MPP Zakhidtrans hagi Waltham OÜ vastu võla saamiseks ja Waltham OÜ vastuhagi võla saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.07.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1350 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Waltham OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja MPP Zakhidtrans (Ukraina äriregistri kood 23954671309), lepinguline esindaja Igor Sumarok Kostja Waltham OÜ (registrikood 12760207), lepinguline esindaja Aleksandra Bolšakova
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Harju Maakohtu 05.07.2017 otsus tühistada osas, millega maakohus jättis poolte menetluskulud täies ulatuses kostja kanda ja mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud. Teha nimetatud osas uus otsus, millega jätta poolte maakohtu menetluskulud 65% ulatuses hageja ja 35% ulatuses kostja kanda. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, muutes otsuse põhjendusi.
3.1.Rahuldada hagi ja mõista välja Waltham OÜ-lt põhivõlg 1350 eurot ja viivis 98 eurot MPP Zakhidtrans kasuks.
3.2.Jätta Waltham OÜ vastuhagi MPP Zakhidtrans vastu leppetrahvi 1350 euro väljamõistmiseks rahuldamata.
3.3.Jätta poolte menetluskulud maakohtus 65% ulatuses MPP Zakhidtrans ja 35% ulatuses Waltham OÜ kanda.
1(9)
Poolte menetluskulud apellatsiooniastmes jätta 90% ulatuses Waltham OÜ-u ja 10% ulatuses MPP Zakhidtrans kanda.
3.5.Menetluskulud määrab kindlaks maakohus ja mõistab välja mõistliku aja jooksul pärast käesoleva lahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.MPP Zakhidtrans (hageja) esitas 08.04.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Waltham OÜ (kostja) vastu 4000 euro saamiseks. Kohus tegi võlgnikule makseettepaneku, millele esitati vastuväide. 05.05.2016 määrusega lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.23.05.2016 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista võlgnevuse 4000 eurot ja viivise 110 eurot. Hagi kohaselt sõlmisid pooled 11.06.2015 kaubaveolepingu nr 003w/2015, millega hageja kohustus osutama kostjale tema poolt esitatud tellimuste alusel veoteenuseid ja kostja kohustus tasuma osutatud veoteenuste eest. Lepingu raames esitas kostja 13.07.2015 hagejale veoteenuse osutamise tellimuse nr 7/28 marsruudil Hispaania-Valgevene. Veoteenuse hinnaks määrati 4000 eurot. Hageja teostas tellitud veo ja väljastas 23.07.2017 kostjale CMR saatelehe alusel arve nr 198 4000 eurot. Kooskõlas lepingu p-ga 6.4 oli arve tasumise tähtpäevaks 30 päeva arvates arve ja CMR esitamist kostjale, s.o 22.08.2015. Kostja ei ole tasunud esitatud arvet, mistõttu palus hageja kostjalt välja mõista põhinõude 4000 eurot ning sellele lisanduva viivise 110 eurot ajavahemiku 23.08.2015-23.05.2016 eest VÕS § 113 lg 1 ja veolepingu p 7.3.5 alusel.
3.23.03.2017 istungil hageja vähendas oma põhinõuet 1350 euroni ja viiviseid 98 euroni, kuna ülejäänud summa on kostja tasunud. Kostja vastuväited ja vastuhagi
4.10.08.2016 esitas kostja vastuhagi hagejalt leppetrahvide sissenõudmiseks ja vastuse hagile, milles vaidles sellele vastu. Kostja palus jätta rahuldamata hageja põhinõude summas 2650 eurot ja rahuldada vastuhagi 1350 euro ulatuses. Kostja palus jätta rahuldamata hageja viivisenõude ning menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja nõustus hagejaga selles, et 11.06.2015 sõlmitud lepingu nr 003w/2015 alusel osutas hageja kostjale veoteenust, et 13.07.2015 kooskõlastati poolte vahel veotellimus nr 7/28 veotasuga 4000 eurot ja et hageja väljastas 23.07.2015 kostjale veotasu arve nr 198.
