Valev Muttiku hagi Eesti Vabariigi vastu pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks, pärimisõiguse tuvastamiseks ning omandiõiguse tunnustamiseks
Tsiviilasja hind
13 500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
hageja: Valev Muttik (ik XXX; aadress XXX), lepinguline esindaja: Tiina Mölder (e-post [email protected]) kostja: Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi kaudu, lepinguline esindaja: Silvi Uljas (e-post [email protected])
Menetlus
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta läbi vaatamata Valev Muttiku hagi Eesti Vabariigi vastu Sylvia Karatini pärimismenetluses 22.06.2017 Eesti Vabariigi kasuks tõestatud pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks.
2.Jätta rahuldamata Valev Muttiku hagi Eesti Vabariigi vastu Riita Heido pärimisõiguse tuvastamiseks ning Valev Muttiku omandiõiguse tunnustamiseks 5/10 mõttelisele osale elamust aadressil XXX.
5.Eesti Vabariigil puuduvad hüvitatavad käesolevas menetluses menetlusosalisena.
menetluskulud
seoses
osalemisega
6.Vabastada Valev Muttik riigilõivu 200 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Tartu Maakohtu menetluses on Valev Muttiku (hageja) hagi Eesti Vabariigi (kostja) vastu järgmistes nõuetes: -
tunnistada kehtetuks Tartu notar Tiina Tombergi poolt Sylvia Karatini (pärandaja) pärimismenetluses 22.06.2017 pärimisseaduse (PärS) § 125 ja § 18 alusel tõestatud pärimistunnistus Eesti Vabariigi kasuks;
Hageja on esitanud 26.11.2017 hagiavalduse, 19.12.2017 puuduste kõrvaldamise taotluse ning 23.03., 23.04., 10.05. ja 15.06.2018 seisukohad (tlk 1-3, 39-40, 130-131, 144-146, 155-156, 180) ning 02.07.2018 menetluskulude nimekirja (tlk 191-192). Hageja menetlusdokumentide järgi suri Sylvia Karatin 10.03.1978. Tema viimane elukoht oli Austraalia. Hagejale teadaolevalt pärandaja testamenti ei teinud, pärimine toimus seaduse järgi. Esimese ringi pärijad olid lapsed, kes ei elanud Eestis, ning teise ringi pärija tsiviilkoodeksi (TsK) § 536 lg 1 p 2 alusel õde Riita Heido (Muttik). Riita Heido suri 12.06.1995, hageja on tema poeg ja ainupärija. Sylvia Karatini pärandi esemeks on 50% mõttelist osa XXX Tartus asuvast elamust. Elamust 20% omanik on hageja, kes päris selle oma emalt. 2017. a augustis sai hageja teada, et Sylvia Karatini pärandi esemeks olnud elamuosa omanik on kostja. Käesolevas asjas ei esine ühtegi TsK § 557 lg-s 1 loetletud juhtu, mil pärimisõigus läheb üle riigile. Pärandajal olid nii esimese kui teise ringi pärijad. Riita Heido oli TsK § 551 lg 2 kohaselt pärandi vastu võtnud, asudes faktiliselt pärandvara valitsema ja valdama. Ta ei ole esitanud TsK § 555 alusel avaldust faktiliselt vastuvõetud pärandist loobumiseks. Riita Heido võttis pärandi vastu, asudes pärandajale kuulunud elamuosa valdama, kasutama ja valitsema ning pärandi esemest omanikule tulenevaid kohustusi tasuma, käitudes seeläbi omanikuna ning väljendades oma tahet pärand vastu võtta. Hagiavalduse lisadest 5–7 on näha, et nii Riita Heido kui hageja on korduvalt tasunud pärandajale määratud ja pärandi esemega seotud maamaksu ja kindlustusmakseid. Kogu valitsemise ja valdamise aja kohta ei ole maksekorraldused säilinud. Maksete tasumist ja hoone valdamist jätkas pärast ema surma hageja. 2001. a soovis hageja osta elamu juurde maad ja alustas selleks mõõdistamistöödega. Hoone on halvas seisukorras, kuid mitte elamiskõlbmatu, hageja on hooldanud maja võimaluste kohaselt. Halb on maja üldine seisukord, mitte üksnes pärandvara osa. Riita Heido on tahet pärand vastu võtta väljendanud selgesõnaliselt oma tütrele Ülle Piirile, millest olid teadlikud ka viimase abikaasa ja poeg. Abikaasa Kalev Piiri ja poeg Marek Piiri mäletavad, et 1991. a kutsus Riita Heido oma tütre Tartusse, et faktiliselt vastu võetud pärand vormistada. Ülle Piiri on surnud, ent nimetatud asjaolu kohta on andnud kirjalikud seletused Kalev ja Marek Piiri. Riigikohtu 08.12.