Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
26.09.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-17-8614
Tsiviilasi
NLE Kinnisvara OÜ hagi AS-i Erel Group vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks ning kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.04.2018 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
AS-i Erel Group apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6982.26 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja/vastustaja NLE Kinnisvara OÜ (registrikood 10682696), lepinguline esindaja adv Henrik Kirsimäe Kostja/apellant AS Erel Group (registrikood 10717532), lepinguline esindaja Anto Variku
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 02.04.2018 otsus jätta muutmata, apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
3.Hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord ja tähtajad
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue
1.01.06.2017 esitas hageja maakohtule hagi, milles peale 10.07.2017 nõude täpsustust ja 06.09.2017 nõude vähendamist palub kostjalt välja mõista: 1) üürivõlgnevuse 18 480.65 eurot; 2) kahjuhüvitise 6982.26 eurot; 3) viivise põhinõudelt seisuga 06.09.2017 1618.58 eurot ja alates 07.09.2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni määraga 0,025% päevas tasumata summalt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.04.07.2011 sõlmisid hageja üürileandjana ja Aureus SPV1 OÜ (rk 12016130) üürnikuna järgmised tähtajalised üürilepingud: 1) Vene t 19-8, Tallinnas korteriomandi kasutamiseks 04.07.2011–31.07.2017; 2) Vene t 19-9, Tallinnas korteriomandi kasutamiseks 04.07.2011–31.07.2017; 3) Vene t 19-16, Tallinnas korteriomandi kasutamiseks 04.07.2011–31.07.2017. 04.02.2013 ühinesid ühinemislepingu alusel Aureus SPV1 OÜ (ühendatav ühing) ja kostja. 11.01.2016 tekkis kostjal üürnikuna võlgnevus, kuna maksis üüritasu vähem, kui oli lepingutes kokku lepitud. Üürniku nimel laekus viimane osaline üürimakse 06.09.2016. 10.03.2017 esitas hageja kostjale teate üürilepingute erakorralise ülesütlemise kohta alates 13.03.2017 koos nõudega tasuda sissenõutavaks muutunud võlgnevus 16 811.76 eurot ja anda üüripindade valdus üle.
3.Aureus SPV1 OÜ lepingulised kohustused on üldõigusjärgluse korras läinud üle kostjale. Kostja ei ole hagejale üürimakseid tähtaegselt ega täies ulatuses tasunud. Hagejal on tasumata üüri nõue kostja vastu perioodi 01.05.2016–13.03.2017 eest 18 480.65 eurot.
4.Hageja ütles kostjaga sõlmitud üürilepingu üles alates 13.03.2017 ning palus kostjal üüripinna koheselt vabastada. Kostja seda ei teinud. Seega oli kostja alates 14.03.2017 üüripinna vabastamisega viivituses ja hagejal on võlaõigusseaduse (VÕS) § 335 alusel õigus nõuda kostjalt üüripinna vabastamisega viivitatud aja eest kahjuhüvitist suuruses, mis võrdub kokkulepitud üüriga või üüriga, mis on tavaline samasuguses asukohas oleva samasuguse üüripinna puhul. Kostja andis korteriomandite valduse üle 30.06.2017. Kahjuhüvitis perioodi 14.03–30.06.2017 eest on 6982.26 eurot.
5.Hageja nõudis kostjalt ka viivise väljamõistmist. Viivise arvestus tasumata üürilt on 06.09.2017 seisuga 1618.58 eurot. Hageja palus välja mõista ka lisanduva viivise alates 07.09.2017 põhivõlgnevuselt määraga 0,025% päevas kuni võlgnevuse tasumiseni.
