kohaselt tal puudus võlgniku äritegevusest igasugune ülevaade, samuti puudus tal M T eriline usaldussuhe ja laenuleping või kostja arusaamist mööda nn. „raha hoiustamine“ sai teoks sugulaste soovitusel, omavaheline suhtlus enne tagasivõitmishagi esitamist kostja ja M T vahel praktiliselt puudus ja piirdus ainult üldise suhtlemisega ühe korra aastas suguvõsa iga-aastasel kokkutulekul. Ühist majapidamist või ühiseid ärihuve pole kostjal ega M T vahel kunagi olnud. Eelnevast tulenevalt leiab kostja, et oma isiklike suhete ise-loomult ei ole kostja M T ega ka OÜ Spantal (pankrotis) lähikondne PankrS § 117 lg.3 sisulisest tähendusest lähtuvalt.
12.PankrS § 117 lg 1 kohaselt füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed on: 1) võlgniku abikaasa, isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist; 2) isik, kellel on võlgnikuga ühine majapidamine või kellel oli võlgnikuga ühine majapidamine viimase aasta jooksul enne tagasivõidetavat tehingut; 3) võlgniku ülenejad ja alanejad sugulased ja nende abikaasad; 4) võlgniku õde, vend ja nende alanejad sugulased ja abikaasad; 5) võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased, abikaasa õde ja vend. Lg 2 kohaselt on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed : 1) juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; 2) juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest; 3) juriidilise isiku osanik või liige, kes vastutab võlgniku kohustuste eest täiendavalt oma varaga; 4) äriühingu tütarettevõtja ja selle juhtorgani liige; 5) füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi; 6) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud isikute käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud lähikondsed. Lg 3 kohaselt kohus võib lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku.
13.Küsimuses, kas lugeda kostja PankrS § 117 lg 3 mõttes võlgnikule lähedaseks isikuks kohus leiab, et ainuüksi suguluse faktist võlgniku endise juhatuse liikme M T ja kostja vahel see ei pruugi tuleneda ning lisaks peab võlgniku ja kostja vahel olema ka ühine majanduslik huvi. Riigikohus on PankrS § 117 lg 1 ja 2 loetelus nimetamata lähedase isiku kohta lahendis 3-2-1-43-07 selgitanud (p 11) et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Riigikohus on lahendis 3-2-1-53-03 täiendavalt selgitanud (p 22-23), et pankrotiseaduses sätestatud erikord lähikondsetega tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja neile tehtud maksete tagasinõudmiseks tuleneb eeldusest, et enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist võlgnikuga seotud isikutega tehingute tegemise ja neile võlgade tasumise eesmärk on muuhulgas just nende isikute nõuete rahuldamine, kelle huvid on üht või teistmoodi võlgniku majandustegevuse korraldamisel esindatud. Kui võlgnik valib olukorras, kus ta ei suuda enam täita kõiki oma kohustusi, kohustuste täitmise esmajoones endaga seotud isikutele, siis kahjustab ta oma valikuga eeldatavalt teadlikult nende võlausaldajate huvisid, kelle nõudeid ei rahuldatud. Sellise teadliku valiku eeldamine on ka põhjenduseks, et lähikondsetega tehtud tehinguid saab tagasi võita ja neile tasutud võlgasid tagasi nõuda pikema aja eest. Lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandus-suhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Kolleegiumi arvates peab 6(8)
2-18-6123 ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse alusena hindamiseks seda-võrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teine-teise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks.
14.Kostja väidetest tulenevalt „hoiustas“ ta usaldamatusest pankade vastu ja kartusest sularaha kodus hoida sugulaste soovitusel oma rahalised vahendid oma suguvõsas äri ja rahaga tegutseva inimese (M T) kätte, kellelt oli võimalik ka nõudmisel ja vastava vajaduse tekkimisel (abikaasa haigestumisest tingitud kulude tekkimine) raha tagasi saada. Kohus leiab, et käesoleval juhul olid võlgnik ja kostja lisaks M T ja kostja sugulusele ühiselt majanduslikult huvitatud, et kostja poolt võlgnikule antud rahalised vahendid saaksid kostja nõudmisel igal juhul kostjale tagastatud, sh ka olukorras, mil võlgnik oli muutunud püsivalt maksejõuetuks. Seda tõendab kohtu hinnangul asjaolu, et kostjale tagastati laen ennetähtaegselt (tähtaeg 11.10.2016) täies ulatuses olu-korras, mil võlgnik oli sisuliselt maksejõuetu ning vaid mõni päev enne seda kui M T oli lahkumas võlgniku juhatuse liikme kohalt. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus põhjendatuks lugeda kostja võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 3 mõttes.
15.Asjas ei ole vaidlust, et kostjale laenu tagastamine toimus kahe aasta jooksul enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist (vastavalt 30.06.2015 ja 05.05.2017). Kohtu hinnangul võlgnik ega kostja ei ole tõendanud, et võlgnik oli kostjale laenu tagastamise 30.06.2015 seisuga tegelikult maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks rahalise kohustuse toitmise tõttu. Seega on kohtu hinnangul kostja suhtes rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eeldused täidetud, mistõttu kohus peab põhjendatuks hagi rahuldada.
16.Hageja taotlusel kohus rahuldas 30.04.2018 hagi tagamise avalduse ja seadis kostjale kuuluvale kinnisasjale asukohaga xxx (registriosa nr xxx) IV jakku esimesele vabale järjekohale hageja kasuks kohtuliku hüpoteegi summas 10 800 eurot. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus hagi tagamise jõusse. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
17.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 190 lg 3 kohaselt esimese lause menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus menetluskulud, sh menetluskulud, mille kandmisest oli hageja riigipoolse menetlusabi korras vabastatud, kostja kanda.
18.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole 7(8)
2-18-6123 tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.
19.Kohus leiab, et käesolevas asjas on otstarbekas menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrata eraldi kohtumäärusega pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 ja § 179 lg 1 sätestatud korras. 20 . TsMS § 178 lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates.
/allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.