3.Jätta XX 21. juuni 2018. a taotlus 15. juunil 2018. a toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata.
4.Kohtuotsuse resolutsioon on tervikuna järgnev:
4.1.Jätta hagi rahuldamata.
4.2.Jätta menetluskulud hageja XX kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist 1(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239 otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja menetluse käik
1.XX (hageja) esitas 18.03.2016 YY (endine Y [kostja]) vastu hagi 5180.67 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Kahju tekkis halduskohtumenetluses kostja ja teiste kaebajate taotlusel rakendatud esialgse õiguskaitse tõttu. Hagiavalduse kohaselt oli Tallinna Halduskohtu menetluses haldusasi nr 3-13-2366 hageja ehitusloa tühistamiseks, mis lõpetati Tallinna Halduskohtu 27.06.2014 määrusega kaebetähtaja rikkumise tõttu. Hagejale kuulub Rae vallas Leerimäe tee 12b asuv kinnistu. Rae Vallavalitsus väljastas 13.08.2012 kinnistule elamu ehitamiseks ehitusloa nr 4489E. 15.11.2013 ehk enam kui aasta ja kolm kuud ehitusloa saamisest esitas kostja koos teiste kaebajatega Tallinna Halduskohtusse kaebuse, et ehitusluba tühistataks ja Rae Vallavalitsust kohustataks tegema ettekirjutus, millega ehitusloa tagajärjed kõrvaldataks ning muldrajatis ja ehitis lammutataks. Kaebajad on naaberkinnistu (Leerimäe tee 12) kaasomanikud. Koos kaebusega esitasid kaebajad ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid, et hageja kinnistul peatataks ehitustegevus. Tallinna Halduskohus kohaldas 19.11.2013 määrusega ajutist esialgset õiguskaitset ning 03.12.2013 määrusega rahuldas osaliselt kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse, peatas ehitusloa kehtivuse ja keelas hageja kinnistul ehitustegevuse. Hageja esitas 03.12.2013 esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse 17.01.2014 määrusega rahuldamata ja muutmata Tallinna Halduskohtu määruse p-i 1, millega ehitustegevus keelati, kuid lubati hagejal ehitise vuugid täita ja teha ehitise konserveerimiseks vajalikke töid. Tallinna Halduskohus lõpetas 27.06.2014 määrusega tsiviilasjas nr 3-13-2366 menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu ning tugines sellele, et naaberkinnisasja omanikud olid teadlikud, et hageja kinnisasjal käib juba pikemat aega ehitus. Hageja leidis, et kostja on rikkunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 138 tulenevat kohustust. Kostja tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ning kostja tegevus oli süüline. Kui hageja oleks saanud ehitust plaanipäraselt jätkata, ei oleks olnud vajalik konserveerimistöid teha, kahjustusi ei oleks tekkinud ning ehitusmaterjal ei oleks muutunud kasutuskõlbmatuks. Kostja peab tekkinud kahju hüvitama kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 mõttes. Hageja ja kostja vahel on tsiviilõiguslik suhe, hagi läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust. Asjaolu, et kostja on olnud pahauskne halduskohtumenetluses, ei muuda poolte suhet avalik-õiguslikuks. Esialgse õiguskaitse määruse täitmine haldusasjas nr 3-13-2366 ei olnud õiguspärane. Hagejale tekkis halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise tagajärjel (ehituse peatamine) otsene varaline kahju 5180.67 eurot. Kahju tekkis seetõttu, et ehitis jäi sademetele avatuks, sest ajutise katuse ehitamine oleks olnud ebamõistlikult kallis. Konstruktsioonidesse sattunud vesi paisus külmudes ja murendas ning kahjustas konstruktsioone. Talvega riknes oluline osa ehitusmaterjalidest, mis hagejal tuli utiliseerida ning uus asemele osta.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata, sest hagi esitamine on õiguslikult välistatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 254 lg 3 ja 2(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 mõttes ning maakohus ei ole pädev halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitsega seotud nõudeid lahendama (TsMS § 423 lg 1 p 13), vaid see kuulub HKMS § 254 kohaselt halduskohtu pädevusse. Esialgse õiguskaitse meetme hilisem tühistamine ei muuda esialgse õiguskaitse määruse vahepealset täitmist õigusvastaseks. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ei kohaldu, sest hagi alus puudutab avalike õiguste teostamist (haldusorgani akti vaidlustamist). Kahju hüvitamiseks ei anna alust ka HKMS § 28 lg 1, sest kahjunõude välistab HKMS § 254 lg 3. Kaebajad, sh kostja, on seni veendunud, et kaebus halduskohtusse oli esitatud tähtaegselt, sest HKMS § 46 lg 1 sätestab, et tühistamiskaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kostjat ega teisi Leerimäe tee 12 omanikke ei olnud Rae Vallavalitsus ehitusloa väljastamise menetlusse kaasanud ega neid enne ehitusloa väljastamisest teavitanud. Ehitusloa ja tingimustega said kostja ja teised omanikud tutvuda 06.11.2013, mistõttu oli 15.11.2013 esitatud kaebus tähtaegne. Hageja kahju on tõendamata, sest enamik tõenditest on hageja ja tema isa äriühingute väljastatud arved, mis on tõenäoliselt väljastatud ainult käesoleva vaidluse tarbeks. Seega tuleb hagi jätta täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.Harju Maakohus rahuldas 18.02.2016 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 5180.57 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et hagi ei tule jätta perspektiivituse või kohtu pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 2, § 423 lg 1 p 13), sest kuigi HKMS § 254 lg 3 piirab kahju hüvitamise nõudmist, laieneb piirang esialgset õiguskaitset rakendanud institutsiooni vastu, kuid ei välista kahjunõudeid eraõiguslikes suhetes. Asja lahendamine on tsiviilkohtu pädevuses, sest nii hageja kui ka kostja on eraõiguslikud isikud ning nõude alus on lepinguvälised võlasuhted. Maakohus selgitas, et hageja esitatud nõude alus on kahju õigusvastane tekitamine. Hageja peab tõendama esmalt kostja käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi või kui esineb õigusvastasust välistav asjaolu (VÕS § 1043, § 1045 ja § 1050 lg 1; vt ka RKTKo nr 3-2-1-80-13, p 15; RKTKo nr 3-2-1-21-13, p 15). Maakohus leidis, et kostjale etteheidetav tegu on kostja ja teiste kaebajate 15.11.2013 halduskohtusse teadvalt hilinenud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamine. Kui ajutist esialgset õiguskaitset kohaldas Tallinna Halduskohus nädalaks 19.11.2013 omal algatusel, siis 03.12.2013 määrusega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset, lähtudes kostja ja teiste kaebajate taotlusest. Kostja ja teiste kaebajate taotlusel kohaldatud 2014. a juunini kestnud sisulise esialgse õiguskaitse tõttu ei olnud hagejal võimalik enne talve jõuda sellisesse ehitusfaasi, et ehitis oleks ilmastikumõjude eest kaitstud. Maakohus leidis, et kostja käitumine oli õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8; TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2; HKMS § 28). Õiguste teostamine ei ole lubatud selliselt, et selle eesmärk on teisele isikule kahju tekitamine (vt TsÜS § 138, HKMS § 28). Kostja kasutas enda õigust halduskohtusse pöörduda pahauskselt TsÜS § 138 lg 2 mõttes, sest ta esitas halduskohtusse kaebuse teadvalt hilinedes. Seda tõendavad kogumis geoportaali info, 2012. a aprillis tehtud fotod, 21.06.2012 kiri ehitustegevuse alustamise kohta, pildid ehitustegevuse käigust ja dokumentaalse tõendina Tallinna Halduskohtu 27.06.2014 menetluse lõpetamise määrus. Halduskohus tuvastas menetluse lõpetamise määruses, et kostja pöördus halduskohtusse teadliku hilinemisega. Kostja kinnitas kohtuistungil, et nägi juba 2012. aastal, et hageja kinnistu valmistati ehitustöödeks ette, kostja käis 2013. aasta kevadel ja suvel korduvalt Leerimäe tee 12 kinnistul, 2013. aasta aprillis olid hageja kinnistul kivi- ja mullahunnikud ja hiljemalt 3(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239 15.05.2013 oli kinnistul ehitussoojak, ehitusloa väljastamise päeval helistas kostjale hageja isa ja pidas 17-minutilise telefonikõne, mis eluliselt usutavalt viitab, et hageja isa rääkis kostjale ka hageja kinnistul toimuvast ehitusest ja ehitusloast, kuna tegemist oli naaberkinnistu omanikuga. Tallinna Halduskohtu määrus haldusasjas nr 3-13-2366 on dokumentaalne tõend (TsMS § 272 lg 1), mistõttu ei ole vaja kõiki halduskohtumenetluses käsitletud asjaolusid uuesti välja selgitada. Halduskohtu määrusest tulenevat ilmselget ja teadlikku hilinemist kaebuse