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1141-03 p 23 kohaselt ei ole oluline, kellele pärija pärandi vastuvõtmise tahet väljendab. Pärand jäi vormistamata, sest sel ajal ei olnud võimalik Austraaliast saada surmatunnistust ega pärandaja nimemuutuse (abielu) tõendit. Tahte väljendamise seisukohast ei ole oluline, kas asju ajamas käidi või mitte, samuti asjaaajamise tulemus. Pärandaja tütre Milvi Muttiku 06.02.2017 kirjast saab järeldada, et ka pärandaja lapsed olid arvamusel, et hageja saab nende pärandist loobumisel pärandvara omanikuks. Kuna ühtegi sellekohast lepingut sõlmitud ei olnud, on see võimalik vaid juhul kui Riita Heido pärandi faktiliselt vastu võttis ja hageja selle oma emalt päris.
2/7
Pärimismenetlust viis läbi notar Tiina Tomberg. Sylvia Karatini lapsed elasid välismaal ja hagejal ei õnnestunud nendega ühendust saada. Nii ei saanud ta teada, et nad on pärandist loobunud ja tema emal kui teise ringi pärijal on õigus vormistada pärimine või pärandist loobumine. Ehkki hageja pöördus korduvalt notari poole, ei selgitanud notar, et ka hagejal on õigus pärimismenetlust algatada, vaid nõustus märtsis 2009 koostama volikirja näidise, mille alusel oleks hageja saanud väidetavalt pärimismenetluses osaleda. Notar ei täitnud tõestamisseaduse § 18 lg-s 1 sätestatud selgitamiskohustust. PärS § 175 lg-le 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 66 viidates leiab hageja, et kohus on asja menetlema asudes menetlustähtaja ennistanud ja kostja tuginemine PärS § 175 lg-le 3 ei ole asjakohane.
2.Kostja märkis 28.02.2018 vastuses (tlk 86-88), et kui kohus tuvastab esitatud dokumentide alusel hageja pärimisõiguse, siis ei ole tal vastuväiteid sellele, et elamu ja kuuri 5/10 mõttelise osa pärijaks saab hageja. Samas leidis kostja, et hageja ei ole tõendanud, et Riita Heido tahtis pärida oma õe vara. Selle juurde jäi kostja ka 11.04., 27.04., 06.06.2018 menetlusdokumentides (tlk 136-137, 151-152, 177). 11.04.2018 täiendatud vastuse järgi ei võta kostja hagi õigeks, vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Notar Tiina Tombergi 19.10.2017 kirja järgi ei ole talle esitatud tõendeid selle kohta, et Riita Heido tahtis pärida oma õe vara. Kirjast selgub, et hageja on olnud seisukohal, et pärandaja pärandi on vastu võtnud tema lapsed. Notar eeldas, et hageja ema oli samal seisukohal. Kostja toetab notari seisukohti, et hageja ei ole tõendanud Riita Heido tahet pärida ning pärandaja lapsed ei ole tõendanud oma pärimisõigust. Seega on notar väljastanud õigesti pärimistunnistuse, mille alusel on pärija kostja. Hageja esitatud seletused ei tõenda Riita Heido tahet pärandvara vastu võtta. Seletustest ei selgu, kas käidi või ei käidud asju ajamas ja mis tulemusteni jõuti. Ka varaga seotud makseid ei ole makstud. Pärandvara nimekirja järgi on Maksu- ja Tolliameti elektroonilise andmebaasi andmetel pärandajal 29.08.2017 seisuga alates 02.04.2012 maamaksu võlg 144,60 eurot ja arvestuslik intress 87,81 eurot, nõue varasemate aastate eest on aegumise tõttu kustutatud. Samuti on pärandvara inventuuris välja toodud, et osa majast on lagunenud ja muutunud elamiskõlbmatuks. Ka piltidelt on näha, et maja on äärmiselt kehvas seisus, hoonet ei ole hooldatud ega valitsetud. Pärand avanes 10.03.1978, seega 40 aastat tagasi ja hageja nõue pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks on PärS § 175 lg 3 järgi aegunud. Hageja viide TsMS §-le 66 ei ole asjakohane. TsMS § 67 järgi tuleb tähtaja ennistamiseks esitada kohtule vastav taotlus ja põhjendused, miks ei saadud tähtaega järgida. Seda hageja teinud ei ole.
