Akciné draudimo bendrove „Gjensidige“ Eesti filiaali hagi T P (P ) vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 30.10.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
T P i apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
8549,09 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaal (registrikood 11193232), volitatud esindaja Lea Pau Kostja T P (isikukood XXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Pärnu Maakohtu 30.10.2017 otsus muutmata.
2.Jätta T P i apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud apellatsiooniastmes jäävad T P i kanda.
4.Hüvitatavate menetluskulude puudumise tõttu vastustajal ringkonnakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra ega neid apellandilt välja ei mõista. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi
andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.Akciné draudimo bendrové "Gjensidige" Eesti filiaal (hageja) esitas 03.07.2017 Pärnu Maakohtule hagiavalduse T P i (kostja) vastu võlgnevuse 7893,40 eurot, perioodi 20.0603.07.2017 eest viivise 24,22 eurot ja alates 04.07.2017 edasiulatuva viivise saamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt põhjustas 08.11.2016 M P kostjale kuuluva sõidukiga Volvo registrimärgiga XXXXXX (Volvo) Tartus XXXXXX juures liiklusõnnetuse, sõites ristmikul ette eesõigusega liikunud sõiduki Škoda registrimärgiga XXXXXX (Škoda) juhile. Õnnetuse toimumise hetkel puudus sõiduki Volvo suhtes kehtiv liikluskindlustuse leping. Viimane leping oli sõlmitud hagejaga ja selle kehtivus oli 07.10-06.11.2016. Liiklusõnnetuses sai ulatuslikult kahjustada kannatanu sõiduk Škoda, mille taastusremont ei olnud majanduslikult otstarbekas. Hageja on hüvitanud Škoda liiklusõnnetuse eelse väärtuse 12 500 eurot, jäänuki transpordikulu 36 eurot ja utiliseerimisega seotud kulu 407,40 eurot. Jäänuki müügist on hageja saanud tulu 5050 eurot. Seega on kokku hageja kulu liikluskahju hüvitamisel 7893,40 eurot. Kuna liiklusõnnetuse toimumise hetkel ei olnud kostja sõiduki suhtes kehtivat liikluskindlustuse lepingut sõlmitud ning kostja ei pidanud kinni liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 3 lg-s 2 sätestatud keelust, mille kohaselt ei tohi liikluses kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millele ei ole liikluskindlustust, tekkis hagejal LKindlS § 55 alusel õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni LKindlS § 3 lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Vastavalt LKindlS § 7 lg-le 1 on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul ja selleks oli liiklusregistri andmetel liiklusõnnetuse toimumise hetkel Volvo omanikuna kostja. Hageja esitas 25.01.2017 kostjale tagasinõude 7893,40 eurot. Hagejaga võttis ühendust kostja sõidukit juhtinud M. P , kes lubas nõuet osade kaupa tasuma hakata, kuid ei ole hagi esitamise seisuga midagi tasunud. Ka kostja ei ole hageja nõuet tasunud. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt sõlmis kostja 10.08.2014 Volvo müügilepingu sõiduki müümiseks M P le. Kostja pöördus korduvalt M P ja tema elukaaslase poole sooviga teha autoregistrikeskuses (ARK) märge auto uue omaniku kohta, kuid uus omanik ei olnud nõus ARK-i minema. 08.11.2016, mil toimus autoga avarii, oli Volvo roolis M P elukaaslane M P , kes tunnistas oma süüd ja pöördus hageja poole kahju hüvitamiseks osamaksetes, kuid ei ole kahju hüvitanud. Auto omanik on käitunud kostja suhtes pahatahtlikult, jättes ARK-i minemata ja sõlmimata uut kindlustuslepingut enda nimel. Kostja leidis, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas 30.10.2017 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7893,40 eurot, viivise 24,22 eurot perioodi 20.06-03.07.2017 eest ja viivise põhivõlalt alates 04.07.2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses
2(6)
sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda (TsMS § 162 lg 1), mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 500 eurot hageja poolt tasutud riigilõivu hüvitamiseks. Vaidlust puudub järgmistes asjaoludes: M P põhjustas 08.11.2016 Tartus XXXXX juures liiklusõnnetuse sõidukiga Volvo; liiklusõnnetuse tõttu on hagejal tekkinud kulu selle liikluskahju hüvitamisel 7893,40 eurot; liiklusõnnetuse toimumise hetkel ei olnud Volvo suhtes kehtivat liikluskindlustuse lepingut sõlmitud; kostja ja M P vahel on 10.08.2014 sõlmitud sõiduki Volvo müügileping, kuid omanikuvahetuse kanne on tegemata. Hageja esitas kostja vastu nõude LKindlS § 55 alusel. Vastutavaks isikuks kindlustuskohustuse täitmise eest on LKindlS § 7 lg 1 kohaselt sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isik, s.o kostja ja seda vaatamata asjaolule, et kostja on liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki vastavalt 10.08.2014 sõlmitud ostu-müügilepingule võõrandanud olukorras, kus omanikukande muutus on tegemata. Kostja ei ole teinud kõik endast olenevat, et muuta olukorda, kus registris on võõrandatud sõiduki omanikuks endiselt kostja ja uus omanik on jätnud oma kohustused ümbervormistamisel täitmata. Kostjal oli õigus ja võimalus teavitada Maanteeametit sõiduki võõrandamisest, kuid liiklusregistris puudub kanne, millest nähtuks, et kostja oleks ise registripidajat teavitanud sõiduki võõrandamisest. Ka liiklusseaduse (LS) § 77 lg-st 3 tuleneb, et registriandmete muutmiseks peab mootorsõiduki omanik või tema esindaja või muu õigustatud isik esitama Maanteeametile nõuetekohase taotluse viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates. Seega ei ole kostja ise tegutsenud selle nimel, et vabaneda kohustustest, mis lasuvad sõiduki registrijärgsel omanikul. Hageja kohustus hüvitama kostja sõidukiga põhjustatud liikluskahju LKindlS 36 lg 2 alusel ja hageja vastavaks kuluks on 7893,40 eurot, mida ei ole vaidlustatud. Kuigi M P oli tegelik liiklusõnnetuse põhjustaja ja kostja poolt esitatud kirjavahetusest nähtub, et sõiduki ostu-müügilepingujärgne omanik M P on toonud erinevaid põhjusi omanikukande muutmise eiramiseks, ei muuda nimetatu põhjendusi hagi rahuldamiseks just kostja vastu. Hageja on õigesti osundanud, et juhul kui sõiduki uus omanik on pahatahtlikult kostja suhtes käitunud, jättes omanikuvahetuse kande registris tegemata, siis sellest tekkinud kahju on kostja ja sõiduki uue omaniku vahelise vaidluse ese ega puuduta käesolevat vaidlust. Eeltoodust lähtudes on hagi nii põhinõude kui viivise osas põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse ja materiaalõiguse norme. Kuna kostjal ei ole sõiduki valdust ja ta ei ole pikka aega sõiduki suhtes kindlustuslepinguid sõlminud, puudub kostjal info, kas sõiduki suhtes oli sõlmitud kehtiv liikluskindlustuse leping. Hagile lisatud liikluskindlustuse poliisist nähtub, et viimase kehtinud poliisi enne õnnetust sõlmis M P . Välistatud ei ole, et pärast viimase poliisi kehtivust võidi sõlmida uus poliis. Nimetatud asjaolu on kontrollimata. Kindlustusjuhtumiks tunnistamise ja kahju hüvitamise otsuses on tuvastatud, et liiklusõnnetuse põhjustamisega tekkinud tsiviilvastutus lasub 100% ulatuses Volvo juhil M P, kelle tsiviilvastutus on kindlustatud hageja juures. Eelnev on vastuolus hagis esitatuga, et kehtiv liikluskindlustuse leping puudus.
3(6)
Asjaolust, et kostja ja M P vahel on 10.08.2014 sõlmitud Volvo müügileping, ei saa järeldada, et omanikuvahetuse kanne on tegemata. Väide on tõendamata ja kontrollimata. Maakohus kohaldas alusetult kehtiva LKindlS § 55 ja § 7 lg-t 1. Kuna kehtiva LKindlS § 7 lgl 1 ei ole tagasiulatuvat jõudu, ei vastuta kostja müügijärgselt kindlustuskohustuse täitmise eest. Sõiduki võõrandamise ajal kehtinud LKindlS § 5 lg 1 sätestas, ei kindlustusvõtjaks on sõiduki omanik ning § 6 lg 2 järgi oli vastutus piiratud ja § 6 lg 8 alusel pidi lepingu puudumisel saadetama vastav teade. Seega vastutas kindlustuskohustuse täitmise eest sõiduki omanik. Samas ei saaks hagi kuuluda rahuldamisele ka kehtiva LKindlS § 55 alusel. Isegi kui kostja vastutaks kindlustuskohustuse täitmise eest, st sõiduk oleks müüdud kehtiva LKindlS ajal, siis kostja ei ole pärast sõiduki võõrandamist selle suhtes lepinguid sõlminud ja viimase kostja poolt sõlmitud lepingu lõppemisest kuni liiklusõnnetuseni on möödunud enam kui 12 kuud. Samuti ei ole kostja rikkunud liikluses osalemise keeldu. Maakohus jättis kohaldamata LKindlS § 7 lg 3 ning LS § 33 lg 2 p 9, § 72 lg 1 ja § 77 lg 3. Viidatud sätetest tulenevad kohustused sõiduki omanikule. Vaidlust ei saa olla selles, et M P rikkus sõiduki omanikuna registriandmete muutmise kohustust ja kui õnnetuse toimumise ajal sõiduki liikluskindlustus puudus, siis rikkus M P lepingu olemasolus veendumise ja sõiduki õige kasutamise kohustust. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja selle muutmiseks puudub alus, mistõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). I
7.Hageja tugineb hagis asjaolule, et vaidlusaluse õnnetuse toimumise hetkel puudus sõidukil kehtiv liikluskindlustuse leping ja sõiduki omanikuna on registrisse kantud kostja. Maakohtu menetluses ei seadnud kostja nimetatud faktiväiteid kordagi kahtluse alla ega maininud ka seda, et tal puudub vastavate asjaolude suhtes informatsioon, mis võimaldaks seda omaks võtta või eitada.
8.Kostja tõi 27.08.2017 menetlusdokumendis esile asjaolud, et sõidukit juhtinud M P leppis hagejaga kokku kahju 60 kuu jooksul hüvitada, pöördus ka hageja poole, et hüvitada kahju osamaksetena tasudes, kuid jättis lubaduse täitmata. Kostja on esile toonud, et auto omanik on käitunud tema suhtes pahatahtlikult, jättes tahtlikult ARK-i (omanikukande ümbervormistamiseks) minemata ja uue kindlustuslepingu enda nimel sõlmimata. Seega võis maakohus lähtuda asjaolust, et kostja on need asjaolud omaks võtnud või vähemalt neid asjaolusid ei vaidlusta (TsMS § 231 lg 4 mõttes).