esitamisel kinnitavad ka teised tsiviilasjas esitatud tõendid. Maa-ameti fotod kinnitavad, et hageja kinnistul toimus 2012. a aprillist 2013. a aprillini ehitustegevus. Asjaolu, et Maa-ameti geoportaali foto järgi on hageja ja kostja piirinaabrid, pildid kinnistust enne ehitustöid ja ehitustööde käigust ja Leerimäe tee 12 omanikele 21.06.2012 saadetud kiri ehitustegevuse alustamise kohta kinnitavad, et mõistlikule isikule oli näha ja pidi piltidel nähtavast olema arusaadav, et kinnistul toimuvad ehitustööd. Maakohus analüüsis järgnevalt kahju tekkimise tõendamist ja luges tõendatuks, et hageja kinnitusel on hagejale tekkinud kahju 5180.67 eurot, mis hõlmab järgmist: ehituse konserveerimine 2 304 eurot, osaline materjali äravedu 207 eurot 88 senti, osaline materjali tagasivedu 165 eurot, riknenud liim ja müürisegu 716.11 eurot, liimi ja müürisegu utiliseerimine 185.68 eurot ja ehituse taastamine 1 602 eurot. Kahju on kostja tegevusega põhjuslikus seoses, sest kui kostja koos teiste kaebajatega ei oleks esitanud esialgse õiguskaitse taotlust ehitustegevuse peatamiseks, ei oleks hageja ehitisele kahju tekkinud, kuna hagejal oleks olnud võimalik jõuda ehitusega faasi, kus ehitis oleks olnud ilmastikumõjude eest kaitstud. Kostjale pidi olema arusaadav, et selliselt tegutsemine tekitab hagejale kahju lähtuvalt ehitusetapist, millesse hageja oli oma elamu ehitamisel jõudnud. Maakohus leidis, et kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 ja § 1045 lg 2 mõttes ei esine, kahju oli ettenähtav ja kuulus normi kaitsealasse. Kostja tegevus oli süüline, sest ta sai teadvalt hilinenult esialgse õiguskaitse taotluse esitada vaid tahtlikult. Kahjunõuet ei välista asjaolu, et esialgset õiguskaitset kohaldati ka teises haldusasjas, sest seal käsitleti üksnes tugimüüri ja piiride ehitamist. Kahjunõuet ei välista ka see, et hageja tellis kahju likvideerimise enda või enda isaga seotud ettevõttelt.
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha määrus, millega jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kostja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
5.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivis seadusjärgses määras.
6.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 09.06.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-4239 kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et asja lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse ning ei ole alust jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 järgi läbi vaatamata, kuid leidis, et HKMS § 254 lg 3 välistab hagejale kahju hüvitamise, sest esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane. Ringkonnakohus leidis, et täitmine ei muutu õigusvastaseks, kui hiljem menetlus kaebetähtaja möödumise tõttu lõpetatakse, sest esialgse õiguskaitse rakendamise õiguspärasuse eeldus ei saa olla tagatava kaebuse rahuldamine. Analoogia korras ei ole võimalik tugineda ka hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonile (TsMS § 391). Ringkonnakohus märkis lisaks, et ka juhul, kui HKMS § 254 lg 3 kahju hüvitamise nõuet ei välistaks, ei oleks hageja nõude eeldused täidetud, sest kostja käitumine ei olnud ühelgi VÕS §
4(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239 1045 lg-s 1 toodud alusel õigusvastane. Maakohtu põhjendustest ja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kaebuse hilinenult esitamise eesmärk oli tekitada hagejale kahju, mitte kaitsta kohtulikult kaebajate õigusi. Seda vaatamata asjaolule, et halduskohtu määruse kohaselt pidid kaebajad teadma ehitusloast ja ehitustegevusest Leerimäe tee 12b kinnistul, kuid viivitasid ebamõistlikult kaua haldusakti olemasolu kontrollimise ja kaebuse esitamisega halduskohtule. Kaebajad, sh kostja, olid ja on jätkuvalt veendunud, et nende kaebus esitati halduskohtule tähtaegselt. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust kostja süü tuvastamisel, sest tuvastama oleks pidanud kostja tahtluse tekitada hagejale kahju, mitte tahtlust esitada esialgse õiguskaitse taotlus. Ei ole tõendatud, et kostja soovis hagejale kahju tekitada. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda.
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja palus vajadusel tunnistada HKMS § 254 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja leidis, et HKMS § 254 lg 3 mõte ei ole välistada kahju hüvitamise nõuet eraõiguslikus suhtes. Kahju tekitamine halduskohtumenetluse kaudu ei saa välistada kostja vastutust hageja ees. Halduskohus leidis, et kaebajate vande all antud ütlustega on tõendatud, et nad kõik olid teadlikud lammutustöödest ning nende väide, et nad ei näinud naaberkinnistul toimuvat maja asukoha tõttu, on eksitav ja ilmselgelt väär. Hageja leidis, et seega esitasid kaebajad teadlikult hilinenud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse. Kostja pidi vähemalt möönma hagejal kahju tekkimist.
8.Kostja palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta hageja kassatsioonkaebus rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et tema ja hageja vahel ei ole tsiviilõiguslikku suhet, sest esialgset õiguskaitset kohaldas halduskohus. Kostja viitas, et HKMS § 254 lg 3 sätestab selgelt, et kahju hüvitamise nõudeid esialgse õiguskaitse määruse täitmisest ei tulene, kui täitmine oli õiguspärane.
9.Riigikohus rahuldas 12.12.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16 tehtud otsusega hageja kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis eelnimetatud lahendis, et hageja kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb kaebajate taotlusel halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse määruse kohaldamisest, on kahju õigusvastasel tekitamisel põhinev eraõigussuhtest tulenev kohtuasi, mille lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole välistatud üksnes seetõttu, et esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane. HKMS § 254 lg-s 3 sätestatud piirang ei piira kahju hüvitamise nõudeid, mis põhinevad kahju õigusvastasel tekitamisel. Sealjuures saab kahju tekitamine olla õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 ning lg 3 mõttes. Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks see, et halduskohus jättis lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Riigikohus selgitas eelnimetatud lahendis, et kui hageja tahab tugineda kahju tekitamise õigusvastasusele seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu, tuleb arvestada, et hea usu põhimõtte sätestavad õigusnormid ei ole kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. Kui hageja soovib õigusvastasuse alusena tugineda kostja tahtlikule heade kommete vastasele käitumisele VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes,
5(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239 piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju. Riigikohus lisas, et kuigi hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole kaitsenormid, võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena või heade kommete vastase tahtliku käitumisena. See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. Riigikohus andis ringkonnakohtule juhise hinnata asja uuel lahendamisel eelkõige, kas kaebaja on pannud toime VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes õigusvastase teo, viies kohtu HKMS § 28 lg 2 vastaselt eksitusse, kas selline tegevus tingis esialgse õiguskaitse määruse tegemise ja sellega hagejale kahju tekkimise ning kas kostja möönis kahju tekkimist. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus peab hindama ka kostja vastuväidet, et hageja asus ehitusluba realiseerima, olles teadlik, et seda ei ole kostjale teatavaks tehtud, ning kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 lg 1 järgi. Riigikohus selgitas, et HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et kostja pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et kostja pidi aru saama, et hagejal võib esialgse õiguskaitse tagajärjel tekkida kahju.
10.Tallinna Ringkonnakohus jättis 07.07.2017 otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu 18.02.2016 otsuse lõppjäreldustes muutmata, kuid täiendas otsuse põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda, maakohtus määratud menetluskulude jaotuse jättis ringkonnakohus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et kostja käitumine oli õigusvastane, sest kostja kasutas kaebust ja esialgse õiguskaitse taotlust esitades oma õigust halduskohtusse pöörduda pahauskselt ja kohut eksitades (VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8, HKMS § 28 lg 2). Kostja esitas halduskohtusse kaebuse teadvalt hilinenult. Ringkonnakohus leidis, et lisaks maakohtus uuritud tõenditele kinnitas kostja varasemat teadmist hagejale ehitusloa väljastamisest ringkonnakohtu istungil tunnistaja AA, kelle sõnul helistas ta kostjale samal päeval, kui ehitusluba väljastati, ning teavitas kostjat sellest, et Leerimäe tee 12b kinnistule on väljastatud ehitusluba. Sellega on kinnitatud juba haldusasja nr 3-13-2366 menetluses tuvastatud asjaolu, et kostja oli ehitusloa väljastamisest teadlik ning eksitas seetõttu pahauskselt halduskohut esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. Ilmselgelt perspektiivitu kaebuse, sh ka kaebetähtaja ilmselge ületamise korral, esialgset õiguskaitset ei kohaldata ning kohtutel on kohustus hoolitseda selle eest, et väheste eduväljavaadetega kaebusega ei tekitataks kolmandatele isikutele kahju. Kui kostja oleks halduskohut teavitanud, et ta soovib peatada ehitustegevust, mis on temale teadaolevalt kestnud juba rohkem kui aasta, oleks kaebetähtaja ületamine olnud halduskohtule kohe äratuntav. Sellises olukorras ei oleks halduskohus esialgset õiguskaitset kohaldanud ega hagejale sellega kahju tekkinud. Ringkonnakohus leidis, et eelnevast tulenevalt puudub vajadus kaaluda küsimust, kas esineb asjaolu, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et kostja oli ehitusloa olemasolust teadlik juba alates selle väljastamisest, langeb ära kostja vastuväide, et hageja asus ehitusluba realiseerima, olles teadlik, et seda ei ole kostjale teatavaks tehtud.