KOHTU SEISUKOHT
3.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise nõudes läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata ning menetluskulud tuleb jätta hageja kanda.
Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: -
Sylvia Karatin suri 10.03.1978 ja tema viimane elukoht oli Austraalia, see nähtub ka surmatunnistusest (tlk 5);
-
pärandaja Eestis asuvaks varaks on mh 5/10 mõttelist osa XXX asuvast elamust, ehitisregistri kood XXX (tlk 42-45);
-
hageja ema Riita Heido (endine perekonnanimi Muttik) on pärandaja õde;
-
hageja on oma 12.06.1995 surnud ema ainupärija.
5.19.09.2014 tegi Tartu linn notar Tiina Tombergile avalduse (93-96) algatada Sylvia Karatini pärimismenetlus. Avaldusest nähtuvalt on pärandaja Tartu linna andmetel lesk ning tal on neli last, kes elavad Austraalias. Tartu linn soovis, et notar viiks pärijate väljaselgitamiseks läbi üleskutsemenetluse. 22.06.2017 pärimistunnistuse (tlk 91-92) järgi tõendab notar, et vastavalt PärS-le ja TsK-le on Sylvia Karatini (muud perekonnanimed 3/7
Muttik) Eesti Vabariigis asuvate hoonete mõttelise osa ainupärijaks Eesti Vabariik. Hageja leiab, et ei esine aluseid, mil pärimisõigus läheb üle riigile. Hageja on seisukohal, et pärandaja lapsed on pärandist loobunud ning tema ema võttis pärandi vastu, asudes pärandvaraks olevat elamuosa valdama ja valitsema. Kohus on asja menetlema asudes pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise menetlustähtaja PärS § 175 lg 5 ja TsMS § 66 alusel ennistanud. Kostja leiab, et pärandaja lapsed ei ole tõendanud oma pärimisõigust ning hageja seda, et tema ema tahtis pärida oma õe vara. Pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise nõue on PärS § 175 lg 3 alusel aegunud, tähtaja ennistamist ei ole hageja taotlenud.
6.PärS § 180 alusel kohaldatakse pärimisele pärandi avanemise ajal kehtinud õigust, kui PärS rakendussätetest ei tulene teisiti. Pärimisele kohaldatava õiguse ulatus määratakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 26 järgi. REÕS § 26 järgi määrab pärimisele kohaldatav õigus ära eelkõige: 1) viimse tahteavalduse liigid ja toime; 2) pärimisvõime ja pärimiskõlbmatuse; 3) pärandi ulatuse; 4) pärijate ringi ja nendevahelised suhted; 5) vastutuse pärandaja võlgade eest. Pärandi avanemise ajal kehtinud TsK § 571 lg 1 sätestas, et pärimissuhted määratakse kindlaks selle maa seaduse järgi, kus oli pärandaja viimane alatine elukoht. TsK § 571 lg 3 I lause kohaselt määratakse NSV Liidus asuvate ehitiste pärimine kõikidel juhtudel kindlaks Nõukogude seaduse järgi. Seega tuleb antud asjas kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid REÕS § 26 märgitud ulatuses. Menetlussätete puhul tuleb üldpõhimõtete järgi lähtuda kehtivast õigusest.
