XX hagi YY vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 26. jaanuari 2018 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
YY apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
2 000 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Tanel Riivits
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Parandada Harju Maakohtu 26. jaanuari 2018 otsuses ilmne ebatäpsus ja asendada resolutsiooni punkti 3 kolmanda lause esimene sõna „hageja“ sõnaga „kostja“.
2.Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata.
4.Menetluskulud maakohtus jätta 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda ning ringkonnakohtus kõik kostja kanda.
5.Rahuldada hageja taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Mõista kostjalt YY-lt hageja XX kasuks välja menetluskulude hüvitis 936 eurot (sisaldab käibemaksu) ja sellelt summalt viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema
tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
1.XX (hageja) esitas 19. juunil 2017 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes. Hageja palus hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt tuvastada hageja võlgnevuse suurus kostja ees ja ülejäänud summa osas tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 025/2017/1565 (edaspidi „täiteasi“) lubamatuks. Hageja väitel: -
-
-
-
-
sõlmisid kostja ja EE (edaspidi „põhivõlgnik“) 24. juulil 2015 laenulepingu, millega kostja laenas põhivõlgnikule 20 000 eurot tähtajaga 24. juuli 2017 (edaspidi „laenuleping“); hageja ja kostja sõlmisid 29. juulil 2015 notariaalse hüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu (edaspidi „hüpoteegileping“); hüpoteegilepingu esemele, st hagejale kuuluvale korteriomandile asukohaga Tallinnas XXX seati kinnistusraamatusse esimesele vabale kohale hüpoteek summas 60 000 eurot. Hüpoteegiga tagati kostja kõiki nõudeid põhivõlgniku vastu, mis tulenesid laenulepingust ja selle võimalikest lisadest; põhivõlgnik ei tasunud maksegraafikus ettenähtud summasid; kostja esitas avalduse hüpoteegi täitmiseks. Kohtutäitur alustas täitemenetlust ja edastas hagejale täitmisteate. Vabatahtliku täitmise tähtaeg lõppes 20. juunil 2017; täitmisele on pööratud nõuded kogusummas 72 000 eurot, mis tulenevad laenulepingust ning lisaks kostja ja põhivõlgniku vahel 1. septembril ja 24. oktoobril 2015 sõlmitud lepingutest (edaspidi „uued lepingud“); hagejat ei teavitatud uute lepingute sõlmimisest ja hageja ei olnud nendest teadlik, samuti puudub uutel lepingutel hageja allkiri; hüpoteegilepinguga ei tagatud kostja ja põhivõlgniku vahel sõlmitavatest uutest lepingutest tulenevaid kohustusi. Seega on uutest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise nõue täitemenetluses lubamatu, kuivõrd tegu ei ole kohustusega, mille täitmise eest hageja vastutaks. Hageja ei ole uutest lepingutest tulenevaid nõudeid tema korteriomandile seatud hüpoteegiga taganud; hageja võlgneb kostjale tegelikkuses 20 020 eurot 72 000 euro asemel. Seega nõuab kostja hagejalt alusetult 51 980 euro tasumist.
2.Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: -
-
-
hiljem ei ole sõlmitud uusi laenulepinguid vaid algse laenulepingu lisad, millele ulatub hageja antud tagatis. Puudub kokkulepe, mille kohaselt tuleks sõlmida laenulepingu lisad hageja heakskiidul ja/või teadmisel; laenulepingu lisad sõlmiti enne, kui põhivõlgnikul algasid makseraskused kostja ees. Põhivõlgnik tagastas septembris–novembris 2015 kostjale osaliselt laenumakseid. Kostja uskus põhivõlgniku poolt võla tasumisse, mistõttu ei öelnud koheselt lepingut üles. Laenu tagastamise tähtaja pikendamine võimaldas vältida ka tagatisvara realiseerimist täitemenetluses; kui hageja leidis, et laenuleping on ebasoodsatel tingimustel, oleks ta võinud jätta tagatise andmata. Laenulepingu tingimused olid teada enne tagatise andmist; 2 (6)
-
-
-
kostja ei ole majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja ning tarbijakrediidi sätted ei kohaldu. Ka ei olnud sõlmitud tingimused ebamõistlikud. Hageja esitas vastuväiteid intressimäära osas alles täitemenetluses; hüpoteek ületas seadmise hetkel laenusummat kolm korda. Järelikult pidi hageja arvestama sellega, et nõude suurus koos kõrvalnõuetega võib kujuneda algsest laenusummast oluliselt suuremaks; kostja nõutav summa on 70 000 eurot. Algne 72 000 eurot on vähenenud põhivõlgniku tasutud 2 000 euro võrra.
