Korrakaitse › Liiklus

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 19.06.2020

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 3-20-184/13
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Korrakaitse › Liiklus
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 19.06.2020
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2476

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Elle Kask

Otsuse kuulutamise aeg ja koht

19.06.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-20-184

Haldusasi

X (X) kaebus Eesti Liikluskindlustuse Fondi 09.12.2019 makseteatise nr 764510 ja 02.01.2020 vaideotsuse tühistamise nõudes.

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X Vastustaja: Eesti Liikluskindlustuse Fond Volitatud esindaja: Jüri Aava

RESOLUTSIOON

1.Jätta X kaebus rahuldamata.

2.Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Sõiduki Mercedes-Benz E 290 Turbodiesel, registreerimismärk XXX XXX (edaspidi sõiduk), liikluskindlustuse leping lõppes 10.02.2018. Kuna uut liikluskindlustuse lepingut ei sõlmitud ning sõiduk oli jätkuvalt liiklusregistris arvel, siis tekkis vastavalt Liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKindlS) § 60 lg 2 p-le 2 alates 11.02.2019 selle sõiduki suhtes automaatne liikluskindlustus (sundkindlustus). Eesti Liikluskindlustuse Fond (edaspidi LKF) saatis 21.01.2019 kaebajale tavapostiga meeldetuletuse automaatse liikluskindlustuse tekkimise ohu kohta. Meeldetuletuses oli sundkindlustuse vältimiseks palve sõlmida liikluskindlustuse leping või juhul, kui sõidukit ei kasutata, kustutada sõiduk liiklusregistrist. 13.03.2019 väljastas LKF makseteatise perioodi 11.02.2019 kuni 12.03.2019 sundkindlustuse kindlustusmakse tasumiseks. Makseteatise kättetoimetamine ebaõnnestus, kuna postiettevõttel ei õnnestunud kirja tähituna saajale toimetada.

Sarnased lahendid

Korrakaitse

Kaebuse esitaja väidab, et võõrandas sõiduki Mercedes- Benz E280TD registrimärgiga XXX XXX 16.12.2017 sõlmitud müügilepingu alusel Y ́ule. Nimetatud müügilepingu p-de l ja 2 järgi koos sõidukiga anti üle ka registreerimistunnistus ja muud sõidukit puudutavad dokumendid. Müügilepingu p 4 järgi läks omandiõigus sõidukile müüjalt ostjale üle vahetult pärast müügilepingu allkirjastamist. Müügileping on allkirjastatud 16.12.2017. 09.12.2019 väljastas Eesti Liikluskindlustuse Fond (LKF) kaebajale makseteatise nr 764510. Maksetalise kohaselt peab kaebaja tasuma sõiduki Mercedes-Benz, reg.märk XXX XXX, perioodi eest 09.09.2019-07.12.2019 kindlustusmakse summas 154 eurot. Kaebaja on seisukohal, et LKF 02.01.2020 vaideotsus, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie 09.12.2019 makseteatisele nr 764510, on õigusvastane. LKF on vaidlustatavas vaideotsuses põhjendusena välja toonud asjaolu, et kaebaja on kindlustuskohustusega isik, sest makseteatises märgitud perioodil oli ta liiklusregistris märgitud kindluskohustusega isikuna. Seega LKF seob väide rahuldamata jätmist liiklusregistris nähtavate/märgitud andmetega, mitte faktiliste asjaoludega. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Müügilepingus on märgitud, et omandiõigus sõidukile läheb müüjalt ostjale üle vahetult peale ostuhinna tasumist ja müügilepingule allakirjutamist. Müügilepingu on allkirjastanud kaebaja ja ostja 16.12,2017. Seega on omandiõigus üle läinud ning alates 16.12.2017 oli sõidki uus omanik Y. Liiklusseaduse § 77 lg 3 järgi registriandmete muutmiseks peab mootorsõiduki ja selle haagise omanik või tema esindaja või muu õigustatud isik esitama Maanteeametile nõuetekohase taotluse viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates. Seega tulenevalt LS § 77 lg-st 3 oli sõiduki Mercedes-Benz E280TD registrimärgiga XXX XXX uus omanik kohustatud tegema Liiklusregistris kande muudatused. Kaebaja on oma elu jooksul müünud mitmeid sõidukeid ning kõik uued omanikud olid enda kohustuse täitnud õigeaegselt. Kaebaja ei eeldanud, et võib tekkida olukord, kus uus omanik on pahatahtlik ostja, kes ei täida oma kohustusi. Kaebaja oli makseteatise kättesaamisel teatanud LKF-le, et liiklusregistri andmed on muutunud ning oli esitanud ka sõiduki müügilepingu. Liikluskindlustuse seaduse § 7 lg 3 järgi vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest sõiduki omanik omandiõiguse tekkimisest arvates. Kaebaja on seisukohal, et maksekohustus saab tekkida vaid omanikul tulenevalt Asjaõigusseadusest, mitte registrikannete alusel. Vastustaja väitel kaebaja seisukoht põhineb arusaamal, et kindlustuskohustus on sõiduki omanikul ning et LKF-i arvates on kaebaja sõiduki omanik, kuid kaebaja enda arvates mitte. LKF ei nõustu kaebaja seisukohaga. Vaidluse lahendamise seisukohalt on võtmeküsimus, keda tuleb lugeda