7.PärS § 175 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kui pärast pärimistunnistuse tõestamist ilmneb selle ebaõigsus, tunnistab notar huvitatud isiku notariaalselt tõestatud avalduse alusel või omal algatusel selle kehtetuks ja viib läbi uue pärimismenetluse. PärS § 175 lg 4 sätestab, et kui notar keeldub pärimismenetluses tõestatud tunnistust kehtetuks tunnistamast, võib õigustatud huviga isik nõuda kohtus tunnistuse kehtetuks tunnistamist. Tunnistuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse isiku vastu, kes on õigustatud isik tunnistuse kohaselt. Notar keeldus 19.10.2017 kirjas uue pärimismenetluse läbiviimisest ja pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamisest ning selgitas, et pärimisõiguse tuvastamiseks on õigus pöörduda kohtusse. PärS § 175 lg 3 alusel tuleb tunnistuse kehtetuks tunnistamise nõue esitada kolme aasta jooksul selle kehtetuse alusest teada saamisest või teada saama pidamisest arvates, kuid mitte rohkem kui 30 aastat pärast pärandi avanemist. Vastuseks kostjale märgib kohus, et tegemist ei ole aegumistähtajaga. PärS § 175 lg 5 järgi võib notar või kohus huvitatud isiku taotlusel PärS § 175 lg-s 3 nimetatud tähtaja ennistada. Ennistamisele kohaldatakse TsMS-s menetlustähtaja ennistamise kohta sätestatut. Praegusel juhul on hagi esitatud rohkem kui 30 aastat pärast pärandi avanemist. TsMS § 67 lg 1 alusel toimub tähtaja ennistamine avalduse alusel ja tähtaja järgimata jätmiseks peab olema mõjuv põhjus. Hageja ei ole tähtaja ennistamist taotlenud ega kohus tähtaega ennistanud ning kohus on hageja nõude ebaõigesti menetlusse võtnud. Asjakohane ei ole hageja viide TsMS §-le 66, sellest ei tulene, et kohus saaks asja menetlusse võtmisega ennistada seaduses sätestatud tähtaja. Isegi kui hageja oleks koos hagi esitamisega taotlenud tähtaja ennistamist, ei oleks tõenäoliselt olnud alust taotlust rahuldada. TsMS § 67 lg 2 kohaselt võib tähtaja ennistamist taotleda 14 päeva jooksul, alates päevast, millal takistus ära langes, aga mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, alates möödalastud tähtaja lõppemisest. Kohus on seisukohal, et praeguses olukorras, kus juba pärimistunnistus väljastati rohkem kui 30 aastat pärast pärandi avanemist, tuleks TsMS § 67 lg 2 kuue kuu pikkust tähtaega arvestada pärimistunnistuse väljastamisest. Pärimistunnistus väljastati 22.06.2017, kohtusse pöördus hageja 26.11.2017, seega iseenesest kuue kuu jooksul pärimistunnistuse väljastamisest. Samas oleks taotlus olnud ilmselt esitatud hiljem kui 14 päeva võimaliku takistuse äralangemisest. Sellest, et kostja on elamusosa omanik, sai hageja teada juba 2017. augustis, notari poole on ta juristi vahendusel pöördunud 11.10.2017 ning notar on vastanud 19.10.2017 (tlk 8). 4/7
Eeltoodut arvestades tuleb jätta hageja nõue pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.
8.Riigikohus on selgitanud, et pärimisõiguse tunnistus tõendab üksnes pärimisõigust ning sellega luuakse avalikult usaldatava dokumendi näol eeldus pärimisõiguse (ja seeläbi ka pärijate omandiõiguse) olemasolu kohta, mis on kohtus siiski ümberlükatav, kui see ei vasta tegelikkusele. Pärimistunnistuse olemasolu või puudumine ei mõjuta iseenesest pärimisõigust ega selle ulatust (vt nt Riigikohtu 08.02.2006 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-121-05, p 36). Seega võib hageja siiski esitada kostja vastu pärimisest tulenevaid nõudeid, kui ta tõendab, et on pärija.
