Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ele Liiv ja Kaupo Paal
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.07.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-16-6684
Tsiviilasi
JPP INVEST OÜ hagi XX vastu võla saamiseks ja XX vastuhagi JPP INVEST OÜ vastu võlatunnistuse tagastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 27.11.2017 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
219 158 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) JPP INVEST OÜ (registrikood 12869236), esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja vandeadvokaadi abi Jana Tudelep Kostja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets ja vandeadvokaadi abi Erki Siht
Istungi toimumise aeg
13.06.2018
Istungil osalenud isikud
Apellant ja tema esindajad vandeadvokaat Maria MägiRohtmets ja vandeadvokaadi abi Erki Siht ning vastustaja esindajad vandeadvokaat Indrek Leppik ja vandeadvokaadi abi Jana Tudelep
3.Jätta rahuldamata kostja poolt 13.06.2018 esitatud taotlus otsuse tegemiseks pärija piiratud vastutuse reservatsiooniga.
4.Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta kostja, XX kanda.
5.Rahuldada JPP INVEST OÜ taotlus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.
6.Määrata kindlaks XX poolt JPP INVEST OÜ-le hüvitatavate menetluskulude suurus ning mõista XX-lt JPP INVEST OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (esindaja kulu) 2083 eurot 20 senti (sh käibemaks).
7.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb XX-l tasuda JPP INVEST OÜ-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.JPP INVEST OÜ (hageja) esitas 27.04.2016 Harju Maakohtule hagi, milles palus mõista XX-lt (kostja) hageja kasuks välja 219 158 eurot, sh 95 500 eurot põhisumma võlgnevusena, 28158 eurot intressidena ja 95 500 eurot viivistena. Menetluskulud palus hageja jätta täies ulatuses kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid sõlmisid YY võlausaldajana ja RR võlgnikuna 02.10.2013 dokumendi „Võla tasumise kokkulepe ja vahekohtu kokkulepe nr 12 02.10.2013.a“ (kokkulepe) võla tasumiseks. Selles lepiti kokku, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega ja määrati kindlaks tähtpäevad võla tasumiseks. YY ja RR leppisid kokku võla tasumises maksegraafiku alusel. Vastavalt kokkuleppele võlgnes RR YY-le põhisummana 115 000 eurot ning intressidena 28 158 eurot. RR tasus YY-le kokkuleppe kohase esimese osamakse 20 000 eurot. Vastavalt kokkuleppes sätestatud maksegraafikule pidi RR tasuma YY-le teise osamakse summas 123 658 eurot (millest 95 500 eurot moodustas põhisumma ning 28 158 eurot intressid) hiljemalt 03.10.2014.
3.RR suri 05.10.2013. RR pärijateks on üleelanud abikaasa XX (kostja) ja RR alanejad sugulased.
2(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684
4.27.04.2015 esitas YY kostjale kokkuleppe täitmise nõude, millega andis kostjale täiendava tähtaja nõude tasumiseks kuni 10.05.2015. 25.06.2015 loovutas YY kokkuleppest tuleneva nõude hagejale. Teatise nõude loovutamise kohta saatis YY kostjale 02.07.2015. 26.06.2015 saatis hageja kostjale kirja, kus hageja teavitas isiklikult kostjat nõude üleminekust ning tuletas meelde võla tasumise kohustust. Kostja ei ole oma kokkuleppest tulenevat kohustust käesoleva hetkeni täitnud.
5.Hageja on seisukohal, et kokkuleppest tulenev võla tasumise kohustus on kostjale üle läinud. Hagejale teadaolevalt on kostja pärandi vastu võtnud ning puuduvad kostja vastutust välistavad asjaolud. Tulenevalt pärimisseadus (PärS) § 151 lg 2 ja asjaolust et kostja on RR kaaspärija koos RR alanejate sugulastega siis vastutab kostja kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt kaaspärijatega. Tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib hageja nõuda kokkuleppe täitmist kostjalt.
6.Kostja kohustub tasuma hagejale kokkuleppest tuleneva võlgnevuse. Kokkulepe on kehtiv, YY loovutas kokkuleppest tuleneva nõude hagejale ning kokkuleppest tulenev kohustus on läinud üle kostjale. Hoolimata võlanõude korduvast meeldetuletusest ei ole kostja hagejale kokkuleppest tulenevat kohustust täitnud. Kokkuleppe punkti 3.2 kohaselt kohaldus kokkuleppe rikkumisele viivis määraga 0,5% päevas. Kuivõrd hageja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja kuni 10.05.2015, arvestab hageja põhisumma tasumisega viivitamise eest viiviseid alles alates 11.05.2015. Hagi esitamise seisuga on põhinõude tasumisega viivitamisest kogunenud viiviseid kokku summas 168 080 eurot. Hageja nõuab kostjalt viiviseid võlgnetava põhisummaga võrdses ulatuses, st mitte rohkem kui 95 500 eurot. Kostja vastuväited
7.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu.
8.Kostja on seisukohal, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Poolte tahet luua abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada ega saa see põhineda üksnes ühe poole väitel. Vastava asjaolu peab tõendama võlausaldaja. Kostja hinnangul ei ole võimalik sellist järeldust ainuüksi kokkuleppe pinnalt võimalik teha.
9.Isegi kui hageja nõue mingis ulatuses eksisteerib, taotleb kostja ka viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Põhinõudega samas ulatuses viivise nõudmine, mis on arvestatud määras, mis ületab kümnetes kordades seadusjärgset viivise määra, ei ole mõistlik. Riigikohtu praktikas on tarbijaga sõlmitud lepingute puhul leitud, et ainuüksi olukorras, kus viivise määr on seadusjärgsest viivisemäärast suurem enam kui kolm korda, tuleb sellist viivise kokkulepet pidada tühiseks. Käesoleval juhul rõhutab kostja, et ei ole arusaadav, millistest asjaoludest tulenevalt üleüldse väidetav nõue tuleneb.
3(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684
10.Kostja toob välja, et kohtutäitur viis inventuuri läbiviimisel formaliseeritusse põhimõttest lähtudes, mille kohaselt ei kontrolli ta materiaalõiguslikke asjaolusid ega otsusta sellest juhtuvalt ka selle üle, kas võlausaldaja nõue on põhjendatud või mitte. Tulenevalt eeltoodust on kostja seisukohal, et asjaolu, et YY esitas nõude kohustuse täitmiseks pärandvara inventuuri koostamisel, ei tähenda seda, et see nõue oleks põhjendatud.
11.Hageja esitatud kokkulepe võib olla fabritseeritud.
12.Kokkuleppe näol on tegemist pigem deklaratiivse võlatunnistusega kuivõrd dokumendist nähtub ennekõike poolte tahe kinnitada olemasolevat nn „võlgnevust“, mitte luua eraldiseisev uus abstraktne kohustus. Võlatunnistuse liik sõltub tunnistuse tegelikust sisust. Kostja hinnangul ei ole hageja poolt kokkuleppele antud määratlus sedavõrd selge, mis lubaks tõsikindlalt väita, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega.
13.Hageja esitatud 19.05.2010 maksekorraldus nr 1050 ei anna alust arvata, et YY ja kolmanda isiku vahel oli laenusuhe, kuivõrd tõendatud ei ole vastavate tahteavalduse vahetamine ega laenulepingu sõlmimises kokkuleppele jõudmine. Tegemist on krediidiasutuse poolt kinnitamata koopiaga maksekorraldusest, mistõttu ei ole tegemist sellise tõendiga, mis kinnitaks rahasummade tegelikku liikumist.
14.Vahendustasu kokkuleppe sõlmimine on tõendamata.
15.RR 13.01.2012 e-kirja meta-andmetest nähtuvalt on dokument loodud 13.10.2016, mistõttu ei saa tõendi näol olla tegemist 13.01.2012 saadetud e-kirjaga. Kostja leiab, et tegemist on hageja koostatud tekstifailiga, mis ei tõenda, et RR oleks taolise tekstiga ekirja YY-le kunagi saatnud. Seetõttu kahtleb hageja dokumendi ehtsuses.
16.04.10.2013 maksekorraldus nr 426 on koopia krediidiasutuse poolt kinnitamata dokumendist. See ei tõenda rahasummade liikumist ning makse tegemist YY-le. Vastuhagi
17.10.03.2017 esitas kostja tingimusliku vastuhagi võlatunnistusega antud nõude tagastamiseks (võlatunnistuse tagastamiseks). Juhul kui kohus loeb kokkuleppe konstitutiivseks võlatunnistuseks ja sel alusel muidu hagi rahuldaks, siis palus hageja kohustada hagejat tagastama kostjale kokkuleppest tulenev alusetult antud võlatunnistus ning lugeda 02.10.2013 kokkuleppest tulenev nõudeõigus lõppenuks nõude loovutamise teel kokkulangemise kaudu (VÕS § 206).
18.Võlatunnistusel puudus tegelikult majanduslik sisu. RR ei olnud tegelikkuses YY ees kohustatud isikuks, sest puuduvad tõendid, et RR oleks saanud YY-lt võlatunnistuses märgitud hüvesid või sooritusi. Jääb selgusetuks, millisel viisil saab YY poolt kolmandale isikule Osaühingule (OÜ) HERDER kantud rahasumma tõendada suulise laenulepingu sõlmimist YY ja RR vahel. Lepingu jõustumiseks on olulised poolte 4(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684 vastastikused samasisulised tahteavaldused ja leping on jõustunud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaks laenulepingu sõlmimise kokkuleppe saavutamisele YY ja RR vahel. Hageja poolt esitatud maksekorraldus nr 1050 ei anna alust arvata, et YY ja kolmanda isiku vahelise õigussuhte näol olnuks tegemist laenusuhtega, kuivõrd tõendatud ei ole vastavate tahteavalduste vahetamine, ega laenulepingu sõlmimises kokkuleppele jõudmine. Eelnevast tulenevalt ei oma maksekorraldus nr 1050 tsiviilasjas tähtsust, kuivõrd dokument ei tõenda hageja väiteid, vaid dokumendist nähtub üksnes võimalik õigussuhe hageja õiguseellase ning kolmanda isiku vahel. Juba eeltoodud vastuolu annab selge aluse väita, et väidetav konstitutiivne võlatunnistus on rahatu.
19.Kui hagejal esineb nõudeid, mh alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid kolmandate isikute vastu, tulnuks hagejal valida õige kostja. Asjaolu, et RR oli seotud kõnealuse äriühinguga OÜ-ga HERDER, ei tõenda laenusuhte olemasolu RR ja YY vahel. Muuhulgas nähtub hageja 13.10.2016 esitatud äriregistri väljavõttest, et väidetav laenuandja YY on ka ise alates 24.09.2014 OÜ HERDER nõukogu liige. Seega on OÜ HERDER näol tegemist hageja enda õiguseellasega seotud ühinguga, mistõttu võis osundatud rahaülekande näol olla tegemist muu õigussuhtega hageja enda ja hageja poolt kontrollitava juriidilise isiku vahel.
20.Kostja hinnangul on täielikult tõendamata hageja seisukoht, justkui oli YY ja RR vahel sõlmitud nn „vahendustasu kokkulepe“. Kostja arvates ei tõenda seda hageja paljasõnaline väide, OÜ HERDER majandusaasta aruanne ega ka tundmatu kolmanda isiku OÜ Urgen juhatuse liikme PP ütlused.
21.Seoses RR 13.01.2012 e-kirjaga, märgib kostja, et hageja ei ole tõendanud, et RR oleks vastava kirja YY-le 13.01.2012 saatnud. Isegi kui eeldada nimetatud kirja ehtsust, ei ole tõendatud, et 31.01.2013 laenulepingu sõlmimiseks andis YY oma nõusoleku. Samuti ei nähtu, et RR oleks omanud isiklikult kohustusi YY ees. Hageja väited, et kuigi kirjalikku kokkulepet poolte vahel ei sõlmitud, arvestasid pooled 13.01.2012 kogunenud võlalt (sh kapitaliseeritud intressidelt) edaspidi intressi 40% aastas, on jällegi paljasõnaline ja tõendamata.
22.Lisaks on hageja esitanud tõendina 04.10.2013 maksekorralduse nr 426. Vaidlusalusel juhul puudub kolmanda isiku Neutran Invest OÜ kandel YY-le seos kokkuleppega ning kokkuleppes märgitud kohustusliku kandeselgitusega, mille järgi peab võlgnik tasuma 20 000 eurot, kasutades selgituseks: „Võla tasumine, alltoodud maksegraafiku alusel.“ Samas on Neutran Invest OÜ teinud ülekande märkides selgituseks „RR eest vastavalt kokkuleppele“. Seejuures väidab hageja vastuoluliselt, et väidetav „suuline laenuleping“ oli sõlmitud RR ja YY vahel, kuigi samal ajal asub hageja seisukohale, et laen anti hoopis „RR-ga seotud ettevõttele“. Nimetatud vastuolu annab tunnistust, et hageja üritab tõenäoliselt hageja ja kolmanda isiku vahelisest võlasuhtest tulenevaid kohustusi omistada kostjale.
5(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684
23.Tegemist on ilmselgelt rahatu võlatunnistusega, mistõttu ei saa hagejal kuidagi olla kostja vastu võlatunnistuse ulatuses rahalist nõuet. Samuti 02.10.2013 võlatunnistuse andmine konstitutiivsena on ühisvarasse kuuluva kohustuse võtmine ühe abikaasa poolt, mis on tühine RR abikaasa, s.o kostja, nõusoleku puudumise tõttu tulenevalt perekonnaseadus (PKS) § 31 lg-st 1. Võlatunnistuse andmine on käsitletav ühisvara käsutamisena. Kostja ei ole kokkuleppe sõlmimist mitte kunagi heaks kiitnud.
24.Kostja leiab, et YY poolt võlatunnistuse koostamine ja allakirjutamiseks andmine (juhul kui anti), ja selle kaudu endale rahalise hüve saamine on heade kommetega vastuolus olev tehing ning iseenesest tühine.
26.Hageja vastuhagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata. Maakohtu otsus
27.Harju Maakohus rahuldas 27.11.2017 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 95 500 eurot, intressid 28 158 eurot ja viivised 95 500 eurot. Kohus jättis kostja vastuhagi hageja vastu võlatunnistuse tagastamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt välja menetluskulude hüvitamiseks 9699 eurot 60 senti koos viivisega alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.
28.Maakohtu otsuse kohaselt on kohus tuvastanud ning puudub vaidlus, et 02.10.2013 allkirjastasid RR ja YY kokkuleppe, mille kohaselt kohustus RR tasuma YY-le põhivõlgnevuse 115 500 eurot ja lisanduvad intressid 28 158 eurot maksegraafiku alusel. Kokkuleppe kohaselt tuli tasuda 20 000 eurot 04.10.2013 ning 95 500 eurot ja lisanduvad intressid 28 158 eurot 03.10.2014. 04.10.2013 tasus Neutran Invest OÜ YY kontole 20 000 eurot selgitusega „RR eest vastavalt kokkuleppele“. 05.10.2013 RR suri. Vastavalt 15.01.2015 Tallinna notar Robert Kimmeli poolt tõestatud pärimistunnistusele olid RR pärijateks kostja ja pärandaja alanejad lapsed. Kostja selgituse kohaselt tehti enne pärandi vastuvõtmist inventuur. 27.04.2015 esitas YY kostjale nõude tulenevalt kokkuleppest, paludes tasuda võlg summas 123 658 eurot hiljemalt 10.05.2015. 25.06.2015 sõlmisid YY ja hageja nõude loovutamise lepingu, mille alusel loovutas YY kokkuleppest tulenevad nõuded hagejale. YY saatis kostjale teatise nõude loovutamise kohta 02.07.2015. 26.06.2015 saatis hageja kostjale teate nõude olemasolu kohta tulenevalt kokkuleppest ning soovitas kostjal hagejaga võla likvideerimise osas ühendust võtta.
29.Poolte vahel oli vaidlus, kas 02.10.2013 sõlmitud kokkulepe on deklaratiivne või konstitutiivne võlatunnistus. Lisaks oli vaidluse alla kas kostjal on kohustus kokkuleppest tulenev võlg hagejale tasuda või hagejal kohustus kokkulepe kostjale tagastada. 6(17)
31.Kohus leidis, et puudub alus kahelda 02.10.2013 allkirjastatud kokkuleppe ehtsuses. Kostja vastavad väited kokkuleppe võimaliku fabritseeritusse osas on paljasõnalised ja tõendamata. Kokkuleppe ehtsust kinnitab asjaolu, et samal päeval on RR allkirjastanud digitaalselt samasisulise kokkuleppe, milles oli intresside summa teine. Lisaks nähtub, et vastavat kokkulepet on asutud täitma: 04.10.2013 tasus Neutran Invest OÜ YY kontole 20 000 eurot selgitusega „RR eest vastavalt kokkuleppele“.
32.Kohus asus seisukohale, et vaidlusaluse kokkuleppe näol on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, millega sooviti olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega. YY ja RR vahel olid rahalised suhted enne kokkuleppe sõlmimist. Üheks varasemaks suuliseks kokkuleppeks oli 2010. a mais sõlmitud laenuleping, mille kohaselt andis YY RR-le laenu 500 000 krooni. Kohtu hinnangul kinnitas vastava laenulepingu sõlmimist hageja poolt esitatud maksekorraldus, millega YY on 19.05.2010 kandnud OÜ-le HERDER 500 000 krooni. Viimatinimetatud äriühingu ainuosanik oli väidetava laenulepingu sõlmimise ajal RR. YY selgitas kohtuistungil, et ta kandis vastava summa RR poolt näidatud ühingule, kuid kokku leppisid nemad kui kaks eraisikut ning neil oli eraisikute vaheline suhe. Kohus leidis, et sellisel viisil suulise laenulepingu sõlmimises ei ole midagi erakordset. Samuti on tunnistaja YY kinnitanud, et neil oli RR-ga kokkulepe, mille kohaselt pidi ta vahendama RR ettevõttesse investeeringuid 9 miljonit krooni ning selle eest pidi ta saama vahendustasu 250 000 krooni. Nende varasemaid rahalisi suhteid kinnitab ka RR 13.01.2012 e-kiri YY-le, milles RR teeb ettepaneku olemasolevad võlad fikseerida laenulepinguna. Kohtu hinnangul puudus alus kahelda, et RR vastavasisulise kirja YY-le saatis. Kostja ei ole tõendanud ega eluliselt veenvaks teinud väiteid, mis annaksid aluse kahelda nimetatud kirja saatmises.