MAAKOHTU OTSUS
3.Maakohus rahuldas 26. jaanuari 2018 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas lubamatuks põhivõlgnevust 20 000 eurot ja intressi 1 600 eurot ületavas osas. Menetluskulud jättis maakohus 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda ning määras kindlaks hüvitatava kulu summa. Maakohus tühistas 28. juuni 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-9527 kohaldatud hagi tagamise abinõud
4.Maakohus tugines võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 396 ja leidis, et uusi lepinguid tuleb käsitleda iseseisvate laenulepingutena. Kostja andis uute lepingute alusel põhivõlgnikule laenu ja viimane kohustus laenu tagasi maksma. Laenulepingu lisaks võiks olla ainult algse laenu tasumise graafiku muutmine vms, mitte aga olulises ulatuses uue laenu saamine. Seega ei ole uued lepingud laenulepingu lisad ja neist tulenevad kohustused ei ole hõlmatud hüpoteegilepinguga. Intressikokkulepe ei ole vastuolus heade kommetega ega ole seetõttu tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 86 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Intress 54% aastas on küll kõrge, kuid mitte ülemäära, arvestades laenusaaja vähest usaldusväärsust ja laenu kõrget riski. Ka oli hagejal võimalik, tutvudes laenulepinguga ja hinnates laenuitressi liiga kõrgeks, jätta tagatis andmata. Kuivõrd pooltel puudub vaidlus selles, et täitmata on laenulepingust tulenev laenu põhiosa 20 000 eurot tagasimaksmise kohustus, on põhinõude osas täitemenetluse läbiviimine lubatav.
5.Eluliselt usutavad ei ole kostja väited, mille kohaselt oli tal usaldus põhivõlgniku poolt laenu tagasimaksmisesse, mistõttu ta kohustuse täitmist koheselt ei nõudnud. Kostja esitatud dokumentidest nähtuvalt on põhivõlgnikul tekkinud vajadused olemasolevat laenukoormust oluliselt suurendada ning lisaks 20 000 eurole veel 16 000 eurot juurde laenata. Selline vajaduste pidev suurenemine pidanuks tekitama kostjas hoopis ettevaatust ning kahtlusi isiku maksevõime osas. Kostja 31. juuli 2017 e-kiri oma esindajale ei ole usaldusväärne tõend, kuna sama kirja p 1 kohaselt olevat põhivõlgnik tasunud laenulepingujärgseid makseid 24. oktoobril 2015 ja 24. novembril 2015 vastavalt 1 020 eurot ja 980 eurot. Samas on hoiatuses laenulepingu ülesütlemise kohta kinnitatud, et 1. märtsi 2017 seisuga ei olnud põhivõlgnik teinud mitte ühtegi laenu tagasimakset. Seega on kostja esitatud tõendid omavahel vastuolus. Eeltoodust tulenevalt ei olnud heauskne kostja käitumine, st laenulepingu ülesütlemata jätmine olukorras, kus põhivõlgnik oma kohustusi ei täitnud ning sellega kõrvalnõuete suurendamine. Kostja ei andnud hagejale teada põhivõlgniku kohustuse rikkumisest ega andnud sellega hagejale võimalust täita kohustust täitemenetluses nõutavast oluliselt väiksemas ulatuses. Hea usu põhimõttest tulenevalt on vastuvõtmatu nõuda hagejalt intressi enam, kui aja eest lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemise õiguse tekkimiseni. Intressi nõudmine täitemenetluses võiks seega olla põhjendatud nelja kuu eest, st 24. juulist kuni 24. novembrini 2015. 3 (6)
Kuivõrd ühe kuu intressi määr oli 4,5% ning intressi arvestatakse põhinõudelt (20 000 eurot), on ühe kuu intress 900 eurot ning nelja kuu oma vastavalt 3 600 eurot. Kostja kinnitusel tasus põhivõlgnik laenulepingust tulenevat intressi 2 000 eurot. See summa tuleb lugeda intressi katteks ja täitemenetluses ei saa nõuda intressi enam kui 1 600 eurot ( = 3600 – 2000).
6.Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel. Hageja menetluskulud on põhjendatud järgmises ulatuses: õigusabikulu tunnitasuga 130 eurot kokku 21 t 45 min eest, st 3 393 eurot (käibemaksuga) ja riigilõiv 475 eurot – kokku 3 868 eurot. Kostja menetluskulud on põhjendatud kogu ulatuses, st 2 184 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal kanda hageja menetluskulud 3 481,20 euro ulatuses ning hagejal kostja menetluskulud 218,40 euro ulatuses. Vastastikku väljamõistetud menetluskulude tasaarvestamise tulemusel tuleb kostjal tasuda hagejale menetluskulu hüvitisena 3 262,80 eurot.