6(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239
11.Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kostja arvates leidis ringkonnakohus vääralt, et kostja teo õigusvastasus saab seisneda selles, et ta esitas faktiväite, mida tal ei õnnestunud tõendada. Õigusvastane saaks olla näiteks tunnistaja valeütlustele kallutamine või dokumendi võltsimine. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale ei toimetatud ehitusluba kätte. Pooled vaidlevad selle üle, millal kostja ehitusloast teada sai. Kostjale heidetakse ette, et ta esitas faktiväite, et ta sai ehitusloast teada alles siis, kui ta nägi ehitustegevust naaberkinnistul. Ringkonnakohus leidis, et kostja sai ehitusloast varem teada üksnes hageja isa kui tunnistaja ütluste alusel. Kaebuse tähtaegsuseks piisanuks ka sellest, kui mõni naaber oleks saanud ehitusloast hiljem teada. Ringkonnakohus ei võtnud ekslikult seisukohta ühegi apellatsioonkaebuse väite kohta ning oleks pidanud hagi rahuldamiseks tuvastama ka teised kahju hüvitamise eeldused peale õigusvastasuse, näiteks põhjusliku seose. Kaebuse esitamine ei ole kahju tekkimisega põhjuslikus seoses, sest arvesse ei oleks sel juhul võetud haldusorgani ja teiste kaebajate osa kahju tekitamisel.
12.Hageja vaidles kostja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
13.Riigikohus rahuldas 28.02.2018 tehtud otsusega kostja kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium selgitas samas asjas varem tehtud otsuse p-des 16 ja 17, et halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. Ringkonnakohus ei arvestanud aga selle seisukohaga, tuues välja pelgalt selle, et kostja esitas kaebuse halduskohtule teadvalt hilinedes, ning leides, et selline tegevus kvalifitseerub kohtu tahtlikuks eksitamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja oleks viinud kohtu tahtlikult eksitusse nt tunnistaja valeütlusele kallutamise, dokumendi võltsimise, tõendi kunstliku loomise vms tegevusega. Seega on ringkonnakohus kolleegiumi arvates rikkunud TsMS § 693 lg-s 2 sätestatut. Lisaks selgitas kolleegium, et olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. HKMS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Eelviidatud sätte alusel otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik. Kolleegium märkis samas asjas varem tehtud otsuse p-s 18, et tulenevalt põhiseaduse § 15 lgst 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kolleegium on seisukohal, et kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud. Kolleegium rõhutas, et 03.12.2013 esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse p-s 11.2 möönis halduskohus võimalust, et asja edasise menetluse käigus võib halduskohus lugeda kaebuse esitamise tähtaja möödalastuks. Seega ei võtnud halduskohus esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei pidanud samas kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult. Seda ei saa kolleegiumi arvates pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. 7(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239 Samuti märkis kolleegium veel seda, et kahju tekitamise õigusvastasuse tuvastamisel on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, kvalifitseerides kostja teo nii VÕS § 1045 lg 1 p 7 kui ka p 8 järgi. Kolleegium selgitas, et eelnimetatud teo õigusvastasuse alused on alternatiivsed. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma arvesse, et tegevuse õigusvastasuse saab tuvastada ühel alusel korraga.
14.14.05.2018 seisukohas jäi kostja endale kindlaks, et kuna on täitmata hagi rahuldamise eeldused, st kostjale etteheidetavad teod ei ole kvalifitseeritavad VÕS § 1045 lg 1 p-i 7 ega 8 alusel, puudub alus hagi rahuldamiseks.