9.Kostjal oli kahtluse korral võimalik raskusteta sõiduki kindlustusajalugu kontrollida Liikluskindlustuse fondi kodulehe kaudu (XXXXXXXXXXXX) (LKindlS § 77 lg 3 p 1). Samamoodi, kui kostjal oli kahtlus, kas ta on endiselt omanikuna registrisse kantud, oli võimalik muuhulgas kontrollida vaidlusaluse sõiduki suhtes toimunud omanikevahetuse aega Maanteeameti kodulehel oleva iseteenindusportaali kaudu XXXXXXXXXXXXXX)
4(6)
(LS § 184 lg 2). Viimasest nähtub kohtule, et omanikuavahetus vaidlusaluse sõiduki osas on toimunud 27.03.2007, 05.01.2017 ja 02.11.2017. Kuna nimetatud asjaolu kohta saab kohus usaldusväärset teavet ka menetlusvälisest allikast, milleks on Maanteeameti koduleht, ei pidanud hageja iseenesest nimetatud asjaolu tõendama ja maakohus oleks seda saanud kontrollida (TsMS § 231 lg 1). Asjas on tõendatud müügilepinguga, et kostja võõrandas sõiduki M P le 10.08.2014, mistõttu ei olnud omanikevahetust õnnetusjuhtumi toimumise hetkel 08.11.2016 registrisse kantud. Maakohus ei rikkunud aga menetlusõigust, kuna kostja vastusest oli aru saada, et kostja neid asjaolusid ei vaidlusta.
10.Kindlustusjuhtumiks tunnistamise kahju hüvitamise otsuses märgitu, et liikluskindlustuse põhjustamisega tekkinud tsiviilvastutus lasus 100% ulatuses sõiduki Volvo 940, registreerimismärgiga XXXXXX juhil M P, kelle tsiviilvastutus on kindlustatud kostja juures, on küll mõneti segadusttekitav, kuid ei muuda maakohtu järeldust ebaõigeks. Kuna hagejal kui viimasel vaidlusaluse sõiduki suhtes sõlmitud kindlustuslepingujärgsel kindlustusandjal lasub seadusest tulenevalt kohustus hüvitada selle sõidukiga põhjustatud kahju (LKindlS § 36 lg 2), on nimetatud lausega seda silmas peetudki. Seda hoolimata sellest, et sõiduki suhtes vaidlusalusel perioodil liikluskindlustuse leping sõlmitud ei olnud. II
11.Maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja kohaldas õigesti kehtiva LKindlS §-s 55 ja § 7 lg-s 1 sätestatut. LKindlS § 55 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni käesoleva seaduse § 3 lõikes 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Norm ei eelda, et kindlustuslepingu pidi sõlmima registrisse kantud omanik (kostja), vaid selle võis sõlmida ka auto kasutaja (antud juhul M. P). Antud normi kohaselt võetakse aluseks viimane sõiduki suhtes sõlmitud leping. Tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmis selle M. P ja kindlustusjuhtumi toimumise ajaks oli lepingu sõlmimisest möödunud rohkem kui 12 kuud. Samuti ei tulene normist, et sõidukiga pidi liikluses osalema omanik.
12.Apellant märgib õigesti, et sõiduki võõrandamise ajal 10.08.2014 kehtinud LKindlS § 5 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kindlustusvõtjaks sõiduki omanik (§ 5 lg 1 esimene lause), vastutus oli piiratud Garantiifondile tasutava kolmekordse kindlustusmaksega (§ 6 lg 2) ja lepingu puudumise korral saadeti kindlustusvõtjale Garantiifondi poolt vastav teade kehtiva lepingu puudumise kohta (§ 6 lg 8).
13.Hetkel kehtiv LKindlS jõustus 01.10.2014 ja selle rakendussätete hulka kuuluva § 83 lg 1 kohaselt kohaldatakse kindlustusjuhtumile selle toimumise ajal kehtinud liikluskindlustuse seadust. Seadusandja eesmärgiks uue seaduse vastuvõtmisel oli kindlustamata sõidukite liikluses osalemise vähendamine ja kehtiva LKindlS § 7 lg-s 1 sätestatud regulatsiooniga sooviti korrastada registriandmeid. Eelnõu seletuskirja kohaselt sooviti sätestada automaatne liikluskindlustus, s.o sundkindlustussüsteem, mis lülitab liiklusregistris olevad kohustusliku liikluskindlustuse lepinguta sõidukid automaatselt kindlustuskaitse alla. Läbi automaatse liikluskindlustuse saab paremini kaitsta nii kannatanuid kui ka kahju põhjustanud sõidukijuhte, suunates siiski sõidukiomanikke täitma oma seadusest tulenevat kohustust. Seaduse regulatsiooni eesmärk oli välistada vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks (vt eelnõu seletuskiri http://eelnoud.valitsus.ee/main#4E5HWayq).