33.Kohtu hinnangul puudus alus kahelda YY ütluste usaldusväärsuses. YY on kinnitanud, et ta on hagejalt vastava kokkuleppe alusel loovutatud nõude osas raha kätte saanud. Nõude loovutamisel ei oma tähendust, kas hageja tasus loovutatud nõude eest ise YYle või keegi kolmas isik. Paljasõnalised on kostja väited, mille kohaselt on käesolevas asjas tegelikult huvitatud isikuks YY. Kohus ei näe mõistlikku seletust, miks YY-l oli vaja vastav nõue loovutada hagejale ning sel viisil nõuda kostjalt enda kasuks võlgnevust sisse. YY oleks saanud seda teha ka ilma nõuet hagejale loovutamata, kuna olemas on RR poolt nii digitaalselt allkirjastatud kui käsikirjaliselt allkirjastatud võlatunnistus. Kostja väited, et loovutamine oli vajalik tunnistaja ütluste näol täiendava tõendi loomiseks, olid kohtu hinnangul paljasõnalised ning tõendamata.
34.Lisaks kinnitas kohtu hinnangul RR ja YY vahel varasemate rahaliste suhete olemasolu 02.10.2013 kokkulepe ise. Kokkuleppe sisu, milles on eristatud põhi- ja intressivõlga, viitab sellele, et pooltel olid varasemad võlaõiguslikud suhted, milliste olemasolu 7(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684 soovisid pooled vaidlusaluse kokkuleppega fikseerida. Vastasel korral puudunuks vajadus eraldi välja tuua põhi- ja intressivõla suurust. Kohtu hinnangul oli antud juhul tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, millega sooviti olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega.
35.Kostja on esitanud vastuhagi võlatunnistuse tagastamiseks. Kohtu hinnangul ei olnud kostja viide PKS § 31 lg-le 1 asjakohane. RR poolt 02.10.2013 võlatunnistuse andmine ning tema olemasolevate võlgade tunnistamise näol ei olnud tegemist RR ja kostja ühisvara hulka kuuluvate esemetega mitmepoolse tehingu tegemisega. Seega ei olnud kostja heakskiit vastava kokkuleppe sõlmimiseks vajalik.
36.Kohtu hinnangul ei olnud tegemist ka tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86 lg-s 2 kirjeldatud olukorraga. Tõendatud ei ole, et võlatunnistus oleks olnud sõlmitud RRi jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
37.Kohtu hinnangul ei olnud tegemist ka majanduslikku sisu mitteomava tehinguga. Kohut eelnevalt tuvastanu kohaselt olid kokkuleppe sõlmimise aluseks RR ja YY varasemad rahalised suhted. Vastasel korral puudunuks RR-l igasugune vajadus või kohustus vastavat kokkulepet sõlmida. Kohus leidis, et kostja vastuhagis esitatud vastuväited vaidlusaluse kokkuleppe tühisuse suhtes on tõendamata ega anna alust pidada kokkulepet muul põhjusel rahatuks, mis tingiks vastuhagi rahuldamise ja seetõttu hagi rahuldamata jätmise.
38.Kostja ei olnud maakohtu hinnangul tõendanud, et kokkuleppest tulenev võlg oleks tasutud suuremas ulatuses kui 20 000 eurot. Seega luges kohus hageja põhinõude põhjendatuks 95 000 euro ja intressinõue 28 158 euro ulatuses. PärS § 130 lg 3 alusel vastutab nõude täitmise eest kostja.
39.Kokkuleppe punkti 3.2 kohaselt kohustus võlgnik kokkuleppe rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist null koma viis protsenti (0,5%) päevas punktis 1.2 nimetatud nõude tasumata põhiosalt ja sissenõudekulult. Viivist hakati arvestama kokkuleppe rikkumisele järgnevast päevast.
40.Õigus arvestada viivist põhinõudelt summas 95 500 eurot tekkis alates 04.10.2014. Hageja on arvestanud viiviseid lepingulise viivisemäära alusel alates 11.05.2015 ja vähendanud viivised põhinõude summani. Kohus leidis, et puudub alus pidada kokkuleppe punkti 3.2 tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 mõttes. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud sellekohaseid asjaolusid. Lisaks, kuna tegemist oli kahe füüsilise isiku vahel sõlmitud kokkuleppega, ei kohaldu asjas Riigikohtu lahendi 3-2-1-25-16 ps 13 esitatud seisukoht, mis käsitles tarbijaga sõlmitud tüüptingimuse tühisust. Puuduvad alused vähendada viivist suuremas ulatuses kui hageja seda juba teinud on.