9.TsK § 557 lg 1 alusel läheb pärandavara pärimisõiguse järgi üle riigile: 1) kui vara on riigile testeeritud; 2) kui pärandajal ei ole seadus- ega ka testamendijärgseid pärijaid; 3) kui kõik pärijad on pärimisõigusest ilma jäetud; 4) kui ükski pärijaist pärandit vastu ei võtnud. PärS § 125 lg 3 sätestab, et kui ükski pärija ei ole teada ega teata endast ühe kuu jooksul pärija väljaselgitamise üleskutsemenetluses üleskutse avaldamisest arvates või kui endast teatanud isik ei suuda ühe kuu jooksul üleskutsemenetluse tähtpäeva möödumisest arvates oma pärimisõigust tõendada, eeldatakse, et seadusjärgne pärija on pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus või PärS §-s 18 nimetatud juhul riik. PärS § 125 lg 4 alusel võib pärija PärS § 125 lg-s 3 nimetatud juhul pärandi omavalitsusüksuselt või riigilt vastavalt PärS §-le 146 välja nõuda. PärS § 146 lg 1 sätestab, et isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, on kohustatud pärijale, testamenditäitjale või pärandi hooldajale pärandvara välja andma. Selge ei ole, kas pärimistunnistuse järgi on riik ainupärija TsK § 557 lg 1 või PärS § 125 lg 3 alusel. Kohus leiab aga, et kummalgi juhul ei ole hageja nõuded tõendatud.
10.TsK § 536 lg 1 kohaselt on seadusjärgse pärimise korral võrdsetes osades: 1) esimese ringi pärijaiks – lapsed, abikaasa ja vanemad, samuti surnu laps, kes sündis pärast tema surma; 2) teise ringi pärijaiks – surnu vennad ja õed, tema nii isa- kui ka emapoolne vanaisa ja vanaema. TsK § 536 lg 2 alusel kutsutakse teise ringi pärijad seadusejärgsele pärimisele ainult siis, kui esimese ringi pärijad puuduvad või kui nad pärandit vastu ei võtnud, samuti juhul, kui kõik esimese ringi pärijad on testaatori poolt pärimisõigusest ilma jäetud.
10.1.04.12.2017 määruses (tlk 37) märkis kohus, et jääb arusaamatuks, millistel asjaoludel peab hageja Sylvia Karatini ainsaks pärijaks oma ema, kui pärandajal on ka lapsed, ning selgitas, et hagejal tuleb esitada asjaolud ja tõendid selle kohta, et tema ema on Sylvia Karatini pärija. Hageja on puuduste kõrvaldamise avalduses seejärel väitnud, et pärandaja lapsed on pärandist loobunud. Tõendeid ei ole ta selle kohta esitanud, see ei nähtu ka hageja taotlusel notarilt väljanõutud pärimisasja dokumentidest (tlk 159). Notar esitas kirjavahetuse pärandaja eeldatava tütrega, pärimistunnistuse ning Eesti Õigusbüroo OÜ-le ja hagejale 19.10.2017 saadetud kirja (tlk 164-172). Arvestades inglisekeelse kirjavahetuse sisu ning poolte vastuväidete puudumist, ei ole kohus TsMS § 32 lg 1 II lause alusel selle tõlkimist nõudnud. Notar on 26.01.2017 e-kirjas (tlk 165) nõudnud pärandaja eeldatavalt tütrelt Milvi Muttikult seoses XXX Tartus asuva pärandajale kuuluva hooneosa pärimisega mh dokumente, mis tõendavad, kes on Sylvia Karatini vara pärijad Austraalias. Milvi Muttiku 06.02.2017 e-kirja (tlk 165) järgi soovivad pärandaja lapsed teada, kas vara omanikuks saab hageja, ning on algusest peale öelnud, et ei soovi sellest mingit osa. Milvi Muttik tahtis ka teada, kas selle kinnituseks on vaja midagi allkirjastada. 27.02.2017 dateeringuga kirjas (tlk 168) märgib Milvi Muttik, et ei soovi majast mingit osa. Eeltoodust ei saa aga teha järeldust selle kohta, kas pärandaja lapsed on pärandi vastu võtnud või sellest loobunud. Samuti ei oleks võimalik loobuda pärandist üksnes teatud esemete osas. Notari 19.10.2017 kirjast (tlk 8-9, 171172) nähtub, et aastatel 2008 ja 2009 oli hageja seisukohal, et pärandaja lapsed on 5/7
pärandi vastu võtnud. Mh koostati märtsis 2009 hagejale tema soovil volikirja näidis, milles pärandaja lapsed volitavad hagejat pärimismenetlust läbi viima ning seejärel päritud hooneosa hagejale võõrandama. Eeltoodust lähtuvalt ei ole hageja tõendanud, et pärandajal puuduvad esimese ringi pärijad, nad ei ole pärandit vastu võtnud või on sellest loobunud ning et pärima oleksid õigustatud teise ringi pärijad.
