Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev, Ivo Pilving, Tambet Tampuu
Kohtuasi
Marek Aljandi hagi Kristi Perlmanni vastu 5180 euro 67 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4239
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Marek Aljandi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
5180 eurot 67 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja Marek Aljand esindaja vandeadvokaat Enno Heringson Kostja Kristi Perlmann (endine Juusu), esindaja vandeadvokaat Alar Urm
Asja läbivaatamise kuupäev
14. november 2016, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4239 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.
Tagastada Marek Aljandi kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Marek Aljand (hageja) esitas 18. märtsil 2016 Kristi Perlmanni (endine Juusu) (kostja) vastu hagi 5180 euro 67 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks, mis tekkis halduskohtumenetluses kostja ja teiste kaebajate taotlusel rakendatud esialgse õiguskaitse tõttu.
2.Hagiavalduse kohaselt oli Tallinna Halduskohtu menetluses haldusasi nr 3-13-2366 hageja ehitusloa tühistamiseks, mis lõpetati Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2014. a määrusega kaebetähtaja rikkumise tõttu. Hagejale kuulub Rae vallas Leerimäe tee 12b asuv kinnistu. Rae Vallavalitsus väljastas 13. augustil
2012 kinnistule elamu ehitamiseks ehitusloa nr 4489E. 15. novembril 2013 ehk enam kui aasta ja kolm kuud ehitusloa saamisest esitas kostja koos teiste kaebajatega Tallinna Halduskohtusse kaebuse, et ehitusluba tühistataks ja Rae Vallavalitsust kohustataks tegema ettekirjutus, millega ehitusloa tagajärjed kõrvaldataks ning muldrajatis ja ehitis lammutataks. Kaebajad on naaberkinnistu (Leerimäe tee 12) kaasomanikud. Koos kaebusega esitasid kaebajad ka esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid, et hageja kinnistul peatataks ehitustegevus. Tallinna Halduskohus kohaldas 19. novembri 2013. a määrusega ajutist esialgset õiguskaitset ning
3.detsembri 2013. a määrusega rahuldas osaliselt kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse, peatas ehitusloa kehtivuse ja keelas hageja kinnistul ehitustegevuse. Hageja esitas 3. detsembri 2013. a esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse 17. jaanuari 2014. a määrusega rahuldamata ja muutmata Tallinna Halduskohtu määruse p 1, millega ehitustegevus keelati, kuid lubati hagejal ehitise vuugid täita ja teha ehitise konserveerimiseks vajalikke töid. Tallinna Halduskohus lõpetas 27. juuni 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 3-13-2366 menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu ning tugines sellele, et naaberkinnisasja omanikud olid teadlikud, et hageja kinnisasjal käib juba pikemat aega ehitus. Hagejale tekkis halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise tagajärjel (ehituse peatamine) otsene varaline kahju. Alates ajutise esialgse õiguskaitse kohaldamisest 19. novembril 2013 ei olnud hagejal enam võimalik ehitada, sest kostja oli vaidlustanud ehitusloa, tehes seda teadvalt kaebetähtaega rikkudes. Hageja ehitustegevus peatati kõige ebasobivamal ajal, vahetult enne talve tulekut ja nii jäi ehitis sademetele avatuks. Olemasolev maja püüti konserveerida nii hästi, kui see oli võimalik. Osaliselt (näiteks müüride pealt) see ka õnnestus. Ehitise sisenurkade konserveerimine ei olnud aga mõistlikult võimalik, sest selleks oleks pidanud ehitama ajutise katuse, mis oleks osutunud ebamõistlikult kalliks. Konstruktsioonidesse sattunud vesi paisus külmudes ja murendas ja kahjustas konstruktsioone. Talvega riknes oluline osa ehitusmaterjalidest, mis hagejal tuli utiliseerida ning uus asemele osta. Hageja leidis, et kostja on käitunud nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 138 tulenevat kohustust rikkudes kui ka hea usu vastaselt. Kostja tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ning kostja tegevus oli süüline. Kostja peab tekkinud kahju hüvitama kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi võlaõigusseadus (VÕS) § 1043. Hageja ja kostja vahel on tsiviilõiguslik suhe, hagi läbi vaatamata jätmiseks ei ole alust. Asjaolu, et kostja on olnud pahauskne halduskohtumenetluses, ei muuda poolte suhet avalik-õiguslikuks. Esialgse õiguskaitse määruse täitmine haldusasjas nr 3-13-2366 ei olnud õiguspärane. Hagejale tekkis otsene varaline kahju 5180 eurot 67 senti, mis koosneb konserveerimistööde ja sademevee kahjustuste likvideerimise summast ning riknenud ehitusmaterjali utiliseerimise ja uue hankimise maksumusest. Kui hageja oleks saanud ehitust plaanipäraselt jätkata, ei oleks olnud vajalik konserveerimistöid teha, kahjustusi ei oleks tekkinud ning ehitusmaterjal ei oleks muutunud kasutuskõlbmatuks.