8(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684
41.Kohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 4 alusel läbi vaatamata kostja poolt 26.10.2017 esitanud taotluse pärija piiratud vastutuse reservatsiooni tegemiseks kohtuotsuses, kuna see oli esitatud hilinenult. Maakohtu 26.01.2017 määruse kohaselt lõppes eelmenetlus 10.03.2017, milliseks ajaks tuli esitada kõik taotlused. Kostja ei olnud maakohtu hinnangul põhistanud, miks kostja ei saanud vastavat taotlust esitada varem. Apellatsioonkaebus
42.Maakohtu otsuse peale on esitanud kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Juhul kui kohus loeb hageja hagi aluseks oleva kokkuleppe konstitutiivseks võlatunnistuseks ja sel alusel hagi rahuldaks, palub kostja rahuldada vastuhagi ja kohustada hagejat tagastama kostjale kokkuleppest tulenev alusetult antud võlatunnistus ning lugeda kokkuleppest tulenev nõudeõigus lõppenuks nõude loovutamise teel kokkulangemise kaudu. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja poolt kantud menetluskulud. Kui ringkonnakohtul ei ole võimalik menetlusõiguse normide rikkumisi ise kõrvaldada, palub kostja alternatiivselt saata tühistatud osas kohtuasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
43.Apellatsioonkaebuse kohaselt peab tõend vastama TsMS § 229 lg 1 nõuetele. YY näol oli tegemist hageja eriõiguseellasega ehk sisuliselt menetlusosalisega, kelle tunnistajana ülekuulamine TsMS § 251 lg 1 alusel ei olnud lubatud. Koosmõjus VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg-ga 2, arvestades kostja 24.04.2017 menetlusdokumendis esitatud vastuväidet, ei oleks kohus tohtinud YY kui tunnistajat vande all üle kuulata ning YY tunnistustega kohtulahendi tegemisel arvestada. Arvestades, et kohtuotsus on suuresti rajatud nimetatud ütlustele, on lubamatu tõendi arvestamine menetlusnormi rikkudes toonud kaasa ka ebaõige lahendi kohtu poolt.
44.Kohus ei ole kohtuotsuses käsitlenud kostja vastuväidet ja seisukohta, mille kohaselt ei saanud YY kui menetlusosalist tunnistajana üle kuulata eelviidatud põhjusel. Seega on maakohus rikkunud tõendite hindamise, asjaolude tuvastamise ning kohtuotsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 1; § 438 lg 1; § 442 lg 8).
45.Kohus on kohtuotsuse muuhulgas rajanud hageja 13.10.2016 menetlusdokumendis esitatud RR 13.01.2012 e-kirjale YY-le. Hageja ei esitanud menetluse käigus mitte ühtegi tõendit, et vastavasisuline e-kiri oleks kunagi üleüldse RR-le saadetud. E-kirja saajani jõudmist ei saa tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja jõudmist saajani. Nimetatud väidetava tõendi arvestamisega otsuse tegemisel, on kohus ühtlasi teinud ka üllatusliku ning vastuolulise lahendi. 26.09.2017 istungil andis kohus pooltele mõista, et pelgalt väljavõtte esitamine e-kirjast ei tõenda e-kirja olemasolu, ega saatmist ning kostja vastuväide 13.01.2012 e-kirjale on põhjendatud. Ometi on kohus oma otsuse rajanud muuhulgas ka hageja esitatud 13.01.2012 e-kirja väljavõttele kui lubatavale tõendile. 9(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684
46.Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ning ebaobjektiivselt ning mitte juhindunud seadusest tõendite hindamisel. See on oluline menetlusõiguse normide rikkumine. Kohus on erapoolikult ning valikuliselt tuginenud otsust tehes suures osas üksnes YY antud ütlustele, jättes arvesse võtmata, et tegemist on sisuliselt menetlusosalisega.
47.Lisaks on maakohus YY ütlusi tõendina hinnanud vääralt. Arvestades YY ütluste vastuolulisust ning ebausaldusväärsust, tulnuks hageja nõue jätta juba pelgalt tõendamatuse tõttu rahuldamata.
48.Maakohus on rikkunud TsMS §-s 7 sätestatud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet ning menetlusnormi, jättes kostja vande all üle kuulamata. Maakohus on lubanud anda vande all tunnistusi YY-l, kes on sisuliselt menetlusosaline, jättes samas kostja kui menetlusosalise vande all üle kuulamata. Sellisel viisil ei olnud tagatud poolte võrdne kohtlemine.
49.Maakohus on otsuses teinud kostjale etteheiteid vastuhagi ning võlatunnistuse rahatuse tõendamatuse osas ning seda olukorras, kus hea usu põhimõttest tulenevalt sai võlgnevuse olemasolu tõendamiskoormis olla üksnes hagejal. Kohus ei ole, rikkudes menetlusnormi, võtnud seisukohta kostja 26.10.2017 teesides esitatud väite kohta, mis puudutab tõendamiskoormise langemist hagejale. Seetõttu on tõendamiskoormis vääralt jaotatud.
50.Maakohus on rikkunud materiaalõigusnormi, pidades kokkulepet konstitutiivseks võlatunnistuseks. Kohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata olukorras, kus hageja ei olnud läbivalt suuteline asjakohaste ja lubatavate tõenditega tõendama RR võlgnevuse olemasolu. Samuti rikkus kohus materiaalõigusnormi, leides, et kokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 2) ega ole seetõttu tühine. Samuti jättis kohus rikkudes normi alternatiivselt kohaldamata VÕS § 6 lg-e 2. Hagi täies ulatuses rahuldamine kostja kui nelja alaealise lapsega üksikvanemast lese vastu oli vaidlusalusel juhul hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu. Kohus ei ole ühtlasi põhjendanud, miks ei ole kostjale ning tema alaealiste ülalpeetavate tekkiv võimalik äärmiselt raske tagajärg VÕS § 6 lg 2 kohaldamisel asjakohane. Veelgi enam, kohus ei ole kostja taotletud VÕS § 6 lg 1 ja 2 kohaldamise võimalust ning asjakohasust kohtuotsuses käsitlenud. Maakohus rikkus asjaolude tuvastamise ning kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
51.Kohus on rikkunud nii menetlus- kui materiaal õigusnormi, jättes ebamõistlikult suures ulatuses viivise vähendamata. Hagejale ei ole mitte mingisugust kahju tekkinud ning kostja näol on tegemist lesega, kelle ülalpidamisel on 4 alaealist last.
52.Kohus ei ole arvestanud intressi kapitaliseerimise keeluga, mida tuleb arvestada ka võlatunnistuse puhul. Olukorras, kus rahalisi vahendeid kolmandate isikute vahel oli 10(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684 liikunud üksnes 500 000 krooni ehk 31 955 euro 82 sendi ulatuses, ei ole lubatav võlatunnistuses nõude kapitaliseerimine selliselt, et nõude suuruseks saab 219 158 eurot. See on ca 7 korda rohkem kui ülekantud summa.