14.Apellant on leidnud, et võõrandamise järgselt kindlustuskohustuse panemine teise õigusliku režiimi ajal sõiduki võõrandanud isikutele rikuks õigusliku ootuse põhimõtet ja rakendussäte
5(6)
tuleks jätta kohaldamata. Nimetatuga seonduvalt märgib ringkonnakohus, et seadus ei sätesta kostjale kindlustuskohustust, vaid kohustuse teavitada registrit andmete muutumisest. Uus seadus ei ole varasema seadusega võrreldes n-ö sõnamurdlik, kuna kehtiva LKindlS § 83 lg 1 ei ole kostja suhtes norm, mis sätestaks temale riigi poolt kehtestatud ebasoodsa normi tagasiulatuva mõju. Hageja on juhtinud maakohtus kostja tähelepanu asjaolule, et kostja sai ise teavitada Maanteeametit omaniku muutumisest, vältimaks nõudeid, mille puhul vastutaks registrijärgne omanik. Seega ei kahjusta uus LKindlS regulatsioon kostja õigusi ka siis, kui sõiduki uus omanik mingil põhjusel omandikande muutmisest registris keeldub ja kostjal on võimalus oma õigustatud huve kaitsta ka uue seaduse kehtima hakkamisel.
15.Maakohus jättis põhjendamatult kohaldamata LKindlS § 7 lg 3 ning LS § 33 lg 2 p 9, § 72 lg 1 ja § 77 lg 3. LKindlS § 7 lg 3 kohaselt on kindlustuskohustusega isikuks muudel juhtudel kindlustuskohustuse täitmise eest sõiduki omanik omandiõiguse tekkimise hetkest. Normi lõige kolm peab tulenevalt paragrahvi kogu sõnastusest silmas olukorda, kui liiklusregistrisse ei ole kantud ei omanikku (LKindlS § 7 lg 1) ega vastutavat kasutajat (LKindlS § 7 lg 2). Nagu apellant õigesti märgib tuleneb LS § 33 lg 2 p-s 9 sätestatust sõiduki omanikule kohustus veenduda enne sõidu alustamist vastutuskindlustuse olemasolus. Nimetatu ei oma aga tähendust käesoleva vaidluse lahendamisel, sest vastutuskindlustuse lepingu puudumisel tuleneb seadusest hagejale kohustus kahju kannatanule hüvitada (LKindlS § 36 lg 2) ja õigus esitada omakorda tagasinõue registrisse kantud omaniku vastu (LKindlS § 55 koosmõjus § 7 lg-ga 1). Apellandi viide LS § 72 lg 1 ei ole asjakohane, kuna sätestab sõidukiomaniku ja vastutava kasutaja kohustuse tagada sõiduki õige kasutamine, tehniline korrasolek ja nõuetekohane hooldamine. Käesolevas tsiviilasjas ei vaielda selliste asjaolude üle. LS § 77 lg 3 sätestab sõidukiomaniku või muu õigustatud isiku kohustuse esitada taotlus Maanteeametile registriandmete muutmiseks. Tegemist on normiga, mis ei välista kostja vastutust, kuna reguleerib riigi suhet sõiduki omanikuga (M. P). III.
16.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastustajal hüvitamisele kuuluvate menetluskulude puudumise tõttu ringkonnakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra ja neid apellandilt välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.