15.21.05.2018 seisukohas jäi hageja enda seisukohtade juurde, et kostja käitumine on hinnatav nii HKMS § 28 kui VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 8 vastase käitumisena. Hageja hinnangul ei välista VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja 8 teineteist. Kostja pöördus kohtusse mitte oma õiguste kaitseks seoses täidesaatva võimu teostamisega ja kaebus esitati teadlikult hilinemisega. Ringkonnakohtu seisukoht
16.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, kuulanud menetlusosalised ära ning pidades silmas Riigikohtu juhiseid, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormi rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada täies ulatuses. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
17.Kolleegium leiab, et maakohus on hageja kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude eelduste kontrollimisel tõlgendanud ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (RKTKo 02.11.2016, 3-2-1-101-16, p 15; 01.06.2016, 3-2-1-38-16, p 11; 16.06.2016, 3-2-1-45-16, p 14). Praeguses asjas pidi hageja seega kahju hüvitamise nõudmisel tuginedes deliktilisele vastusele esmalt tõendama, kas esineb kahjustaja tegu, mis võib seisneda nii tegevuses kui ka tegevusetuses. Asjas on tuvastatud järgmised tähtsust omavad asjaolud:
18.
Tallinna Halduskohtu menetluses oli haldusasi nr 3-13-2366 hageja ehitusloa tühistamiseks, mis lõpetati Tallinna Halduskohtu 27.06.2014 määrusega kaebetähtaja rikkumise tõttu. Hagejale kuulub Rae vallas Leerimäe tee 12b asuv kinnistu. Rae Vallavalitsus väljastas 13.08.2012 kinnistule elamu ehitamiseks ehitusloa nr 4489E. 15.11.2013 ehk enam kui aasta ja kolm kuud ehitusloa saamisest esitas kostja koos teiste kaebajatega Tallinna Halduskohtusse kaebuse, et ehitusluba tühistataks ja Rae Vallavalitsust kohustataks tegema ettekirjutus, millega ehitusloa tagajärjed kõrvaldataks ning muldrajatis ja ehitis lammutataks. Koos kaebusega esitasid kaebajad ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid, et hageja kinnistul peatataks ehitustegevus. Kaebajad sh kostja on naaberkinnistu (Leerimäe tee 12) kaasomanikud. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.12.2013 määruse p-is 1 osaliselt kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse, peatas ehitusloa kehtivuse ja keelas hageja kinnistul ehitustegevuse, kuid lubas hagejal ehitise vuugid täita ja teha ehitise konserveerimiseks vajalikke töid. 8(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239
Hageja esitas 03.12.2013 esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse 17.01.2014 määrusega rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu määruse p-i 1 muutmata. Tallinna Halduskohus lõpetas 27.06.2014 määrusega haldusasjas nr 3-13-2366 menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu ning tugines sellele, et naaberkinnisasja omanikud olid teadlikud, et hageja kinnisasjal käib juba pikemat aega ehitus.
19.Hageja väitel tekkis tal halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise tagajärjel (ehituse peatamine) otsene varaline kahju 5180.67 eurot, mis koosneb konserveerimistööde ja sademevee kahjustuste likvideerimise summast ning riknenud ehitusmaterjali utiliseerimise ja uue hankimise maksumusest, kuna alates ajutise esialgse õiguskaitse kohaldamisest 19.11.2013 ei olnud hagejal enam võimalik ehitada, sest kostja oli vaidlustanud ehitusloa, tehes seda teadvalt kaebetähtaega rikkudes. Hageja heidab kostjale ette seda, et ta esitas halduskohtusse kaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega teadlikult tähtaega rikkudes, et luua perekond Sillale võimalus hageja survestamiseks. Seega tuleb kontrollida, kas hageja esile toodud väidetava kahju tekitaja poolne vastav tegu on toonud kaasa mõne deliktiõiguslikult kaitstud õigushüve kahjustamise.
20.Hageja hinnangul on kostja poolt kahju tekitamine õigusvastane, sest rikuti hageja omandit (VÕS § 1045 lg 1 p 5), kahju tekitati kostja poolt seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 7), või heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8).
