2-17-19405/13 - Asjaõigus - Muud asjaõiguse asjad - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja esitatud väited ja nõue Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale Viimsi vallas Xxx alevikus asuv kinnistu aadressiga xxx. Kinnistul asuva hoone kohal, mitme meetri jagu kinnistu piirest seespool, paralleelselt xxx teega kulgeb elektriõhuliin pingega 0,4 kV, mis kuulub kostjale. Hageja esitas 27.06.2017 kostjale vormikohase taotluse elektriõhuliini talumise eest tasu saamiseks. Vallavalitsus vastas A P’ule 19.07.2017, milles teatas, et ta ei saa endale kuuluva tehnorajatise talumise eest tasu maksta, kuna puudub kohtuotsus, mis kohustaks seda tegema. Kostja omaga samasugune elektriõhuliin, mis kulges samuti paralleelselt xxx teega üle hageja kinnistu, kuulus varasemalt Imatra Elekter AS-le. Praeguseks on Imatra Elekter AS enda elektriõhuliini eemaldanud ja tasunud hagejale tehnovõrgu talumise tasu perioodi 01.01.2014-31.12.2017 ehk kokku 4 aasta eest. Kuna hageja kinnistut koormas Imatra Elekter AS-le kuuluvat kaks ühesugust õhuliini, mille eest hagejale tasuti talumistasu, siis on põhjendatud võtta aluseks kostjalt tasu määramiseks analoogselt teise samasuguse õhuliini talumise eest makstud tasu, arvestades sealjuures, et vallavalitsusele kuulub üks 0,4 kilovoldine elektriõhuliin. Kostja on seega hagiavalduse seisuga kohustatud perioodil 01.01.2014-31.12.2017 tasuma hagejale samasuguse ühe elektriõhuliini tasumise eest tasu 123,90 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks tehnorajatise talumistasuna 129,90 eurot ja alates 02.12.2017 kuni hagi esitamiseni 29.12.2017 põhinõude summalt 123,90 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 0,76 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 tulenevas määras põhivõlgnevuselt 123,90 eurot kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostja seisukohad Kostja vastuse kohaselt on vaidlusalune õhuliin püstitatud enne maa esmakinnistamist ja esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli, siis on hagejal vaieldamatult kostja õhuliini talumiskohustus. Seespool hageja kinnistu piiri paralleelselt xxx teega kulgevat kostjale kuuluvat elektriõhuliin pingega 0,4 kV kasutatakse xxx tänava valgustamiseks, mitte äriühingu poolt äritegevusena kasumi teenimiseks, olgugi siis avalikes huvides. Kostja õhuliini olemasolu ei takista ega piira hagejal kinnistu kasutamist. Lisaks on hagejale teatatud, et 2018. aastal on kavas õhuliin asendada maakaabelliiniga, mis ei asuks tema kinnistul. Kostja on seisukohal, et olukorras, kus Imatra Elekter AS on hagejale tema liinide, mis asusid samuti paralleelselt xxx teega üle hageja kinnistu, talumise eest perioodil 01.01.2014 kuni 31.12.2017 hüvitanud kokku 173,46 eurot, mis on suuremas summas kui hageja ise sel perioodil 01.01.2014 kuni 31.12.2017 on tasunud maamaksu kokku 137,24 eurot, kusjuures kaitsevöönd moodustab kogu kinnistu pindalast 6,14%, siis on kostjalt sama kaitsevööndi eest veel täiendava summa nõudmine alusetu ja lisaks ka ebaõiglane. Kui aga kohus asub seisukohale, et kostja peab vastupidiselt oma veendumusele hagejale õhuliini talumise eest tasu siiski maksma, siis lähtudes

hageja poolt kinnistu eest tasutavast maamaksust 38,98 eurot aastas ja võttes arvesse õhuliini kaitsevööndi pindala osakaalu kinnistu pindalast, milleks on 6,14%, saaks tasu talumise eest olla maksimaalselt 2,39 eurot aastas ja sedagi vaid alates aastast 2018, kuna varasema perioodi eest on hageja saanud tasu kätte Imatra Elekter AS-ilt. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Pooled ei vaidle, et hagejale kuulub Viimsi vallas Xxx alevikus asuv kinnistu aadressiga xxx (t.l. 4). Vaidlust ei ole, et hageja kinnistul asuva hoone kohal, mitme meetri jagu kinnistu piirest seespool, paralleelselt xxx kulgeb Viimsi Vallale kuuluv elektriõhuliin pingega 0,4 kV (t.l. 5). Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 on sätestatud, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, kui esmakinnistamine toimus enne 1999. aasta 1. aprilli. Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 1581 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. AÕS § 1582 lg 1 sätestab, et kinnisasja omanikul on õigus nõuda tasu AÕS § 1581 lõikes 1 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise talumise eest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostjale kuuluv elektriõhuliin on püstitatud enne hagejale kuuluva maa esmakinnistamist, enne 1999. aasta 1. aprilli, vaidlusalust elektriõhuliini kasutab kostja tänavavalgustuse jaoks ning hageja on kohustatud taluma olemasolevat elektriõhuliini (t.l. 20-30). Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale elektriõhuliini talumise eest tasu (t.l. 6-8). AÕSRS § 154 lg-s 1 on sätestatud, et kui tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tuleneb seadusest ning kinnisasja omaniku ja tehnovõrgu või -rajatise omaniku vahel ei ole kehtivat lepingut tehnovõrgu või -rajatise talumiskohustuse eest makstava tasu suuruse kohta, on kinnisasja omanikul õigus taotleda tasu tehnovõrgu või -rajatise talumise eest AÕS

piirangud ja nõuded seoses elektripaigaldise kaitsevööndiga, siis on hageja kohustatud neid järgima olenemata kostja arvamusest, et õhuliin nagu ei kohustaks hagejat millekski. Pooled ei vaidle, et kostja ei ole hagejale oma elektriõhuliini talumise eest talumistasu maksnud ja vaidlust ei ole, et Imatra Elekter AS tasus hagejale talumistasu temale kuuluvate elektriõhuliinide talumise eest, mis kulgesid samuti paralleelselt xxx teega üle hageja kinnistu, kuid mis tänaseks on eemaldatud. Seega ei ole kostja väited selle kohta, et kui hagejale on Imatra Elekter AS tasunud oma elektriõhuliinide talumise eest tasu, on sellega hõlmatud ka kostja elektriõhuliini talumise tasu, sest kostjale kuuluv elektriõhuliin asub samal maa-alal, mille eest on hagejale juba tasu makstud Imatra Elekter AS-i poolt, ei ole põhistatud, sest vaidlust ei ole, et Imatra Elekter AS ei ole talumistasu maksnud hagejale kostja elektriõhuliini talumise eest. Pooled vaidlevad selle üle, kui suur peaks olema hagejale makstav tasu elektriõhuliini talumise eest. Hageja arvates peaks kostja hagejale tasuma samasugust talumistasu elektriõhuliini eest nagu seda on tasunud Imatra Elekter AS, kuid kostja arvates tuleb talumistasu arvestamisel lähtuda hageja kinnistu eest tasutavast maamaksust. Vaidlust ei ole, et kostjale kuuluva elektriõhuliini kaitsevööndi laiuseks on 4 meetrit ja pikkuseks 25 meetrit, ning kaitsevööndi pindalaks seega on 100 m2, mis moodustab hageja kogu kinnistu pindalast 6,14%. Tuvastatud on, et kostja omaga samasugused kaks liini, mis kulgesid samuti paralleelselt xxx teega üle hageja kinnistu, kuulusid varasemalt Imatra Elekter AS-le ja nende eest on Imatra Elekter AS tasunud hagejale perioodi 01.01.2014 kuni 31.12.2017 eest oma talumistasu kokku 173.46 eurot (t.l. 9-12). Kohtu arvates on hageja veenvalt põhistanud, et kui talle on tasutud varasemalt Imatra Elekter AS-i poolt talumistasu nii elektriõhuliini kui maakaabelliini eest, siis on põhjendatud arvata, et kui hageja kinnistut koormavad kaks ühesugust elektriõhuliini, siis võib õhuliini talumise eest makstud tasu võtta arvesse ka teise samasuguse õhuliini talumistasu maksmisel, sest seda võib pidada harilikuks hinnaks s.o. turuhinnaks, mida sarnases olukorras tehnovõrgu omanik kinnistu omanikule samas kohas võrdväärse elektriõhuliini talumistasu eest tasuks ja on juba tasunud. Kohtu arvates ei ole talumistasu arvestamine analoogile tuginedes ei seadusega ega mõistlikkuse põhimõttega arvestades vastuolus. Asjaolu, et kostja ei ole kunagi kellelegi talumistasu temale kuuluvate tehnovõrkude eest tasunud, ei luba kohtul arvata, et see ka mõistlik oleks, sest on tavaks, et tehnovõrgu omanikud siiski tasuvad kinnistu omanikele, kes peavad taluma tehnovõrgu omanikule kuuluvaid tehnovõrke, selle eest ka tasu. Kohus leiab, et kostja käsitlus, et talumistasu kindlaks määramisel tuleks lähtuda hageja poolt kinnistu eest tasutavast maamaksust 38,98 eurot aastas ja võttes arvesse õhuliini kaitsevööndi pindala osakaalu kinnistu pindalast 6,14%, oleks tasu talumise eest 2,39 eurot aastas, ei lükka ümber hageja väiteid, et talumistasu võib arvestada ka keskmise turuhinna alusel. Kohtu arvates talumistasu maamaksuhinnast lähtudes 2,39 eurot aastas on liiga väike, s.o. ebamõistlikult väike hind selle eest, et hageja peab taluma kostja õhuliini ja seda hoolimata sellest, et kostja arvates ei koorma see õhuliin hagejat sellisel määral, mis õigustaks üleüldse mingisuguse talumistasu küsimise. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ei soovi, et üle tema kinnistu läheks kostjale kuuluv õhuliin, kuid hageja on sunnitud seda õhuliini taluma. Kohus leiab, et täna ei ole ka põhjust talumistasu arvestada 01.01.2019 kehtima hakkava asjaõigusseaduse rakendamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (tehnovõrgu talumise tasu muutmine), sest talumistasu välja mõistes tuleb lähtuda hetkel kehtivates normidest ja põhimõtetest ja nende kohaselt on hagejal õigus talumistasule samasugusel alusel nagu kõigil teistel kinnistuomanikel, kes on kohustatud taluma olemasolevaid tehnovõrke. Lähtudes eeltoodust on põhistatud hageja nõue, et kostja õhuliini talumise eest on põhjendatud arvestada analoogiat s.o. turuhinda kohaldades Imatra Elekter AS poolt esitatud kalkulatsiooni alusel, mille kohaselt on perioodi 01.01.2014 - 31.12.2017 eest 0,4 kV ühe õhuliini pikkusega 25 meetrit, kaitsetsooni alusel pindalal 100 m2 (mitte 140 m2 nagu Imatra Elekter AS arvestusel elektriõhuliin + maakaabelliin) tasuma talumistasu analoogiat kasutades 123,90 eurot ((0,30975 x 100 x 48) : 12), mis aastas on 30,975 eurot (t.l. 11-12). Kostja väide, et õhuliini talumistasu 2,28 eurot ühes kuus on ülemääraselt suur summa ja hagejal tulu saamise allikaks ei ole veenev, sest Imatra Elekter AS on hagejale tasunud

oma liinide talumise eest sellist tasu ning kohus leiab, et 2,28 eurot talumistasu ühes kuus kohustuse eest taluda tehnovõrku ei saa mõistlikult eeldades pidada ülemääraselt suureks summaks. Seega on hageja tõendanud, et kostjal on kohustus tasuda hagejale 01.01.2014 -31.12.2017 kostja õhuliini talumise eest 123,90 eurot. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostaja ei ole tõendatud oma väidet, et varasema perioodi eest kui 2018 on hageja saanud kätte kostja õhuliini talumise eest tasu Imatra Elekter AS-lt. Kuna vaidlust ei ole, et kostja hagejale oma õhuliini talumise eest tasunud ei ole, siis tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks 01.01.2014 -31.12.2017 kostja õhuliini talumise eest 123,90 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna pooletel rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral kokkulepet viivise tasumise osas ei ole, siis on põhjendatud arvestada viivist tasumisele kuuluvalt talumistasult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja hageja viivise arvestusele vastuväiteid esitanud pole. AÕS § 1582 lg 5 sätestab, et tasu makstakse välja hiljemalt sama aasta 1. detsembriks. Seega on tõendatud, et kostja on talumistasu 123,90 eurot maksmisega viivituses alates 02.12.2017 ning kostja poolt võlgnetava viivise suurus hagiavalduse esitamise seisuga on seega 0,76 eurot, mistõttu kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista viivis õhuliini talumistasu 129,90 euro tasumisega viivitamise eest 0,76 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtu arvates on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis summalt 123,90 eurot alates hagiavalduse esitamisest, s.o. 29.12.2017 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni, sest hageja ei ole välja arvestanud viivist põhivõlgnevuselt kindla summana kuni kohtuotsuse tegemiseni. Asja lahendamisel ei ole tähtsust kostja väidetele ja tõenditel, et kostja ei ole teinud hagejale takistusi kaitsevööndisse hõbekuuskede istutamiseks, ning asjaolul, et kostja on hagejale teatatud, et 2018. aastal on kavas õhuliin asendada maakaabelliiniga, mis ei asuks hageja kinnistul ja neid kohus ei hinda. Tähtsust ei ole ka hageja väidetel Viimsi valla kui Eesti rikkaima omavalituse kohta ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude

rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja 22.09.2018, kus on märkinud, et hagejal on tekkinud menetluskulu, mis koosneb kulust riigilõivule ja õigusabile. Hageja palub märkida kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Hagi hind hagiavalduse esitamise ajal oli 134,57 eurot. Nimetatud hinnaga hagi esitamiselt tuleb RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasuda 75 eurot riigilõivu. Nähtuvalt toimikus olevast maksekorraldusest (t.l. 14) on hagi esitamiselt õigesti tasutud 75 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus kontrollib järgnevalt hageja õigusabikulu põhjendatust ja vajalikkust. Hageja esindaja poolt menetluses tehtud toimingud ning nendele kulunud aeg olid menetluskulude nimekirja kohaselt järgmised: Toiming 27.12.2017 hagiavalduse koostamine vandeadvokaat Tambet Laasiku poolt 22.12.2017 materjalidega tutvumine hagiavalduse koostamiseks, telefoninõupidamised vandeadvokaat Tambet Laasikuga positsiooni kujundamiseks osalise arvestusega 38 m – 20 m 27.12.2017 hagiavalduse koostamine, telefoninõupidamised A Puga, e-kiri kliendile 28.12.2017 A Pult saadud täiendavate tõenditega tutvumine. Hagiavalduse täiendamine. Telefoninõupidamine kliendiga. Hagiavalduse ja selle lisade kliendile saatmine 29.12.2017 hagiavalduse viimistlemine, vormistamine ja esitamine. E-kiri selgitustega kliendile 31.01.2019 kohtumäärusega tutvumine, telefoninõupidamine A Puga 05.02.2018 telefoninõupidamine A Puga kohtumääruse täitmiseks 07.02.2018 hagiavalduse täienduste koostamine 08.02.2018 hagiavalduse täienduste/täpsustuste koostamine 09.02.2018 hagiavalduse täienduste/täpsustuste koostamine. E-kiri hr Pule menetlusdokumendi projekti kooskõlastamiseks 12.02.2018 hagiavalduse täienduste/täpsustuste viimistlemine, vormistamine, esitamine. E-kiri hr Pule 02.04.2018 kostja vastusega tutvumine. Meilivahetus hr Puga 04.04.2018 telefoninõupidamised A Puga ja kolleeg Tambet Laasikuga osalise arvestusega 26 m – 10 m 09.04.2018 seisukoha koostamine kostja vastuse osas 11.04.2018 telefoninõupidamine kliendiga. Hr Pu kirjalike seisukohtadega tutvumine. Hageja seisukoha täpsustamine, vormistamine ja esitamine 10.09.2018 kohtuistungiks ettevalmistumine ja osalemine kohtuistungil. Nõupidamine kliendiga 11.09.2018 e-kirjavahetus A Puga, kohtuistungiprotokolliga tutvumine. E-kiri kohtusekretärile 13.09.2018 teeside koostamine

Kohus nõustub kostjaga, et kuna käesolevast asjast ei nähtu, et hagejale oleks õigusabi osutatud vandeadvokaat Tambet Laasiku poolt, siis ei saa olla ka põhjendatud vandeadvokaat Tambet Laasiku toimingud menetluskulude nimekirjas 30 minuti ulatuses. Põhjendatuks ei saa ka pidada hagiavalduse puuduste kõrvaldamist kokku 4 h 36 minutit, sest kui hagiavaldus oleks esitatud kohe ilma puudusteta, siis ei oleks põhjust olnud hagiavalduses esinenud puuduseid kõrvaldada. Küll aga ei nõustu kohus kostjaga nagu ei oleks põhjendatud hageja esindaja kulutatud aeg õigusliku positsiooni arutamiseks kliendiga ja kolleegiga. Kahtlemata peab esindaja arutama kliendiga nii faktilisi asjaolusid kui õiguslikku käsitlust, erinevaid käsitlusi. Hageja väljatoodud nõupidamine kolleegiga on aga arvestatud muude toimingute hulgas koos osalise ajaga, mistõttu pole põhjust arvata, et kogu menetlustoimingule kulutatud aeg oleks põhjendamata, pealegi ei ole nõupidamisele kulutatud aeg eraldi välja toodud. Kohtu hinnangul on ka hageja poolt muud väljatoodud toimingud kooskõlas menetluse käiguga, menetluses olnud vajalikud, toimingutele märgitud ajakulu on mõistlik ning kooskõlas asja keerukusega. Hageja esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt on hagejale osutatud õigusteenust tunnihinnaga 140 eurot tunni eest ilma käibemaksuta. Võttes arvesse kujunenud kohtupraktikat, tuleb asuda seisukohale, et õigusteenus tunnihinnaga 140 eurot ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, mistõttu tuleb seda pidada põhjendatuks ja vajalikuks. Kuna põhjendatud ajakulu kokku on 13 h 58 m (19 h 14 m - 30 m - 4 h 36 minutit) ning lähtudes tunnihinnast 140 eurot, siis kujuneb hageja põhjendatud õigusabikuluks 1 953,40 eurot ilma käibemaksuta. Hageja on palunud hagejalt välja mõista menetluskulu koos käibemaksuga. TsMS § 174 lg 10 kohaselt menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Lähtudes eeltoodust tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulu 2 419,08 eurot ((1953,40 eurot+käibemaks)+75). TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik