Osaühing JK Transporditeenused hagi Cella Transport OÜ võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 13.06.2017 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
5417,49 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Cella Transport OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Osaühing JK Transporditeenused (registrikood 10707545), lepinguline esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv Kostja Cella Transport OÜ (registrikood 12101781), lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Traat
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 13.06.2017 otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3.Poolte menetluskulud maakohtus ja apellatsiooniastmes jäävad Cella Transport OÜ kanda. Välja mõista Cella Transport OÜ-lt ringkonnakohtu menetluskulud 240 eurot JK Transporditeenused OÜ kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka
menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus
1.Osaühing JK Transporditeenused (hageja) esitas 10.02.2015 Harju Maakohtule hagi Cella Transport OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista veolepingust tulenev põhivõlg 4684,13 eurot ja viivis 733,36 eurot. Menetluskulud palus hageja panna kostja kanda. Hagi ja selle täpsustuse kohaselt on poolte vahel sõlmitud suuline veoleping. Kostja esitas 2012 novembris hagejale veosetellimuse, millega hageja nõustus ja osutas ajavahemikul 19.11.30.11.2012 kostjale veoteenust marsruudil Jüri-Tartu-Vara-Riia-Zalaegerszeg-BudapestJaszebereny-Ruda Slaska-Popov-Võru-Maaritsa-Tartu-Tallinn-Saue. Osutatud teenuse kohta esitas hageja 30.11.2012 arve nr 2012164 summas 4684,13 eurot (sh käibemaks), mis tuli tasuda hiljemalt 30.12.2012. Viivise määraks on 0,5% päevas. Kostja aktsepteeris arvet, kuna ei esitanud mõistliku tähtaja jooksul vastuväidet, kuid jättis arve tasumata. 21.01.2013 loovutas hageja nõude kostja vastu Era Liisingu Inkassoteenused Aktsiaseltsile (Inkassoteenused). 21.03.2013 saadeti teade nõudeõiguse loovutamisest kostjale. Inkassoteenused ei täitnud nõude loovutamise lepingut ja hageja ütles 17.10.2014 lepingu üles alates 26.10.2014 ja palus teatada hiljemalt 25.10.2014, kas Inkassoteenused on esitanud hagi kohtusse kostja vastu. Inkassoteenused taotlusele ei vastanud, millest hageja järeldas, et kostja vastu võlanõudeid ei esitatud. Inkassoteenused kinnitas 25.03.2015 lepingust taganemise avalduse kättesaamist. Nõude loovutamise lepingust taganemise avaldus on saadetud 24.11.2014 ka kostjale. 20.11.2014 saatis hageja kostjale võlanõude, milles palus tasuda 4684,13 eurot hiljemalt 01.12.2014, millisel juhul loobub hageja muudest nõuetest (intressi-, kahju hüvitamise nõuetest jne) kostja vastu. Kostja esindaja JL palus 21.11.2014 e-kirjas hagejale saata kostjale võlanõude aluseks olevad dokumendid. Hageja saatis dokumendid 24.11.2014 e-kirjaga. 07.01.2015 saatis hageja e-kirjaga kostjale saldoteate, mille kohaselt on kostja võlg hageja ees 31.12.2014 seisuga 4684,13 eurot. 27.03.2015 saatis kostja hagejale vastuse, milles ta ei tunnista võlga. Kuna kostja ei ole hagejale võlga tasunud, on hagejal õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist ja viivist. Hageja oli 2012 veoauto SCANIA, riiklik reg.märk XXXXXX, vastutav kasutaja ja alates 2014 omanik. Suulise kaubaveo tellimuse esitas kostja logistik MT hagejale 18.11.2012 kaubaveoks Eestist välisriikidesse ja tagasi Eestisse veohinnaga 0,74 eurot/km. 18.11.2012 saatis MT SMSi, milles teatas, kust hageja saab võtta autole järelhaagise veoks. MT SMS-ides antud juhiste järgi sõitsid hageja autojuhid alates 19.11.2012 kostja ette antud marsruudil ja võtsid peale või laadisid maha kostja märgitud kaubad. 30.11.2012 andsid hageja seaduslik esindaja PJ ja autojuht KT kõik veodokumendid üle kostja seaduslikule esindajale JL-le, kes võttis dokumendid isiklikult vastu. 30.11.2012 saatis hageja kostja esindajale MT-le arve nr 2012164, mille maksetähtaeg oli 30.12.2012. Hageja esindaja PJ küsis 01.01.2013 telefoni teel MT-lt, miks arve on tasumata. MT saatis 01.01.2013 SMS-i, milles ta palus saata arve uuesti. 01.01.2013 saatis hageja arve uuesti kostjale MT poolt antud e-postile. 07.01.2013 helistas MT hagejale palvega vormistada arve ümber MT&IV OÜ-le. 07.01.2013 tegi hageja arve ümber ja saatis selle e-kirjaga MT&IV OÜ-le. Kuna ka seda arvet ei tasutud, saatis hageja 19.01.2013