2(9)
Hageja ei täitnud nõuetekohaselt oma lepingujärgseid kohustusi. Kostja saatis hagejale kahel korral (13.01.2016, 10.03.2016) pretensiooni leppetrahvide 1350 eurot tasumiseks. Hageja rikkus veotellimuse täitmisel selle p-te 7, 12 ja 18. Vähendatud veotasu 2650 eurot (4000– 1350) on kostja tasunud. Seega ei ole hageja põhinõue põhjendatud vähemalt 2650 euro ulatuses. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja viivisenõue.
5.Vastuhagi kohaselt rikkus hageja veotellimuse nr 7/28 tingimusi, millega kaasnesid leppetrahvid. Kauba mahalaadimise kuupäev oli 20.07.2015. Hageja esitatud CMR-i saatekirjast nähtub, et kaup saabus sihtkohta 23.07.2015. Veotellimuse lisatingimuste p 7 kohaselt on leppetrahv 100 eurot päeva eest, s.o kokku 300 eurot. Peale tollivormistust ei saatnud autojuht kostjale kontrollimiseks kauba saatedokumente, millega hageja rikkus tellimuse lisatingimuste p 12, mille eest on ette nähtud leppetrahv 50 eurot. Veotellimuse lisatingimuste p 18 kohaselt iga nõudelehe tingimuste rikkumise eest maksab täitja trahvi 500 eurot. Kuna hageja rikkus lisatingimuste p-te 7 ja 12, tuleb tal tasuda leppetrahvi 1000 eurot (2x500). Kokku moodustab leppetrahvide summa 1350 eurot (300+50+1000). Veolepingu p 4.9 kohaselt on kostjal õigus osaliselt või täielikult kinni pidada kostja pretensioonis märgitud summa veotasu summast või muudest tasudest, mis kuuluvad tasumisele hagejale. Vaidlusaluse arve nr 198 üle pidasid pooled läbirääkimisi jaanuaris 2016 ning need jätkusid märtsis 2016, mille peale saatis kostja hagejale pretensiooni. Selles pretensioonis rõhutas kostja, et on valmis läbirääkimisteks ja nõus vähendama leppetrahvi summat, kuid hageja ei nõustunud sellega ja pöördus kohtusse. Hageja vastuväited vastuhagile
6.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Isegi kui lugeda õigeks, et hageja laadis veetava kauba maha hilinemisega, siis pretensiooni ja leppetrahvi esitamine 5 kuud pärast selle toimumist, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ja VÕS 159 lg-s 2 sätestatuga. Kostja on pretensiooni esitamiseks lasknud mööda mõistliku tähtaja ja ei ole kõiki väiteid tõendanud. Alternatiivselt palub kostja leppetrahvi suurust vähendada. Maakohtu lahend
7.Maakohus rahuldas 05.07.2017 otsusega hagi ja jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1350 eurot ja viivise 98 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena tasutud riigilõivu 350 eurot ja õigusabikulud 624 eurot. Tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR), sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asusid eri riikides. CMR ei reguleeri täpsemalt veotasunõuet. Kuna CMR-i mõtteks ei ole välistada veolepingu poolte muid lepingust ja siseriiklikust õigusest tulenevaid nõudeid, tuleb veolepingule kohaldada ka siseriiklikku õigust. Veotasu maksmine on saatja põhikohustus, mis on vastastikuses seoses vedaja vedamiskohustusega (VÕS § 774 lg 1, § 787 lg 1). CMR-i saatelehelt (tl 43) nähtus, et kaup jõudis saajani 23.07.2015. Arve veotasule esitati samal päeval kostjale. Kostja teatas 10.08.2016, et tunnistab tellimuse nr 7/28 nõudest 2650 eurot (tl 127) ja on selle tasunud 22.04.2016 koos tellimuse nr 7/66 võlaga suuruses 1957,40 eurot (tl 134). Seega täitis kostja veotasu maksmise kohustuse osaliselt, s.o summas 2650 eurot.