10.2.Isegi kui pärima võiks olla õigustatud Riia Heido teise ringi pärijana, ei ole tõendatud see, et ta võttis pärandi vastu. TsK § 551 lg 1 I lause kohaselt peab pärandi omandamiseks pärija selle vastu võtma. TsK § 551 lg 2 I lause alusel loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või valdama, või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. TsK § 551 lg 3 kohaselt peavad nimetatud teod olema tehtud kuue kuu jooksul, arvates pärandi avanemise päevast. TsK kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et pärandvara valitsemise all, millel on pärandi vastuvõtmise tähendus, tuleb mõista kõiki pärija või tema volitatud isiku toiminguid, mis on teostatud selliselt, nagu seda oleks teinud omanik ise, silmas pidades vara korrashoidu ja normaalset pidamist. Valdamine tähendab faktilise võimu teostamist asja üle: pärandvara äraviimist oma korterisse, pärandaja elamusse elama asumist jms. Pärandi vastuvõtmiseks ei loeta selliseid pärija tegusid, mille eesmärgiks on ainult pärandvara alalhoidmine ja ei väljenda pärija otsest tahet pärandi vastuvõtmiseks, näiteks pärandvara alalhoidmise kohustuse endale võtmine, pärandaja matmiseks vahendite väljaandmine jne (J. Ananjeva, P. Kask, E. Laasik. Eesti NSV tsiviilkoodeks. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Eesti Raamat, 1969, lk 584). Ka Riigikohus on selgitanud, et pärandi vastuvõtmiseks TsK § 551 lg 2 II lauses sätetatud viisil on vaja tuvastada, et pärija on asunud valitsema või valdama mõnd pärandvarasse kuulunud asja (kehalist eset). Lisaks on vaja tuvastada, et pärijal on olemas ka tahe pärandvara vastu võtta (vt nt Riigikohtu 01.12.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-130-05, p 11; 24.05.2006 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-39-06, p 13). 08.12.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-141-03 p-s 23 on Riigikohus seoses 01.01.1997–31.12.1998 kehtinud põhimõtteliselt samasisulise PärS § 117 lg-ga 3 märkinud, et väljendatud peab olema tahe vallata pärandvara osa just pärijana ja oluline ei ole, kellele pärija pärandi vastuvõtmise tahet väljendab. Pärandvara nimekirjast (tlk 99) ja kostja esitatud fotodelt (tlk 139-141) nähtuv maja praegune halb olukord ei välista iseenesest asjaolu, et hageja ema võis seda asuda pärijana valdama ja valitsema. Ka pärandvara nimekirjas (tlk 99) toodud maamaksu võlg alates 02.04.2012 ei välista seda, et 1978. a avanenud pärand on siiski vastu võetud. Hageja leiab, et pärandi faktilist vastuvõtmist tõendavad mh tema esitatud kviitungid. Kodanike vara kohustusliku kindlustuse tunnistuse nr 11848-1 järgi tuli Silvia Muttiku hoonetelt XXX tasuda 15.08.1986 kindlustusmaks 4,92 rubla ja eelmiste aastate maksuvõlg on 0 (tlk 10-11). Kviitungi kohaselt on Riita Heido ja Sylvia Muttiku eest makstud 1984. a maa- ja majamaks (tlk 12). Maksekorralduste järgi on hageja tasunud 28.03.2001 maamaksu nii enda kui Silvia Muttiku eest ning 17.04.2002 Silvia Muttiku eest (tlk 13-15). Kuna hageja emale kuulus osa samast elamust ning nii pärandaja kui tema lapsed elasid Austraalias, on alust arvata, et hageja ema võis vallata ja valitseda pärandaja elamuosa juba enne pärandi avanemist ja jätkata pärast pärandi avanemist samu toiminguid. Seetõttu ei saa üksnes valdamisest ja maksete tasumisest järeldada tahet pärand vastu võtta. OÜ Tartu Maamõõdubüroo kviitungi järgi on hageja maksnud 19.05.2001 XXX maamõõdutööde eest 2478 krooni (tlk 7). Kuna hageja oli elamuosa omanik ka oma ema pärijana, ei tõenda kviitung, et hageja tegutses ka kui Sylvia Karatini pärandvara omanik. Hageja väitel väljendas Riita Heido tahet pärand vastu võtta selgesõnaliselt oma tütrele Ülle Piirile, millest olid teadlikud ka viimase abikaasa Kalev Piiri ja poeg Marek Piiri. 6/7