kindlustuskohustusega isikuks (LKindlS § 7), sest just kindlustuskohustusega isik on kohustatud maksma LKindlS § 62 lg 2 kohaselt LKF-le automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakset ajavahemiku eest, mil sõidukil on automaatne kindlustuskaitse (LKindlS § 60 lg 2). LKF-i seisukoht on, et sõltumata sellest, kes on sõiduki omanik, on kaebaja kindlustuskohustusega isik. LKindlS § 7 lõikes 1 on ekspressis verbis öeldud: „Kindlustuskohustus on sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul.“ Ei ole vaidlust, et vaidlusaluse makseteatise perioodil on kaebaja kantud liiklusregistrisse kõnealuse sõiduki omanikuna. Seaduse mõte ongi ette näha, et kindlustuskohustusega isikuks on sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isik. Seaduse seletuskirjas on öeldud: „Kehtivas seaduses määratletud termin „sõiduki omanik“ on oluliselt laiem ning juhul, kui sõiduk on müüdud kirjaliku müügilepingu alusel ja liiklusregistri andmed on jäänud korrastamata (uus omanik liiklusregistrisse kandmata), siis sageli ei ole võimalik üleüldse tuvastada, kes on tegelik sõiduki omanik ja liikluskindlustuse seaduses sätestatud kindlustuskohustusega isikuks. Eelnõu määratlus on seetõttu oluliselt täpsem ning sätestab üheselt, et liikluskindlustuse süsteem lähtub kindlustuskohustusega isiku määratlemisel liiklusregistri andmetest. Eelnõu regulatsioon välistab vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks.“ Sama seisukohta on rõhutatud ka õigusalases kirjanduses. Liikluskindlustuse kommenteeritud väljaandes on märgitud: „Oluline on rõhutada, et kindlustuskohustusega isikuks on lõike 1 kohaselt liiklusregistrisse sõiduki omanikuna kantud isik (s.o liiklusregistrijärgne omanik), kelle omandis ei pruugi sõiduk kindlustuskohustuse tekkimise hetkel enam olla. Sõiduk, sh haagis, on vallasasi TsÜS § 50 lg 2 mõttes. Vallasasja omandi üleandmine toimub AÕS §-de 92–94 järgi, eelkõige on selleks vajalik valduse üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid algselt Eesti riiklikus autoregistris ja hiljem liiklusregistris, ei ole selle registreerimisega seaduses seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki omandiõiguse ja selle üleandmise suhtes. Riigikohus on leidnud, et liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga (vt nt RKHKo 3-3-1-94-09, p 