2(11)
kreeditarve MT&IV OÜ-le ja 21.01.2013 kostjale e-kirja, milles edastas kreeditarve MT&IV OÜ-le ning palus kostjal tasuda hagejale võlgnevus arve nr 2012164 alusel. Hagi ei ole aegunud, kuna kohaldamisele kuulub võlaõigusseaduse (VÕS) § 802 lg 1 teine lause, mille kohaselt tahtlikult või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. Kostja on tegutsenud heade kommete vastaselt eesmärgiga kahjustada hagejat ja omandada hageja poolt teostatud veoste osas veoteenuse tasu. Peale seda, kui hageja teostas kostja veotellimused ja toimetas kaubad sihtkohta, võttis kostja seaduslik esindaja enda kätte kõik veose saatelehed, lubades need hiljem hagejale tagastada ja tasuda tähtaegselt arve. Hiljem hakkas kostja eitama seoseid hagis märgitud veostega. Peale seda, kui hageja on tõendanud, et kostja on esitanud kauba saajatele veo eest arved ja kauba saajad on veoarved kostjale ka tasunud, esitas kostja väite, et hagi on aegunud. Kostja seadusliku esindaja JL 15.01.2013 e-kiri logistikule MT-le:“ Ja võtke ta telefon vastu ja rääkige midagi kokku“ näitab ilmekalt kostja seadusliku esindaja sihipärast tegevust eesmärgiga mitte tasuda veose tegelikule vedajale veotasu. Juhul kui hageja nõue veolepingu alusel on aegunud, palus hageja hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei osutanud kostjale teenust, mille eest tasumist hageja nõuab. Arve, mille tasumist hageja kostjalt nõuab on esitatud ka MT&IV OÜ-le. Arvetel nr 202164, mis esitati kostjale, ja nr 2012170, mis esitati MT&IV OÜ-le, klapib nii auto number, teekond kui ka marsruut. Kuna tegemist oli väidetavalt rahvusvahelise kaubaveoga, kohalduvad sellele rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätted. Ei ole võimalik, et kostja tellimusel toimusid veod, mille kohta ei ole hagejal esitada ühtegi kauba saatedokumenti. Tunnistajate ütlustega ei ole võimalik tõendada vedu, mida saab vastavalt seadusele tõendada vaid vastav dokumentatsioon (CMR art 6, art 9 p 1; VÕS § 780 lg 1). Kostja esindaja JL ei kohtunud hageja autojuhi KT-ga ja ei saanud temalt veodokumente. MT ja hageja sõnumite vahetus puudutab MT ettevõtet, kes hagejalt teenuse tellis. Hagi on aegunud VÕS § 802 lg 1 alusel, kuna kauba üleandmisest hagi esitamiseni on möödunud enam kui üks aasta. Hagi aegumise üheaastane tähtaeg hakkas kulgema 30.11.2012 ja seega oli hagi esitamise viimane tähtaeg 30.11.2013. Ka CMR art 32 p 1 kohaselt konventsiooni alla kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele kehtib 1-aastane aegumistähtaeg. Logistikud ei ole koostanud kostja ettevõttes mitte ühtegi projekti, kus kajastuks vedajana hageja. Küll aga tellisid või võisid hagejaga koostöös tellida selle veo MT&IV OÜ poolt MT ja KK, kes tegutsesid vedude tellimisel skeemi alusel, millega kõrvaldasid kostjast raha, väljastades kostja klientidelt võetud tellimuste arved läbi MT&IV OÜ ja V&V Logistics OÜ. Veokitele laaditi mitme kliendi kaubad, mille veo eest osale väljastati arved MT&IV OÜ ja V&V Logistics OÜ nimelt. Selle skeemiga jäid veokulud kostja kanda, kuid tulu laekus MT&IV OÜ-le. Skeemi asuti rakendama alates august-september 2012. Oma tegevuse varjamiseks kandsid nad kuluarved (vedajate poolt väljastatud arved) erinevate teiste projektide alla, et takistada konkreetsete vedudega seotud tegevuse uurimist ja kostjal tekkiva kahju väljaselgitamist. Osad koostööpartnerid tasusid arved teadvalt MT&IV OÜ-le. Kostjale ei ole teada, milliste äriühingutega tehti koostööd omavahel tegevust kooskõlastades ja kokku lepitult. Kostja esitas MT ja KK osas kuriteoteate politseile.