3(9)
Kostja väitel esitas ta kahel korral veo kohta pretensiooni ja teistkordselt 10.03.2016 esitas lisaks ka leppetrahvi nõude. Samas kostja kinnitas, et esimene pretensioon hagejani ei jõudnud ja tuli kostjale postiga tagasi. Seega on pretensioon ja leppetrahvi nõue hagejale esitatud 10.03.2016, mis on kätte toimetatud 17.03.2016 (tl 135-139). CMR art 30 p 3 kohaselt kauba kohaletoimetamisega viivitamine võib põhjustada hüvituse tasumise ainult sel juhul, kui avaldus oli tehtud kirjalikult 21 päeva jooksul arvates kauba saaja käsutusse üleandmise päevast. Seega oleks kostjal tulnud sellekohane nõue esitada kirjalikult hiljemalt 13.08.2015. Kauba hilinemise kohta kirjaliku pretensiooni esitamist seaduses ettenähtud tähtaja jooksul kostja tõendanud ei ole. CMR art-s 32 sätestatud tähtajad ei ole asjakohased, kuna need sätestavad kohtusse pöördumiseks hagi aegumistähtajad. CMR art 11 p 1 kohaselt tolli- ja muudeks toiminguteks on saatja kohustatud saatekirjale lisama vajalikud dokumendid või andma need vedaja käsutusse ja teatama talle kõik vajalikud andmed. Seega pidi dokumendid hagejale esitama kostja. Kostja ei ole täpsustanud, kas ta esitas hagejale dokumendid ning miks ja milliseid dokumente kostja soovis tagasi saada ja ei saanud. Kostjal oli võimalus vajalikke dokumente hagejalt nõuda enne arve tasumist. Tõendatud ei ole, et kostja oleks seda teinud ja millised dokumendid puudu olid. Teatud dokumentide puudumisest pidi kostja teada saama CMR-i saatelehe (väidetavalt koopia) ja arve saamisel 23.07.2015. 13.01.2016 esitas kostja esimese kirjaliku pretensiooni. Kui CMR art 30 peab veo hilinemise puhul mõistlikuks ajaks 21 päeva pretensiooni kirjaliku teate esitamiseks, siis pärast ligi poole aasta möödumist kauba üleandmisest ja arve väljastamisest, pretensiooni esitamist väidetavalt silmnähtavate rikkumise puhul, ei saa ilmselgelt lugeda esitatuks mõistliku tähtaja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Kostja käitumine annab aluse eeldusele, et kostjal ei olnud võimalik veotasu maksta ja ta piisavalt kaua otsis võimalust selle suurust vähendada ning lõpuks leidis võimaluse läbi leppetrahvide, mida ta nähtavasti algselt nõuda ei kavatsenud. Nõudmise ajaks oli möödunud aga piisavalt pikk aeg, et vedajal võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-44-09, p 10). Seega ei nõudnud kostja leppetrahvi hagejalt mõistliku aja jooksul ja vastuhagi jääb rahuldamata. Hagi veotasu maksmata osa ja viiviste nõudes kuulub rahuldamisele. Kostja viivisnõuet ei vaidlustanud, asudes seisukohale, et viivis ei kuulu väljamõistmisele põhjusel, et põhinõue rahuldamisele ei kuulu. Menetluskulud jäid hagi ja vastuhagi menetlemise osas kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus rahuldas hageja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena tasutud riigilõivu 350 eurot ja õigusabikulud 624 eurot. Õigusabikulud tuleb välja mõista koos käibemaksuga, kuna hageja ei ole Eesti Vabariigis registreeritud äriühing. Apellatsioonkaebus
8.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-de 2-3 osas ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kostja palub teha selles osas uus otsus, millega rahuldada vastuhagi, tasaarvestada poolte vahel nõuded ning teha menetluskulude kindlaksmääramise osas uus otsustus. Alternatiivselt palub kostja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, rikkus materiaalõiguse normi ja ei põhjendanud otsust piisavalt.