12; RKKKo 3-1-1-50-10, p 8.1; RKTKm 3-2-1-19-12, p 9). Liiklusregistrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmine ei too endaga üldjuhul endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Liikluskindlustuse puhul on see teisiti, LKindlS § 7 lõiked lg-d 1 ja 2 annavad liiklusregistri andmetele kindlustuskohustusega isiku osas õigusliku tähenduse.“ Eeltoodud seisukohad on leidnud kinnitust ka järjekindlalt kohtupraktikas (nt lahendid kohtuasjades nr 2-19-5204, p 23-24; nr 3-16-284, 2-18-132457). Kokkuvõtvalt märgib vastustaja, et regulatsiooni loogika on, et kindlustuskohustusega isikuks on liiklusregistrisse omanikuna märgitud isik, isegi juhul, kui sõiduki tegelikuks omanikuks on keegi teine. Lähtuvalt LKindlS § 7 lg 1 ja AvTS § 436 lg 4 on liiklusregistri andmetel kindlustuskohustusega isiku osas õiguslik tähendus. Seega on kaebaja LKindlS § 7 lg 1 kohaselt kindlustuskohustusega isik ja temal lasub kindlustusmakse tasumise kohustus (LKindlS § 62 lg 2, § 65 lg 1). Kaebaja väide, et kindlustuskohustusega isiku määramisel tuleb antud juhul rakendada LKindlS § 7 lg 3 ei ole õige. Viidatud säte kohaldab juhul, kui ei esine lg-tes 1 ja 2 nimetatud olukorda. Seega peab normi lg 3 tulenevalt paragrahvi kogu sõnastusest silmas olukorda, kui liiklusregistrisse ei ole kantud ei omanikku (LKindlS § 7 lg 1) ega vastutavat kasutajat (LKindlS § 7 lg 2). See tähendab teisisõnu juhtu, kui sõiduk ei ole liiklusregistrisse kantud. Antud juhtumil oli sõiduk registrisse kantud ja kaebaja on selle registrijärgne omanik. Seega kohaldub antud juhul LKindlS § 7 lg 1, mille järgi on kaebaja kindlustuskohustusega isik. LKF ei nõustu ka käsitlusega, mille kohaselt mahub LKindlS § 7 lg 3 alla ka olukord, kus sõiduki liiklusregistrisse kantud omanik ei ole õige. Nagu eelnevalt on vastustaja selgitanud, on lg 1 mõte selles, et registrijärgne omanik on kindlustuskohustusega isik sõltumata sellest, kes on sõiduki asjaõiguslik omanik. Olgu öeldud, et ka liikluskindlustuse seletuskirjas on märgitud, et: „Lõikest 3 tulenevalt vastutab juhul, kui sõidukit ei ole nõuetekohaselt liiklusregistrisse kantud, kindlustuskohustuse täitmise eest sõiduki omanik“. LKFi seisukoht on leidnud kinnitust ka kohtupraktikas (nt Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas number 2-17-10189, p 15).