3(11)
MT ja KK ei kajastanud kostja projektides hageja vedu. Hageja esitas OÜ Vara Saeveski CMRi, kuid kostja ei ole CMR-is märgitud veoga seonduvalt esitanud ühtegi arvet. Puudub info, millise ettevõte kaupa marsruudil Riiast Ungarisse veeti ning kellele ja/või kelle nimelt veo eest arveid esitati. Tõendamata on, et kauba saajad on kauba veo eest täielikult tasunud kostjale. Seaduses ettenähtud veodokumente, sh CMR-e hageja ei esitanud. Kostja raamatupidamisse ei ole hageja arve kunagi jõudnud. Maakohtu lahend
3.Maakohus rahuldas 13.06.2017 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 4684,13 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 733,36 eurot. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3325 eurot käibemaksuta. Kohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu 111 eurot ja viivise menetluskuludelt. Kostja on kohustatud Eesti Vabariigi suhtes tehtud kohtulahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hageja loovutas nõude 4684,13 eurot koos kõrvalnõuetega Inkassoteenustele, et hageja taganes 17.10.2014 nõude loovutamise lepingust ja on nõude omanikuks, et kostja ei ole vaidlusaluse veo eest hagejale tasunud ning, et veo puhul on tegemist rahvusvahelise autoveoga, mistõttu kohaldub CMR. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja teostas kostja tellimuse alusel veo marsruudil Jüri–Tartu–Vara–Riia–Zalaegerszeg–Budapest– Jaszebereny–Ruda–Salska–Popov–Võru–Maaritsa–Tartu–Tallinn–Saue, st kas poolte vahel on veoleping, kas kostja võlgneb arve nr 2012164 30.11.2012 alusel 4684,13 eurot ja viivise ning kas hagi on aegunud. Hageja seadusliku esindaja PJ vande all antud ütlustest nähtub, et hagejale helistas MT, kes tutvustas ennast kostja logistikuna ja pakkus hagejale tööd Poola-Ungari–Tšehhi marsruudil, et MT-ga lepiti kokku veo hinnas 0,74 eurot/km, et MT rääkis sellest, et töökäsud tulevad SMSidega telefonile. Tunnistaja MT ütlustest nähtub, et hageja vedas kostjale kaupa, et ta tellis hagejalt 2012 lõpul kostja nimel veo Tšehhi või Poola, et ta ei ole tellinud hagejalt vedu MT&IV OÜ nimel, et kostja tellimuse esitamine ja suhtlemine vedajaga toimus SMS-idega ja telefoni teel, et hinna kokku leppimine toimus telefoni teel turuhinna alusel ja hinnad võisid olla 0,500,70 euro vahel. Tunnistaja KK ütlustest nähtub, et ta töötas koos MT-ga kostja juures logistikuna, et hageja nimi on talle tuttav ja ta on hageja esindaja PJ-ga suhelnud telefoni teel, et hagejalt võidi tellida SMS-i teel veoteenust, et 0,74 eurot/km on veoteenuse eest odav hind ja et ta ei tea äriühingut MT&IV OÜ ega ole tegutsenud selle ega teiste äriühingute nimel. Hageja seadusliku esindaja telefonile MT saadetud SMS-idest ajavahemikul 18.11.-27.11.2012 nähtub, et MT andis hagejale juhiseid haagise asukoha kohta, rahvusvahelise veo sihtkohtade ja kaupade kohta, et sihtkohtadena on näidatud Rae vald, Võru, Riia, Poola, Tšehhi, Budapest, Jaszbereny, Ruda Slaska, Popov ja kauba saajatena/saatjatena Timokeraamika OÜ, Autoveodtehnika AS, FERROLINE GRUPP OÜ. CMR-idest nähtuvad kauba saatjana Vara Saeveski OÜ Tartumaal ja saajana RETS Timber OY Riias, kauba saatjana Jasz-Palsztik Kft Ungaris ja saajana AS Autoveod Tehnika, kauba saatjana ADMAR ja saatjana OÜ Stimbar ning sõiduki nr 499AZR, haagise nr 431GA ja ühelt ka hageja PJ allkiri. Sõiduki Scania reg.märgiga 499AZR registreerimistunnistuselt nähtub, et sõiduki omanikuks on AS Nordea Finance Estonia ja sõiduki vastutavaks kasutajaks hageja. Võttes arvesse eeltoodud tõendeid, tegi kostja logistiku MT kaudu 18.11.2012 veotellimust esitades hagejale VÕS § 16 lg 1 mõttes lepingu sõlmimise pakkumuse ja hageja esindaja PJ avaldas 19.11.2012 tellimuse vastuvõtmise ja veoteenuse osutamisega nõustumust lepingu
4(11)
sõlmimiseks VÕS § 20 lg 1 järgi. VÕS § 9 lg 1 ja § 11 lg 1 järgi saab lugeda poolte vahel sõlmituks suulises vormis veolepingu marsruudil Jüri–Tartu–Vara–Riia–Zalaegerszeg– Budapest–Jaszebereny–Ruda–Salska–Popov–Võru–Maaritsa–Tartu–Tallinn–Saue, hiljemalt 19.11.2012 hinnaga 0,74 eurot/km, kuna CMR ega VÕS ei sätesta antud lepingule kohustuslikku kirjalikku või notariaalselt tõestatud vormi. Kuna JL vande all antud ütlused selle kohta, et kostja ei ole hagejalt vedu tellinud, vaid veo võis tellida MT-le kuuluv äriühing MT&IV OÜ, on vastuolus eelnevate tõenditega, siis antud tõend ei ole usaldusväärne ega lükka ümber teisi tõendeid. Maakohus viitas VÕS § 774 lg-le 1, § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100 