4(9)
Maakohus kohaldas ebaõigesti leppetrahvide väljamõistmise osas mõistliku aja kindlaksmääramisel siseriiklikku seadusandlust ja viiteid Riigikohtu praktikale. Käesolevas vaidluses kuulub kohaldamisele CMR konventsioon, mille art 32 lg 1 p c järgi kehtestatakse konventsiooni toime alla kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele üheaastast hagi aegumistähtaega, mille kulg algab kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Veotellimus sõlmiti 13.07.2015 ja hagi aegumistähtaeg saabus 13.10.2016. Kostja esitas esimest korda pretensiooni 13.01.2016 ja vastuhagi 10.08.2016, mistõttu ei olnud leppetrahvi nõuded esitatud hilinenult. Riigikohus asus lahendi nr 3-2-1-165-12 p-s 40 seisukohale, et CMR-i alusel teostatud veo eest tasumise nõude aegumisele ei kohaldu siseriiklik õigus ning veotasu nõue aegub vastavalt CMR konventsiooni art 32 lg 1 p c regulatsioonile, sest see on vähemalt kaudselt CMR-ist tulenev nõue. Eelnimetatu kohaldub analoogia korras leppetrahvi nõude aegumise osas. Hageja edastas kostjale kogu tellimusega kaasneva dokumentatsiooni alles 19.11.2015, mistõttu ei ole õige hakata arvutama mõistlikku aega pretensiooni esitamiseks alates 23.07.2015. Maakohus ei andnud hinnangut poolte vahel toimunud läbirääkimistele. Pooled pidasid perioodil august 2015 – märts 2016 läbirääkimisi, mis toimusid osaliselt suuliselt telefoni teel ning seetõttu ei ole neid võimalik otseselt tõendada. 02.12.2016 esitas kostja kohtule Viberi programmi väljavõtte, millest nähtub, et hageja reageeris väga agressiivselt kostja korduvalt esitatud pretensioonile märtsis 2016, mis viitab kaudselt sellele, et poolte vahel toimusid varasemad läbirääkimised. Tellimuslehe lisatingimuste p-s 12 on nimetatud dokumendid (TIR CARNET, CMR leht, arved, pakkenimekirjad), mis hageja pidi kostjale peale tollivormistust esitama. Kõik nimetatud dokumendid on kostjale esitamata. Maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel ebaõigesti TsMS § 162 lg-t 1. Kohaldamisele kuulub TsMS § 168 lg 4. Hageja teadis 23.05.2016 hagi esitamisel, et kostja on tema maksekäsu kiirmenetluses esitatud nõude osaliselt tasunud (kostja tasus 22.04.2016 hagejale 2650 eurot), kuid esitas siiski kohtule hagi kogu nõude osas. Kuna hageja loobus nõudest 64,77 % ulatuses, siis tuleks selles ulatuses jätta ka menetluskulud hageja enda kanda. Kostja esitas eeltoodust lähtudes arvestuse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse (TsMS § 657 lg 1 p 2). Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 1350 eurot ja viivise 98 eurot. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuse kohaselt otsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 osas, kuid tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus oleks pidanud rahuldama vastuhagi 1350 euro osas.
5(9)
Nimetatust tulenevalt ja asjaolust, et apellatsioonkaebuses puuduvad väited viivise ebaõige arvestuse kohta, järeldab ringkonnakohus, et kostja ei vaidlusta maakohtu otsust väljamõistetud viivise 98 euro osas (TsMS § 651 lg 1). Lisaks vaidlustab kostja menetluskulude täies ulatuses kostja kanda jätmise. I
11.Maakohus leidis põhjendatult, et tegemist oli rahvusvahelise autokaubaveoga ja poolte lepingule kohaldub rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon (CMR), sest kauba vastuvõtmise ja üleandmise kohad asusid eri riikides. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses veotasu nõude suuruse ja sissenõutavuse üle. Pooled vaidlevad, kas leppetrahvi nõudele sai kohaldada Eesti siseriiklikku õigust ja kas kostja saab tasaarvestada hageja veotasu nõudega oma leppetrahvi nõude.