3.Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata, sest hagi esitamine on õiguslikult välistatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 254 lg 3 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 mõttes ning maakohus ei ole pädev halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitsega seotud nõudeid lahendama (TsMS § 423 lg 1 p 13), vaid see kuulub HKMS § 254 kohaselt halduskohtu pädevusse. Esialgse õiguskaitse meetme hilisem tühistamine ei muuda esialgse õiguskaitse määruse vahepealset täitmist õigusvastaseks. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ei ole üldse kohaldatavad, kuna hagi alus puudutab avalike õiguste teostamist (haldusorgani akti vaidlustamist). Kostja ei saanud halduskohtusse pöördudes TsÜS sätteid rikkuda, kuna neid kohaldatakse ainult eraõigussuhetes. Ajutise esialgse õiguskaitse määruse tegi kohus 19. novembril 2013 omal algatusel ja see ei puuduta kostjat. Kostja ja teiste kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse osalisel rahuldamisel 3. detsembri 2013. a määrusega teadis kohus võimalikust kaebetähtaja minetusest, kuid otsustas esialgset õiguskaitset jätkata. Hageja ehitustegevust ei peatanud mitte kaebuste esitamine halduskohtusse, vaid kohtu otsustus kohaldada esialgset õiguskaitset (nii menetluses 3-13-2366 kui ka 3-13-70229). Täiesti valed on hageja väited, nagu oleks kaebajad teadlikult ja tahtlikult esitanud kaebuse, mille kaebetähtaeg on möödunud. Kaebajad, sh kostja, on seni veendunud, et kaebus halduskohtusse oli esitatud tähtaegselt, sest HKMS § 46 lg 1 sätestab, et tühistamiskaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kostjat ega teisi Leerimäe tee 12 omanikke ei olnud Rae Vallavalitsus ehitusloa väljastamise menetlusse kaasanud ega neid enne ehitusloa väljastamisest teavitanud. Ehitusloa, selle tingimuste ning selle alusel lubatava ehitusõigusega said kostja ja teised omanikud tutvuda 6. novembril 2013, mistõttu oli tähtaegne 15. novembril 2013 esitatud kaebus, kus viidati, et hagejale väljastatud ehitusluba on vastuolus detailplaneeringu ja Rae valla ehitusmäärusega ning rikub kaebajate õigusi. Hageja kahju on tõendamata, sest enamik tõenditest on hageja ja tema isa äriühingute väljastatud arved, mis on tõenäoliselt väljastatud ainult käesoleva vaidluse tarbeks. VÕS § 1043 alusel kahju väljamõistmise eeldus on õigusvastane tegu, mida praegusel juhul ei ole. Hea usu põhimõte (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2) käesolevas asjas ei kohaldu, sest see reguleerib tsiviilõiguste teostamist. Halduskohtusse pöördumine haldusakti vaidlustamiseks ning halduskohtumenetluses kaebajana osalemine ei ole tsiviilõiguste teostamine. Ka halduskohtumenetluses menetlusõiguste heauskse kasutamise kohustust (HKMS § 28 lg 1) ei oldud rikutud ning selle rikkumisel ei saaks esitada kahju hüvitamise nõuet. Hageja kahjunõude rahuldamise välistab HKMS § 254 lg 3. Täiesti põhjendamata on hageja viited kaebajate solidaarvastutusele. Tõendamata on ka kahju suurus ja sisu. Seega tuleb hagi jätta täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.Harju Maakohus rahuldas 18. veebruari 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 5180 eurot 57 senti ja jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus analüüsis esmalt, kas hagi tuleks jätta perspektiivituse või kohtu pädevuse puudumise tõttu läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 2, § 423 lg 1 p 13). HKMS § 254 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise nõudeid esialgse õiguskaitse määruse täitmisest ei
tulene, kui täitmine oli õiguspärane. Maakohus leidis, et HKMS § 254 lg 3 ei sätesta kahju hüvitamise absoluutset keeldu. Sätte mõte ei saa olla välistada kahju hüvitamise nõue eraõiguslikes suhetes, sest nii võimaldatakse isikul pöörduda valimatult kaebustega halduskohtusse selliselt, et halduskohtumenetlusse kaasatud kolmas isik võib kanda olulisel määral kahju. HKMS § 254 lg 3 reguleerib poolte suhteid halduskohtumenetluses ja välistab isiku õiguse pöörduda esialgset õiguskaitset rakendanud institutsiooni vastu, kui täitmine oli õiguspärane. Halduskohtumenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandes on seisukoht, et kaebajalt endalt esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest kahju hüvitamist nõuda ei saa, kuid seal on mõeldud, et kahju hüvitamise nõuet ei saa esitada esialgset õiguskaitset rakendanud institutsiooni vastu. Maakohus leidis, et pole alust jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata. Maakohus leidis, et hagi läbivaatamine on maakohtu pädevuses. Tsiviilasi on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi (TsMS § 1 lg 2 teine lause), nii hageja kui ka kostja on eraõiguslikud isikud ja hageja esitas kostja vastu lepinguvälisest võlasuhtest tuleneva kahju hüvitamise nõude. Seega ei tule jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel pädevuse puudumise tõttu. Hageja esitatud nõude alus on kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt. Riigikohus on 25. septembril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13 tehtud otsuse p-s 15 märkinud, et VÕS § 1043 alusel nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja tõendama esmalt kostja käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ei esine ühtegi seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4) sätestatud õigusvastasust välistavat asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises VÕS § 1050 lg 1 järgi süüdi (vt nt Riigikohtu