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjaliku seletusega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel: Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas X peab tasuma Eesti Liikluskindlustuse Fondile (edaspidi LKF) makseteatise nr 764510 alusel kindlustusmakse summas 154 eurot. Ühtlasi vaieldakse ka selle üle, keda tuleb lugeda kindlustuskohustusega isikuks LKindlS § 7 mõttes. LKF-i seisukoht on, et sõltumata sellest, kes on sõiduki omanik, on kaebaja kindlustuskohustusega isik (kuni liiklusregistri kande muutmiseni). Kaebaja leiab, et liiklusregistris kande muudatused on kohustatud tegema sõiduki uus omanik, kellele kaebaja vallasasja võõrandas, ning et maksekohustus saab tekkida vaid omanikul Asjaõigusseaduse (AÕS), mitte registrikande, alusel. Haldusasjas ei ole vaidlust selles, et liikluses ei tohi kasutada kindlustuskohustusega hõlmatud sõidukit, millel ei ole kohustuslikku liikluskindlustust või automaatset liikluskindlustust vastavalt Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 3 lg-le 2. Kindlustuskohustus käesoleva seaduse tähenduses on kohustus sõlmida kohustusliku liikluskindlustuse leping (edaspidi leping) kolmandale isikule sõidukiga kahju tekitamisest tuleneva vastutuse kindlustamiseks käesolevas seaduses sätestatud korras ja ulatuses (LKindlS § 3 lg 1). Vaidlust ei ole ka selles, et kaevatavas makseteatises näidatud perioodil oli kaebaja kantud liiklusregistrisse kõnealuse sõiduki omanikuna. LKindlS § 7 lg 1 mõistes on kaebaja kindlustuskohustusega isik ja seda kuni liiklusregistri vastava kande muutmiseni. LKindlS § 7 lg 1 sätestab, et kindlustuskohustus on sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul. Kui liiklusregistris registreeritud sõidukil on vastutav kasutaja, on kindlustuskohustus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku asemel vastutava kasutajana liiklusregistrisse kantud isikul (lg 2). Muudel juhtudel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest sõiduki omanik omandiõiguse tekkimisest arvates (lg 3). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, mille kohaselt kaebaja on LKindlS § 7 lg 1 mõistes kindlustuskohustusega isik ja temal lasub kindlustusmakse tasumise kohustus (LKindlS § 62 lg 2, § 65 lg 1). Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kindlustuskohustusega isiku määramisel tuleb antud juhul kohaldada LKindlS § 7 lg 3. Vastustaja on õigesti leidnud, et viidatud säte kohaldab vaid juhul, kui ei esine lg-tes 1 ja 2 nimetatud olukorda ehk et kui liiklusregistrisse ei ole kantud ei omanikku (LKindlS § 7 lg 1) ega vastutavat kasutajat (LKindlS § 7 lg 2). Vaadeldaval juhtumil oli sõiduk liiklusregistrisse kantud ja kaebaja oli selle registrijärgne omanik (registrikannet ei olnud muudetud), mistõttu kohaldub LKindlS § 7 lg 1, mille järgi on kaebaja kindlustuskohustusega isik, kellel lasub kindlustusmakse tasumise kohustus. Kohus märgib, et kuigi X võõrandas 16.12.2017 sõiduki Mercedes-Benz E280TD registrimärgiga XXX XXX ostu-müügi lepingu alusel 16.12.2017, ei olnud liiklusregistrisse omaniku muutmise kannet tehtud. LKF on õigesti lähtunud liiklusregistri kehtivast kandest. LKindlS § 65 lg 1 alusel on LKF õigesti esitanud registrijärgsele kindlustuskohustusega isikule makseteatise tasumisele kuuluva automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse kohta. Kindlustuskohustusega isikuks on liiklusregistrisse sõiduki omanikuna kantud isik (nn liiklusregistrijärgne omanik), kelle omandis aga ei pruugi sõiduk kindlustuskohustuse tekkimise hetkel enam olla. Kohus möönab, et liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ehk vallasasjale ning nendel kannetel on informatiivne tähendus, kuid samas on see liikluskindlustuse puhul teisiti ning KindlS § 7 lg-d 1 ja 2 annavad liiklusregistri andmetele kindlustuskohustusega isiku osas õigusliku tähenduse. Need seisukohad tulenevad kohtupraktikast (nt jõustunud kohtulahendid kohtuasjades nr 2-19-5204, 2-18-132457, 3-16-284). Analoogses kohtuvaidluses (haldusasjas nr 3-16-284 jõustunud kohtuotsuses) on kohus asunud järgnevale seisukohale: „/.../ LKindlS § 11 lg 1 delegeerib kindlustuskohustuse täitmise kontrollimise