12.Maakohus kohaldas ekslikult kostja leppetrahvinõudele CMR art 30 p-s 3 sätestatut, mille kohaselt kauba kohaletoimetamisega viivitamine võib põhjustada hüvituse tasumise ainult sel juhul, kui avaldus oli tehtud kirjalikult 21 päeva jooksul arvates kauba saaja käsutusse üleandmise päevast. Artiklit 30 tervikuna vaadeldes reguleerib see vedaja ja saaja vahelisi õigussuhteid, saaja kahjuhüvitise nõudeid ning ei ole kohaldatav vedaja vastutusele saatja suhtes. CMR art 30 p-s 3 reguleerituga välistatakse seetõttu vedaja kohustus maksta saajale hüvitist, kui saaja ei ole vedajale teinud viivitamise kohta avaldust 21 päeva jooksul ja kirjalikus vormis. Nimetatust tulenevalt ei ole õige maakohtu järeldus, et kostjal kui veo tellijal oleks tulnud sellekohane nõue esitada kirjalikult hiljemalt 13.08.2015. Eeltoodust tulenevalt ei oma tähendust, et kostja ei esitanud kauba hilinemise kohta kirjalikku pretensiooni CMR art 30 p-s 3 ettenähtud tähtaja jooksul.
13.Õige on samas maakohtu järeldus, et CMR art-s 32 sätestatud tähtajad reguleerivad hagi aegumistähtaegu. Kuna käesoleval juhul ei vaielnud pooled leppetrahvi nõude aegumise üle, leidis maakohus õigesti, et nimetatud säte kohaldamisele ei kuulu.
14.CMR konventsioon ei reguleeri leppetrahvi tasumise kohustusega seonduvat, kui vedaja hilineb kauba kohaletoimetamisega või rikub lepingut muul viisil. Samas ei välista konventsioon sellise kokkuleppe sõlmimist, mistõttu tuleb jaatada leppetrahvi tasumise kokkuleppe sõlmimise võimalikkust veolepingust ja selle õiguslikku siduvust kohustatud poolele.
15.Poolte vahel 11.06.2015 sõlmitud lepingu p 9.2 kohaselt kohaldatakse vaidluste lahendamisel tellija asukoha maa õigust ehk Eesti õigust. Seetõttu on maakohus põhjendatult leidnud, et kohaldamisele kuulub VÕS § 159 lg 2.
16.Kostja heitis hagejale vastuhagis ette kahe lepingulise kohustuse täitmata jätmist: kauba kohaletoimetamist hilinemisega ja peale tollivormistust kostjale saatedokumentide saatmata jätmist autojuhi poolt. Kuigi poolte vahel on sõlmitud 11.06.2015 sõlmitud raamlepinguna veoleping, sisalduvad osad poolte õigused ja kohustused ka 13.07.2015 veotellimuses N7/28. Leppetrahvinõude aluseks on poolte 13.07.2015 veotellimuse N7/28 p-d 7, 12 ja 18.
17.Veotellimuse p 7 I lause kohaselt transpordivahendi mitteõigeaegse esitamise eest täislaadimise alla ja hilinemise eest laadimisele maksab täitja trahvi 100 eurot iga tööpäeva eest. Kostja leiab, et kuna hageja hilines veoses kohaletoimetamisega 3 päeva, on kostjal õigus sellest tulenevalt nõuda leppetrahvi 3 x 100 eurot = 300 eurot. Hageja ei eitanud, et hilines veosega 3 päeva.
6(9)
18.Veotellimuse p 12 kohaselt tuleb pärast tollivormistust Euroopa territooriumil saata kontrollimiseks dokumendid (TIR CARNET, CMR-saateleht, arved, pakkenimekirjad). Selle punkti rikkumise eest on trahv 50 eurot. Pooled ei vaidle, et selle punkti järgi on kohustatud isikuks hageja, kes ei saatnud vastavaid dokumente tollivormistuse järgselt kostjale.
19.Lisaks taotleb kostja täiendava leppetrahvi väljamõistmist hagejalt veotellimuse p 18 alusel, mille kohaselt iga nõudelehe tingimuse rikkumise eest tuleb täitjal maksta leppetrahvi 500 eurot. Kuna hageja rikkus kostja hinnangul veotellimuse punktides 7 ja 12 märgitud kohustusi, on kostja esitanud leppetrahvi nõude 2 x 500 euro nõudes.