53.Kohus on rikkunud menetlusõigust (TsMS § 331) ning jätnud ebaõigesti läbivaatamata kostja 26.10.2017 taotluse pärija piiratud vastutuse reservatsiooni tegemiseks. Tegemist oli alternatiivse taotlusega hagi rahuldamise juhuks. Nimetatud taotluse hilinenult esitamisel ei oleks selle menetlemine põhjustanud menetluse venimist, kuivõrd tegemist on pelgalt otsuse täitmist puudutava küsimusega. Samuti sai hageja nimetatud taotluse osas esitada omapoolse seisukoha. Tegemist on otsuse täitmist puudutava reservatsiooniga kohtulahendis.
54.Kostja on seisukohal, et eeltoodud õigusnormide rikkumised on toonud kaasa ebaõige otsuse ning materiaalõiguse väära kohaldamise. Arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt oleks tulnud jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt rahuldada kostja vastuhagi võlatunnistuse tagastamise nõudes. Kostja jääb maakohtu menetluses esitatud faktiliste väidete, õiguslike seisukohtade ja taotluste juurde ning palub eelnevat arvestada ka apellatsioonkaebuse läbivaatamisel. Vastustaja seisukoht
55.Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
56.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
57.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
58.Kaebuses väidetud menetlusõiguse normide olulist rikkumist ringkonnakohus tsiviilasja materjalide põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning oma järeldusi nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendanud. Kostja mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust otsuse tühistamiseks, kui kohus on otsust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.
59.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et YY ütlusi (I kd, tl-d 178–180) ei saanud maakohus tõendina arvestada. Kostja leiab, et kuivõrd YY on hageja eriõiguseellane, on ta sisuliselt menetlusosaline, kelle tunnistajana ülekuulamine TsMS § 251 lg 1 alusel ei olnud lubatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei tulene TsMS-ist keeldu kuulata tunnistajana üle menetlusosalise õiguseellast. Asjaolusid, mis annavad alust arvata, et
11(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684 tunnistaja võib olla menetlusosalise poolt mõjutatud või huvitatud asja lahendamisest ühe poole kasuks, tuleb kohtul arvestada tõendite hindamisel. VÕS § 171 lg-s 1 on kolleegiumi hinnangul silmas peetud võlgniku võlaõiguslikke vastuväiteid ning vähemalt senise kohtupraktika põhjal puudub alus arvata, et säte puudutaks kohtumenetlust puudutavatest normidest tulenevaid vastuväiteid.
60.Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud maakohus otsuses eraldi põhjendama YY ütluste tõendina arvestamist. TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt peab kohus esitama otsuses põhjendused juhul, kui ta mõnda tõendit ei arvesta. Lisaks on maakohus otsuse p-s 27 põhjendanud, miks puudub alus kahelda YY ütluste usaldusväärsuses.
61.Samuti ei ole maakohus menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud sellega, et arvestas otsuse tegemisel hageja 13.10.2016 menetlusdokumendile lisatud 13.01.2012 e-kirja väljatrükki (I kd, tl 102). Kostja viide Riigikohtu 21.12.2007 otsusele tsiviilasja 3-2-1123-07 (p-le 14) ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohane, sest käesolevas asjas kohtu ette toodud asjaolude põhjal ei ole e-kirja adressaat YY kirja kättesaamist eitanud.
62.Nõustuda ei saa ka kostja väitega, et kohtu poolt 13.01.2012 e-kirjaga arvestamine oli kostja jaoks üllatuslik ning kohus on käitunud selle tõendi arvestamisel vastuoluliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu maakohtu 26.09.2017 istungi protokollist (I kd, tld 172–176), nagu oleks kohus andnud pooltele mõista, et pelgalt väljavõtte esitamine ekirjast ei tõenda e-kirja olemasolu ega saatmist. Protokollis märgitu põhjal on hageja soovinud 13.01.2012 e-kirja saatmise kohta täiendavaid tõendeid esitada, kostja aga omakorda palunud e-kirja vastuvõtmisest keelduda. (I kd, tl-d 173–174).
63.Lisaks ei saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda kostja seisukohaga, nagu oleks YY ütlustel ja 13.01.2012 e-kirjal maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt keskne tähtsus ning neid tõendeid arvestamata tuleks jätta hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. Maakohus on rajanud otsuse eelkõige 02.10.2013 sõlmitud kokkuleppele (ja selles sisalduvale võlatunnistusele), mille ehtsuses puudus maakohtu hinnangul alus kahelda (maakohtu otsuse p 21). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning märgib, et ka kausaalse (deklaratiivse) võlatunnistuse andmise üheks tagajärjeks on tõendamiskoormuse ümberpööramine. Võlatunnistusega kinnitatakse olemasolevat võlga ja lihtsustatakse selle sissenõudmist. Seega, isegi kui 02.10.2013 sõlmitud kokkuleppes sisalduks üksnes deklaratiivne võlatunnistus, peaks võlgnik (kostja) tõendama, et tal ei ole võlausaldaja ees võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud (vt ka Riigikohtu 24.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 21 ja 22 koos seal viidatud varasema praktikaga).
64.Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud poolte võrdse kohtlemise põhimõtet (TsMS § 7). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks soovinud maakohtu menetluses vande all seletusi anda (TsMS § 268). Liiatigi väidab kostja ise, et kokkuleppe sõlmimise asjaolud ei ole talle teada. TsMS § 2681 järgi on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid selle otsustamine, kas kohus soovib poolt vande all üle 12(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684 kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa (vt nt Riigikohtu 01.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-16, p 12).
65.Samuti ei ole maakohus eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas põhjendatud hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine. Hea usu põhimõttest lähtuv tõendamiskoormise ümberpööramine on kohtupraktika põhjal küll võimalik, kuid seda siiski peamiselt võlgniku pankrotimenetluses, muul juhul aga väga erandlikel asjaoludel (vt nt ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 22). Praeguses asjas ei ole kostja kolleegiumi arvates esitanud menetluses selliseid erandlikke asjaolusid, millega saaks põhjendada tõendamiskoormise ümberpööramist hageja kahjuks. Ringkonnkohtu hinnangul ei ole selliseks erandlikuks asjaoluks võlga tunnitanud isiku (võlgniku) surm ja võlatunnistusest lähtuva nõude esitamine tema üldõigusjärglase vastu. Vastupidine seisukoht kahjustaks ebamõistlikult võlausaldaja positsiooni ja võlatunnistuste käibekindlust. Lisaks ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks keeldunud võla asjaolusid selgitamast.