10.aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15). Maakohus leidis, et kostjale etteheidetav tegu on kostja ja teiste kaebajate 15. novembril 2013 halduskohtusse teadvalt hilinenud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamine. Kui ajutist esialgset õiguskaitset kohaldas Tallinna Halduskohus nädalaks 19. novembril 2013 omal algatusel (I kd, tl 171-174), siis 3. detsembri 2013. a määrusega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset lähtudes kostja ja teiste kaebajate taotlusest (I kd, tl 175-197). Kostja ja teiste kaebajate taotlusel kohaldatud 2014. a juunini kestnud sisulise esialgse õiguskaitse tõttu ei olnud hagejal võimalik enne talve jõuda sellisesse ehitusfaasi, et ehitis oleks ilmastikumõjude eest kaitstud. Maakohus leidis, et kostja käitumine oli õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8; TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2; HKMS § 28). Kostja kasutas 15. novembril 2013 kaebust ja esialgse õiguskaitse taotlust esitades oma õigust halduskohtusse pöörduda pahauskselt TsÜS § 138 lg 2 mõttes, sest ta esitas halduskohtusse kaebuse teadvalt hilinedes ning talle pidi olema arusaadav, et selliselt tegutsemine tekitab hagejale kahju lähtuvalt ehitusetapist, millesse hageja oli oma elamu ehitamisel jõudnud. Asjaolu, et kostja on esitanud teadvalt hilinenult kaebuse ja kasutanud halduskohtusse pöördumise õigust vastuolus TsÜS § 138 lg-ga 2, kinnitavad tsiviilasjas esitatud tõendid (geoportaali info, 2012. a aprillis tehtud fotod, 21. juuni 2012. a kiri ehitustegevuse alustamise kohta, pildid ehitustegevuse
käigust) ja teiste tõendite hulgas dokumentaalse tõendina (TsMS § 272 lg 1; vt Riigikohtu 1. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-14, p 11) Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2014. a menetluse lõpetamise määrus. Teised tõendid kinnitavad määruses tuvastatud asjaolusid ja tekitavad kogumis veendumuse, et kostja kuritarvitas enda õigusi TsÜS § 138 lg 2 mõttes. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning sama sätte lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Viimases sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud keeld kuritarvitada oma õigusi (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13710, p 14). Sarnane põhimõte on sätestatud ka HKMS §-s 28, mis HKMS kommentaaride järgi hõlmab isiku kohustust käituda teiste õigusi ja huve arvestades ning keeldu teostada oma õigusi seadusvastasel viisil või selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on teise isiku õiguste või huvide rikkumine või talle kahju tekitamine. Tõendina esitatud Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2014. a menetluse lõpetamise määruse (I kd, tl 137170) järgi tuvastas halduskohus, et kostja pöördus halduskohtusse teadliku hilinemisega. Kostja kinnitas kohtuistungil, et nägi juba 2012. aastal, et hageja kinnistu valmistati ehitustöödeks ette, kostja käis 2013. aasta kevadel ja suvel korduvalt Leerimäe tee 12 kinnistul, 2013. aasta aprillis olid hageja kinnistul kivi- ja mullahunnikud ja hiljemalt 15. maiks 2013 oli kinnistul ehitussoojak, ehitusloa väljastamise päeval helistas kostjale hageja isa ja pidas 17-minutilise telefonikõne, mis eluliselt usutavalt viitab, et hageja isa rääkis kostjale ka hageja kinnistul toimuvast ehitusest ja ehitusloast, kuna tegemist oli naaberkinnistu omanikuga. Tallinna Halduskohtu määrus haldusasjas nr 3-13-2366 on dokumentaalne tõend (TsMS § 272 lg 1), mistõttu ei ole vaja kõiki halduskohtumenetluses käsitletud asjaolusid uuesti välja selgitada. Halduskohtu määrusest tulenevat ilmselget ja teadlikku hilinemist kaebuse esitamisel kinnitavad ka teised tsiviilasjas esitatud tõendid. Maa-ameti fotod kinnitavad, et hageja kinnistul toimus 2012. a aprillist 2013. a aprillini ehitustegevus (I kd, tl 104). Asjaolu, et Maa-ameti geoportaali foto järgi on hageja ja kostja piirinaabrid (I kd, tl 68), pildid kinnistust enne ehitustöid ja ehitustööde käigust (I kd, tl 113-121) ja Leerimäe tee 12 omanikele 21. juunil 2012 saadetud kiri ehitustegevuse alustamise kohta (I kd, tl 106) kinnitavad, et mõistlikule isikule oli näha ja pidi piltidel nähtavast olema arusaadav, et kinnistul toimuvad ehitustööd. Kõik eelnimetatud tõendid kinnitavad halduskohtu määruses tuvastatud asjaolusid ja on sellega kooskõlas, mis tähendab, et kohtul on lähtuvalt Riigikohtu asjas nr 3-2-1-70-14 väljendatud arvamusest alus asuda seisukohale, et määrus on objektiivne tõend ja kohtul on võimalik käesolevas asjas tehtav otsus sellele rajada. Kostja oli hageja krundil toimuvast ehitusest teadlik juba tunduvalt varem kui 16. oktoobril 2013, kui kostjale toimetati kätte hageja ehitusluba, millest nähtub, et ta oli esialgse õiguskaitse taotlust esitades pahauskne. Maakohus analüüsis järgnevalt kahju tekkimise tõendamist ja leidis, et hageja on kulutuste tõendamiseks esitanud piisavalt tõendeid. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna esialgset õiguskaitset kohaldati ka teises paralleelselt käimasolnud haldusasjas (nr 3-13-70229), ei saanud
hagejale kostja taotlusel kohaldatud esialgsest õiguskaitsest (3-13-2366) kahju tekkida. Maakohus tuvastas, et teises haldusasjas paluti ehitusluba tühistada üksnes kinnistule tugimüüri ja piirde ehitamise osas (vt II kd, tl 90-97; Tallinna Halduskohtu 18. juuni 2014. a määrus haldusasjas nr 3-1370229), mistõttu ei olnud teises haldusasjas kohaldatud esialgne õiguskaitse seotud hageja elamule tekkinud kahjuga. Maakohus luges tõendatuks, et hageja kinnitusel on hagejale tekkinud kahju 5180 eurot 67 senti, mis hõlmab järgmist: ehituse konserveerimine 2304 eurot, osaline materjali äravedu 207 eurot 88 senti, osaline materjali tagasivedu 165 eurot, riknenud liim ja müürisegu 716 eurot 11 senti, liimi ja müürisegu utiliseerimine 185 eurot 68 senti ja ehituse taastamine 1602 eurot. Maakohus oli seisukohal, et asjaolu, et ettevõtted, kellelt hageja ehitustööde peatumise tõttu teenuseid tellis, on seotud hageja või tema isaga, ei vabasta kostjat hagejale kahju hüvitamise kohustusest. Hagejal ei ole keelatud vajalikke töid tellida endale meelepäraste ettevõtete käest ning hagejal on kohustus tehtud tööde eest tasuda ka juhul, kui need ettevõtted on tema enda või tema lähedaste isikutega seotud. Maakohus leidis, et kostja tegevusetus ja hagejale tekkinud kahju on põhjuslikus seoses. Isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi hüvitama kahju ainult juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Nimetatud sätte mõtte kohaselt peab teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel lähtuma nn conditio sine qua non põhimõttest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud (vt ka nt Riigikohtu 2. märts 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Kui kostja koos teiste kaebajatega ei oleks esitanud halduskohtule kaebust ehitusloa tühistamiseks ning taotlust esialgse õiguskaitse korras ehitustegevuse peatamiseks, ei oleks hageja ehitisele kahju tekkinud, kuna hagejal oleks olnud võimalik jõuda ehitusega faasi, kus ehitis oleks olnud ilmastikumõjude eest kaitstud. Kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 mõttes ei esine, kahju oli ettenähtav ja kuulus normi kaitsealasse. Riigikohus on 26. septembril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06 tehtud otsuse p-s 13 viidanud, et kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati seda, et põhjusliku seose olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada. VÕS § 127 lg-d 2 ja 3 võimaldavad jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt vaadates erakordsed. VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muuhulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Mõistlikule isikule on VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav, et olukorras, kus ehitustegevus on novembrikuus pooleli ning see tuleb sisuliselt päeva pealt peatada, võib ehitis kahjustada saada ning seeläbi võib ehitise omanikule kahju tekkida. Samuti ei olnud hagejale tekkinud kahju mõistliku inimese vaatepunktist erakordne ning oli hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13).
Maakohus viitas, et kostja võib vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et ei esine õigusvastasust välistavat asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 2 kohaselt ei ole kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitamise õigus tuleneb seadusest; kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul, kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega; kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis; kahju tekitaja kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks õigustatult omaabi. Maakohus leidis, et VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja tegevus oli süüline. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Maakohus oli seisukohal, et puudub kahtlus, et isik saab halduskohtusse kaebuse ja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse esitada üksnes tahtlikult. Vastava kaebuse teadlikult hilinenult esitamise ning oma seadusest tuleneva õiguse pahauskse teostamise korral on isik teadlik ka kahju tekkimisest. Maakohus selgitas, et kaebajad on solidaarvõlgnikud (VÕS § 65 lg 2), kuid VÕS § 65 lg 1 võimaldab hagejal esitada nõude ka vaid ühe võlgniku vastu, mida hageja ongi teinud. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et hageja nõue tuleb VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel rahuldada ning kostjalt tuleb hageja kasuks kahjuhüvitisena välja mõista 5180 eurot 67 senti.