21.Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Nagu eespool märgitud, on hageja hinnangul kostja poolt kahju tekitamine õigusvastane esmalt seetõttu, et rikuti hageja omandit (VÕS § 1045 lg 1 p 5). Käesolevas asjas on Riigikohus selgitanud, et esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tekib kahju kaudselt esialgse õiguskaitse määruse täitmise tõttu, saab ka omandi kahjustumisel olla kahju tekitamine õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu (RKTKo 12.12.2016, 3-2-1-132-16 p 15). Seega kontrollib ringkonnakohus järgnevalt hageja väidet, et kahju tekitamine on õigusvastane seaduses sätestatud kohustuse rikkumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses, sest kostja on rikkunud TsÜS §-is 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Kolleegium leiab, et VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel teo õigusvastaseks kvalifitseerimiseks võivad kahju tekitaja poolt rikutavateks seadusest tulenevateks kaitsenormideks olla ka muud eraõiguse normid, kui nad vastavad VÕS § 1045 lg 3 tunnustele (kui normi eesmärgiks on kaitsta kannatanut sellise kahju eest). Praeguses asjas on Riigikohtu 12.12.2016 otsuses viidatud varasemale praktikale, mille kohaselt ei ole hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid (RKTKo 02.11.2016, 3-2-1-101-16, p 16). Seega ei ole TsÜS §-is 138 sätestatud juhul tegemist VÕS § 1045 lg 3 tähenduses normidega, mille eesmärgiks on kaitsta hagejat, mistõttu ei ole alust kvalifitseerida kahju tekitamist õigusvastaseks TsÜS § 138 võimaliku rikkumise tõttu.
22.Riigikohus on käesolevas asjas märkinud, et siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg
9(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. Asjas on tuvastatud, et Tallinna Halduskohus rahuldas kaebajate sh kostja kaebusega koos esitatud esialgse õiguskaitse taotluse ehitustegevuse keelamiseks hageja kinnisasjal ning see jäi ka vastavas osas Tallinna Ringkonnakohtu poolt muutmata, reservatsiooniga, et hagejal lubati ehitise vuugid täita ja teha ehitise konserveerimiseks vajalikke töid. Arvestades HKMS § 254 lg 3 eesmärki, ei saa kostjale ette heita ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamist ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. Ringkonnakohus leiab, et hageja esile toodud ja tuvastamist leidnud asjaolude alusel ei ole võimalik teha järeldust, et hageja kostjale ette heidetud tegevus kujutaks endast õigusvastast tegu VÕS 53. ptk sätete järgi, sest asjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks vaidlusaluses halduskohtumenetluses aset leidnud esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses kallutanud tunnistajat valeütlusele, võltsinud dokumente või loonud tõendit kunstlikult. Kaebuse hilinenult esitamine on kaebetähtaja rikkumine, mis ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse (vt RKTKo 12.12.2016, 3-2-1-132-16 p 18). Riigikohus on käesolevas asjas viimati tehtud otsuses selgitanud ka, et olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. HKMS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Eelviidatud sätte alusel otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik (RKTKo 28.02.2018, 2-15-4239 p 15). Riigikohus rõhutas, et 03.12.2013 esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse p-s 11.2 möönis halduskohus võimalust, et asja edasise menetluse käigus võib halduskohus lugeda kaebuse esitamise tähtaja möödalastuks. Seega ei võtnud halduskohus esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei pidanud samas kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult. Seda ei saa kolleegiumi arvates pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas (RKTKo 28.02.2018, 2-15-4239 p 16). Eeltoodud põhjendustel ei ole asjas tuvastatud, et kostja oleks viinud kohtu esialgse õiguskaitse menetluses HKMS § 28 lg 2 vastaselt eksitusse, mistõttu ei ole alust kvalifitseerida kostja tegu VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi õigusvastaseks.