6.Kostja ei ole tõendanud, et soovis üürikorterite valdust juba 2016.a loovutada. Üürilepingutest ega seadusest ei nähtu sellist õiguslikku alust – üürileping oli kuni 13.03.2017 kehtiv ja seega ei oleks kostja saanud valduse vastuvõtmist nõuda. Kostja väide on ka vastuoluline, kuna kostja oli üürikorterid välja üürinud – need olid kolmandate isikute kasutuses. Väär on kostja väide, et hageja ei ole pärast kostja 25.04.2017 teadet tundnud mingit huvi korterite valduse suhtes. Esiteks ei sisaldanud mainitud kostja teates konkreetset valduse üleandmise aega, kohta ega viisi. Teiseks ei olnud valduse üleandmise ettepanek täielik – see oli pigem tingimuslik ja reservatsioonidega kompromissettepanek. Kolmandaks esitas hageja kostja kompromissile vastuse ja teatas, et ei nõustu sellega. Antud kirjale kostja ei vastanud ja avaldas valmisolekut korterite üleandmiseks alles juunikuu lõpus. Kostja vastuväited
7.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud, et hageja ja Aureus SPV 1 OÜ sõlmisid üürilepingud kolme korteriomandi üürimiseks perioodil 04.11.2011–30.06.2012. Üüri suuruseks lepiti kõigi korteriomandite puhul kokku 650 eurot kuus, mis sisaldas kõrvalkulusid. Aureus SPV1 OÜ lõpetati ühinemise tulemusena ja kustutati äriregistrist 04.04.2013.
8.Hageja esitas 10.03.2017 kostjale teate üürilepingute erakorralise ülesütlemise kohta alates 13.03.2017 koos nõudega tasuda selleks ajaks sissenõutavaks muutunud võlgnevus 16 811.76 eurot ja anda üle üüripindade valdus. Kuna kostja enam üürilepingu ülesütlemise ajaks Vene t 19-9 ja 19-16, Tallinnas korteriomandeid ei kasutanud, oli ta need nõus koheselt 25.03.2017 hagejale üle andma. Vene t 19-8, Tallinnas korteriomandi puhul tegi kostja hagejale ettepaneku, et kasutab seda kuni 30.06.2017, millega hageja nõustus. Kostja soovis Vene t 19-9 ja 19-16 korteriomandid hagejale tagastada juba 2016.a juunis nende halva seisukorra tõttu, kuid hageja seadusliku esindajaga, kes on Suurbritannia kodanik ega viibi alaliselt Eestis, oli võimatu kontakti saada. Hageja ei ilmutanud vaatamata kostja 25.03.2017 ettepanekule Vene t 19-9 ja 19-16 korterite valduse vastuvõtmiseks mingisugust huvi. Esimese astme kohtu otsus
9.02.04.2018 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja üürivõlgnevuse 18 480.65 eurot, 06.09.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 1618.58 eurot, lisanduva viivise kuni põhivõla täieliku tasumiseni määraga 0,025% päevas ning kahjuhüvitise 6982.26 eurot. Kohus jättis jõusse 09.06.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega oli seatud kostjale kuuluvale korteriomandile asukohaga Paldiski mnt 26a-13, Tallinnas hageja kasuks kohtulik hüpoteek 27 382.66 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda ning kohus otsustas määrata menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lõikele 2.
10.Puudub vaidlus, et hageja kui üürileandja ja kostja õiguseellane kui üürnik sõlmisid 04.07.2011 kolm üürilepingut, millega hageja andis kostja õiguseellasele üürile kolm
korterit asukohaga Vene 19 Tallinnas (korterid nr 8, 9, 16). Nimetatud asjaolu on tõendatud üürilepingutega (t lk 6–14). Igas üürilepingus kohustus kostja tasuma hagejale igakuiselt üüri 650 eurot. Kostja jäi üürilepingust tulenevate kohustuste täitmisel viivitusse alates 11.01.2016 ning hageja esitas 10.03.2017 kostjale üürilepingute erakorralise ülesütlemise avalduse (t lk 30–32), milles teatas, et loeb lepingud alates 13.03.2017 ülesöelduks ning palus korteriomandite valduse üle anda. Kostja andis hagejale korteriomandite valduse üle 30.06.2017, mida tõendavad nii kostja esindaja e-kiri (t lk 66) kui valduse üleandmise ja vastuvõtmise kinnistuskiri (t lk 67–68).