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha määrus, millega jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kostja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
6.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivis seadusjärgses määras. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. juuni 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-4239 kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et asja lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse, leides, et ainuüksi asjaolu, et esialgset õiguskaitset kohaldas halduskohus, ei välista iseenesest kahju tekkimist ja vastavate kahju hüvitamise nõuete esitamist tsiviilõigussuhte raames tsiviilkohtusse. Seos halduskohtumenetlusega ei tähenda, et nõuete esitamine eraõigussuhetes on välistatud. Hageja esitas maakohtule kostja vastu lepinguvälisest võlasuhtest tuleneva kahju hüvitamise nõude (VÕS § 1043 jj), leides, et kostja on õigusvastaselt tekitanud hagejale kahju. Seetõttu ei ole alust jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 järgi. Ringkonnakohus nõustus aga kostja käsitlusega, et HKMS § 254 lg 3 välistab hageja kahju hüvitamise nõude esitamise. Ringkonnakohus leidis, et nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et viidatud sättest ei tulene absoluutset keeldu kahju hüvitamise nõude esitamiseks, ning et nimetatud säte on suunatud halduskohtumenetluses poolte suhete reguleerimisele selliselt, et isik ei saa pöörduda esialgset õiguskaitset rakendanud institutsiooni vastu, kui täitmine oli õiguspärane.
Kuivõrd HKMS § 254 lg 3 kommentaarides on selgitatud, et nõudeõigus puudub institutsioonide kõrval ka teiste isikute vastu, kes on esialgse õiguskaitse määrust nõuetekohaselt täitnud, ei toeta kommentaarid maakohtu tõlgendust, et sätte mõte on välistada kahju hüvitamise nõude esitamine üksnes esialgset õiguskaitset rakendanud institutsiooni vastu. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et Tallinna Halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse määruste täitmine ei olnud õiguspärane. Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus otsustas enam kui pool aastat pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist jätta kaebuse, millest tulenevat õigussuhet kohus tagas, kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Vastupidise käsitluse korral võiks esialgse õiguskaitse määruse täitmist pidada õigusvastaseks ka kõigil neil juhtudel, mil halduskohtusse esitatud kaebuse kohta tehakse esialgse õiguskaitse kohaldamise järel mitterahuldav kohtuotsus. Esialgse õiguskaitse nagu ka hagi tagamise eelduseks ei ole ega saagi olla esitatud kaebuse või tagatava hagi rahuldamine, mistõttu ei ole ka kaebuse lahendamise tulemusel esialgse õiguskaitse määruse täitmise õiguspärasuse hindamisel tähtsust. Analoogia korras ei ole võimalik tugineda ka hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonile (TsMS § 391), sest kuigi HKMS § 1 p 3 sätestab, et käesolevas seadustikus sätestatud juhtudel kohaldatakse halduskohtumenetluses TsMS, arvestades halduskohtumenetluse erisusi, ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamisel TsMS kohaldumist ette nähtud. Ringkonnakohus leidis, et eelneva tõttu on HKMS § 254 lg-st 3 tulenevalt välistatud hageja kahju hüvitamise nõuded kostja vastu, mis tulenevad kaebajate taotlusel Tallinna Halduskohtu kohaldatud
3.detsembri 2013. a esialgse õiguskaitse määruse õiguspärasest täitmisest. Ringkonnakohus märkis lisaks, et tema hinnangul ei oleks hageja kahju hüvitamise nõude (VÕS § 1043 jj) eeldused täidetud ka juhul, kui HKMS § 254 lg 3 hageja nõuet õiguslikult ei välistaks, sest kostja käitumine ei ole ühelgi VÕS § 1045 lg-s 1 nimetatud alusel õigusvastane. Maakohus leidis ekslikult, et kostja käitumine oleks õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel koos õiguste kuritarvitamise keeluga (TsÜS § 138 lg 2, HKMS § 28). Maakohtu põhjendustest ja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kaebuse hilinenult esitamise eesmärk oli tekitada hagejale kahju, mitte kaitsta kohtulikult kaebajate õigusi. Seda vaatamata asjaolule, et halduskohtu määruse kohaselt pidid kaebajad teadma ehitusloast ja ehitustegevusest Leerimäe tee 12b kinnistul, kuid viivitasid ebamõistlikult kaua haldusakti olemasolu kontrollimise ja kaebuse esitamisega halduskohtule. Kaebajad, sh kostja, olid ja on jätkuvalt veendunud, et nende kaebus esitati halduskohtule tähtaegselt. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kostja tahtluse (süü vorm VÕS § 104 lg 5) tuvastamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus tuvastas, et kostja esitas teadlikult hilinenult halduskohtusse kaebuse ja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse, ja järeldas sellest, et vastava kaebuse teadlikult hilinenult esitamise ning oma seadusest tuleneva õiguse pahauskse teostamise korral on isik teadlik ka kahju tekkimisest. Ringkonnakohus selgitas, et kostja tahtlus peab esinema hagejal kahju tekkimise, mitte hagejale kahju põhjustanud tegevuse suhtes. Asjaolu, et kaebajad