ja § 108 lg-le 1 ning CMR art-le 4. Maakohus tuvastas, et tõendatud on hageja väited, et hageja täitis kostja kaubaveo tellimused, et ta viis kõik saatedokumendid kostja kontorisse ja talle ei tagastatud saatedokumentide koopiaid, et ta saatis kostjale maksmiseks arve nr 2012164 30.11.2012, et kostja sai arve kätte ega vaidlustanud arvel olevat kilometraaži ja et kostja kliendid on tasunud kostjale kaubaveo eest. Kuna JL vande all antud ütlused selle kohta, et hageja ei ole kostjale saatedokumente ega arvet esitanud, on vastuolus teiste esitatud tõenditega kogumis, ei ole see tõend usaldusväärne ega lükka teisi tõendeid ja kohtu järeldusi ümber. Tõendamata on kostja vastuväide, et OÜ Scanfor Eesti, MASKIN GRUPP OÜ ja FERROLINE GRUPP OÜ veod teostasid TÖÖTAHE OÜ, Ago Veod osaühing, Samnaum OÜ ja Endever OÜ, kuna sellekohaseid saatedokumente ei ole esitatud. KK ja MT nn Skype vestlus jääb suures osas kontekstist väljavõetuna kohtule arusaamatuks, kuid kajastab ilmselt logistikute poolt arvete kandmist ja vedajate märkimist kostja projektidesse, mis omab aga tähtsust kostja sisesuhtes oma töötajatega, mitte poolte vahelise vaidluse lahendamisel. Vestluse lk 163 võib siiski järeldada, et hageja arve oli kostja esindaja poolt kinnitatud. Kostja esitatud avaldus politseile ei tõenda väiteid, et hagejalt tellis veo MT&IV OÜ, kuna kostja väitel tema avalduse alusel kriminaalmenetlust ei alustatud. Kuna MT&IV OÜ ei tellinud hagejalt veoteenust, siis tuleb 07.01.2013 e-kirjaga MT-le saadetud arve MT&IV OÜ nimele jätta tähelepanuta. Järelikult on hageja tõenditega kogumis tõendanud, et kostja võlgneb talle veolepingu alusel 4684,13 eurot. Rahvusvaheliste autovedude hagides reguleerib nõuete aegumist CMR art 32. Kuna CMR-is ei ole veolepingut ammendavalt reguleeritud, siis reguleerimata osas laienevad veolepingule ka riigisisese õiguse sätted. Sobivaks võrdlusaluseks CMR nõuete aegumise regulatsiooni sisustamiseks on riigisisene regulatsioon veolepingust tulenevate nõuete aegumise kohta, mis on eriregulatsioon võrreldes TsÜS-iga. Riigisiseselt reguleerib kaubaveolepingust tulenevate nõuete aegumist VÕS § 802 (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-191-13, p 12). Antud juhul ei kohaldu CMR art 32 II lause ja VÕS § 802 lg 1 II lause, sest kohtule ei ole esitatud mitte kahju hüvitamise nõue, mille puhul saaks hinnata kahju põhjustamist tahtluse või raske hooletuse tõttu, vaid lepingust tulenev kohustuse täitmise nõue. Kohaldamisele kuulub CMR art 32 p-s 1 ja VÕS § 802 lg-s 1 sätestatud üheaastane aegumistähtaeg. Kuna VÕS § 802 lg 2 kohaselt algab aegumistähtaeg veose üleandmisest ja veos anti saajale üle 30.11.2012, siis hakkas aegumistähtaeg kulgema 01.12.2012 ja lõppes 30.11.2013. CMR art 32 p 1 alusel hakkas hagi aegumine kulgema 01.03.2013 ja lõppes 28.02.2014. Kuna hageja esitas kohtule hagi 10.02.2015, siis on hagi veoteenuse lepingu sätete alusel aegunud. Hageja taotles kohaldada juhul, kui hageja nõue veolepingu alusel on aegunud, alusetu rikastumise sätteid ja selle alusel hagi rahuldada. Tõendatud on, et hageja osutas kostjale veoteenust, kolmandad isikud tasusid kostjale veoteenuse eest ja kostja jättis veoste vedamise eest hagejale tasumata, mistõttu ta sai hageja arvel kasu ja hoidis kokku kulutusi vähemalt 4684,13 eurot. Hageja esitatud arve nr 2012164 kuulus maksmisele 30.12.2012. Seega pidi hageja kostja poolt arve tasumata jätmisest 30.12.2012 teada saama, et tal on alusetust
5(11)
rikastumisest tulenev nõue. Hagi aegumine hakkas kulgema 01.01.2013 ja lõppes 3 aasta möödumisel 30.12.2015 (TsÜS § 151 lg 1). Kuna hageja esitas hagi 10.02.2015, siis ei ole hagi alusetu rikastumise sätete alusel aegunud. Hageja viivis seisuga 10.02.2015 oli 733,36 eurot. Kostja viivise arvutusele vastu ei vaielnud ja see põhineb osundatud seadustel. Kostjalt tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel välja mõista põhivõlg 4684,13 eurot ja VÕS § 113 lg 1 II lause alusel viivis 733,36 eurot. TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäid menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on ta tasunud riigilõivu 425 eurot ja tema lepinguline esindaja osutas õigusabi tunnihinnaga 100 eurot + 20% k/m, kokku 2900 eurot ilma k/m. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasjaga ja et ta on käibemaksukohustuslane. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Hageja esindaja kulutused on asja keerukust, hagi mahukust ja lisatud tõendeid arvestades põhjendatud ja vajalikud ning kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. 