POOLTE SEISUKOHAD
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega tunnistada sundtäitmine lubamatuks põhivõlgnevust 20 000 eurot ja intressi 3 600 eurot ületavas osas. Lisaks palub kostja vähendada hagejale hüvitatavate menetluskulude summat kuni 2 500 euroni või teise võimalusena jätta poolte kulud nende endi kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja panna hageja kanda.
8.Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.
8.1.Esiteks jättis maakohus hindamata asjas olulised tõendid, millest nähtub, et poolte tegelik tahe oli juba laenulepingu sõlmimisel tagada ka lepingutingimuste muudatused, mis kajastuvad laenulepingu lisades. Seetõttu leidis maakohus vääralt, et uusi lepinguid tuleb käsitleda iseseisvate laenulepingutena. Hüpoteegilepingu p 3.2 tuleb tõlgendada selliselt, et pooled olid teadlikud asjaolust, et hüpoteegiga on tagatud ka tulevased nõuded ning poolte tegelik tahe oli lepingutingimuste muutumisel tagada ka suurenenud laenusumma. Sellele viitab ka uute lepingute p 1.9, mis seob need laenulepinguga. Poolte tegeliku tahte jättis maakohus otsuses analüüsimata. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub ka, et hageja vastutus on piiratud hüpoteegisummaga (60 000 eurot). Asjaolu, et hageja seadis enda kinnistule hüpoteegi, mis on laenatavast summast kolm korda suurem, näitab tema soovil tagada ka tulevikus tekkivaid kohustusi kostja ees.
8.2.Teiseks ei põhjendanud maakohus, miks ta leiab, et eluliselt usutavaks ei saa pidada kostja väiteid, mille kohaselt oli tal usaldus põhivõlgniku poolt laenu tagasimaksmisesse. Maakohus jättis tähelepanuta, et uute laenude andmise ajal olid põhivõlgniku ja kostja vahelised suhted head ja põhivõlgnik ei andnud enda käitumisega mingit indikatsiooni tekkivate makseraskuste kohta. Põhivõlgniku makseraskused algasid peale lisalaenude saamist. Kuna laenuleping ja selle lisad sõlmiti füüsiliste isikute vahel, puudus kostjal kohustus läbi viia kõrgendatud taustakontroll põhivõlgniku suhtes.
8.3.Kolmandaks leidis maakohus põhjendamatult, et kostja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuna ta lasi nõuetel kasvada enne kui alustas täitemenetlust. Kohtumenetluses oli kostja nõus vähendama intressinõuet 3 600 euroni. Kostja ei nõustu maakohtu tõlgendusega, et põhivõlgniku tasutud 2 000 eurot peaks maha arvama intressist. Arvestada tuleb pika perioodiga alates raha andmisest kuni selle osalise laekumiseni läbi täitemenetluse ja selle aja eest oli kostjal õigustatud ootus saada intressi. Intressi vähendamine veel 2 000 euro võrra on ebaõiglane ja riivab kostja õigustatud ootust ebaproportsionaalselt.
8.4.Neljandaks ei kontrollinud ega analüüsinud maakohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel piisava põhjalikkusega hageja lepingulise esindaja töö mahtu. Vaidlus ei 4 (6)
ole keskmisest keerulisem ning tõendite hulk ja menetluse kestus ei ole tavapärasest suuremad. Asjas toimus ainult üks tunniajane istung. Täiendavalt leidis kostja, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, sest kostja ei põhjustanud hageja kohtusse pöördumist. Kostja uskus heas usus laenulepingu lisade koostamisel, et ta saab vajadusel esitada nõude ka hageja vastu.
9.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata, aga TsMS § 447 lg-st 2 juhindudes parandab ringkonnakohus selle resolutsioonis ilmse vea. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab apellatsioonimenetluse kulud. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel intressi 2 000 eurot nõudes ja menetluskulude kindlaksmääramise või alternatiivselt ka jaotuse osas. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 alusel edasi kaebamata jõustunud osas, milles hagi jäi osaliselt rahuldamata, aga ka osas, milles hagi 20 000 euro suuruse põhivõla ja 1 600 euro suuruse intressi osas rahuldati. Samuti on jõustunud maakohtu otsustus hagi tagamise tühistamise kohta.