11.Hageja üürinõude väljamõistmise aluseks saab olla VÕS § 271. Kohus viitas ka VÕS § 108 lõikele 1. Puudub vaidlus, et hageja ja kostja õiguseellane leppisid 04.07.2011 sõlmitud üürilepingutes kokku, et kostja kohustub iga korteriomandi eest tasuma igas kuus üüri 650 eurot. Hageja on avaldanud, et kostjal on 2016.a maikuu eest tasumata üüri 50 eurot, alates 2016.a juunikuust kuni 2017.a veebruarikuuni iga kuu eest 1950 eurot, ning 2017.a märtsi 13 päeva eest 880.65 eurot. Kostja nimetatud võlgnevuse perioode ega summasid ei vaidlustanud, mistõttu leidis kohus, et kostjal tuleb hagejale VÕS § 271 alusel tasuda üürivõlgnevus 18 480.65 eurot.
12.Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise tasumata üürisummalt. Kohus viitas VÕS § 101 lõike 1 punktile 6 ja § 113 lõikele 1. Hageja nõudis viivist määras 0,025% päevas, mille pooled on kokku leppinud lepingute punktis 3.1.6. Nõutav viivis on 06.09.2017 seisuga 1618.58 eurot ning kuna kostja ei ole hageja viivisearvestust ega summat vaidlustanud, tuleb kostjalt viidatud sätete alusel hagejale välja mõista 06.09.2017 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1618.58 eurot.
13.Hageja taotles täiendavalt kostjalt välja mõista üürivõlgnevuselt TsMS § 367 alusel viivise, mis ei olnud hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud. Hageja täiendav viivisenõue tuleb rahuldada ning kostjalt tuleb TsMS § 367 alusel välja mõista viivis põhivõlgnevuselt (18 480.65 eurolt) alates 07.09.2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni määraga 0,025% päevas tasumata summalt.
14.Täiendavalt palus hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise seoses perioodiga, millal üürileping oli lõppenud, kuid kostja ei tagastanud korteriomandite valdust. Hageja nõude aluseks saab olla VÕS § 335. Hageja esitas tõendina üürilepingu ülesütlemise avalduse (t lk 30–32), millest ilmneb, et poolte vahel sõlmitud üürileping lõppes 13.03.2017. Seega pidi kostja korteriomandite valduse hagejale nimetatud kuupäeval üle andma, kuid kostja seda ei teinud. Hageja on esitanud tõenditena kostja esindaja ekirja (t lk 66) ning valduse üleandmise ja vastuvõtmise kinnistuskirja (t lk 67–68), millest ilmneb, et kõigi kolme korteriomandi valdus anti hagejale üle 30.06.2017.