17.05.2017 määrusega rahuldas kohus MT avalduse tunnistaja kulude hüvitamiseks 111 eurot. Kuna tunnistaja kulud tuli välja mõista tagatise puudumisel riigi tuludest, siis vastavalt TsMS § 179 lg-tele 1, 5 ja 9 tuleb kostjalt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks menetluskulud 111 eurot ja viivis menetluskuludelt. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus materiaal- ja menetlusõiguse norme. Hageja esitas hagi kostja vastu lepingust tulenevas nõudes. 12.04.2016 esitas hageja vastuse kostja taotlusele aegumise kohaldamiseks ja vastuse lõppu märkis hageja, et palub veolepingu alusel hagi rahuldamata jätmisel aegumise motiivil, alternatiivina rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja ei ole väidetava alternatiivse nõude esitamisel viidanud ühelegi õigusnormile või asjaolule, mis annaksid aluse veolepingust tuleneva võla osas hagi esitamiseks alusetu rikastumise sätete järgi. Hageja ei ole esitanud hagi muutmise avaldust, kostja nõusolekut ei ole küsitud ja kohus ei ole väljendanud oma seisukohta avalduse osas enne otsuse tegemist. Kui menetluses esitatakse pärast lepingust tuleneva nõude esitamist alternatiivne nõue alusetu rikastumise sätete järgi enam kui aasta pärast hagi esitamist, tuleb see vormistada TsMS § 376 lg 3 järgi. Hagejal on kutseline esindaja, kes on teadlik hagi muutmise või täiendamise menetluslikest nõuetest. Riigikohus on selgitanud, et nõude muutmise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta vajadusel vastu vaidleb (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-169-13, p 12; 3-2-1-50-13, p 15). Sellist umbmäärast hageja vastuses esitatud lauset ei saa käsitleda alternatiivse nõudena, liiati veel ei saa sellist nõuet rahuldada. Hageja ei saa paralleelselt esitada veolepingust tulenevat nõuet ja alternatiivselt nõuet alusetu rikastumise sätete järgi, samuti oli alternatiivnõude väidetava esitamise ajaks nõue aegunud. Kohus ei saa jätta rahuldamata hagi veolepingu järgi aegumise tõttu, kuid rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete järgi. VÕS § 1028 lg 2 p 2 alusel ei või üleandja saadut tagasi nõuda, kui õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud. Soorituseks õigusliku aluse olemasolu välistab alusetu rikastumise nõude esitamise. Maakohtu järeldused on omavahel vastuolus ja vastuolus seadusega. Isegi kui hageja 12.04.2016 vastust pidada menetluses alternatiivse nõude esitamiseks, on selle nõude aegumise tähtaeg saabunud 30.12.2015 (TsÜS § 151). Nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et kostja juhatuse liikme JL ütlused ei ole usaldusväärsed osas, mille kohaselt veo tellis hagejalt MT-le kuuluv äriühing MT&IV OÜ, sest see tõend on
6(11)
vastuolus kõigi teiste kogutud tõenditega. Logistikud MT ja KK vallandati kostja ettevõttest seoses usalduse kaotusega ja sooritatud pettuste pärast. Logistikud vastutasid dokumentatsiooni hoidmise, säilitamise ja vormistamise eest. Kohus ei analüüsinud, miks pidi hageja tegema arve MT&IV OÜ-le ja hiljem hakkas veoraha küsima kostjalt. MT istungil esitatud selgitus MT&IV OÜ-le arve esitamise ja tasumise lubamise kohta põhjendusel, et hageja oli kliendiks, kellega teha tulevikus koostööd MT&IV OÜ alt, ei ole majandustegevuses tegutsevale isikule mõistlikult arusaadav ega ka eluliselt usutav. Just asjaolu, et KK ja MT jäid kostja juhatusele pettustega vahele, tingis tõenäoliselt hageja arve esitamise MT&IV OÜ-le. Logistikud hageja vedu kostja raamatupidamises ei näidanud ega kajastanud. Hageja pöördumisel väidetava võla tasumiseks nõudis kostja veodokumente, mida hageja ei esitanud. Selgusetu on, kellele hageja veoteenust osutas, millisele ettevõttele ja kas üldse mingid saatedokumendid esitas ning mis KK ja MT ning hageja vahel kokku lepiti. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta kaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb selle põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. I
7.Maakohus on poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal õigesti kvalifitseerinud õigussuhte ja leidnud põhjendatult, et hageja sõlmis kostjaga veolepingu ning esitanud kostja vastu rahvusvahelisest autoveolepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse täitmise nõude. Kuna tegemist oli rahvusvahelise veoga, tuli kohaldada CMR konventsiooni ja viimasega reguleerimata osas VÕS kaubaveolepingu sätteid.