LKF-ile, milline kontrollib pidevalt ja süstemaatiliselt kindlustuskohustuse täitmist liiklusregistri ja liikluskindlustuse registri andmete võrdlemise teel käesoleva seaduse 5.peatükis sätestatud automaatse liikluskindlustuse rakendamiseks/.../. LKF-il on tulenevalt LKindlS-st kohustus tugineda registri andmetele, kuna see on automaatse liikluskindlustuse toimimise jaoks olulise tähtsusega ning on selgelt väljendatud riigi tahe võimaldada LKF-il tugineda registri andmetele automaatse liikluskindlustuse kohaldamisel. Kohus nõustub vastustaja poolt väidetuga, et automaatse liikluskindlustuse süsteemi ülesehitus näeb ette, et see saab toimida üksnes tuginedes registri andmetele, kuna see on ainus andmebaas, mille abil on võimalik LKF-il tuvastada, kas sõidukil on liikluskindlustus või mitte. Kehtiv Liikluskindlustuse seadus sätestab, et liikluskindlustuse süsteem lähtub kindlustuskohustusega isiku määratlemisel liiklusregistri andmetest ning see regulatsioon välistab vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks. Samas see ei võta ära kindlustuskohustusega isikult õigust esitada nõue sõiduki ostja vm kolmanda isiku vastu, kui selle isiku tegevus/tegevusetus on põhjustanud kahju kindlustuskohustusega isikule, mis kehtib ka kaebuse esitaja juhtumi puhul/.../“. Automaatne liikluskindlustus on sundkindlustuse liik (LKindlS § 60 lg 1). LKindlS § 62 lg 1 kohaselt automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse on sundkindlustusmakse kindlustamata sõidukitega ja automaatse kindlustuskaitsega sõidukitega tekitatud kahjude hüvitamiseks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kindlustuskohustusega isik on kohustatud maksma fondile automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakset ajavahemiku eest, mil sõidukil on automaatne kindlustuskaitse. Automaatne kindlustuskaitse lepinguta sõiduki, välja arvatud vanasõiduki ja võistlussõiduki suhtes tekib, kui: 1) sõiduk registreeritakse liiklusregistris; 2) möödub 12 kalendrikuud sõiduki suhtes sõlmitud viimase lepingu kehtivusest; 3) sõiduki ajutiselt liiklusregistrist kustutamise kanne lõpeb; 4) sõiduki peatatud liiklusregistri registrikanne taastatakse või 5) liiklusregistris muutub kindlustuskohustusega isik (LKindlS § 60 lg 2). Kohus märgib, et automaatne liikluskindlustus on registripõhine ning LKF-il on kohustus selle kohaldamisel võtta aluseks liiklusregistri andmed. LKF on õigesti tuvastanud liiklusregistri andmete põhjal, et alates sundkindlustuse tekkimisest kuni selle lõppemiseni oli kaebaja kindlustuskohustusega isik. LKindlS § 7 lg 1 kohaselt on kindlustuskohustusega isikuks sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isik. Liiklusregistris registreeritud sõidukite puhul on kindlustuskohustus isikul, kes on liiklusregistri andmetel sõiduki omanik või vastutav kasutaja (LKindlS § 7 lg-d 1 ja 2). Automaatse liikluskindlustuse kindlustusmakse tasumise kohustus on kindlustuskohustusega isikul (LKindlS § 62 lg 2). Liikluskindlustuse seaduse kohaselt oli kaebaja kindlustuskohustusega isik, kuna makseteatises märgitud perioodil oli ta liiklusregistris märgitud kindlustuskohustusega isikuna. LKF-il on õigus/kohustus lähtuda liiklusregistri andmetest. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja võimalik suhe kolmanda osapoolega (sõiduki ostjaga) ei mõjuta LKF-i nõudeõigust. Sundkindlustuse sätted Liikluskindlustuse seaduses ei sisalda sundkindlustuse rakendumises erandit registris märgitud omaniku suhtes põhjusel, et registris registreeritud sõiduki osas on omaniku muutmise kanne tegemata vms. Liiklusseaduse (LS) § 77 lg 2 kohaselt registriandmete muutmine on liiklusregistrisse kantud mootorsõiduki ja selle haagise ning nendega seotud isikute andmete muutmine, lisamine või ärajätmine ning sama paragrahvi lg 3 ütleb, et registriandmete muutmiseks peab mootorsõiduki ja selle haagise omanik või tema esindaja või muu õigustatud isik esitama Maanteeametile nõuetekohase taotluse viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates. Eeltoodust tuleneb, et registriandmete muutmist võib taotleda ka muu õigustatud isik (kaebaja paigutubki „muu õigustatud isiku“ mõiste alla. Olukorras, kus uus sõiduki omanik ei ole registri kande muutmist taotlenud mitme aasta vältel ise teinud ning kehtivate liiklusregistri andmete kohaselt on registris jätkuvalt omanikuna märgitud sõiduki endine omanik, kellele LKF väljastab makseteatisi kohustusliku kindlustusmakse tasumise kohta, on sõiduki endine omanik õigustatud isik, kellel on õigus pöörduda Maanteeameti poole registriandmete muutmiseks, ühtlasi esitades asjakohased tõendid. Vastustaja on õigesti kaebajale