XX hagi Osaühing Y vastu kinnipeetud töötasu väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 16.02.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühing Y apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
920 eurot 72 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXX)
Kohtuistungi toimumise aeg
13.09.2018
Kostja Osaühing Y (registrikood esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee
XXXXXXX),
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 16.02.2018 otsus osas, milles kostja tasaarvestuseks kasutatud nõuet ei tunnustatud 85 euro ja 65 sendi ulatuses ning kohustati kostjat maksma hagejale välja suurem summa kui 114 eurot ja 17 senti. Samuti tühistada maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas. Jätta maakohtu otsuse resolutsioonist välja otsustused poolte vastastikuste nõuete kohta. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.Teha tühistatud osas uus otsus vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.
4.1.Välja mõista OÜ-lt Y XX kasuks 114 eurot 17 senti. 4.2 Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jäävad poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.
Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
1.XX (hageja) esitas 06.03.2017 Töövaidluskomisjonile avalduse Osaühing Y (kostja) vastu ebaseaduslikult kinnipeetud töötasu 989,55 euro väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon tegi 05.04.2017 otsuse, milles mõistis kostjalt hageja kasuks välja ebaseaduslikult kinnipeetud töötasu 920,72 eurot ja lõpetas menetluse 68,83 euro nõudmises. Kostja palus Harju Maakohtul vaadata asi rahuldatud ulatuses läbi hagimenetluses. Hageja esitas 12.06.2017 nõude kostja vastu hagi vormis, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista ebaseaduslikult kinnipeetud töötasu 920,72 eurot. Hageja töötas perioodil 05.12.2016 - 31.01.2017 kostja juures loomakasvatusjuhina. Kostja andis hagejale kasutamiseks tööauto ja elamispinna. Seoses elamispinna ja tööauto isiklikuks otstarbeks kasutamisega pidas tööandja hageja töötasust kinni 989,47 eurot. Osaliselt nõustus hageja töötasust kinnipidamisega ning jätkuvalt on vaidlus 920,72 euro töötasust kinnipidamise üle, millest 133,05 eurot oli elektrikulu ja 152,27 eurot küttekulu ning 635,4 eurot kulu, mis tekkis seoses tööauto isiklikul otstarbel kasutamisega. Töölepingu sõlmimisel andis hageja nõusoleku pidada eluasemega seotud kulud kinni tema töötasust. Samas ei esitatud hagejale eluasemekulude kohta arvestust ning töötasust kinnipeetud summad olid liiga suured. Maksimaalselt oli hageja nõus elektritarbimise eest tasuma 47,4 eurot ja 38,1 eurot kütte eest. Samuti esitas hageja töölepingu sõlmimisel kostjale avalduse, et kostja peaks kinni ametiauto isiklikust kasutusest tulenevad arved eeldusel, et talle tutvustatakse ametiauto kasutamise korda, isiklikeks sõitudeks kehtestatud limiite ja limiite ületava osa tariife. Kostja neid ei tutvustanud. Hageja oli seisukohal, et ta võis tööautot kasutada isiklikeks sõitudeks limiidivabalt. Kompromissi korras oli hageja nõus kompenseerima 46,53 eurot tööauto isiklikul otstarbel kasutamise eest. Veel märkis hageja, et töötasust saab kinni pidada üksnes juhul, kui töötaja annab selleks nõusoleku pärast tasaarvestusõiguse tekkimist. Praegusel juhul kostja isegi ei teatanud enne kinnipidamist tasaarvestusest. Kostja vastuväited hagile
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata või hagi rahuldamisel tasaarvestada täies ulatuses hageja nõue kostja nõudega. Hageja andis nõusoleku kommunaalkulude ja tööauto isiklikuks otstarbeks kasutamise kulude töötasust kinnipidamiseks ja seega oli hageja töötasust kinnipidamised lubatavad. Juhul kui kohus hagiavalduse rahuldab, soovis kostja tasaarvestada hageja nõude enda 920,72 euro suuruse nõudega, mis vastas tasumata kommunaalkulude ja tööauto isiklikuks otstarbeks kasutamise kuludele. Kostja nõutud eluasemekulud olid mõistlikud ja samas suurusjärgus teiste samas majas olevate korterite kuludega ning puudus alus arvata, et kaugmõõturiga mõõdetud tarbitud elektrikogus oli ebaõige. Kostjale esitati hageja kasutuses olnud korteri eest perioodil 05.12.2016 – 17.02.2017 Eesti Energia poolt arveid kokku 235,39 euro ulatuses. Kogu summat kostja