23.Hageja on menetluses esile toonud ka, et ühelgi kaebajal sh kostjal ei olnud huvi hageja ehitusloa tühistamise vastu, vaid kostja realiseeris kaebaja KS huvi kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotlusega peatada ehitustegevus ning sellega survestada hagejat andma perekond Sillale nende kinnisasjal ehitamiseks vajalikke kooskõlastusi. Praeguses asjas on tuvastatud, et kostja oli koos teiste kaebajatega hageja naaberkinnistu (Leerimäe tee 12) kaasomanik. Samuti on tuvastatud, et Rae Vallavalitsus väljastas 13.08.2012 vaidlusalusele kinnistule elamu ehitamiseks ehitusloa nr 4489E. Kostja on koos teiste kaebajatega halduskohtule esitatud kaebuses esile toonud oma õiguste rikkumise leides, et ehitusluba on vastuolus Leerimäe 12b ja Leerimäe põik 5 ehitusõigust määrava detailplaneeringuga, Rae valla ehitusmäärusega ning ehitusloaga riivatakse kaebaja omandiõigust (PS § 32). Seega oli kostjal naaberkinnisasja omanikuna isiklik puutumus haldusaktiga, ta on esile toonud oma õiguste riive, mida avalik-õiguslikud normid kaitsevad ning seda, kas kaebaja õigusi tegelikult rikuti, saanuks otsustada vaid asja sisulisel lahendamisel. Ringkonnakohus leiab, et kaebeõiguse hindamisel on määravaks, kas avalik-õiguslikust normist tuleneb kaebajale
10(11)
Tsiviilasi nr 2-15-4239 subjektiivne õigus mitte aga see, milline on põhjus või ajend kaebuse esitamiseks. Halduskohus ei pidanud asjas esialgset õiguskaitset kohaldades kaebust ilmselgelt perspektiivituks, mis võimaldab teha järelduse, et kohus möönis kaebuses toodud asjaoludel kaebajate õiguste rikkumise võimalikkust. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas tõendamist leidnud, et kaebajad sh kostja esitanuks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse eesmärgiga tekitada hagejale kahju.
24.Kolleegium peab mõistetavaks, et hageja hindab enda jaoks olukorda, kus tema väitel on talle kahju tekkinud, kuid seadus nõuab sellise kahju hüvitamiseks deliktiõiguslikult kaitstud õigushüve õigusvastase kahjustamise tõendamist, komplitseerituks. Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtade järgi ei hinnata seadusest tuleneva kohustuse rikkumises ning tahtlikus heade kommete vastases kahju tekitamises seisneva delikti puhul kahju tekitaja teo õigusvastasust mitte teo tagajärje alusel, vaid teo õigusvastasus tuleneb vahetult teo enda iseloomust. Eriti ilmne on see VÕS § 1045 lg 1 p-ide 7 ja 8 puhul, mille kohaselt loetakse õigusvastaseks seadusest tulenev kohustust rikkuv tegu ning tahtlik heade kommete vastane tegu, mis on suunatud teise isiku kahjustamisele (Volens, Urmas. Usaldusvastutus kui iseseisev vastutussüsteem ja selle avaldumisvormid. Lk 41). Seega ei saa ainuüksi asjaolu, et esialgse õiguskaitse kohaldamise tagajärjel tekkis hagejale kahju, muuta kostja käitumist õigusvastaseks. Nagu kolleegium eespool märkis, ei ole asjas tuvastatud, et kostja oleks toime pannud seadusest tuleneva kohustust rikkuva teo või tahtliku heade kommete vastase teo, mis annaks alust lugeda kahju õigusvastaseks ning VÕS § 1045 järgi hüvitamisele kuuluvaks.
25.Kuivõrd hageja kahju tekkimine tema väidetud kahju põhjusena kostja teo tagajärjel ei ole tõendatud, puudub vajadus täiendavalt analüüsida seda, kas esinevad VÕS § 1045 lg-s 2 või lg-s 3 nimetatud asjaolud, mis välistaksid kostja rikkumise õigusvastasuse. Samuti puudub vajadus hinnata kostja süüd (VÕS § 1050 lg-d 1 ja 2). Eeltoodud põhjendustel tuleb hagi jätta rahuldamata.
26.TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsioonis lisaks ka lahendamata taotlused. 21.06.2018 esitas hageja 15.06.2018 toimunud kohtuistungi protokolli parandamise taotluse. Hageja palub parandada protokollis nelja lõiku selliselt, et täiendada protokollis hageja või hageja esindaja poolt istungil avaldatut. Kostja palub jätta taotluse rahuldamata. Kolleegium ei pea hageja taotlust 15.06.2018 toimunud kohtuistungi protokolli parandamiseks põhjendatuks. Kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm. Kolleegiumi hinnangul kajastab 15.06.2018 kohtuistungi protokoll piisavalt kohtuistungil väljendatud seisukohti ning hageja esitatud täiendused ja täpsustused protokolli kirjapandut sisuliselt ei muuda. Taotlus jääb rahuldamata.
27.Apellatsioonkaebuse rahuldamise ja hagiavalduse rahuldamata jätmise tõttu tuleb jätta kõik kostja käesoleva ajani kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja 162 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulud määratakse kindlaks maakohtu poolt pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.