soovisid esitada halduskohtusse kaebuse hagejale väljastatud ehitusloa vaidlustamiseks ja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, ei too kaasa kaebajate, sh kostja, tahtlust tekitada hagejale kahju. Seega ei saa käesoleval juhul lepinguvälises suhtes kostjat lugeda tahtlikult kohustust rikkunuks, kuivõrd ei ole tõendatud, et kostja soovis kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisega hagejale kahju tekitada. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja palus vajadusel tunnistada HKMS § 254 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks, menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja tugines sellele, et maakohus rahuldas hagi täies ulatuses olenemata HKMS § 254 lg-st 3. Ringkonnakohus tühistas maakohtu lahendi just viitega HKMS § 254 lg-le 3 ning sellega loodi esimest korda praktika, mille kohaselt on pahatahtliku isiku vastutus kahju tekitamise eest välistatud (ehk üldine tsiviilõiguslik kahju tekitamise keeld ei kohaldu), kui pahatahtlikul isikul õnnestub kahju tekitamiseks kasutada halduskohtumenetluses kohaldatavat esialgset õiguskaitset. Hageja nõustus maakohtuga, kes leidis, et HKMS § 254 lg 3 mõte ei saa olla välistada kahju hüvitamise nõue eraõiguslikes suhetes, mis võimaldaks isikul pöörduda valimatult kaebustega halduskohtusse selliselt, et halduskohtumenetluses kolmandaks isikuks olev teine eraisik võib kannatada olulisel määral varalist kahju. Käesolevas vaidluses on kollisioon halduskohtumenetluse normi ja tsiviilvastutuse üldiste aluste vahel, mis on tekitanud õigusliku vaakumi, kus ei vaielda selle üle, et kahju on tekkinud, kuid selle hüvitamist ei saa nõuda kahju põhjustanud isikult ega mõnelt institutsioonilt riigivastutuse korras. Arvestades seejuures, et kohtute seisukohad olid kardinaalselt erinevad, on käesolevas asjas vaja Riigikohtu seisukohta. Halduskohus leidis, et kaebajate vande all antud ütlustega on tõendatud, et nad kõik olid teadlikud lammutustöödest ning nende väited, et nad ei näinud naaberkinnistul toimuvat maja asukoha tõttu, on eksitav ja ilmselgelt väär. Hageja leiab, et seega esitasid kaebajad teadlikult hilinenud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse. Puudub alus arvata, et hea usu põhimõte (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2), mille kohaselt tuleb vältida õiguste teostamist eesmärgiga tekitada kahju teisele isikule, mingil hetkel ei kehtiks, nt siis, kui isik esitab halduskohtule teadvalt hilinenud kaebuse. Kostja õigusvastane käitumine ei seisnenud mitte halduskohtusse pöördumises, vaid teadval hilinenult kaebuse esitamises. Kostja pidi möönma, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega võib tekkida hagejale kahju olukorras, kus kaebus on perspektiivitu, sest see on esitatud hilinemisega. See, et kostja tekitas hagejale kahju halduskohtumenetluse vahendeid kasutades, ei saa välistada kostja vastutust (vt Riigikohtu
7.detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-05, p 13; 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11).
HKMS reguleerib üksnes poolte suhteid halduskohtumenetluses ja ringkonnakohus ei ole selgitanud, kuidas saab halduskohtumenetluse norm olla tsiviilkohtus peetavates vaidlustes üldse asjakohane. Kuskilt ei tulene, et HKMS sätteid saaks kohaldada mujal kui halduskohtumenetluses. Ringkonnakohtu lahend on seetõttu põhjendamatu ja vastuoluline (TsMS § 436 lg 1). HKMS kommentaarid on napid: „Kaebajalt endalt esialgse õiguskaitse taotluse esitaise eest kahju hüvitamist nõuda ei saa. Nõudeõigus puudub ka teiste isikute vastu, kes on esialgse õiguskaitse määrust nõuetekohaselt täitnud." Hageja rõhutab aga, et kostjale etteheidetav tegu ei olegi kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamine, vaid teadvalt hilinenud kaebuse esitamine. Arvestades, et kostja kaebetähtaega rikkuv kaebus oli juba selle esitamise ajal perspektiivitu, oli menetluse tulemus ette teada ning kostja eesmärk ei saanud olla kaebuse rahuldamine, vaid hageja survestamine, et hageja annaks kostjale omakorda ehitamiseks kooskõlastuse. Selline kostja käitumine ei ole HKMS § 254 lg 3 kaitsealas ning on vastuolus oma õiguste kuritarvitamise keeluga TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 mõttes. Ringkonnakohus ise on tuvastanud, et poolte vahel on eraõiguslik suhe, samas kui HKMS § 254 lg 3 kohaldamisalasse kuuluvatel juhtudel poolte vahel õigussuhet ei tekigi, seega ei kuulu käesolev asi HKMS § 254 lg 3 kohaldamisalasse ja kahju tuleks hüvitada. Kostja käitumine on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 8 järgi. Sealjuures ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaldamiseks vajalik tuvastada, et kostja eesmärk oli kahju tekitamine, vaid tuvastada seadusest tuleneva kohustuse rikkumine (TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2; HKMS § 28). Asjaolu, et TsÜS § 138 lg 2 eeldab kahju tekitamise eesmärki, ei andnud alust jätta kohaldamata sama paragrahvi lg-t 1. Ringkonnakohus rikkus kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1), sest ta ei käsitlenud kostja tegevuse õigusvastasust VÕS § 1045 lg 1 p 8 ega VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja TsÜS § 138 lg 1 alusel. Arvestades, et õigusvastane tegu, kahju ja põhjuslik seos on tõendatud ning et VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse kostja süüd, jääb arusaamatuks, miks ringkonnakohus leidis, et VÕS § 1050 lg 1 ei kohaldu ning kostja ei pea süü puudumist tõendama. Kostja esitas esialgse õiguskaitse taotluse tahtlikult ja pidi vähemalt möönma, et hagejale võib kahju tekkida. Hageja palus juhul, kui Riigikohus leiab, et HKMS § 254 lg 3 võimaldab ringkonnakohtu tõlgendust, tunnistada HKMS § 254 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.