15.Kostja esitas vastuväited, et hagejal ei ole õigust kahju hüvitamist nõuda, kuna kostja avaldas juba 25.03.2017 e-kirjas, et on valmis kahe korteri valduse hagejale koheselt üle andma ning kolmanda osas soovis üürilepingu pikendamist, millega hageja ka nõustus. Kostja esindaja 25.03.2017 e-kirjast (t lk 33) nähtub, et kostja kinnitab, et soovib Vene 19-9 ja 19-16 korteriomandite valduse üleandmist, kuid kirjast ei nähtu, millal ja kuidas kostja valduse üleandmist soovib teostada. Olukorras, kus korteriomandite valduse üleandmine oli kostja kohustus, pidi just kostja avaldama konkreetse aja ja muud olulised asjaolud valduse üleandmiseks. Võttes arvesse, et kostja seda ei teinud, puudus kohtul alus asuda seisukohale, et hageja kahju
hüvitamise nõue on alates 25.03.2017 kuupäevast põhjendamatu. Samuti nähtub 17.04.2017 e-kirjast (t lk 35), et hageja esindaja on palunud kostja esindajal täpsustada, millal toimub korteriomandite valduse üleandmine, kuid kostja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et kostja oleks hagejale vastanud ning avaldanud, millal üleandmine toimub. Kohus on 21.08.2017 määruses (t lk 74–75) kostjale selgitanud, et olukorras, kus kostja väidab, et soovis korteriomandite valdust juba varasemalt hagejale üle anda, kuid see oli hagejast tulenevalt takistatud, peab kostja oma väiteid tõendama, nt asjakohaste e-kirjadega. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole kostja ühtegi tõendit esitanud. Seega asus kohus seisukohale, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist alates üürilepingu lõppemisest, s.o 14.03.2017, kuni korteriomandite valduse üleandmiseni, mis toimus 30.06.2017.
16.Hageja nõudis kahjuhüvitist 2017.a märtsis 18 päeva eest 1132.26 eurot ning aprilli-, mai- ja juunikuu eest igas kuus 1950 eurot. Kostja ei ole hageja arvutuskäigule vastuväiteid esitanud. Hageja kahju hüvitamise nõue on põhjendatud ning kostjalt tuleb hagejale VÕS § 335 alusel välja mõista kahjuhüvitis 6982.26 eurot. Lähtuvalt eeltoodust kuulub hagi tervikuna rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
17.02.05.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles temalt mõisteti välja kahjuhüvitis 6982.26 eurot ja jätta uue otsusega selles osas hagi rahuldamata. Samuti vaidlustab kostja otsuse osas, milles kohaldati menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 177 lõike 2 regulatsiooni ja palus kohaldada TsMS § 176 lõike 1 regulatsiooni. Menetluskulud ringkonnakohtus palub kostja jätta hageja kanda ning palub mõista välja kuludelt ka viivise.
18.Maakohtu otsus põhineb olulistel menetlus- ja materiaalõiguse normide rikkumistel. Kostja teatas 25.03.2017 hagejale, et on valmis Vene t 19 korterite 9 ja 16 korterite valduse hagejale üle andma. Hageja ei ilmutanud valduse vastuvõtmiseks mingisugust huvi. Eelneva tõttu tuleb hageja VÕS § 335 alusel esitatud kahjunõue summas 6982.26 eurot jätta arvestamata alates 25.03.2017, kui kostja oli nõus andma üle kahe korteriomandi valdused.
19.Kohus on otsuses jätnud menetluskulud kostja kanda viitega TsMS § 177 lõikele 2. Käesolevas asjas toimus 06.03.2018 lõppistung. Kostja hinnangul on hageja kaotanud võimaluse nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Nagu istungiprotokollist nähtub, küsis kohus enne kohtuvaidluseid tulenevalt TsMS § 176 lõikest 1 pooltelt menetluskulude nimekirja, mille kostja esitas, aga hageja jättis esitamata. Hageja ei ole taotlenud ka menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja ennistamist. Kohus määras istungil tekkinud menetluskuludega seoses kulude nimekirja esitamiseks tähtaja 3 tööpäeva kohtuistungi toimumisest alates ega andnud muid täiendavaid tähtaegu menetluskulude nimekirja esitamiseks. Hageja esitas menetluskulude koosseisus õigusabi ajakuluna 0,45h kohtuistungil osalemise ja selleks ettevalmistamise eest, millele kostja vastu ei vaidle. Ülejäänud menetluskulud, sh riigilõiv, tuleb jätta tulenevalt TsMS § 176 lõikest 1 hagejalt välja mõistmata. Kuna kohus nõudis selgelt menetluskulude nimekirja esitamist TsMS § 176 lõike 1 alusel, ei saa kohus hilisemalt oma seisukohta muuta ega määrata menetluskulusid kindlaks hoopis TsMS § 177 lõike 2 alusel. Vastustaja seisukoht
20.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
21.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks ega muutmiseks. TsMS § 651 lõike 1 järgi kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse õigsust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis temalt välja kahjuhüvitise 6982.26 eurot, ning menetluskulude TsMS § 177 lõike 2 alusel kindlaksmääramise osas. Ülejäänud osas ei ole maakohtu otsusele edasi kaevatud. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles kohus mõistis kostjalt hagejale välja üürivõlgnevuse 18 480.65 eurot ja viivise.