Ülle Piiri on surnud, kuid Kalev ja Marek Piiri mäletavad hageja väitel, et 1991. a kutsus Riita Heido oma tütre Tartusse, et faktiliselt vastu võetud pärand vormistada. Marek Piiri seletuskirja (tlk 149) järgi mäletab ta, et Riita Heido palus Ülle Piirilt abi 1991. a Austraalia päranduse asjaajamise osas. Sõideti Tartusse vanaema juurde. Marek ja Kalev Piiri jäid linna peale, vanaema ja ema läksid Austraalia pärandi asju ajama. Kalev Piiri 22.04.2018 kirjaliku seletuse (tlk 148) kohaselt käidi kogu perega Tartus, sest Ülle Piiril oli vaja minna Riita Heidoga pärandiasju ajama. Kalev Piiri viis nad turuhoone juurde. Tegemist oli Austraalias elanud õe maja osa pärimisega, st Riita Heido õe osaga. Kohus leiab, et seletuskirjadest ei nähtu, et Riita Heido oleks väljendanud kellelegi tahet pärand vastu võtta ja et ta läks asju ajama just pärijana. Pärijana tegutsemise seab kahtluse alla ka hageja soov koostada märtsis 2009 volikirja näidis, milles pärandaja lapsed volitavad hagejat pärimismenetlust läbi viima ning seejärel päritud hooneosa hagejale võõrandama. Kohus ei nõustu, et notar on jätnud selgitamiskohustuse täitmata. Olukorras, kus isik peab vajalikuks volikirja pärandaja laste nimel pärimismenetluse läbiviimiseks, ei pea notar soovitama asuda ise pärima.
11.Eeltoodut arvestades tuleb hagi jätta ülejäänud nõuetes rahuldamata. Kohus märgib, et kui pärandaja lapsed tõendavad oma pärimisõiguse, võib neil olla võimalus nõuda vara riigilt välja.
12.Arvestades TsMS § 168 lg-t 2 ja hagi osalist läbi vaatamata jätmist ning TsMS § 162 lg-t 1 ja hagi ülejäänud osas rahuldamata jätmist, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda.
13.TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Kostjal puuduvad menetluskulud seoses osalemisega käesolevas menetluses menetlusosalisena (tlk 187, 189).
14.10.01.2018 määruse (tlk 69-71) järgi on pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise nõude hind 3500 eurot ning pärimisõiguse tuvastamise ja omandiõiguse tunnustamise nõuete hind 10 000 eurot. Kohus liitis nõuded ja leidis, et kokku tuleks hagejal tasuda riigilõivu riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel 650 eurot. Kohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest 300 euro ulatuse ja määras, et tasuda tuleb 350 eurot. Hageja on 350 eurot tasunud. Kohus jätab pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise nõude läbi vaatamata, mistõttu tuleks selles osas riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel tagatada, ja menetletavalt nõudelt hinnaga 10 000 eurot kuuluks RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele 550 eurot. Seega tuleks hagejalt TsMS § 190 lg 4 I lause alusel hagi rahuldamata jätmise tõttu mõista riigituludesse välja tasumata riigilõiv 200 eurot (550-350). Arvestades asja iseloomu ning menetlusabi taotluse lahendamisel tuvastatut, peab kohus põhjendatuks vabastada hageja TsMS § 190 lg 7 alusel riigilõivu 200 eurot riigituludesse tasumise kohustusest. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik
7/7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.