hagejalt ei nõudnud. Hageja oli teadlik, et tal tuli elektri eest tasuda vastavalt Eesti Energia esitatud arvetele. Samuti oli hagejal teada, et kõik erasõidud tööautoga olid tasulised ja tööauto isiklikuks otstarbeks kasutamise hind oli 0,3 eurot kilomeeteri kohta. Hageja tegi 2016. aasta detsembris ja 2017. aasta jaanuaris tööautoga erasõite 635,4 euro eest, mis tal tuli kostjale hüvitada. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 920,72 euro suuruse töötasu ning tasaarvestas selle kostja nõudega 720,9 euro ulatuses. Tasaarvestuse tulemusena tuli kostjal hagejale tasuda 199,82 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Vaidlus puudus selles, et hageja töötas kostja juures ja allkirjastas töösuhte alguses kaks avaldust, milles palus temale väljamakstavast töötasust kinni pidada kostja esitatud arved tööandja auto isiklikeks sõitudeks kasutamise kohta ja eluasemega seotud kulud. Tööandja pidas hageja töötasust kinni kokku 989,47 eurot. Hageja loobus 68,83 euro tagasinõude õigusest. Kinnipeetud 920,72 eurost 133,05 eurot oli elektrienergia tarbimise kulu, 152,27 eurot töötaja käsutuses olnud tööandja korteri küttekulu ja 635,4 eurot tööauto isiklikeks sõitudeks kasutamise kulu. Iseenesest võimaldasid töölepingu sõlmimisel raamatupidamisele esitatud tasaarvestuse avaldused hagejal ette näha, millistel juhtudel võidakse tema töötasust kinnipidamisi teha, kuid see ei võtnud kostjalt kohustust enne kinnipidamise tegemist saada hageja nõusolek konkreetse summa kinnipidamiseks. Poolte seletustest ei nähtunud, et tööandja auto isiklikeks sõitudeks kasutamise osas oleks kehtestatud limiit, mida ületava summa tasarvestamiseks oleks töötaja andnud nõusoleku. Seega olid hageja töölepingu sõlmimisel 05.12.2016 antud nõusolekud tasaarvestuste tegemiseks töölepingu seaduse (TLS) § 78 lg 2 järgi tühised ning ebasedauslikult kinnipeetud töötasu 920,72 eurot tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja tasaarvestuse avalduse osas märkis kohus, et töötasust tehtud kinnipidamiste lubamatuks tunnistamine ei tähendanud, et hageja vabanes kohustusest tasuda tööauto isiklikeks sõitudeks kasutamise ning tema kasutuses olnud korteri elektri- ja küttearvete eest. Pooled ei vaielnud selle üle, missuguses ulatuses kasutas hageja tööautot. Küll aga oli neil vaidlus kas ja kui palju tuli kasutamise eest tasuda. Kohus oli veendumusel, et hageja ei saanud eeldada, nagu toimuks tööauto kasutamine isiklikuks otstarbeks tasuta. Kostja juhataja 14.12.2015 korraldusest nähtus, et tööauto isiklikuks otstarbeks kasutamise hind oli 0,3 eurot kilomeeteri kohta. See, et hageja ei teinud endale selgeks tööauto isiklikuks sõiduks kasutamise tingimusi, ei vabastanud hagejat kohustusest tööauto kasutamise eest tasu maksta. Seega tuli rahuldada kostja taotlus tasaarvestada hageja nõue 635,4 euro suuruse tööauto isiklikeks sõitudeks kasutamise tasuga. Elektri- ja küttekulude osas märkis kohus, et neid sai tasaarvestada üksnes ulatuses, milles hageja need kompromissis omaks võttis, s.o 47,4 eurot elektrienergia tarbimise eest ja 38,1 eurot kütte eest. Nimelt ei saa vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg-le 4 tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kuivõrd hageja esitas kostja kirjeldatud nõuetele vastuväited põhjustel, et talle jäi arusaamatuks elektri- ja küttekulude kujunemine, ei saanud selles osas kostja oma nõuet hageja nõudega tasaarvestada. Kokku oli võimalik poolte vastastikuseid nõudeid tasaarvestada 720,9 euro ulatuses ning kostjal tuli hagejale tasuda 199,82 eurot. Hagi rahuldamise tõttu jättis kohus menetluskulud kostja kanda. Hagejal menetluskulud puudusid.