20.Vaidlust ei ole selles, et kauba kohaletoimetamisega viivitas hageja kolm päeva. Millal täpselt tollivormistus toimus, ei ole kostja esile toonud, kuid see ei oma ka vaidluse lahendamisel määravat tähendust. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja pidi saama aru dokumentide puudumisest hiljemalt 23.07.2015, mil hageja esitas kostjale arve teostatud veo eest ja CMR saatelehe.
21.Asja lahendamiseks peab kindlaks tegema, kas ja millal teatas kostja hagejale, et nõuab viimaselt leppetrahvi. 19.11.2015 dokumendist pealkirjaga „Pretensioon lepingujärgsete võlgnevuste nõudes“ (I kd, tl 168-169, tõlge 178) nähtub, et kostja räägib selles kolmest erinevast veost, taotleb dokumentide esitamist ja räägib viivisest, kuid selles ei kajastu leppetrahvi teate või nõude esitamine. Leppetrahvi teate esitamine kajastub 13.01.2016 kirjas (I kd, tl 170-171), mille kohaselt jätab kostja endale õiguse lepingu p 4.9 kohaselt pidada tasumisele kuuluvast veorahast kinni trahvisanktsioonid või pöörduda nende sunniviisiliseks sissenõudmiseks kohtusse.
22.VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab Riigikohtu praktika kohaselt selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada, kuid leppetrahvinõudest teatamine ei eelda leppetrahvi suuruse märkimist (vt RKTKo nr 3-2-1-28-08, p 14). Käesoleval juhul sõltus leppetrahvi suurus veose kohaletoimetamise osas veolepingu täitmise ajast, st trahv oli sarnaselt viivisega ajas suurenev. Sellisel juhul on trahvi nõudma õigustatud lepingupoolel Riigikohtu praktika kohaselt mõistlik enne nõude tegelikku esitamist teha kindlaks nõude suurus. Eriti majandustegevusega tegelevale müüjale või ehitusettevõtjale ei pea teine pool nö igaks juhuks meelde tuletama, et kohustused tuleb täita õigeks ajaks ja rikkumise korral saab tema vastu lepingu järgi esitada nõudeid (RKTKo nr 3-2-1-142-11, p 17). Nimetatu kehtib ka majandustegevuses tegutseva vedaja kohta.
23.Leppetrahvinõue on VÕS § 159 lg 2 kohaselt esitatud ka siis, kui võlausaldaja, kes võib kasutada tasaarvestuse tegemiseks leppetrahvinõuet, teatab võlgnikule, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvi nõudeõiguse eelduseks ei ole tasaarvestuse tegemine. Seega võis kostja esitada leppetrahvinõude enne poolte nõuete tasaarvestamist (RKTKo nr 2-16-18005, p 12). Maakohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel õigesti, et kostja esitas hagejale pretensiooni ja leppetrahvi nõude 10.03.2016 ja hageja sai selle kätte 17.03.2016 (I kd, tl 135139).
24.Hageja ei ole vaielnud vastu kostja väitele, et kostja esitas leppetrahvi nõude juba 13.01.2016. Maakohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt ta leiab, et 13.01.2016
7(9)
leppetrahvi teade hagejani ei jõudnud. Kostja esitatud kättetoimetamisteatel (I kd, tl 171) nimetatu ei kajastu ja hageja ei ole seda ka väitnud.
25.Puuduvad tõendid ja see ei tulene ka kaudselt esitatud tõenditest, et kostja oleks enne 13.01.2016 esitanud hagejale leppetrahvi teate. Kostja väited, et kostja helistas enne kirjaliku pretensiooni esitamist hagejale mitu korda ja proovis tekkinud olukorda lahendada, sh oli nõus leppetrahvi vähendama, on tõendamata. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, millal ta edastas hagejale suulises vormis leppetrahvi teate. Arvestades lepingu p-st 4.9 tulenevat kostja õigust pidada leppetrahv kinni veotasust ja et kostja esitas vastuhagi, ei ole kostja ilmselt leppetrahvi tasumise nõuet hagejale esitanud, vaid tegemist on eelduslikult olnud leppetrahvi teatega.