8.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme tõendite hindamisel, kui jättis kostja seadusliku esindaja JL ütlustega arvestamata. Maakohus on poolte seaduslike esindajate vande all antud seletusi ja tunnistajate ütlusi koos kirjalike tõenditega analüüsinud ning oma siseveendumuse kujunemist põhjendanud.
9.Kostja tugines oma vastuväidetes asjaolule, et lepingut hagejaga ei sõlminud mitte kostja, vaid MT-le kuuluv äriühing MT&IV OÜ. Nimetatu tõendamiseks palus kostja vande all ära kuulata juhatuse liikme JL ja tunnistaja KK. Tunnistaja KK kostja väiteid lepingu sõlmimise kohta kellegi teisega kui hagejaga ei kinnitanud. Olukorras, kus hageja seadusliku esindaja ja tunnistajate ühelt poolt ja kostja seadusliku esindaja ütlused teiselt poolt olid põhilises osas vasturääkivad, tuli kohtul otsustada, millise isiku ütlused on usaldusväärsemad koosmõjus teiste asjas esile toodud asjaoludega ja tõenditega. Käesolevas asjas esitasid pooled ka muid tõendeid, mh tunnistajate MT ja KK Skype vestluse salvestuse, millest tulenevalt sai lugeda hageja seadusliku esindaja ütlused usaldusväärsemaks. Samuti tuvastas maakohus, et kolmandad isikud on hageja poolt vaidlusaluse lepingu raames osutatud veoteenuse eest kostjale tasunud. Kostja ei esitanud kirjalikke tõendeid, et tunnistajate MT ja KK-ga öeldi töölepingud üles usalduse kaotuse ja sooritatud pettuste tõttu, kuigi vastavad kirjalikud tõendid peaksid kostjal olemas olema. Kostja ei esitanud ka asjaolusid, millisel põhjusel jäeti kriminaalasi tunnistajate suhtes algatamata või lõpetati. Tunnistajad eitasid nii töölepingute lõpetamist usalduse kaotuse tõttu kui ka teadlikkust kriminaalasja algatamisest. Asjaolust, et kostja seaduslik esindaja hakkas 21.11.2014 ehk ligi kaks aastat peale veo toimumist nõudma
7(11)
veodokumente, ei tähenda, et vedu kostjalt ei tellitud ja seda ei toimunud, kui muud tõendid seda kinnitavad.
10.Põhjendatu on apellandi seisukoht, et kohus ei ole analüüsinud, miks palus MT teha arve ümber ja esitada arve äriühingule MT&IV OÜ-le, mille juhatuse liikmeks ta oli. Kostja arvates ei ole MT selgitus, et ta tegi seda soovist teha hagejaga tulevikus koostööd MT&IV OÜ alt, eluliselt usutav. Ringkonnakohus parandab maakohtu minetuse, andes hinnangu nimetatud asjaolule.
11.Iseenesest võib apellandiga nõustuda, et selline selgitus ei ole eluliselt usutav ja MT-l võis olla muu ajend, miks ta lasi arve esitada enda juhitavale äriühingule. Tunnistaja KT ütluste kohaselt (II kd, tl 121) nägi ta peale veo lõppemist kostja juurde minnes, kuidas hageja seaduslik esindaja tahtis anda veodokumendid MT-le, kuid viimane käskis need anda (hageja seadusliku esindaja) J kätte, mispeale hageja seaduslik esindaja PJ andis kõik dokumendid ära. PJ pani dokumendid laua peale seal istunud meesterahva ette. Tunnistaja ei osanud öelda, kas saalis istunud JL oli sama mees, kes tol korral ruumis oli. Sama asjaolu kohta vande all ütlusi andes on PJ selgitanud (II kd, tl 102), et JL-ga ta ei rääkinud, viimane lihtsalt istus laua taga. Kui CMR-id lauale läksid, siis JL ei öelnud midagi. MT ei öelnud ka midagi, arve paluti ära teha. JL ütluste kohaselt (II kd, tl 105) nägi ta PJ esmakordselt kohtus ja pole talt kunagi veodokumente saanud. Seega ei ole tunnistaja ja hageja seadusliku esindaja ütlustest võimalik kindlalt järeldada, et ruumis viibinud mees, kellele veodokumendid anti, oli JL. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma see siiski määravat tähendust asja lahendamisel. Vaidlust ei ole, et MT oli kostja töötaja, logistik. Kostja ei ole väitnud, et MT-l puudus õigus otsida logistikuna vedajaid ja sõlmida nendega kokkuleppeid veoste vedamiseks. Vedu on teostatud ja kostjale on vedude eest ka kolmandate isikute poolt makstud. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest tulenevalt hageja oleks pidanud aru saama, et MT ei tegutsenud kostja töötajana kostja majandus- või kutsetegevuses (TsÜS § 121 lg 2 mõttes). Kui MT ja KK hageja vedu kostja raamatupidamises ei kajastanud ega vastavates programmides ei näidanud või väidetavaid skeeme kasu saamiseks välja mõtlesid, on tegemist kostja ja logistikute vahelise töösuhtest tuleneva õigussuhtega. Kui töötajad tekitasid kostja nimel lepingute sõlmimisega kostjale kahju, on kostjal töötajate vastu kahju hüvitamise nõue. II
12.Aegumise sätete kohaldamiseks pidi maakohus välja selgitama, millal hakkas aegumistähtaeg kulgema.