Apellatsioonkaebus
4.Kostja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata või tasaarvestada poolte vastastikused nõuded tervikuna. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kohus eksis TLS §78 lg 2 tõlgendamisel ja rakendamisel. Töölepingu sõlmimisel hageja antud nõusolekud tasaarvestuse tegemiseks ei olnud viidatud sätte alusel tühised. Esiteks ei olnud tegu absoluutse reegliga. TLS § 78 lg 2 mõte oli tagada töötajale mõistlik võimalus ette näha, missugustel juhtumitel võib tööandja töötasust kinnipidamisi teha, s.t kaitsta piiramatute ja ootamatute mahaarvamiste eest. Praegusel juhul oli see tagatud sellega, et hageja allkirjastas töösuhte alguses kaks avaldust töötasust võimalike kinnipidamiste kohta. Teiseks olid pooled nii sõidukulude kui kommunaalkulude puhul kokku leppinud limiidis 0, mille ületamisel oli kostjal õigus hageja töötasust kinnipidamisi teha ja sellisel juhul ei olnud vaja töötasust kinnipidamise tegemiseks töötaja igakordset nõusolekut. Eelnevale lisaks hindas kohus ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et ebaselge oli tasumisele kuuluva summa kujunemine kivisöe, ostetud küttepuude ja elektrienergia tarbimise eest. Esitatud arvetel olid olemas nii arvestusperioodid, ühikuhinnad kui tarbitud kogused ning kui kohtul jäi midagi ebaselgeks, tuli tal seda menetlusosalistega täiendavalt arutada. Asjaolust, et kostja ei nõudnud hagejalt tasu kogu tarbitud elektri eest, ei saanud järeldada, et kostja nõue elektri osas oli ebaselge. Nõude omajal oli õigus panna nõue maksma oma äranägemise järgi. Menetluskulude jaotamisel oleks pidanud arvestama TsMS § 163 lg-ga 2 ning jätma kostja menetluskulud tervikuna või suuremas osas hageja kanda. Viimaks märkis kostja, et kohus valis ebaõige menetlusliigi. Kostja soovis asja arutamist istungil, kuid kohus lahendas vaidluse üllatuslikult kirjalikus menetluses. Vastus kaebusele
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära kostja esindaja seisukoha ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus vaidlustatud lahendit tehes menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mistõttu tuleb otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja jaotab uuesti menetluskulud (TsMS § 657 lõige 1 punkt 2). Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ja kaebuses on korratud maakohtus esitatud vastuväiteid hagile ja neile on maakohus vastanud piisava põhjalikkusega osas, mis käsitleb kostjal hageja töötasust kinnipidamise õiguse puudumist. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses märgitud põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tööandjal on kohustus maksta töötajale töö eest tasu ja sellest kinnipidamisi saab teha töötaja nõusolekul, milline tuleb saada igaks juhtumiks eraldi. Reeglina on kehtiv nõusolek, mis on antud pärast tasaarvestamise õiguse tekkimist. Praeguses kohtuasjas on tõendatud, et töötaja allkirjastas töötasust kinnipidamise nõusoleku tööle asumise päeval 5.12.2016. Selline nõusolek oleks kehtiv TLS § 78 lg 2 kohaselt vaid siis, kui tegemist on nõusolekuga töötaja poolt tööandja arvel tehtavate kulude kokkulepitud limiiti ületava summa tasaarvestamiseks. Praeguses vaidluses töötaja avaldused limiiti ei sisaldanud (TVK tlk 33, 67). Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline, kuna tuvastades palgast kinnipidamise õiguse puudumise, lahendas kohus ikkagi
tasaarvestusavalduse. Kui töötasust kinnipidamisi reguleerib TLS § 78, mis on erisätteks VÕS §-le 197, siis võlaõiguslikuks tasaarvestuseks piisab kostja avaldusest. Kostja esitas 5.07.2017 maakohtus hagiavalduse vastuses tingimusliku tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus ei peaks nõustuma kostja vastuväidetega töötasust kinnipidamise seaduslikkuse kohta (tl 43-51). Kostja avalduse, mille sisuks on samaliigilise sissenõutavaks muutunud vastastikuse kohustuse tasaarvestamine, menetlemine ei muuda kohtuotsust vastuoluliseks. Maakohus on otsuses (p 17) selgitanud, et töötaja töötasust tehtud kinnipidamise lubamatuks tunnistamine ei tähenda, et töötaja vabaneks kohustusest tasuda ametiauto isiklikeks sõitudeks kasutamise ning tema kasutuses olnud korteri elektri- ja küttearvete eest. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse väiteid maakohtu otsuse peale osas, milles kohus jättis rahuldamata kostja tasaarvestamata elektritarbimise eest 85,65 eurot ja küttekulude eest 114,17 eurot. Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et läks suuliselt menetluselt üle kirjalikule ja kostjal jäid seetõttu esitamata tõendid oma tasaarvestusavalduse tõendamiseks. Samas ei esitanud kostja, tuginedes menetlusõiguse normi rikkumisele, tõendeid, mis jäid tal väidetava menetlusnormi rikkumisega seoses esitamata. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja vastuseks kohtu küsimusele, kas ta soovib esitada täiendavaid tõendeid, et ta täiendavate tõendite esitamiseks aega ei soovi, sest klient on kõik kulud tõendanud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt TsMS § 232 lg-st 1 hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt määrab pool, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja elektritarbimise eest nõutud summa tasaarvestada hageja nõudega ja selles osas tuleb maakohtu otsus osaliselt tühistada ja vähendada hageja kasuks kostjalt kinnipeetud töötasu väljamõistetavat summat. Vastavalt VÕS § 292 lg-le 1 peab üürnik lisaks üüri maksmisele kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Vastavalt 05.12.2016 sõlmitud üürilepingu p-le 2.2 pidi hageja tasuma elektri eest vastavalt Eesti Energia arvetele (TVK lk 69, 70). Kostja poolt hagejale esitatud arvetelt on näha elektritarbimise periood, tarbitud kogus, ühiku hind ning hind elektritarbimise eest. Kostja on selgitanud TVK-le 17.03.2017 kirjalikus vastuses, et kostjale XXX kuuluvatele korteritele, sh hageja kasutuses olevale korterile oli Eesti Energia AS poolt paigaldatud kauglugemisarvestid ja kostja oli sõlminud Eesti Energia AS-ga elektrilepingud. XXX korteri keldris oli katlamaja, mis tarbis vähesel määral elektrienergiat. Hageja korteris olevasse kilpi oli paigaldatud elektrivoolu lugeja, mis arvestas katlamajas tarbitud elektrienergiat. Kostja selgitusel lahutati Eesti Energia AS poolt kauglugeja andmetest maha katlamajas tarbitud elektrienergia hulk ja hagejal tuli maksta tema poolt tarbitud elektrienergia eest. Oma väidete kinnituseks on kostja esitanud töövaidluskomisjonile rida tõendeid: väljavõtted Eesti Energia AS arvetest, pildid elektrikilbist, katlamaja lugejast (TVK tlk 38 jj). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja poolt tarbitud elektrienergia eest tasumisele kuuluva summa osas hinnanud ebaõigesti tõendeid ja jätnud arvestamata 85,65 eurot. Selles
osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja mõista kostjalt välja hageja kasuks maakohtu poolt mõistetust 85,65 eurot vähem. Apellatsioonkaebus tuleb selles osas rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väidetega osas, milles maakohus jättis arvestamata kütte tarbimise eest nõutava summa 114,17 eurot. Küttekulude suuruse kohta esitas kostja tõendina raamatupidaja arvestuse ning ringkonnakohtu istungil kinnitas, et täiendavaid tõendeid selle kohta esitada ei ole. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, et arvetelt ja ei nähtu, kuidas kujunes tasumisele kuuluv summa kivisöe ja ostetud küttepuude tarbimise eest. Maakohus tasaarvestas kostja nõude kütte eest 38,1 euro ulatuses, s.o summa ulatuses, mida hageja omaks võttis. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks täiendavalt 114,17 euro tasaarvestamiseks küttekulude eest, alust ei ole. Kokku saab kostja tasaarvestuse nõude rahuldada ametiauto kasutamise eest 635,4 eurot, kütte eest vaidlustamata summa 38,1 eurot ja elektrienergia eest 133,05 eurot, s.o kokku 806,55 eurot. Hageja nõue ebaseaduslikult kinnipeetud töötasu nõudest kuulus rahuldamisele 920,72 eurot. Pärast tasaarvestust tuleb kostjal hagejale hüvitada 114,17 eurot. Kohtuotsuse täitmise selguse huvides ei kajasta kohtuotsuse resolutsioon maakohtu otsustusi kummagi poole nõude kohta ja tasaarvestab poolte nõuded rahuldatud osas. Vastuseks kostja seisukohale, et maakohus jättis menetluskulud ebaõigesti kostja kanda, märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest on õige kostja väide, et kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis menetluskulud kostja kanda olukorras, kus hagi rahuldati osaliselt. Kusjuures hagi jäi tasaarvestuse vastuväite tõttu suuremas osas rahuldamata. Siiski, arvestades praeguseid asjaolusid, oleks hageja suhtes olnud äärmiselt ebaõiglane jätta tema kanda suurem osa menetluskuludest. Nimelt pöördus hageja kohtu poole, sest tema hinnangul pidas kostja ebaõigesti hageja lõpparvest kinni 920,72 eurot ja kohus tuvastas, et kostja ei tohtinud sedasi tegutseda. Kostjalt mõisteti hageja kasuks välja väiksem summa üksnes põhjusel, et kostja esitas menetluse kestel tasaarvestuse vastuväite, mille kohus osaliselt rahuldas. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevas väljendub äärmine ebaõiglus, mis annab aluse jätta maakohtus kantud menetluskulud täielikult poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4). Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab kohus apellatsioonkaebuse ja hagi osalise rahuldamise tõttu TsMS § 163 lg 1 alusel asjas poolte endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.