66.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud TsMS § 331 lg 1 vastu, jättes läbi vaatamata kostja 26.10.2017 TsMS § 445 lg 4 alusel esitatud taotluse pärija piiratud vastutuse reservatsiooniga otsuse tegemiseks. Kõnealune taotlus on kostja poolt esmakordselt esitatud 26.10.2017 menetlusdokumendis. Samas oli maakohus juba 26.09.2017 istungil (I kd, tl 175) poolte nõusolekul asja sisulise arutamise lõpetanud (TsMS § 401). Sellises menetluslikus olukorras oleks kostja hilinenud taotluse menetlemine tinginud asja lahendamise viibimise. Apellatsioonkaebuses viidatud hageja 01.11.2017 esitatud seisukoht (I kd, tl 198) ei ole sisuline vastuses kostja taotlusele, vaid vastuväide hilinenud taotluse menetlemisele. Kostja ei ole põhistanud, et taotluse hilisemaks esitamiseks oli mõjuv põhjus.
67.Kolleegium lisab, et kuigi TsMS § 445 lg-t 4 on kohtute praktikas seni vähe kohaldatud, ei peaks kostja (kui pärija) vastutuse piiratus pärast pärandvara inventuuri tegemist sõltuma sellest, kas vastav reservatsioon otsuse resolutsioonis sisaldub või mitte. PärS § 143 lg 1 järgi on pärast inventuuri tegemist pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest piiratud pärandvara väärtusega (vt ka otsuse põhjenduste p 71).
68.Põhjendamatud on ka apellatsioonkaebuse väited materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises, ning missuguse sisuga konstitutiivset võlatunnistust pooled soovisid anda (st kas konstitutiivne võlatunnistus anti algse kohustuse maksmapanemise tagamiseks ja lihtsustamiseks või varalise kohustuse tekitamiseks algset kohustust silmas pidamata mingi eesmärgi saavutamiseks), tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut (vt nt Riigikohtu 23.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13). Maakohus on leidnud otsuse p-s 25, et 02.10.2013 kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus, millega sooviti olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega. Vaidlustatud otsuse järgnevates punktides on maakohus vastavat 13(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684 seisukohta piisava põhjalikkusega põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
69.Samuti on maakohus käsitlenud (otsuse p-s 31) piisava põhjalikkusega kostja väiteid, mille kohaselt on 02.10.2013 kokkulepe vastuolus heade kommetega (TsÜS § 86 lg 2) ning seetõttu tühine. Seoses apellatsioonkaebuse väidetega lisab kolleegium, et õigusjärglus (ka võlgniku poolel) ei muuda nõude identiteeti. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kui tehing oli selle tegemise ajal kooskõlas heade kommetega, siis asjaolude hilisem muutumine ei tingi heade kommete vastasust (vt nt Riigikohtu 24.05.2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). Ringkonnakohtu hinnangul puudub asja materjalide põhjal alus arvata, et vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise ajal olnuks abikaasade (RR ja kostja) majanduslik olukord äärmiselt raske (sõltumata nende ülalpeetavate arvust) ja võlatunnistus võis olla neile ebaproportsionaalselt koormav.
70.Ringkonnakohus leiab, et VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks kostja esitatud asjaoludel alust ei ole. Kolleegiumi arvates ei ole hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu (VÕS § 6 lg 2), kui pärandi vastu võtnud pärija vastutab pärandvaraga seotud kohustuste eest. Liiatigi on pärija vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest pärast inventuuri tegemist piiratud pärandvara väärtusega (PärS § 143 lg 1). Praegusel juhul võib nii poolte väidetest kui ka YY ütlustest järeldada, et RR pärandvara suhtes on inventuur tehtud. Arvestades, et RR pärijate ringi kuulusid ka alaealised lapsed, oli inventuuri tegemine PärS § 136 lg 1 järgi kohustuslik. Seejuures ilmneb hageja väidetest ja YY ütlustest, et vaidlusalustest kokkuleppest tulenevatest nõuetest inventuuri käigus teatati. Seega oli kostja võimalikest pärandvaraga seotud kohustustest teadlik.
71.Kostja leiab, et kuna YY on RR-ga sõlmitud väidetavate kokkulepete alusel kandnud summasid kolmandatele isikule (mitte RR-le) ning pidanud raha saama kolmandatelt isikutel, on kokkuleppes sisalduv võlatunnistus rahatu ning YY-l võib olla täitmata nõudeid kolmandatele isikute, mitte kostja vastu. Sarnaselt maakohtuga leiab kolleegium, et YY võis kokkuleppel RR-ga maksta laenusumma välja viimasega seotud äriühingule. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline laenu andmine tavapäratu ning vaidlusaluse kokkuleppe sõlmimise üheks eesmärgiks oligi võimalike ebaselguste kõrvaldamine YY ja RR vahelistes varasemates õigussuhetes.
72.Kostja hinnangul on jätnud maakohus ebaõigesti arvestamata VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva intressi kapitaliseerimise keeluga. Kolleegiumi arvates on see etteheide põhjendamatu. Kuivõrd maakohtu järelduste põhjal on 02.10.2013 kokkulepe konstitutiivne võlatunnistus, millega sooviti olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, ei ole VÕS § 113 lg 6 kokkuleppe alusel esitatavate nõuete puhul asjassepuutuv. Seoses kostja viidatud kohtupraktikaga märgib kolleegium, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-1-14 väljendatud seisukohti hilisemas lahendis muutnud (vt Riigikohtu 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p-d 16 ja 17). 14(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684
73.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud põhjendatult rahuldamata kostja taotluse viivise (täiendavaks) vähendamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tingitud kahju olemasolu peaks võlausaldaja senise kohtupraktika põhjal tõendama põhivõlast suurema viivise nõudmisel. Praegusel juhul on hageja viivist kokkuleppes märgitud põhivõlga ületavas ulatuses ei nõua.