26.Kostja ei ole tuginenud ka asjaolule ega tõendanud, et hageja tunnistas leppetrahvi nõuet ja lubas seda tasuda, kuid viivitas sellega ja hiljem tugines mõistliku tähtaja möödumisele. Nimetatu ei tulene kostja esitatud Viberi vestluse väljavõttest (I kd, tl 154), millest nähtub üksnes, et hageja kostja nõuet ei tunnista. Seetõttu ei saa pidada kostja käitumist hea usu põhimõtte vastaseks, mis annaks alust jätta kõrvale VÕS § 159 lg-s 2 sätestatu (VÕS § 6 ja TsÜS § 138 lg 2 alusel).
27.Arvestades, et lepingu täitmine toimus 23.07.2015 ja kostja esitas esimese teate leppetrahvi nõudmise kohta 13.01.2016 ehk ca 6 kuud peale lepingu täitmist, leidis maakohus õigesti, et kostja oli kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi, kuna ei teatanud leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist (VÕS § 159 lg 2).
28.Seoses asjaoluga, et vastuhagi jääb rahuldamata põhjusel, et kostja teatas leppetrahvi esitamisest mõistliku aja möödudes, ei võta ringkonnakohus seisukohta hageja väidete osas, mis puudutavad leppetrahvi nõude pahatahtlikkust ja selle hageja taotluse alusel vähendamist. II
29.Hageja taotles 23.05.2016 esitatud hagis kostjalt põhivõla 4000 eurot ja viivise 110 eurot väljamõistmist. Kostja on vaidlustanud menetluskulude jaotuse põhjusel, et pärast maksekäsumenetluse avalduse esitamist, kuid enne hagi esitamist tasus kostja võlgnevuse hageja ees 2650 eurot. Hageja vähendas seetõttu oma nõuet kohtuistungil põhivõla osas 1350 euroni ja viivise nõude osas 98 euroni (I kd, tl 176 pöördel). Kuigi kohus hageja osalist nõude vähendamist määrusega ei vormistanud, lähtus kohus kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt hagi rahuldamisel asjaolust, et hageja põhinõue oli 1350 eurot ja viivisenõue 98 eurot.
30.Kostja selgitas oma vastuhagiavalduses ja tõendas välismaksekorraldusega (I kd, tl 134), et tasus 22.04.2016 vedude 7/28 ja 7/66 eest hagejale kokku 4607 eurot, sellest 2650 eurot käesolevas asjas vaidluse all oleva veo 7/28 eest. Hageja ei ole nimetatud väiteid menetluses vaidlustanud. Samas, arvestades, et hageja esitas hagi ligi kuu aega hiljem 23.05.2016, kostja oli enne hagi esitamist juba 2650 euro ulatuses hageja nõude rahuldanud, on põhjendatud apellatsioonkaebuse seisukoht, et menetluskulud tulnuks jätta vastavas osas hageja kanda TsMS § 168 lg 4 alusel. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab, arvestades hagiavalduse rahuldamise proportsiooni esialgse (4000 + 110) 4110 euro asemel (1350 + 98) 1448 eurot, poolte menetluskulud maakohtus 35% ulatuses kostja ja 65% osas hageja kanda.
puhul hüvitatakse ka kostjale vastavalt apellatsioonkaebuse proportsioonile tema kulud. Kostja on samas vaidlustanud ka menetluskulude kindlaksmääramise, mille vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4). Arvestades, et kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata leppetrahvi nõude 1350 euro osas, samas muudab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja menetluskulud jäävad maakohtus 65% ulatuses hageja kanda, on apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatus arvestades selle sisu ligikaudu 10%. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad seetõttu 90% ulatuses kostja kanda ja 10% osas hageja kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1).
32.Kuivõrd maakohus ei ole kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid kindlaks määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus ja kogu menetluse kulud määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva lahendi jõustumist (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-142-15, p 22 ja 23). /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.