22.Kolleegium ei tuvastanud kontrollitavas osas maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
23.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Kaebuses on üldsõnaliselt märgitud, et maakohtu otsus põhineb olulistel menetlus- ja materiaalõiguse normide rikkumisel, kuid konkreetseid rikkumisi esiletoodud ei ole. Seega on kaebus sisuliselt põhjendamata. Kaebuses kordab kostja üksnes varasemaid väiteid, milliseid aga on maakohus asja lahendamisel arvestanud ja neile otsuses vastanud. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses toonud esile mingeid asjaolusid ega väiteid, mis annaks aluse maakohtust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.
24.Maakohus on seoses hageja kahju hüvitamise nõudega asja materjalide põhjal õigesti tuvastanud, et pooltevahelised üürilepingud lõppesid hagejapoolse ülesütlemisega alates 13.03.2017 ning et kostja vabastas üüripinnad VÕS § 335 mõistes 30.06.2017. Seega oli hagejal ajavahemiku 14.03.2017–30.06.2017 eest õigus nõuda VÕS § 335 alusel hüvitist. Kohus on analüüsinud ka kostja vastuväidet, et kostja oli valmis kahe korteri valduse üle andma juba 25.03.2017. Kolleegium on seisukohal, et maakohus leidis poolte esitatud tõendite kogumile tuginedes asjakohaselt, et olukorras, kus korteriomandite valduse üleandmine on kostja kohustus, pidi kostja avaldama konkreetse aja ja muud olulised asjaolud valduse üleandmiseks. Seejuures on kohus hinnanud pooltevahelist e-kirjavahetust seoses korterite valduse vabastamisega (t lk 33–35). Kolleegium ei tuvastanud tõendite ebaõiget hindamist maakohtu poolt. Viidatud e-kirjavahetusest nähtub selgelt, et hageja vastas kostja 25.03.2017 kirjale 17.04.2017 ja küsis mh, millal on oodata korterite üleandmist. Seega on väär kaebuse väide, et hageja ei ilmutanud huvi valduse vastuvõtmiseks. Kostja ei esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et kostja vastas hageja 17.04.2017 e-kirjale. Lisaks on maakohus otsuses viidanud asjakohaselt oma 21.08.2017 määrusele (t lk 74–75), milles on kostjale selgitatud vastuväidete tõendamise vajadust. Kostja ühtegi vastavasisulist tõendit ei esitanud.
25.Maakohtu otsustus määrata menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras ei ole TsMS-i järgi vaidlustatav. Seega jätab kolleegium vastavad
apellatsioonkaebuse väited tähelepanuta. Kostja saab vastuväited menetluskuludele, sh kulude nimekirja tähtaegsusega seonduvalt, esitada menetluskulude kindlaksmääramise menetluse raames. Siiski märgib kolleegium selgituseks kostjale, et Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-60-16 (punkt 13) tuleneb, et hoolimata TsMS § 176 lõikes 1 sätestatust on kõigi menetluskulude nimekirja esitamine ühes dokumendis pärast viimast istungit kohtu määratud tähtpäevaks lubatud vaatamata sellele, et kehtiv seadus näeb ette kulude nimekirja mitmeastmelise esitamise.
26.Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
27.Kuna maakohus hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Vastavalt TsMS § 177 lõikele 2 määrab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja lahendanud maakohus määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.