9.Kostja palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta hageja kassatsioonkaebus rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja viitab, et esialgse õiguskaitse määruse p-des 13.5.1-13.5.4 tõi halduskohus välja, miks vaidlustatud ehitusluba oli õigusvastane: ehitusluba oli vastuolus detailplaneeringuga, detailplaneering ei lubanud pinnast tõsta ega piirdeaeda rajada, samuti jäeti kaebajad ehitusloa andmise menetlusse kaasamata, mis on iseseisev haldusakti tühistamise alus. Kaebus loeti tähtaega ületanuks HKMS § 46 lg 1 asemel sama paragrahvi lg 7 alusel, mis annab kohtule laia diskretsiooni kaebuse tähtaegsuse hindamiseks. Kostja leiab, et poolte vahel pole tsiviilõigussuhet, sest esialgset õiguskaitset kohaldas kohus, mitte kostja, hagi oleks tulnud jätta läbi vaatamata. Lisaks sätestab HKMS § 254 lg 3 selgelt, et kahju
hüvitamise nõudeid esialgse õiguskaitse määruse täitmisest ei tulene, kui täitmine oli õiguspärane. Hageja käsitlus muudaks HKMS § 254 lg 3 sisutühjaks. Ei vaielda selle üle, et esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, seega on hageja nõue HKMS § 254 lg-st 3 tulenevalt välistatud. Hagejale tekkis kahju esialgse õiguskaitse kohaldamise mitte selle taotlemise tõttu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et maakohtu põhjendustest ja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kostja eesmärk kaebuse esitamisel oli hagejale kahju tekitamine. Halduskohtu ülesanne on tagada, et pahatahtlikud kaebused enda eesmärki ei saavutaks. Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan (Riigikohtu 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21) ning hageja võttis ise riski, kui asus ehitama enne seda, kui ehitusluba naabritele kätte toimetati. Rae vald oleks pidanud andma naabritele, kelle õigusi võib tulevane ehitis riivata, võimaluse arvamust avaldada (Riigikohtu 13. juuni 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-03). Isegi kui kahju hüvitamise nõuet oleks võimalik tsiviilkohtus läbi vaadata, ei oleks maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, sest kohtusse pöördumine ei saa olla ühelgi juhul õigusvastane ega süüline tegevus, seaduses sätestatud õiguse kasutamisest tulenev kahju hüvitamise nõue on selge erand, mis peab olema seaduses sätestatud (nt TsMS § 391). Asjaolu, et hageja ei saanud maja ehitamisega kohe jätkata, on tekkinud mitmete erinevate institutsioonide ja isikute tegevuse tulemusena, mistõttu oleks põhjendamatu kahju kostjalt välja mõista. Hageja leidis vastusena kostja vastusele, et HKMS kommentaarid ei ole asjakohased, sest HKMS § 254 lg 3 ei kohaldu käesolevas asjas. Kostja käitus õigusvastaselt seetõttu, et ta esitas teadvalt hilinenud kaebuse, mitte seetõttu, et ta pöördus halduskohtusse. Kõrvalkinnistul ehitustegevuse mittemärkamise täieliku ebausutavuse kohta on hageja esitanud hagis põhjaliku ülevaate. Kostja ei ole millegagi põhjendanud, et ehitusluba oli materiaalselt õigusvastane, samas kui hageja on ehitusloa alusel elamu ehitanud. Tugimüüri ehitamine ja maapinna tõstmine oli lubatud ja detailplaneeringuga ette nähtud.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära tõlgendamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 mõttes. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse. Esmalt käsitleb kolleegium maakohtu pädevust ja HKMS § 254 lg-t 3 (I) ja seejärel kahju õigusvastast tekitamist ning teeb menetluslikud otsustused (II). I
11.Ringkonnakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb kaebajate taotlusel Tallinna Halduskohtu 3. detsembri 2013. a esialgse õiguskaitse määruse kohaldamisest, lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse ning hageja nõude õiguslik alus võib olla kahju õigusvastane tekitamine VÕS § 1043 jj alusel. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude eraisikutevahelises suhtes ja poolte vahel ei olnud lepingulisi suhteid. Seega on
käesolev asi kahju õigusvastasel tekitamisel põhinev eraõigussuhtest tulenev kohtuasi TsMS § 1 mõttes, mille lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse.