13.CMR artikkel 32 p 1 kohaselt kehtestatakse konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Kuid tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega, kehtestatakse hagi kolmeaastane aegumistähtaeg.
14.Sama sätte kolmanda lause kohaselt sõltub aegumistähtaja kulgemise algus nõude liigist ja algab: a) kauba osalise kaotsimineku, vigastamise või kohaletoimetamisega viivitamise puhul kauba üleandmise päevast arvates; b) kogu kauba kaotsimineku puhul kolmekümnendal päeval pärast kokkulepitud tähtaja möödumist, või kui seda ei olnud kokku lepitud, siis kuuekümnendast päevast pärast kauba vedaja poolt veoks vastuvõtmist;
8(11)
c) kõikidel muudel puhkudel — kolmekuuse tähtaja möödumisel veolepingu sõlmimise päevast arvates. Päeva, millest algab hagi aegumistähtaja kulg, ei arvata hagi aegumistähtaja sisse.
15.Maakohus tõlgendas CMR konventsiooni artiklit 32 VÕS § 802 lg 1 II lausest tulenevalt kitsendavalt üksnes kahju hüvitamise nõuetele kehtivana. CMR konventsiooni art 32 p 1 alapunkt c räägib ka kõikidest muudest nõuetest (mitte üksnes kahju hüvitamise nõuetest). Õiguskirjanduses märgitud seisukohtade kohaselt kehtib konventsiooni art 32 p 1 alapunkt c ka vedaja poolt saatjale esitatud veotasu nõude korral (vt R. Mahl, CMR konventsioon. Kommenteeritud väljaanne, kirjastus Interlex, 2015, lk 239).
16.Riigikohus on lahendis 3-2-1-191-13 selgitanud, kuidas tõlgendada CMR nõuete aegumise regulatsiooni artikli 32 p 1 teises lauses sisalduvat fraasi „tahtliku õigusvastase tegevuse või selliste kohustuste mittenõuetekohase täitmise puhul, mis vastavalt asja läbivaatava kohtu poolt kohaldatavale seadusele võrdsustatakse tahtliku õigusvastase tegevusega“. Riigikohus on nimetatud lahendis leidnud, et selliseks pikema aegumistähtajaga vastutuse eelduseks on sobivaks võrdlusaluseks Eesti õiguse VÕS § 802 lg 1 II lause, mille kohaselt on tahtluse või raske hooletuse tõttu tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Riigikohtu praktika kohaselt tuleneb seega kaubaveolepingul põhineva nõude aegumistähtaja õiguslik käsitlus lisaks CMR art-le 32 ka VÕS §-st 802.
17.Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et hagi aegumine algas veose üleandmisest 01.12.2012. Kuigi maakohus ei ole seda selgesõnaliselt väljendanud, tuleneb maakohtu otsusest, et leping sõlmiti 19.11.2012, mil hageja avaldas tellimuse vastuvõtmisega nõustumust lepingu sõlmimiseks. Aegumistähtaeg hakkas kulgema mitte veose saajale üleandmisest 01.12.2012, vaid üks päev ja kolm kuud pärast veolepingu sõlmimist, s.o 20.02.2013. III
18.Järgnevalt tuleb hinnata, kas kostja jättis oma lepingulise kohustuse maksta veotasu täitmata VÕS § 802 lg 1 II lauses sätestatud süü vormide - tahtluse või raske hooletuse tõttu. Tahtluse või raske hooletuse sisustamisel saab lähtuda Riigikohtu praktikast.