11.TsMS § 652 lg 1 p 1 sätestab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Käesolevas asjas saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega intressinõude käsitlemise osas ega korda neid.
12.Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
12.1.Kaebuse esimest ja teist väidet ega ka kolmanda väite esimest osa ei saa ringkonnakohus sisuliselt käsitleda eespool p 10 teises lõigus märgitud kaalutlustel. Nimelt ei puuduta need väited maakohtu otsuse osa, mis on kaebusega vaidlustatud.
12.2.Kaebuse kolmanda väite teine osa ei ole edukas. Apellatsioonkaebus ei sisalda kostja selget väidet, millise põhivõlgniku rahalise kohustuse katteks on kostja lugenud vaidlusaluse osasumma 2 000 eurot. Vaatamata kohtu 20. aprilli 2018 määruses tehtud ettepanekule, ei teinud kostja vastavat avaldust ka edasises menetluses. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kostja ei ole esile toonud põhivõlgniku kohustust hüvitada mingeid kulutusi, seega on viidatud eeldusega kooskõlas lugeda võlgniku makse just intressi katteks. Selle eelduse ümberlükkamise tõendamiskoormis oli maakohtus kostja kanda. Kuna kostja sellekohaseid väiteid ja tõendeid ei esitanud, siis luges maakohus 2 000 euro suuruse makse õigesti intressi katteks.
12.3.Neljanda väite esimese osaga vaidlustas kostja maakohtu otsustuse hageja menetluskulude rahalise suuruse hindamisel. Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lg 1. Maakohtu järeldus kostjalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb hagejale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile 5 (6)
kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Seega ei anna kaebuse neljanda väite esimene osa alust maakohtu otsust muuta.
12.4.Neljanda väite teine osa on samuti põhjendamatu. Kostja ei toonud esile asjaolusid, mille alusel võiks järeldada, et hageja menetluskulude väljamõistmine on tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja pöördus kohtusse seadusega kaitstud õiguse kaitseks ja kohus rahuldas suuremas osas tema nõude. Pelgalt asjaolu, et kostja arvas uute lepingute sõlmimisel nagu oleks need laenulepingu lisad, ei anna alust jätta menetluskulusid poolte endi kanda. Maakohus kohaldas õigesti TsMS § 163 lg 1, mis võimaldab hagi osalisel rahuldamisel jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna tegemist on arvuliselt mõõdetava nõudega, on hagi rahuldamise proportsioon võimalik kindlaks teha.
13.Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustamisel on maakohus teinud vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 3 kirjavea, mis ei mõjuta otsuse sisu. Nimelt on viidatud punkti teise lause järgi kulude hüvitamise kohustus pandud kostjale, aga kolmandas lauses märgitakse „hageja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt“ viivise tasumise kohustus. Kuna resolutsiooni sõnastusest ja mõttest on ülejäänud osas selgelt aru saada, et kulude hüvitise peab maksma kostja, siis on tegemist kirjaveaga, mille ringkonnakohus saab TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. See ei mõjuta kaebuse rahuldamise ulatust.
14.Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab kostja TsMS § 171 lg 1 alusel hageja menetluskulud ringkonnakohtus. Kuna maakohus määras kulud kindlaks rahaliselt, siis saab seda teha ka ringkonnakohus, selleks tuleb lahendada hageja vastav taotlus.
14.1.Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud kohtuotsusega tutvumisele ja kliendile selgituste jagamisele kokku 45 min; apellatsioonkaebusega tutvumisel ja analüüsile ning kliendile selgituste edastamisele kokku 30 min; menetlusdokumentide läbitöötamisele, õiguslikule analüüsile ja vastuse koostamisel kokku 4 t 45 min. Kokku kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluses toimingutele aega 6 t. Hageja esindaja on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta).
14.2.Kostja esitanud hageja menetluskulude nimekirjale vastuväited ja leidis, et esindaja tunnitasu on liiga kõrge (põhjendatud oleks 120 eurot) ja ajakulu liiga suur (vajalik oleks 3,5 t).
14.3.Arvestades hageja nimel apellatsioonimenetluses esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on õigusabi osutamisele kulutatud 6 t põhjendatud ja vajalik aeg. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et seda tuleks vähendada. Kostja põhjustas vastava ajakulu osaliselt ise seeläbi, et esitas apellatsioonkaebuses väiteid, millel puudus seos kaebuse esemega. Samuti tuleb tunnitasu 130 eurot hageja esindaja kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks.
14.4.Eelneva põhjal tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 936 eurot ( = 6 × 130 + 20% käibemaks). Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.
14.5.Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib kohus resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing
/ allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm
/ allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.