12.Ringkonnakohus leidis, et hageja ei saa kahju hüvitamise nõuet maksma panna, sest esialgse õiguskaitse kohaldamine oli õiguspärane. HKMS § 254 lg 3, mis sätestab, et kahju hüvitamise nõudeid esialgse õiguskaitse määruse täitmisest ei tulene, kui täitmine oli õiguspärane, välistab kahju hüvitamise nõuete esitamise esialgset õiguskaitset rakendanud institutsiooni, kuid ka teiste isikute vastu. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jättis lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Samas leiab kolleegium, et juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu.
13.HKMS § 254 lg 3 reguleerib eelkõige halduskohtumenetlusega seotud poolte suhteid. HKMS § 254 lg 3 mõte on välistada kahju hüvitamise nõuded esialgset õiguskaitset õiguspäraselt rakendanud institutsiooni vastu ning piirata riigi ja teiste menetlusosaliste nõudeid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitanud isiku vastu. Eesmärk on sätestada, et ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei saa olla isikule ette heidetav ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. See tagab, et võimalikud tekkida võivad kahjunõuded ei piira kohtu otsustusvabadust esialgse õiguskaitse rakendamise otsustamisel ega isiku võimalust enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. HKMS § 254 lg 3 ei hõlma aga olukordi, mil kahju tekitanud kaebajale ei heideta ette mitte ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamist, vaid mil kaebaja muu tegevus esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses kujutab endast õigusvastast tegu VÕS 53. ptk sätete järgi (vt käesoleva otsuse p 16). II
14.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on hageja kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude eelduste kontrollimisel tõlgendanud ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Kolleegium selgitab, et on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 15; 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-45-16, p 14).
15.Kolleegium selgitab, et esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tekib kahju kaudselt esialgse õiguskaitse määruse täitmise tõttu, saab ka omandi kahjustumisel olla kahju tekitamine õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu (vt käesoleva otsuse p 16). Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud, et ilmselgelt perspektiivitu kaebuse korral esialgset õiguskaitset ei kohaldata (määrused asjades nr 3-3-1-59-14, p 11; nr 3-3-1-54-06, p 12; nr 33-1-3-06, p 8). Seega on esmajoones kohtul õigus ja kohustus hoolitseda selle eest, et väheste eduväljavaadetega kaebusega ei tekitataks kolmandatele isikutele kahju. Ilmselgelt perspektiivitu võib kaebus olla nii sisulistel kui ka menetluslikel põhjustel, sh kaebetähtaja ilmselgel ületamisel. Kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset, tuleb eeldada, et kohtu hinnangul ei olnud kaebus ilmselgelt perspektiivitu.
16.Kolleegium selgitab, et kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses sätestatud kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16; vt ka
10.novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-10, p 10; 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14). Sealjuures on kolleegium varasemas praktikas leidnud, et hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid (Riigikohtu 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16). Kolleegium selgitab, et kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10; 2. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16).
17.Hageja ja maakohus leidsid, et kaebajate, sh kostja, tegevus oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, sest kaebajad ei pannud enda seadusest tulenevaid õigusi maksma heas usus (TsMS § 138 lgd 1 ja 2 ja HKMS § 28). Kolleegium leiab, et hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm (vt otsuse p 16). Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine võib olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. Ringkonnakohus leidis, et maakohtule esitatud tõenditest ja maakohtu põhjendustest ei saa järeldada, et kaebajate eesmärk kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse halduskohtusse esitamisel oli hagejale
kahju tekitamine. Samuti leidis ringkonnakohus kostja süüd analüüsides, et kostjal pidi olema hagejale kahju tekitamise tahtlus. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kostja teo VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi õigusvastasuseks teoks lugemiseks piisab sellest, et kostja käitus heade kommete vastaselt ja möönis, et see tegevus võib hagejale kahju tekitada (vt ka käesoleva otsuse p 16).
18.Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus eelkõige hindama, kas kaebaja on pannud toime VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo, viies kohtu HKMS § 28 lg 2 vastaselt eksitusse, kas selline tegevus tingis esialgse õiguskaitse määruse tegemise ja sellega hagejale kahju tekkimise ning kas kostja möönis kahju tekkimist. Ringkonnakohtul tuleb hinnata ka kostja vastuväidet, et hageja asus ehitusluba realiseerima, olles teadlik, et seda ei ole kostjale teatavaks tehtud. Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. Kolleegium rõhutab, et HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et kostja pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et kostja pidi aru saama, et hagejal võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lgst 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see praegusel juhul, kus kohus luges tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada.
19.Ülalmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ringkonnakohtu otsustada.
20.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tuleb kassatsioonikautsjon tagastada menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Ivo Pilving, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.