19.Tahtlust kohustuse täitmata jätmisel on Riigikohus sisustanud oma TsÜS § 146 lg-t 4 lahendis 3-2-1-79-09. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega on kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks õigusvastase tagajärje soovimine. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus (vt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09). VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi on kahju tekitamine lepinguvälises suhtes õigusvastane mh eelkõige siis, kui kahju tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Ka TsÜS § 146 lg-s 4 ettenähtud tahtlust tuleb sisustada analoogiliselt. Seega on kohustuse tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldub TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg nõuetele, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist. Selline tegu võib olla kas aktiivne või passiivne. Esimesel juhul rikub isik kohustust tahtlikult heade kommete vastase tegevusega, teisel juhul tegevusetusega. Ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult heade kommete vastaselt.
9(11)
20.Hooletuse kriteerium on erinevalt karistusõigusest tsiviilõiguses üldiselt objektiivne – abstraktne ehk siis objektiivselt oodatavate nõuete täitmine, eristudes nii ka subjektiivsest tahtlusest (vt RKHKo 3-3-1-12-12, p 14). Raske hooletusega on tegemist siis, kui käibes ei järgita vajalikku hoolt olulisel määral, mistõttu selline käitumine peaks olema rikkujaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõetamatu. Raske hooletus peab puudutama rikkumist, st oma kohustuse täitmata jätmist.
21.Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha kindlat järeldust, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt, jättes hageja arve tasumata. Siiski võimaldavad hageja poolt esile toodud asjaolud - kostja ei vaielnud arve esitamisel sellele vastu, kuid ei tasunud arve tasumise tähtaja saabumisel 30.12.2012 arvet, palus pärast hageja meeldetuletust arve 01.01.2013 uuesti saata ja lubades arve maksmisele anda ja paludes seejärel 07.01.2013 vormistada selle kolmandale isikule, ei vaielnud vastu ka hageja 20.11.2014 arve tasumise nõudele uue täheaja jooksul, palus endale 21.11.2014 saata veosega seonduva dokumentatsiooni, ei vaidlustanud hageja 07.01.2015 saldoteatist ja teatas alles 27.03.2015, et ei tunnista võlgnevust – alust järelduseks, et kostja oli võlgnevusest teadlik, ei vaielnud sellele pika aja jooksul vastu, kuid ei tasunud seda. Sellisel viisil käitudes jättis kostja oma kohustuse veotasu maksta raskelt hooletult täitmata.
22.Maakohus tuvastas, et kostja esitas hagejalt saadud CMR-ide alusel veoste eest kauba saajatele arved, mis ka tasuti. Kostja ei esitanud asjas tõendeid selle kohta, et vaidlusaluste vedude eest maksti kellelegi kolmandale isikule. Kostja on alles 27.03.2015 teatanud hagejale, et ta ei tunnista võlga ja tal ei ole hageja ees veotasu maksmise kohustust, kuna tema ei ole vedu hagejalt tellinud. Ajaks, mil kostja hakkas nõudele vastu vaidlema, oli möödunud hageja nõude üheaastane aegumistähtaeg.
23.Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et hagi aegumistähtaeg hakkas kulgema 20.02.2013. Tulenevalt asjaolust, et kostja jättis oma kohustuse täitmata raskelt hooletult, kohaldub aegumisele kolmeaastane tähtaeg. Hagi oleks aegunud 20.02.2016 ja hageja esitas nõude kohtusse 10.02.2015. Seega ei ole hagi aegunud ja hageja nõue kuulub rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 ja § 774 lg 1 alusel. CMR ei sätesta vedajale võimalust nõuda viivist veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras (vt RKTKo nr 3-2-1-165-12, p 43).
24.Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, et hageja on tuginenud hagis lepingulisele suhtele ja kohtu poolt selle tuvastamisel ei saanud kohaldada alusetu rikastumise õigussuhtest tulenevaid sätteid. Arvestades ringkonnakohtu seisukohaga, et veolepingust tulenev nõue ei ole aegunud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse alusetu rikastumise õigussuhtest tulenevaid väiteid. IV
25.Maakohus jättis poolte menetluskulud maakohtus kostja kanda, mõistis kostjalt menetluskuluna 3325 eurot välja hageja kasuks ja 111 eurot ning viivise välja Eesti Vabariigi kasuks. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 174 lg 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes.
10(11)
26.Hageja on esitanud oma menetluskulude nimekirja, milles taotleb kostjalt lepingulise esindaja kulude katteks 240 euro (koos käibemaksuga) väljamõistmist. Vastustajale osutatud õigusabiteenuse sisuks on apellatsioonkaebusega tutvumine 1 h ja vastuse koostamine 1 h. Esitatud arve nr 27 kohaselt on kõik kulud kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega. Apellant vastustaja menetluskulude taotlusele vastuväiteid ei esitanud.
27.Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse mahtu peab ringkonnakohus apellatsioonkaebusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ajakulu kahe tunni ulatuses põhjendatuks. Tunnihind 100 eurot, millele lisandub käibemaks on asjaolusid arvestades mõistlik. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele apellatsioonimenetluse kulu 240 eurot.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.