74.Muus osas kordab kostja apellatsioonkaebuses juba varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuna maakohus on neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata.
75.Erinevalt kostjast ei leia ringkonnakohus, et maakohus oleks pidanud otsuses eraldi põhjendama, miks ta üht või teist materiaalõiguse normi (sh VÕS § 6, § 113 lg 6) ei kohalda või miks ta ei nõustu kostja arusaamadega tõendamiskoormuse jaotumisest. TsMS § 442 lg-st 8 maakohtule sellist kohustust ei tulene. Seejuures olid apellatsioonkaebuses viidatud kostja poolt 26.10.2017 esitatud teesid (I kd, tl-d 193– 195) nn kirjaliku kohtuvaidluse teesid. Asja sisulise arutamise oli maakohus poolte nõusolekul juba 26.09.2017 istungil lõpetanud (I kd, tl 175). Kolleegium märgib, et TsMS § 402 lg 2 teise lause järgi võib menetlusosaline kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele.
76.TsMS § 442 lg-st 5 tulenevalt peab kohus lahendama otsuse resolutsiooniga poolte veel lahendamata taotlused. Kostja on esitanud ringkonnakohtu 13.06.2018 istungil taotluse otsuse tegemiseks pärija piiratud vastutuse reservatsiooniga (TsMS § 445 lg 4), s.o sama taotluse, mille kostja esitas maakohtule ülalmärgitud 26.10.2017 menetlusdokumendis. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad seadusest tulenevad alused nimetatud taotlusega arvestamiseks apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Erandina on poolel TsMS § 651 lg 2 kohaselt õigus nõuda apellatsioonimenetluses aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud (sellisel juhul tuleb aegumise kohaldamise taotlus esitada hiljemalt apellatsioonkaebuses või vastuses apellatsioonkaebusele). Nagu eelnevalt märgitud, leidis maakohus, et taotlus pärija piiratud vastutuse reservatsiooni tegemiseks oli esitatud hilinenult ning TsMS § 331 lgs 1 sätestatud taotluse hilisemat menetlemist lubavaid eeldusi praeguses asjas ei esine. Kuivõrd maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul selle menetlusliku otsustuse tegemisel menetlusõiguse norme rikkunud ning kostja ei ole välja toonud mõjuvaid põhjuseid selle kohta, miks ei olnud võimalik taotlust õigeaegselt esitada maakohtu menetluses, ei ole alust sama taotluse rahuldamiseks apellatsioonimenetluses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684
77.Esitatud apellatsioonkaebus ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kostja ei ole apellatsioonkaebuse põhjendustes maakohtu määratud kulude jaotust eraldi vaidlustanud.
78.Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.
79.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
80.Hageja esindaja poolt 13.06.2018 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud apellatsioonimenetluses (kuni 13.06.2018 toimunud istungini) õigusabikulusid kokku 2688 eurot (käibemaksuta), koos käibemaksuga on 3225 eurot 60 senti. Esindajate poolt osutatud õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebuse analüüsis (1 tund), esindatavaga suhtlemises seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele (0,3 tundi), apellatsioonkaebuse analüüsis ja vastuse koostamises (2,2 tundi), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (1,5 tundi), nõupidamises ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (2,5 tundi), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises ja pärija piiratud vastuse küsimuse analüüsimises (1,5 tundi), apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (6 tundi), kohtuistungi kooskõlastamises (0,2) tundi, kohtuistungiks valmistumises (4 tundi). Eelmärgitule lisandub esindaja osalemine ringkonnakohtu 13.06.2018 istungil, mis istungi protokolli järgi kestis 1 tund 25 minutit (s.o u 1,4 tundi). Nimetatud istungil osales kaks esindajat, kui vastavalt istungil esindajate poolt istungil avaldatule, nõutakse kulude hüvitamist ühe esindaja teenuse eest. Õigusabi on osutatud hinnaga 140 eurot tund, hageja kinnituse kohaselt ei ole ta käibemaksukohustuslane ega saa ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab hageja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).
81.Kostja leiab 18.06.2018 esitatud seisukohas, et hageja poolt esitatud õigusabikulude maht apellatsioonimenetluses ei ole põhjendatud ega mõistlik. Põhjendatud ja vajalik aeg apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ei saanud kostja hinnangul olla enam kui 7 töötundi. Mõistlik ja põhjendatud aeg kohtuistungiks ettevalmistumiseks ei saanud hageja esindajal ületada 2 töötundi. Kostja palub määrata hageja menetluskulud kindlaks üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
82.TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele (sh kaebusega tutvumine, analüüs, vastuse koostamine ja täiendamine ning kliendiga nõupidamine) on põhjendatud ja vajalik kokku mitte suuremas ulatuses kui 9 tundi. Kaebusele vastuse koostanud 16(17)
Tsiviilasi nr: 2-16-6684 esindaja oli tsiviilasja materjalidega ning vaidlusaluse esemega juba eelnevalt tuttav ning materiaalõiguse kohaldamist puudutavas osas kordab hageja vastuses apellatsioonkaebusele olulises osas maakohtus esitatud väiteid. Kohtuistungi kooskõlastamiseks ja istungiks valmistumise aeg on kolleegiumi hinnangul vajalik ja põhjendatud mitte suuremas ulatuses kui 2 tundi. Ringkonnakohus nõustub selles osas kostjaga vastuväidetega, et lepingulise esindaja vahetumisega võis hageja uuel esindajal kuluda asja materjalidega tutvumiseks ning istungiks ettevalmistumiseks mõnevõrra rohkema aega, kuid eeltoodud täiendav ajakulu ei saa olla aluseks suurema menetluskulu väljamõistmisel teiselt menetlusosaliselt.
83.Kolleegiumi hinnangul on ka hageja esindaja ühe tööühiku hind (tunnitasu) TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
84.Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud esindaja kulu 2083 eurot 20 senti (= (9+2+1,4)*140*1,2) (sh käibemaks).
85.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
86.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.